Evelyn Sepp:prügist, sööbikutest ja Eesti inimestest

Kohati oodati laupäevast Keskerakonna volikogu põnevusega. Pragmaatilisemad vaatlejad ja osalejad ei oodanud sest aga suurt midagi. Kui üldse, siis pigem retoorika seisukohalt huvitavat etteastet, ei rohkemat.

Konkurendid rääkisid seda ja teist. Küll juhtimisstiili muutuse vajadusest kui isolatsioonist väljatulemise vahendist. Eks nemadki vaja ju sageli õigustust oma valijate jaoks ja KE siseelu või üldiselt tajutav stiil on üsna deemonlik. Mõned kriitilisemad erakonnakaaslased rääkisid enne volikogu samast või hämmingut tekitavast kaadripoliitikast või siis keskelt kaldumisest liigselt vasakule või siis ka muutumisest Tallinna ja venekeelse valija keskseks.

Ja mis siis! Vastused igatahes ei üllatanud. KE valimiste tõetunni põhjustas enam-vähem halb ilm ja ülemaailmne imperialism ja peaaegu kõik. Veel ehk natuke ka inimeste vananemine, e-valimised ja tööränne. Ja KÕIK!

Ei midagi, mis analüüsiks seda, miks inimesed sisemiselt enam ei usu - olgu siis vaikides või häälekamalt nurisedes, miks meie potentsiaalne valija, keda peaks sotsiaalse profiili järgi olema oi-oi kui palju rohkem, meid ei usu, mida me ise muudame, et mõjuda värskelt, koostöövalmilt väljaspoole ja ka sisemiselt kõiki oma liikmeid kaasavalt. Vastused sellele ei saa kindlasti vaid retoorilise plõksimisega piirduda.

Randpere ja Savisaare debatt volikogus võib ju YouTube-s laineid lüüa, aga tegu on ikka üsna mageda palaganiga. See ei ole see, mida mina vähemalt ühes endast lugupidavas esinduskogus heaks tooniks pean. No ei ole naljakas, ei ole! Ja ka volikogult kui seda ikka peetaks sisemiselt tõsiseks tööorganiks, ootan ma midagi muud.

Ma ei oota sellelt näilisust ega vaatemängu, vaid silmis särisevat äratundmist, et peamised muudatused peavad algama sisemisest suhtumise muutumisest.

Kuid kui ma veel korra selle põhiettekande peale tagasi mõtlen, siis põgusa pingutamise peale tuli mulle meelde, kust ja mis asjaoludel ma varemgi olen sarnast suhtumist kogenud ning kuulnud soovitusi, et kui ei meeldi, minge minema. Ongi hea kui tesit lahti saab!

Nii käitusid ju Ansipi, Parts, Ligi jt kui Riigikogu nõudis neilt aru, et mida teha ja miks nad päriselt ei muretse nende vähemalt 130 000 inimese pärast, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Eestist töörände tõttu lahkuma. Lahkuma põhjusel kuna neil ei ole Eestis kohta!

Loomulikult olid naerualused küsijad, mitte aga vastajate tõde ja õigus!

Nii et pole vist suurt vahet: Ansipi jaoks oli hea ja õige pelutada siit minema inimesed, kes talle ei meeldinud või poliitilisi ambitsioone ei pruukinuks toetada ja nii said neist tööpagulastest "tervistav" hooldusraie tema Eesti tööturule. Ja tõesti, ega siis neistki inimestest ju kohad lõpmatult tühjaks jää, küll tulevad uued asemele. Muidugi!

Keskerakonna jaoks on vajalik "hooldusraie" aga need kümned, sajad või ka tuhanded tegijad - keda kõnealune juhtimisstiil, suletus või kaasamatus ei rahulda ja kes samuti ei tunne end kuigi motiveerituna, vajalikuna või lugupeetuna sellises organisatsioonis. Ühesõnaga KE-s taandatakse nemad selleks prügiks ja sööbikuteks, kellest ongi vaja lahti saada, et kellelegi teisele jääks jälle rohkem päikesevalgust, õhku, vett ja toitaineid. Ja seda regulaarselt, nagu hoolikas metsnik ikka teeb ...

Kujundlik ,aga jah. Kas seejuures on tegemist inimeste asendamisega masinatega, või siis vastupidi, ning kas sellest meie usutavus ja koostööind tõuseb-või langeb, on Keskerakonna puhul põhiküsimus. Aga juba pikemat aega ei saa ma väita, et need hooldusraided oleks meile kuidagi kasuks tulnud.

Ja lõppude lõpuks ei ole tõsiseltvõetav ka jutt, et KE ongi see puukool, kelle ülesanne ja eesmärk on teisi mber pookida, tekitada võrgustik teiste erakondadega moel, et iga natuksese aja tagant arvata enda hulgast välja inimesi, et need siis leiaks endale koha teistes poliitjõududes. Veider "hoolimine" ja raiskamine mu meelest...

Üldist Eesti tööturgu silmas pidades ei aksepteeri ei Eesti maksumaksja ega helged pead ju seda, et me koolitame õpetajaid Soome ehitusturu jaoks, või arste Norra haiglates põetamiseks jne. Kõik insitutsioonid peaksid ikkagi panustama enda parimate jõudude koondamisele, koos kasvamisele, üksteiselt õppimisele, arenemisele ja prfessionaalsuse tõstmisele, mitte aga nende äraajamisele ja tõrjumisele. Ütleks, et erinevus rikastab.

Paralleelid seega missugused!

Ka metsaks ei nimetata ühte kõrget kuuske. Kas poleks aeg selle üle pikemalt järele mõelda?

Ja ehk taandub meie pöördunud õnn sellele samale vastuolule ja ebasiirusele, millest on hakanud aru saama ka Eesti valijad!?

Evelyn Sepp: koolikatsetest ja natuke muust

Tunnistan, et asjades, mis vajavad ja väärivad ratsionaalset korraldamist, emotsioonitamine mulle ei istu. Ja veel vähem see, kui igaüks võtab vaid oma isikliku mätta otsast nõuda, et asjad oleks just ja ainult temale meelepärasel viisil tehtud eirates juba ette, et teistel on samad eeldused, aga endi vajadustest lähtuvalt ...

2011.aasta sügisel 1.klassi minevatele lastele elukohajärgse kooli leidmisega tundub mulle samamoodi olevat. Kaugemalt alustades meenutan, mis juhtus kunagi lasteaia hoonetega? Oli palju aastakäike, kus lasteaias käivate laste arv langes tohutult. Oli üsna loogiline, et majad jäid tühjaks ja teisalt, et neid ei olnud sellisel kujul mõtet säilitada. Kas kõigi selliste väljarentimised ja müügid õigustatud olid, on iseasi, aga vaevalt me tosin või enamgi aastat tühje maju suutnuksime kütta ja valvata jms. Seega mõneti paratamatu asjade käik. Koolimajadega kipub kohati sarnane olukord olema. Mõned on tühjavõitu ja mõnes tõsine ülerahvastatus. Üsna paratamatu on ka see, et inimesed ühe linna sees või ka sellega piirnevates valdades oma elukohavalikuid muudavad. Kord on ühes piirkonnas rohkem lapsi ja noori, siis jälle teises. Linna südames on ühed, äärelinnas või linna lähedal omad plusid-miinused. Seegi näib paratamatusena. Koolimaju ei saa aga lammutada, nihutada ega ehitaada nagu viineriputkasid saab ühe tänava või pargiveerest teise liigutada. Esiteks pole selleks sobivaid kohti, krunte just kerge leida, linnal praktiliselt nn munitsipaalmaad polegi, sest riigil on peamiselt poliitilist huvi silmas pidades ikka kasulik see silmaga nähtav vaba maa reformimata riigimaana enda käes hoida. rahast rääkimata. Kurb, aga tõsi. Ei mäleta täpselt viimase aja uute koolide ehitusmaksumusi, aga ütleme, et need on nii 50 - 100 miljoni krooni kanti. Päris suur raha seega.

Nii pole ka realistlik eeldada, et selliste linnasiseste rahvastikunihete tulemusena on võimalik koolivõrku kiiresti kohandada. Kuskil mõni kooimaja lihtsalt maha tõmmata ja 10-15 minuti kaugusele mõni uus ehitada.

Mis veel? Seda, et olemasolevate koolide karbid pole kummist - loogiline- ja vastavalt sotsiaalministri poolt kehtestatud reeglitele, on ettenähtud nii ruumi kui muud terviskaitseenõuded iga lapse kohta.

Ja nüüd siis Tallinna olukorra juurde. Linnas on enam kui 60 üldhariduskooli ja koolikohti omakorda enam kui sügisel kooliminejaid. Samuti on hulk erinäolisi, või hea õppetaseme või nn kallakuga koole-klasse. On aastaid püsiv hullus käia end proovimas ja katsetel mõnedes kindlates koolides, on hiljuti muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning suuresti paberil ettenähtud haridusreformid. Ilmselgelt praktilisi probleeme eiravad ja nendele lahendusi mitte ette nägevad. Kõigest sellest kokku tekkiv vajadus ja seadusest tulenev kohustus ka Tallinna seisukohalt mõned küsimused uuesti reguleerida ja nii pandi kokku määrus, milles kirjas millal ja kuidas lapsed ja koolid omavahel kokku viia ...:) Eesti Päevaleht kirjeldab üsna adekvaatselt olukorda poppide koolide kohtade pärast võitlemisel, kuid ühes ma pole nendega küll nõus - uus määrus lihtsalt süvendas vanemate hullust, mitte aga ei tekitanud seda.

Ka 5 last nn "eliitkooli" kohale on 5 korda rohkem või võimalik ja seega pole suurt vahet, kas seal on nüüd 5 või 10-kordne vahe soovide ja võimaluste vahel.:)

Tean muidugi, et on dogmaatikuid, kes keelaksid igasugused katsed. Aga olgem realistid. Mida need koolid siis tegema hakkaksid, millest näiteks EPL-s juttu. Loosima!? Kuidas see aitaks hoida nende koolide õppetaset ja mida meile annaks see, kui dogmaatiliselt nivelleerida tippe selles asemele, et aidata teisi järele. Olgem ikka mõistlikud, väga erinevatel põhjustel ei oleks see tark ega vastutustundlik, aus ega ka õiglane seal juba õppivate laste, sinna pürgivate laste ja nende vaenamte suhtes. Tallinnas on palju erinevaid lapsevanemaid, soovid-vajadused on väga erinevad, võimalused aga samuti. On põhjendatud olukordi, kus tahetakse kohta töökoha järgi, on soove laste huvialade järgi koolikohta saada, on õdede-vendade probleem jne. Nii et parim on ikkagi püüda nende kõigiga arvestada või vähemalt valdava enamusega neist ja mitte piirdudad sagelise formaalse ja petumaigulise sissekirjutusega ... Nii koduläheduse, õdede-vendade õppimisega, turvalise kooliteega, mis on kõik olulised märksõnad uue otsustuskorra juures arvetada püütaksegi. Aga veelkord - majad pole kummist ja päris kõiki õnnelikuks ikkagi ei tee. Ja ka koolikatsete mõju laste psühhikale sõltub ikkagi vanemate endi hoiakutest ja psühhikast eelkõige ja peamiselt, mitte asjast endast.

Katsete keelustamine seega ei lahenda paljude koolide jaoks ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid pigem juurde. See oli ka põhjus, miks pärast kõmisevat kõnet uue PGS menetlemisel sellest teemast vaikimis mööda mindi. Poliitiline retoorika oli üks, tajutud lahendamatud probleemid aga tegelikkus.

On koole, mille lähedal ei olegi nagu suurt eluruume, aga mingi uberiku aadressile on "sisse kirjutatud" kümned või sajad lapsed. Formaalset ju kõik õige ja seaduse alusel tuleks nad "kodulähedasse" kooli igasuguste küsimusteta vastu võtta ja mott . Asi ise aga neruväärne. Seega on reegel vale, ega toimi, ega reguleeri seda, mida ta justkui peaks.

Samas, kas aga kena Nõmme või Pääsküla vaikne kodukoht peaks välistama võimaluse saada õppima GAG-i või Prantsuse Lütseumisse vmt.? Arvan, et mitte. Ja nii ongi vajadused ja soovid jällegi väga erinevad, ja selliseks nad ka jäävad! Nii et lahendada tuleb ikkagi reaalseid olukordi, mida on väga palju.

Midagi veel koolikatsete kaitseks. Minu enda koolitee algas samuti sellises klassis, kuhu sai katsetega - Westholmi Gümnaasiumst. Toonasest 22.Keskkoolist. Tahtsin kindlasti muusika eriklassi minna. Katsetel pidin ette laulma ja siis juba muusikaõpetajaga vestlema ja mäletamist mööda mõningaid rütmiharjutusi jmt. tegema. Sain põhikatsetega sisse, õpiraskusi hiljem ei olnud. 1.septembril selgus aga, et see klass ei olnud täis komplekteerunud ja nii said nn tavaklassi lapsevanemad oma võsukesed avalduse alusel sinna ümber nihutada. Tulemuseks oli see, et need hiljem lisandunud lapsed olid ja jäidki väga suurtesse erialaainete õpiraskustesse, sest kui sul ikka eeldusi ei ole, siis ei ole. Ela seal kooli kõrval või kus tahes! Tallinnas tuleb seega analoogseid probleeme küllaga ette ja lihtsaid lahendusi, mis iga mätta märjaks teevad, ei ole. Nii on paljudes populaarsetes koolides katsed end igati õigustanud. Ja olgem ausad - katsetel ja katsetel on ikka vahe ka. Esiteks ei ole neid katseid katseid igas koolis ja kui kool võtab kooli pürgijaga vaevaks vestelda, et selgitada välja tema individuaalsed õpivajadused, kooliküpsus jms. siis ei ole see samuti midagi sellist, mida koolile ette heita või õpilase psühhikat räsivaks liigitada. Lõppude lõpuks seisab kõigi nende vastu võetud laste ees 1.septembril üks õpetaja, kes peab selleks valmis olema. Kes peab end ees ootavaks ette valmistama ja teadma, milline on laste arengutase. Nii et loogiline seegi. Loomulikult seda ma ei usu, et kõik 100% õnnelikud saavad olema, aga arvesatades neid määruses fikseeritud prioriteete - kodulähedus, õdede-vendade käimine samas koolis ja turvalist kooliteed ning otsutamismehhanisme, on seda kindlasti valdav enamus.

Suurem valikuvabadus linna sees on ikka parem, kui mingi range määramine. PGS-st tulenevalt on defineeritud ka nn koduläheduses - selleks on 60 minutiline koolitee. Nii et arvestades seaduses fikseeritut.

Paberiga inimeste liikumisuundi või elukohta ei muuda, peamiselt kesklinnakoolide head, aastakümnetega saavutatud taset ei nivelleeri ega ka mõne vähempopi kooli probleeme hetkega lahenda. See võtab aega aastaid või isegi aastakümneid 1.klassi vastuvõtt toimub aga igal kevadel ...

Nii et äkki on virinat ja Haridusameti ründamist sedapuhku rohkem kui põhjust!? Aga eks lähemad nädalat näita, milliseks kujunes selle uue korra rakenduspraktika ja mida tulevikku silmas pidades selles muuta.

Evelyn Sepp: venekeelsest Eesti koolist

Keeleoskus on eelkõige andekuse, mitte poliitiline küsimus. Loomulikult võib paberil läbi viia igasuguseid haridusreforme, mille taga parteide huvid ja ideoloogia, kuid lõpuks taanduvad need ühele oluliseimale põhiseaduslikule õigusele - õigusele haridusele, mis peab olema kaitstud iga lapse puhul siin Eestis.

Siinkohal ei keskendu ma pikalt sellele, kuidas ja miks Eesti vene koolid on või ei ole valmis eestikeelsele õppele üle minema, sest ma arvan, et nad reaalselt seda ei ole. Lühidalt öeldes põhjusel, et seda reformi on pikalt veeretanud paberil, mitte aga sisulsielt ette valmistatud.

Muutes pidevalt lahjenevas suunas hindamisekriteeriume on valmisolek saavutatud paberil, mitte aga reaalsuses. Koolid, kus tänaseks antakse venekeelset haridust, kus "eesti tähtede" järgi õpetatakse eesti keeles laulmist, käsitööd, kehalist kasvatust ja ehk veel mõnda ainet, millel verbaalsel keeleoskusel suurt rolli pole, ei tähenda seda, et sügisest oleks nendes koolides võimalik sisuaineid, mis emakeeleski väga rasked õppida, õppida ja õpetada riigikeeles.

Jah, meenub üks integratsiooniteemaline debatt valimiskampaania ajast, kus Indrek Raudne väga veendunuld ja arrogantselt publikule teatas, et tal ükskõik kui osa venekeelseid noori sellise "reformi" tulemusena haridussüsteemist välja kukuvad, et see olla normaalne ja õiglane hind, aga ega ikka ei ole küll!

Nüüd aga koalitsioonileppe kava juurde hinnata Ida-Virumaa õpetajaid, kes töötavad eesti keeles 30%-e lisatasuga.

See on igatahes hea mõte ja motiveeriv ning õpetajate tööd väärtustav ja loodetavasti ei tule see teiste sealse piirkonna õpetajate arvelt. Aga sama tuleks rakendada üle Eesti venekeelsetes koolides töötavatele õptajatele.

Tallinna õpetajad, kes töötavad venekeelses koolis, teevad siin samaväärselt tänulikku tööd ja nende tingimused ja töökeskkond on samavõrra erinev ja kohati keerulisem kui nende kolleegidel, kes töötavad emakeelses koolikeskkonnas.

Seega - eesti keeles Tallinna venekeelsetes koolides õpetavatele pedagoogidele samuti 30% lsiatasu ja te näete, et ka siin muutuvad need kohad väärtuslikumaks ja õppekvaliteet tõuseb silmnähtavalt! Pealegi - võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ja selles valdkonnas ei erine Tallinna ja Ida-Viru olukord sugugi nii palju, et üht teisele eelistada!

Evelyn Sepp:ujulate päästmine pole ainult ujujate asi!

Foto eest tänud Pärnu Postimehele!

Nädal on möödunud tormiselt ja suvele ette vaadates kõhedust tekitavalt. Türi ujula jääb küll esialgu mõneks ajaks vähemalt lahti, Pärnu Raba ujula aga läheb konserveerimisele. See-eest Tallinn andis selge signaali, et käivad ettevalmistustööd Lasnamäele uue spordikeskuse - ujula ja jäähalliga - rajamsieks. Teemasse rohkem pühendatud teavad, et selline kombinatsioon on majandamise seisukohalt igati ökonoomne, ja ujulast eriti huvitatutele teadmiseks, et jutt käib 50-m basseiniga ujumiskeskusest, mis vastaks nn rahvusvahelistele nõuetele. Seega on millele kaasa elada.

Jääb vaid loota, et seekord õnnestuks linnal, riigil, EOK-l ja eurofondidel seljad ja rahad kokku panna. Sest selliste võistlus- ja esindusareenide rajamine ei peaks olema ühe omavalitsuse mure ja koorem.

Plusspoolele jääb ka see, et Türi Vallavolikogu suutis pidurit tõmnata ja võttis endale aega läbrääkida ujula vallale tagasi ostmiseks. Küllap on sellise dilemma ees paljud volinikud üle Eesti - aga asi on lihtne - ujula on ainuke infra, mis tagab Eesti inimestele aastaringse võimaluse ujumisoskust omandada ja seda treenida. Meie kliimas muid võimalusi ei ole. Teiseks - suusatamise või korvpallimängu mitteoskamisest, mis on mõistagi kasulikud tervise hoidmise viisid, ei juhtu midagi. Keegi nende mitteoskamise tagajärel ei sure. Ujumise mitteoskamise tagajärg on aga lihtne ja fataalne - uppumine.

Seega on tegemist eluõpetuse osaga, mille ülekordamisest ma ei väsi. Iga otsus, mis on seotud ujumisoskuse omandamise ja hoidmise võimalustega on sama, mis riigi jaoks on kaitsekulud. Poliitiliselt selle üle ei vaielda, ja ainult vastutustundetus lubab neid kärpida siis, kui inimeste elud sellega reaalselt ohtu seatakse. Iga ujula sulgemisega seda aga tehakse!

Ning kolmandaks - erinevalt ükskõik millisest teisest spordikeskuseset, on see kallis pidadad ainult siis, kui sellega on seotud väike kasutus ehk ujula püsikulud ei ole väikesed, aga tema tiheda kasutuse korral on selle hind ühe kasutaja kohta väike, kasu aga suur, et mitte öelda väga suur. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis umbes aasta tagasi avalikustas Euroopa Komisjon ühe uuringu, mille sisuks oli nn inimelu hind erinevates Euroopa riikides. Metoodikat ma kommenteerida ei oska, aga Eestis oli see 7 miljonit krooni. Ja nii näitab lihtne arvutustehe, et Eesti kaotab igal aastal ainuüksi uppumissurmade tagajärjel ca 700 000 000 krooni väärtuses inimvara. Vigastustest rääkimata. Nüüd aga selle Pärnu Raba ujula juhtumi juurde. Tegemist on taas eravalduses - Pärnu Sõudeklubi omanduses oleva ujulaga. Ujula asukoht pole Pärnu mastaabis just parim, tehniline olukord ehk samuti mitte, aga asja ajab ära. Selle ujula baasil toimuvad enamiku maakonna koolide õpilaste nn koolikohustusliku ujumise algõpetuse tunnid, mis nüüd ruumipuudusel tegelikult ära jäävad. Sealne ujumisklubi jääb samuti lageda taeva alla. Linnarahvas samuti. Mõned ehk murravad end edaspidi mõnda kohalikku spaasse, aga küsitav seegi ... Koidula Gümnaasiumi kooliujula on aga juba tänagi üle koormatud. (Vahepeal oli ujula ju sootuks vee kvaliteedi probleemide tõttu suletud) Vähemalt selles osas, mis puudutab seal toimetavaid sportlasi ja koolilapsi. Ka Pärnus võiks olla mõni selline koht, kus tipp-tasemel treenida oleks võimalik, s.t. kus oleks sellise sihiga aega võtta. Natuke kahtlen, kas ütleme - 14-aastased koolilapsed - saavad päevas 3,5 - 4 veetundi ja seda näiteks 6 päeval nädalas? Mõistagi lisaks üldfüüsilise treeningu tegemiseks muid võimalusi? Aga kõike seda arvestades pöördusin lõppeval nädalal ka Eesti Ujumisliidu nimel nii Pärnu linnajuhtide kui maavanema poole, et leida võimalusi selleks, et Raba ujula saaks sügisest ikkagi taasavatud ning maakonna koolilaste koolitunnid, spodiklubi treeningud kui linnarahva ujumistahe rahuldatud.

Pikemas plaanis vajab aga Pärnu kahtlemata uut korralikku avalikku siseujulat, mille spetsiifika on ikkagi sportlik, mitte mullivannikeskne ...

EUL-i pöördumised on igatahes toeks nii linnale, kui sealsetele klubidele ja selgeks märguandeks riigile - on olukordi ja ülesandeid, mille lahendamise eest kannab vastutust ka riik, sedapuhku siis maavalitsuse näol ja antud juhtum nende hulka kuulubki. Nii et aitab nüüd ametkondlikust vastutuse veeretamisest mööda Pärnumaa omavalitsusi. Esmalt vajavad Pärnumaa inimesed kohta, kus ujuda ja lapsed ujulat, kus ujuma õppida ning klubi vajab stabiilsust, et teha ka pikemaajalisi plaane, kuidas suurendada inimeste huvi oma oskusi parandada või siis sootuks neid omandada. Selleks on aga hulgaliselt võimalusi tegevustoetuste kombineerimiseks ja teenusemaha suurendamiseks. Selles osas oleks paindlik kahtlemata ka sõudeklubi ise.

Nii et igatahes ootame me eelnimetatud osapooltelt tegusid, millele omalt poolt kaasa aidata. Jutt sellest, et masu kestab vmt oleks aeg juba lõpetada. Asi taandub ikkagi prioriteetidele ja suhtumisele! Ja seda ka Pärnumaa puhul.

Ja veel - mis puudutab omavalitsusi, kes ise või kelle territooriumil mõnda ujula ehitamise plaani vaetakse, siis Eesti Ujumisliit on igati nõus oma eksperiisiga kaasa lööma ja konsulteerima nii võimalikke ehitajaid, palneerijaid, projekteerijaid kui opereerijaid.