Evelyn Sepp: Türi tüng!

Veel aasta tagasi oli Türi ujula saatus selge - olgu kui raske tahes, see on prioriteetne objekt ja see jääb töösse ning kohalik ujumisrahvas sai rõõmsalt maha pidada ka traditsioonilise 24 h ujumismaratoni..

See kevad tuli aga teisiti! Vähemalt Türil, sest ühtäkki on taas õhus küsimus Türi ujula sulgemisest. Taustalugu lühidalt selline - oli kunagi ujula, erastati. Olid tublid omanikud ja ujula suht heas korras, küttesüsteemid jms. normaalselt optimeeritud. Tööõhkond hea. Valla suhtumine toetav ja inimesed rahul. Ühesõnaga igati aus kaup. Siis tulid rasked majanduskriisi aastad ja külmadest talvedest tingitud küttekulud lõid lakke, majandamine hakkas üle jõu käima. Ära kadusid ka valla toetused vallarahva, eriti laste ujumise toetamiseks. Lõpptulemuseks sündis läbi raskuste mõistlik plaan, et vald ostab selle tagasi. Sümboolse raha eest, sest omanikulgi oli küllaga vastutustunnet - kõigil näis silme ees olevat plaan, et ujula jääks töösse ja teenima vallarahva huve ja tervist. Kõik asjaosalised on ka korduvalt tunnistanud, et sellise objekti omaaegne erastamine oli rumal tegu üleüldse ja suur viga, mis vajas parandamist. See tagasi ostmise otsus on tehtud valla enda poolt ja ka läbirääkimised peetud, hinnas ja muudes tingimustes kokku lepitud jne. Nüüd aga, ühtäkki peale valimisi on toimunud tõsine kannapööre : Ei mingit ujula ostu! Petta on saanud nii senine omanik, kes seda vastutustundlikult omal kulul töös hoidis, et vald saaks ostu ette valmsitada, nii ujumissõbrad kui spordiklubi inimesed, kelle jaoks on see töö ja leib ja tulevikuplaanide lõhkumine! Samuti on ühtäkki kuhugi arengukavadesse ilmunud imeväel klausel, et kunagi tuleb hoopis uus ujula. Ei aja ega maksumuse perspektiive, lihtsalt loosung paberil. Tore kui see kunagi realiseerub, aga olge nüüd normaalsed, nii asju ei aeta. Salamisi ja asjaosaliste selja taga, valetades ja vassides ja ilmaasjata tüli keerutades. Ka ujula praegune omanik on uuest pöördes pehmelt öeldes shokis. Ujula kasutajatest ja spordiklubi inimestest rääkimata. Kuskilt kostab ka läbi juba puhas pettus koolikohustusliku ujumise suunalt, räägitakse, et järgnevate aastate koolikohustuslik ujumine 12 h näol tehakse ära Paides ja paberil on ju kõik korras. Esiteks näeb programm ette 24 h kohustuslikku õpet koolilastele ja puhtpedagoogiliselt ei ole selle taandamine 12 korrale millegagi põhjendatud. Vaadake head vallajuhid, paberil ei päästa ühtegi inimest. See, mida te sellise suhtumisega süvendate, on oht nende laste eludele ja inimeste umbusk vallavõimu vastu, muust rääkimata! Meenutades eelmist suve uppumiskatku, teeb selline poliitsahkerdamine lihtsalt nõutuks. See on näotu, ebaprofessionaalne ja vastutustundetu. Seega üleskutse nii vallajuhtidele, volinikele kui terve mõistuse ja vastutustundega Türi elaniekele, kindlasti tasub selle ujula eest seista ja see lahti hoida seni, kuni uus asemel.

On lihtsalt asju, mille lõhkumine on kergem kui nende ülesehitamine. Pealegi - ujula paberil on sama, mis tuvi katusel!

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist vol 2

Pean kohe tunnistama, et IRL-i osa oli minu jaoks suur pettumus ja sellest jääb mõru maik juurde kogu alustavale valitsusele.

Ka Keit Pentuse elu ei tee see kuvandina kindlasti kergemaks, sest tema taga näevad ma arvan paljud ministrina pigem Rain Rosimannust, ja see, et IRL-il pole ühtegi täitevvõimu kompetentsiga naist, on ikka häbiväärne küll.

Mart Laari asumine siiski valitsusse, ehkki mitte kohale, mida ta väärinuks, on kahetine. Pigem on ta oma erakonna liitnime taga oleva seltskonna pantvang.

Sisepinged, mis selles seltkonnas liitumisest saadik kerinud, ei jäta fantaasiale palju ruumil. Nii vaikselt kui mürina saatel on järjest kaotatud mõju ja positsioone ja "äraostmatute" laamendamisest on saanud uus valdav stiil ...

Lihtsalt 2. perioodi ei saa Mart Laar ja tema taga oleva erakonna osa enam valitsuses mitte olemist endale lubada. Seega kas sa oled lõkke ääres tegija, või jääd päris külma kätte. Selles seisneski ilmselt sunnitud paratamatus. Sest see, kuidas valimisnimekirja koostamise ajal respublikud isamaalastele ära tegid ei kipu siiani kellelgi meelest minema ...

Ühtäkki on erakonna esimehele minevast portfellist saanud muuseas ka vähetähtis ametikoht, sest selle valitsuse "kõige tähtsama ministeeriumi" etteotsa asub hoopis Jaak Aaviksoo. Nii on ta seda ise meediale nimetanud. Aga eks temagi näeb end juba mõnda aega selle erakonna esimehena, nii et ühelt poolt üks järekordne kokkumine ülessepoole ja teiselt poolt pind pildis. Muidugi, olenb kustpoolt vaadata ...

Igatahes igas normaalses erakonnas ei saaks Jaak Aaviksoo endise kaitseministrina sellist uut võimalust, sest kaitseministrina oli tegemist ikka täieliku läbikukkiumisega!

Põlevate silmadega suust jahu ajav Ken-Marti Vaher ei mõju ka kuigi kaasaegse, usaldusväärse ja maailma avara pilguga nägeva inimesena, nii et on mille üle muret tunda.

Pealegi - tema puhul ei saa ma lahti, ja kardan, et mitte ainult mina, teatud tüpoloogiast, ajaloolistest paralleelidest, mille valude ja painete all kannatab veel tänapäevalgi terve Euroopa ...

Meenutades tema justiitsminsitriks olemise aega, tuli sealt Riigikokku ikka sellist põhku, mille puhul ei jäänud eelnõudest muutmata midagi, peale kirjavahemärkide.

Stiililt - jäik, väiklane ja täieliku tolerantsipuudusega inimene.

Tema oli üks sellistest tegelastest, kes esindas värvikalt stiili, et kui partei tahab, et 2+2 on 7, siis nii on ... Ühesõnaga - tegemist on inimesega, kellele võim ikka väga pähe lööb!

Ja mida oskaks või peaksi ütlema olematu regionaalministri Kiisleri aadressil. Lihtsalt mitte-minister, kes jätkab ilmselt taas erakonnasiseste intriigide tulemusena oma ametis: 0-kompetents, 0-tulemus, 0-ideed tulevikuks!

Seega on see osa kabinestis ikka täieliku stagnatsiooni kehastus. Ja ei maksa seda Ergma argumenti nüüd ka üleekspluateerida. See ei lähe eriti arvesse.

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist

Pool uuest sündivast valitsuskabinetist on juba mõnda aega teada olnud. Teine poolgi sellest on peatselt avalikkuse ees vaagimisel, ja siis ühtejärge kuid või aastaid kui hästi peaks minema, aga mõned sissejuhatavad tähelepanekud siiski nüüd ja kohe. Keskkonna ja Justiitsministeeriumi mehitame on tähelepanelikuks tegev. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte - eelarvelt või valdkonniti - ministeeriumidega, ega ka varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises: Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel just selle ministeeriumi haldusalast hakkab Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridasid, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.

Prügimajandusest ja tuulikubusinessist rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisega, uuringutega, riigimaade võõrandamise jms. Eesti Energia tükeldamise, põlevkivi kaevandmaise ja muu kaevandamise lubadega ja keskkonnamõjude analüüsidega. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis selle järele veel võiks lõhnata ..:)

Ja asi, mida kaoltsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendmaine, järelvalveinstitusioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivusse või ka korruptsiooni vähendamsele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed tegevused.

Ülejäänud võiks lihtsalt tähelepanelikud olla!

Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse ... Ja vaevalt peab tema "hakkamasaamise" pärast samuti muretsema. Igatahes edu!:) Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal!? Aga üldiselt vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhtiud ministeeriumi osalusel viimased 4 aastat toimunud on, siis jah - midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll - näiteks justiitskuriteod vmt.

Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis

Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhita ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõge ümbritseva suhtes vähem üleolev ja arrogantne. Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades ... Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit silmas pidades ja eelnevate aastate ühiselt söödud leiba ja soola. Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda kuhu tema eelkäia mattus, vajab üles keerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama ja parem kohe kui kiiresti! Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahvamuuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üledimensioneeritud. Nii et on mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja kuskiltmaalt jääb Langi saatma ka see nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, mililst spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata ... Nüüd ka muude vangerduste juurde - olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine - ülesse!? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdko Randpere tulevik ja saatus.

Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis eesootava presidendi valimise üle ei pruugigi nii siiras ja püha olla ning tulemus nii etteaimatav.

Ja teine asi - juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näi. Ka Indrek Teder õiguskantslerina on ilmutanud ilmselgeid tüdimuse märke, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. ja ka riigikontrolöri "magus" kibe ametikoht, kelle 5-aastane ametiaeg saab samuti läbi juba 2013.aasta veebruaris.

Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või siis kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda ...

Ansipi, Paeti, Pevkuri ja Ligi kohta ei hakka ma esialgu midagi ütlema.

Evelyn Sepp: Keskerakonna valimistulemustest arvudes

14.märtsil tähistab Eestis üldtuntud emakeelepäeva, mil heisatakse lipud ühe kultuurilise põhiväärtuse - eesti keele auks.

Keskerakond pidas sel päeval lisaks veel oma palavalt oodatud juhatust, et analüüsida valimistulemust.

Inimesena, kes ise selle juures ei viibinud, saan ma toetuda vaid kohalolnute muljetele, mis kindlasti on subjektiivsed, kuid ka kirjalikele allikatele - ajalehele Kesknädal ning samal päeval ilmunud Paavo Pettai analüüsile Delfis. Teisi selgitusi ei ole, ja ilmselt ka ei tule.

Huvitav, miks ükski neist käikudest mind ei üllata!?

Kui kohe algatuseks teha kokkuvõte, siis on kõik hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine - kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.

Vaatame siis aga pisut lähemalt, kas valimistulemsute peamine probleem ikka oli 3 -kohaline kaotus parlamendis, või siiski muu.

Lisan siia kaks Infopartisani blogist laenatud kokkuvõtet arvudest:

Lisaks vajab nende tabelite tõlkeks arvestamist 2 tõsiasja:

esiteks, et valimisaktiivsus kasvas protsentides - 2007.aasta 61,99%, 2011.aastaks 63%-ni.

ja vteiseks - alijaid oli arvuliselt 2007 - 550 217 võrreldes kokku 2011.aastal - 575 133. ehk ca 25 000 uut valijat.

Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele 3 kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei
osalenud nende juurdevõitmises.

Ja seda kõike olukorras, kus me olime "suurim ja tugevaim" opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.

Ning, et viimased 4 majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maaelnud erakondade ees.

Teine tähelepanek, mis neid tabeleid uurides silma jääb on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit 2 Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud 9 ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.

Pisut ümmardatuna on häälteliikumise dünaamiku järgmine - Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende 9 piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.

Ja et oleks veelgi selgem - võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see -
15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks ...

Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6% toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.

Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja 4 protsendipunkti võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 % võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laeimalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks.

Aga see on juba üks teine teema!:)

Igatahes olen ma kindle, et sellesama 9 valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26-kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti ...

Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti Vähim Tartu linnas ja enim Lääne-virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte aboluutarvudeest vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.

Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003.aastast, kuid nüüd,
paistab, on suurenemas progresseeruvalt.

Veel üks tabel, 2011.aasta valimsite wiki-lehelt, mille põgus uurimine näitab, et jõudude vahekord opositsiooni-koalisiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises kooseisus valitsust toetanud Rohelised on oma 6 kohta kaotanud Reformile-Isamaliidule, kelle kohtade arv kasvas just sama - 6 koha võrra (2-4).

Ka opositsioon jagas ümber 6 varemalt Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud 3 kohta teevadki kokku Sotside kasvanud 9 lisakohta.

Paneb lihtsalt mõtelema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis etendama opositsiooni liidri rolli. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab ...

Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus voi eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad ...

See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteianet -küsimused, on selgelt viidatud arv-read, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.

Delfi loo valguses võivad Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.

Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekreätri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks 4-st isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise 1 kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30%.

Seega on raske tõsiselt võtta ka seda Delfi lugu, sest paremal juhul räägib see aia august, halvemalt aga kogu keha räsivast gangreenist, mis seda suurt ja olulist poliitjõudu räsib.

Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea ametisse valima ega ka maha valima erakonna esimeest meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.

Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka mei toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.

Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama "kibestumises ja milles kõiges veel," aga vaevalt, et keegi viitsiks oma kenast laupäevast mõned tunnid raisata kättemaksuks nende tabelite kokku seadmiseks ja erakonna tuleviku seisukohatl oluliste küsimuste püstitamiseks. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!:)

Evelyn Sepp: tõde on valus kuulata ...

Kellegi jaoks oli nädalapäevad tagasi ilmunud intervjuu Postimehe Arteris tühine "kättemaks", kellegi jaoks Eesti poliitika hard core, aga tähtsam on siiski see, et keegi kuskil on välja öelnud ka selle, mida väga paljud mõtlevad, aga öelda ei julge.

Targemad suudavad ka sellise kriitika toel pisutki analüüsida tehtud vigu ja neid isegi korrigeerida. Kas seda aga Keskerakonna puhul loota on, ei tea....

Möödunud nädala käigud küll seda ei kinnita. Asi läheb ikka veelgi koomilisemaks, et mitte öelda traagilisemaks.

Suur juhatus, mis olevat analüüsinud valimiste tulemust ja selle põhjuseid, erakonna kampaaniameistrite "analüüs" Delfis, mitte väga ajakirjanduse moodi Kesknädal oma "silmapaistva" intervjuuga arvult suure erakonna peasekretäriga ning kõigle krooniks poliitiline avaldus Tema enda toetuseks. My God!!!

Keskerakonna suurim probleem ei ole mitte peidus tema programmis, vaid organisatsiooni sisemises arenguvõimetuses, kultuurituses. Selle aga dikteerib tema liiderkond, selle kantud kultuur ja väärtushoiakud. Eelloetletud näited aga paranemislootust ei anna!

Seega võib mind võrrelda hambavalu või millise valuga iganes, aga võrreldes gangreeniga on see kindlasti tühine!

Kopeerin siia ka 12.märtsi Postimehe Arteris ilmunud intervjuu, et seda tulevikus kergem lugeda ja järele mõelda oleks:

Evelyn Sepp: ei taha ärgata, silmad häbi täis

12.03.2011 10:10

Priit Pullerits

Evelyn Sepp laob välja kogu tõe, miks ta kauase võitluskaaslase Edgar Savisaarega enam ühte paati ei mahu. Ega tahagi mahtuda.

Veel enne kui riigikogu valimised lahti läksid, jahmatas üldsust tõsiasi, et Keskerakond kukutas oma kauase esikõneleja Evelyn Sepa nimekirja lõppu. Vastust sellele ei teadnud isegi kogenud poliitvaatlejad. Valimiste järel kutsus Arter Sepa ülekuulamisele: mis toimub?!Kas olete aru saanud, miks tõukas Keskerakond teid nimekirjas 123. kohale?

Põhimõtteliselt mitte. Aga loomulikult võin tuletada erakonna pika ajaloo ja eelneva käitumismustri alusel selle, et niiviisi lahendatakse sisemise konkurentsi küsimusi.

Ja kes olid konkurendid?

Keskerakonnas tegid valimisnimekirja kaks või kolm inimest ning valdav osa juhatusest nägi seda esimest korda siis, kui pidi nimekirja kinnitama. Edasi võib igaüks ise mõelda.

Miks teile nii jõhkralt ja läbinähtavalt ära tehti, isegi ei üritatud seda varjata?

Meie erakonna kohta öeldakse sageli, et me ei ole strateegiliselt kuigi taiplikud ja teeme vaid taktikalisi samme – mõnikord läheb täppi, tihti ei lähe. Seekord ei olnud [nimekirja koostamine] taktikaliselt täppipanek, strateegiliselt ammugi mitte.

Mida siin täpsemalt silmas peate?

Igal erakonnal tuleb langetada taktikalisi valikuid, kuidas lahendada ühte või teist küsimust – kas see toetab pikaajalisi eesmärke või mitte. Täna on põhjust vaadata ka valimistulemuse peale ja öelda, et Keskerakond on minetamas kõiki pikaajalisi sihte.

Ehk valitseb päevapoliitiline pragmatism?

Seda on isegi veel vähem kui päevapoliitiline pragmatism.

Seega valitsevad isiklikud ambitsioonid?

Tõenäoliselt.

Küsin otse: miks te Kadri Simsonile siis ei meeldi?

Küsige tema käest.

Paistab, et Keskerakond kaalub tõsiselt Savisaare väljavahetamist, sest koos temaga ei ole kunagi opositsioonist pääsu.

Savisaar on kahtlemata vinge poliitik. Eesti on talle võlgu tänu mitme positiivse arengu eest. Küll aga on ta suure organisatsiooni juhina minetanud ammu visiooni ja missioonitunde.Ta on tohutult endasse sulgunud. Vastuolu Tallinna ja riigi vahel, mida võiks esmapilgul pidada ideoloogiliseks, on tegelikult ka Savisaare isiklik isolatsioon.Keskerakonnas süveneb samuti vastandus Tallinna ja ülejäänud erakonna vahel. Viimase nelja aastaga pole suurim opositsioonierakond kaotanud mitte ainult kohti, vaid ka hääli, mainest rääkimata.Seda ei saa õigustada sellega, et üks inimene võttis Tallinnas nii palju rohkem hääli. See ei ole missioonitundega organisatsiooni liidri jutt. Nii räägib enesesse kapseldunud ja enesekeskne poliitik, kes sipleb isiklikes probleemides. Kõik muu on ainult kuliss.Nende probleemide taustal ei taha ma tõusta hommikul, silmad häbi täis, ja ma ei näe ka mingit põhjust jätta see välja ütlemata.

Ometi olite aastaid Savisaarega nagu paarisrakend. Olite sisuliselt tema kõneisik.

Ma ei näe muud võimalust kui see, et koostööd tehakse võrdsetel ja ausatel alustel ja selle töö mõte on mõistlik.

Mind kutsus riigikokku tööle Siiri Oviir 1996. Keskerakonda astusin 1998. Noori tegusaid särasilmseid inimesi on Keskerakond alati osanud otsida, aga ta ei oska nendega hiljem midagi peale hakata.

Siis, kui nad küpseks saavad ja oma peaga mõtlema hakkavad?

Tundub küll, jah. See näitab midagi juhtide kohta, kui ainuke mõeldav koostöövorm on kõigega leppiv allumine.

Mis hetkest hakkasid te teed Savisaarega lahku kiskuma?

See protsess on olnud väga keeruline ja pikk, pikem kui üks parlamendiperiood. Siin ei ole süüdi üks inimene ega üks küsimus. Me hindame liidreid ikkagi selle järgi, kas neil on plusse rohkem kui miinuseid. Aga mingil hetkel tundub, et miinused kaaluvad kõik muu üles.

Arvan, et Eestis ei ole terve mõistusega inimest, kes vaataks protsesse, mis Keskerakonnas toimuvad, ja ütleks, et need jäävad plusspoolele.

Kas teie püüdsite Savisaart kuidagi mõjutada või on see võimatu?

Sageli on ainus võimalus pilti muuta isikliku eeskujuga. Arvan, et minust on tänaseks kasvanud sirge selja, selge sõna ja silmavaatega inimene.

Oma blogis kirjutasite, et Keskerakonna programm on propagandamaiguga muinasjutt. Otsustasite tegeliku arvamuse välja laduda?

Mulle tundub, et enamik erakondade programme on samas žanris. Sõnastatakse lubadusi, mitte nende täitmiseks vajalikke lahendusi.

Seni kirjutasite sellele programmile alla, aga neil valimistel enam mitte. Miks?

Igal eliidil peaks olema oma roll või vastutus ühiskonna ees laiemalt. Kui see eliit teeb aga täpselt sama, mida aastal 2007 või 2003, ja jätab kõrvale kogu viimaste aastate õppetundide pagasi, mille ta paratamatult sai, ja räägib seejuures ikka oma vastutustundest Eesti riigi ees, siis ma küsiks: kui kaua võib vaid rääkida?!

Kas see tähendab, et seni mängisite pettust ja muinasjutu puhumist kaasa?

Usk ja lootus paremasse homsesse on meis küllap kõigis olemas. Kuid kuskilt jookseb usutavuse punane piir. Seega, vähem või rohkem alateadlikult mängisin jah.

Sest teisiti ei saa – ei valita?

Kui erakondadel üldse valimisprogramm puudub, ei saa nad ju minna valimistele. Aga omades sajaprotsendilist opositsiooni potentsiaali, nagu on Keskerakonnal, kuid minnes kaasa veelgi populistlikuma või räigema ülepakkumisega, kaevatakse endale pikas plaanis veelgi sügavamat usaldusväärsuse kaotamise auku.

Tõsi, paljud probleemid, millest programm räägib, ongi väga valusad ja kiireid lahendusi nõudvad, kuid liiga tihti puudub lubajatel igasugune sisemine valmisolek ja ettekujutus, kuidas ja mille arvelt neid lubadusi lahendada.

Teen õige järelduse, kui ütlen, et te ei usu enam sellesse, mida Keskerakond teeb?

Visioon paremast sotsiaalsest riigist on võimalik, aga minu jaoks on kadunud ära ühendus nende inimeste eesmärkide vahel, kes sellest räägivad ja kes saavad selleks midagi ära teha ning peaksid tegema. Ma ei näe enam ammu sisemist põlemist ega usku organisatsiooni, et seatud eesmärke ja lubadusi realiseerida. See nõuaks esmalt paljude asjade muutmist iseenda juures.

Saan aru, et usk Keskerakonna liidrite teovõimesse on teil minimaalne. Kas nii?

Jah. Ja minu meelest pole erakonna programm suures osas pandud kokku mitte reaalsest valmisolekust seda ellu viia, vaid soovist saada mandaat selleks, et vanaviisi edasi eksisteerida. Organisatsiooni tohutu kapseldumine ja sissepoole pööratus on see, mis teeb mulle haiget, nagu seegi, et keegi selle eest ei vastuta.

Nii et olete pettunud erakonna juhtides, mitte erakonnas?

Just.

Miks siis mitte erakonna silt oma rinna peal välja vahetada?

Probleem ei ole sildis, vaid selles, mis selle taga on. Silt rinnal ei ole see, mis mulle liiga teeb. Lõppude lõpuks on Keskerakond formaalselt poliitiline jõud, kes esindab või peaks esindama seda osa ühiskonnast, kes väärib ja vajab märksa tugevamat esindatust kui seni.Mulle isiklikult tundub, et tegemist on justkui nende usalduse ja häälte varastamisega, millega Keskerakond on tegelenud liiga kaua.

Valimiskaotuse järel hõiskasite: «Elagu uus vabadus!» Oli see rõõm sellest, et olete orjusest prii?

Suudan prognoosida, millisel tasemel ja millist rolli hakkab riigikogus etendama Keskerakonna fraktsioon, ja ma tõesti tunnen suurt kergendust, et mul ei ole selles teatris rolli. Siiralt.

Kas see tähendab, et kõik, kes pääsesid Keskerakonna ridades riigikokku, peaksid tundma piinlikkust?

Ei. Loodan, et mitte. Usun, et nad suudavad käituda riigikogus väärikal viisil, kus neil on senisest kindlasti veelgi raskem, aga küll nad hakkama saavad.

Loen meie vestlusest välja, et kõik need aastad olete pidanud kandma maski.

Poliitika ei ole isiklik, vaid avalik asi. Kõik, mis tehakse, ei saa alati kõigile meeldida ega peagi meeldima. Kuid see ei tohiks muutuda ka asjaks iseeneses. Selle teadmisega hakkama saamiseks on poliitikutel kindlasti kapis hulk maske, ja kindlasti on mulgi neid rohkem kui üks, aga olen ikka väga palju aastaid suutnud hoida sirgeseljalist ja ilma maskideta joont.

Ja selle eest nüüd karistada saanud?

Seda võib nii tõlgendada küll.

Milline on tegelik Evelyn Sepp?

Elurõõmus ja elujanuga.

Mis edasi saab?

Isegi kui mul oleks pintsel, ei oskaks ma tulevikku visandada. Krokii on alles nii toores.

Kas teie kohta võib öelda, et olete nende valimiste kuulsaim kaotaja?

Arvan, et olen nende valimiste kõige suurem võitja. Ma olen ikkagi strateeg, mitte taktik.

Ja mis oli see, mida ma ei osanud küsida?

Seda, kas ma olen kibestunud, pettunud või solvunud? Ei ole!

On asju, näiteks sõprus ja usaldus ja lugupidamine, mida ei saa vahetada rahaks ja mida ei tohiks vahetada ka häälte vastu.

2 küsimust

Keskerakonna aseesimees Kadri Simson, miks paigutasite Evelyn Sepa valimistel nimekirja lõppu?

Mina ei paigutanud teda lõppu. Minult küsiti soovitust, millised riigikogu liikmed on oma tööga ära teeninud selle, et nad on erakonna esi-20s. Pean tunnistama, et Evelyn Sepp minu arvates nende hulka ei kuulunud. Ta puudus viimasel neljal aastal väga palju riigikogu istungitelt ja fraktsiooni töökoosolekutelt. Meie [erakonna] 29 riigikogu saadiku seas oli teisi, kes panustasid palju rohkem.

Miks maandus Sepp alles 123. kohale?

Nimekiri on 125 nime pikk ja see ei ole meie jaoks edetabel. Nimekirja lõpus oli inimesi, kelle kohta mul on ainult kiidusõnu, näiteks Toomas Varek. Sellises seltskonnas ei peaks keegi ennast halvasti tundma.Evelyn oli valimisringkonnas, kus valituks saamiseks oli kvalifikatsiooninorm erakordselt madal, kõigest 600 häält. See näitab, et tal olid kõik võimalused riigikokku saamiseks. Ta lihtsalt jooksis lati alt läbi.

Kas teate, et...Evelyn Sepp (38)...• kogus riigikogu valimistel 414 häält, eelmistel valimistel sai ta 565 häält, omal kahel esimesel valimisel vastavalt 86 ja 292 häält;• on kahe alaliidu, Eesti Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Ujumisliidu president;• on osalenud 2008 saates «Tantsud tähtedega» (koos Marko Kiigajaaniga) ja 2010 saates «Laulud tähtedega» (koos Margus Vaheriga).

Evelyn Sepp: lustin rumala jutu aadressil

Kui 16.jaanuaril pärast Keskerakonna valimisnimekirjade avalikustamist suur skandaal puhkes, andis Keskerakond ajakirjanduse vahendusel ametliku selgituse sellele peasekretäri suu läbi. Nüüd, peale valimisi kuulutas puhast tõde erakonna aseesimees Kadri Simson. Lugesin tema kommentaari 12.märtsi Postimehe Arteris ja nüüd lustin küll mõnda aega selle aadressil. Tehke teie sama kui suudate:)





Nimelt olevat mu 123.koht erakonna valimisnimekirjas paar kuud hiljem seletatav mitte sellega, et erakond soovis "kaunistada oma nimekirja tagumist osa" nagu teatas varem Priit Toobal, vaid hoopis sellega, et mu "tööpanus Riigikogus oli väike", võrreldes ülejäänul 27 uuesti kandideerinud kolleegiga. Sh ühega, kelle "tööpanus" oli veel väiksem ja kes teenis ära veelgi suurema kolleeg Simsoni isikliku pahameele :):)





Õnneks, peab aga erapooletult ja kiretult tööpanuse üle Riigikogus arvestust Riigikogu Kantselei, kes koostab vastavat tabelit, milles kirjas ja kokku loetud kõik, mida saadikud selles kogus teevad ja mille ma nüüd kohe siia ka lingin. Nagu igaüks ise näha võib, on see sedavõrd kõnekas, et kommentaaridetagi on tegelikult kõik selge ja puust ja punaselt ette kantud ning jutt vähesest tööpanusest on abitu ja koomiline, ega vaja ka minupoolset täiendavat selgitust.:)





Paar tabelit selgitavat kommentaari siiski veel - nimelt Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase (nagu ka kõigi teiste Riigikogu juhatuse liikmete puhul) tuleb arvestada seda, et iga kord, kui ta istungit juhtides kellelegi sõna andis, läks see statistikasse kirja sõnavõtuna, samuti ka näiteks fraktsiooni esimees Kadri Simsoni puhul kui ta näiteks fraktsiooni nimel 10-minutilist vaheaega küsis, mida ta nende aastate jooksul kümneid tunde kokku tegi. Arvestada tuleb ka sellega, et mitte kõik kolleegid ei olnud ametis täit koossiseu ja seetõttu pole nende panus ka arvuliselt võrreldav teistega.





Aga tabel ise nüüd siin.

Lustige teiegi täiega, ja mõelge, millega meie palavalt armastatud fraktsiooni esimees tegelikkuses tegeleb ja palju lähevad talle korda erakonna ees seisvad reaalsed, mitte tema isiklikud probleemid ...





Kui see ei ole töö, mida Keskerakond hindab, siis oleks kindlasti kõigil, minul sh huvitav teada, mis on see "töö", mida siis hinnatakse .



Ja veel üks ülevaade, mis samuti näitab suures plaanis ja eriti selle eelenva tabeliga koos analüüsides opositsioonisaadikute tööpanust erakonna seisukohtade kaitsmisel ja selgitamisel. See on ETA meediamonitooring.

Tabel kajastab ajavahemikku 2.aprill 2007 kuni 13.märts 2011. Siingi on täiendavad kommentaarid liigsed ...

Üldse on Keskerakonna fraktsiooni sel perioodil meedias mainitud 24646 korda. Ja alljärgnevalt kordi saadikute kaupa. Sellest:


3214 – Kadri Simson
3119 – Evelyn Sepp
2981 - Ain Seppik
2717 - Jüri Ratas
1948 – Mailis Reps
1907 – Kalle Laanet
1647 – Aivar Riisalu
1439 – Marika Tuus
1398 – Heimar Lenk
1173 – Arvo Sarapuu
1129 – Toomas Varek
1112 – Jaak Aab
1088 – Lembit Kaljuvee
1004 – Enn Eesmaa
931 – Kalev Kallo
884 - Vladimir Velman
829 – Olga Sõtnik
799- Lauri Laasi
711- Inara Luigas
672. - Valeri Korb
475 – Eldar Efendijev
538 – Toivo Tootsen
526 - Rein Ratas
517 – Helle Kalda
460 – Tiit Kuusmik
325 – Georg Pelisaar
264 – Nelli Privalova
177 – Nikolai Põdramägi

Lõpetuseks - ärge nähke nüüd ja edasipidigi vaeva
mingite keeruliste skeemide väljamõtlemise ja vandenõuteooriate
nuputamisega. Samuti ärge vaadake ka eelolevatel kuudel mossitamisi mulle otsa, kui Tallinna Linnavolikogu hakkab arutama Keskerakonna saatust linnajuhtimise juures. Annan oma panuse nii nagu ma seda kõik need eelnevad aastad teinud olen.

Kuid kuna tegemist on erakonnaga, kes arvab saavat endale eelnevalt
kirjeldatud jama lubada oma siseelu korraldamisel, mis võtab
meilt suure osa jõust, ideedest ja koostöövaimust, siis mis seal
ikka. Eks keegi pea ka selle eest vastutama.

Ütlesin Postimehe Arteris nii mõndagi selliste tendentside kohta. Nagu ka seda, et minumeelest on see valijate usalduse ja häälte varastamine selleks, et ise vanaviisi edasi eksisteerida. Kadumas on siht ja visioon pikemaks ja ilmselt ka huvi muuks, kui isiklikeks ambitsioonideks.
Sellest aga on tõesti kahju!

Evelyn Sepp: peatage terve mõistuse defitsiit!

Olin valimiskampaania alul dilemma ees. Programmi koostanud inimestega vaidlesin mitmel korral, tegelikult olen seda ka varem teinued, selle üle, et mis zhanr see dokument on. Kas see on propaganda või on see tegutsemisjuhis. Nemad püüdsid väita, et viimane, aga noh, siis tahaks seal ju näha ka analüüse, ja lahenduskäike. Eriti lahenduskäike. Lihtsalt lubadusest raha siia ja sinna panna jääb millegi ärategemiseks väheseks. Kuskilt peab see raha reaalselt tulema, et kuskile edasi minna ... Ja olgu meie tipud nii võimsad ja võimukad kui tahes, uskumisest neisse ei ole piisa kui lahenduskäigud ei ole realistlikud ja raha juurde trükkida ka ei saa!

Õige vastus on seega, et tegu on pigem muinasjutuzhanriga, millel kõva propaganda mekk mann. Muidugi on neis dokumentides palju juttu valusatest probleemidest, aga nende kirjeldamisest ja igale poole raha lubamisest ju ka nagu midagi ei muutu. Ja nii ei olegi erakonnad ja kardevalt ka Eesti valijad neid programme vaadates ning lisaks ka majanduskriisi tagajärgi meenutades suurt millestki õppinud.

Pigem sõnastatakse neisse külma kõhuga jätkuvalt eeldatavate valijagruppide ootused ja siis läheb lahti. Unistada pole ju keegi keelanud, aga reaalsusega on neil vähe pistmist ...


Viimastel päevadel ajab mind aga lausa hulluks tele- ja raadioreklaamide kõla. Võib kindel olla ja sõlmime lepingu. Appppppiiiiii! Kas teil häbi ei ole!?

Mõni topib oma flaierile tekste sellest, mida ta mitte kunagi teinud ei ole, sest polnud sel ajal isegi Riigikogus seda tegemas. Piinlik on. Oi kui piinlik on. Mõni ajab lihtsalt pläma, mõni põletab muul viisil maksumaksja raha kampaaniaks. Määritud on absoluutselt kõik

Häälte ostmiseks ei ole ju vaja muud kui ainult raha ja Ljoshat. Nii oli see kolleeg Sester puhul. Ja siis ronib proua akadeemiks ise õhtul kümneid või sadu kordi teleekraanile sellist kampa kiitma ja reklaamima...Nagu Ivo Linnagi. Kas ta ikka teab, paljudel Eesti inimestel senini digitele ei tööta, mida ta viimati loodetavasti korraliku honorari eest promos!? Nüüd siis poliitika. Oi kui odav see on ...


Eile lugesin kuskilt ka koolilaste varivalimistest Tartus, mille eriti "aateline" mees, haridusminsiter Tõni Lukas, koguni, koos oma jüngritega poliitipalganiks keeras ja mille peale koolilapsed sügavalt pettunud olid.

Miks nii meeleheitlikult, härrased!?


Mõned aastad tagasi olin ühel parlamendi simulatsioonimängul ja sain pehmelt öeldes shoki, kui enamikus veel gümnasistid "moodustasid koalitsiooni" sellel põhjal, kes kellega parasjagu armusuhtes on. Vot siis nii palju poliitilistest eeskujudest jms. ...

Keskerakonna kampaaniast ma siinkohal ei räägi, sest seda ei ole lihtsalt. Aga raha ei näi see-eet probleemiks olevat valitsuserkaondadel.
Mõista-mõista, kuidas see küll nii juhtub, et võlad kaovad välgukiirusel ja igast 10 reklaamist 9 on peaministripartei omad...

Tõesti huvitav!


Täna juhib Postimees muide samale probleemile või dilemmale tõsisemalt tähelepanu: http://www.e24.ee/?id=396645



Mõni päev tagasi sedastas EPL, et juba palju aastaid läheb suurem osa ja tähelepanu neile peredele ja lastele, kes Eesti mõistes on niigi rikkad ja endaga hästi toimetulevad. Aga mis sest muutub? Puruvaesed maapiirkonnad annavad ikka oma hääle kogu selle jama jätkumisele. Või siiski?

Kohati on seda raske mõista. Sest adekvaatsed analüütikud, spetsialistid jt. räägivad päevast-päeva sellest, et ega ikka ei saa küll rohkem avalikke teenuseid osutada, teid, kooliharidust, meditsiini jms. arendada kui eelarveraha vähendatud maksude näol väheneb, aga ei õpita sest midagi!:) Ei mööda pea päevagi kui ei ilmuks mõni süvaanalüüs olgu siis Praxise või mõne teise ekspertgrupi poolt, mis põrmustab järjekordse osa valimisprogrammidest pea täielikult.

Ka olemasolev olukord ei näi nendes analüüsides üldsegi nii roosiine, et seda peaks iga hinna eest säilitada püüdma ... Otse vastupidi - põhimõtteliselt on Eesti kõigis võtmevaldkondades täiesti jätkusuutmatu ...


Nii et oma isikliku dilemaa lahendamiseks EI LUBA MA MITTE MIDAGI kõlavat, peale oma isikliku aususe ja meelekindluse. Täna on Eesti lihtsalt olukorras, kus loosungitel ei ole kohta. Vaja on keerulisi lahendusi, mitte tühje lubadusi!

Evelyn Sepp: kampaaniamuljed 1

Kurb on see, et ilmselt mitmel erineval põhjusel mööduvad seekordsed valimised nii, et nad nagu polekski toimunud ja kampaanias puudub keskne sisu ning teema. Samas on mul endal oma isiklikku kampaaniat küll lust teha. Abiks on mul väike ja toimekas tiim ja kurta pole küll millegi v.a. külma ilma üle.

Inimesed ei riidle, ei viska asjadega, ei sülita, ei sõima. Üldiselt on kõik ok.

Mõistagi on reaktsioonid erinevad. Mõni on üllatunud, mõni jutukas, paljud tunnevad ära ja soovivad edu, paar korda on suisa küsitud, et kuidas ma niimoodi ise endale reklaami teen. Olen siis seletanud, et kes siis veel peaks mind paremini tundma ja tutvustama kui mitte mina ise.

Täna oli lõbus seik ühe Säästumarketi juures. Soliidne proua imestas, et Teie, siin, Säästumarketi juures. Vastasin selle peale, et kõlbab mul sellest poest ostmas käia, kõlbab mul selle ees oma valimismaterjali ka jagada. Tema siis teatas, et temal küll ei kõlba osta sealt. Et kell 12 pole ikka kaupa veel tulnud ja muidu pidi ka kvaliteediga kidur olema. No arutasime siis veel asja ja leidsime, et ega linnapea ja ka peaminister saa keelata omanikul kehva äri teha. Kui ikka teenida oma poes ei taha, siis ei taha...

Teine lõbus seik oli ühe neiuga. Esmalt tuiskas poodi ja kui kaup tehtud oli, tuli ise ja küsis mõne küsimuse. Imestas samuti, et miks ma ise enda materjali jagan ja mida ma luban. Ja kas ma ise ka usun neid lubadusi.

Andsin siis oma flaieri ja ütlesin, et lugegu ise, et ma ei luba suurt midagi, sest ma tõesti arvan, et täna on Eesti olukorras nagu tulekahjus, kus pole aeg rääkida sellest, kuidas me uue ja suurema maja ehitame, vaid kus tuleb reaalselt tuld kustutada.

Tähendab, et rääkida tuleb küll, aga nende juttude formaat pole valimisloosungid ega flaierid. Visioonid ja tegevuskavad olgu sisulised, realistlikud ja põhjalikud ikka.

Neiu võttis flaieri, vaatas ikka umbuskselt mind, luges selle läbi ja mulle vähemalt tundus, et jäi tõsiselt mõtlema. Loodan, et tema oli just see noor ja terve mõistusega inimene, kes oskab hinnata ka sellist asusust.

Igatahes läksime me lahku rahuloluga tema ilmes... Ilmselt minu omas ka!

Pärastlõunal oli mul veel kohtumine koolilastega. 9.klass. Aga nii asjalikke ja tarku küsimusi, ei ole mult ammu enam küsitud. Mul oli hea meel püüda vähemalt sama sisukalt vastata. Kui uue Eesti lapsed kasvaksid kõik mõtlemiselt nii teravaks ja kaalukaks ja sisuliseks, oleks Eestil veel lootust ...

Rääkisime muide hindadest, palkadest,eurost jms.