… Kas oskame hoida ühte, kui heitunud mesilaspere …
Ja kui oskame, siis kuidas see võiks küll välja
näha?
Kas selleks on tõesti parim viis meenutada Eesti Vabariigi 90-ndat aastat nii, et kogu aasta möödub ilma, et enam kui 30% Eesti inimestest sellest üldse midagi kuulnud oleks või sellest ka neile midagi kuulda oleks antud?
Seda vaatamata asjaolule, et meil on tervelt üks minister, kes just ja peaaegu ainult selleks on ametisse määratud koos priskes koosseisus kantseleiga ..
Millal see valitsus siis lõplikult alla andis ja otsustas olla vaid oma sõprade valitsus, mitte kogu Eesti oma?
Mõistagi ei ole viimase aasta jooksul käivitatud ka uut venekeelset telekanalit ega ka teleprogrammi. Alati on aega küll, alati on midagi tähtsamat. Aga millal on käes see päev, kui enam ei ole aega?
Seevastu kurdab kultuuriüldsus selle üle, et laulupidu ei kõneta venekeelseid inimesi, et seal ei osale praktiliselt ühtegi venekeelset kollektiivi. Mõni aeg tagasi keerles õhus ka mõte sellest, et kinni peaks panema Vene Teatri. See olevat „hea“ mõte raha kokkuhoiuks või siis kesklinnas asuva hinnalise kinnisvara äriks …
Viimastel päevadel on blogosfääris käinud ka äge mõttevahetus selle üle, kas Öölaulupeost saab Gruusia pidu või mitte. Korraldajad andsid välja pressiteate, milles kinnitasid, et ei saa, kuna aega on liiga vähe, et programmi muuta. Vaid üks toetuslugu pidi tulema. Seletus on loogiline. Kuid asi ei ole vaid ajas ja selle nappuses. Iva on muus ja oleks tark seda endale teadvustada.
Oleks rumal mitte märgata või veelgi hullem, eirata tõsiasja, et paljude inimeste jaoks siin Eestis, kuid ka Lõuna-Osseetias või Abhaasias on agressor Gruusia. Seega on meie valik seda keerulisem – vabadus Gruusias on oluline, aga selle „kaitsmise“ ohvriks ei ole meil õigust tuua Eesti vabadust …
Selles mõttes on valikud väga lihtsad. Kas sellest teisipäevasest „märkamisaja“ peost saab pidu, mis süvendab lõhet siin ja seal, või on meil oskust kasutada seda päeva selleks, et katsuda märgata kõiki inimesi siin Eestis ilma, et nad peaksid valima kolmandate osapoolte vahel.
Muidugi võib rahvuste vahelise või meediaruumide lõhe süvendamine ollagi selle valitsuse ametlik poliitika, aga see ei ole Eesti huvides. Vähemalt sildi all „pidu kogu rahvale“ seda teha ei tohiks.
Valitsused ju tulevad ja lähevad, kuid Eesti peaks jääma kestma riigi ja koduna palju kauemaks kui hiljaaegu ennustatud 10 aastat. ..
See võib olla kõigest hirmutamine, kuid midagi peaksime me õppima Gruusia sõjast isegi. Kui see ei ole ka midagi muud, siis on selle mõte kokku võetav kuulsa laulu sõnadega – minu inimesed.
Seda vaatamata asjaolule, et meil on tervelt üks minister, kes just ja peaaegu ainult selleks on ametisse määratud koos priskes koosseisus kantseleiga ..
Kui see aga nii ei oleks, siis parandatagu mind, aga mina ei ole näinud ühtegi reklaami või üleskutset näiteks „märkamisaja“ lauluväljaku kontserdi kohta mõnes venekeelses väljaandes.Kas see „kogu rahva pidu“ või „!märkamisaeg“ siis neid inimesi ei võikski puudutada!?
Millal see valitsus siis lõplikult alla andis ja otsustas olla vaid oma sõprade valitsus, mitte kogu Eesti oma?
Mõistagi ei ole viimase aasta jooksul käivitatud ka uut venekeelset telekanalit ega ka teleprogrammi. Alati on aega küll, alati on midagi tähtsamat. Aga millal on käes see päev, kui enam ei ole aega?
Seevastu kurdab kultuuriüldsus selle üle, et laulupidu ei kõneta venekeelseid inimesi, et seal ei osale praktiliselt ühtegi venekeelset kollektiivi. Mõni aeg tagasi keerles õhus ka mõte sellest, et kinni peaks panema Vene Teatri. See olevat „hea“ mõte raha kokkuhoiuks või siis kesklinnas asuva hinnalise kinnisvara äriks …
Viimastel päevadel on blogosfääris käinud ka äge mõttevahetus selle üle, kas Öölaulupeost saab Gruusia pidu või mitte. Korraldajad andsid välja pressiteate, milles kinnitasid, et ei saa, kuna aega on liiga vähe, et programmi muuta. Vaid üks toetuslugu pidi tulema. Seletus on loogiline. Kuid asi ei ole vaid ajas ja selle nappuses. Iva on muus ja oleks tark seda endale teadvustada.
Kui Eesti ei suuda Gruusiat või Gruusia konfliktis kannatanud inimesi toetada nii, et see ei lõhuks meid siin, Eestis, siis võib sellise tahtliku või tahtmatu saamatuse tulemuseks olla kaks lõhutud ühiskonda - nii Gruusia kui Eesti oma.
Oleks rumal mitte märgata või veelgi hullem, eirata tõsiasja, et paljude inimeste jaoks siin Eestis, kuid ka Lõuna-Osseetias või Abhaasias on agressor Gruusia. Seega on meie valik seda keerulisem – vabadus Gruusias on oluline, aga selle „kaitsmise“ ohvriks ei ole meil õigust tuua Eesti vabadust …
Selles mõttes on valikud väga lihtsad. Kas sellest teisipäevasest „märkamisaja“ peost saab pidu, mis süvendab lõhet siin ja seal, või on meil oskust kasutada seda päeva selleks, et katsuda märgata kõiki inimesi siin Eestis ilma, et nad peaksid valima kolmandate osapoolte vahel.
Muidugi võib rahvuste vahelise või meediaruumide lõhe süvendamine ollagi selle valitsuse ametlik poliitika, aga see ei ole Eesti huvides. Vähemalt sildi all „pidu kogu rahvale“ seda teha ei tohiks.
Valitsused ju tulevad ja lähevad, kuid Eesti peaks jääma kestma riigi ja koduna palju kauemaks kui hiljaaegu ennustatud 10 aastat. ..
See võib olla kõigest hirmutamine, kuid midagi peaksime me õppima Gruusia sõjast isegi. Kui see ei ole ka midagi muud, siis on selle mõte kokku võetav kuulsa laulu sõnadega – minu inimesed.
Eesti on täpselt nii tugev kui on tema inimesed ja nende kokkuhoidmise võime.
Ehk siis peaks ürituse korraldajad ja selle eest maksjad ehk tellijad vastama avalikult peamisele küsimusele - kas vaatamata reklaamlausetele on see ikka kogu rahva pidu? Kas sinna oodatakse ikka kõiki Eesti inimesi?
Või kuidas lahendada peoplaan nii, et inimesed, kes tahavad olla sellel õhtul lauluväljakul Eesti tuleviku poolt, ei peaks valima Eesti või Gruusia mineviku vahel?
Ehk siis pühendaks selle peo täiega Eesti ühtsusele ja
tugevusele …
11 comments:
See vagisi Eestistamine pole lahendus, eriti kui suur osa sellest 30% usub tanase paevani, et see mis juhtus 1991 aastal oli uks suur tragoodia. Mis laulupeost me selliste inimestega peaksime raakima? Jaab ule loota, et uus polvkond hakkab ise lahtiste silmadega ringi kaima ja "rossija-rossija" suhtumine end ammendab.
Teemast korvale aga niipalju, et Keskerakond volgneb selle vahesegi toetuse mis tal on just sellele eelpool nimetatud seltskonnale, seega virisemiseks ju pohjust pole, voi mis?
Käisin põletasin ühe paki kama ja purgi hernesuppi ära, äkki mudu mõni moskoviit solvub! Ei tahaks küll sõjapõhjustaja olla.
mina arvan, et integratsioon peituks rahvuste vahelises hajuasustuses.
toomasele ja teistele,
suur osa sellest 30¤, kelle emakeel ei ole lihtsalt eesti keel ja kellest ei saa mitte kunagi eestlasi, peab seda riiki sama moodi oma kodumaaks.
millegi pärast aga leiab 30¤ eestlastest ikka veel, et Eesti on monorahvuseline riik ja siin peavad kõik mõtlema ja tundma ühte moodi. Sellest ilmselt tõsised mõtlemise vead, mis on Eesti mitmes mõttes viinud ummikusse.
Ja mõelgem selle sama Gruusia sõja peale...
Keskerakonna toetuse pärast ärge muretsega. Kõlab küll veidralt, aga sellesse kuuluvad inimesed on vist siiski kõige inimlikumad ja euroopalikuma mõtlemisega.
Ja see ei ole nali ega iroonia.
Evelyn,
See, et Eesti on monorahvuseline riik on ainult hea asi. Arme hakka palun jahuma Euroopalikkusest ja tolerantsist, sest kui oled vahegi Euroopas lahtiste silmadega ringi kainud, siis igasugused multirahvuslikud riigid on uks suuremaid probleeme hetkel. Tule naiteks Inglismaale ja vaata neid neegrite horde kel pole ei tood ega haridust aga 15 sugulast kaasas, koik valge tooinimese maksudest elatumas. Sellist Eestit tahab keskerakond? Oleme eurooplased, aga arme ikka unusta, et ennekoike oleme eestlased, kes on uks vaheseid rahvaid, kes on oma rassilistes ja usulistes kusimustes vabad valja utlema mida nad motlevad, erinevalt muust "vanast Euroopast" kus rahvas on orjastatud immigrantide poolt - nende samuste kellest sa just ulivordes kirjutad.
muide su viimane lause naitab vaga ilmekalt, et sina isegi ei usu oma vaite tosiseltvoetavusse. Aga ma ei hakka Keskerakonna umbkeelse ja umbmeelse valijaskonna ule vaidlema, selleks olgu oma aeg ja koht.
Oh sa õnnetu eetlane, ma ei tea, millisest maast sa räägid, aga Eesti ei ole monorahvuseline riik. Ja see on fakti, mitte hinnangu küsimus.
Riik, mille rahvastikust ca 40% on mitte-eestlased, kokku u 200 rahvuse esindajad ning u kolmandik kogu elanikkonast on vene rahvusest, on samuti fakti küsimus.
Peale rahvuse, mis peaks olema kultuurilise identiteedi tunnus, mitte poliitilise, oma, esindan mina tõesti eelkõige inimilkke väärtusi. Nii nagu ma ei kiida ega laida "eestlasi" kui selliseid, ei tee ma seda MITE ÜHEGI teise rahvuse ega rassi suhtes.
Ja keda või mida on mul siin Eestis ülistada või mille eest? Kõik püüavad oma eluga lihtsalt kuidagi hakkama saada - sõltumata rahvusest, soost, usust või sotsiaalsest kuuluvusest. Olgu siin elavad inimesed esmajoones lihtsalt inimesed.
Loodetavasti on see ikka arusaadav ja püüeldav eesmärk ning kui Sulle Eesti ja siinnsed inimesed tõesti midagi väärt on, siis peaksid ja oma pimemda loba asemel tõesti püüdma leida tasakaalu.
Sellel, kellel on õigused ja kes tahab olla peremees, ükskõik kus, on ka kohustused ja vastutus ...
Statistikaameti andmetel oli 2000 a. 67,9% eestlaste osakaal, st siiski ca 30% mitteeestlasi (venelasi on veerand), mis ei muuda muidugi fakti, et eesti on mitmerahvuseline riik. Aga sa Evelin mine käi ära vene Delfis ja ürita seal mõnele tegelasele selgitada, et lauluväljakul eesti keeles laulmine ei ole fashism. Vat kui sellega hakkama saad, siis ülejäänud venelaste integreerimine on käkitegu ja ma võin su presidendiks valida.
Kohustused on ka neil 30%. Koige elementaarsem ehk kohustus kodumaa peale mitte ulalt alla lasta ja igal sammul oma vihkamist siinse keele ja kultuuri vastu valja naidata. Ma ei vaida, et koik 30% on sellised, aga paljud kull. Ja selliste inimeste integreerimine on nii aja, kui ka ressurssi raiskamine. Ressurssi, mis muide ei kuku puu otsast alla, vaid mille eest on polismaalane tood teinud. Ma votan luhidalt kokku nii, et oleks ka sul aru saada - integreeritavad on ammu integreerunud, neil on eestlastest sobrad, keel suus ja kaivad ka samadel laulupidudel. Aga need kes ei ole, need ka kunagi olema ei saa, sest nemad elavad sootuks teises Eestis ja neid umber kasvatada on sama mis peaga vastu seina joosta. Kui KE tahab neid kasvatada ja Eestistada, miks mitte, aga paluks oma kulude ja joududega, kui see midagi teile utleb.
Mina isegi nii radikaalne pole kui Toomas - palun väga, võib ka riigi kulul, aga Keskerakond nüüd küll ei ole senini pakkund ühtki asjalikku lahendust. Üks kiun ja kirumine ainult, kogu aeg on kõik valesti ja kõik teised teevad kõike kehvasti.
Või on sul Evelin plaan (selge see, et ükski plaan pole ideaalne) kuidas eesti venelased hakkaksid samu radu astuma kui meie? Ja ma pean silmas mitte seda, et mida meie, eestlsed teha ei tohiks, vaid konkreetselt, mida me peame tegema? Ja ära siis seda räägi, et me ei tohi Venemaad Gruusia pärast hukka mõista, sest muidu olen ma sunnitud sulle soovima võimalikult kurja abikaasat, kes sind igal õhtul peksaks ja võimalikult alalhoidlikku naabrit, kes su kaitseks välja ei astu, kuna loodab, et ehk mõni teine naaber astub, sest kui ta ise astub võib su abikaasa ka temale kallale minna ja seda ju ometi ei tahaks jne.
Ahjaa, meenus selle repliigiga Evelin, et keskerakond on kõige euroopalikuma mõtlemisega, et kunagi kui Eesti jälle vabaks sai, siis mul üks tuttav käis kuskil Lääne-Euroopas ja jutt läks seltskonnas küüditamistele ja siis tuttav valgustas välismaalasi küüditamistest ja jutu lõpus küsisid nood hämmeldunult, et aga miks küüditatavad politseid ei kutsund?
Nii et jah kohati olete euroopalikud küll.
Post a Comment