Evelyn Sepp: teeks äkki säästu, mitte negatiivse lisaeelarve?

Kommunismiaja põllumajanduskrahhides
oli enamasti süüdi imperialism ja halb ilm. Eesti majanduse eest
näib samuti suurimat süüd kandvat hoopis George W.Bush ja maailmamajandus, mitte aga Eesti valitsusjuht. Ehk tõesti - võib-olla neil kahel näitel ei olegi erilist vahet …

Aga just sellise retoorikaga taganemislahingu on mõned valitsuserakonnad käivitanud. Süüdi ei ole nemad, süüdi on maailmamajandus ja selle vastu ei saa nemad midagi. Muidugi!

Nüüd siis ongi käes see, mida oodata oli – majandus kihutab allamäge ja kätte hakkavad jõudma tehtud ja tegemata jäetu kibedad viljad.

Jutud riigi pankrotist on muidugi mõttetult kurjakuulutavad. Hüsteeriat, mis peagi hakkab ka rohujuure tasandile kohale jõudma, kütta pole samuti kuigi vastutustundlik.

Kuid eks poed, baarid, restoranid, hotellid, taksofirmad jne. tea ja tunne ammu isegi, kuipalju vähem on reaalselt raha ringlemas. Eesti aga ju teenindab – me ei tooda, ega mõtle midagi välja. Järelikult ei ole meil lihtsalt lühiajaliselt valus, vaid kätte hakkab jõudma üks hoopis teine ajajärk, mis õnnetul kombel sai alguse aasta tagasi aprillis. Eks igaüks mõtle nüüd ise, mis või kes 2007 aasta kevadel ajalugu tegi. Mõni arvab, et 22 tuhande hääle mehe valitsus, mõni teine ehk aga seda, et sellest ajast on Eesti majandus lihtsalt ja sujuvalt kaotanud pea 7 miljardid krooni. Ja seda kindlasti mitte maailmamajanduse tagasilöökide tulemusena …

See kõik aga ei tähenda sugugi seda, et valitsus ja Eesti Pank võiks õõnsat loba edasi ajada. Või et ühel ilusal päeval ei olegi kedagi, kes tekkinud ummiku eest vastutab. Võimalik, et nad on üksteist selleks ajaks vastastikku sõnadega surmanud, või leidnud lekkivad päästepaadid ning valitsuse vastutustandrilt põgenenud.

Valitsuserakondade rivaalitsemine ja püüd
avalikkusele armetuid ja petlikke signaale edasi saata on
alatu. Meie, opositsioon, ootame nüüd vigade tunnistamist,
märtrisurma ja allesjääjatelt reaalseid lahendusi, mitte otsitud õigustusi ja vabandusi mitte midagi tegemiseks.

Olgu, et peaminister rääkis vähem kui 2 nädalat tagasi ülimalt enesekindlalt sellest, kuidas mingit muret Eesti majanduses ei ole ja kõik on tema juhtimisel suurepärane. Olgu, et Andres Lipstok, Eesti Panga president, seevastu möönis parteiliselt viisakalt, et võimalik, et peame valmistuma majanduse kohanemiseks… Ja ei midagi enamat!

Ilus, ümmargune ja viisakas jutt ajal, mil peaks juba tõsiselt hädapasunat vajutama. Seega võib arvestades olukorda nimetada seda ka lihtsalt valetamiseks.

Majandusminister Partsist polegi midagi rääkida, nagu ka sotsist rahandusministrist – st. riigi finantsjuhist – Padarist, kes veel eelarvemenetluse aegu etendas Riigikogus etüüdi oma unenägudest ja üldiselt sellest, mida ta arvab, mitte aga asjadest, mida ta teab või teadma peaks.

Tema parteil oli oma arust võimalik midagi roosilist arvata veel siis, kui sajad ja tuhanded analüütikud üle maailma, sh. Eestis, juba teadsid ning ka kõva ja mureliku häälega rääkisid pea 2 korda väiksemast majanduskasvust jms. muredest ning järelmitest.

See kõik oli vastutustnndetu ja nii naeruväärne!

Kesknädalaks ei ole küll veel teada 1. kvartali maksulaekumiste koond, kuid mäletatavasti olid 2 esimest kuud masendavad. Jaanuaris – veebruaris laekus mälu järgi alla 14 %, u 13,5. Olgu, ümmardades selle ikkagi 14-ni teeb see kuus keskmiselt 7. 12 x 7 aga on 100 % asemel 84“. See on umbes – 16 miljardit.

Ilmselt ei mõju julgustavalt seegi, et veebruari laekumised ei olnud mitte 7, vaid juba koguni 5 protsendi ringis. Kui see midagi muud ei näita, siis trendi vähemalt. Kui sellest aga saab nn keskmine kuus, räägime me aasta lõpuks halvemal juhul juba ca 30-35 miinus miljardist. See on aga teisisõnu pea kolmandik riigieelarvest

Üks asi veel, mida ma kohe mitte üks teps kuulda ei taha. Koalitsioonipoliitikute võitluslikke avaldusi teemal, kelle ministeerium tuleb jätta kärbeteta. Koos tegite, koos ka vastutage. Nii kui nii ei aja te ju ühiselt Eesti asja, vaid igaüks ajab oma asja, mis üksikult võttes sageli Eesti asi kindlasti ei ole.

Tõsi on see, et igalt ministeeriumilt võrdselt võtta ei saa ja pole ka põhjust.

Kuna nemad seal valitsuses ju nii kui nii, midagi mõistlikku välja ei mõtle, siis teen ettepaneku hoopis Eesti inimestele – eriti selle 3 partei valijatele, keda polnud sugugi vähe - säästkem see 200-300 krooni, mille Reformierakond teile kätte lubas jätta ja tõstame selle tulumaksuprotsendi tagasi. Koguks sellisel vähevalusal viisil suure osa vajaminevast rahast eelarvesse tagasi ja ehk ei peakski siis nn säästmisest negatiivse riigieelarveni minema. Nii kui nii selle raha eest midagi muud ju ei saa ja õnn ei pidanud samuti rahas seisnema..

Pealegi oleks tõeliselt öilis ehitada
lõpuni plaanitud lastekodud ja koolimajad mis meenutavad vene aja
vanglaid, surmateed asendada elu toovatega, edasi vanglad ja see
Vabaduse hauatähis seal Võidu Väljakul.

Ühtlasi oleks see ka reaalne samm vastutada oma poliitiliste valikute eest valimiste vahepealsel ajal. Ka sellest on ju viimasel ajal kombeks rääkida.

Nii asetuks kõik omale kohale - parandagu mind keegi kui ma mäletan valesti – kas mitte selle koalitsiooni keskseks ideeks ei olnudki mitte kodaniku omavastutuse rahanduslik suurendamine – ehk siis see, et tulumaksualandamise läbi enam kätte jääv raha tähendab ka ühtlasi vähem avalikku abi ja enam omavastutust?! Et siis suuremaid asfaltiauke ja kõrgemat maamaksu, et täita näiteks omavalitsuse kohustusi. Ja katsuge te sellest kõrvale hoidmiseks dziip osta - nii toetate te ju lausa Iraani valitsust. P.s. see olevat veel hullem kui Venemaa …