Evelyn Sepp: Keskerakonna valimistulemustest arvudes

14.märtsil tähistab Eestis üldtuntud emakeelepäeva, mil heisatakse lipud ühe kultuurilise põhiväärtuse - eesti keele auks.

Keskerakond pidas sel päeval lisaks veel oma palavalt oodatud juhatust, et analüüsida valimistulemust.

Inimesena, kes ise selle juures ei viibinud, saan ma toetuda vaid kohalolnute muljetele, mis kindlasti on subjektiivsed, kuid ka kirjalikele allikatele - ajalehele Kesknädal ning samal päeval ilmunud Paavo Pettai analüüsile Delfis. Teisi selgitusi ei ole, ja ilmselt ka ei tule.

Huvitav, miks ükski neist käikudest mind ei üllata!?

Kui kohe algatuseks teha kokkuvõte, siis on kõik hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine - kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.

Vaatame siis aga pisut lähemalt, kas valimistulemsute peamine probleem ikka oli 3 -kohaline kaotus parlamendis, või siiski muu.

Lisan siia kaks Infopartisani blogist laenatud kokkuvõtet arvudest:

Lisaks vajab nende tabelite tõlkeks arvestamist 2 tõsiasja:

esiteks, et valimisaktiivsus kasvas protsentides - 2007.aasta 61,99%, 2011.aastaks 63%-ni.

ja vteiseks - alijaid oli arvuliselt 2007 - 550 217 võrreldes kokku 2011.aastal - 575 133. ehk ca 25 000 uut valijat.

Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele 3 kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei
osalenud nende juurdevõitmises.

Ja seda kõike olukorras, kus me olime "suurim ja tugevaim" opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.

Ning, et viimased 4 majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maaelnud erakondade ees.

Teine tähelepanek, mis neid tabeleid uurides silma jääb on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit 2 Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud 9 ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.

Pisut ümmardatuna on häälteliikumise dünaamiku järgmine - Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende 9 piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.

Ja et oleks veelgi selgem - võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see -
15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks ...

Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6% toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.

Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja 4 protsendipunkti võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 % võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laeimalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks.

Aga see on juba üks teine teema!:)

Igatahes olen ma kindle, et sellesama 9 valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26-kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti ...

Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti Vähim Tartu linnas ja enim Lääne-virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte aboluutarvudeest vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.

Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003.aastast, kuid nüüd,
paistab, on suurenemas progresseeruvalt.

Veel üks tabel, 2011.aasta valimsite wiki-lehelt, mille põgus uurimine näitab, et jõudude vahekord opositsiooni-koalisiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises kooseisus valitsust toetanud Rohelised on oma 6 kohta kaotanud Reformile-Isamaliidule, kelle kohtade arv kasvas just sama - 6 koha võrra (2-4).

Ka opositsioon jagas ümber 6 varemalt Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud 3 kohta teevadki kokku Sotside kasvanud 9 lisakohta.

Paneb lihtsalt mõtelema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis etendama opositsiooni liidri rolli. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab ...

Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus voi eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad ...

See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteianet -küsimused, on selgelt viidatud arv-read, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.

Delfi loo valguses võivad Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.

Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekreätri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks 4-st isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise 1 kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30%.

Seega on raske tõsiselt võtta ka seda Delfi lugu, sest paremal juhul räägib see aia august, halvemalt aga kogu keha räsivast gangreenist, mis seda suurt ja olulist poliitjõudu räsib.

Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea ametisse valima ega ka maha valima erakonna esimeest meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.

Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka mei toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.

Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama "kibestumises ja milles kõiges veel," aga vaevalt, et keegi viitsiks oma kenast laupäevast mõned tunnid raisata kättemaksuks nende tabelite kokku seadmiseks ja erakonna tuleviku seisukohatl oluliste küsimuste püstitamiseks. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!:)