Evelyn Sepp: Andrus Ansip – kelle tankist?!

Vanasti olid ikka talved külmemad ja suved soojemad. Kallase ajal oli Reformierakonnal ka nägu ja tegu. Oli intellektuaalset säravust ja särtsu, ideid ja ideoloogiat. Oli nii põhimõtteid kui aatemeeste sirgeselgsust. Nii ei olnud see küll kogu aeg, aga ikkagi.

Nagu laulusalmgi ütleb, et ka unustuste jõel on kallas kahel pool…

Mis on tänaseks saanud selle erakonna helgematest ajudest, seda me teame. Nad on nüüd kõigi omad, ja ehk pole seegi halb.

Aga ikkagi.

Ühest heas mõttes ideoloogilisest pinnust teiste
parteide tagumikus, on Reformierakonnast saanud üks enim etableerunud kamp Eesti poliitikamaastikul.

Tõsi, see täissöönud üleolev ja eneseteadlik ilme valdab kõigi parteide palgeid, kuid mida noorem on eliidi keskmine, seda alpim ja nihilistlikum see on.

Ja nii ongi, et vajalikust nooruslikust särtsust, mis peaks targalt tasakaalustama küpsemat elukogumust on saanud kummaline ahnuse mõõtühik. Eesti parteimaastiku uues mõõtkavas seega siis nõukogudeaegne kogemus ja retoorika ühelt poolt ning vähekriitiline postsovetlik parteikarjerism ehk ülbe ahnus teiselt poolt.

See on diagnoos.

Kuhugi sinnasamasse asetuvad oma tasemelt ja stiililt nii viimased vaidlused üleriigilise alkoholipoliitika vajalikkusest või selle tõrjumisest, reformid töölepinguseaduses kui ka tagatipuks peaministri neljapäevane verbaalne seiklus Muuga konteinerterminaliga seonduvalt.

Ei taha üldistada, aga kohati jääb mulje, et
palju inimesi on korraga kõrgelt kukkunud ja saanud kollektiivse
peaajupõrutuse.

Oleks tegu vaid meditsiinilise probleemiga, saaks seda ehk tabletiga ravida. Kuna aga asi rohkem eeskujudes ja väärtusskeemis, mis paraku üha ja üha järgimist leiab, on tegu märksa globaalsema nähtusega. „Noor“ eliit ei küsi enam miks – küsimusi, vaid lihtsalt teeb ja jaurab ja pilt muutub üha grotesksemaks…

Kolleeg Marko Mihkelson ütleb koalitsioonikaaslasena sobivalt, et Ansipil ei ole päris õigus, kui ta Tallinna Sadama edusamme aeglustab.

Aga küsigem teisiti – mida Andrus Ansip üldse tahab? Kuidas ta küll suudab alati maha teha ja naeruvääristada seda, mis Eesti inimestele hea ja kasulik on?! Saan küll aru, et parteikaaslasest sotsiaalminister on ilmselt mahitatud tegelema lisaks alkoholituru uuringutega nüüd ka ilmselt transiidituru ümberkorraldamisega. Paras kompetents ju küll...

Vene transiit oli paha. Kaotasime ära. Nüüd on Hiina majandus ka paha.

Aga kulla peaminister, mis siis Eestile hea on? Kas
ja kuidas me siis oma unustuste jõel purjetame, kui meil üldse
kohe kaldaid ei ole. Pole isegi ettekujutust, millega see lollus võiks
piirneda!?

p.s. muidugi on ka üks teine seletus, mis on puhtalt poliittehnoloogiline: Ja meenutab see oma käekirjalt skandaali raudtee riigile tagasiostmise ajast. Mäletatavasti küsis Reformierakond ühe ilusa miljoni eurodes selleks, et soodustada sobiliku lahenduse läbiminekut valitsuses. Polnudki ju vahet millist, kõik sobinuks …

Erinevalt Burkhardist vaevalt nüüd Hiina sadamaärimeeste käest altkäemaksu nõutakse. Aga vesi ahjus on ju siinsetel juhtidel, kes oma olemasolu õigustamiseks hetkel enamgi kui Eesti riik, seda hiinlaste investeeringut vajavad.

Seega – pugemiseks põhjust küll ja Ansip on suuna kätte näidanud, kuidas ja kui palju nad nüüd pugema peavad …:((