Olin valimiskampaania alul dilemma ees. Programmi koostanud inimestega vaidlesin mitmel korral, tegelikult olen seda ka varem teinued, selle üle, et mis zhanr see dokument on. Kas see on propaganda või on see tegutsemisjuhis. Nemad püüdsid väita, et viimane, aga noh, siis tahaks seal ju näha ka analüüse, ja lahenduskäike. Eriti lahenduskäike. Lihtsalt lubadusest raha siia ja sinna panna jääb millegi ärategemiseks väheseks. Kuskilt peab see raha reaalselt tulema, et kuskile edasi minna ... Ja olgu meie tipud nii võimsad ja võimukad kui tahes, uskumisest neisse ei ole piisa kui lahenduskäigud ei ole realistlikud ja raha juurde trükkida ka ei saa!
Õige vastus on seega, et tegu on pigem muinasjutuzhanriga, millel kõva propaganda mekk mann. Muidugi on neis dokumentides palju juttu valusatest probleemidest, aga nende kirjeldamisest ja igale poole raha lubamisest ju ka nagu midagi ei muutu. Ja nii ei olegi erakonnad ja kardevalt ka Eesti valijad neid programme vaadates ning lisaks ka majanduskriisi tagajärgi meenutades suurt millestki õppinud.
Pigem sõnastatakse neisse külma kõhuga jätkuvalt eeldatavate valijagruppide ootused ja siis läheb lahti. Unistada pole ju keegi keelanud, aga reaalsusega on neil vähe pistmist ...
Viimastel päevadel ajab mind aga lausa hulluks tele- ja raadioreklaamide kõla. Võib kindel olla ja sõlmime lepingu. Appppppiiiiii! Kas teil häbi ei ole!?
Mõni topib oma flaierile tekste sellest, mida ta mitte kunagi teinud ei ole, sest polnud sel ajal isegi Riigikogus seda tegemas. Piinlik on. Oi kui piinlik on. Mõni ajab lihtsalt pläma, mõni põletab muul viisil maksumaksja raha kampaaniaks. Määritud on absoluutselt kõik
Häälte ostmiseks ei ole ju vaja muud kui ainult raha ja Ljoshat. Nii oli see kolleeg Sester puhul. Ja siis ronib proua akadeemiks ise õhtul kümneid või sadu kordi teleekraanile sellist kampa kiitma ja reklaamima...Nagu Ivo Linnagi. Kas ta ikka teab, paljudel Eesti inimestel senini digitele ei tööta, mida ta viimati loodetavasti korraliku honorari eest promos!? Nüüd siis poliitika. Oi kui odav see on ...
Eile lugesin kuskilt ka koolilaste varivalimistest Tartus, mille eriti "aateline" mees, haridusminsiter Tõni Lukas, koguni, koos oma jüngritega poliitipalganiks keeras ja mille peale koolilapsed sügavalt pettunud olid.
Miks nii meeleheitlikult, härrased!?
Mõned aastad tagasi olin ühel parlamendi simulatsioonimängul ja sain pehmelt öeldes shoki, kui enamikus veel gümnasistid "moodustasid koalitsiooni" sellel põhjal, kes kellega parasjagu armusuhtes on. Vot siis nii palju poliitilistest eeskujudest jms. ...
Keskerakonna kampaaniast ma siinkohal ei räägi, sest seda ei ole lihtsalt. Aga raha ei näi see-eet probleemiks olevat valitsuserkaondadel.
Mõista-mõista, kuidas see küll nii juhtub, et võlad kaovad välgukiirusel ja igast 10 reklaamist 9 on peaministripartei omad...
Tõesti huvitav!
Täna juhib Postimees muide samale probleemile või dilemmale tõsisemalt tähelepanu: http://www.e24.ee/?id=396645
Mõni päev tagasi sedastas EPL, et juba palju aastaid läheb suurem osa ja tähelepanu neile peredele ja lastele, kes Eesti mõistes on niigi rikkad ja endaga hästi toimetulevad. Aga mis sest muutub? Puruvaesed maapiirkonnad annavad ikka oma hääle kogu selle jama jätkumisele. Või siiski?
Kohati on seda raske mõista. Sest adekvaatsed analüütikud, spetsialistid jt. räägivad päevast-päeva sellest, et ega ikka ei saa küll rohkem avalikke teenuseid osutada, teid, kooliharidust, meditsiini jms. arendada kui eelarveraha vähendatud maksude näol väheneb, aga ei õpita sest midagi!:) Ei mööda pea päevagi kui ei ilmuks mõni süvaanalüüs olgu siis Praxise või mõne teise ekspertgrupi poolt, mis põrmustab järjekordse osa valimisprogrammidest pea täielikult.
Ka olemasolev olukord ei näi nendes analüüsides üldsegi nii roosiine, et seda peaks iga hinna eest säilitada püüdma ... Otse vastupidi - põhimõtteliselt on Eesti kõigis võtmevaldkondades täiesti jätkusuutmatu ...
Nii et oma isikliku dilemaa lahendamiseks EI LUBA MA MITTE MIDAGI kõlavat, peale oma isikliku aususe ja meelekindluse. Täna on Eesti lihtsalt olukorras, kus loosungitel ei ole kohta. Vaja on keerulisi lahendusi, mitte tühje lubadusi!
4 comments:
Aga milliste probleemide lahendamisele sa eelkõige oma isiklikku meelekindlust ja ausust plaanid rakendada? Kõike ei jõua ju üks inimene...
Ah jaa, ja siis sulle ma minu selle valimiskampaania valikuküsimus: kui sa oled valitud
riigikokku ja kui selle aja jooksul peaks tekkima mingi konflikt kapitali ja töö, ettevõtjate ja palgatöötajate vahel, kelle poolele sa asud? Kelle soove sa kaitsed, kelle ettepanekuid toetad, keda esindad?
3 valdkonda - kohalike omavalitsuste korralduse sisuline reform;
Sotsiaalsfääri tulude-kulude kooskõlla viimine koos selle suunamisega sinna ja nendele, kes seda vajavad. Vanemahüvitis on küll tore tööturumeede, aga lastega peresid see pikas plaanis ei aita, kuigi võtab raha rohkem kui kõik ülejäänud meetmed kokku kõigi kuni 18-aastaste lasteni ...
Valdkond, mis puudutab õigusemõistmist ja selle kättesaadavust nii kitsamas kui laiemas mõttes.
Lisaks riigi läbipaistuvuse tagamine, mis on ainus meede, mis tagab päeva lõpuks selle toimimise efektiivsuse lisaks rahalistele ressrussidele muidugi ning võrdsusõiguste valdkond.
:)
Ma ei defineeri end ühe või teise katsjana, sest normaalses olukorras peaks iga liigutus aitama mõlemal tatud probleeme lahendada...
Normaalses olukorras küll, aga ma küsingi kriisiolukorra kohta. Kelle pool sa siis oled, kui eksisteerib konflikt, mis seiskab tootmise, aga pareto-optimaalne lahendus ei ole võimalik?
Post a Comment