Evelyn Sepp: koolikatsetest ja natuke muust

Tunnistan, et asjades, mis vajavad ja väärivad ratsionaalset korraldamist, emotsioonitamine mulle ei istu. Ja veel vähem see, kui igaüks võtab vaid oma isikliku mätta otsast nõuda, et asjad oleks just ja ainult temale meelepärasel viisil tehtud eirates juba ette, et teistel on samad eeldused, aga endi vajadustest lähtuvalt ...

2011.aasta sügisel 1.klassi minevatele lastele elukohajärgse kooli leidmisega tundub mulle samamoodi olevat. Kaugemalt alustades meenutan, mis juhtus kunagi lasteaia hoonetega? Oli palju aastakäike, kus lasteaias käivate laste arv langes tohutult. Oli üsna loogiline, et majad jäid tühjaks ja teisalt, et neid ei olnud sellisel kujul mõtet säilitada. Kas kõigi selliste väljarentimised ja müügid õigustatud olid, on iseasi, aga vaevalt me tosin või enamgi aastat tühje maju suutnuksime kütta ja valvata jms. Seega mõneti paratamatu asjade käik. Koolimajadega kipub kohati sarnane olukord olema. Mõned on tühjavõitu ja mõnes tõsine ülerahvastatus. Üsna paratamatu on ka see, et inimesed ühe linna sees või ka sellega piirnevates valdades oma elukohavalikuid muudavad. Kord on ühes piirkonnas rohkem lapsi ja noori, siis jälle teises. Linna südames on ühed, äärelinnas või linna lähedal omad plusid-miinused. Seegi näib paratamatusena. Koolimaju ei saa aga lammutada, nihutada ega ehitaada nagu viineriputkasid saab ühe tänava või pargiveerest teise liigutada. Esiteks pole selleks sobivaid kohti, krunte just kerge leida, linnal praktiliselt nn munitsipaalmaad polegi, sest riigil on peamiselt poliitilist huvi silmas pidades ikka kasulik see silmaga nähtav vaba maa reformimata riigimaana enda käes hoida. rahast rääkimata. Kurb, aga tõsi. Ei mäleta täpselt viimase aja uute koolide ehitusmaksumusi, aga ütleme, et need on nii 50 - 100 miljoni krooni kanti. Päris suur raha seega.

Nii pole ka realistlik eeldada, et selliste linnasiseste rahvastikunihete tulemusena on võimalik koolivõrku kiiresti kohandada. Kuskil mõni kooimaja lihtsalt maha tõmmata ja 10-15 minuti kaugusele mõni uus ehitada.

Mis veel? Seda, et olemasolevate koolide karbid pole kummist - loogiline- ja vastavalt sotsiaalministri poolt kehtestatud reeglitele, on ettenähtud nii ruumi kui muud terviskaitseenõuded iga lapse kohta.

Ja nüüd siis Tallinna olukorra juurde. Linnas on enam kui 60 üldhariduskooli ja koolikohti omakorda enam kui sügisel kooliminejaid. Samuti on hulk erinäolisi, või hea õppetaseme või nn kallakuga koole-klasse. On aastaid püsiv hullus käia end proovimas ja katsetel mõnedes kindlates koolides, on hiljuti muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning suuresti paberil ettenähtud haridusreformid. Ilmselgelt praktilisi probleeme eiravad ja nendele lahendusi mitte ette nägevad. Kõigest sellest kokku tekkiv vajadus ja seadusest tulenev kohustus ka Tallinna seisukohalt mõned küsimused uuesti reguleerida ja nii pandi kokku määrus, milles kirjas millal ja kuidas lapsed ja koolid omavahel kokku viia ...:) Eesti Päevaleht kirjeldab üsna adekvaatselt olukorda poppide koolide kohtade pärast võitlemisel, kuid ühes ma pole nendega küll nõus - uus määrus lihtsalt süvendas vanemate hullust, mitte aga ei tekitanud seda.

Ka 5 last nn "eliitkooli" kohale on 5 korda rohkem või võimalik ja seega pole suurt vahet, kas seal on nüüd 5 või 10-kordne vahe soovide ja võimaluste vahel.:)

Tean muidugi, et on dogmaatikuid, kes keelaksid igasugused katsed. Aga olgem realistid. Mida need koolid siis tegema hakkaksid, millest näiteks EPL-s juttu. Loosima!? Kuidas see aitaks hoida nende koolide õppetaset ja mida meile annaks see, kui dogmaatiliselt nivelleerida tippe selles asemele, et aidata teisi järele. Olgem ikka mõistlikud, väga erinevatel põhjustel ei oleks see tark ega vastutustundlik, aus ega ka õiglane seal juba õppivate laste, sinna pürgivate laste ja nende vaenamte suhtes. Tallinnas on palju erinevaid lapsevanemaid, soovid-vajadused on väga erinevad, võimalused aga samuti. On põhjendatud olukordi, kus tahetakse kohta töökoha järgi, on soove laste huvialade järgi koolikohta saada, on õdede-vendade probleem jne. Nii et parim on ikkagi püüda nende kõigiga arvestada või vähemalt valdava enamusega neist ja mitte piirdudad sagelise formaalse ja petumaigulise sissekirjutusega ... Nii koduläheduse, õdede-vendade õppimisega, turvalise kooliteega, mis on kõik olulised märksõnad uue otsustuskorra juures arvetada püütaksegi. Aga veelkord - majad pole kummist ja päris kõiki õnnelikuks ikkagi ei tee. Ja ka koolikatsete mõju laste psühhikale sõltub ikkagi vanemate endi hoiakutest ja psühhikast eelkõige ja peamiselt, mitte asjast endast.

Katsete keelustamine seega ei lahenda paljude koolide jaoks ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid pigem juurde. See oli ka põhjus, miks pärast kõmisevat kõnet uue PGS menetlemisel sellest teemast vaikimis mööda mindi. Poliitiline retoorika oli üks, tajutud lahendamatud probleemid aga tegelikkus.

On koole, mille lähedal ei olegi nagu suurt eluruume, aga mingi uberiku aadressile on "sisse kirjutatud" kümned või sajad lapsed. Formaalset ju kõik õige ja seaduse alusel tuleks nad "kodulähedasse" kooli igasuguste küsimusteta vastu võtta ja mott . Asi ise aga neruväärne. Seega on reegel vale, ega toimi, ega reguleeri seda, mida ta justkui peaks.

Samas, kas aga kena Nõmme või Pääsküla vaikne kodukoht peaks välistama võimaluse saada õppima GAG-i või Prantsuse Lütseumisse vmt.? Arvan, et mitte. Ja nii ongi vajadused ja soovid jällegi väga erinevad, ja selliseks nad ka jäävad! Nii et lahendada tuleb ikkagi reaalseid olukordi, mida on väga palju.

Midagi veel koolikatsete kaitseks. Minu enda koolitee algas samuti sellises klassis, kuhu sai katsetega - Westholmi Gümnaasiumst. Toonasest 22.Keskkoolist. Tahtsin kindlasti muusika eriklassi minna. Katsetel pidin ette laulma ja siis juba muusikaõpetajaga vestlema ja mäletamist mööda mõningaid rütmiharjutusi jmt. tegema. Sain põhikatsetega sisse, õpiraskusi hiljem ei olnud. 1.septembril selgus aga, et see klass ei olnud täis komplekteerunud ja nii said nn tavaklassi lapsevanemad oma võsukesed avalduse alusel sinna ümber nihutada. Tulemuseks oli see, et need hiljem lisandunud lapsed olid ja jäidki väga suurtesse erialaainete õpiraskustesse, sest kui sul ikka eeldusi ei ole, siis ei ole. Ela seal kooli kõrval või kus tahes! Tallinnas tuleb seega analoogseid probleeme küllaga ette ja lihtsaid lahendusi, mis iga mätta märjaks teevad, ei ole. Nii on paljudes populaarsetes koolides katsed end igati õigustanud. Ja olgem ausad - katsetel ja katsetel on ikka vahe ka. Esiteks ei ole neid katseid katseid igas koolis ja kui kool võtab kooli pürgijaga vaevaks vestelda, et selgitada välja tema individuaalsed õpivajadused, kooliküpsus jms. siis ei ole see samuti midagi sellist, mida koolile ette heita või õpilase psühhikat räsivaks liigitada. Lõppude lõpuks seisab kõigi nende vastu võetud laste ees 1.septembril üks õpetaja, kes peab selleks valmis olema. Kes peab end ees ootavaks ette valmistama ja teadma, milline on laste arengutase. Nii et loogiline seegi. Loomulikult seda ma ei usu, et kõik 100% õnnelikud saavad olema, aga arvesatades neid määruses fikseeritud prioriteete - kodulähedus, õdede-vendade käimine samas koolis ja turvalist kooliteed ning otsutamismehhanisme, on seda kindlasti valdav enamus.

Suurem valikuvabadus linna sees on ikka parem, kui mingi range määramine. PGS-st tulenevalt on defineeritud ka nn koduläheduses - selleks on 60 minutiline koolitee. Nii et arvestades seaduses fikseeritut.

Paberiga inimeste liikumisuundi või elukohta ei muuda, peamiselt kesklinnakoolide head, aastakümnetega saavutatud taset ei nivelleeri ega ka mõne vähempopi kooli probleeme hetkega lahenda. See võtab aega aastaid või isegi aastakümneid 1.klassi vastuvõtt toimub aga igal kevadel ...

Nii et äkki on virinat ja Haridusameti ründamist sedapuhku rohkem kui põhjust!? Aga eks lähemad nädalat näita, milliseks kujunes selle uue korra rakenduspraktika ja mida tulevikku silmas pidades selles muuta.