.... ja sellest samast, millest räägib
Marju Lauristin 21.augusti PM-s.
Tegemist on Riigikogu stenogrammiga 24.aprillist 2008.a. Toimetamata stenogrammiga, mis tähendab, et tekst sisaldab kõiki stenografistide kirja ja tähelepanu vigu.
Kuid see on värvikas nagu alati. Väärt lugemine – inimeste salahirmud on enamasti kõnekad .
Parafraseerides selle kirjeldamiseks ühe paarkümne aasta tagust kuulsat poliitilist kõnekujundit, on rahvaalgatuse
vastuseisjate puhul samuti tegu edasiminejate ja pidurdajate vastuoluga.
Just nii oli see ka aastal 1988, kui ühel poolel oli interrinne ja kohati ka "rahvuslased" ning teisel pool üle Eesti kõik ülejäänud, kelle jaoks kogu Eesti elu ,mitte ainult nende endi oma, oli tähtsaim kõigest.
Rahvaalgatus ja rahvarinne versus eliidikeskne poliitika ning hoolimatu ülbus. Lauristini intervjuu kannab just sedaama sõnumit.
Ja olgu selle valguses öeldud, et Eesti arengu kõige suuremad pidurdajad viimase 20 aasta jooksul on olnud just needsamad, kes
on sõnades end kõige edumeelsemateks ja rahvuslikemaks kiitnud. Need jõujooned ei ole veidral kombel muutunud.
Ka tänased valitsuserakonnad on kindlalt koos olnud Eesti ühiskonna sisemise jõu ja ühtehoidmise võime kulutamisell ning ikka ja jälle oluliste, ühiskonna arenguks vajalike kokkulepete sündimise vastu seisnud. Kindlalt on nad üheskoos ka rahvaalgatuse vastu!
Eesti vajab oma lahendust kodanikuühiskonna toimimiseks, milleks on vaja midagi palju enamat, kui rõõmustada pikettide ja
allkirjakampaaniate üle.
Üheks lahenduseks ongi rahvaalgutuse seadustamine.
Tegudes, mitte vaid sõnades!
4.
10:14 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse rahvaalgatuse võimaldamiseks eelnõu (210 SE) esimene lugemineEvelyn Sepp Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!
Seda eelnõu on menetletud minu arvates ümardatult juba vähemalt kümme korda. Aga midagi ei ole teha, teinekord peab head asja mitu korda rääkima, et lõpuks õppust võtta. Seetõttu ongi mul hea meel alustada umbes sealt, kus me viimati lõpetasime – see on 24. oktoobrist aastal 2006.
Kõigepealt eelnõu sisust. 24 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget on teinud ettepaneku muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ning täiendada selle III peatükis loetletud kõrgeima riigivõimu teostamise võimalusi rahvaalgatuse õigusega. Me oleme kavandanud anda õigus seadusi rahvaalgatuse korras algatada, kui selle taga on vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku. Samas oleme teinud tasakaalustava ehk piirava ettepaneku selle kohta, millised on küsimused, mida rahvaalgatuse korras muuta ei saaks. Need on eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimused. Olgu öeldud, et tegemist on samade küsimustega, mille puhul ei saa korraldada ka rahvahääletust.
Nüüd ettepaneku taustast. Üldiselt eristatakse kahte tüüpi rahvaalgatusi. Esimest tüüpi rahvaalgatuse tagasilükkamine võib kaasa tuua seadusandliku kogu tagasiastumise ja erakorralised valimised. Teise ehk initsieeriva tüübi korral selliseid fataalseid samme ei järgne. Initsieerida võib nii uue seaduse kui ka mõne seaduse muutmise või kehtetuks tunnistamise eelnõu.
Rahvaalgatus annab moraalses mõttes võimaluse viia esinduslikema foorumi ette erinevaid poliitilisi seisukohti ja ettepanekuid.
Eesti formaalselt proportsionaalne, kuid sisult küllaltki suure ebakõlaga valimissüsteem seda tagada ei pruugi. See võib osutuda vajalikuks, et kutsuda esile mitmesuguste vähemusgruppide või alaesindatud kodanike seisukohalt ülioluliste küsimuste kohustuslik ja seejuures kvaliteetne arutelu. Seda võimalust võib teatud olukorras võtta ka kui kanalit ühiskondliku frustratsiooni maandamiseks.
Veel annab see võimaluse õppida pidama avalikkusega dialoogi nendes küsimustes, mis muidu poliitilisi arenguid, kultuuri ja kui soovite, siis ka loogikat arvestades koalitsiooni tähelepanu pälvida ei saa. Kui meenutada senist Riigikogu praktikat, siis arutamissoov, mida on osutatud selgelt väikesearvulise opositsiooni ettepanekute suhtes, ei ole sageli olnud kaugeltki kooskõlas nende tähtsusega ühiskonnas. Seega ei ole põhjust pugeda väite taha, et alati leidub Riigikogus keegi, kes on valmis ühte või teist muudatust esitama.
Kuhu selline suhtumine on välja viinud, on ilmselt kohale jõudnud nii siin majas kui ka ühiskonnas tervikuna. Samas on iseküsimus, kas need õppetunnid peavad olema nii valusad. Ma pean siinjuures kõige vähem silmas võimu jaganud poliitikute isiklikke kannatusi, kuid tähtsustan tohutult raisatud avalikku ressurssi – nii aja, raha kui inimeste usalduse näol. Jutt tegelikult käibki usaldusest.
Seega on rahvaalgatus varjamatult ka viis arendada välja läänelik opositsiooni mudel. See on võimalus läbi viia mitte pelgalt formaalseid arutelusid, vaid ka sisulisi.
Ehk saab selle abil sundida Riigikogu tegelema ka nende küsimustega, milles ühiskond vajab harimist, kuid mis ei ole väga kergelt käsitletavad ja mille puhul plusspunktide noppimine ei ole üheselt selge.
See aitab kindlasti suurendada tolerantsust ja laiapõhjalist ühiskondlike protsesside analüüsi ning lahenduste otsimist. Vajaduse korral sunnib selline institutsionaliseeritud ja tsiviliseeritud meetod fokusseerima ühiskonna tegelikke valupunkte ning end pelgalt formularist lahti raputama.
Ajaloolise ekskursina mainin, et eespool nimetatud variantidest esimene sai Eesti 1920. aasta põhiseaduses komistuskiviks, andes meile valusa õppetunni. Samas oleks võib-olla õigem väita, et see lõi võimaluse, mida poliitikud kurjasti kasutasid. Praegu esitatud variant on nendest n-ö esimese variandi puhul toodud ohtudest prii.
Maailmakogemust teades võib kinnitada, et rahvaalgatus pole täna leiutatud viis arendada osalusdemokraatiat. Ja valdavalt on see kogemus siiski positiivne: ühelt poolt esinduskogu distsiplineeriv ja tasakaalustav, teiselt poolt kahtlemata kodanikuühiskonna arengut ergutav.
Konstitutsioonilised aktid sisaldavad rahvaalgatust Šveitsis, Austrias, Hispaanias, Itaalias, Liechtensteinis, Leedus, Lätis, Poolas, Rumeenias, Sloveenias, Ungaris ja Ukrainas, kuid see ei ole kindlasti ammendav loetelu. Nende riikide demokraatia areng ei kinnita mingilgi määral, et tegu oleks ühiskonda kuidagi destabiliseeriva vahendiga. Samas ei kinnita see loend ka seda, et tegu on vaid küpse demokraatia rudimendiga.
Seega, korrates veel kord eelnõu mõtet: Blackwelli politoloogiasõnaraamatu järgi on rahvaalgatus osalusdemokraatia komponent, mis võimaldab kodanikel algatada seadusi.
Rahvaalgatuse eesmärk on tagada rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt otse tehtud otsuse tugevam legitiimne alus, kui on esinduskogu tehtaval otsusel. Rahvaalgatus on vabam spetsiifiliste huvide domineerimisest, samuti on see võimalus ületada nn nullriski mentaliteeti.
Rahvaalgatus on läbi aegade olnud meede, mis on toonud valijate ette küsimusi, mida seadusandja eri põhjustel ei ole tahtnud käsitleda.
Näiteks naiste valimisõiguse seadus võeti mitmes USA osariigis vastu tänu rahvaalgatuse protsessile. Samuti on rahvaalgatuse abil otsustatud sellised küsimused nagu kaheksatunnine tööpäev naistele, keskkonnakaitse meetmed, kampaaniate rahastamise reform jne.
Üks kuulsamaid rahvaalgatuse saavutusi on USA-st California osariigist. Nimelt oli seal 1978. aastal tehtud ettepanek eeskujuks paljudele maksude vähendamise ettepanekutele pooltes osariikides.
Tõsi, meie sellist võimalust ette ei näe, aga oma mõju poolest on see õpetlik näide kindlasti. Rahvaalgatus võib ka kiirendada institutsionaalseid reforme, kui seda kasutatakse valitsuse reformide toetuseks. Seega on selle meetme kasutamise ampluaa äärmiselt lai ja mitmekesine ning mis peamine: osalusdemokraatia elemendina paneb see valijad rohkem keskenduma küsimuse sisulisele küljele, kuna erinevalt valimisvõitlusest ei ole kaasatud poliitikute isikud, mis tähelepanu eemale tõmbaks.
Veel üks poliitiline aspekt. Iseenesest ei ole rahvaalgatuse puudumine veel lõplik kinnitus ebademokraatlikust riigikorraldusest, kuid demokraatia taseme määrab demokraatia üle peetava debati kvaliteet. Selle määravad ka argumendid, mis on kõlanud nii rahvaalgatuse poolt kui vastu. Minagi olen esitanud rahvaalgatuse poolt argumente üsna laias spektris ja kriitiliselt, samas pole paljud vastuargumendid samasisulise eelnõu menetlemisel siin saalis eelmistel kordadel sageli kriitikat kannatanud.
Meenutagem kriitikute valdavat meelsust! Nende hinnangul on kõrgeima võimu kandja rahvas vaid nii tark, et valida n-ö põllu pealt parimad tütred ja pojad või ilusama lipsuga või sirgema seitliga kolleegid siia saali, küll aga jääksid valijad kriitikute arvates kohe jänni, kui nad saaksid õiguse korrigeerida ja legitimeerida oma nihu läinud valikuid isikute vahel mõne sisulise ettepanekuga. Ütleme siis nii, et korra võisid valida, aga kui kord läheb käest, siis tuleb kannatada ja kahetseda. Eks mõne aja pärast tekib uus võimalus, näiteks nelja aasta pärast.
Mõneti võiks rahvaalgatuse vastaseid võrrelda inimestega, kelle arvates tuleks kustukumm kui selline üldse ebaseaduslikuks tunnistada. Kui kirjutasid midagi valesti, siis häbene, viska kirjatäht ära ja kirjuta kõik uuesti ümber!
Ma loodan, et me täna oleme õppimisvõimelisemad kui eelmisel seitsmel-kaheksal-üheksal korral siin saalis.
Usun, et viimase aasta-paari arengud Eesti ühiskonnas, väga tõsiselt arvestatavate arvamusliidrite mure ja väga selged signaalid, mis nad on jaganud Eesti ajakirjanduse vahendusel, viitavad veenvalt sellele, et osalusdemokraatia või n-ö esindusdemokraatia etapp sellisel kujul on Eestis läbi. On läbi selles mõttes, et vajab üsna olulist täiendamist, ühiskonna arengumehhanismide uut disainimist.
Head kolleegid!
Ma teen ettepaneku käivitada selle eelnõu raames tõeline suur maalritöö – et meie ühiskond oleks innovatiivsem, et me analüüsiksime asju sisulisemalt ja oleksime valmis vastu võtma väljakutseid, mida Eesti ühiskond vajab. Ja et me samas suudaksime ära hoida olukordi, kus me liigselt kipume kiitlema tänavademokraatiaga kui demokraatia kõige kõrgema, vastutustundlikuma vormiga. Paraku see nii ei pruugi alati olla!
Aitäh!
Marek Strandberg Hea ettekandja! Teadupoolest Šveitsi tüüpi demokraatlikus ühiskonnas, kus see mehhanism on juurdunud kõige paremini, toimib see otsustusmehhanism ehk siduvate rahvahääletuste algatamine rahva poolt nii omavalitsuste, kantonite kui ka riigi tasemel tervikuna. Kõnealune eelnõu käsitleb ainult riigi tasemel toimimist. Aga teoreetiliselt on võimalik sedasama mehhanismi juurutada ju kohaliku omavalitsuse tasemel, kohaliku omavalitsuse tahtest lähtuvalt. Kas teie arvates oleks võimalik, et te saaksite seda teha mõnes omavalitsuses, kus teie erakonnal on selline voli ja võimalus?
Evelyn Sepp Rahvaalgatusi on ju omavalitsustes kasutatud. Kui meie muudame siin kohalike omavalitsuste korralduse seadust, anname rahva kaasamise institutsioonile teise tähenduse, siis on see loomulikult võimalik.
Paul-Eerik Rummo Lugupeetud ettekandja! Eelnõu rahvaalgatuse võimaldamiseks on esitanud 24 Riigikogu liiget, kes kõik on Keskerakonna fraktsiooni liikmed. Mis on takistanud seda, et Keskerakonna fraktsioon oleks rahvaalgatuse võimaldamise eelnõu fraktsioonina esitanud?
Evelyn Sepp Selline kord tuleneb seadusest. Põhiseaduse muutmise saavad algatada Riigikogu liikmed ja president, seda ei saa algatada komisjonid, fraktsioonid või Vabariigi Valitsus.
Raivo Järvi Kui ma siin Riigikogus kohtun noorte ja ka väikeste külalistega, siis ma alati ütlen, et me teostame siin rahva võimu. Et kogu rahvast siia kokku kutsuda ei saa ja sellepärast istuvadki siin esindajad. Ilmselt sellepärast tänapäeva parlamentarism ongi välistanud sellised rahvakoosolekud nagu Novgorodi veetše, Ateena agoraa jne, jne. Ja nüüd siis Rein Ratase stiilis: nüüd minu küsimus. Kas Keskerakonnale tundub, et nende kohtumised valijatega ei ole piisavalt tõhusad, et tuleb luua veel täna presenteeritud alternatiivne struktuur?
Evelyn Sepp Ma juhin kolleeg Rein Ratase tähelepanu sellele, et tema nime on mainitud ja et tal on hilisemas arutelu käigus repliigiõigus. Aga nüüd sinu küsimus, Raivo Järvi. See on paradigma ja mõtlemise küsimus. Ma väga lootsin, et sul või teil on kodutöö paremini tehtud, et me enam oma mõttes ei alusta kivinenud mudelitest, mida võib-olla viis või kaheksa või kümme aastat tagasi oli põhjust küsida ja käsitleda. Oleks üsna rumal väita, et Eesti ühiskond ei ole arenenud. Oleks üsna rumal väita, et enam pole vaja ühiskonda kuidagi aktiviseerida, kodanikuühiskonda turgutada, anda inimestele institutsionaliseeritud töövahendeid, pidada debatti eri huvirühmade vahel ka pisut teisel platvormil, kui see seni on toimunud – kui seda ikka debatiks on saanud nimetada.
Mul on kahju, et sa oled taas astunud kitsalt erakondlikule rajale ja mõtled, miks nad seal hädaldavad. Mis häda neil on? Iseenesest Keskerakonnal ei pigista king kuskilt. Aga Eesti ühiskond on mitmes mõttes kriisis – mitte ainult eelarvekriisis, vaid kindlasti ka moraalses kriisis ja poliitilises kriisis. Ja ükskõik kui suurte või väikeste tähtedega seda kirjutada – me vajame igal juhul muutusi.
Väino Linde Ühele dokumendile 25 000 allkirja kogumine eeldab aktiivse jõu olemasolu ja poliitikas on selleks kindlasti erakonnad. Sellest on kõnealuse eelnõu kritiseerijad teinud järelduse, et tegelikult on tegemist permanentse poliitilise valimiskampaaniaga. Tahan küsida, kuivõrd eelnõu näeb ette lisakulutuste tegemist riigi finantseeringute näol valimiskomisjonile ja täiendavalt ka õiguskantsleri ametkonnale. Miks peaks selle seadusega seadustama olukorra, kus erakonnad võivad teha kampaaniat riigieelarve raha abil?
Evelyn Sepp Põhiseaduse muudatus loomulikult ei räägi ühestki mudelist, ühestki eelarvereast, kus võiks olla suurem või väiksem summa, kui see muudatus peaks vastu võetama ja ka rakendatama. Me oleme seletuskirjas pakkunud välja ühe variandi, kuidas see reaalselt võiks toimida. Olen tegelikult kerges kimbatuses. Ühelt poolt me mööname, et erakondadel on ühiskonnas liiga suur mõju, et poliitikat on ühiskonnas liiga palju. Teiselt poolt me saame justkui aru, et tegelikult see ei ole maailma kõige tähtsam asi, see ei ole see, mille peale inimesed hommikust õhtuni mõtlevad, mis neid saadab nende elutee igal etapil. Ja siin peitub väga tõsine vastuolu. Valimisaktiivsus väheneb, poliitikat puudutavate arvamusavalduste hulk suures plaanis kahaneb. Huvi kaasa rääkida ja võib-olla ka võimalus kaasa rääkida väheneb, mitte ei suurene.
Samas tõesti ei saa välistada, et erakonnad võiksid kaasa lüüa ja initsieerida olulisi poliitilisi debatte ning teha seda mitte oma nime all, vaid kodanikuühenduste kaudu. Aga ma küsin: mis siis täna teistmoodi on? Ükskõik millist massiivset allkirjakampaaniat me hiljutisest aastast-kahest ka ei meenuta, igal pool on erakondade käsi nende korraldamise taga mängus olnud. Mulle võib isiklikult üks või teine teema või teemapüstitus meeldida või mitte meeldida, ma võin sellega nõustuda või mitte nõustuda, aga ma ei näe selles iseenesest mitte midagi halba. Tõesti, meil ei maksaks nii palju häbeneda ja püüda maha salata aktiivsust ja ideid, mida me suudame esitada nii, et need ka poolehoidjaid koguvad.
Jürgen Ligi Austatud ettekandja! Ma loodan, et Keskerakond leiab võimaluse Paul-Eeriku küsimusele jätkuks ükskord vastata ka sellele, miks kõike, ka arupärimisi, esitab Keskerakonna fraktsioon kahekümne viiekesi, mitte fraktsioonina ega näiteks paarikaupa. Et allkirju oleks võimalikult palju? Kas siin taga ei ole mingi statistika? Aga minu küsimus on selline. Kas sa tooksid mõne näite küsimuse kohta, mida siin saalis on keeldutud algatamast, vaatamata teada ootustele rahva hulgas? Mis küsimus olnuks vaja väljaspool saali algatada, sest muudmoodi siit läbi ei murra? Kas sa tooksid mõne näite?
Evelyn Sepp Jaa, tõepoolest, teisest reast kõlab kolleegi märkus, et selline küsimus võib olla seotud surmanuhtluse taaskehtestamisega. Siis veel näiteks seksuaalvähemuste õigusi puudutavad küsimused, mida kindlasti siin hea meelega ei arutata, kuigi kahtlemata on tegemist väga olulise, tõenäoliselt just nimõigusi puudutava küsimuste ringiga. Aga selle puhul ei ole selge, kes hääli võidab – kui keegi üldse võidab. Ma usun, et sääraste küsimuste ring on väga lai, mul lihtsalt pole nii palju fantaasiat, et kõiki võimalikke teemasid prognoosida.
Paul-Eerik Rummo Minu teine küsimus omal viisil jätkab kolleegide Linde ja Ligi küsimusi. Kas te kujutate peale erakondade Eestis ette veel mingeid piisavalt tugevaid ja ka tehnilisi võimalusi omavaid rühmitusi, kes oleksid suutelised 25 000 hääleõiguslikku kodanikku oma algatuse taha värbama?
Evelyn Sepp Ma olen absoluutselt veendunud, et sellised jõud on olemas. Sinu ees istub rohelise liikumise endine juht. Ka nende tungimine parlamendikoridoridesse on märk sellest, et mitteerakond võib olla poliitiliselt nii aktiivne ja efektiivne, et suudab muuta Eesti poliitikat.
Taavi Rõivas Minu andmetel on Erakond Eestimaa Rohelised tulnud siia parlamenti täiesti rahumeelselt ja ilma erilise tungimiseta, aga see selleks. Ma tahan küsida selle kohta, mil määral võiks teie arvates omavalitsustes sellist rahvaalgatust rakendada. Näiteks Tallinna linnas on väga mitmel korral korjatud ligi 10 000, mõnel korral üle 10 000 allkirja, et avaldada protesti ühe või teise linnavalitsuse käigu vastu, samas on nendele jäetud isegi vastamata – nii kirjalikult kui ka laiemalt avalikkuse ees, rääkimata sellest, et nendest sünniks mingi eelnõu või muu reaalne tulem. Kas teie eelnõu mõtte järgi peaks säärasele aktsioonile järgnema mingid konkreetsed sammud, linnavalitsuse tagasiastumine või midagi muud sellist?
Evelyn Sepp Kui tulla kohalike omavalitsuste juurde, siis kohaliku omavalitsuse korralduse seadus näeb ette võimaluse korraldada rahvaalgatus. Kui ma õigesti mäletan, siis peab selle taga olema 1% territooriumil elavatest hääleõiguslikest elanikest. Seda on kasutatud. Sageli on muidugi nii, et küsijale võib küsimus rohkem meeldida kui vastus. Aga eks see ole ka poliitilise kultuuri küsimus, kuidas niisuguseid asju edasi menetletakse. Ma ei pea silmas mitte vormilist külge – vormiliselt neid menetletakse, aga millise tulemuseni nad sisuliselt jõuavad? Kui te olete veendunud, et seadust peaks muutma nii, et see võimalus tagaks kohaliku omavalitsuse tasemel tõhusama, sisukama lahenduse, siis meie oleme valmis sellele kaasa mõtlema.
Raivo Järvi Rahvas, rahvaalgatus – mul otsekohe assotsieerub see ladinakeelse sõnaga populi. Me teame, et ilmselt üks esimesi populaaride liikumisi tekkis siis, kui Rooma vabariiklus hakkas langema ja tõusis keisririik. Teine suur populistlik periood oli teatavasti enne Teist maailmasõda, siin Eestis päädis see vapside liikumisega. Ja kolmas populismilaine on praegu Euroopas. Neid kõiki ühendab aga üks: paisatakse välja loosung "Võim on rahvast võõrandunud! Tuleb võtta võim!". Kuidas sa kommenteerid praegust olukorda Eestis, kus seda pidevalt raiutakse, ja seda sinu lansseeritavat projekti?
Evelyn SeppMul on väga hea meel, et sa püstitasid küsimuse just nii, nagu sa seda tegid. Siin peitubki mõtlemise paradigma üks kõige tõsisem konflikt. Mõned sinu omaga sarnast mõttekäiku demonstreerinud kolleegid on sageli näiteks toonud, et kodanikuühiskonda saab aktiviseerida kõikvõimalike allkirjade kogumise kampaaniatega. See on nagu demokraatia kõige magusam vili, see on nagu kvaliteedimärk, et meil on aktiivsed kodanikud, nad teevad kampaaniaid, korraldavad, edastavad mis iganes ideid.
Minu arvates on see tore, et aktiivsus on kasvanud. Aga sellel on üks oht: see tegelikult ei võimalda meil siin saalis sellistele puhangutele sisukalt reageerida ja samas ka ei sunni seadusandjat seda tegema. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt ei ole see iseenesest kuigi veenev märk allkirja andnud kodaniku enda vastutusest, et ta on teema põhjalikult läbi mõelnud, et ta on teinud sellele samasuguse analüüsi nagu mõnele eelnõule, mis tuleb näiteks Vabariigi Valitsuselt ja mille puhul on tehtud mõjude analüüsi, võib-olla ka eelarveline analüüs ja ta teab, et see on ka põhiseadusega kooskõlas olev. Kas tegu on ikka tõsise algatusega, millega inimesed on palju vaeva näinud ja mille nad on enda jaoks tõesti läbi mõelnud?
See on vastutuse balansseerimise küsimus. Me peame võtma seda teist poolt tõsise partnerina, kes ei ole mingi lihtsalt ühelt kihutuskoosolekult teisele sõitev kamp, kelle mõtet põllul on raske püüda – sest et täna on see selline, homme on see teistsugune ja ülehomme veel midagi muud. Täna poolt, homme vastu jne, nii et sa tegelikult ei suuda isegi defineerida seda aruteluobjekti, millele sa peaksid reageerima.
Väino Linde Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes sa kinnitasid, et rahvaalgatus on vaba spetsiifiliste huvide domineerimisest. Kui see eelnõu seaduseks saaks, siis oleks 25 000 hääleõiguslikul kodanikul, kes ei ole valitud rahva poolt, õigus esindada rahvast ja algatada seaduseelnõu. Samas on selle 25 000 algataja puhul siiski tegemist mingite konkreetsete grupihuvidega. Kas sa ei karda, et niisugune olukord võib viia selleni, et Riigikogu seadusandlik tegevus saab pärsitud ja huvigrupid on hoopis teisel moel saanud õiguse algatada eelnõusid. Kas sinu arvates ei vii see kokkuvõttes hoopis teatud vähemuste huvide diskrimineerimisele? Näiteks kindlasti on võimalik hea tahtmise juures leida Eestis 25 000 homofoobi või rassismile kalduvat inimest. Ja siis oleksid tekkivad pahandused suuremad, kui me esialgu arvata oskame.
Evelyn Sepp Nii hea küsimuse puhul ei ole kurjast pisut ajalimiidist üle minna! Ma tõesti ei kujuta ette, et rahvaalgatuse võimalikkuse korral võiks siia saali 25 000 oma nime all esineva inimese soovil ilmuda eelnõu, mis lubaks 24-tunnist alkoholireklaami lasteaias, poes, tänaval, koolis, sünnitusmajas jne. Aga millegipärast alkoholitootjad jõuavad küll oma spetsiifiliste huvidega erakondadesse, et oma vajadusi ja majandushuve tugevalt esindada. Nii et selles mõttes ma ei karda seda.
Jürgen Ligi Hea ettekandja! Mulle tundub, et ega siit vastuseid ei tule. Linde küsis minu küsimuse poolenisti ära. Ma siiski proovin veel kord, et äkki tuleb siis vastus ka. Päris kindlasti on ühiskonnas gruppe, kes on nõus algatama mingi eelnõu loosungi all – mitte küll sellises sõnastuses, aga põhimõtteliselt – "Eesti eestlastele!", "Homod ahju!", "Surmanuhtlus taastada!", "Viin keelata!", "Edgar seebiks!" või midagi muud sellist. Kas sul ei ole tulnud kunagi mõtet, et see saal võiks olla mingis mõttes filter, kes sellised ametlikud arutelud ära hoiab, pidades neid ühiskonnale ja Eesti mainele kahjulikuks? Kas sul on kunagi see mõte ka pähe tulnud selle eelnõu kirjutamisel?
Evelyn Sepp Ma olen väga sageli mõelnud, et see saal on filtriks väga paljudele vajalikele küsimustele, mida millegipärast siin ei arutata. Seda olen ma kohe päris mitmel puhul täheldanud. Kui niisuguseid vihkamisele üleskutsuvaid lähenemisi analüüsida, siis nende inimeste suhtes, nende kirjalike või suuliste algatuste suhtes kehtivad seadused on ikka jõus. Eestis teatavasti on vaenu ja vihkamist tekitav tegevus keelatud ja see on ka sanktsioneeritud. Kultuuriliste puudujääkide likvideerimiseks aitab tõenäoliselt kõige efektiivsemalt hea, sisukas debatt, mida autoriteetsel foorumil peavad inimesed, kes on siia valitud.
Imre Sooäär Riigikogu maaelukomisjon arutas hiljaaegu Eesti Loomakaitse Seltsi pöördumist, millele oli alla kirjutanud 51 000 inimest. Nii anti see Riigikogu esimehele üle. See on aukartust äratav number. Muuseas, paljude väga oluliste asjade seas oli selles pöördumises nõue, et Eesti kauplustes keelustataks eluskalade ja elusvähkide müük, sealhulgas lemmikloomapoodides. Lisaks oli seal nõue, et kõik Eesti kassid, ka hulkuvad, tuleks kiibistada jne. Kuidas tagada, et kampaania korras mõnede heade ideede elluviimiseks ei poetata selle varjus programmi sisse küsitava väärtusega asju? Kampaania korras võidakse saada ka neile allkirjad, kusjuures inimesed ei tea, millele nad tegelikult on allkirja andnud? Selle pöördumise puhul igatahes juhtus nii.
Evelyn Sepp Siin kõnepuldis ei ole küll kombeks piiblit tsiteerida ja parafraseerida, aga õndsad on need, kes ei näe. Nii on ju teinekord kombeks öelda. Seda ettepanekut ma ise lugenud ei ole, olen lugenud refereeringuid. Mulle tundub, et seal on punkte ja soove, mis läheksid vastuollu Eesti võetud rahvusvaheliste kohustustega ja mis vastava hinnangu andmisel ei kuuluks menetlemisele. Meie pakume ka välja loetelu, milliste küsimuste menetlemine siin saalis oleks rahvaalgatuse puhul välistatud. Usun, et õiguskantsler oleks eelkontrolli tehes sellele tähelepanu juhtinud. Nii et algatajad oleksid pidanud seda dokumenti vastavalt kohendama.
Eiki Nestor Kas eelnõu algatajate meelest võiks rahvaalgatuse korras koguda allkirju mingi eelnõu vastu?
Evelyn Sepp Ei, see i peaks muutma kehtivat seadust – kas seda täiendama, andma uue normi, tühistama. Riigikogu menetlemise etapis olevate eelnõude menetlusest kõrvaldamine rahvaalgatuse korras – ma ei usu, et see oleks võimalik ja otstarbekas.
Rain Rosimannus Lugupeetud ettekandja! Kas te olete lugenud Fareed Zakaria raamatut "Vabaduse tulevik" ja tema kriitikat selliste eelnõude ja nende kaasatoodava poliitika tegemise viisi kohta? Ning tema viiteid sellele, et niisugune lähenemine võib väga kergesti viia mitteliberaalse demokraatiani?
Evelyn Sepp Demokraatia on üldse ohtlik asi! See paraku on nii. Aga ka meie passiivsus, initsiatiivitus, ebakompetentsus ja moraalitus on sama ohtlik kui ükskõik milline kampaania, mis võib rahvaalgatuse korras jõuda arutamiseks siia saali. Nii et võib ka olla vastupidi.
Igor Gräzin Siin on alati kohane piiblit tsiteerida ja mina teen seda võimaluse korral ikka uuesti. Nii et palun ära häbene – piibel on pühakiri ja Jumala sõna ning on ka siin igati kohane seda tsiteerida. Selles mõttes ma ei läheks sinu populistliku ateismiga kaasa. Aga küsida tahan ma järgmist. Poliitika on professionaalne tegevus, sina tahad selle anda amatööridele. Kas sa tagajärgi ei karda? Esiteks, see sinu ettepanek ise on populistlik. See peaks jätma mulje, et me hirmsasti nüüd selgitame rahvale kõiki asju jne. Poliitika on professionaalne tegevus ja eeldab teatavaid kogemusi, teadmisi ja positsioone. Kas sa ei karda, et sellega muutub poliitika lapsikuks ütlemiseks, nagu eile ka meie kolleeg Keskerakonnast seda nimetas? Millega garanteeritakse populismi vältimine ja ebaprofessionaalsuse tekkimine Eesti poliitilises elus?
Evelyn Sepp Kui Eesti põhiseaduses oleks sätestatud rahvaalgatuse võimalus ja seda asutaks ühe või teise teema siia saali toomisel rakendama, siis mida see meilt eelkõige eeldaks? See eeldaks teistsugust ühiskonna mõjutamise või kaasamise strateegiat ja selle rakendamist. Siin võib mõnes mõttes tõmmata paralleele näiteks korrakaitseseaduse eelnõu ideoloogiaga.
On selliseid riike ja väärtushinnangute süsteeme, mille puhul leitakse, et politsei peab saama hakkama hea sõnaga, ta peab olema nii palju proff. Samas on riike, kus politseil peab olema peale elektrišokirelva ka tulirelv ja võib-olla veel midagi. Ta peab saama kohe esimese võimalusena kedagi kõmmutada ja alles seejärel kunagi kedagi veenma, midagi ennetama. Need on lihtsalt erinevad strateegiad.
Ma arvan, et ühiskond, mida meie suure tõenäosusega kõik soovime, on pigem probleeme ennetav – see on avatud ja laiapinnalist debatti pidav ja seda hindav ühiskond. Ma ei usu, et rahvaalgatuse võimalus sisaldab endas suuri ohte või annab ühiskonnale vale signaali. Inimesed aga saavad olla professionaalid siis, kui nad oskavad pidada debatti, kui nad on tõeliselt head spetsialistid kas poliitikarindel või mõnel erialal. Kas kõik on seda, see on iseküsimus.
Imre Sooäär Hea ettekandja! Ma jätkan oma eelmise küsimuse juurest. Olen sinuga täielikult nõus, et me peame uskuma oma põhiseaduslike institutsioonide jõusse ja igasugused anomaaliad pöördumistest välja filtreerima. Sellega need institutsioonid praegu eelnõude puhul ka tegelevad. Aga ma näen ikkagi selle suure idee varjus, millega sellele põhiseaduse muudatuse algatusele allkirju kogutakse, teatud riski. Selle varjus võib läbi minna mõni komakoht, mis ei ole midagi imelikku esialgu vaadates, aga võib oluliselt meie põhiseadust kahjustada. Selle kampaania varjus, mis on n-ö lööklausele tehtud, on mingi muu asi ehk jäetud meelega tagaplaanile. Kas selle põhiseaduse muudatuse algatuse koostamisel ei peaks olema mingid piirangud? Kuidas vältida riski, et millegi varjus tehakse tegelikult hoopis midagi muud?
Evelyn Sepp Kõige lihtsam garantii on see, et on välistatud üks ring küsimusi, mida ei saa rahvaalgatuse korras algatada ja menetleda. Teine kaitsemehhanism on seesama eelkontroll, mida meie pakume ühe võimalusena õiguskantslerile. Ega mingisuguseid muid jumalikke ja absoluutseid garantiisid nagu ka riskivaba elu ei ole olemas. Aga ära võta seda väga isiklikult! Millal see oligi, vist eelmiste parlamendivalimiste eel oli meil ka üks väga populistlik poliitiline ühendus, kes tuli siia saali ja laamendas täiesti ametlikult poliitikalaval päris kaua. Selleks ei pea olema keegi, kes on väljastpoolt Riigikogu, et kurja teha, või vastupidi, olla siin, et teha head.
Eiki Nestor Vastusest minu esimesele küsimusele sain ma aru, et mingi eelnõu vastu allkirju selle seaduseelnõu kohaselt koguda ei saa. Selliseid volitusi või kohustusi see ette ei näe. Hea küll. Aga kui keegi kogub 25 000 allkirja rahvaalgatuse korras millegi poolt ja samal ajal keegi kogub 50 000 allkirja sellesama asja vastu, mis me siis teeme?
Evelyn Sepp Ma igaks juhuks täpsustan, kas me saime ühtemoodi aru. Riigikogus menetluses olevat eelnõu rahvaalgatuse korras mõjutada ei ole võimalik. On võimalik kehtivat seadust mõjutada: seda täiendada, muul viisil muuta, tunnistada kehtetuks. Aga kui on erinevad eelnõud, siis neid ka vastavalt menetletakse.
Jaanus Marrandi Imre Sooäär seadis oma esimeses küsimuses kahtluse alla, kas inimesed ikka teavad, millele nad alla kirjutavad. See oli justkui esitatud negatiivse näitena. Mina arvan teistpidi. Minu arvates on tegemist positiivse juhtumiga, kus 50 000 inimest andis allkirja, asi võeti menetlusse ja seda arutatakse. Tegelikult samamoodi on ju toimitud isegi väiksema allkirjade arvu korral. Seesama Riigikogu liikmete tegevuse ja palkade küsimus on ju ka võetud arutelule. Toimivas demokraatlikus ühiskonnas ei saa niikuinii rahva arvamusest mööda vaadata. Eitamata teatud rahvaalgatuse võimalikkust, ma küsin: kas sinu arvates on asi nii lootusetu, et on vaja ilmtingimata juurde sellist suhteliselt madalat lävepakku, milleks on 50 000 allkirja? Arvestatakse ju mingis mõttes rahva arvamusega ka praegu.
Evelyn Sepp Just selles ongi asja iva, et mingis mõttes arvestatakse. Me teeme näo, et me arvestame, aga tegelikult ei pea siin saalis debatte, lülitame telefonid välja, kui õhus on vähegi ebameeldiv, kriitiline küsimus, ja räägime millestki, mis võib-olla endale rohkem meeldib. Ma ei usu, et see Eesti inimestele meelepärane on – see pole konstruktiivne lähenemine.
Mis siin salata, asi küll läheb vaikselt paremuse suunas, aga Eesti võimuinstitutsioonid ei ole kuigi avatud ja head dialoogi pidajad, kes teisi osapooli võrdseteks partneriteks peavad. Me kipume pidama monolooge, kui see meile sobib, ja me oleme väga pahased, kui ilmuvad lagedale meie isiklike veendumuste vastased ideed, alternatiivsed ettepanekud. Seda aitaks kõnealune institutsionaliseeritud võimalus küll parandada – see annaks garantii mõlemale poolele ja loomulikult suurendaks ka mõlema poole vastutust. Ühelt poolt vastutust algatuse ettevalmistamise eest ja teiselt poolt vastutust sisuka debati pidamise eest.
Igor Gräzin Esitan küsimuse ära ja siis selgitan. Kas Riigikogu peab langetama õigeid otsuseid või populaarseid otsuseid? Need kaks ei lange kokku. Kolm näidet. Rahva arvamuse mõjul jäeti privatiseerimata elektrijaamad, energiavõrgud – jäme viga. Kui me paneme rahvahääletusele tuumaenergeetika, saame me vale vastuse. Ja kolmandaks me saime vale vastuse ühinemisel Euroopa Liiduga. Järelikult küsimus: kas me peame langetame õigeid otsuseid või populaarseid otsuseid? Ning kes vastutab? Sinu eesmärk on mulle arusaadav. Selle asemel, et langetada õigeid otsuseid, me langetame populaarseid otsuseid ja veeretame vastutuse rahva peale. Tähendab, meie idee on selles, et Riigikogu jumala eest millegi eest ei peaks vastutama. Ma saan sellest aru – see on loogiline. Aga milline on meie ülesanne: õiged või populaarsed otsused?
Evelyn Sepp Kvaliteetse debati pidamine, tõsise analüüsi tegemine ühe või teise ettepaneku puhul ei saa kuidagi vastutust vähendada. Vastupidi, see suurendab seda. Kui mängida nende kahe komponendiga, mis sa tõid – õige ja populaarne –, siis mina ütlen, et Riigikogu peaks tegema õiglasi otsuseid. Kui tuua mõni näide, siis maksude langetamine on kindlasti populaarne, aga kindlasti vale ja ka ebaõiglane otsus. Kõik muu on hinnangu küsimus.
Toomas Trapido Hea ettekandja! Mitmed eelküsijad on väljendanud hirmu Eesti inimeste ees. Küll tuleb üle 25 000 inimese välja mingi homofoobse eelnõuga, küll mingi muu koleda asjaga. Ma tahaksin öelda, et nendes seaduseelnõudes, mis Riigikokku on jõudnud, on ka natuke imelikke asju sees olnud. Küsida aga tahan järgmist. Üks maailma edukamaid riike Šveits on otsedemokraatiat praktiseerinud 150 aastat ja kauemgi. Kas Eestil ja Šveitsil on mingisuguseid põhimõttelisi erinevusi, et Eestis põhimõtteliselt ei saa rahvas algatuste ja referendumite abil riigielu mõjutada?
Evelyn Sepp Mulle tundub, et Eesti ja Šveitsi põhimõtteline erinevus on see, et Šveitsis on mäed ja Eestis ei ole. Aga poliitiline kultuur kujuneb aastate jooksul, traditsioonid kujunevad välja aastate jooksul. Ma ei näe praegu juuretist selleks, et võtta kohe ja automaatselt üle selline mudel, nagu Šveitsis toimib. Ei saa öelda, et me kunagi ei jõua selleni või et me ei võiks püüelda selle poole. Eks igal asjal on omad plussid ja miinused. Ma usun, et kõige suurem pluss meie endi jaoks on, kui me leiame meile sobivad lahendused. Ja analüüsides Eesti ühiskonna sisemise koostoimimise ja kooshoidmise mehhanisme, me vajame pelga esindusdemokraatia kõrvale ka tõsiselt võetavaid osalusdemokraatia mehhanisme.
Mati Raidma Austatud kolleeg! Rahvaalgatus saab kindlasti alguse initsiatiivgrupist, kes selle protsessi käivitab. Mida te prognoosite tulevikku vaatavalt: kui paljudel juhtudel see initsiatiivgrupp võib hakata koosnema ühe või teise erakonna liikmetest ehk siis mitteavantüristidest väga vilunud poliitikutest?
Evelyn Sepp Siinkohal tuleks vist põhjalikult lahata iga persooni isikliku identiteedi küsimusi. Mina olen eelkõige inimene, siis keegi teine, kolmas, neljas ja alles seejärel võib-olla parteilane. Ma ei kujuta ette, et kuulumine parteisse võiks välistada kuulumise mõnda teise sotsiaalsesse gruppi või ringi. Seda õigust ei saa võtta kelleltki.
Ma usun, et see ühelt poolt tugevdaks erakondi, annaks nende tegevusele laiema kõla- ja toetuspinna ning õige sisu – mitte ainult sellise, mille saab loosungiga seina peale panna, kui valimiskampaania käib. Nii et jõuame inimestele lähemale.
Taavi Rõivas Hea ettekandja! Te mainisite, et me lülitame tihti oma mobiiltelefonid välja ja kipume pidama monoloogi. Aga miks see õigupärast nii on? Mina olen oma kodulehel oma mobiiltelefoni absoluutselt kõigile avalikuks teinud ja ma ei lülita seda välja, kui mõni valija soovib mulle helistada. Ma täiesti siiralt soovitan seda ka teistele, et seda väga tihti kasutataks. Ma vaatasin teie kodulehekülge, sealt ma teie kontaktnumbrit kahjuks ei leia. Võtsin kiiruga ette teie erakonna esimehe Edgar Savisaare blogi, mida ta täiendab küll üsna harva – ka seal ei leidu ühtegi kontakti, mille kaudu saaks diskussiooni astuda. Te ütlete, et me kipume seda tegema. Miks te seda siis teete?
Evelyn Sepp Kui arvestada mitmesuguste kodanikuühenduste ja nende katusorganisatsioonide analüüsi ja pidevat kriitikat, siis ei ole meil – ma mõtlen Riigikogu tervikuna – kellelgi väga põhjust hõisata, et dialoog toimub. Et toimub dialoog võrdsete partnerite vahel. Näide telefoninumbrist on pisut humoorikas. Ka helistades – paludes, küsides, rääkides – väga tihti juhtub nii, et tegelikult toimub ikkagi monoloog. Võiks tõesti eeldada, et telefonikõne on dialoog, aga ei ole.
Jaanus Marrandi Lugupeetud ettekandja! Rahvaalgatus on minu arvates kahtlemata väga vajalik asi, seda ei ole mõtet vaidlustada. Aga minu küsimus puudutab seda 25 000 inimest. Põhimõtteliselt ei peaks rahvaalgatuse tegemine ilmselt ka liiga lihtsalt teostatav olema. Kui oleks, siis võiks see tõepoolest tuua suhteliselt väikese huviringi seadusalgatused järjest ja järjest Riigikokku. See küsimus jääb. Näiteks Lätis on see lävi märksa kõrgem. Kas ei võiks olla see lävi 25 000 asemel olla näiteks 50 000 või 75 000? Too 25 000 on ka Eesti oludes suhteliselt väike number.
Evelyn Sepp Lõppude lõpuks on see number ju valiku küsimus. Aga selle numbri valikul tuleks põhjalikult analüüsida, mis on rahvaalgatuse mõte. Ja see mõte muu hulgas on see, et ka mitteesindatud huvirühmad saaksid võimaluse tuua oma küsimusi Riigikogu ette. Meil on 5%-line valimiskünnis, aga valimisõiguse spetsialistid peavad ka seda päris kõrgeks, see ebakõla on tinglikult öeldes üsna piiri peal. Kui arutada, kas nõutavate häälte arvu suurendada, siis keegi võiks vaadata valimiskomisjoni kodulehelt, kas erakonnad, kes on Riigikogus praegu esindatud, said 50 000 või 60 000 või 70 000 häält. Ma peast ei hakka arvutama, mis numbri see 5% valimiskünnise ületamine võiks anda. Aga usun, et see arv saaks ebaproportsionaalselt suur, kui me seda oluliselt tõstaksime. Ent jah, kokku võttes on see valiku küsimus. Kui meenutada kas või viimast Postimehe ja võib-olla veel mõne toreda Eesti ajalehe algatatud kampaaniat, siis nemad kogusid pisut üle 10 000 allkirja. Järelikult 25 000 oli ka nende jaoks üle jõu käiv, kuigi nende kasutuses oli märkimiväärne avalik ressurss.
Väino Linde Austatud istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 10. aprillil. Peale komisjoni liikmete oli kohal Vabariigi Valitsuse esindajana Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Tiina Runthal. Komisjon alustas nagu ikka eelnõu algatajate esindaja ärakuulamisega, kelleks oli nagu tänagi siin kolleeg Evelyn Sepp. Tema tutvustas meile eelnõu. Me märkisime kõik, et tegemist ei ole mitte esimest korda selle küsimuse aruteluga Riigikogus ja põhiseaduskomisjonis – see oli juba kolmas kord. Kaks eelmist korda olid eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Esimene kord oli selle eelnõu edasine käik selline, et pärast esimest lugemist arvati see menetlusest välja. Teisel korral läbis see Riigikogus minu mäletamist mööda vist esimese lugemise, siis aga Riigikogu tolle koosseisu volitused lõppesid.Eelnõu algataja märkis, et eelnõuga tahetakse anda otsedemokraatia valimiste ja rahvahääletuse kõrvale üks uus võimalus: kui algatuse taga on vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku, siis on neil õigus algatada seaduseelnõusid. Et rahvaalgatus oleks meie põhiseaduse kohane, siis pakutakse seaduseelnõus välja, et initsiatiivgrupp – mõeldud pole muidugi neid vähemalt 25 000 allkirja andjat, vaid initsiatiivgruppi – pöörduks õiguskantsleri poole eelnõusoleku saamiseks, et selles või teises küsimuses võiks rahvaalgatuse käivitada. Nende häälte ja allkirjade kontrollimise osas peaks andma täiendavad ülesanded valimiskomisjonile. Eelnõu algataja kinnitas, et selle meetme abil peaks kodanikuühiskonna aktiivsus suurenema. Samad põhiasjaolud, mida täna siin saalis nimetati, olid ka komisjonis jutuks. Vastati küsimustele. Oli küsimus, kas selline uuendus ei võiks tegelikult hoopis vähemuse huve kahjustada. Nagu siingi juttu oli, toodi põhjuseks, et mõnel tugeval poliitilisel ühendusel on võimalik ühe või teise seisukoha taha 25 000 häält koguda ja see ei pruugi näidata rahva üldist tahet, vaid mingi konkreetse grupi tahet, kes on kas millegi poolt või hoopis millegi vastu, kahjustades näiteks vähemuste huve.Küsiti, ega niisugune tänavademokraatia toomine Riigikokku ei võimenda ka siin mitmesuguseid konflikte. Sellele vastati eitavalt: praegu võimendab konflikte riigis suures osas Eesti ajakirjandus.Päriti, kes võiksid olla huvitatud niisuguse algatuse läbiviimisest. Vastuseks saime, et Eesti kodanikuühiskond on juba piisavalt arenenud ja väga palju on selliseid jõulisi struktuure, kellel peaks olema vastavad vahendid, soov ja pädevus. Komisjoni liikmetele jäi edasisest arutelust siiski mulje, et võidakse silmas pidada Eesti suuremaid erakondi, kellel on poliitiline soov küsimusi sel moel lahendada. Oli juttu, kas rahvaalgatus võib täita eesmärki Riigikogu tööd tõhustada. Komisjoni liikmete arvamused jagunesid kaheks. Oli neid, kes arvasid, et tõhustab küll, osa aga kinnitas, et vastupidi, see hoopis pidurdab esindusdemokraatia kaudu vastuvõetavate seaduste menetlemist ja eelnõude kohta otsuste tegemist. Nagu ka siin enne räägitud, oli komisjoniski juttu võimalikust riigieelarvest finantseerimisest, valimiskomisjoni täiendavast tööst nende eelnõude puhul, vastavate allkirjade ülevaatamisest. Osa kolleege esitas pärast ülevaate saamist oma arvamuse eelnõu kohta. Mart Nutt ei olnud päri seisukohaga, et aktsioonid, mis on suunatud erakondliku tegevuse propageerimisele ning valijaskonna laiendamisele, võiksid olla teatud ulatuses riigieelarvest kinni makstud. Tunti huvi, kui õigustatud on seisukoht, et 25 000 kodanikku, kes on algatusele allkirja andnud, võrdsustatakse ühe Riigikogu liikmega. Tuletan meelde, et ka Riigikogu liikmel on õigus algatada seaduseelnõusid. Kolleeg Evelyn Sepp vastas, et ka praegu ei takista mitte miski erakondi mingites aktsioonides osalemast või mingeid aktsioone kas või kinni maksmast. Oli komisjoni liikmeid, kes kahtlesid, kas õiguskantsleri võimalik eelkontroll ikka mahub õiguskantsleri ametiülesannete hulka. Päris üksmeelsele seisukohale me ei jõudnud. Osa kolleege nägi selles kõiges ohtu, et seadusandja, Riigikogu, võib uuenduse tagajärjel teatud seaduste algatamisest kõrvale hiilida ja jääda lootma, et küll rahvaalgatuse korras reguleeritakse üks või teine küsimus, mille lahendus on ebapopulaarne. Põhiseaduskomisjonis kõlas ka üks väide, mida me huvitaval kombel täna siin ei kuulnud. Nimelt, et Lissaboni lepingu järgi on laias laastus miljonil Euroopa Liidu kodanikul eri riikidest õigus anda allkirju ja pöörduda põhimõtteliselt petitsiooniga Euroopa Komisjoni poole. Ning toodi paralleele selle eelnõuga. Kuid Lissaboni lepingu mõtte järgi ei ole tegu mitte seadusandliku initsiatiivi ilmutamisega. Allkirjade kogumisega tehakse lobitööd või suunatakse lobiste osutama mingitele valupunktidele. Just seda peetakse Lissaboni lepingus nende miljoni allkirja puhul silmas. See ei ole samastatav meie eelnõus tooduga. Kokku võttes märgiti komisjonis, et rahvaalgatus kui otsedemokraatia vorm rahvahääletuse kõrval ei ole iseenesest halb ega hea. Oluline on, kuidas seda kasutatakse, milleks seda kasutatakse, mis eesmärk sellel on. Ehk oleks see tänavademokraatia toomine Riigikogusse ja konfliktide võimendamine – ka selline oht toodi komisjonis välja. Arvati, et kuigi esialgu tundub, et see peaks aitama rahvast seadusloomesse kaasata, võib see lõppkokkuvõttes viia täieliku pettumiseni poliitikas. Sest isegi kui eelnõu seadusena vastu võetaks, ei oleks rahvaalgatuse korras võimalik läbi viia näiteks valimissüsteemi muutmist või ka teisi muutusi, mida rahvas, need vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku, ühel või teisel hetkel vajalikuks peavad.Kolleeg Urmas Reinsalu märkis, et peab vajalikuks esimese lugemise lõpetamisel anda eelnõu algatajatele võimalus teha sellesse teatud muudatusi. Mart Nutt märkis, et ta ei toeta eelnõus toodud seisukohti, kuid ei pidanud ka vajalikuks sellealast debatti Riigikogus maha suruda. Kolleeg Hannes Rumm väitis, et nemad on oma fraktsioonis eelnõu osas suhteliselt alalhoidlikul seisukohal, kuna see sisaldab ka neid riske, mis komisjonis välja toodi.Edasi toimus hääletus. Häältega poolt 3, vastu 2, erapooletuid 3 teeb põhiseaduskomisjon Riigikogule ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 23. mai kell 16.45.Lõpetuseks märgin, et Vabariigi Valitsus ei toeta selle eelnõu menetlemist. Seda ta otsustas oma 27. märtsi istungil ja viitas seejuures tõsiasjale, et juba Põhiseaduse Assamblees leiti, et teatud olukorras võivad vastutustundetud poliitilised jõud või liidrid kasutada rahvaalgatust parlamentaarsete institutsioonide töö pidurdamiseks või isegi blokeerimiseks. Selle tsitaadi võtsin Vabariigi Valitsuse arvamusest selle eelnõu kohta. Aitäh!
Marek Strandberg Hea ettekandja! Millist ekspertiisi, oskusteavet, informatsiooni, ülevaateid te komisjonis kasutasite, kui kaalusite otsedemokraatia valusid ja võlusid, positiivseid ja negatiivseid külgi? Või milliseid ekspertiisiandmeid oli kasutanud teie mainitud Justiitsministeeriumi esindaja, kelle ülevaatele te viitasite?
Väino Linde Rahvaalgatusest, otsedemokraatiast on kirjutatud päris palju. Võid selle kohta infot leida ka meie riigiõiguse õpikutest, kui sa, hea kolleeg, soovid neid lugeda. Selle eelnõu menetlemisel me kasutasime põhiseaduskomisjonis loomulikult tavapäraseid meetodeid – alates eelnõu seisukohtade selgeks tegemisest kuni Vabariigi Valitsuse esindajate ja oma komisjoni nõunike seisukohtade ärakuulamiseni. Ning põhiseaduskomisjoni liikmed on riigiõiguslikes küsimustes minu arvates täiesti pädevad.
Enn Eesmaa Austatud ettekandja! Sinuga saab ainult nõustuda, kui sa väidad, et ühiskonna, rahva frustratsioon on üsna suur, kui vähemalt 25 000 inimest on võtnud ette ühe aktsiooni ja see ei lähe läbi. Aga kas sulle ei tundu, et see frustratsioon on mõõtmatult suurem, kui me seadusandlikult ei anna neile isegi võimalust sellist initsiatiivi üles näidata?
Väino Linde Mulle ei tundu, et sinu pakutud viimane variant rikuks demokraatiat või suunaks meie riigi selle arengust kõrvale. Pean õigeks lähenemist, et vähemalt 25 000 allkirjaga eelnõu ei esinda kogu rahvast, kogu rahva huve, vaid üksnes teatud grupi huve. Meeldib see nüüd kellelegi või mitte, aga meie oleme siin valimisseaduse kaudu rahva mandaadi saanud. Ja ma ei tahaks sellist vastuolu küll siin parlamendis näha.
Mai Treial Lugupeetud ettekandja! Te analüüsisite komisjonis kindlasti põhjalikult ka seda, missugused on teiste Euroopa riikide kogemused. Kas niisuguseid rahvaalgatusi on seadustatud ja kui on, siis missugused protseduurireeglid sinna juurde käivad? Missugune see olukord üldse on? Kas saate natukene seda tutvustada?
Väino Linde Otsedemokraatia oli tegelikult kõige mõjuvam millal? Muidugi ajaloo hämarustes – tingimustes, kus olid näiteks linnriigid, kus oli Novgorodi veetše. Kui kõik tundsid kõiki, kui kõikide huvid olid näha ja teada. Ühiskonna uutes arenguetappides ilmneb otsedemokraatia juba hoopis teisel viisil. Sellest tulenevalt on Eesti põhiseaduses arvestatud just nimelt rahvahääletuse võimalust ja rahvaalgatust enam mitte. Siin oli juttu, et paljudes Euroopa riikides selline võimalus on, näiteks Šveitsis ja Liechtensteinis. See on seal ajalooliste traditsioonide tõttu olnud juba sellest ajast peale, kui meie Eesti Vabariigist ei unistanud ka kõige ärksamad maamehed. Samas on tuvastatud, et näiteks Šveitsi või Liechtensteini puhul pole niisugune otsedemokraatia vahendite kasutamine resultaadi poolest olnud oluliselt teistsugune kui see, milleni on välja jõudnud parlament. Selles mõttes märkimisväärset progressiivset mõju rahvaalgatuse olemasolul ei ole. Sellisele arvamusele on jõudnud näiteks uurijad, kes kirjutasid artikli ajalehte Sirp.
Aivar Riisalu Hea ettekandja! Mina olen üsna harva elus demokraatia poolt, sest demokraatia ei ole alati hea teejuht. Aga teie väide, et 25 000 inimest on liiga väike kogum, otsustamaks midagi või millegi üle, tundub üsna küüniline. Praegu teatavasti on Eestis olukord, kus 22 500 inimest valijatena on otsustanud Eesti rahva saatuse üle. Kas te ei leia, et see on rahvale näkku sülitamine?
Väino Linde Ma ei arva, et sa peaksid meie valimisseadust ülimalt põhjalikult tundma, aga nende sätete osas, mis räägivad sellest, kuidas praegune Riigikogu valiti ja millisel moel need hääled laekusid, võiksid sa olla veidi kompetentsem.
Marika Tuus Aitäh! Rahvaalgatuse õigus on olemas Lätis, Leedus, Soomes, Taanis, isegi Venemaal. Samalaadne mehhanism on sisse kirjutatud Euroopa Liidu põhiseaduslikku leppesse. Mis on see põhjus, et saali parempoolne osa on alati sellele nii kiivalt vastu olnud läbi aastate?
Väino Linde Aitäh! Teadupärast on Eesti demokraatlik riik ja riigivõimu saab meil teostada kahel moel – kas otsesel või kaudsel rahva heakskiidul. Ma ei saa rääkida kõigi selle eelnõu kritiseerijate nimel, kuid siiski on väga tõsised riigiõiguse teoreetikud ja õpetlased jõudnud praeguseks seisukohale, et paljuski niisuguse otsese demokraatia täiendavate vormide siia juurde toomine on riigiõiguses juba eilne päev, arvestades tegelikult kas või seda, kui oluliselt näiteks on vähenenud praegu rahva huvitatus poliitikast, kuivõrd raske on selgitada ühe või teise seaduseelnõu mõjude analüüsi riigile tervikuna, kuivõrd olulised on kõik need omavahelised seosed ühe või teise eelnõu vastuvõtmisega seonduvalt. Väga raske on nõuda ja paluda seda, et kõik need oletatavad 25 000 allkirja andjad peaksid olema pädevad ja kompetentsed ning annaksid allkirja heas usus, et sellest saab meie Eesti riik paremaks. Kuidas vältida olukorda, et tegelikult kogu selle aktsiooni korraldajad võib-olla lihtlabaselt petavad neid, luues mulje, et üks või teine erakond üritab ajada hoopis teist asja, kui ta tegelikult ajab?
Lembit Kaljuvee Aitäh, proua juhataja! Mõni päev tagasi kritiseeris Juhan Kivirähk Vikerraadios oma poliitikaülevaates väga teravalt sind ja meie komisjoni seoses selle eelnõu seisukohtadega. Kas sa kuulsid seda? Kui kuulsid, siis kuidas sa seda kommenteeriksid?
Väino Linde Aitäh! See, mida arvas sotsioloog Juhan Kivirähk, on kindlasti tema arvamus ja minu arvamus ei pruugi kattuda ega kattugi selles küsimuses tema seisukohaga. Küll aga olen ma seda meelt, et me peame tegema kõik selleks, et siin riigis oleks võimalik avaldada väga erinevaid arvamusi ja seisukohti. Et see nii on, siis selles suhtes jääb mul üle ainult rõõmustada. Nii et niisugune võimalik otsese demokraatia täiendav sissetoomine neid olukordi kindlasti ei parandaks või ei muudaks.
Marek Strandberg Head kolleegid! Ma küll ei võtnud kõnet kaasa, aga mul on mõningaid statistilisi andmeid, millele ma saan viidata ja mis puudutavad Šveitsi. Milline siis on poliitikute või rahvaesindajate absoluutne pädevus, mille peale me siin rõhume? Kui selle peale mõtlema hakata, siis seda ju ei olegi. Tegelikult on meil olemas rahvaesindajate või esindusdemokraatlikult valitud isikute teistsugune vaade. Samamoodi on teistsugune vaade see, mida annavad meile erinevad grupid või rühmad. Meil on väga karm kodukord. Aga see selleks.
Kui nüüd tulla selle juurde, mida otsedemokraatia on andnud näiteks Šveitsis, siis pöördudes nendesamade statistiliste andmete poole, võib öelda väga selgelt, et nendel hirmudel, millest me siinkohal kuulsime – et tekib mingisugune mitmesuguste destruktiivsete avalduste tegemise tohutu buum, riigikorra ja mille iganes rikkumise tohutu buum –, pole mitte mingisugust faktilist alust. Ühel või teisel moel sajamõnekümne aasta jooksul Šveitsis kasutusel olnud otsedemokraatliku mehhanismi käigus on ühtekokku esitatud mitmesuguseid üleriigilisi initsiatiive ca 500. Rahvaalgatuslikke on nende hulgas olnud 130–140 ja positiivselt, pange tähele, on rahvahääletusel otsustatud vaid umbes 8% kasuks, mitte rohkem.
Otsedemokraatia mehhanism ei ole ju tegelikult mitte midagi muud kui arukas viis, millisel moel inimesi kaasata, millisel moel käivitada see, millest siin saalis ja laiemalt ühiskonnas on palju räägitud –, see on osalusdemokraatia. Šveitsi näide kinnitab veel kord, et oludes, kus esindusdemokraatlikult valitud isikutel on põhjust sisuliselt arvestada rahva arvamust, tekib olukord, kus ka esindusdemokraatia valitsemismehhanism ja valitsemisstiil muutuvad. Šveitsi näide kinnitab seda väga hästi, sest kui vaatame muud statistikat, siis enamik kohustuslikus korras rahvahääletusele minevaid küsimusi, mis on ka Šveitsis olemas, on saanud rahvahääletusel toetuse. See tähendab, et otsedemokraatia mehhanism kohandab esindusdemokraatiat ühiskonnaga, vähendab seda lõhet. Ja see ei tähenda sugugi seda, et tekiks olukord, kus väga paljud huvigrupid hakkaksid tegema midagi destruktiivset ja mõistetamatut. Loomulikult tuleb silmas pidada ühte asja, et Šveitsis ei ole otsedemokraatia mitte valikuline, vaid kehtib nii kohaliku omavalitsuse, liidumaa kui ka riigi tasandil tervikuna. Ühtekokku on Šveitsis sajamõnekümne aasta jooksul olnud tuhandeid otsedemokraatlikke initsiatiive, mis on andnud võimaluse lahendada küllaltki keerukaid probleeme.
Ma arvan, et otsedemokraatia vajab Eestis oluliselt laiemat juurutamist. Konflikt ja konfliktid, mis vajavad lahendamist, ilmnevad aina sagedamini just omavalitsuste tasandil ja selles mõttes otsedemokraatia juurutamine vaid riigi tasandil tõenäoliselt ei tervenda ega rikasta Eesti demokraatlikku süsteemi. Šveitsiski juurutati otsedemokraatia ja demokraatlikud mehhanismid pärast kodusõda, mille kordumist ei soovitud. Praegu toimuvad Eestis needsamad kodusõjad pigem kohalike omavalitsuste kui riigi tasandil. Aga üks on selge: Eesti demokraatia vajab rikastamist, vajab debatte, vajab mehhanisme, mis käivitaksid kaasamise automaatselt, mitte seaduste kaudu. Aitäh!
Lauri Vahtre Austatud kolleegid! See eelnõu on oluline eelnõu ja tahaksin alustada väikese kiitusega eelnõu esitajate aadressil, kuna tegemist on minu arvates võrdlemisi mõõdukalt sõnastatud ettepanekuga – nii mõõdukalt, kui rahvaalgatus kui selline üldse sätestatud olla saab. Samas on meil olulisi küsimärke ja vastuväiteid, mis ei lase eelnõu kui tervikut toetada. Neist peamine on see, et tegemist on eksitava terminiga "rahvaalgatus". Me ei ole keegi päris täpselt endalegi võib-olla selgeks teinud, seda enam üksteisega kokku leppinud, mida mõista sõnade "rahva tahe", "rahva arvamus" all. Üldiselt mõistetakse selle all rahva enamuse selgelt väljendatud tahet. Selle näiteks võib tuua Eesti rahva seisukoha fosforiidisõjas või Eesti rahva seisukoha selles, kas Eesti Vabariik taastada või mitte. Rahva arvamus oli kaevanduste vastu, rahva arvamus oli vabaduse poolt. Siin ei ole küsimust.
Aga meile pannakse ette eelnõu, mis käsitleb rahvaalgatusena ettepanekut, mida toetab 25 000 inimest. 25 000 inimest on väga suur arv, aga see on ikkagi väga tühine vähemus meie rahvast kui tervikust ja seetõttu ei saa tegemist olla rahva arvamusega. See 25 000 võib väljendada enamuse arvamust, see võib nii olla, aga see võib väljendada ka kõigest nendesama 25 000 inimese arvamust. Ja kui mitte rohkem, siis järelikult ei ole tegemist rahva arvamusega, vaid ühe väikese segmendi arvamusega.
Ma tuletan meelde, et meie siin oleme rahva esindajad, mitte rahva valitsejad ega vaenlased, vaid just nimelt rahva esindajad. Ja meist igaühel on õigus algatada seaduseelnõu. Kujutame nüüd ette olukorda, et rahvaalgatuse korras on vaja Riigikokku tuua eelnõu sel põhjusel, et mitte ükski Riigikogu 101 liikmest seda teha ei taha. Kas te kujutate ette, et võiks olla mingisugust regulatsiooni, ettepanekut, seadust, mis on ühest küljest rahva arvamus, mis kajastab rahva arvamust, aga mida ei nõustu siin menetlusse andma mitte ükski Riigikogu liige? Ma arvan, et sellist võimalust ei ole olemas. Me oleme rahva esindajad ja me tahame rahva arvamust siia tuua, me tahame oma valijate tahet väljendada. Igasugune seaduseelnõu või ettepanek, mis tõesti kajastab rahva selget tahet, on ettepanek, mille peale Riigikogu liikmed jookseksid tormi. Nad trügiksid üksteist kõrvale, et saada siia pulti ja see eelnõu üle anda.
Kuid praegusel juhul on tegu ilmselt millegi muuga. Minu arvates on tegemist erakondliku taotlusega, mis annab võimaluse esitada oma erakondlikku huvi rahva arvamusena. Sest kui seda teha Riigikogus, näiteks oma fraktsiooni nimel, siis tuleks vähemuses olek, st nõrk kandepind, liiga selgelt ilmsiks. Me saame siin üle lugeda – kui ikka ettepaneku esitab 25 sajast, siis on see selge vähemus, aga kui me kogume 25 000 ja ütleme, et see on rahva arvamus, siis tekib segadus. Siin on riigi destabiliseerimise oht, sest kui tuua selliseid eelnõusid järjest Riigikokku, mis rahva arvamust ei kajasta, kuid esinevad rahva nime all, siis on Riigikogu sunnitud need menetlusest välja arvama. Aga see tekitab olukorra, kus Riigikogu on võimalik süüdistada rahva arvamuse ignoreerimises ja niimoodi akumuleerida umbmäärast viha parlamentarismi ja demokraatia vastu, mis võib ükskord lahvatada mis tahes vägivallapuhanguna. Nii et seetõttu ma ei pea seda eelnõu heaks. Tänan!
Evelyn Sepp Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei tahaks pikalt kuritarvitada seda kõnepulti, aga eelmine sõnavõtt oli üpris inspireeriv. Märksõnad "rahva algatus", "rahva nimel", "rahvaalgatus" kokkukirjutatuna – need tõepoolest tähendavad pisut erinevaid asju. Nagu ka seda, kas valitsus valitseb rahva nimel või ainult oma parteide nimel, kas peaminister esindab kogu rahvast või ainult 22 000 inimest. Väga huvitav filosoofiline arutelu võiks selle pinnalt kooruda.
Aga on kaks olulist asja, mida ei maksa segi ajada ei kogemata ega meelega: rahvaalgatus, olenemata grammatilisest kirjapildist, ja inimesed, kes selle rahvaalgatuse esitavad, saavad tõepoolest vastutada ainult oma idee ja oma algatuse eest. See ei vähenda mitte mingil määral Riigikogu rolli ega Riigikogu vastutust. Ja tõepoolest on Riigikogu see koht, kes peab rahva nimel tegema selle kõige õiglasema valiku.
Ja üks asi veel, millele ma tahaksin pisut tähelepanu juhtida, on see, mis võiks inspireerida inimesi sellisteks rahvaalgatusteks ja miks nad ei vali, miks nad ei pruugiks valida üht või teist erakonda ühe või teise idee esitlemiseks.
Mulle tundub vahel, et kui poliitika määrib, siis inimesed ei taha olla n-ö ühe või teise partei poolt ärakasutatud ega need, kes esitavad ühe või teise partei seisukohti. Selles mõttes on see teema just vastupidi pööratav. Ma usun, et hea mõte, kui seda on võimalik esitada oma nimel, n-ö neutraalselt pinnalt, tegelikult annaks meile kõigile hoopis indu ja võimalusi teha õigeid asju õigel ajal ja õigel viisil, mitte ei vähendaks neid.
Vastutama peame siiski meie siin Riigikogus oma otsustuste eest ja las need inimesed, kellel on ideid ja kes ei ole Riigikogus, vastutavad oma algatuste eest. Heameel oli selle üle, et põhiseaduskomisjon siiski nõustus seda ettepanekut edasi menetlema. Ma usun, et järgmiste lugemiste raames on siin kõnepuldis ja saalis palju rohkem inimesi, kellel on ka oma panus sellele lisada. See oleks väga teretulnud. Aitäh!
Jürgen Ligi Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kui selle eelnõu algataja seisukohad lühidalt kokku võtta, siis tema hinnangul on ühiskonnas üks etapp läbi. Me oleme mingi murrangu olukorras, esindusdemokraatia ei tööta, Riigikogu toimib filtrina, mis häid algatusi arutelule ei lase. Poliitika kui niisugune määrib, sellepärast ei tahetagi Riigikogu kaudu asju ajada. Riigikogu omakorda ei usalda rahvast, peab teda lolliks. Mida tema nüüd rääkimata jättis, on minu hinnangul see, miks ta siis on filter, miks tema erakond on filter, kas iga küsimuse arutamine ametlikus vormis ja siin Riigikogus on tingimata Eesti riigile, Eesti ühiskonnale, Eesti rahvusvahelisele mainele hea. Ja ega ta ei mõtestanud ka lahti, miks on näiteks referendumid keelatud maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute, riigikaitse ja veel mitmel alal. Kus on siis see loogika, kui rahvas olemuselt teab kõigist asjadest piisavalt hästi, rääkimata 25-tuhandelistest gruppidest? Mina usun esindusdemokraatia elujõudu. Ma tunnistan, et ühiskonnas on hetkel taas väga palju hajusat ja tühiasjade ümber koonduvat vimma esindusdemokraatia vastu. Kuid see ei peaks olema põhjus, et demokraatiat ennast allavett lasta, vaid see peaks olema stiimul, et esindusdemokraatia areneks. Ma arvan, et me oleme siin siiski demokraatlikult valitud, me oleme seatud olema, ja see protseduur toetab seda keskmisest paremat ettevalmistust, keskmisest ühiskondlikumat mõtlemist parlamendis, see on ühtlasi meie kohus. See, mis me siin teeme, annab meile keskmisest palju rohkem informatsiooni ühiskondlike asjade otsustamiseks ja kokku võttes me oleme professionaalid. Me võime võtta vastutust, me peame kaalutlema erinevaid seisukohti. Ma väidan, et siin saalis on alati väga vastandlikud seisukohad esindatud. Kuid kokku võttes me toodame mingit tasakaalu, hindame mingit tervikut ja hoiame ära äärmuste esiletõusu. Kas me liiga palju nivelleerime? Ma väidan, et pigem on meil kalduvus populaarsust ülehinnata ja ratsionaalseid argumente alahinnata, sest sellest sõltub otseselt meie endi tulevik. Pigem on poliitikas kahjuks alati kalduvus populaarsuse eelistamisele, liiga suurele eelistamisele. Samas oleme ju siia sattunud populaarsuse tõttu ja see on põhjus. Nagu Lauri Vahtre viitas, on sellises vaatenurgas, nagu eelnõu algatajad siin esindavad, ühiskonda destabiliseeriv oht. Parlamentaarne demokraatia ei pea inimesi olemuslikult lolliks, küll aga tunnistab tõsiasja, et massid on manipuleeritavad, ja inimene, rääkimata üksikutest gruppidest, ei ole kunagi pädev enamikus asjades. Alati on emotsioonide pealetungi oht suur ja sellepärast on vaja parlamendi kujul filtrit isegi teatud küsimuste ametlikule arutelule võtmiseks. Ma arvan, et see 25 000 on väga nõrk filter. Me peame hindama Riigikoguna ja analüüsima, kas mingi küsimus on üldse arutelu väärt, selleks on meid kutsutud ja seatud. Kumb mõtteviis, kas algatajate või parlamentaarse esindusdemokraatia eelistatud mõtteviis, on diktatuuri, demokraatia hävitamise teel tõenäolisem? Ma väidan, et parlamentaarses demokraatias on probleeme, kuid kokku võttes hoiab ta seda ohtu pigem ära ja kindlasti on diktatuuri tekkeks populismitee palju kindlam. Populism on selline vaatenurk, mis vastandab võimu ja rahvast ning väidab rääkivat rahva nimel, eesmärgiga tegelikult ainult haarata võim. Meil on selliseid demokraatiagrimasse, kus Riigikogu liige kogub allkirju maksuteemal, mis iseenesest ei ole ju referendumi teema põhiseaduse järgi, ja ta ei algata seda teemat siin saalis eelnõuna. Selliseid grimasse on, kuid kokku võttes on need grimassid siiski välditavad ja silutavad. See eelnõu algatajate mõtteviis on väga omane olnud sellistele nähtustele nagu Chavez, Hitler, Peron, Mussolini, Larka, mitmesugused vähemustevastased liikumised. Väga palju on selliseid liikumisi Euroopas. Sellist on väga palju Internetis. Sellise liikumise üks väljundeid on ka lintšikohus. Midagi ei ole öelda. Enamus võib teatud vähemuse suhtes olla ka vägivaldne, kui tuua drastilisem näide. Kuid meie siin ei pea tegelikult vastandama rahvaalgatust ja esindusdemokraatiat. Sellist küsimust, kas rahvaalgatus või mitte rahvaalgatus, ei saa olla. Meie kohus on edasi arendada demokraatiat, arvestada rahva seast tulevaid ettepanekuid paremini. Kuid filtri äravõtmise suhtes olgem äärmiselt ettevaatlikud ja kui sellist filtrit on vaja lõdvendada, siis tunnistame üles, kus me vea tegime. Eelnõu algatajad peaksid ikkagi tooma konkreetseid näiteid, kus nad on tõrjunud häid populaarseid ideid mingil põhjusel ja miks nad on seda teinud. Meie fraktsioon jääb selle eelnõu suhtes äärmiselt ettevaatlikuks ja leiab, et see 25 000 piir on ebapiisav. See on tühine vähemus ühiskonnas ja arvestades äärmuste destabiliseerivat mõju ühiskonnas, ei toeta me seda eelnõu sellisel kujul. Kuid me tunnistame vajalikkust käituda siin parlamendis demokraatlikumalt. Aitäh!
Mark Soosaar Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid soovivad südamest ja tõsiselt demokraatia arengut Eestis. Ja meie nägemuses ei ole demokraatia arengu takistuseks praegusel hetkel see, kas rahvaalgatuse korras saab esitada Riigikogusse eelnõusid või mitte. Peamine raskus tundub olevat kohalike omavalitsuste tasandil. Riigikogu üle-eelmine koosseis muutis põhiseadust ja nagu me teame, on kohalike omavalitsuste volituste perioodi pikendatud kolmelt aastalt neljale aastale. Ääremärkusena olgu öeldud, et väga paljude Euroopa riikide põhiseadustes sellist regulatsiooni ei ole. Mida see on kaasa toonud? Me näeme üsna palju omavalitsusi, kus rahvas on muutunud üsna rahulolematuks sellega, kuidas valitud rahvaasemikud kättesaadud võimu kasutavad. See põhiseaduse muudatus sai tehtud usus, et meie demokraatia on juba välja arenenud ja stabiilne ning me võime minna nelja-aastase tsükli peale. Kuid mina arvan küll, et see oli ennatlik. Olles ise osalenud mitme rahvaalgatusliku eelnõu koostamisel, läbiviimisel ja esitamisel Pärnu linna omavalitsusele, olen ma näinud, kuidas KOKS-ile on regulatsioonid nii nõrgad ja kehvad, et mõlemad rahvaalgatuse korras liikuma pandud eelnõud on jäänud toppama või lausa kalevi alla pistetud. Mulle meeldisid väga need mõtted eespool kõnelejate suust, kus selgitati, millisel puhul on esindusdemokraatia otstarbekam kui osalusdemokraatia. Tõenäoliselt see piir jookseb tõesti seal, kus inimesed tunnevad üksteist. Väino Linde tõi näiteks Novgorodi veetšed, mina võiksin tuua Ruhnu saare Luandskapi, mis juba 16. sajandil toimis. Kord aastas tuli terve saare elanikkond kokku. Hääletada sai nii, et igal talul või igal suitsul oli üks hääl. Ja see demokraatia toimis. Eesti Vabariigi esimene eluperiood kuni aastani 1940 sallis seda omavalitsusvormi ja see toimis saarel väga hästi Sellepärast kutsun ma kolleege Keskerakonnast väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas me arendame demokraatiat edasi omavalitsuse tasandil, kuidas me anname omavalitsuse tasandil kohalikele elanikele rohkem kaasarääkimise õigust. Paljudes, eriti väikestes omavalitsustes, kus inimesed üksteist tunnevad, antakse võim neljaks aastaks seitsme volikogu liikme kätte, kellest neli võivad langetada praktiliselt teiste selja taga otsuseid, mis võivad omavalitsuse tulevikule väga kahjulikuks osutuda – see on minu arvates mõttekoht, kus me võiksime tõsiselt tööd teha. Praegusel eelnõul on väga palju populistlikku hõngu juures ja siin ka Lauri Vahtre väga täpselt märkis, et seda eelnõu võib üsna kergesti kasutada Riigikogu enda maine allakiskumiseks. Nii et, armsad mehed ja naised, mõelgem veel väga tõsiselt. Uskuge, Eesti demokraatia arendamise kõige olulisem koht on kohalik omavalitsus. Aitäh!
