Eesti Ekspressi skandaalimaiguline ülevaade 2006.aasta lõpus oma töö lõpetanud nn Estonia uurimiskomisjoni protokollidest võib olla täis üllatusi igapäevasele lehelugejale, kuid kahjuks mitte selle töös osalenuile, kui välja arvata fakt, et väidetavalt ei ole Riigikogu arhiivis üht olulisemat dokumenti komisjoni Rootsi visiidi kohta.
Komisjonis valitsenud õhkkond oli pinev algusest lõpuni. Tõsi, eriti komisjoni sisuliselt viimasel istungil, kus kolleeg Trivimi Velliste väga huvitava avaldusega esines, mille sisu oli mäletatavasti seline, et ta on kogu aeg teadnud, kes ja mida (sõjatehnikat) veeti. Kolleegidele ta seda mingil põhjusel siiski ei avaldanud ...
Aga kadunud dokument on (oli) selles mõttes huvipakkuv, et kohtumiste käigus Rootsi mitmete ametnikega (sel hetkel ametis kui ka erus olnutega) heitsid need valgust nii mõnegi väite ja senise lähenemise ebaadekvaatsuse kohta.
Sellesama protokolli alusel pöördus komisjon ka Rootsi saadiku poole palvega edastada Eestile koopiad kirjavahetusest salajase sõjatehnika sisu ja otstarbe kohta, mille Rootsi oli peale sõjatehnika vedu ja selle põhjalikumat analüüsi Eestile edastanud. Loomulikult tuli meile vastus, milles sellist episoodi eitati täielikult.
Ma ei ole ise tegelenud ei dokumentide vastuvõtmise ega ka üleandmisega. See oli tehniline töö peale komisjoni volituste lõppu ja võimalik, et komisjoni esimehel Margus Leivol oma roll selles oli, kuid ma eeldan siiski, et kui arhiividokumentide nimekiri sellise sisuga kirjet sisaldab, siis see ka arhiivi jõudis.
Küll aga võttis Riigikogu Kantselei direktori Heiki Sibula sõnul palju aega, et katta ja kõrvaldada nn riigisaladust sisaldavad infoväljad, mida avaliku teabe seaduse alusel avalikustada ei tohi.
Ilmsiks tulnud seik sunnib lähiajal aega võtma, et vaadata isiklikult läbi ka ülejäänud arhiveeritud komisjoni materjalid. Professionaalsest huvist kasvõi, et tuvastada, mis ja miks võis mõne Riigikogu ametniku hinnangul olla sedavõrd sensitiivne, et seda mitte avalikustada.
Seega eeldan, et see dokument on arhiivist kõrvaldatud hiljem. Kuid kelle poolt ja miks, on siiski väga huvitav teada.
Isiiklikult lõppes minu kontakt komisjoni tööga, kuid mitte teemaga pärast lõppraporti juurde eriarvamuse esitamist, mis avalikustati ka selle lisana.
Seega pöördun ma täna Riigikogu juhatuse poole ja palun läbi viia ametkondliku uurimise, et selgitada välja puuduva ametliku dokumendi asukoht ning selle kadumise põhjus. Tegemist on väga tõsise juhtumiga.
Estonia kadunud dokumentide, filmide, tunnistajate, päästetute jne saaga näib jätkuvat …
21.4.08
Evelyn Sepp: Pekingi OM boikott on tavaline kultuurikonflikt
Pekingi Olümpia ümber toimuv on üha enam üks kõige tavalisem kultuurikonflikt nn Ida ja nn Lääne vahel.
Hiljaks jäänud poliitilised avaldused ei vii meid kuhugi kaugemale kui nn Lääne enda toodetud islamiäärmuslaste ja islamiterrorismi kõrvale uue, kultuurikonflikti loomisele. Küünilisemalt väljendudes võib seda pidada vabalt ka katseks tõrjuda esiuudistest Iraagis või mujal poliitiliselt tundlikes piirkondades toimuva tagasilööke.
Ma olen kaugel sellest, et tolereerida ükskõik millist inimõiguste rikkumist, kuid silmakirjalik oleks eirata neidsamu konflikte kõikjal mujal peale Hiina. Nii Eestis, Euroopas, Lähis-Idas, Lõuna või Põhja-Ameerikas,
Naastes äsja Aasiast - Taist, oli hea võimalus vaadata asjadele ka sealsest perspektiivist. Lühidalt kokku võttes ei paista kuidagi nii, et Läänel on alati õigus, et Lääs on alati kõrgema kultuuri ja väärtuste kandja. See lihtsalt ei ole nii.
Kuid pretensioonikus, millega Hiina OM boikoteerivaid avaldusi või kriitikat tehakse, ei räägi küll muust, kui kitsarinnalisusest ja võimetusest tõlkida erinevate kultuuride tausta tänases ja homses kontekstis. Tähelepanuta ei tasu jätta ka patriotismilainet Hiinas. Ka sellel on oma tagajärjed, mida ei pruugi see riik ise ühel hetkel enam suuta ohjata…
Tegelikult on see just see sama, millest räägivad ka meie endi kohalikud sotsiaalteadlased – et integratsioon ei alga mitte keeleõppest ega ka tohi piirduda sellega, vaid kultuurikontaktide loomisest ja selle vastastikkusest avamisest ja mõtestamisest. Lähtudes aga sellest, kui sallimatud on näiteks eestlased ükskõik mille „võõrapärase“ suhtes ja kui kinni oma väikeses maailmas ja maailmanägemise kogemuses, ei ole pind ka Pekingi debati pidamiseks mitte kõige viljakam.
Samas – erinevalt oma kärarikastest kolleegidest, kellest spordipisik on kauge kaarega mööda läinud ja sageli mida lõdvemad nad välja näevad, seda krõbedamad on nende avaldused, ei jaga ma seda, et Eesti peaks Pekingi OM boikoteerima. Vastupidi, me peaks Soome eeskujul kasutama seda meile endile nii vajalike ja väärtuslike eeskujude loomiseks.
Ja mitte tegema sedasama viga, mida kipuvad tegema paljukritiseeritud „totalitaarsed“ riigid – segama sporti kui eluväärtust poliitikaga.
Me vajame lihtsalt uusi spordi- ja rahvuskangelasi. Samuti vajame me põlvkonda, kes mõistaks, et ka näiteks kooli kehalise kasvatuse tund ei ole koht kuhu ilmuda liibuvate teksapükse, karusnahkse kraega nabajope ja kõpskingadega. Aga just selline pilt avanes mulle hiljuti ühe Tallinna kooli kehalise kasvatuse välitunni seiramisel Stroomi rannas. Sattusin selliste neiudega ühel ajal hiljuti avatud ranna-trenazhööridele. Muide, selline pilt ei ole mingi erand, vaid kipub muutuma üha reeglipärasemaks.
Millest see pilt tegelikult rääkis? Kindlasti mitte sellest, et vanematel ei ole raha dresside ja ketside ostmiseks, vaid pigem nn olümpismi väärtuse kui sellise puudumiseset või mittemõistmisest. Neid aga ei mõista enamjaolt ka need, kes Pekingi ründamisega minu hinnangul üle igasuguse piiri läinud. Ajastus ja sellega kaasneval on lihtsalt täiesti vastupidine mõju ja see peaks olema üsna üldmõistetav.
Muidugi püüab seesama Lääs seda kompenseerida näiteks üle-euroopaliste kampaaniatega liigsöömise ja lihavuse vastu. Aga vabandust väga, laiemas kontekstis on see pisut koomiline. See on pigem tagajärgede, mitte põhjuste markeerimine, ei midagi muud.
Samuti ei jaga ma üleskutseid, mis segavad sportlased sellesse konflikti. Nemad saavad ainult ühel viisil kaitsta olümpiaväärtusi – tehes sporti, innustades ja andes tuhandele ja miljonitele inimestele eeskuju eneseületamiseks. See on moodsa aja kangelaste sünd.
Ja kindlasti lähevad sellega teravasse vastuollu igasugused poliitilised protestid ja avaldused. Loodan, et Eesti sportlastel ja olümpiaperel on oidu hoiduda sellest, mis ei sobi Olümpiale – sõjast ja poliitikast. Ja et üsna eksinud moega EOK out-door kampaania meie olümpiasportlaste tutvustamiseks Tallinna tänavatel omandab ka mingi sisulisema sõnumi. Need sportlased on täna jäetud täiesti üksi poliitilisele lahinguväljale ja see on pehmelt öelda alatu.
Vikipeedia annab olümpismi kohta muide järgmise definitsiooni:
Jump to: navigeerimiskast, otsi
Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks.
Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin.
Hiljaks jäänud poliitilised avaldused ei vii meid kuhugi kaugemale kui nn Lääne enda toodetud islamiäärmuslaste ja islamiterrorismi kõrvale uue, kultuurikonflikti loomisele. Küünilisemalt väljendudes võib seda pidada vabalt ka katseks tõrjuda esiuudistest Iraagis või mujal poliitiliselt tundlikes piirkondades toimuva tagasilööke.
Ma olen kaugel sellest, et tolereerida ükskõik millist inimõiguste rikkumist, kuid silmakirjalik oleks eirata neidsamu konflikte kõikjal mujal peale Hiina. Nii Eestis, Euroopas, Lähis-Idas, Lõuna või Põhja-Ameerikas,
Naastes äsja Aasiast - Taist, oli hea võimalus vaadata asjadele ka sealsest perspektiivist. Lühidalt kokku võttes ei paista kuidagi nii, et Läänel on alati õigus, et Lääs on alati kõrgema kultuuri ja väärtuste kandja. See lihtsalt ei ole nii.
Kuid pretensioonikus, millega Hiina OM boikoteerivaid avaldusi või kriitikat tehakse, ei räägi küll muust, kui kitsarinnalisusest ja võimetusest tõlkida erinevate kultuuride tausta tänases ja homses kontekstis. Tähelepanuta ei tasu jätta ka patriotismilainet Hiinas. Ka sellel on oma tagajärjed, mida ei pruugi see riik ise ühel hetkel enam suuta ohjata…
Tegelikult on see just see sama, millest räägivad ka meie endi kohalikud sotsiaalteadlased – et integratsioon ei alga mitte keeleõppest ega ka tohi piirduda sellega, vaid kultuurikontaktide loomisest ja selle vastastikkusest avamisest ja mõtestamisest. Lähtudes aga sellest, kui sallimatud on näiteks eestlased ükskõik mille „võõrapärase“ suhtes ja kui kinni oma väikeses maailmas ja maailmanägemise kogemuses, ei ole pind ka Pekingi debati pidamiseks mitte kõige viljakam.
Samas – erinevalt oma kärarikastest kolleegidest, kellest spordipisik on kauge kaarega mööda läinud ja sageli mida lõdvemad nad välja näevad, seda krõbedamad on nende avaldused, ei jaga ma seda, et Eesti peaks Pekingi OM boikoteerima. Vastupidi, me peaks Soome eeskujul kasutama seda meile endile nii vajalike ja väärtuslike eeskujude loomiseks.
Ja mitte tegema sedasama viga, mida kipuvad tegema paljukritiseeritud „totalitaarsed“ riigid – segama sporti kui eluväärtust poliitikaga.
Me vajame lihtsalt uusi spordi- ja rahvuskangelasi. Samuti vajame me põlvkonda, kes mõistaks, et ka näiteks kooli kehalise kasvatuse tund ei ole koht kuhu ilmuda liibuvate teksapükse, karusnahkse kraega nabajope ja kõpskingadega. Aga just selline pilt avanes mulle hiljuti ühe Tallinna kooli kehalise kasvatuse välitunni seiramisel Stroomi rannas. Sattusin selliste neiudega ühel ajal hiljuti avatud ranna-trenazhööridele. Muide, selline pilt ei ole mingi erand, vaid kipub muutuma üha reeglipärasemaks.
Millest see pilt tegelikult rääkis? Kindlasti mitte sellest, et vanematel ei ole raha dresside ja ketside ostmiseks, vaid pigem nn olümpismi väärtuse kui sellise puudumiseset või mittemõistmisest. Neid aga ei mõista enamjaolt ka need, kes Pekingi ründamisega minu hinnangul üle igasuguse piiri läinud. Ajastus ja sellega kaasneval on lihtsalt täiesti vastupidine mõju ja see peaks olema üsna üldmõistetav.
Muidugi püüab seesama Lääs seda kompenseerida näiteks üle-euroopaliste kampaaniatega liigsöömise ja lihavuse vastu. Aga vabandust väga, laiemas kontekstis on see pisut koomiline. See on pigem tagajärgede, mitte põhjuste markeerimine, ei midagi muud.
Samuti ei jaga ma üleskutseid, mis segavad sportlased sellesse konflikti. Nemad saavad ainult ühel viisil kaitsta olümpiaväärtusi – tehes sporti, innustades ja andes tuhandele ja miljonitele inimestele eeskuju eneseületamiseks. See on moodsa aja kangelaste sünd.
Ja kindlasti lähevad sellega teravasse vastuollu igasugused poliitilised protestid ja avaldused. Loodan, et Eesti sportlastel ja olümpiaperel on oidu hoiduda sellest, mis ei sobi Olümpiale – sõjast ja poliitikast. Ja et üsna eksinud moega EOK out-door kampaania meie olümpiasportlaste tutvustamiseks Tallinna tänavatel omandab ka mingi sisulisema sõnumi. Need sportlased on täna jäetud täiesti üksi poliitilisele lahinguväljale ja see on pehmelt öelda alatu.
Mina isiklikult ei taha elada
maailmas, kus ainult sõjasangaritel on õigus kanda medaleid ja pretendeerida
rahva lugupidamisele. Ma tahan, et iga Eesti sportlane, kes läheb olümpiale,
teeks seda uhkuse ja auga, ja et ta ei tunneks, et ta on süüdi ja peaks justkui
kogu ülejäänud maailma ees vabandama.
Vikipeedia annab olümpismi kohta muide järgmise definitsiooni:
Jump to: navigeerimiskast, otsi
Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks.
Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
Olümpismi eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin.
16.4.08
Evelyn Sepp: Eestile Bangkokist ka kuld
Bangkokist on veel häid uudised – Eesti noor taekwondist Eduard Svarval (20) võitis lisaks hõbemedalile taekwon-do ITF-i kompleksharjutuses ka kulla sparringus.
Mõlemad finaalide vastased olid korealased.
Hõbeda individuaalses spariingus sai ka paljude kolleegide üllatuseks võistlustulle astunud Eduardi treener Mihhail Kõlvart.
Nii pärjatakse reedel Eesti Taekwond-do ITF Liidu kasvandikud kolme medaliga, mis võib ka vabalt pretnedeerida üheks edukamaks riigiks sellel võistlusel:)
Samuti kogume me toetust Eesti Võitlusspordi Ühenduse taotlusele korraldada 2010.aastal IV Ülemaailmsed Võitluskunstide Mängud ja VI Võitlusspordi Mängude Komitee Kongress Tallinnas - Euroopa Kultuuripealinnas 2011.
Võistluste autasustamine ja lõpetamine on reedel ning Eestisse jõuame tagasi pühapäeva lõunal.
Samuti kogume me toetust Eesti Võitlusspordi Ühenduse taotlusele korraldada 2010.aastal IV Ülemaailmsed Võitluskunstide Mängud ja VI Võitlusspordi Mängude Komitee Kongress Tallinnas - Euroopa Kultuuripealinnas 2011.
Võistluste autasustamine ja lõpetamine on reedel ning Eestisse jõuame tagasi pühapäeva lõunal.
Ja kui nüüd keegi küsib, mida teeb Eesti delegatsioon pärast sedavõrd edukat võistlust reedese autasustamiseni, siis mõistagi tutvub Tai maa ja rahvaga!
14.4.08
Evelyn Sepp: Bangkokis võidukad
Võitlusspordi huvilistel on põhjust rõõmustamiseks. Kodustele pöidlahoidjatele on Bangkokist juba vähemalt üks hea uudis. Nimelt võitis esmaspäeval alanud III Ülemaailmsete Võitlusspordi Mängude esimesel võistluspäeva Eesti sportlane Eduard Svarval (20) taekwon-do ITF-i kompleksharjutustes hõbemedali. Finaalis tuli alla vanduda vaid Korea sportlasele.
Eduardi treener on Mihhail Kõlvart, Eesti Taekwon-do ITF Liidu president.
Teisipäevane võistlusprogramm jätkub sparringuga.
Taustaks nii palju, et Bangkokis osalevad enam kui 40 riigi sportlased ja esindatud on kõik mandrid. Tegemist on suure spordipeoga, mida võib ka vabalt pidada omalaadseks olümpiaks.
Esmaspäeval toimus samas ka Ülemaailmsete Võitluskunsti Mängude Komitee V Kongress, kus muuhulgas kaaluti järgmiste Mängude toimumise kohta. Eesti ehk siis Tallinn on üks kolmest kandidaadist ja lõplik valik peaks langema lähikuudel.
Eduardi treener on Mihhail Kõlvart, Eesti Taekwon-do ITF Liidu president.
Teisipäevane võistlusprogramm jätkub sparringuga.
Taustaks nii palju, et Bangkokis osalevad enam kui 40 riigi sportlased ja esindatud on kõik mandrid. Tegemist on suure spordipeoga, mida võib ka vabalt pidada omalaadseks olümpiaks.
Esmaspäeval toimus samas ka Ülemaailmsete Võitluskunsti Mängude Komitee V Kongress, kus muuhulgas kaaluti järgmiste Mängude toimumise kohta. Eesti ehk siis Tallinn on üks kolmest kandidaadist ja lõplik valik peaks langema lähikuudel.
Arvestades nende alade harrastajate kiiret
kasvu, oleks sellise ürituse läbiviimine Tallinnas aasta enne Euroopa
Kultuuripealinna staatuse tõestamist üks suuremaid ja prestiizhemaid üritusi, mis seoks omavahel parimal moel nii moodsuse kui
traditsioonid, kuid ka Euroopa ja Aasia kultuurid.
Omakorda spordirindel oleks see Tallinnale
võõrustada ilmselt suurim hulk riike ja esindajaid sellisel
rahvusvahelisel tasemel alates Moskva Olümpiaregatist aastal
1980.
Igatahes Eesti Võitlusspordi Ühenduse taotlus on leidnud tõsist kõlapinda ja juba hulga tõsiseid toetajaid.
Peale head võistlust Bangkokis naaseb Eduard Svarval Eestisse, et lõpetada edukad õpingud ka Paikuse Politseikoolis.
Tasub teada, et noormehe teenistuslehele kuuluvad juba ka 2005.a. juuniorite taekwon-do ITF EM-i hõbemedal, 2006.a. juuniorite MM-i pronksmedal ja samast aastast täiskasvanute EM-lt samuti pronksmedal.
Peale head võistlust Bangkokis naaseb Eduard Svarval Eestisse, et lõpetada edukad õpingud ka Paikuse Politseikoolis.
Tasub teada, et noormehe teenistuslehele kuuluvad juba ka 2005.a. juuniorite taekwon-do ITF EM-i hõbemedal, 2006.a. juuniorite MM-i pronksmedal ja samast aastast täiskasvanute EM-lt samuti pronksmedal.
10.4.08
Evelyn Sepp: Eesti majandus on teel kosmosesse?
Lugu on esmailmunud 10.aprilli Delfi arvamusportaalis.
Riigikogu poolt vastu võetav eelarve on dokument, mis annab mandaadi ministritele selle dokumendi täitmiseks suures plaanis 1/12 kuus.
See ei tähenda ei oma mõtte ega sätte kohaselt seda, et valitsus võtab lihtsalt kätte ja ilma poliitilise riigikogu mandaatida külmutab sellest ca 10 protsenti. Kuid aasta lõpuks võib see samahästi olla ka juba 30 protsenti eelarvest. Tõsi kiireloomulise priiskamispeo lõpetamiseks on ministritel tõesti mõistlik peatada kõik, mis võimalik ja mille rahastamine ei tulene otseselt mõnest seadusest a la palgad, pensionid, toetused.
Kuid negatiivse lisaeelarve esitamine riigikogule veel lähemate nädalate jooksul on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ka põhiseaduse küsimus ja vastupidine oleks üsna selgelt valitsuse pädevuse ületamine.
Hägustaks vastutust ja järelvalvet ning ka otstarbekuse ja põhjendatuse hindamise võimalusi Riigikogus.
Ajal, mil seda ette valmistati ja tegelikult isegi juba siis, kui vegeteerivat koalitsiooni kokku klopsiti oli juba pea aastapäevad ilmselge, et maailmamajandus põrutab pikka ja sügavasse kriisi. Olgu see siis naftahindade jätkuv ja kriitiline tõus või ka USA suurte börsiettevõtete langemine nõrga finantskontrolli tulemusena. Edasi kriis kinnisvara turgudel ja sealt muudkui edasi. Optimismiks ega muretuseks polnud möödunud kevadel enam mingit põhjust, sest märgid halvenevast olukorrast karjusid näkku igaühele, kes vähegi näha tahtis.
Lisaks muidugi armutu „kingitus“ kõigile neile, keda ainuüksi ca 7 miljardi krooni ulatuses jäeti ilma leivata lollaka pronksrevolutsiooni korraldamise tulemusena. Pole kindlasti juhus, et see 7 miljardit voolas Eesti riigi ja inimeste rahakottidest mööda mitte maailmamajanduse, vaid valitsuse lolluse tulemusena ja kui see tinglikult jäänuks eesti inimeste rahakotti, ei räägiks me täna mingist negatiivsest eelarvest, vaid ehk ainult selle korrigeerimisest ja muresignaalidest.
Küllap teadis ikka ka valitsus kõike seda, mille teadmist ta nüüd eitab, kuid põhjus pillerkaari meenutavate lubaduste kokkulükkimiseks oli ilmselt pinge koalitsiooni loomisel. Sisuliselt osteti sellega nõusolek kiireks ja mugavaks valitsuse kokkupanekuks.
Ja eks nüüd ole tegelikult ju sama seis. Eesti huvid ja jätkusuutlikkuse tagamine ei ole kohe kindlasti prioriteetide hulgas. Peaministri ainuke mure on vaid tema enda positsioon, mitte aga adekvaatne reageerimine ja aus signaal Eesti inimestele ja ettevõtetele. Arvestades olusid, ei ole lihtsalt põhjendaud rääkida sellest, et iga ministeerium peaks võrdse panuse kärbetesse andma või et kõik on hästi ja Eesti lennuk on ikka vee teel kosmosesse.
Nõus võib olla vaid sellega, et jooksvad majanduskulud tõesti annab tõmmata sisuliselt nulli igas ministeeriumis. Jätta arvutite, pastakate, autode jmt. hanked selleks aastaks ära. No suvepäevad ka. Kuid edasi ei ole asi enam küll joonlauaga lõigatav. Ja kui küsimus ei oleks nii pingelistes sisesuhetes, siis saaks valitsus sellega ka hakkama nii, et võetaks sealt kus võtta võib ning jäetaks investeerinud, eriti investeeringud infrastruktuuri ja haridusse, puutumata. Nii tehtaks siis, kui oldaks väljas ühe asja eest kui meeskond. Kui seda aga ei ole, siis saamegi näha avalikku kaklemist kui mõnest „krahvkonnast“ tullakse väevõimuga enam andamit nõudma kui mõnelt naabrilt..
Mõelda tasub ka selle peale, mis on tegelikult taganud Eesti viimase 15 aasta majanduskasvu. Suuresti nn nõukogude kool ja pärand. Nii korralik haridus kui mõneti tasuta sülle kukkunud vara ja üpris korralik infrastruktuur. See eelis meid enam järgmisel majanduse tõusutsüklil ei aita. Muidugi, kui selline üldse lähiaastail peaks tulema.
Seda lihtsal siis enam ei ole. Mis aga on, on drastiliselt halvenenud demograafiline olukord, tegemata jäetud investeeringud. Teisisõnu – ootab meid tõenäoliselt ees hoopis üks teine olukord, mis reaalsuses läheb lahku sellest, millise edumüüdiga Eesti avalikkus harjunud on.
See annab aga võimaluse ka Valitsusele mängida pimesikku edasi ning jutlustada edust, mis olgem ausad, ei lõpe ühe päevaga, kuid kui see läbi on, ja uut vundamenti rajatud ei ole, siis seda enam naljalt ka üles ei ehita. Aeg ja ressursid on selleks ajaks kui taastumata maavara tuulde lastud lennata.
Nii jääbki soovida, et järeldused Eesti tegeliku majandusolukorra kohta tuleks viivitamatult ja ausalt ning neile järgneks loetud päevade jooksul ka tegu - lisaeelarve. Arvestame edaspidi pigem sellega, et maailmamajanduse languse mõju ei ole Eestisse veel jõudnudki. See on alles tulemas ja roosade unistuste realiseerimiseks tasub varuda ikka vähemalt üks viisaastak, mitte vähem aega.
Mitte vaid riigieelarve, vaid ka Riigikogu on peaminister Ansipi jaoks tehniline küsimus. Millest muidu soov poliitilist
kultuuri tõsta vaid seaduste abil. See oleks sama hea, kui parlamendi
moraali tõstmiseks tellida kohale kraana.
Riigikogu poolt vastu võetav eelarve on dokument, mis annab mandaadi ministritele selle dokumendi täitmiseks suures plaanis 1/12 kuus.
See ei tähenda ei oma mõtte ega sätte kohaselt seda, et valitsus võtab lihtsalt kätte ja ilma poliitilise riigikogu mandaatida külmutab sellest ca 10 protsenti. Kuid aasta lõpuks võib see samahästi olla ka juba 30 protsenti eelarvest. Tõsi kiireloomulise priiskamispeo lõpetamiseks on ministritel tõesti mõistlik peatada kõik, mis võimalik ja mille rahastamine ei tulene otseselt mõnest seadusest a la palgad, pensionid, toetused.
Kuid negatiivse lisaeelarve esitamine riigikogule veel lähemate nädalate jooksul on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ka põhiseaduse küsimus ja vastupidine oleks üsna selgelt valitsuse pädevuse ületamine.
Hägustaks vastutust ja järelvalvet ning ka otstarbekuse ja põhjendatuse hindamise võimalusi Riigikogus.
Mis aga puudutab riigieelarve senist mahtu ja sisu ennast, siis tõele au andes, on see on olnud algusest peale bluhvitud.
Ajal, mil seda ette valmistati ja tegelikult isegi juba siis, kui vegeteerivat koalitsiooni kokku klopsiti oli juba pea aastapäevad ilmselge, et maailmamajandus põrutab pikka ja sügavasse kriisi. Olgu see siis naftahindade jätkuv ja kriitiline tõus või ka USA suurte börsiettevõtete langemine nõrga finantskontrolli tulemusena. Edasi kriis kinnisvara turgudel ja sealt muudkui edasi. Optimismiks ega muretuseks polnud möödunud kevadel enam mingit põhjust, sest märgid halvenevast olukorrast karjusid näkku igaühele, kes vähegi näha tahtis.
Lisaks muidugi armutu „kingitus“ kõigile neile, keda ainuüksi ca 7 miljardi krooni ulatuses jäeti ilma leivata lollaka pronksrevolutsiooni korraldamise tulemusena. Pole kindlasti juhus, et see 7 miljardit voolas Eesti riigi ja inimeste rahakottidest mööda mitte maailmamajanduse, vaid valitsuse lolluse tulemusena ja kui see tinglikult jäänuks eesti inimeste rahakotti, ei räägiks me täna mingist negatiivsest eelarvest, vaid ehk ainult selle korrigeerimisest ja muresignaalidest.
Küllap teadis ikka ka valitsus kõike seda, mille teadmist ta nüüd eitab, kuid põhjus pillerkaari meenutavate lubaduste kokkulükkimiseks oli ilmselt pinge koalitsiooni loomisel. Sisuliselt osteti sellega nõusolek kiireks ja mugavaks valitsuse kokkupanekuks.
Ja eks nüüd ole tegelikult ju sama seis. Eesti huvid ja jätkusuutlikkuse tagamine ei ole kohe kindlasti prioriteetide hulgas. Peaministri ainuke mure on vaid tema enda positsioon, mitte aga adekvaatne reageerimine ja aus signaal Eesti inimestele ja ettevõtetele. Arvestades olusid, ei ole lihtsalt põhjendaud rääkida sellest, et iga ministeerium peaks võrdse panuse kärbetesse andma või et kõik on hästi ja Eesti lennuk on ikka vee teel kosmosesse.
Nõus võib olla vaid sellega, et jooksvad majanduskulud tõesti annab tõmmata sisuliselt nulli igas ministeeriumis. Jätta arvutite, pastakate, autode jmt. hanked selleks aastaks ära. No suvepäevad ka. Kuid edasi ei ole asi enam küll joonlauaga lõigatav. Ja kui küsimus ei oleks nii pingelistes sisesuhetes, siis saaks valitsus sellega ka hakkama nii, et võetaks sealt kus võtta võib ning jäetaks investeerinud, eriti investeeringud infrastruktuuri ja haridusse, puutumata. Nii tehtaks siis, kui oldaks väljas ühe asja eest kui meeskond. Kui seda aga ei ole, siis saamegi näha avalikku kaklemist kui mõnest „krahvkonnast“ tullakse väevõimuga enam andamit nõudma kui mõnelt naabrilt..
Mõelda tasub ka selle peale, mis on tegelikult taganud Eesti viimase 15 aasta majanduskasvu. Suuresti nn nõukogude kool ja pärand. Nii korralik haridus kui mõneti tasuta sülle kukkunud vara ja üpris korralik infrastruktuur. See eelis meid enam järgmisel majanduse tõusutsüklil ei aita. Muidugi, kui selline üldse lähiaastail peaks tulema.
Seda lihtsal siis enam ei ole. Mis aga on, on drastiliselt halvenenud demograafiline olukord, tegemata jäetud investeeringud. Teisisõnu – ootab meid tõenäoliselt ees hoopis üks teine olukord, mis reaalsuses läheb lahku sellest, millise edumüüdiga Eesti avalikkus harjunud on.
See annab aga võimaluse ka Valitsusele mängida pimesikku edasi ning jutlustada edust, mis olgem ausad, ei lõpe ühe päevaga, kuid kui see läbi on, ja uut vundamenti rajatud ei ole, siis seda enam naljalt ka üles ei ehita. Aeg ja ressursid on selleks ajaks kui taastumata maavara tuulde lastud lennata.
Nii jääbki soovida, et järeldused Eesti tegeliku majandusolukorra kohta tuleks viivitamatult ja ausalt ning neile järgneks loetud päevade jooksul ka tegu - lisaeelarve. Arvestame edaspidi pigem sellega, et maailmamajanduse languse mõju ei ole Eestisse veel jõudnudki. See on alles tulemas ja roosade unistuste realiseerimiseks tasub varuda ikka vähemalt üks viisaastak, mitte vähem aega.
8.4.08
Evelyn Sepp: kes siis seekord võidab?
Eesti on tore koht elamiseks. Vahest liiga igav mõnel ametialal tegutsemiseks või väike globaalse äri ajamiseks. Aga leidub meilgi suuri asju, suuri inimesi ja mõtteid. Enamjaolt on see ju suhtumise ja mõtlemise produkt, ja vähem sõltuv geograafilisest eraldatusest.
Kuid eks ole ka muid väikese koha komplekse.
Olin möödunud nädalal mõned päevad Londonis. Kahel väga kõrgetasemelisel poliitikute-analüütikute ümarlaual, millel osalesid tipp-poliitikud pea veerandsajast maailma riigist ja kõige mõjuvõimsamatest rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Briti peaministri Gordon Browni kutsel olid teiste hulgas nii USA demokraadist ekspresident Bill Clinton, kui näiteks Tsiili, Küprose, Ghana, Libeeria, Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendid, või Austraalia, Itaalia, Uus-Meremaa, Leedu, Slovakkia, Norra peaministrid ja Austria riigikantsler. Lisaks veel mitme riigi välisministrid, rahandusministrid, majandusanalüütikud kui absoluutne tipp Euroopa Komisjonist, IMF, WTO, OSCE kui ÜRO juurest.
Rääkimata teadlastest, analüütikutest, diplomaatidest.
Sel ajal kui meie Londonis ajusid ragistasime teemade ringil mida vajab 21.sajandi maailm ja mida kellelgi selle väljakutsete vastuvõtmiseks pakkuda on – nii intellektuaalselt kui materiaalselt, ilmus Eestis nn 10 käsuna kuulsust koguv manifest.
Jõudsin korra isegi mõelda, et nõustumata küll täiel määral selle sisuga, on seda vähemalt võimalik teatud mõttes tõsiselt võtta. Aga pettumuseks tuleb tunnistada, et välja kukkus siiski nagu alati.
Nii see kui järgnenud võistlevad manifestid on vastastikku positsioneerinud konteksti, millest on saanud vaid lihtlabane parteiline taktikasõda. Eesmärke näib peamiselt kaks – summutada eelarvekriisi või lihtsalt tasalülitada kellegi teise poliitilisi algatusi ja konstruktiivsust vajavaid avanguid. Igatahes parlamentarismi kriisist väljatulekuks kehvad põhjused mõlemad.
Muidugi, ärapanemiseks sobivad. Üksteise alandamiseks sobivad. Aga riigikogu tööõhkkonna ja ütleme – organisatsioonikultuuri parandamiseks enam ei sobi. Esitajate ja esitatava usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus põles lihtsalt hetkega läbi kui säraküünal.
Ja ikka väga piinlik on ka. Teleekraanilt vaatas vastu intervjueeritavate teesklus ja tühi poliitiline paatos…
Kuid eks ole ka muid väikese koha komplekse.
Olin möödunud nädalal mõned päevad Londonis. Kahel väga kõrgetasemelisel poliitikute-analüütikute ümarlaual, millel osalesid tipp-poliitikud pea veerandsajast maailma riigist ja kõige mõjuvõimsamatest rahvusvahelistest organisatsioonidest.
Briti peaministri Gordon Browni kutsel olid teiste hulgas nii USA demokraadist ekspresident Bill Clinton, kui näiteks Tsiili, Küprose, Ghana, Libeeria, Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendid, või Austraalia, Itaalia, Uus-Meremaa, Leedu, Slovakkia, Norra peaministrid ja Austria riigikantsler. Lisaks veel mitme riigi välisministrid, rahandusministrid, majandusanalüütikud kui absoluutne tipp Euroopa Komisjonist, IMF, WTO, OSCE kui ÜRO juurest.
Rääkimata teadlastest, analüütikutest, diplomaatidest.
Sel ajal kui meie Londonis ajusid ragistasime teemade ringil mida vajab 21.sajandi maailm ja mida kellelgi selle väljakutsete vastuvõtmiseks pakkuda on – nii intellektuaalselt kui materiaalselt, ilmus Eestis nn 10 käsuna kuulsust koguv manifest.
Jõudsin korra isegi mõelda, et nõustumata küll täiel määral selle sisuga, on seda vähemalt võimalik teatud mõttes tõsiselt võtta. Aga pettumuseks tuleb tunnistada, et välja kukkus siiski nagu alati.
Nii see kui järgnenud võistlevad manifestid on vastastikku positsioneerinud konteksti, millest on saanud vaid lihtlabane parteiline taktikasõda. Eesmärke näib peamiselt kaks – summutada eelarvekriisi või lihtsalt tasalülitada kellegi teise poliitilisi algatusi ja konstruktiivsust vajavaid avanguid. Igatahes parlamentarismi kriisist väljatulekuks kehvad põhjused mõlemad.
Muidugi, ärapanemiseks sobivad. Üksteise alandamiseks sobivad. Aga riigikogu tööõhkkonna ja ütleme – organisatsioonikultuuri parandamiseks enam ei sobi. Esitajate ja esitatava usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus põles lihtsalt hetkega läbi kui säraküünal.
Ja nii ongi, et vastastikku ülikibedate,
mõnitavate ja naeruvääristavate avalduste taustal ei ole nii tõsist
riigiõiguslikku debatti sisuliselt enam võimalik ega ka sügavat
mõtet pidada, millest on kahju.
Ja ikka väga piinlik on ka. Teleekraanilt vaatas vastu intervjueeritavate teesklus ja tühi poliitiline paatos…
Isegi nägu ei viitsita enam vaatajate veenmiseksKas ikka iga eesmärk pühendab abinõu, või siis vastupidi?
teha, et just nende pärast pingutatakse, lootuses, et nad seda
kõike ka tõsiselt võtaks.
2.4.08
Evelyn Sepp: teeks äkki säästu, mitte negatiivse lisaeelarve?
Kommunismiaja põllumajanduskrahhides
oli enamasti süüdi imperialism ja halb ilm. Eesti majanduse eest
näib samuti suurimat süüd kandvat hoopis George W.Bush ja maailmamajandus, mitte aga Eesti valitsusjuht. Ehk tõesti - võib-olla neil kahel näitel ei olegi erilist vahet …
Aga just sellise retoorikaga taganemislahingu on mõned valitsuserakonnad käivitanud. Süüdi ei ole nemad, süüdi on maailmamajandus ja selle vastu ei saa nemad midagi. Muidugi!
Nüüd siis ongi käes see, mida oodata oli – majandus kihutab allamäge ja kätte hakkavad jõudma tehtud ja tegemata jäetu kibedad viljad.
Jutud riigi pankrotist on muidugi mõttetult kurjakuulutavad. Hüsteeriat, mis peagi hakkab ka rohujuure tasandile kohale jõudma, kütta pole samuti kuigi vastutustundlik.
Kuid eks poed, baarid, restoranid, hotellid, taksofirmad jne. tea ja tunne ammu isegi, kuipalju vähem on reaalselt raha ringlemas. Eesti aga ju teenindab – me ei tooda, ega mõtle midagi välja. Järelikult ei ole meil lihtsalt lühiajaliselt valus, vaid kätte hakkab jõudma üks hoopis teine ajajärk, mis õnnetul kombel sai alguse aasta tagasi aprillis. Eks igaüks mõtle nüüd ise, mis või kes 2007 aasta kevadel ajalugu tegi. Mõni arvab, et 22 tuhande hääle mehe valitsus, mõni teine ehk aga seda, et sellest ajast on Eesti majandus lihtsalt ja sujuvalt kaotanud pea 7 miljardid krooni. Ja seda kindlasti mitte maailmamajanduse tagasilöökide tulemusena …
See kõik aga ei tähenda sugugi seda, et valitsus ja Eesti Pank võiks õõnsat loba edasi ajada. Või et ühel ilusal päeval ei olegi kedagi, kes tekkinud ummiku eest vastutab. Võimalik, et nad on üksteist selleks ajaks vastastikku sõnadega surmanud, või leidnud lekkivad päästepaadid ning valitsuse vastutustandrilt põgenenud.
Valitsuserakondade rivaalitsemine ja püüd
avalikkusele armetuid ja petlikke signaale edasi saata on
alatu. Meie, opositsioon, ootame nüüd vigade tunnistamist,
märtrisurma ja allesjääjatelt reaalseid lahendusi, mitte otsitud õigustusi ja vabandusi mitte midagi tegemiseks.
Olgu, et peaminister rääkis vähem kui 2 nädalat tagasi ülimalt enesekindlalt sellest, kuidas mingit muret Eesti majanduses ei ole ja kõik on tema juhtimisel suurepärane. Olgu, et Andres Lipstok, Eesti Panga president, seevastu möönis parteiliselt viisakalt, et võimalik, et peame valmistuma majanduse kohanemiseks… Ja ei midagi enamat!
Ilus, ümmargune ja viisakas jutt ajal, mil peaks juba tõsiselt hädapasunat vajutama. Seega võib arvestades olukorda nimetada seda ka lihtsalt valetamiseks.
Majandusminister Partsist polegi midagi rääkida, nagu ka sotsist rahandusministrist – st. riigi finantsjuhist – Padarist, kes veel eelarvemenetluse aegu etendas Riigikogus etüüdi oma unenägudest ja üldiselt sellest, mida ta arvab, mitte aga asjadest, mida ta teab või teadma peaks.
Tema parteil oli oma arust võimalik midagi roosilist arvata veel siis, kui sajad ja tuhanded analüütikud üle maailma, sh. Eestis, juba teadsid ning ka kõva ja mureliku häälega rääkisid pea 2 korda väiksemast majanduskasvust jms. muredest ning järelmitest.
See kõik oli vastutustnndetu ja nii naeruväärne!
Kesknädalaks ei ole küll veel teada 1. kvartali maksulaekumiste koond, kuid mäletatavasti olid 2 esimest kuud masendavad. Jaanuaris – veebruaris laekus mälu järgi alla 14 %, u 13,5. Olgu, ümmardades selle ikkagi 14-ni teeb see kuus keskmiselt 7. 12 x 7 aga on 100 % asemel 84“. See on umbes – 16 miljardit.
Ilmselt ei mõju julgustavalt seegi, et veebruari laekumised ei olnud mitte 7, vaid juba koguni 5 protsendi ringis. Kui see midagi muud ei näita, siis trendi vähemalt. Kui sellest aga saab nn keskmine kuus, räägime me aasta lõpuks halvemal juhul juba ca 30-35 miinus miljardist. See on aga teisisõnu pea kolmandik riigieelarvest
Üks asi veel, mida ma kohe mitte üks teps kuulda ei taha. Koalitsioonipoliitikute võitluslikke avaldusi teemal, kelle ministeerium tuleb jätta kärbeteta. Koos tegite, koos ka vastutage. Nii kui nii ei aja te ju ühiselt Eesti asja, vaid igaüks ajab oma asja, mis üksikult võttes sageli Eesti asi kindlasti ei ole.
Tõsi on see, et igalt ministeeriumilt võrdselt võtta ei saa ja pole ka põhjust.
Kuna nemad seal valitsuses ju nii kui nii, midagi mõistlikku välja ei mõtle, siis teen ettepaneku hoopis Eesti inimestele – eriti selle 3 partei valijatele, keda polnud sugugi vähe - säästkem see 200-300 krooni, mille Reformierakond teile kätte lubas jätta ja tõstame selle tulumaksuprotsendi tagasi. Koguks sellisel vähevalusal viisil suure osa vajaminevast rahast eelarvesse tagasi ja ehk ei peakski siis nn säästmisest negatiivse riigieelarveni minema. Nii kui nii selle raha eest midagi muud ju ei saa ja õnn ei pidanud samuti rahas seisnema..
Pealegi oleks tõeliselt öilis ehitada
lõpuni plaanitud lastekodud ja koolimajad mis meenutavad vene aja
vanglaid, surmateed asendada elu toovatega, edasi vanglad ja see
Vabaduse hauatähis seal Võidu Väljakul.
Ühtlasi oleks see ka reaalne samm vastutada oma poliitiliste valikute eest valimiste vahepealsel ajal. Ka sellest on ju viimasel ajal kombeks rääkida.
Nii asetuks kõik omale kohale - parandagu mind keegi kui ma mäletan valesti – kas mitte selle koalitsiooni keskseks ideeks ei olnudki mitte kodaniku omavastutuse rahanduslik suurendamine – ehk siis see, et tulumaksualandamise läbi enam kätte jääv raha tähendab ka ühtlasi vähem avalikku abi ja enam omavastutust?! Et siis suuremaid asfaltiauke ja kõrgemat maamaksu, et täita näiteks omavalitsuse kohustusi. Ja katsuge te sellest kõrvale hoidmiseks dziip osta - nii toetate te ju lausa Iraani valitsust. P.s. see olevat veel hullem kui Venemaa …
Subscribe to:
Posts (Atom)
