Evelyn Sepp:prügist, sööbikutest ja Eesti inimestest

Kohati oodati laupäevast Keskerakonna volikogu põnevusega. Pragmaatilisemad vaatlejad ja osalejad ei oodanud sest aga suurt midagi. Kui üldse, siis pigem retoorika seisukohalt huvitavat etteastet, ei rohkemat.

Konkurendid rääkisid seda ja teist. Küll juhtimisstiili muutuse vajadusest kui isolatsioonist väljatulemise vahendist. Eks nemadki vaja ju sageli õigustust oma valijate jaoks ja KE siseelu või üldiselt tajutav stiil on üsna deemonlik. Mõned kriitilisemad erakonnakaaslased rääkisid enne volikogu samast või hämmingut tekitavast kaadripoliitikast või siis keskelt kaldumisest liigselt vasakule või siis ka muutumisest Tallinna ja venekeelse valija keskseks.

Ja mis siis! Vastused igatahes ei üllatanud. KE valimiste tõetunni põhjustas enam-vähem halb ilm ja ülemaailmne imperialism ja peaaegu kõik. Veel ehk natuke ka inimeste vananemine, e-valimised ja tööränne. Ja KÕIK!

Ei midagi, mis analüüsiks seda, miks inimesed sisemiselt enam ei usu - olgu siis vaikides või häälekamalt nurisedes, miks meie potentsiaalne valija, keda peaks sotsiaalse profiili järgi olema oi-oi kui palju rohkem, meid ei usu, mida me ise muudame, et mõjuda värskelt, koostöövalmilt väljaspoole ja ka sisemiselt kõiki oma liikmeid kaasavalt. Vastused sellele ei saa kindlasti vaid retoorilise plõksimisega piirduda.

Randpere ja Savisaare debatt volikogus võib ju YouTube-s laineid lüüa, aga tegu on ikka üsna mageda palaganiga. See ei ole see, mida mina vähemalt ühes endast lugupidavas esinduskogus heaks tooniks pean. No ei ole naljakas, ei ole! Ja ka volikogult kui seda ikka peetaks sisemiselt tõsiseks tööorganiks, ootan ma midagi muud.

Ma ei oota sellelt näilisust ega vaatemängu, vaid silmis särisevat äratundmist, et peamised muudatused peavad algama sisemisest suhtumise muutumisest.

Kuid kui ma veel korra selle põhiettekande peale tagasi mõtlen, siis põgusa pingutamise peale tuli mulle meelde, kust ja mis asjaoludel ma varemgi olen sarnast suhtumist kogenud ning kuulnud soovitusi, et kui ei meeldi, minge minema. Ongi hea kui tesit lahti saab!

Nii käitusid ju Ansipi, Parts, Ligi jt kui Riigikogu nõudis neilt aru, et mida teha ja miks nad päriselt ei muretse nende vähemalt 130 000 inimese pärast, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Eestist töörände tõttu lahkuma. Lahkuma põhjusel kuna neil ei ole Eestis kohta!

Loomulikult olid naerualused küsijad, mitte aga vastajate tõde ja õigus!

Nii et pole vist suurt vahet: Ansipi jaoks oli hea ja õige pelutada siit minema inimesed, kes talle ei meeldinud või poliitilisi ambitsioone ei pruukinuks toetada ja nii said neist tööpagulastest "tervistav" hooldusraie tema Eesti tööturule. Ja tõesti, ega siis neistki inimestest ju kohad lõpmatult tühjaks jää, küll tulevad uued asemele. Muidugi!

Keskerakonna jaoks on vajalik "hooldusraie" aga need kümned, sajad või ka tuhanded tegijad - keda kõnealune juhtimisstiil, suletus või kaasamatus ei rahulda ja kes samuti ei tunne end kuigi motiveerituna, vajalikuna või lugupeetuna sellises organisatsioonis. Ühesõnaga KE-s taandatakse nemad selleks prügiks ja sööbikuteks, kellest ongi vaja lahti saada, et kellelegi teisele jääks jälle rohkem päikesevalgust, õhku, vett ja toitaineid. Ja seda regulaarselt, nagu hoolikas metsnik ikka teeb ...

Kujundlik ,aga jah. Kas seejuures on tegemist inimeste asendamisega masinatega, või siis vastupidi, ning kas sellest meie usutavus ja koostööind tõuseb-või langeb, on Keskerakonna puhul põhiküsimus. Aga juba pikemat aega ei saa ma väita, et need hooldusraided oleks meile kuidagi kasuks tulnud.

Ja lõppude lõpuks ei ole tõsiseltvõetav ka jutt, et KE ongi see puukool, kelle ülesanne ja eesmärk on teisi mber pookida, tekitada võrgustik teiste erakondadega moel, et iga natuksese aja tagant arvata enda hulgast välja inimesi, et need siis leiaks endale koha teistes poliitjõududes. Veider "hoolimine" ja raiskamine mu meelest...

Üldist Eesti tööturgu silmas pidades ei aksepteeri ei Eesti maksumaksja ega helged pead ju seda, et me koolitame õpetajaid Soome ehitusturu jaoks, või arste Norra haiglates põetamiseks jne. Kõik insitutsioonid peaksid ikkagi panustama enda parimate jõudude koondamisele, koos kasvamisele, üksteiselt õppimisele, arenemisele ja prfessionaalsuse tõstmisele, mitte aga nende äraajamisele ja tõrjumisele. Ütleks, et erinevus rikastab.

Paralleelid seega missugused!

Ka metsaks ei nimetata ühte kõrget kuuske. Kas poleks aeg selle üle pikemalt järele mõelda?

Ja ehk taandub meie pöördunud õnn sellele samale vastuolule ja ebasiirusele, millest on hakanud aru saama ka Eesti valijad!?