Evelyn Sepp: Pekingi OM boikott on tavaline kultuurikonflikt

Pekingi Olümpia ümber toimuv on üha enam üks kõige tavalisem kultuurikonflikt nn Ida ja nn Lääne vahel.

Hiljaks jäänud poliitilised avaldused ei vii meid kuhugi kaugemale kui nn Lääne enda toodetud islamiäärmuslaste ja islamiterrorismi kõrvale uue, kultuurikonflikti loomisele. Küünilisemalt väljendudes võib seda pidada vabalt ka katseks tõrjuda esiuudistest Iraagis või mujal poliitiliselt tundlikes piirkondades toimuva tagasilööke.

Ma olen kaugel sellest, et tolereerida ükskõik millist inimõiguste rikkumist, kuid silmakirjalik oleks eirata neidsamu konflikte kõikjal mujal peale Hiina. Nii Eestis, Euroopas, Lähis-Idas, Lõuna või Põhja-Ameerikas,

Naastes äsja Aasiast - Taist, oli hea võimalus vaadata asjadele ka sealsest perspektiivist. Lühidalt kokku võttes ei paista kuidagi nii, et Läänel on alati õigus, et Lääs on alati kõrgema kultuuri ja väärtuste kandja. See lihtsalt ei ole nii.

Kuid pretensioonikus, millega Hiina OM boikoteerivaid avaldusi või kriitikat tehakse, ei räägi küll muust, kui kitsarinnalisusest ja võimetusest tõlkida erinevate kultuuride tausta tänases ja homses kontekstis. Tähelepanuta ei tasu jätta ka patriotismilainet Hiinas. Ka sellel on oma tagajärjed, mida ei pruugi see riik ise ühel hetkel enam suuta ohjata…

Tegelikult on see just see sama, millest räägivad ka meie endi kohalikud sotsiaalteadlased – et integratsioon ei alga mitte keeleõppest ega ka tohi piirduda sellega, vaid kultuurikontaktide loomisest ja selle vastastikkusest avamisest ja mõtestamisest. Lähtudes aga sellest, kui sallimatud on näiteks eestlased ükskõik mille „võõrapärase“ suhtes ja kui kinni oma väikeses maailmas ja maailmanägemise kogemuses, ei ole pind ka Pekingi debati pidamiseks mitte kõige viljakam.

Samas – erinevalt oma kärarikastest kolleegidest, kellest spordipisik on kauge kaarega mööda läinud ja sageli mida lõdvemad nad välja näevad, seda krõbedamad on nende avaldused, ei jaga ma seda, et Eesti peaks Pekingi OM boikoteerima. Vastupidi, me peaks Soome eeskujul kasutama seda meile endile nii vajalike ja väärtuslike eeskujude loomiseks.

Ja mitte tegema sedasama viga, mida kipuvad tegema paljukritiseeritud „totalitaarsed“ riigid – segama sporti kui eluväärtust poliitikaga.

Me vajame lihtsalt uusi spordi- ja rahvuskangelasi. Samuti vajame me põlvkonda, kes mõistaks, et ka näiteks kooli kehalise kasvatuse tund ei ole koht kuhu ilmuda liibuvate teksapükse, karusnahkse kraega nabajope ja kõpskingadega. Aga just selline pilt avanes mulle hiljuti ühe Tallinna kooli kehalise kasvatuse välitunni seiramisel Stroomi rannas. Sattusin selliste neiudega ühel ajal hiljuti avatud ranna-trenazhööridele. Muide, selline pilt ei ole mingi erand, vaid kipub muutuma üha reeglipärasemaks.

Millest see pilt tegelikult rääkis? Kindlasti mitte sellest, et vanematel ei ole raha dresside ja ketside ostmiseks, vaid pigem nn olümpismi väärtuse kui sellise puudumiseset või mittemõistmisest. Neid aga ei mõista enamjaolt ka need, kes Pekingi ründamisega minu hinnangul üle igasuguse piiri läinud. Ajastus ja sellega kaasneval on lihtsalt täiesti vastupidine mõju ja see peaks olema üsna üldmõistetav.

Muidugi püüab seesama Lääs seda kompenseerida näiteks üle-euroopaliste kampaaniatega liigsöömise ja lihavuse vastu. Aga vabandust väga, laiemas kontekstis on see pisut koomiline. See on pigem tagajärgede, mitte põhjuste markeerimine, ei midagi muud.

Samuti ei jaga ma üleskutseid, mis segavad sportlased sellesse konflikti. Nemad saavad ainult ühel viisil kaitsta olümpiaväärtusi – tehes sporti, innustades ja andes tuhandele ja miljonitele inimestele eeskuju eneseületamiseks. See on moodsa aja kangelaste sünd.

Ja kindlasti lähevad sellega teravasse vastuollu igasugused poliitilised protestid ja avaldused. Loodan, et Eesti sportlastel ja olümpiaperel on oidu hoiduda sellest, mis ei sobi Olümpiale – sõjast ja poliitikast. Ja et üsna eksinud moega EOK out-door kampaania meie olümpiasportlaste tutvustamiseks Tallinna tänavatel omandab ka mingi sisulisema sõnumi. Need sportlased on täna jäetud täiesti üksi poliitilisele lahinguväljale ja see on pehmelt öelda alatu.

Mina isiklikult ei taha elada
maailmas, kus ainult sõjasangaritel on õigus kanda medaleid ja pretendeerida
rahva lugupidamisele. Ma tahan, et iga Eesti sportlane, kes läheb olümpiale,
teeks seda uhkuse ja auga, ja et ta ei tunneks, et ta on süüdi ja peaks justkui
kogu ülejäänud maailma ees vabandama.

Vikipeedia annab olümpismi kohta muide järgmise definitsiooni:


Jump to: navigeerimiskast, otsi
Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks.
Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin.