Armsad lugejad! Ma tahaksin kõigepealt tänada kõiki, kes viimastel päevadel siia lehele on sattunud. Ühtlasi kõiki neid, kes on minu lehte ühes või teises kontekstis ära maininud või eraviisiliselt kasulikke soovitusi jaganud. Eriti suur aitäh, Peeter. Kõik Need lilled on Teile!
Püüan edaspidi vastata ka kommentaaridele. Aga enne veel räägin pakilisest asjast.
Nimelt, kriisist või suisa tulekahjust tervishoius, kus sädemest on tõusmas lõõmav kahjutuli.
Tervishoiutöötajate streik on küll see, millega tuleb kohe täna tegeleda, aga see ei ole kaugeltki kõik. Põhiküsimus on väärtustes ja perspektiivitundes.
Näiteks selles, kui mõistlik on, et Tartu Ülikooli arstitudengeid on hiljem Eesti tööjõuturul nii alamakstud, et on sunnitud tööd otsima mõnes välisriigis.
Tühjaks jäänud kohad ja üha suurenev vastuvõtt arstiteaduskonda tekitab aga veel ühe probleemi, millele üks tuttav arst hiljaaegu mu tähelepanu juhtis - andekaid ja vastutustundlikke noori, kellele arstikutse tõesti sobiks, nii palju lihtsalt ei ole. See tähendab ka seda, et me koolitame massiliselt neid, kelle juures me ennast arstida ei taha ja tegelikult kes ise kah ei taha meid tohterdada.
Keegi meist ei arva, et me riigina peaksime maksma sadades miljonites kroonides kooliraha selleks, et Põhjamaade tervishoidu toetada.
Kokkuvõte toimuvast
2. jaanuaril saime teada, et tervishoiutöötajate toetuseks on valmis streikima ka transporditöötajad ning neid toetavad ka haridustöötajad.
Kabinettides löödud poliitilised lahingud jõudsid avalikkuse ette siis, kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas toetusest streikijate nõudmisele. Oma avalduses rääkis ta ettepanekutest, mida Keskerakond on tervishoiu toetuseks teinud ning mida Reformierakond pole toetanud.
Reformierakond teatas vastuseks, et nende eesmärk on streik ära hoida ning süüdistas Keskerakonda tõsise teema farsiks pööramises.
Keskerakond ei jäänud vastust võlgu. Teatades, et Reformierakond püüab teemat maha vaikida, numbrid kuidagi viisi klappima saada ning eluga edasi minna.
Ilmselt mõistes, et tervishoius pöörab asi neile jamaks, ajas Reformierakond laupäevaks jalule oma teise ešeloni ning Tallinna Piirkonna nimel prooviti palli sotsiaalministri vastutusalasse tagasi lüüa.
Sotsiaalminister Jaak Aabile (Keskerakond) andis see võimaluse veel üks kord meelde tuletada ettepanekuid, mille Reform on varasemalt tagasi lükanud.
Rumal viga Reformierakonna avalduses oli Aabi poolt varem välja pakutud 20% + 20%-lise palgatõusu takka kiitmine (miks tähtsal teemal, tähtsusetu, tundmatu ja ilmselgelt ka asjatundmatu poliitik kommentaari andma pandi?).
Selle peale sai Aab rahulolevalt konstateerida, et Reform on lõpuks ometi hakanud aru saama, et arstide palk vajab tõstmist tema poolt pakutud moel ning kutsus Reformierakondlasi ka ülejäänud Keskerakonna ettepanekuid toetama.
Teema areneb loomulikult edasi, aga olgu see vahekokkuvõtteks.
Püüan edaspidi vastata ka kommentaaridele. Aga enne veel räägin pakilisest asjast.
Nimelt, kriisist või suisa tulekahjust tervishoius, kus sädemest on tõusmas lõõmav kahjutuli.
Tervishoiutöötajate streik on küll see, millega tuleb kohe täna tegeleda, aga see ei ole kaugeltki kõik. Põhiküsimus on väärtustes ja perspektiivitundes.
Näiteks selles, kui mõistlik on, et Tartu Ülikooli arstitudengeid on hiljem Eesti tööjõuturul nii alamakstud, et on sunnitud tööd otsima mõnes välisriigis.
Tühjaks jäänud kohad ja üha suurenev vastuvõtt arstiteaduskonda tekitab aga veel ühe probleemi, millele üks tuttav arst hiljaaegu mu tähelepanu juhtis - andekaid ja vastutustundlikke noori, kellele arstikutse tõesti sobiks, nii palju lihtsalt ei ole. See tähendab ka seda, et me koolitame massiliselt neid, kelle juures me ennast arstida ei taha ja tegelikult kes ise kah ei taha meid tohterdada.
Keegi meist ei arva, et me riigina peaksime maksma sadades miljonites kroonides kooliraha selleks, et Põhjamaade tervishoidu toetada.
Kokkuvõte toimuvast
2. jaanuaril saime teada, et tervishoiutöötajate toetuseks on valmis streikima ka transporditöötajad ning neid toetavad ka haridustöötajad.
Kabinettides löödud poliitilised lahingud jõudsid avalikkuse ette siis, kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas toetusest streikijate nõudmisele. Oma avalduses rääkis ta ettepanekutest, mida Keskerakond on tervishoiu toetuseks teinud ning mida Reformierakond pole toetanud.
Reformierakond teatas vastuseks, et nende eesmärk on streik ära hoida ning süüdistas Keskerakonda tõsise teema farsiks pööramises.
Keskerakond ei jäänud vastust võlgu. Teatades, et Reformierakond püüab teemat maha vaikida, numbrid kuidagi viisi klappima saada ning eluga edasi minna.
Ilmselt mõistes, et tervishoius pöörab asi neile jamaks, ajas Reformierakond laupäevaks jalule oma teise ešeloni ning Tallinna Piirkonna nimel prooviti palli sotsiaalministri vastutusalasse tagasi lüüa.
Sotsiaalminister Jaak Aabile (Keskerakond) andis see võimaluse veel üks kord meelde tuletada ettepanekuid, mille Reform on varasemalt tagasi lükanud.
Rumal viga Reformierakonna avalduses oli Aabi poolt varem välja pakutud 20% + 20%-lise palgatõusu takka kiitmine (miks tähtsal teemal, tähtsusetu, tundmatu ja ilmselgelt ka asjatundmatu poliitik kommentaari andma pandi?).
Selle peale sai Aab rahulolevalt konstateerida, et Reform on lõpuks ometi hakanud aru saama, et arstide palk vajab tõstmist tema poolt pakutud moel ning kutsus Reformierakondlasi ka ülejäänud Keskerakonna ettepanekuid toetama.
Teema areneb loomulikult edasi, aga olgu see vahekokkuvõtteks.
Nüüd küsivad ilmselt paljud, et miks ma valitsuserakonna liikmena siin keerulise olukorra üle kurdan. Aga oluline on mõista, et streigi ärahoidmine ei ole vaid valimisseelse ebamugava küsimuse päevakorrast mahavõtmise, vaid kogu süsteemi jätkusuutlikkuse tagamine, millest oleneb 1,4 miljoni inimese ravi ja usaldus Eesti tervishoiusüsteemi vastu tervikuna. Seega puutuvad poliitilised valikud edasise lahendamisse iseäranis teravalt. Kokku põrkab kaks maailmavaadet.
Reformierakonna retsept asja lahendamiseks on haarata riiulilt nuudli kiirsupp ja veenda publikut, et saite ju kõhu kiiresti täis. Numbrid klapivad, olge ometi rahul!Teisalt aga Keskerakond, kelle arvates lihtsalt kiirete lahenduste asemel on tarvis põhimõttelisi lahendusi. Keskerakond ei ole nõus numbritega sahistama ja fundamentaalseid otsuseid tulevikku lükata.Siit johtubki peamine vahe kahe erakonna vahel – Reformierakonnale on piisav kui statistiliselt on kõik justkui OK, Keskerakond aga on rahul siis, kui ka päris inimestel on kõik OK.
Keskerakond tunneb end tervishoiukorralduses koduselt. Meil ei ole vaja kiiresti “mugavamate ja lihtsamate” teemade juurde naasta. Me ei pelga sel teemal ka vaidlust pidada, mille üheks ja oluliseks osaks oleks ka meedikute palgaküsimused.
Eks lähinädalad näita, kes küsimuse lahendada suudab.
Teie Evelyn Sepp
Eks lähinädalad näita, kes küsimuse lahendada suudab.
Teie Evelyn Sepp
12 comments:
muidugi, eks ole ka juba aeg valimiseelseid lubadusi anda ning raha laial käel rahvale jagada... arstid tabasid õige hetke streikimiseks.
järgmiste valimiste eel võtavad enda read kokku õpetajad, siis korrakaitsjad ja siis ongi kõik jälle "tehtud"
Pidasin Keskerakonda vasakpoolseks erakonnaks, aga kahjuks olen nüüd pettunud. Ma olen tänulik Estonia uurimise eest, aga arstide suhtes võiksite olla mõistvam. Arstide streigiga väljendas solidaarsust isegi Vasakpartei. Peate väga pingutama, et ka nendel valimistel minu hääl saada!
huvitav...Loodame et kõik laheneb kenasti ära:)
Keskerakond on läinud väga õiget teed seoses palkade tõstmise esile tõstmisega. Olen isegi töötanud mõned aastad välismaal. Kui keegi küsis minu käest Eesti kohta, siis taheti sageli teada meie keskmist palka ja mu vastus ütles Eesti kohta kahjuks ebameeldivalt palju. Eesti mainele mõjuks kordades rohkem inimese väärtustamine, kui üle laipade heaolu poole jooksmine. Ma arvan, et meil oleks sellega võimalus eristuda teistest ida-euroopa riikidest ja samm skandinaaviale lähemale.
Soovin kõike paremat!
minul oli ka ükspäev kõht lahti, aga võtsin söe tabletti ja korda sain!
Ja minu klassivend oli jällegi selline poiss, et tema õppis pahasti aga süüdi oli selles tema pinginaaber kuna hoopis tema õppis pahasti.
Evelyn, miks sa räägid oma isiklikus blogis Keskerakonna nimel ("meie" vorm)? Miks ei võiks rääkida "mina" vormis? Siis oleks tunnetatav isiklik suhtumine probleemi ja vastutuse võtmine konkreetsete sõnade eest. Praegu jääb mulje, justkui distantseeruksid sihipäraselt isiklike seisukohtade avaldamisest.
Evelyn mõtleb praegu ja lähima kahe nädala jooksul tekib siia jälle mõni mõte - võite mind uskuda!
unekott, ära oled kade, eks kõigil ole võimalus olnud need asjad ära "teha".
ja kui oled nõus, et peale meditsiinitöötajate on avalikus sektoris veel ametikohti, mis on olulised, millele naljast tööjõudu sisse osta ei saa, eks siis tulebki reaalseid samme astuda. Kui need sõltuvad poliitilistest valikutest, siis tuleb nende vahel ka valida!
rain, mulle tundub, et sul jäi midagi kahe silma vahele. Keskerakond ütles väga selgelt välja, et toetab palgatõusu. Meie koalitsioonipartner pidas seda aga naljaks. Ajasid vist seega meid segi.
Vasakparteile soovin aga edu!
mike-le, tim1212-le, margole jt: tänud heade soovide, kaasamõtlemise ja nõuannete eest.
Loomulikult on tore mõelda, et mina see olengi maailm või keskerakond, aga mõnikord on täpsem väljendada pisut suurema ringi veendumust kui vaid minu isiklik.
küll aga ei jäta ma sedagi välja ütlemata:)
muuseas. loodan, et ka jubeuss ei ole pettunud. Ei võtnudki kaks nädalat aega, et minu siseringi mõni uus mõte tekiks:)
Ega see haigete inimeste droogidega jalulhoidmine meie genofondile hästi mõju. Vaatame kasvõi mind.
Palju mõistlikum oleks, kui laseks enamuse arste lahti, või müüks nigeeriasse ja alles jäänud raha eest hakkaks tasuta eutanaasiakomplekte jagama.
Post a Comment