Kuid eks ole ka muid väikese koha komplekse.
Olin möödunud nädalal mõned päevad Londonis. Kahel väga kõrgetasemelisel poliitikute-analüütikute ümarlaual, millel osalesid tipp-poliitikud pea veerandsajast maailma riigist ja kõige mõjuvõimsamatest rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Briti peaministri Gordon Browni kutsel olid teiste hulgas nii USA demokraadist ekspresident Bill Clinton, kui näiteks Tsiili, Küprose, Ghana, Libeeria, Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendid, või Austraalia, Itaalia, Uus-Meremaa, Leedu, Slovakkia, Norra peaministrid ja Austria riigikantsler. Lisaks veel mitme riigi välisministrid, rahandusministrid, majandusanalüütikud kui absoluutne tipp Euroopa Komisjonist, IMF, WTO, OSCE kui ÜRO juurest.
Rääkimata teadlastest, analüütikutest, diplomaatidest.
Sel ajal kui meie Londonis ajusid ragistasime teemade ringil mida vajab 21.sajandi maailm ja mida kellelgi selle väljakutsete vastuvõtmiseks pakkuda on – nii intellektuaalselt kui materiaalselt, ilmus Eestis nn 10 käsuna kuulsust koguv manifest.
Jõudsin korra isegi mõelda, et nõustumata küll täiel määral selle sisuga, on seda vähemalt võimalik teatud mõttes tõsiselt võtta. Aga pettumuseks tuleb tunnistada, et välja kukkus siiski nagu alati.
Nii see kui järgnenud võistlevad manifestid on vastastikku positsioneerinud konteksti, millest on saanud vaid lihtlabane parteiline taktikasõda. Eesmärke näib peamiselt kaks – summutada eelarvekriisi või lihtsalt tasalülitada kellegi teise poliitilisi algatusi ja konstruktiivsust vajavaid avanguid. Igatahes parlamentarismi kriisist väljatulekuks kehvad põhjused mõlemad.
Muidugi, ärapanemiseks sobivad. Üksteise alandamiseks sobivad. Aga riigikogu tööõhkkonna ja ütleme – organisatsioonikultuuri parandamiseks enam ei sobi. Esitajate ja esitatava usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus põles lihtsalt hetkega läbi kui säraküünal.
Ja nii ongi, et vastastikku ülikibedate,
mõnitavate ja naeruvääristavate avalduste taustal ei ole nii tõsist
riigiõiguslikku debatti sisuliselt enam võimalik ega ka sügavat
mõtet pidada, millest on kahju.
Ja ikka väga piinlik on ka. Teleekraanilt vaatas vastu intervjueeritavate teesklus ja tühi poliitiline paatos…
Isegi nägu ei viitsita enam vaatajate veenmiseksKas ikka iga eesmärk pühendab abinõu, või siis vastupidi?
teha, et just nende pärast pingutatakse, lootuses, et nad seda
kõike ka tõsiselt võtaks.
1 comment:
Tahan enda jaoks ja kõigile korrata nüüdseks manalateele läinud avaliku ühiskonna tegelase lauset suurte ja väikeste inimeste kohta.Nimelt ta ütles,et " ei ole suuri ja väikseid inimesi,on suured ja väiksed teod." Selle lausega ta toonitas iga inimese väärtushinnangut ühiskonnas.Mõni inimene võib lõppkokkuvõttes oma igapäevaste väiksemate tegudega enam anda elus,mõni vähem,mõni ühe suure teoga silma paista.See on see hea pool.Kuid ärategemine,ärapanemine,vastastikune solvamine,mustamine ja iga hinna eest mingi eesmärgi saavutamine on halb tendents tänapäeva poliitilise kultuuri ja asjaajamise maastikul.Ja see on nii läbipaistvalt nähtavaks muutunud.Igasugune häbitunne aegajalt puudub.Kurb on see,et võidab see,kes on nahaalsem ja häbematum.
Arvan ,et eelkõige peaksime oma siseringi poliitikasse puhuma õigete väärtushinnangute tuuli,kontrollima ja jälgima ennast kodu maastikul,see kajastub edasi ka poliitilisele välisringile,s.t. välissuhetes.Kõik hea ja kõik halb tuleb ju ringina tagasi.See on maailma ajastu alguse tõde.Peegeldame siis head vastu,oleme viisakad suhtlejad ja jääme asjaajamistes korrektseteks.Seda , mida külvame,seda ka lõikame.Ja maalimamastaabis kehtib see sama reegel.
Post a Comment