Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist

Pool uuest sündivast valitsuskabinetist on juba mõnda aega teada olnud. Teine poolgi sellest on peatselt avalikkuse ees vaagimisel, ja siis ühtejärge kuid või aastaid kui hästi peaks minema, aga mõned sissejuhatavad tähelepanekud siiski nüüd ja kohe. Keskkonna ja Justiitsministeeriumi mehitame on tähelepanelikuks tegev. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte - eelarvelt või valdkonniti - ministeeriumidega, ega ka varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises: Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel just selle ministeeriumi haldusalast hakkab Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridasid, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.

Prügimajandusest ja tuulikubusinessist rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisega, uuringutega, riigimaade võõrandamise jms. Eesti Energia tükeldamise, põlevkivi kaevandmaise ja muu kaevandamise lubadega ja keskkonnamõjude analüüsidega. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis selle järele veel võiks lõhnata ..:)

Ja asi, mida kaoltsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendmaine, järelvalveinstitusioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivusse või ka korruptsiooni vähendamsele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed tegevused.

Ülejäänud võiks lihtsalt tähelepanelikud olla!

Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse ... Ja vaevalt peab tema "hakkamasaamise" pärast samuti muretsema. Igatahes edu!:) Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal!? Aga üldiselt vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhtiud ministeeriumi osalusel viimased 4 aastat toimunud on, siis jah - midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll - näiteks justiitskuriteod vmt.

Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis

Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhita ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõge ümbritseva suhtes vähem üleolev ja arrogantne. Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades ... Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit silmas pidades ja eelnevate aastate ühiselt söödud leiba ja soola. Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda kuhu tema eelkäia mattus, vajab üles keerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama ja parem kohe kui kiiresti! Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahvamuuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üledimensioneeritud. Nii et on mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja kuskiltmaalt jääb Langi saatma ka see nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, mililst spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata ... Nüüd ka muude vangerduste juurde - olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine - ülesse!? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdko Randpere tulevik ja saatus.

Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis eesootava presidendi valimise üle ei pruugigi nii siiras ja püha olla ning tulemus nii etteaimatav.

Ja teine asi - juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näi. Ka Indrek Teder õiguskantslerina on ilmutanud ilmselgeid tüdimuse märke, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. ja ka riigikontrolöri "magus" kibe ametikoht, kelle 5-aastane ametiaeg saab samuti läbi juba 2013.aasta veebruaris.

Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või siis kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda ...

Ansipi, Paeti, Pevkuri ja Ligi kohta ei hakka ma esialgu midagi ütlema.