Lood sõna vabadusega ei ole paremad kui lugu sõnavabadusega!
Ei-ei, ma ei räägi üldsegi sellest, et saladus on mõni sahker-mahker rendileping, mille eesmärk ja sõlmimise alused pole päris selged või ei kannata avalikke selgitusi.
Juttu ei tule riigieelarve ettevalmistusprotsessist, mida valitsus peab samuti avalikkuse ees kõigiti salgama, et vältida sisetülide ajakirjandusse kiskumist.
Seekord ei räägi ma isegi vabadussamba salajasest PR projektist, mida parteilased Rull ja Rumm on promoma palgatud. Ega raha haise ja las koerad klähvivad pealegi siis vähemalt kallilt makstud juhtnööride kohaselt. Muidu võib veel päeva lõpuks juhtuda, et Eesti rahvas ei teagi, kes on süüdi selles, et „võidu“ väljakul ei valmi õigeaegselt „vabaduse“ mälestussammas ja arvavad veel ekslikult, et Ansipi valitsus ei saanud hakkama ….
Järgmine lugu on palju, palju pentsikum.
Mõistagi tuleb jutt avalikkuse eest „saladusse“ jääma pidavast ja ma ei oskagi öelda, kas pärast selle arutluse avalikustamist tuleb mul asuda rinda pistma õiguskaitseorganitega või lõpeb see terve mõistuse võiduga.
Mõned päevad tagasi potsatas mu postkasti Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kiri rikkumismenetluste kohta Eesti riigi suhtes. Peal tempel – ametkondlikuks kasutamiseks. Märkus käib nii info kui dokumentide kohta. See pole küll range riigisaladus, aga midagi sinnapoole ikkagi.
Arvestades Euroopa Liidu töö spetsiifikat, võib see mõnel juhul olla põhjendatud. Eriti, kui käimas on riikidevahelised läbirääkimised, kus taktikal tihti keskne roll. ELAK vaatab läbi ka selliseid valitsuse positsioone.
Kuid mitte sedapuhku. Sisuliselt oli tegemist vähemalt 2007.aasta algusest käiva protsessiga kus Eesti valitsus on oma ametliku seisukoha Euroopa Komisjonile edastanud juba enam kui aasta tagasi, selle peale on tulnud EK-lt omakorda hinnang ning kogu see menetlus puudutab mõne direktiivi sätte ülekandmist Eesti seadustesse soolise võrdõiguslikkuse ja tööõiguse valdkondades. Ei mingeid kolmandaid osapooli, konkurentsivaidlust vmt.
Esiteks kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, mis oleks pidanud olema kaetud hiljemalt 20.oktoobriks 2007. Kuna valitsus ei ole suvatsenud pidada ka piisavalt operatiivset ja informatiivset kirjavahetust EK-ga ega käivitada ka ettevalmistusi nende kohustuste täitmiseks, siis see rikkumismenetlus Eesti suhtes käibki.
Paraku on Euroopa Liidus selleks kirjatuviks valitsus ja ministeeriumid ehk siis ametnikud. Riigikogu ei saa vastavat informatsiooni mujalt, kui valitsuselt. Seetõttu ei tea ta ka ise vastavaid muudatusi seadustada.
Teiseks mõnede proteeside ümberliigitamist meditsiinitehnikaks, mis pidi olema tehtud 1.märtsiks 2007.
Kolmas puudutab meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist seoses töö saamise, kutseõppe, edutamise ja töötingimustega, mille seadustamise tähtaeg oli 5.oktoober 2005.
Näiteks peaks Eestis kehtima ahistamise mõiste järgmises sõnastuses:
„kui esineb isiku sooga seotud soovimatu käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine“
Tegelikult on töölepinguseaduses keelatud ahistamine ainult alluvus- või sõltuvussuhtes oleva isiku puhul, sest kaitse ulatus on sõnastatud palju kitsamalt..
Või teine asi – seksuaalne ahistamine. Üle võetud mõiste peaks olema järgmine:
„Kui esineb seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardada, vaenulik, halvustama, alandava või solvava õhkkonna.“
Eestis kuulub seksuaalse ahistamise eest jällegi kaitse alla üksnes alluvus- või sõltuvussuhtes olev isik. Ja lisaks peab ta osutama vastupanu või kannatama minil konkreetsel viisil sellise tegevuse all kui sellest peaks sõltuma tema palk, edutamine, töökoha säilitamine, selle saamine, koolitus vmt.
Veel üks lõige puudutab diskrimineerimist seoses rasedusega. Nimelt oleks sünnituspuhkuselt naasval naisel õigus saada tagasi oma sama või võrdväärne töö ja juhul kui selle tingimused on vahepeal paranenud, saama ka nendest osa. Eestis teatavasti on seni kehtiv vaid üldsõnaline säte, et keelatud on diskrimineerimine seoses raseduse ja sünnitusega.
Vaidlusaluseid küsimusi on selle rikkumismenetluse puhul aga veelgi, kuid antud arutluse mõte ei ole nende põhjalik analüüsimine.
Järgmine lugu on palju, palju pentsikum.
Mõistagi tuleb jutt avalikkuse eest „saladusse“ jääma pidavast ja ma ei oskagi öelda, kas pärast selle arutluse avalikustamist tuleb mul asuda rinda pistma õiguskaitseorganitega või lõpeb see terve mõistuse võiduga.
Mõned päevad tagasi potsatas mu postkasti Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kiri rikkumismenetluste kohta Eesti riigi suhtes. Peal tempel – ametkondlikuks kasutamiseks. Märkus käib nii info kui dokumentide kohta. See pole küll range riigisaladus, aga midagi sinnapoole ikkagi.
Arvestades Euroopa Liidu töö spetsiifikat, võib see mõnel juhul olla põhjendatud. Eriti, kui käimas on riikidevahelised läbirääkimised, kus taktikal tihti keskne roll. ELAK vaatab läbi ka selliseid valitsuse positsioone.
Kuid mitte sedapuhku. Sisuliselt oli tegemist vähemalt 2007.aasta algusest käiva protsessiga kus Eesti valitsus on oma ametliku seisukoha Euroopa Komisjonile edastanud juba enam kui aasta tagasi, selle peale on tulnud EK-lt omakorda hinnang ning kogu see menetlus puudutab mõne direktiivi sätte ülekandmist Eesti seadustesse soolise võrdõiguslikkuse ja tööõiguse valdkondades. Ei mingeid kolmandaid osapooli, konkurentsivaidlust vmt.
Ainult meie ja Euroopa Komisjon. Seejuures „meie“ onMida see Suur Saladus siis konkreetsemalt puudutab:
Eesti elanikud, kelle põhiõiguste kaitse on kehtiva seaduse alusel küsitav.
Esiteks kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, mis oleks pidanud olema kaetud hiljemalt 20.oktoobriks 2007. Kuna valitsus ei ole suvatsenud pidada ka piisavalt operatiivset ja informatiivset kirjavahetust EK-ga ega käivitada ka ettevalmistusi nende kohustuste täitmiseks, siis see rikkumismenetlus Eesti suhtes käibki.
Paraku on Euroopa Liidus selleks kirjatuviks valitsus ja ministeeriumid ehk siis ametnikud. Riigikogu ei saa vastavat informatsiooni mujalt, kui valitsuselt. Seetõttu ei tea ta ka ise vastavaid muudatusi seadustada.
Teiseks mõnede proteeside ümberliigitamist meditsiinitehnikaks, mis pidi olema tehtud 1.märtsiks 2007.
Kolmas puudutab meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist seoses töö saamise, kutseõppe, edutamise ja töötingimustega, mille seadustamise tähtaeg oli 5.oktoober 2005.
Näiteks peaks Eestis kehtima ahistamise mõiste järgmises sõnastuses:
„kui esineb isiku sooga seotud soovimatu käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine“
Tegelikult on töölepinguseaduses keelatud ahistamine ainult alluvus- või sõltuvussuhtes oleva isiku puhul, sest kaitse ulatus on sõnastatud palju kitsamalt..
Või teine asi – seksuaalne ahistamine. Üle võetud mõiste peaks olema järgmine:
„Kui esineb seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardada, vaenulik, halvustama, alandava või solvava õhkkonna.“
Eestis kuulub seksuaalse ahistamise eest jällegi kaitse alla üksnes alluvus- või sõltuvussuhtes olev isik. Ja lisaks peab ta osutama vastupanu või kannatama minil konkreetsel viisil sellise tegevuse all kui sellest peaks sõltuma tema palk, edutamine, töökoha säilitamine, selle saamine, koolitus vmt.
Veel üks lõige puudutab diskrimineerimist seoses rasedusega. Nimelt oleks sünnituspuhkuselt naasval naisel õigus saada tagasi oma sama või võrdväärne töö ja juhul kui selle tingimused on vahepeal paranenud, saama ka nendest osa. Eestis teatavasti on seni kehtiv vaid üldsõnaline säte, et keelatud on diskrimineerimine seoses raseduse ja sünnitusega.
Vaidlusaluseid küsimusi on selle rikkumismenetluse puhul aga veelgi, kuid antud arutluse mõte ei ole nende põhjalik analüüsimine.
Kogu loo moraal seisneb selles, et Riigikogu, kelle
eest ühelt poolt hoiab Valitsus sellist infot asjatult kinni ehk „saladuses“ ning teiselt poolt samuti Riigikogu, kes peab sellist „saladust“ omakorda edasi hoidma ilma, et ta tohiks koos asjasse puutuvate huvigruppide või siis oma erakonna sees asja arutada, rääkimata siis valijatega nõu pidamisest, ei täida mingil viisil oma põhiseaduslikku rolli seadusandjana ja Valitsuse üle järelevalve teostajana.
Märkus „ametkondlikuks kasutamiseks“ seob ametlikult nii Riigikogu käed, suu, mõistuse ja südametunnistuse. Valitsusel aga on mõistagi nii mugav ja täiesti ohutu valitseda.
Ja nüüd kogu selle loo puänt. Juurdepääsu
piirangu seaduslikuks aluseks vastavalt avaliku teabe seadusele on punkt, mille kohaselt sellise info avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist.
Bravo! Kuidas saaks Riigikogu, kes töötab põhimõtete kohaselt, millest räägib EV põhiseadus, kahjustada riigi välissuhtlust
Mulle tundub, et tegu on pigem infoga, mille puhul peaks kehtima AvTS § 36 lg 1 p 5, mille alusel ei tohi juurdepääsu infole piirata, kui see puudutab teabevaldaja töö või tööedukuse aruandeid ning andmeid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta;
Mida muud Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus antud
juhtumisel siis on kui andmed puudulikult täidetud ülesannete ja
juhtimisvigade kohta!
Sellised Euroopa Liidu suunalised vaidlused ei ole aga kohe kindlasti enam välissuhtluse ega välispoliitika, vaid puhas sisepoliitika ja Eesti seadusandluse kohandumine euroopalike väärtuste ja
põhimõtetega.
Peatselt hirmkiirelt käivituva Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaralli käigus saame me kindlasti ohtralt kuulda kõnesid sellest, kuidas üks või teine kandidaat lubab Eesti huve Euroopas kaitsma hakata. Tore!
Kas pole seega aga hoopis nii, et euroopalike põhimõtete rakendumiseks Eestis tuleb esmalt hoopis Eestis seda „Euroopat“
kaitsta?!
No comments:
Post a Comment