Mitte vaid riigieelarve, vaid ka Riigikogu on peaminister Ansipi jaoks tehniline küsimus. Millest muidu soov poliitilist
kultuuri tõsta vaid seaduste abil. See oleks sama hea, kui parlamendi
moraali tõstmiseks tellida kohale kraana.
Riigikogu poolt vastu võetav eelarve on dokument, mis annab mandaadi ministritele selle dokumendi täitmiseks suures plaanis 1/12 kuus.
See ei tähenda ei oma mõtte ega sätte kohaselt seda, et valitsus võtab lihtsalt kätte ja ilma poliitilise riigikogu mandaatida külmutab sellest ca 10 protsenti. Kuid aasta lõpuks võib see samahästi olla ka juba 30 protsenti eelarvest. Tõsi kiireloomulise priiskamispeo lõpetamiseks on ministritel tõesti mõistlik peatada kõik, mis võimalik ja mille rahastamine ei tulene otseselt mõnest seadusest a la palgad, pensionid, toetused.
Kuid negatiivse lisaeelarve esitamine riigikogule veel lähemate nädalate jooksul on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ka põhiseaduse küsimus ja vastupidine oleks üsna selgelt valitsuse pädevuse ületamine.
Hägustaks vastutust ja järelvalvet ning ka otstarbekuse ja põhjendatuse hindamise võimalusi Riigikogus.
Mis aga puudutab riigieelarve senist mahtu ja sisu ennast, siis tõele au andes, on see on olnud algusest peale bluhvitud.
Ajal, mil seda ette valmistati ja tegelikult isegi juba siis, kui vegeteerivat koalitsiooni kokku klopsiti oli juba pea aastapäevad ilmselge, et maailmamajandus põrutab pikka ja sügavasse kriisi. Olgu see siis naftahindade jätkuv ja kriitiline tõus või ka USA suurte börsiettevõtete langemine nõrga finantskontrolli tulemusena. Edasi kriis kinnisvara turgudel ja sealt muudkui edasi. Optimismiks ega muretuseks polnud möödunud kevadel enam mingit põhjust, sest märgid halvenevast olukorrast karjusid näkku igaühele, kes vähegi näha tahtis.
Lisaks muidugi armutu „kingitus“ kõigile neile, keda ainuüksi ca 7 miljardi krooni ulatuses jäeti ilma leivata lollaka pronksrevolutsiooni korraldamise tulemusena. Pole kindlasti juhus, et see 7 miljardit voolas Eesti riigi ja inimeste rahakottidest mööda mitte maailmamajanduse, vaid valitsuse lolluse tulemusena ja kui see tinglikult jäänuks eesti inimeste rahakotti, ei räägiks me täna mingist negatiivsest eelarvest, vaid ehk ainult selle korrigeerimisest ja muresignaalidest.
Küllap teadis ikka ka valitsus kõike seda, mille teadmist ta nüüd eitab, kuid põhjus pillerkaari meenutavate lubaduste kokkulükkimiseks oli ilmselt pinge koalitsiooni loomisel. Sisuliselt osteti sellega nõusolek kiireks ja mugavaks valitsuse kokkupanekuks.
Ja eks nüüd ole tegelikult ju sama seis. Eesti huvid ja jätkusuutlikkuse tagamine ei ole kohe kindlasti prioriteetide hulgas. Peaministri ainuke mure on vaid tema enda positsioon, mitte aga adekvaatne reageerimine ja aus signaal Eesti inimestele ja ettevõtetele. Arvestades olusid, ei ole lihtsalt põhjendaud rääkida sellest, et iga ministeerium peaks võrdse panuse kärbetesse andma või et kõik on hästi ja Eesti lennuk on ikka vee teel kosmosesse.
Nõus võib olla vaid sellega, et jooksvad majanduskulud tõesti annab tõmmata sisuliselt nulli igas ministeeriumis. Jätta arvutite, pastakate, autode jmt. hanked selleks aastaks ära. No suvepäevad ka. Kuid edasi ei ole asi enam küll joonlauaga lõigatav. Ja kui küsimus ei oleks nii pingelistes sisesuhetes, siis saaks valitsus sellega ka hakkama nii, et võetaks sealt kus võtta võib ning jäetaks investeerinud, eriti investeeringud infrastruktuuri ja haridusse, puutumata. Nii tehtaks siis, kui oldaks väljas ühe asja eest kui meeskond. Kui seda aga ei ole, siis saamegi näha avalikku kaklemist kui mõnest „krahvkonnast“ tullakse väevõimuga enam andamit nõudma kui mõnelt naabrilt..
Mõelda tasub ka selle peale, mis on tegelikult taganud Eesti viimase 15 aasta majanduskasvu. Suuresti nn nõukogude kool ja pärand. Nii korralik haridus kui mõneti tasuta sülle kukkunud vara ja üpris korralik infrastruktuur. See eelis meid enam järgmisel majanduse tõusutsüklil ei aita. Muidugi, kui selline üldse lähiaastail peaks tulema.
Seda lihtsal siis enam ei ole. Mis aga on, on drastiliselt halvenenud demograafiline olukord, tegemata jäetud investeeringud. Teisisõnu – ootab meid tõenäoliselt ees hoopis üks teine olukord, mis reaalsuses läheb lahku sellest, millise edumüüdiga Eesti avalikkus harjunud on.
See annab aga võimaluse ka Valitsusele mängida pimesikku edasi ning jutlustada edust, mis olgem ausad, ei lõpe ühe päevaga, kuid kui see läbi on, ja uut vundamenti rajatud ei ole, siis seda enam naljalt ka üles ei ehita. Aeg ja ressursid on selleks ajaks kui taastumata maavara tuulde lastud lennata.
Nii jääbki soovida, et järeldused Eesti tegeliku majandusolukorra kohta tuleks viivitamatult ja ausalt ning neile järgneks loetud päevade jooksul ka tegu - lisaeelarve. Arvestame edaspidi pigem sellega, et maailmamajanduse languse mõju ei ole Eestisse veel jõudnudki. See on alles tulemas ja roosade unistuste realiseerimiseks tasub varuda ikka vähemalt üks viisaastak, mitte vähem aega.
No comments:
Post a Comment