Evelyn Sepp: palgasõduri paine

Riigi osalusega äriühingute nõukogudes ja sihtasutustes on aastaid kohatud ka Riigikogu liikmeid. Küll on olnud neid, kel kompetents ei küüni kõrgemale, kui vaid mugava lisatasu kasseerimiseni, millega enamasti ka avalikkus tähelepanu piirdunud on, küll on olnud aga neidki, kel tõesti anda ka reaalne panus selle organisatsiooni juhtimisse ja järelvalvesse.

Kuid asi pole pelgalt formaalne. Ja eksivad need, kelle jaoks Riigikogu liikme staatus kui selline on suurim patt selles loos.

Iseenesest on täiesti asjakohane küsimuse püstitus, et kes on see või need isikud, kes kõige paremini saavad esindada nn avalikku huvi, mis sageli monopolide ja riigile oluliste infrastruktuuri ettevõtete puhul kahtlemata eksisteerivad. Tegu ei ole pelgalt ju ärigühingutega, mille ainus eesmärk on maksimaalse kasumi teenimine.

Edais on loogika käinud seda rada pidi, et nendeks on isikud, kes ainukesena valitakse sellesama avalikkuse poolt ehk näiteks RK liikmed. Osati on eeldus ka korrektne.

Teine konffliktne koht kogu loos on teine äärmus. Ettevõtjad nõukogu liikmetena. Pole vist keeruline läbi näha kümneid, sadu või lausa tuhandeid olukordi, kus needsamad ettevõtjad on ilmselges huvide knfliktis. Tõsi, äriühingu juhtimiseks neil kahtlemata kompetentsi on, kuid on ka muud huvid. Vaadakem nii Tallinna Sadamat, Eesti Energiat jt. Jätan konkreetsed nimed ise targu loetlemata, sest üldiselt on need kõigile teada ...

Teisejärguline pole ka nende endi ja nende endi omanduses olevate äriühingute moraalne või materijalne suhe päevapoliitika toetamisega ...


Õiguslikus mõttes aga olukrod täbar jällegi. Ja vanasõnu laenates kirjeldaks seda olukorda ehk paremini ütlus, kits kärneriks ...

Või siis kolmas nish - huvide konflikt selles mõttes, et Riigikogu liikmena teeb inimene otsuseid, mille suhtes kehtib nn vaba mandaaat ja südametunnistuse vabadus ja mille eest ta mõistagi õiguslikku vastutust ei kanna, ega peagi kandma.

Samas kui need otsused puudutavad näiteks sama ettevõtet, mille nõukogus ta istub ja mille hea käekäigu pärast peaks ta samuti 24 h muretsema ja kui tema sellised otsused kahjustavad üldkoosoleku poolt sõnastatud eesmärkide täitmist ehk siis selle ettevõtte tegevust ja huve!?

Sarnane kurioosum juhtus hiljuti noorukuse kolleegi Kalle Pallinguga, kel emaerakonna käsul tuli teha Eesti Energia, ettevõtte jaoks Riigikogus ilmselt kahjulik otsus, kuid mille eest ta siis nõukogu liikmena õigupoolest nüüd vastutuab?! See ei ole ikkagi päriuselt ka nii, et ettevõtte nõukogu liikmena vastutad sa ainult sealsetel koosolekutel protokollitud otsuste eest, kuid samal ajal kui sa kogu oma muu tegevusega sedasama ettevõtete näiteks kahjustad, ei vastuta sa millegi eest.

Seega parasjagu skisofreeniline olukord igatahes!

Ja kas saab nõukogus olla ikkagi inimesi, kes oma töise tegevuse eest ei kanna õiguslikku vastutust!? Äriseadustiku ees küll, aga Põhiseaduse kohaselt mitte. Ja kui on selge, et inimene on nõukogus kui Riigikogu liige, siis on ka õiguslikus mõttes kuri karjas ... Ja pealegi tuleb välja, et nõukogus on erineva staatusega inimesed, kelle vastutus ettevõtte tegevuse eest on erinev, kuigi nad peaksid võrdselt vastutust kandma ...

Ja olgem ka ausad - koalitsioonivalitsus võib ju enda arvates kujunenud poliitilise praktika kohaselt riigi kui sellise juhtimisse suhtuda vastavalt ministeeriumi vääriliste osakute
omanikuna, kuid äriühingu juhtimisel ei muutu koalitsiooni eri huve esindavad liikmed selle osanikeks, kes peavad seal nn erinevaid huve esindama või tasakaalustama.

Otsustamise koht on mujal - valitsuskabinetis ja sealt edasi
üldkoosoleku ehk ministri omas.

Seega vigased on justkui mõlemad l lahendused. Nii on olnud ka teatav peataolek lahenduste pakkumisel mõneti täiesti mõistetav. Kuid pärast paari aasta tagust õiguskantsleri kurja märgukirja Riigikogule võttis too uuesti teema ülesse ja menetlusse läks ka eelnõu, mis pakkus välja ühe lahendusvariandi.

Toona keskenduti põhiseadusliku kitsaskoha lahendamisele selles prismas, et kui Riigikogu liige on määratud mitte üldkoosoleku elik täitevvõimu esindaja - ministri - poolt, mis ühtlasi tähendab, et ta on ka sellele üldkoosolekule aruandekohuslane, et siis on kõik korras. Välja pakutud variant oleks eelneva asendanud Riigikogu komisjoniga.

Teatavasti ei saa võimude lahususe põhimõttest lähtudes allutada järelvalvajat järelvalvajale. Riigikogu - valitsuse suhe aga on just selline. mitte Riigikogu liige, vaid minister on Riigikogu ees aruandekohuslane. Seega olnuks tegu ikkagi vaid formaalse, kuid mitte sisulise lahendusega.

Kui umbes aastapäevad olid möödas ja komisjoni poolt esitatud eelnõuga midagi juhtunud ei olnud, pakkus Keskerakond oma lahendusvariandiga uue eelnõu RK menetlusse. Selle kohaselt oleks ühemõtteliselt välistatud RK liikme osalemine selliste äriühingute nõukogudes.

Ka selle variandi puhul on lahendatud vaid pool rehkendust. RK liikmed ei ole kaasatud, mis rahuldaks pealiskaudselt avalikkust, kuid püsima jääks ikkagi probleem avalike huvide esindamisest ja läbipaistvusest. Sest üksikult võttes on probleemsed mõlemad lahendused määramise korras, kuid ka isikute ringis, keda võiks sinna määrata.

Ja nüüd jõuame me tegelikult peamise probleemini: nimelt karikeerin seda ühe suhteliselt värske näite varal, mis ilmestab värvikalt seda olukorda, mis peidab endas tegelikku probleemi.

Probleem on riigile kuuluvate äriühingute juhtimise enda filosoofias. Erakondade jaoks on need enamasti kui lüpsilehmad, mitte kui riiigile olulised infrastruktuuri ettevõtted, läbi mille juhtida riigi ettevõtlust oluliselt mõjutavaid majanduskeskkonna muutusi ning saavutada üldisi majanduspoliitilisi eesmärke.

Sageli juhivad need samad ettevõtted hoopis oma nõukogu ja erakondi nende taga, mitte aga vastupidi.

See on ka üks põhjustest, miks sai tehtud ettepanek riiklikult tähtsa küsimuse algatamiseks energiasektroi julgeoleku
aspektist. Börs ei ole vaid finantseerimise instrument, see on ka kanal, mille kaudu saab riik kaotada kontrolli julgeolekuliselt olulise valdkonna üle, mida energia Eesti jaoks on.

Huvitav vaid, miks Juhan Parts seda nii järjekindlalt surub ja kaitseb!?

Ja sisuline probleem taandubki üldkoosoleku rollile. Kes on kuulnud ja suutnud jälgida, mida teevad ministrdi ehk siis nende ettevõtete kõrgemad juhtorganid - üldkoosolekud - tegelikult?

Kus nende poolt avalikult sõnastatud ettevõtte eesmärgid, selged strateegilised sihid, nende sihtide mõju kitsale majandusvaldkonnale kui ka näiteks laiemale majanduskeskkonnale, sotsiaalsed mõjud jne!?

Pole! Needsamad üldkoosolekud on igasuguseid selgeid seisukohavõtte, põhjendusi, lahenduste alternatiivsust jms. vältinud nagu tuld. Ja tegelik probleem seisnebki selles, Äriseadustiku loogika kohaselt peaks üldkoosolek selgelt sõnastama, miks ta seda ettevõtet omab ja mida ta sellest tahab, nõukogu peab ühemõtteliselt siis teostama järelvalvet nende eesmärkide saavutamise üle ja juhatus nende saavutamiseks igapäevaselt töötama ja aru andma.

Ning mis tähendus on siis sellel, et nõukogus oleks ilmtingimata ühe ja teise erakonna esindajaid? Kui asjad oleks tipust paigas, poleks ju üksteise näppude peale vaatamist ja üksteise üle järelvalve tegemist üleüldse vajagi. Ega nõukogu ei teosta ometigi järelvalvet üldkoosoleku otsuste üle, vaid annab ise talle aru ettevõtte tegevujuhtkonna kohta. Ja kui tekib kahtlusi üldkoosoleku pädevuses, siis seda tuleb juba lahaendada parlamendis, või äärmisel juhul valitsuskabinetis.

Eeldus oleks lihtne - kui üldkoosolek ei suuda põhiküsimust sõnastada ja eesmärke püstitada, siis tuleb ju lihtsalt teda -ministrit - umbusaldada ja kõik! Sest ilmselgelt ei saa ta hakkama tegeliku objektiivse avaliku huvi esindamisega selles küsimuses.

Midagi taolist juhtus minu mäletamist mööda aga vaid sotsist majandusministri Mihkel Pärnojaga, kes omadega ummikusse jooksis. Teised on ju laveerinud nii et seda nägu.

Ja ettevõtlusorganisatsioonid jäävadki kiunuma selle üle, et millise energiahinna tõusu üks või teine poliitiline mäng kaasa toob, ja kuivõrd see Eesti teiste ettevõtete konkurentsivõimet kahjustab , rääkimata sotisaalmajanduslikust survest, aga üldkooslek õilmitseb meil näiteks majandusministri näol rõõmsalt edasi.

Ja painab oma koalitsioonikaaslastest parlamendiliikmete käitumise üle, mille puhul on küsimus ainult ühes - tagasi tuleks kutsuda koheselt need nõukogu liikmed, kel on poliitikuna, parlamendiliikmena või ettevõtjana huvide konflikt, kes teevad oma erinevates rollides vastuolulisi otsuseid, või - kui nende otsused on põhjendatud kuid vastuolus üldkoosoleku juhistega, loe praktikas majandusminsitri koduerakonna majanduslike erahuvidega, siis umbusaldada koheselt ministrit, kes ei ole oma rollis suutnud sõnastada seda avalikku huvi, mis tõesti oleks avalik huvi!

Ei ole ju võimalik, et igaühel neist on selles loos mingi erinev avalik huvi - igal parlamendiliikmest nõukogu liikmel, igal ettevõtjast nõukogu liikmel ning üldkoosolekust ministril ...

Ainult selge seisukohavõtt üldkoosoleku rolli kohta aitab meid probleemi lahendamisel tegelikkuses edasi.

Majandusminister Juhan Parts on praeguses olukorras aga nagu Eesti Energia rõõmsameelne sülekoer, keda siis päri või vastukarva silitatakse.

Muu on pigem kosmeetiline, ehkki formaaselt muidugi põhiseaduslikkuse küsimus...

Evelyn Sepp: kollane kaart Pevkurile!

Lasteaia tervisekaitsenõuete ümber käiv müra on kurb ja kahetsusväärne. Lõppude-lõpuks võib ju tehniliselt võttes jõu positsioonilt mida iganes kehtestada ja vastu võtta, kuid selliste nõuete rakendamine peab samuti olema mõistlik ja põhjendatud ning peamine - reaalselt täitjale jõukohane. Ainult siis saab avaliku võimu poolt kehtestatud reegleid lugeda proportsionaalseks.

Kui emotsioonideta järele mõelda, siis vaidlusalune määrus, mille sotsiaalminister kehtestas, seda ei ole. Ka vana määrus ei laienda väljakujunenud linnaruumi, ega loo sinna juurde lasteaiaks sobilikke kohti, rääkimata siis akuutsest kriisiks kujundatud olulkorrast.

Määruse muudatus võeti vastu 11.detsembril 2009 ja jõustus 1.jaanuarist 2010. Määrusega muudeti järgmisi nõudeid, mis puudutab konkreetselt lasteaedu: (kogu määruse tekst)

§ 19. Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määruses nr 64 «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine» (RTL 1999, 152, 2149; 2002, 84, 1298) tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;

2) määruse preambul ja sellele järgnev punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
«Rahvatervise seaduse» § 8 lõike 2 punkti 6 ja «Koolieelse lasteasutuse seaduse» § 11 lõike 2 punkti 2 ja § 23 lõike 1 punktide 1–3 alusel ning kooskõlas «Erakooliseaduse» § 5 lõike 5 punktiga 7 määran:
1. Kehtestada «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded» (lisatud).»;

3) määrusega kinnitatud dokumendi pealkiri ja lisa päis sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;

4) määruse punktis 1 asendatakse sõnad «, päevakava koostamisele ja toitlustamisele» sõnadega «ja päevakava koostamisele»;

5) määruse punktid 3, 5.2, 5.10, 6.4, 6.12, 7.3, 10.5, 10.6, 10.11, 10.13, 10.15–10.20, 11.10, 12.1, 12.2, 12.5, 13.2, 14.4 ja 14.6–14.10, tabeli 1 punkt 3 ja alapunktid 3.1–3.5, tabel 5 ning V. ja VI. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

6) määruse punkt 6.5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 6.5. Ruumide planeerimisel nähakse ette omaette ruumid igale rühmale (edaspidi rühmaruumid), muusikasaal ja võimlemissaal ning teiste ruumide koosseis vastavalt vajadusele.»;

7) määruse punktist 6.7 jäetakse välja sõnad «Kolme- kuni kuuerühmaliste»;

8) tabeli 1 punkt 4 «Pesuköögiruumid» muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Pesuköögiruumid vajaduse korral»;

9) tabeli 1 punkti 7 «Majandus ja personaliruumid» teise veergu lisatakse sõnad «Pindala vastavalt vajadusele» ja punktides 7.1–7.4 asendatakse arvulised väärtused sõnadega «vastavalt vajadusele»;

10) tabeli 1 all olev sõna «Märkus.» asendatakse sõnadega «1. märkus.» ja tabeli alla lisatakse kaks märkust järgmises sõnastuses:
«2. märkus. Pindala arvestuse aluseks on rühma registreeritud laste arv.
3. märkus. Kui magamisruumi kasutatakse mängimiseks, võib magamis- ja mänguruumi pindala olla väiksem, kuid iga lapse kohta peab olema vähemalt 4 m2.»;

11) määruse punkt 10.12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 10.12. Igal lapsel peab olema kasvule vastav tool ja laud.»;

12) määruse punktist 15.5 jäetakse välja sõnad «– väljavõte tervisekaardist (RTL 1998, 58/59, 262);».

Kuni 1.jaanuarini kehtinud määruses olid need punktid reguleeritud järgmiselt: v.t. määruse teksti.

Süvenemisel näeme, et mõned asjad on kindlasti lihtsamaks läinud ja puuduvad kindlad arvulised näitajad, kuid on selge, et valmis ja toimiva maja puhul ei ole võimalik sarnaselt paberiga seinu nihutada ega ka ruumide funktsioone muuta 20-päevase etteteatamisega.

Võttes aluseks Tallinna Haridusameti poolt koostatud analüüsi, milline on selle määruse muudatuse mõju praktilise näite varal, siis on ilmselge, et muudatus ei ole proportsionaalne ja läbimõeldud.

Haridusameti arvutuste kohaselt tähendaks tervisekaitse nõuete järgimine kogu linna peale lasteaiakohtade arvu vähenemist
umbes 6000 võrra. Selle hulga laste mahutamiseks peaks linn ehitama
või laiendama vähemalt 30-35 lasteaeda, mis läheks kokku maksma umbes 900 miljonit krooni. Seda ülesannet ei ole võimalik täita ei nii lühikese ajaga ega ka mitte tänases majandusolukorras. Seega pole välistatud, et 2010. ja 2011. aasta sügisel ei saa lasteaedadesse juurde võtta ühtki last.

Mina isiklikult ei oska kaasa rääkida, kas need nõuded oma sisult on põhjendatud või mitte ja kas peaks ruuminõuete puhul arvestama lastega, kes on nimekirjas või siiski sellega, kes keskmiselt kohal käivad. Eks selle prognoosimiseks ole ju ka oma metoodika. Ja kasvõi sama Tallinna Haridusameti analüüsi kohaselt tooks esimese lähenemise jälgimine kaasa tohutud lisakulud pool-tühjade majade ülalpidamiseks, mis on samuti ilmselge ja nii vaese riigi kohta nagu seda on Eesti tegelikult, ka küsitav. Ka sama linna näite varal tuleks sulgeda mitukümmend lasteaeda ainuüksi põhjusel, et need on ehitatud 50-60-ndal ja nii ehk teisi ei oleks neid asukoha ja ka muidu mugavaid, mõnusaid lateaedu sel eesmärgil enam võimalik kasutada, sest neid ei saa lihtsalt ümber kujundada.

Tõenäoliselt tuleks sulgeda näiteks kõik kesklinna „korterlasteaiad“, sest seal on uute normatiivide kohaselt võimalik vastu võtta vaid 10-14 last rühma kohta, mis ei ole piisav nende lasteaedade edasiseks toimimiseks. Kesklinna maa puudumise tõttu lasteaedasid juurde ehitada ega „korterlasteaedu“ laiendada ei saa.

Näiteks kesklinnas asuvas Kiisupere lasteaias on viimastel kuudel sõimerühmade keskmine kohakasutus 46,8 % ehk 8-9 last ja aiarühmade keskmine kohakasutus 65,1% ehk 16 last rühma registreeritud laste arvust. Kui arvestada kohalolevaid lapsi, jagub igale lapsele mängupinda sõimerühmades 7,23 m2 ja aiarühmades 4,66 m2. Ettekirjutuse kohaselt tuleks aga laste arvu aiarühmas vähendada 12,5 lapseni rühmas ja arvestades reaalset kohakasutust hakkaks seal kohal olema keskmiselt 7-8 last rühmas. Kuna kesklinnas lasteaiakohti pakkuda ei ole, tuleks välja arvatud lastel hakata käima Lasnamäe lasteaedades, kuid kõik „üle jäävad“ lapsed ei mahuks ka sinna.

Kuid kindlasti on üle Eesti ka selliseid lasteaegu, mis ühe ega teise lähenemise kohaselt ei vasta lastele turvalise päevakodu nõuetele, aga tekitada teadlikult ja tahtlikult olukord, millest Tallinna näite najal palju räägitakse, ei ole ka terve mõistuse kohaselt millegagi põhjendatav.

Loomulikult kui välja arvata poliitiline demagoogia, mis seda vihast sõnavahetust saadab ja need haledad õigustused, millega sotsiaalminister Hanno Pevkur on üles astunud.

Kui seaduseelnõude puhul kehtib kohustus varustada need ka mõjude analüüsiga. Arvutustega nende maksumuse kohta jne, ja need on peamised, mille alusel hinnatakse ühe või teise otsuse või selle jõustamise aja mõistlikkust ja meetme kui sellise proportsionaalsust, siis määruste puhul võiks terve mõistuse kohaselt eeldada sama. Teoorias.

Küll aga kahtlen tõsiselt, kas 11.detsembril 2009 muudetud määruse puhul, mis mõeldi jõustuma juba 1.jaanuaril 2010, seda järgiti.

Lühidalt võttes pole lastevanemate ega ka laste seisukohalt arvestatav "lahendus", et nad võiksid Õismäe asemel oma lapse näiteks kuskile Piritale viia, või Kesklinna asemel Lasnamäele, sest statistiliselt oleks seal rohkem nõuetekohane koht olemas. Küsimus taandub muule -

Kui Eesti on ikka õgusriik, siis oleks aeg ka iga määruse ja muu "kosmeetilise" muudatuse puhul arvestada ja arvutada enne selle andmist älja selle reaalse täitmise võimalused. mitte pelgalt rahalised, vaid ka linnaruumilised, geograafilised jms. Ja antud juhul on muudatus ebareaalne ja tegu pole pealinna pahatahtlikkusega või hoolimatusega, sest isegi raha olemasolul ei oleks võimalik seda rakendada.

Tegu on lihtsa riikliku poliitilise rumalusega.

Ning lõpetuseks - mina ei tea, kust on võetud need nõuded ise. Kas see tuleneb mõnest direktiivist või mujalt Eestile kohustuslikust õigusaktist. Samas meenutage ka neid nn euronõudeid, mis nõudsid arvutu hulga kraanikausse ja WC potte ja õigeid glauuritud seina või põrandaplaate ja õige nurga all olevaid personalikappe jne, mida meie siin pankrotti ajavalt nõudsime ja hiljem selgus, et see oli ilmne ülepingutus ja kellegi nö kohalik lobby.

Ehk on ka nende nõudmistega sarnaselt ja tegu pole pelgalt lapsesõbralikkuse või selle puudumisega ...

Ja seega on enam kui selge, et asi, mis iseenesest ei pruugi olla vale, tuleb ka jõustada viisil, mis oleks täidetav ja mõistliku aja ja kuluga täidetav. Tallinna näite puhul selle määruse täitmine seda ei ole. Seega pole see ka proportsionaalne ja nii ka õiguspärane.

Evelyn Sepp: kodanikuühiskond on kultuuri, mitte reeglite ühiskond

15.aprillil Riigikogus toimunud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul peetud kõne kodanikuühiskonna arengute kohta Eestis.


Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid!

Mul ei ole plaanis pidada nii pikka ja nii kirglikku kõnet nagu ehk siin mõni eelnev. Seda tegelikult väga lihtsal põhjusel – tavaliselt palju sõnu tähendab vähe mõtet või palju juttu tähendab vähe tegusid. Kui me mõtleme täna kodanikuühiskonna käekäigu üle Eestis, siis see mõte võiks saata seda väga sageli.

Viimastel aastatel on väga palju häid praktikaid kujunenud, mille üle saab küll ainult rõõmustada, aga samas saadab seda loomulikku arengut ka taandareng. Ja ei ole midagi teha, ega kultuur ei tähenda alati nii-öelda positiivses mõttes midagi puhast, ilusat. Ka kodanikuühiskonnal on omad kibedad viljad ja ka kodanikuühiskond võib olla destruktiivne. See on asja olemusse sisse programmeritud.

Inimesed võivad kujundada enda ümber positiivset keskkonda, aga nad võivad ka positiivseid algatusi samal viisil, kodanikuühiskonna toimimise raames, hävitada.

Eriti häiriv on siin saalis kuulata inimeste käest, kelle pädevuses on reaalselt mõjutada protsesse, reaalselt kinnistada positiivseid käitumismudeleid ja väärtusi, juttu sellest, kuidas küll rahastamise, küll läbipaistvuse, küll kaasatusega on Eestis lood väga hästi.

Mitte ainult opositsioonierakonna esindajana, vaid ka elus lahtiste silmadega ringikäiva inimesena julgen ma öelda, et, kallid kolleegid, kui te tahate kaasata, siis ei saa kaasamine piirduda ainult küsimisega – siis on vaja ka ära kuulata, mida räägitakse. Ja mitte ainult ära kuulata, vaid ka arvestada.

See on väga lihtne lihtsustatud näide sellest, et puudujääke on päris palju. Kui me räägime näiteks rahastamisest, siis ei saa, head kolleegid kuidagi mööda sellest, et me peaksime rääkima ka läbipaistvusest ja ka avatusest.

Mõelgem kas või selle sama näite peale, kuidas haridusminister näpunipsuga noorteühenduste suhtes käitus – kas see on avatus, kas see on läbipaistev rahastamine, kas see on võrdne kohtlemine? Ei ole! See on lihtsalt üks häbematu poliitilise kultuuri näide.

Ja tulla sellise käitumispraktika juures veel asjatama ja osundama siin sellele, milliseid seadusi me peaksime vastu võtma, siis ega ükski seadus ei toimi ilma loomuliku ja normaalse kultuurita. Nii et selles mõttes taandub ju kodanikuühiskonna sisuline toimimine tegelikult kultuuri küsimustele. Igapäevaste valikute, käitumise, väärtuste teemale ja väärtusi ei saa seadustega kehtestada.

Täna riigikontrolör oma ühes intervjuus ütleb väga tabavalt, et ainuke piiramatu ressurss on rumalus ja võib-olla ka ahnus ja väiklus ja neid asju on Eestis liiga palju.

Kui me räägime iseenesest õigest asjast riigi ja kodanikuühiskonna partnerlusest, siis sageli see partnerlus ei tähenda kahe võrdse osapoole koostööd, vaid sõltuvust ja sõltuvust läbi rahastamise skeemide, nii-öelda teatud poliitilise allutatuse.

Kaasatakse neid, keda on sobilik kaasata ja ei kuulata neid, keda peaks kuulama.

Selles mõttes tasub olla vägagi kriitiline. Kahju, et kolleeg Urmas Reinsalu on siit lahkunud, temal on alati väga pikad jutud, aga nendele ei järgne paraku nii pikk tegude loetelu. Nii et kindlasti kutsuks teda käituma oma sõnade kohaselt, et need ei läheks tegudes tulevikus nii lahku nagu nad seni läinud on, aastate jooksul juba kusjuures.

Üks tore asi ka veel! Loomulikult saame me igaüks mitte ainult kutsuda endale nõu andma, vaid ka seda nõu kuulama, aga ma usun tõesti, et üks poliitiliselt sõltumatu ja väga tugevalt väärtuspõhine näide mida viimastel päevadel ja nädalatel on piisavalt ekspluateeritud, on seesama Rimi näide.

Minul on isiklikult väga hea meel, et Eesti kodanikuühiskond selles mõttes on olemas ja julges ennast kokku võtta ja öelda väga selgelt, et Eesti inimesed tahavad ka Eesti liha ja omaette naljakas on sellest Riigikogu saalis rääkida, aga see on tegelikult hea kodanikuühiskonna näide. Nii et aitäh!

Ja head kolleegid, läbipaistvus, kaasatus ja avatus ei ole ainult sõnad, vaid need on põhinõtted, mis on ka järgimiseks. Aitäh!

Kogu toimetamata RK stenogrammi loe siit:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1271315100#pk6177

Evelyn Sepp:Eesti liha ja RIMI kriminaalsed hinnad

Toeta kampaaniat Eesti liha RIMI-sse tagasi, kuid mitte lihtsalt tagasi, vaid ka õiglastel tingimustel. Sellist mõju nagu käimasoleval sotsiaalsel meelepahal on, pole varem olnud. Olgem siis ükskord Eesti oma asja eest üheskoos väljas ka lõpuni!
Anna allkiri ja saada sõbrale edasi!

http://petitsioon.ee/eesti-liha-rimisse-tagasi


Vist norralastele kuuluv suur kaubandushiid, mille all nii RIMI-d kui Säästumarketid, on viimastel nädalatel saanud reklaami nii et tapab.

Kriitika ja tähelepanu on olnud igati asja eest, ehkki mitte positiivne. Asi sai alguse teatest, mille kohaselt loobuti Eesti liha müümisest, kuna sel olla halb kvaliteet. Üllatuseks eelistati hoopis Leedu liha. Eesti põllumajandustootjate-töötlejate appikutsed leidsid vähemalt sel korral avalikkuse palava toetuse ja vast laheneb kohalike lihatootjate jaoks ka vähemalt see probleem.

Kuid see ei ole ainus ega ka peamine.

Muidugi on tore, et kaks suurtootjat saavad ilmselt RIMI-ga lepingu ja Eesti liha jõuab lettidele tagasi, aga omamaiste tootjate -töötlejate jaoks on vähk hoopis teise kivi all.

Nimelt tingimustes, millega Eesti kaup selliste kettide lettidele jõuab. Nii ongi, et uhked odavmüügid või üldse kampaaniahinnad on tarbijale odavad ainult esmapilgul, sest ...

RIMI kurikuulsa relaami taga ERITI KRIMINAALSETEST HINDADEST on enam kui tõenäoliselt see, et edasimüüja diktaadi all olev tootja-töötleja on sunnitud oma kaupa müüma sisuliselt alla omahinna, kampaaniate puhul aga suisa tasuta. Ja see ei ole ühekordne, vaid reeglipärane tegevus.'

Lisaks - miski ei veena mind, et RIMI otsus Eesti liha mite enam müüa, oli soov seda mitte müüa. Pigem oli see vaid surveavaldamine Eesti tarnijale, et see veel hinnas alla annaks. Ja isegi, kui 2 suurtootjat suudavad sellega nüüd kuidagi hakkama saada, on see laiemas plaanis
täiesti kriminaalne ja turu solkimine niikuinii!

Õiguskeelde tõlgituna tähendab see seda, et sisuliselt ei ole tegu kahepoolsete lepingutega, kus õigused-kohustused ja ka riskid vähegi võrreldavalt jaotatud, vaid ühepoolsega! RIMI-l näiteks on kõik õigused ja Eesti oma tootjal-töötljeal kõik kohustused ja riskid.

Ühesõnaga - enamus selliseid kampaaniaid ei toimu mitte kaubandusettevõte arvelt, vaid ainult meie endi omamaiste tootjate-töötlejate kulul. ehk siis mitte nii kaudselt meie endi arvelt. Kaduvad töökohad maksame ju ka meie ise kinni, mitte siin teenitud kasumi emafirmasse kantiv kaubandusettevõte ...

Nii pole ka ime, kui kohalikud väike- ja suurtööstused rahapuuduses vaevlevad ja ühe pankroti teise järel välja kuulutavad, kuid kaubanduskeskusi kerkib igasse külasse nagu seeni ...

Nii et teravmeelsena mõjuma pidanud RIMI reklaamlause vastab sisult sõna-sõnalt tegelikkusele! Ja eriti kurb on see, et riiklikku järelvalvet tegema pidavad riigiasutused, sh. konkurentsiamet, on selles osas olnud aastaid täielikud kurt-tummad. Ei näe, ei kuule, ei huvita!

Riigikogus võib ju nn monopolidevastase seadusega jahmerdada ja lihtsameelseid lollitada, aga reaalset tõhusat riiklikku järelvalvet tegelikkuses ei toimu. Häma, häma tuleb sealt vaid ...

Nii et sisuiliselt ongi Eesti tootjad-töötlejad seni üksi ja ainus tõhus ja neutraalne insittusioon saakski olla konkurentsiamet, kellel pole aga vähimatki soovi sellege tegeleda. Võiks vist öelda, et tegelikult puudub poliitiline tahe ...

Ja mõelge nüüd ise, kuidas saaks näiteks väiketootja reaalsuses minna kaubandusketi vastu kohtusse. Formaalselt muidugi saab, aga - kui suuremeelne on see kett, või kettide kartell edasipidi tema kauba suhtes!? Vastus on vist igaühele ilmselge ...

Muidugi on ju põhimõtteliselt õige soovitus, et Eesti tootjad-töötlejad peaksid koonduma ja ise oma kaupa müüma, aga olgem ausad, toota-töödelda ja Rootsi pankadelt veel kaubanduskettide arendamiseks laenu lunida ei ole olnud meie ettevõtjatele lihtsalt jõukohane. Ja nendes oludes ei oleks ka teistele. Kõike korraga lihtsalt ei saa ja ajalooratast kiiremini ega aeglasemlt ei pöörita kui see ise pöörleb. Ja tänaseks on turusituatsioon selline, et see ei ole ilmselt ka võimalik. Nii et soovitada ju võib, aga seda realiseerida ei ole eriti tõenäoline.

Mis saab edasi? RIMI lihakampaania peaks arenema edasi kampaaniaks - Eesti tooted RIMI-sse ja mujale, kuid ka õiglaste hindadega! Olen ise näinud nn hinnaahelaid, kus toote tootja osa on marginaalne kõigi teiste ampsudega, kuigi tema kulud on seejuures kõige suuremad!

Nii et jama RIMI ümber pole veel sugugi lõppenud. Uus ämber koliseb nende uue kampaania jalas juba niigi - soovist heastada oma "lihaskandaal" sellega, et seal lähevad umbes 1000 toote hinnad odavamaks, ei tähenda ju sisuliselt mitte midagi muud, kui et nende toodete tootjad-tarnijad peavad lihtsalt veelgi rohkem endale kahju tegema. Ega`s siis RIMI ometi oma kasumiosast loobuda ei kavatse või siis osa müügi ja hinnatundlikuse riske enda kanda võta. Seda on ju aeg juba piisavalt näidanud!

Seega - ole tark tarbija, ära lase end petta, süvene ka ilulate lubaduste tagamaadesse ja anna allkiri Eesti tootjate toetuseks!

http://petitsioon.ee/eesti-liha-rimisse-tagasi