Evelyn Sepp:ujulate päästmine pole ainult ujujate asi!

Foto eest tänud Pärnu Postimehele!

Nädal on möödunud tormiselt ja suvele ette vaadates kõhedust tekitavalt. Türi ujula jääb küll esialgu mõneks ajaks vähemalt lahti, Pärnu Raba ujula aga läheb konserveerimisele. See-eest Tallinn andis selge signaali, et käivad ettevalmistustööd Lasnamäele uue spordikeskuse - ujula ja jäähalliga - rajamsieks. Teemasse rohkem pühendatud teavad, et selline kombinatsioon on majandamise seisukohalt igati ökonoomne, ja ujulast eriti huvitatutele teadmiseks, et jutt käib 50-m basseiniga ujumiskeskusest, mis vastaks nn rahvusvahelistele nõuetele. Seega on millele kaasa elada.

Jääb vaid loota, et seekord õnnestuks linnal, riigil, EOK-l ja eurofondidel seljad ja rahad kokku panna. Sest selliste võistlus- ja esindusareenide rajamine ei peaks olema ühe omavalitsuse mure ja koorem.

Plusspoolele jääb ka see, et Türi Vallavolikogu suutis pidurit tõmnata ja võttis endale aega läbrääkida ujula vallale tagasi ostmiseks. Küllap on sellise dilemma ees paljud volinikud üle Eesti - aga asi on lihtne - ujula on ainuke infra, mis tagab Eesti inimestele aastaringse võimaluse ujumisoskust omandada ja seda treenida. Meie kliimas muid võimalusi ei ole. Teiseks - suusatamise või korvpallimängu mitteoskamisest, mis on mõistagi kasulikud tervise hoidmise viisid, ei juhtu midagi. Keegi nende mitteoskamise tagajärel ei sure. Ujumise mitteoskamise tagajärg on aga lihtne ja fataalne - uppumine.

Seega on tegemist eluõpetuse osaga, mille ülekordamisest ma ei väsi. Iga otsus, mis on seotud ujumisoskuse omandamise ja hoidmise võimalustega on sama, mis riigi jaoks on kaitsekulud. Poliitiliselt selle üle ei vaielda, ja ainult vastutustundetus lubab neid kärpida siis, kui inimeste elud sellega reaalselt ohtu seatakse. Iga ujula sulgemisega seda aga tehakse!

Ning kolmandaks - erinevalt ükskõik millisest teisest spordikeskuseset, on see kallis pidadad ainult siis, kui sellega on seotud väike kasutus ehk ujula püsikulud ei ole väikesed, aga tema tiheda kasutuse korral on selle hind ühe kasutaja kohta väike, kasu aga suur, et mitte öelda väga suur. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis umbes aasta tagasi avalikustas Euroopa Komisjon ühe uuringu, mille sisuks oli nn inimelu hind erinevates Euroopa riikides. Metoodikat ma kommenteerida ei oska, aga Eestis oli see 7 miljonit krooni. Ja nii näitab lihtne arvutustehe, et Eesti kaotab igal aastal ainuüksi uppumissurmade tagajärjel ca 700 000 000 krooni väärtuses inimvara. Vigastustest rääkimata. Nüüd aga selle Pärnu Raba ujula juhtumi juurde. Tegemist on taas eravalduses - Pärnu Sõudeklubi omanduses oleva ujulaga. Ujula asukoht pole Pärnu mastaabis just parim, tehniline olukord ehk samuti mitte, aga asja ajab ära. Selle ujula baasil toimuvad enamiku maakonna koolide õpilaste nn koolikohustusliku ujumise algõpetuse tunnid, mis nüüd ruumipuudusel tegelikult ära jäävad. Sealne ujumisklubi jääb samuti lageda taeva alla. Linnarahvas samuti. Mõned ehk murravad end edaspidi mõnda kohalikku spaasse, aga küsitav seegi ... Koidula Gümnaasiumi kooliujula on aga juba tänagi üle koormatud. (Vahepeal oli ujula ju sootuks vee kvaliteedi probleemide tõttu suletud) Vähemalt selles osas, mis puudutab seal toimetavaid sportlasi ja koolilapsi. Ka Pärnus võiks olla mõni selline koht, kus tipp-tasemel treenida oleks võimalik, s.t. kus oleks sellise sihiga aega võtta. Natuke kahtlen, kas ütleme - 14-aastased koolilapsed - saavad päevas 3,5 - 4 veetundi ja seda näiteks 6 päeval nädalas? Mõistagi lisaks üldfüüsilise treeningu tegemiseks muid võimalusi? Aga kõike seda arvestades pöördusin lõppeval nädalal ka Eesti Ujumisliidu nimel nii Pärnu linnajuhtide kui maavanema poole, et leida võimalusi selleks, et Raba ujula saaks sügisest ikkagi taasavatud ning maakonna koolilaste koolitunnid, spodiklubi treeningud kui linnarahva ujumistahe rahuldatud.

Pikemas plaanis vajab aga Pärnu kahtlemata uut korralikku avalikku siseujulat, mille spetsiifika on ikkagi sportlik, mitte mullivannikeskne ...

EUL-i pöördumised on igatahes toeks nii linnale, kui sealsetele klubidele ja selgeks märguandeks riigile - on olukordi ja ülesandeid, mille lahendamise eest kannab vastutust ka riik, sedapuhku siis maavalitsuse näol ja antud juhtum nende hulka kuulubki. Nii et aitab nüüd ametkondlikust vastutuse veeretamisest mööda Pärnumaa omavalitsusi. Esmalt vajavad Pärnumaa inimesed kohta, kus ujuda ja lapsed ujulat, kus ujuma õppida ning klubi vajab stabiilsust, et teha ka pikemaajalisi plaane, kuidas suurendada inimeste huvi oma oskusi parandada või siis sootuks neid omandada. Selleks on aga hulgaliselt võimalusi tegevustoetuste kombineerimiseks ja teenusemaha suurendamiseks. Selles osas oleks paindlik kahtlemata ka sõudeklubi ise.

Nii et igatahes ootame me eelnimetatud osapooltelt tegusid, millele omalt poolt kaasa aidata. Jutt sellest, et masu kestab vmt oleks aeg juba lõpetada. Asi taandub ikkagi prioriteetidele ja suhtumisele! Ja seda ka Pärnumaa puhul.

Ja veel - mis puudutab omavalitsusi, kes ise või kelle territooriumil mõnda ujula ehitamise plaani vaetakse, siis Eesti Ujumisliit on igati nõus oma eksperiisiga kaasa lööma ja konsulteerima nii võimalikke ehitajaid, palneerijaid, projekteerijaid kui opereerijaid.