Evelyn Sepp: Maripuu siiski valetas?!

tegemist on David Riley illustratsiooniga, mille originaalpealkiri on "Tired of the Old White Fat Cats".

Kas pole irooniline-allegooriline?

Sotsiaalminister Maret Maripuu vabandused on küll kenad, kuid jäänud ilmselt hiljaks ega kuku ka enam mitmel põhjusel viljakale pinnale. Inimesed keda rahaviivitused otseselt puudutavad on niigi meeleheitel. Neid, kes asja kõrvalt vaadanud, valdab samuti üllatunusest segatud masenduses. Isegi shokk. Mida ta küll mõtleb endast!? Töö kõik tegemata ja minister polegi süüdi!? jne. Ministri ja tema erakonna õigustused ja suhtumine võtab täna tuhanded nõutuks ja põhjusega.



Eesti Päevalehel näib siiski õigus olevat väites, et minister valetas. Kahtluse alla seatud väidet tunnistab ju Maripuu isegi üsna kummalise intervjuu lõpus.



Kuid mis saab edasi? Täna käib jutt peamiselt vaid puudega inimestest, enne seda oli suur segadus ja skandaal üle-üldse pensionide kättetoimetamise korraldamise ning selle maksuliseks muutmisega. Mäletatavasti jäid ka siis ministri kõrvad kurdiks.



Tallinnast paistab elu üle Eesti ehk ilus, kuid sellistes praktilistes küsimustes, nagu pangaautomaatide võrk, mis on Eestis hõre, või tõisasi, et pangaterminaaliga külapoode pole peaaegu olemaski, st. et poode endidki pole. Rääkimata siis sellest, et ühistransport on enamuses külade ja alevite vahel pehmelt öeldes puudulik. Sageli kättesaamatu nii hinna, kuid peamiselt põhjusel, et bussid lihtsalt ei käi ...

Lüidalt - poliitiline otsus a la minu käsul havi soovil lihtsalt ei tööta!

Praeguseks on avalikkuse tähelepanu ette kerkinud juba uus lohakus suhkruhaigete inimeste toetuste kättesaamise korraldamisega.

Kuid mida kõigi nende tegematajätmiste peale jägnenud ei ole, on ministri adekvaatne reaktsioon ning poliiitline soov olukord positiivselt lahendada. Kõik kuhjub nagu ka eneseõigustused.


Näib, et minister reageerib asjadele alles siis, kui probleem on ajalehe uudistesabast taas skandaaliks kasvanud, mitte aga siis kui on tegelikult aeg tööd teha.



Kaua võib? Jätke jama " Need vanad loosungid oleks täiesti adekvaatsed hüüatused ka tänaste koalitsioonikaaslaste Isamaaliidu ja sotsiaaldemokraatide poolt, kuid mida ei ole, seda pole.

On ainult tõsiselt kahjurõõmus nurrumine ja äärmisel juhul ka küünekeste näitamine. ei muud.

Seis Reformierkaonna sisepingete ja peata olekuga on ju tõesti poliitpartneritele ülimagus olukord. Ja mida halveb
Ansipil seda parem Laaril. Ka see on tänaseks üha selgemaks
saanud.

Ja ikkagi - mis saab edasi? Minister küll ehk tunnistab lõpuks, et ka temal on pisut süüd. Aga.

Olgem ausad - keegi meist pole kunagi arvanud, et näiteks Maripuu erakonnakaalsane Signe Kivi Kultuurkapitalist omal ajal ca 8 miljoni krooni varastas. Aga vaidlust selle ümber, et ta ilmnenud segaduse eest justkui ei vastutaks, ei tekkinud.


Samas oleks ju ka tema saanud tänasele analoogselet pareerida oma tagasi astumisest keeldumist sellega, et ta peab aitama selle kadunud raha üles leida. ..

Seega - kordan oma eelmist küsimust - Ansip - võta või jäta.?

Sest mõistagi on õhus veel hulgi poliitilisi küsimusi selle otsuse hinnast, mille Reformieraond kiirustades langetas. Kuid need pole veel tänase päeva mured, vähemalt mitte Reformierakonnast ülejäänute omad.

Enne aga tuleb viivitamatult tagada hädas inimestele lõpuks nende toetused ja mõistagi kompenseerida neile rahaliselt hinnatavana riigi poolt tekitatud kahjud!

SUBDMYZL

Evelyn Sepp: valel on lühikesed jalad

Fotograaf Terje Lepp, EPL jaoks. Pildil Meister koos õpilasega - Maripuu ja Nestor.

Eesti Päevalehe kolmapäevane paljastus siseringi kooskõlastusdokumendist Sotsiaalministeeriumis seab kogu senise korralageduse selles ministeeriumis täiesti uude valgusesse. Fakt on see, et minister teadis kogu eesootavat, kuid ei hoolinud sellest.

Senini ei paista ministri avaldustest ei häbi-
ega kahetsustunnet. Kuulda on vaid õigustusi ja teiste süüdistamist.

Samas teame me aga kõik, et ametnike motiveerimiseks on ministril ja kantsleril üksjagu instrumente, kuid enne avaliku skandaali puhkemist ei olnud toimuv poliitilises plaanis Reformierakonnas üldse kellegi mure. Lisaks veel see, et kõik tänaseks ministri eest häbiposti naelutatud ametnikud said ju veel ka eelmisel aastal nn preemiat tulemusliku ja hea töö eest.

Ei tea, kas minister peab kogu tänseks avalikkusele rulluva loo taustal Eesti avalikkust päris lolliks või sedavõrd tähelepanematuks, et see uudiskild kahe silma vahele jätta. Igatahes on tema ennastõigustav „lugu“ seda naeruväärsem. ja nõmedam.

Siiras silmavaade kaameras ja ülim küünilisus
mahuvad ministri sisse vabalt ära. Küll aga ei näi sinna mahtuvat enam
kompetents vajalike juhtimisotsuste tegemiseks ja arusaam sellest, et
valdkond , mida ta käsutama on asunud puudutab enamasti kõige nõrgemalt kaitstud või siis enim haavatavaid sotsiaalseid gruppe. Seega inimesi, kellega ei saa mängida ega kelle seljas liugu lasta.

Seega loodan, et peaminister Andurs Ansip saab ise aru, et poliitilise vastutuse võtmisel tuleb tal Maripuud abistada.

Tegemist on kogu Reformierakonna poliitilise
vastutusalaga ja kui ministril endal on tagasi astumiseks käed-jalad
liiga tööd täis või napib jõudu nii vastutusrikka otsuse tegemiseks
nagu seda on ministriportfellist loobumine, peab erakond teda
aitama.

Seega, härra peaminister – võta või jäta!

Umbusaldus ministrile on õhus, kuid sama kindel on ka see, et ministril tuleb oma tegemata jätmiste kohta selgitusi anda juba esmaspäeval Riigikogus arupärimistele vastates.

Evelyn Sepp: jätame lastele laulurõõmu alles!

Headel koorijiuhtidel ei pruugi alati sugugi head mõtted tulla nagu sedapuhku 2009. aasta laulupeo juhtidel Hirvo Surval, Aarne Saluveerril ja Kadri Hundil, kes Eesti Ekspressi vahendusel andsid teada, et jäägu mudilas- ja lastekoorid seekord heaga laulupeo kontserdist kõrvale. Et osalegu külalistena publiku hulgas, kui soovi on.

Olgu sellise ootamata kirja põhjuseks siis laste lauluoskuse suhteliselt nõrgem tase, mis kindlasti kontserdi kunstilist taset pisut räsib või paratamatus, et lastekooridele tuleb rohkem aega ja energiat kulutada ehk neid proovide ja kontserdi ajal täiskasvanuist enam kantseldada, mida koorijuhid ehk enam teha ei viitsi.

Aga lastele peab jääma nende laulupidu ja
laulurõõm ja kui laulud on selged ja tase võimaldab osaleda, siis tuleb
seda ka igati soodustada.

See ei ole ju lihtsalt kontsert.

See on osa isamaalisest kasvatusest, see on osa kultuuri järjepidevusest ja kui kodumaad üritatakse armastama õpetada ka püssi all või
kahurilihana, siis ei ole nüüd küll palju nõutud, et sedasama kodumaad õpetataks armastama ka laulu ja laulupeoga.

Olgu seis riigieelarvega milline tahes!.

Nii lihtne see ongi!

Mäletan eredalt seda, kuidas mul endal Westholmi mudilaskooriga õnnestus koolinoorte laulupeol üles astuda. Seda elamust ei annagi kirjeldada nagu ei anna seda ka mälust kustutada. Vihmast ja tuulest ja vettinud villasest kampsunist sõltumata, seljankale ja viineritele vaatamata. ..

See on lihtsalt nii super mälestus!

Ja seda enam olen ma veendunud, et tänased laululapsed ei peaks sugugi vähemaga leppima. Nagu ka nende õpetajad, vanemad ja kooli- ning koorijuhid.

Mida Juku ei õpi seda Juhan ei tea, ja kui ta seda täna teada
ei saa, siis on karta, et ta sellest homme enam ei hooligi!

Evelyn Sepp: "muidusööjate" armee on liiga väike

Ahh, kuidas ei tahaks jõulueelsel ajal selliste soperdustega konti murda nagu meie ette on sättinud üks kõige suurem pidur viimaste aastete Eesti riigiõiguses, kolleeg Urmas põhiseaduskomisjonist.

Nimelt on ta eest vedanud täiesti geniaalse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise ettepankuid eelnõule nr 392.

Tema eestvedamisel on valminud ettepanek, et Tallinna Linnavolikogu koosseisu peab suurendama veel vähemalt 16 liikme võrra - seniselt 63-lt tervelt 79-ni.

Ehk siis veerandi võrra. Viis viimast populisti on söandanud oma parandusettepaneku seletuskirja koguni kirjutada, et seaduse muutmine ie too kaasa kulusid.

See on igati tore ettepanek Reformierakonna ja Isamaaliidu poliitikutelt.

No tõesti - kuidas nüüd võtta - kui linnavolikogu koosseisu suurendamine vähemalt veerandi võrra ei ole täiendav kulu pealinna maksumaksjale või kui selle tulemusel tuleb istungeid hakata pidama mõnes muus saalis kui senises linnavolikogus, siis tõesti - lisakulusid ei mingeid.

Ja kuna kõige selle analüüsimiseks jääb riigikogul aega vaid mõned loetud tunnid, ja näib, et muudatus on juba valitsuspoliitikute vahel otsustatud, siis loomulikult on see väga tugevas "kooskõlas" kulude kärpimise ja muidu kah kõigi demokraatia - avalikkuse, läbipaistvuse jms toredate nõudmistega.

Ka sellega, mida nõudis õiguskantsler - valijate hääle kaalu võrdsustamisega - sest põhiseaduslik õigus olla esindatud on valijatel ehk inimestel, mitte Koplil, Lasnamäel, Kassisabal, Kalamajal jne.

Olgu veel öeldud, et sellesama ettepaneku kohaselt peab tulevikus 300 000 elanikuga omavalitsus olema vähemalt 79-liikmeline esinduskogu. Aga me ju kuuleme juba aastaid, et 1,4 miljonilise riigi jaoks on 101 riigikogu liiget liiga palju. Siis peaks ju vastukaaluks suurendama ka Riigkogu koosseisu u 4 korda. Tegemist oleks sama idee edasiarenduse ja igati proportsionaalse ettepanekuga selleks, et ikka kõik Taavi ja Urmase sõbrad-tuttavad saaksid mõne sooja koha Toompeal...

Bravo, populistid!

Irooniaga, loomulikult.

Evelyn Sepp: Vabariigi Valitsus – lapsed sünnivad ainult emadele!

Tagasi kuuekümnendatesse või midagi taolist! Üllatus-üllatus: Isapuhkus kaotatakse ära nagu ka nn. isapalk. Selline uudis imbus täna ajakirjandusse ja seda kinnitas äsja ka rahvastikuminister Urve Palo Riigikogu infotunnis.

Braavo, Vabariigi Valitsus! Selline mõte on väga macholik, et laste kantseldamine ongi enamasti väiksepalgaliste naiste enamasti tasustamata töö ja isapuhkuselt hoiaks riik kokku kogunisti 60 miljonit krooni. Selle ca 2,5 miljardi krooni kõrval, mis kõnealuse peretoetuse maksmiseks järgneval aastal kulub, on see inimeste võrdsusõiguse rikkumise eest tõesti väike hind …

Taustaks tasub meenutada, et

isapalk ja isapuhkus sellisel kujul nagu see täna
kehtib, polnud mitte sotsiaalne vastutulek isadele või muidu tore pehme meede, kuidas moodsaid isasid lastekasvatamise protsessi kaasata,

vaid peamiselt põhiseadusliku – ehk võrdse kohtlemise alase vaidluse tulemus, millega tagatakse laste kasvatamisel isadele emadega võrdsed
võimalused.

Lühidalt öeldes olgu see uudis kokku võetav järgmiselt:

Lapsed ei sünni ainult emadele ja võrdse kohtlemise põhimõte ei ole taandatav õigusele kasutada unisex tualetti vmt.

See tähendab näiteks praktilist õigust saada riigi poolt laste kasvatamisel võrdselt koheldud vaatamata oma soole.

Seega isapalga säilimine on tähtis. Selle kaotamine läheb vastuollu põhiseaduse mitme sättega ning kolmandaks toob see taaskord kaasa jäigastuva tööjõuturu ja naiste-meeste positsioonide ebavõrdsuse süvenemise sellel.

Evelyn Sepp: minu Eestimaa!

Taas iseseisvumine on nagu teine sünnpäev pärast rasket õnnetust. Vähesed saavad selle võimaluse, kuid mõnikord tundub see veel tähenduslikum kui sündimise päev ise.

Öölaulupidu oli nii super. Iga kord ei pea või isegi ei saa revolutsiooni teha, et midagi sellist kogeda. Tänane on meie põlvkonna kogemus, tunne, võimalus.

See ei ole sama, mis 20 aastat tagasi. See on midagi muud ja las nii ollagi. Palju õnne ja tänud selle eest ´meile kõigile, kelles see vabadus elab!

Lisan siia ühe Urmas Alenderi väga ilusa ja väga kurva laulu sõnad. See ei vaja pikemaid kommentaare!

Minu Eestimaa püsib minus ta põldude ristiku lõhn Minu Eestimaa püsib minus ta keel ja ta kodune õhk Minu Eestimaa püsib minus ta kutset ma eneses kuulen Minu Eestimaa püsib minus ja kestab mu kasinas luules

Veel rahu toob kuuskede kohin ja kurvaks teeb kaskede lein Veel haljendab koplites rohi ja väriseb maarjahein Veel järvedel ehapunas partide igatsev hüüd Ning päikese kustuvas kumas endal kui tunneksin süüd

Minu Eestimaa püsib minus ta põldude ristiku lõhn Minu Eestimaa püsib minus ta keel ja ta kodune õhk Minu Eestimaa püsib minus ta kutset ma eneses kuulen Minu Eestimaa püsib minus ja kestab mu kasinas luules

Ja tulgu või halvadki ajad ei läheks ka ajades kuni siin mind
ükski veel vajab neis madalais majades

Ja tulgu või halvadki ajad ei läheks ka ajades kuni siin mind ükski veel vajab neis madalais madalais majades

p.s. eeloleval sügisel pidanuks Urmas Alender oma 55. sünnipäeva ...

Evelyn Sepp: kas tõesti pidu kogu rahvale?

… Kas oskame hoida ühte, kui heitunud mesilaspere …

Ja kui oskame, siis kuidas see võiks küll välja
näha?

Kas selleks on tõesti parim viis meenutada Eesti Vabariigi 90-ndat aastat nii, et kogu aasta möödub ilma, et enam kui 30% Eesti inimestest sellest üldse midagi kuulnud oleks või sellest ka neile midagi kuulda oleks antud?

Seda vaatamata asjaolule, et meil on tervelt üks minister, kes just ja peaaegu ainult selleks on ametisse määratud koos priskes koosseisus kantseleiga ..

Kui see aga nii ei oleks, siis parandatagu mind, aga mina ei ole näinud ühtegi reklaami või üleskutset näiteks „märkamisaja“ lauluväljaku kontserdi kohta mõnes venekeelses väljaandes.

Kas see „kogu rahva pidu“ või „!märkamisaeg“ siis neid inimesi ei võikski puudutada!?

Millal see valitsus siis lõplikult alla andis ja otsustas olla vaid oma sõprade valitsus, mitte kogu Eesti oma?

Mõistagi ei ole viimase aasta jooksul käivitatud ka uut venekeelset telekanalit ega ka teleprogrammi. Alati on aega küll, alati on midagi tähtsamat. Aga millal on käes see päev, kui enam ei ole aega?

Seevastu kurdab kultuuriüldsus selle üle, et laulupidu ei kõneta venekeelseid inimesi, et seal ei osale praktiliselt ühtegi venekeelset kollektiivi. Mõni aeg tagasi keerles õhus ka mõte sellest, et kinni peaks panema Vene Teatri. See olevat „hea“ mõte raha kokkuhoiuks või siis kesklinnas asuva hinnalise kinnisvara äriks …

Viimastel päevadel on blogosfääris käinud ka äge mõttevahetus selle üle, kas Öölaulupeost saab Gruusia pidu või mitte. Korraldajad andsid välja pressiteate, milles kinnitasid, et ei saa, kuna aega on liiga vähe, et programmi muuta. Vaid üks toetuslugu pidi tulema. Seletus on loogiline. Kuid asi ei ole vaid ajas ja selle nappuses. Iva on muus ja oleks tark seda endale teadvustada.

Kui Eesti ei suuda Gruusiat või Gruusia konfliktis kannatanud inimesi toetada nii, et see ei lõhuks meid siin, Eestis, siis võib sellise tahtliku või tahtmatu saamatuse tulemuseks olla kaks lõhutud ühiskonda - nii Gruusia kui Eesti oma.

Oleks rumal mitte märgata või veelgi hullem, eirata tõsiasja, et paljude inimeste jaoks siin Eestis, kuid ka Lõuna-Osseetias või Abhaasias on agressor Gruusia. Seega on meie valik seda keerulisem – vabadus Gruusias on oluline, aga selle „kaitsmise“ ohvriks ei ole meil õigust tuua Eesti vabadust …

Selles mõttes on valikud väga lihtsad. Kas sellest teisipäevasest „märkamisaja“ peost saab pidu, mis süvendab lõhet siin ja seal, või on meil oskust kasutada seda päeva selleks, et katsuda märgata kõiki inimesi siin Eestis ilma, et nad peaksid valima kolmandate osapoolte vahel.

Muidugi võib rahvuste vahelise või meediaruumide lõhe süvendamine ollagi selle valitsuse ametlik poliitika, aga see ei ole Eesti huvides. Vähemalt sildi all „pidu kogu rahvale“ seda teha ei tohiks.

Valitsused ju tulevad ja lähevad, kuid Eesti peaks jääma kestma riigi ja koduna palju kauemaks kui hiljaaegu ennustatud 10 aastat. ..

See võib olla kõigest hirmutamine, kuid midagi peaksime me õppima Gruusia sõjast isegi. Kui see ei ole ka midagi muud, siis on selle mõte kokku võetav kuulsa laulu sõnadega – minu inimesed.

Eesti on täpselt nii tugev kui on tema inimesed ja nende kokkuhoidmise võime.

Ehk siis peaks ürituse korraldajad ja selle eest maksjad ehk tellijad vastama avalikult peamisele küsimusele - kas vaatamata reklaamlausetele on see ikka kogu rahva pidu? Kas sinna oodatakse ikka kõiki Eesti inimesi?

Või kuidas lahendada peoplaan nii, et inimesed, kes tahavad olla sellel õhtul lauluväljakul Eesti tuleviku poolt, ei peaks valima Eesti või Gruusia mineviku vahel?

Ehk siis pühendaks selle peo täiega Eesti ühtsusele ja
tugevusele …