Evelyn Sepp: maiuspala võitluskunstide gurmaanidele

Homme algavad I Eesti lahtised võitlusspordimängud, kus programmis ka kudo, mis ka pildilt näha.

Sel nädalavahetusel, 1-2.märtsil toimuvad Tallinnas Kalevi Spordihallis I Eesti lahtised võitlusspordi mängud ehk siis rahvusvaheline võitluskunstide turniir.

Võistlustulle asuvad 4 areenil 5 riigi pea pooltuhat sportlast, kes kahe päeva jooksul selgitavad paremad nii kudos, sambos, sport chanbaras kui taekwon-dos.

Tegemist on kindlasti ainulaadse võitluskunstide spordifestivaliga, millest loodame, et kujuneb huvitav ja Eesti spordi- ja kultuurielu elavdav tugev traditsioon. Idamaade võitluskunstid nagu ka filosoofia on järjest enam nn vanas maailmas populaarsust kogumas ja nii on see ka Eestis.

Võistluspäevad algavad kell 10.00 hommikul ja kujunevad kindlasti elamusterohkeks kõigi võitluskunstide gurmaanide jaoks.

Laupäeva õhtul algusega kell 18.00 toimub aga võistluste piduliku avamise, koos finaalide ja showprogrammiga, mille käigus on kavas lähemalt tutvustada nii kõnealuseid spordialasid kui ka nende aja- ja edulugusid.

Eesti taekwondistid peavad aga maha ka printsipiaalse Eesti-Vene maavõistluse, sest võistlustulle astuvad Moskva ja Tallinna võistkonnad on mõlemad sisuliselt oma maa rahvuskoondised.

Nii et oodata on põnevaid heitlusi ja kõik huvilised on teretulnud kaasa elama Eesti sportlastele.

Võistlused korraldab hiljuti moodustatud Eesti Võitlusspordi Ühendus, kes koondab enda alla erinevate võitluskunstide esindajatest moodustatud alaliite.'

Suurepäraseks uudiseks võitluskunstide administratiivpoolel tegutsejatele on kindlasti seegi, et homme saab allkirjad ka koostööleppe Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Võitlusspordi Ühenduse vahel.

Tänan kõiki, kes on kaasa aidanud selle ühenduse idee sünnile ning kes juba nädalaid tegevad võistluste ettevalmistamisega. Loomulikult jõudu ja edu ning ausa spordi vaimu kõigile võistlustulle astuvatele sportlastele!

Kohtumisteni juba Kalevi Spordihallis!

Evelyn Sepp: ainult olulistest asjadest!

Pilt pärineb http://www.elu24.ee/ -lt, autor Peeter Langovits ja pealkiri: Noored peol:))

Kuni see siin tekitab suhteliselt lõbusat, kuid samas siiski arusaamatud möllu, läheb päris elu omasoodu edasi.

Esmaspäeval tegin põhiseaduskomisjonis ettepaneku võtta kiireks, aga põhjalikuks ärakuulamiseks kokku kõik need jõuametkonnad ühelt poolt ja põhõiguste kaitsega tegelevad institutsioonid teiselt poolt,kelle asi on tagada inimeste põhiõiguste kaitse ka kriminaalmeneltuse ajal või siis, kui sellise menetluse alustamine kellegi mõttes võiks mõlkuda.

Soovitasin kolleegiele, et me peaksime saama selgust, miks politseist, prokuratuurist või suisa kaitsepolitseist tilgub pidevalt välja kriminaalmenetluslikku informatsiooni, mis ühelt poolt teeb inimesed ajakirjanduse vahendusel süüdi veel enne kui neile süüdistuski on esitatud, rääkimata siis kohtuotsusest.

Ning teisalt takistab ühel hetkel lihtsalt sõltumatut kohtupidamist. Mõtlen hirmuga, millal muutub mõni "eriti skandaalne" kohtuasi sel põhjusel kõlbmatuks.

See tähendab, et seda ei ole liigse, enneaegse ja kallutatud meediarünnakute tõttu võimalik enam pidada, kui tahta nii sisult kui ka vormilt veenvat sõltumatut kohtuotsust. Kardan, et ühel kurval päeval on see hetk käes, kui sellised meediakampaaniad jätkuvad.

Seega loodan peatset kohtumist ja sisukat ning eriti tulemuslikku komisjoni koosolekut teemadel, mis on mõneti ju inspireeritud kergejõustiklase Kristjan Rahnu hiljutisest juhtumist, kuid samavõrd ka poliitikute Vladimir Panovi või ka nn maavahetustehingutes hammaste vahele jäänud persoonidest.

Kui nad on süüdi, siis olgu see välja uuritud ja tõestatud ning kohtus nii otsustatud.

Kohut mõistab aga kohus ja mitte keegi teine. Seni peab olema aga
kaitstud inimeste õigus süütuse presumptsioonile. See on väga oluline
õigus, riigile aga kohustus, mida ei tohi päevapoliitiliseks omakasuks
välja vahetada.

Aga sellistena need juhtumid just välja paistavadki.

Evelyn Sepp: Andrus Ansip – kelle tankist?!

Vanasti olid ikka talved külmemad ja suved soojemad. Kallase ajal oli Reformierakonnal ka nägu ja tegu. Oli intellektuaalset säravust ja särtsu, ideid ja ideoloogiat. Oli nii põhimõtteid kui aatemeeste sirgeselgsust. Nii ei olnud see küll kogu aeg, aga ikkagi.

Nagu laulusalmgi ütleb, et ka unustuste jõel on kallas kahel pool…

Mis on tänaseks saanud selle erakonna helgematest ajudest, seda me teame. Nad on nüüd kõigi omad, ja ehk pole seegi halb.

Aga ikkagi.

Ühest heas mõttes ideoloogilisest pinnust teiste
parteide tagumikus, on Reformierakonnast saanud üks enim etableerunud kamp Eesti poliitikamaastikul.

Tõsi, see täissöönud üleolev ja eneseteadlik ilme valdab kõigi parteide palgeid, kuid mida noorem on eliidi keskmine, seda alpim ja nihilistlikum see on.

Ja nii ongi, et vajalikust nooruslikust särtsust, mis peaks targalt tasakaalustama küpsemat elukogumust on saanud kummaline ahnuse mõõtühik. Eesti parteimaastiku uues mõõtkavas seega siis nõukogudeaegne kogemus ja retoorika ühelt poolt ning vähekriitiline postsovetlik parteikarjerism ehk ülbe ahnus teiselt poolt.

See on diagnoos.

Kuhugi sinnasamasse asetuvad oma tasemelt ja stiililt nii viimased vaidlused üleriigilise alkoholipoliitika vajalikkusest või selle tõrjumisest, reformid töölepinguseaduses kui ka tagatipuks peaministri neljapäevane verbaalne seiklus Muuga konteinerterminaliga seonduvalt.

Ei taha üldistada, aga kohati jääb mulje, et
palju inimesi on korraga kõrgelt kukkunud ja saanud kollektiivse
peaajupõrutuse.

Oleks tegu vaid meditsiinilise probleemiga, saaks seda ehk tabletiga ravida. Kuna aga asi rohkem eeskujudes ja väärtusskeemis, mis paraku üha ja üha järgimist leiab, on tegu märksa globaalsema nähtusega. „Noor“ eliit ei küsi enam miks – küsimusi, vaid lihtsalt teeb ja jaurab ja pilt muutub üha grotesksemaks…

Kolleeg Marko Mihkelson ütleb koalitsioonikaaslasena sobivalt, et Ansipil ei ole päris õigus, kui ta Tallinna Sadama edusamme aeglustab.

Aga küsigem teisiti – mida Andrus Ansip üldse tahab? Kuidas ta küll suudab alati maha teha ja naeruvääristada seda, mis Eesti inimestele hea ja kasulik on?! Saan küll aru, et parteikaaslasest sotsiaalminister on ilmselt mahitatud tegelema lisaks alkoholituru uuringutega nüüd ka ilmselt transiidituru ümberkorraldamisega. Paras kompetents ju küll...

Vene transiit oli paha. Kaotasime ära. Nüüd on Hiina majandus ka paha.

Aga kulla peaminister, mis siis Eestile hea on? Kas
ja kuidas me siis oma unustuste jõel purjetame, kui meil üldse
kohe kaldaid ei ole. Pole isegi ettekujutust, millega see lollus võiks
piirneda!?

p.s. muidugi on ka üks teine seletus, mis on puhtalt poliittehnoloogiline: Ja meenutab see oma käekirjalt skandaali raudtee riigile tagasiostmise ajast. Mäletatavasti küsis Reformierakond ühe ilusa miljoni eurodes selleks, et soodustada sobiliku lahenduse läbiminekut valitsuses. Polnudki ju vahet millist, kõik sobinuks …

Erinevalt Burkhardist vaevalt nüüd Hiina sadamaärimeeste käest altkäemaksu nõutakse. Aga vesi ahjus on ju siinsetel juhtidel, kes oma olemasolu õigustamiseks hetkel enamgi kui Eesti riik, seda hiinlaste investeeringut vajavad.

Seega – pugemiseks põhjust küll ja Ansip on suuna kätte näidanud, kuidas ja kui palju nad nüüd pugema peavad …:((

Evelyn Sepp: käed eemale Vene Teatrist!

Raske uskuda, et järgmine asi, mis Eesti valitsuse „vaimueliidile“ seoses nn vene teemaga ette jääb, on Vene Teater. Aga lugedes vähemalt reedest ajalehte Sirp, just teatri likvideerimise kava sellele kultuuritemplile terenedabki.

Kaarel Tarand on kätte rebinud statistilise ülevaate, mida ta siis jõuliselt on asunud seletama ja hindama ning Vene Teatri ja teatrisõprade tulevikuväljavaateid valgustama.

Loomulikult jõuab ta ka vähemusrahvuste ja diskrimineerimiseni ning etteheideteni, et Vene Teater olla Eesti maksumaksjale liiga kallis. Samuti tõdeb autor, et „ …eks ole ka teada, kui palju maksab see, kui Tallinna kesklinna saabuvad need, kes teatris ei käi.“

Omapoolse kommentaarina lisan, et enamus Eesti inimesi ei käi teatris, välismaal ehk on neid, keda teater ei paelu veelgi enam kui pool. Aga pole kuulnud, et neil sellepärast oma pealinnade kesklinnadesse asja ei tohiks olla. Meie riigi poolt rahastatud kultuurilehe peatoimetaja juhtkirja kohaselt peaks seda aga kaaluma küll.

Kõik ju muidugi mõistavad, kellest jutt käib… ning kõnealuse loo kontekstis sedagi, keda autor Tallinna kesklinna, Tallinna ja Eestisse üldse ei soovi ega oota.

Vene Teatri sõpradele ja kultuurihuvilistele on see aga jällegikurb uudis.

Numbrid ei ole aga lollidele, sest lisaks
lihtsale arvutamisele peab oskama neid ka tõlgendada:

2006.aasta oli vähemalt selle teatri jaoks aga suurremondi venimise aasta, mis lõi segi nii eelarve, lavastatavate tükkide ja mängukordade plaanid. Lisaks teab iga teatrijuht, kui raske on pärast pikka remonti harjutada publikut uuesti teatris käima. See võtab lihtsalt aega. Aga just sellise mõnekuulise töötamise statistika järgi laseb Tarand oma mõttel ja järeldustel lennata.
Uhkelt ja häbiväärselt!

Panna kinni, rentida välja, müüa maha. Kellelegi teisele, mitte aga Vene Teatrile. See näib olevat peamine.

Nemad olla magedad. Majanduslikult mõttetud. Nad ei teenivat midagi, ega kedagi. Ja eestlased peavad neile veel peale maksma.

Sirbi juhtkirjas seisab :„Kõige suurem küsimärk seisab Vene Teatri kohal. Selle teatri potentsiaalne auditoorium on juba hääletanud selle teatri sulgemise poolt praegusel kujul (eeldades, et arvestatav osa Vene Teatri publikut on eestlased, on kord aastas kontakt oma teatriga vaid pisut enam kui viiel protsendil venelaskonnast). Hästi korda tehtud ning suurepärase asukohaga suur teatrikeskkond tuleks anda nende kasutusse, kel oma keskkond kitsaks jäänud. Või kui oma maja soovivat eesti teatrit ei leidu, tuleks kaaluda, kas ehk võiks oma teatrisaali/stuudiot vaja minna rahvusringhäälingul. Või annaks saalist/hoonest kujundada linna konverentsikeskuse. Igal juhul pole põhjust tohutu dotatsiooniga toetada teatri nimesildi varjus aktiivset konverentsi- ja kõrtsiäri pidavat asutust (kelle katteta võlgu peab eraldi lisaeelarvest kinni maksma).“

Tegelikult ootan selle peale Kultuuriministri selget vastust, on see vaid toimetaja ulg või siiski riikliku kultuuripoliitika jätk. Samuti oleks hea kuulda ka vene intelligentsi, Vene Teatri ja ka Teatriliidu juhtide selgeid seisukohti ja visiooni vene teatrielu ja vene kultuurieliidi tuleviku kohta ilma oma teatrita.

Mina olen selles teatris üpris tihe külaline. Ja kui ma peaks kellegi või millegi poolt hääletama, siis hääletaksin selle Teatri eluõiguse poolt ja Sirbi toimetaja seisukoha ja mõtteviisi
vastu!

Evelyn Sepp: Eesti tänab!

2008.aasta on Eestile Türgist toonud juba 2 head uudist.

Sel ajal, kui igal eestlasel on midagi öelda selle kohta kes maarjamaalastest pidanuks või kes mitte saama sel aastal Eesti Vabariigi poolt tänatud, on vähemalt Eesti – Türgi sõpradel rõõmustamiseks põhjust küll ja küll.

Eesti-Türgi suhete arendamise eest tänab Eesti oma 90-ndal juubeliaastal üht suurepärast inimest - Ali Galip Ilteri. Tänab südamest ja Galip on sellise auavalduse ka igati ära teeninud.

Mees, kes on Eestile pühendanud oma elust juba enam kui 10 aastat. Kes on Türgi-Eesti Kaubanduskoja president, Türgi-Eesti-Läti-Leedu Sõprusassotsiatsiooni (TELLFA) president, mitmete stipendiumi ja üliõpilasvahetuse projektide eestvedaja ja toetaja. Suur muusika ja kunstisõber, edukas ettevõtja ja innukas purjetaja, tõeline merekaru. Eestis toimunud Türgi kultuuripäevade korraldamise taga seisnud hall kardinal ja mitmete heategevusprojektide hing on väga innustav persoon, et lisaks riikidevahelistele suhetele avada silmad vastastikku huvipakkuvaks ühistegevuseks ka igal muul rohujuure tasandil.

Mul on südamest hea meel selle pärast, et Eestil on Türgis selliseid sõpru nagu Galip seda on.
Loodan, et peatselt õnnestub nii isiklikud kui ametikohased palavad õnnesoovid anda üle ka isiklikult.

Muide, Türgi suunalt on veel üks suurepärane uudis: nimelt moodustas käesoleva aasta 15.jaanuril Türgi Parlament Türgi-Eesti sõprusrühma. Nii sain ma endale ka lõpuks ametliku Türgi kolleegi, proua Özlem Türköne. Rühma kuulub kokku 14 inimest.

Eesti parlamendi Eesti-Türgi sõprusrühm oli esimene, mille möödunud kevadel kokku tulnud uus Riigikogu moodustas. Sellesse rühma on samuti kogunenud hulk Türgi sõpru - tervelt 19.

Kui lühidalt kokku võtta senised suhted Eesti ja Türgi vahel, siis on need ajalooliselt olnud head. Tõsi, viimastel aastatel on need siiski hakanud jõuliselt soojenema. Pean silmas seda, et lisaks heatahtlikule sõbralikkusele on kaardile ilmumas ka konkreetseid koostööprojekte, mis aitavad lisaks vastastikku öeldud soojadele sõnadele enam tunda ka sooje käepigistusi õnnestunud koostöö ja ärisidemete üle. Arenguruumi on aga veel palju.

Evelyn Sepp: Pavlovi refleksist poliitikas

Riigikogus peetud kõne õiguskantsleri ettepaneku arutelul, mis puudutab riigikogu liikmete osaluse õiguspärasust riigi osalusega äriühingute nõukogudes.


See, et tänane arutelu on lõpuks sellisel kujul riigikogus, ei üllata kedagi. Samuti teame me kõik põhjuseid, miks seda vaidlusalust regulatsiooni seni muuta pole õnnestunud.

Viimati oli see küsimus Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude töölaual RK liikme staatusega seonduva seadusandluse muutmise raames. Paraku edutult. Kokkulepitud konsensust ei leitud ja nii see sealt lõpuks välja jäigi.

Sellest on tõesti kahju.

Kuid õiguskantsleril on õigus paljus – selle õigusliku vaidluse märksõnad - võimude lahusus, personaalne võimude lahusus ja sellest tulenev vastutus, puutuvad tõesti asjasse.

Kuid lihtsaid lahendusi ei ole olemas. Mida lihtsamad need paistavad, seda keerulisemad võivad olla tegelikud lahendused.

Seega - paraku kõlavad välja pakutud küsimused paljus küsimustena eelmisest sajandist.

Mis annab alust seda väita? Põhjendan.

Täiesti õigusega juhtis õiguskantsler ka täna siin tähelepanu möödunud aasta aprillis, juhin tähelepanu, juba pea 9 kuud tagasi, valminud ülikriitilisele riigikontrolli raportile, milles analüüsitakse riigi omanikukohustuste täitmist ja selle puudujääke. Sisulisi, mitte formaalseid puudujääke.

Möödunud 9 kuu vältel ei ole valitsus selle kriitika kõrvaldamiseks midagi teinud. Seega – ka selle juures on põhjuseks ilmselt poliitilised erihuvid, milles istuv koalitsioon kokku pole suutnud leppida. Olgu selleks siis Rein Langi juhitav Justiitsministeerium, Juhan Partsi juhitav Majandusministeerium või Ivari Padari valitsetav Rahandusministeerium. Huvid on erinevad.

Ja nii ongi võimetus lahendada olulisi küsimusi taas viinud ühe ummikseisu. Selle taustal on Riigikogu liikmete osalemine või mitteosalemine teisejärguline probleem – nii õiguslikus kui poliitilises mõttes antud kontekstis.


Ühed koalitsiooni osalised ütlevad, et vaja on parandada seadust kujul, et Riigikogu liikmete osalemine oleks seaduslikul alusel võimalik. Teised aga seda, et nõukogud saaksid mehitatud nn parteiliste ärimeestega, kes ei ole avalikkuse tähelepanu all, kes ei ole riigikogu liikmed, kuid kellel reeglina on oma isiklikud ärihuvid. Seega ilmselge ja reeglipärane personaalne võimude lahususe riive ja huvide konflikt. Lisaks siis nõrk üldkoosoleku osalus ja vastutus.

Selle nähtuse nimi, mis kahtlemata ületab puhta õiguse valdkonna - on poliitiline korruptsioon, ja Riigikogu liikmete kõrvaldamine nendest nõukogudest, mida mõned siin saalis valjuhäälselt nõuavad, muudab olukorra veelgi keerulisemaks.

See vähendab ilmselt ka motivatsiooni viia läbi sisulisi muudatusi nende äriühingute juhtimise tõhustamiseks, sest avalikkuse huvi on ju rahuldatud. Riigikogu liikmeid on justkui karistatud. Järelikult rohkem probleemi enam ei ole.

Lisaks väheneb nende äriorganisatsioonide läbipaistvus avalikkuse jaoks ja Riigikogu järelevalve riigile oluliste strateegiliste ettevõtetes toimuva üle kaob pea täielikult.

Sarnane võimude lahususe probleem on grotesksel kombel avaldunud ka nn asjatundjate –ametnike osalemisel nendes samades nõukogudes -riigi esindajatena. Tõsi - formaalselt on justkui kõik korras olnud, aga paraku, pärast riigiametist lahkumist saavad nii mõnedki neist üle öö aktsiamiljonärideks ja paljastuvad kummalised isiklikud ärihuvid, mis eelneva tegevusega täiesti juhuslikult kuidagi seotuks osutuvad.

Seega – Keskerakond toetab täna nii õiguskantsleri ettepanekut asuda seadust muutma. Samuti toetame me asjasse puutuva valdkonna põhimõttelisemat parandamist, et tasakaalustada siis ka tegelikult võimude lahususest ja personaalsest, võimalikust võimude lahususe riivetest tõusetuvad probleemid.

Küll aga on siin saalis liiga palju silmakirjalikkust ja lihtsana näivad lahendused ei ole enamasti nii lihtsad.

Kaks märksõna veel – riiklikud arengukavad ja parlamentaarse järelevalve moderniseerimine. Antud teema valguses võiks need tulevikus ka siduda ja suurendada Riigikogu rolli riiklike arengukavade väljatöötamises ja ka strateegiliste majandusharude ja ettevõtete, kes täidavad riigile olulist funktsiooni, eesmärkide sõnastamises. Siis saab lahendatud ka küsimus sellest, kes ja miks annab nõukogu liikmetele juhtnööre suunata riigile kuuluva ettevõte strateegilist arengut.

Tänan siinkohal ka õiguskantslerit tehtud tähelepanekute ja senise töö eest ning loodan, et Riiigkogu enamus suudab lõpuks kerkinud probleemid lahendada!

Aitäh!

Evelyn Sepp: ilm on hukas!

Võtaks asja natuke rahulikumalt – ilu võidab maailma lõpuks nii kui nii.

Bondid on küll kuulsad, aga Bondi tüdrukutest
räägitakse alati rohkem. Ilmselt põhjusega.:)

Hea poliitiline küsimus, mida venelased küll serblastega tegid!? Aga võib-olla hoopis serblased venelastega?! Ja Moskva asemel Melbournis või siis hoopis Belgradis …:)

Muidugi on lähenevad valimised Serbias kriitilise tähtsusega. Kindlasti on see ka teatud mõttes proovikivi Euroopa Liidu välispoliitilisele võimekusele. Aga raskejalgsed dramaatilised küsimused on siiski pisut viljatud. Eriti olukorras, kus Eesti enda võimekus Euroopa välispoliitilisi protsesse mõjutada kipub piirduma vaid ida-suunalise, enamasti hüsteeriasarnase retoorikaga.

Ja kui sport on enam poliitika kui sport, siis Moskva asemel Melbournis tegid venelased ja serblased teistele eurooplastele ära. Minu lemmik Maria Sharapova Ana Ivanovicile ja Djokovic prantsuse suurüllatajale – Tsongale.

Ning mine tea, milliseid poliitilisi arenguid Euroopa sellest nüüd edaspidiseks peaks küll välja lugema, aga küllap prantslastele kui EL järgmistele eesistujaile tõotab see tõsist peamurdmist küll.

Kui mõelda veel ka poliitilistele arengutele seoses Eurovisiooni lauluvõistlusega, mille finaal peetakse teatavasti 24.mail Belgradis, ehk Serbias, siis on paanikaks põhjust küllaga.

Ja kuna ilu võidab maailma, siis peaks Eesti Belgradi läkitama samuti oma parima. Arvan, et esimene Eesti Superstaar – Birgit on selleks igati õige valik. Ehk võiks teda ainult pisut eakohasemaks disainida – ilusa tädi asemel superilusaks, energeetiliseks Bondi – tüdrukuks. Ootan järgmise laupäeva eelvooru igatahes põnevusega.