Evelyn Sepp: kunagi pole hilja vigu parandada

Nii palju ujumisjuttu, kui sel aastal, pole ma vist kunagi rääkinud. No põhjust on loomulikult ka olnud.

Esiteks on käimas Eesti ujumise 100. juubeliaasta. Teiseks on Eesti ujumise ees seisvad probleemid tõsisemad kui ehk kunagi varem
Kolmandaks tabas Eestit sel suvel lausa uppumissurmade epideemia ning neljandaks ja mitte viimaseks – on Eesti ujujad olnud väga tublid.

Tulles sedakorda tagasi selle kolmanda põhjuse – uppumissurmade – juurde, sai suvel pead kokku pandud ja võetud täita üks üsna tühi koht – ujumisohutus, millest rääkimine ja eriti selle nimel tegutsemine on nagu üks irooniline rahvatarkuski ütleb, iga uppuja enese mure.

Koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S sai Tallinna linnaosavalitsuste rahalisel toetusel käima pandud kampaania ujumisohutuse ja võimaluste tutvustamiseks. Suvel oli peamiseks pisitrükiste jagamine randades, nüüd, sügise hakul, jätkub see juba internetis.
Vt. siit:
http://www.swimming.ee/opiujuma

Kui suve algupoolel arvutas Euroopa Komisjon välja inimese elu hinna Euroopa liikmesriikides ja Eestis osutus see üheks odavamaks, makstes hinnanguliselt 7 miljonit krooni, siis tänaseks on vaid paari suvekuuga mõttetult ära raisatud või ütleme, uputatud, juba enam kui 600 miljonit krooni.

Kui veel statistikast rääkida, siis sel aastal on liikluses hukkunuid pea poole vähem kui uppunuid. Palju on seegi, kuid arv on rõõmustavalt väike võrreldes möödunud aastatega. Rõõmustav on seejuures siiski asjaolu, et riiklikud investeeringud ja kampaaniad kannavad siiski vilja, millest saab teha järelduse, et kui riik ikkagi panustab erinevatesse vahenditesse, mis tõstavad inimeste teadlikkust, ja mõjutavad nende käitumisharjumusi, tõuseb ohutu liiklemise teadlikkus ja mõttetute surmajuhtumite arv väheneb.

Majandusminister Juhan Parts soovitas mõttetute liiklussurmade arvu riikliku programmiga veelgi vähendada. Irvhambad küsisid selle peale mõistagi ,et millised need senised mõttekad liiklussurmad on, aga olgu pealegi.

Riiklikku programmi koos sellega kaasneva tegevuskava ja selge rahastamisskeemiga vajab ka veeohutus.

Ujumise õppimiseks 24 koolitunni osaline riigipoolne rahastamine ei ole küll midagi sellist, mille peale uhkusest pakatavalt rinnale kõmmida ja enesekiitusest pakatada.

25 meetri läbimine basseinis kaheldava väärtusega „ujumisoskuseks“ hindamine on sama kui lugeda 24 tundi tähti õppinu kirjaoskajaks …

Lisaks sellele vaidlusele palju peaks riik panustama koolilaste ujumisoskuse arendamiseks ja kas 3,5 miljonit toetuskrooni ikka on külluslik ja arvestatava perspektiivitundega tegevus, on asjad käest ära ka basseinidega.

Proua kultuuriminister on oma tublide spordiametnike toetusel terve suve mänginud lolli, vabandust, ma tahtsin öelda ping-pongi ega ole suutnud, õigemini küll suvatsenud jagada vastutust ja teadmist sellest, palju ja mis konditsioonis on Eestis ujumiseks sobivad spordibaasid üleüldse. Olen pidanud temaga päris pikka kirjavahetust sel teemal.

Ühes oma vastuses osatas ta konkreetsele küsimusele küsimusega vastates, et kas alaliit siis ise ei tea palju ja millises korras on basseinid Eestis.

Muide, täit ülevaadet meil tõesti ei ole, sest mõni aeg tagasi kurjustas ilmselt tänase skandaali valguses tundmatuks jääda sooviv Kultuuriministeeriumi spordiametnik alaliidu töötajaga selle pärast, et ta maavalitsustelt vastavaid andmeid päris.

Liiatigi kasutavad EUL liikmesklubid, keda on 38, treenimiseks kaugelt vähem keskusi, kui isegi koolikohustuslikuks ujumiseks kasutatakse. Neid pidi olema tervelt 79! Ja kokku kaugelt üle 100 ujula ...

Aga üldiselt on olukord halb. Ujumisvõimalusi on vähe, olemasolevad on amortiseerunud ning keskeltläbi on ujulapileti hind kordades kõrgem kui naabritel Põhjamaades või ka Kesk-Euroopas. Elatusjärg aga vist ei kannata meil võrdlust. Hinnad seega ka mitte …

Eesti ujujatele tõesti ei sobi 15 või 18 meetrised 80 cm sügavused vannid, mis laste algõpetuses võivad ju parema puudusel häda ära ajada, kuid spordimeisterlikkuse tõstmiseks jääb neist väheks.

Huvitav fakt seegi, et viimase 10 aasta jooksul on läbi Kultuuriministeeriumi ujumisvõimaluste kaasajastamiseks ja kättesaadavuse parandamiseks investeeritud umbes 36 miljonit krooni. Sportlikuks ujumiseks sobivad toetusraha saanuist vaid paar-kolm. Ministeerium igatahes nende andmete õigsuse vastu ei vaielnud, küll jagus tal aga sõnu sellise olukorra õigustuseks.

Veel, et oleks teada, palusin EUL töötajal ujumisvõimaluste ülevaate kokkupanekuga jätkata ja katsuge te veel alaliidu töötajatele töökäske jagada. Selline käitumine on lihtsalt ennekuulmatu ja häbiväärne ning kõike muud kui ametnikule sobiv …

See on nüüd küll alaliidu asi, millega me oma töötajaid koormame ja see, kes tahab riiki valitseda, peab ikka ise teadma, mida ta täpselt valitseb ning kelle raha eest ta seda luksust endale lubab. Asjad käivad lihtsalt sedapidi …

Lõppude-lõpuks maksumaksjatena on meil kõigil õigus teada, millele täpsemalt kulub spordiinvesteeringuteks ja toetusteks riigieelarves eraldatud raha ja kas selle jagamiseks mingitki artikuleeritud ja põhjendustega varustatud plaani leidub.

Eesti riik toimib siiski veel põhimõttel, et ka Kultuuriministeeriumil on sellekohane aruandekohustus nii parlamendi kui igaühe ees ning pole ilmselgelt palju soovida, et ministeerium suudaks nii toimida, et seda põhitõde ei peaks neile meelde tuletama.

Nii ei teagi, kas peaks ka Reformierakonna liikmeks hakkama. Saaks vähemalt järgmisel erakonna volikogul täieõiguslikult sõna sekka öelda, et tänase ministri sarnased inimesed sellesse ametisse lihtsalt ei kõlba …

Või, et siis leiaks riik ka võimalusi Eesti esimese rahvusvahelistele nõuetele vastava 50-meetrise ujumiskompleksi rahastamiseks ja Eesti noored ei peaks treenimisvõimalusi Ameerika maksumaksja kulul parandama.

Tallinna Tehnikaülikooli rektori poliitilisi eelistusi ma küll ei tea, aga seni vähemalt ei ole ma kuulnud ,et neil oleks õnnestunud valitsust kuidagi Olümpiabasseini rahastamise toetusskeemidesse siduda, aga mine tea - kui ikka väga pingutada, siis ehk on see võimalik.

Vaja oleks seda aga tohutult!

Evelyn Sepp: õpi ujuma ja aita ujuma õppida!

Eesti Ujumisliidul koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S valmis mõni aeg tagasi väike õppekeskkond internetis aadressil:

http://www.swimming.ee/opiujuma


Palume seda kõigil külastada ja kui leiate, et missioon seda väärib, siis levitama ka edasi neile, keda selline teadmine-oskus võiks tulevikus aidata.

„Opiujuma“ internetikeskkond sisaldab 2 õppefilmi ning nii eesti- kui venekeelset lühiinfot selle kohta, mida võiks teada igaüks, kes veekogu äärde satub ja kellest sõltub nii tema enda kui pereliikmete ohutus ja elu. Lisaks leiab ka praktilist infot ja kontakte selle kohta, kus saab juba algaval kooliaastal alustada ujumistreeningutega.

Koostöös G4S-ga alustasime juba suvel pisitrükiste levitamisega randades, kus jagasime lihtsas vormis ja kiirelt haaratavaid näpunäiteid selle kohta millest veekogu ääres hoiduda ning millest alustada, et parandada nii enda kui oma pisikeste sõprade ja pereliikmete ujumisoskust. Seega on ilmade külmenemisel internetti kolimine lihtsalt loogiline jätk selleks, et olla järgmisel suvel juba palju paremas ujumisvormis ja säästa üliväärtuslikke Eesti inimeste elusid.

2010.aasta suvi jääb kahjuks meelde lisaks ülikuumadele ilmadele ka kurvastava uppumisstatistika ja riikliku vastutustundetusega. „Kui Eesti inimesed ei oska massiliselt ujuda või ei oska-taha teadvustada turvalise käitumise olulisust vees, siis tuleb viga otsida ikkagi ka mujalt kui ainult viinapudeli põhjast: Olgu see siis ebapiisav kohustusliku ujumise programm, puudulikud ujumisvõimalused üle Eesti, liigkallis piletihind paljudes ujulates ja lihtsalt vähene teadlikkus ohtudest, mis varitsevat hooletut ujujat.

Lõppema hakkav suvi kinnitab aga veel üht reeglipärasust: randades, mis olid mehitatud korraliku rannavalvega juhtus ka väga vähe õnnetusi. Järelikult tasus avalikest vahenditest tehtav investeering inimeste ohutusse end ära.

Eesti Ujumisliit tänab oma koostööpartnereid ning tunnustab südamest Tallinna linna ja Tallinna linnaosi, kes ohutu ujumise kampaaniat rahaliselt toetasid.

Evelyn Sepp: kuidas Eesti Valitsus börsi kontrollis

Tänagi elab Saaremaal üksjagu inimesi, kes on ilmselt kõigutamatult veendunud, et taasiseisvusaja "suurim poolriiklik" kuritöö oli V.Leedo laevade väidetav jäätee purustamine paar aastat tagasi.

Jää, jäätee, tee. No kui see nii oli, siis nörritav lugu tõesti. Mina saarlane ei ole ja seda kommenteerida ei oska.

Aga võrreldes selle pahateoga kui see seda oli, on elektribörsil toimuv ikka tõeline kuritegu. Pärast elektrihinna kosmoses käimist, mis olevat johtunud elektribörsi "anomaaliast", hakkavad ka Eesti inimesed virisema ikkagi päris probleemide pärast ... Olen selles kindel kui kalju.

Mõelgem korra - elektribörsil, mis on nüüd meie elektrihinna määramisel A ja O, maksis megavatt-tund elektrit enam kui 5 tunni jooksul 2000 eurot (31 293 krooni).

Samas - keegi pole süüdi, kõik olid põõsas kui pauk käis ja pole välistatud, et nüüd nii hakkabki olema!

Muidugi on tore teada, et majandusministeerium samuti asja vastu huvi tunneb. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel sõnul ongi vaja leida vastused küsimustele, kuidas sai võimalikus asjaolu, et ligi pool Narva jaamade võimsusest oli korraga remondis, miks ei kasutatud turul olnud tunduvalt odavamaid Leedu tootjaid ja kuidas üldse leidus turuosalisi, kes olid nõus niivõrd kõrge hinnaga elektrit ostma.

Muu hulgas soovib minitseerium välja selgitada, kas hinnatõusu taga võis olla turuosaliste poolne turu manipuleerimine.

Head küsimused igati.

Huvitav lihtsalt, kas ministeerium hakkab sedavõrd kangelaslikult elektrihinna ja kõigi muude hindade vastu võitlema ka siis, kui ka ülejäänud Eesti riigi omandis olevate infrastruktuuriettevõtete aktsiad börsile jõuavad. Majandusministri Juhan Partsi kodupartei on seda ju aastaid soovinud ...

Muide, selle elektrituru ja -börsinduse valmisküpsetanud osalised on mingil imelikiul põhjusel seotud kõik ühe kindla parteiga ja ootan põnevusega, kuidas leiab ministeerium vastuse eriti sellele viimasele küsimusele, et miks küll osad turuosalised nii põhjendamatult raha põletasid, et seeläbi lausa börsihindu oli võimalik manipuleerida.

Tõesti põnev!

Evelyn Sepp: elu nagu sebra!:)

Age Martin Liivamági.

Foto eest tánud Toomas Huikile ja Scanpixile!

Olin viimati Budapestis oma 10 aastat tagasi. Toona oli Ungari toeline uue Euroopa tiiger. Dúnaamiline, joukas, innovaatiline. Ja moelda vaid - mis on úhe riigi ajaloos 10 aastat!? Vaid pogus hetk, aga elu siin Budapestis on seisma jáánud. See valjendub miljonil erineval moel kild-killu haaval ja see on kuidagi valus todemus ... Olgu peale, et Ungarit on rapurtanud őks poliitiline poud teise járel, aga kohati on lihtsalt raske uskuda kui kiiresti ja kergesti saab vankri ikka nii pohjalikult kraavi keerata nagu see siin on juhtunud.

Aga meie ei ole siin selleks, et ungarlastele kaasa elada voi kaasa tunda, vaid ikkagi oma asja ajamiseks. Ja Eesti ujumiselule on esmaspáeval alanud EM pakkunud hetki nagu sebral triipe: On puhtaid valgeid ja helgeid ja puhtaid musti ja masendavaid!:)

Kui midagi veel enne sportliku meeleolu hindamist mainida tasuks, siis seda, et ujumismaailmas on káimas sisuliselt esimene suurem tiitlivoistlus peale nn kosmosetrikoode keelustamist. Nii ehk naa on see kaardid segamini loonud.

On tulemused, mida ei ole sisuliselt voimalik uks-uhele vorrelda, on psuhholoogiline enesetunne, mis kindlasti sportlasi mojutab, on uhesonaga uus olukord, mis sunnib taas tehnikat muutma voi siis erinevate fuusiliste eeldustega sportlastel end eelnevast erinevalt avama.

Kumm andis eeliseid teatud tuupi ujujatele, mis nuud kadunud on ja samas nouab
see taas rohkem tood, et hea olla voi heaks saada. Uhesonaga on uksjagu maaramatust. Kuid kindel on uks - ujumine areneb joudsalt edasi!

Maailm ei ole peatunud hetkekski ja seega ka meie ise ei tohi end selle sisse seisma unustada ...

Eesti voistkond on usna suur - 15 sportlast. Voistkonna komplekteerimisel on aluseks normid. A-norm jatab sportlase ettevalmistuskulud alaliidu kanda, B-normiga sportlane saab aga voimaluse tipp-voistlusel osaleda, kuid teha seda oma
kulude-kirjadega. Seega - juhuslikult ei ole siin keegi.

Midagi veel, mis ujumisest kaugemal seisja teada voiks - tegemist on vast uhe konkurentsitihedama alaga maailmas. See, mille kohta kergel káel oleda et "kehv sportlane", on ehk vorreldav sellega, kui panna 60 maratonimeest korvuti jooksma (mitte uksteise tuules!:) ja nad lopetaks nii 2-3 meetrise vahega. No seega,et on
praktiliselt ikkagi vordsed, kuigi uks on 1. ja 60 vaid 60.

Kindlasti saab kiidusonu oelda nende sportlaste aadressil, kes tahtsamal tiitlivoistlusel ujusid oma isiklikud rekordid. Vahemalt sama palju kiidusonu on ara teeninud ka need sportlased, kes just sel voisltusel tegid oma kova hooaja parima tulemuse. Sest nagu juba oeldud - on neid, kel on ees kummitrikoodega isiklikud, ja
sellisel juhul rekordiparandus lihtsalt nii lihtsalt ei kai ...

Kindlasti saab ja peabki kiidusonu utlema sel puhul, kui keegi jouab tiitlivoistluse 1/2 voi koguni finaali. Ujumismaailmas peetakse seda rahvusvahelise tippklassi naitajaks.

Kui Roomas oli finaalis 10, siis siin tehnilistel pohjustel taas 8 sportlast ehk seega on ka 1/2 20 ujuja asemel 16 voistlejat, aga seda magusam on sinna paas ...

Ja kui heita korra pilk tagasi, siis viimane pikaraja tiitlivúistluse finaalikoht vúideldi
válja 2öö5.aastal Montreali MM-l. Nii et oli mida uletada.

Ja toesti on tore see, et Triin Aljand sellega lopuks hakkama sai. See on lihtsalt nii valja teenitud koht Triinu jaoks. Luhiraja edukaid starte on ta teinud ju juba aastaid, Rooma MM-l pikal rajal jái laeks aga 1/2, nii et nuud siis jallegi samm edasi. Olgugi, et tipp on oi kui tihe ja konkurendid vága-vága vordsed.

Teatud mottes oli kurisoosne ka meeste 100 rinnuli. Sellist konkurentsi, kus pea 20 meest on u 0,7 sekundi sees, pole varem olnud. See on ka ala, mida valitseb Euroopa, nii et siinne kvaliteedipitser maailmatasemest on asjal lisaks peal. Kui midagi veel "eneseoigustuseks" kosta, siis seda, et Istanbuli luhiraja Euroopa meister detsembrikuust, oli nuud alles 21. Ja vaevalt, et tema ujumise voi aja kohta voiks oelda labikukkumine...:)

Esimene paev toi veel 13 stardist 3 isikikku rekordit, lisaks hooaja kovad isiklikud vúi sisuliselt nende kordamise ja kui jatta ehk 2 porumist korvale, siis kurta pole kull millegi ule.

Lohutuskiitmist viisakusest ei pea siin igatahes kellegi puhul tegema!

Ja kui ka teise páeva hommik toi meile oma 1/2 finalisti Martin Liivamáe náol, siis oleks patt ráákida poolikust munast voi pool-táis klaasist.

Tipp-tasemel sport lihtsalt on juba selline peenmehhaanika, et alati ei saa koigil valja tulla ja oiget vastust ebaonnestumisele ei ole samuti nii kerge pakkuda kui poe taga targutada.

Tood on enamasti tehtud tohutult, kuid viga voib sisse joosta nailiselt vaga vaikesest detailist kasvoi voistluse kaigus. Aga laskem asjatundjatel toimetada':)

PS Ja Triinu finaal ujutakse teisipáeval Eesti aja járgi kl 18.18 ning Martin Liivamági 1/2 u 18.40 paiku. Seega eks ikka poidlad pihku!

Evelyn Sepp:kellele lüüakse hingekella!

Uute õppekavade vastuvõtmine kulges mäletatavasti väga valuliselt. Lõpp-tulemusena taandas haridusminister need vaid enda mängumaaks ja nii need heaks kiidetigi. Ilma oluliste avalike arutelude ja sooviga tehtud ettepanekuid arvestada ega laiemalt asjatundjaid kaasata.

Asjasse pühendatud teavad seda niigi, et pole ainekava, mis ei tekitaks küsitavusi. Kuid senini on jäänud vähemalt kehalise kasvatuse ainekava kõrvale laiemast avalikust lahkamisest ja nüüd on selle esimene kibe tulemus ka käes.

7.juulil pärisin haridusministrilt aru seni "kohustusliku" ujumise algõpetuse kohta, ja selle käigus selgus muuhulgas mitmeid murettekitavaid asju. Nimelt, et ministri poolt kinnitatud uue kehalise kasvatuse õppekava nn kohustuslikku põhiõppesse ujumine alates 1.septembrist 2011, ei kuulu.

Ujumisõpetus on vabatahtliku valikainena ühel pulgal selliste spordialadega nagu seda on sulgpall või käsipall ja liikumisviisiga nagu seda on näiteks tantsimine. Samas võib kool aga ka selle ülejäänud 20-25% ajast kulutada vaid põhiõppekavasse kuuluvate spordialade ja teadmiste kinnistamisele. Selle juures ei tasu tähelepanuta jätta aga ka veel üht sellist "pisikest" olulist nüansi nagu on rahastamine. On enam kui tõenäoline, et selle osa, mis on nn vabatahtlik, rahastamine ei tule edaspidi mitte riigieelarvest, vaid jääb koolipidaja ehk siis omavalitsuse ainuõlule. Tegu pole ju riikliku õppekava kohustusliku osaga …

Maakeeli öelduna – kui koolipidajal on selleks raha, siis õpetatakse lapsed vee peal püsima, sest ega senisegi 24 kohustusliku tunniga enam ei saanud, kuid asi oli seegi. Ujumisoskuse omandamisest ei söanda ma enam aga üldse rääkidagi. Kui omavalitsusel vahendeid ei jagu, siis on uppuja päästmine tõesti vaid uppuja enese asi!

Selle osa rahastamises riik ju edaspidi enam kui tõenäoliselt osalema ei hakka! Vot siis!

Haridusminister peab aga ka senist 24 tunnist õpet piisavaks. Viidates isegi ekspertidele, kelle sõnul õpivad ikka kõik inimesed selle ajaga ujumise selgeks. Seda ma ka parem ei kommenteeri.

Kuid olgu siinkohal toodud võrdluseks ka see, kuidas inimeste ohutusse ja ujumisoskuse kui kohustusliku aine omandamisesse panustab näiteks selline riik nagu Saksamaa.

Minu hea kolleeg Eesti Ujumisliidu juhatusest, Andrus Ossip leidis ühest Saksamaa Ujumisliidu mõne aasta tagusest ülevaatest järgmist, et ujumisõpetusega seonduv on eri liidumaade õppeplaanides rohkem või vähem lahti kirjutatud. Eestis selline asi õppekavas üleüldse puudub. Kuid üldiselt vaadates jaguneb sealne ujumisõpe klassikaliselt kolme õppeastmesse ehk siis Eesti mõistes algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi. Kõigis õppeplaanides peetakse ujumise tähtsust õpilase arengule väga oluliseks, kohati isegi hädavajalikuks.

Püstitatud eesmärkide kohaselt peab neljanda klassi lõpuks laps oskama muu hulgas ühes stiilis kindlalt ujuda, ujumisprillidega sukelduda ja teha eri viisidel vettehüppeid. Põhikooli lõpuks peab õpilane suutma ujuda 15–20 minutit järjest, oskama vähemalt kaht ujumisstiili, sukelduma 3 m sügavusele ja olema kursis päästevõtetega. Gümnaasiumis antav ujumisõpe läheb küll väga spetsiifiliseks ning siin arvestatakse koolide võimaluste ja eripäradega. Seal aga, kus ujumine juba kavas on, peab gümnasist selgeks saama neli ujumisstiili, stardid ja pöörded jne.

See ei ole küll ilmselt rakendatav üks-üheleselt Eesti oludes, meie väiksuse ja vaesuse tõttu, kuid millegagi ei ole põhjendatav ka 180 kraadine vastupidine suund.

Selle asemel, et lülita ujumine põhiõppekavasse normatiividega võimlemise, pallimängude, kergejõustiku ja suusatamise kõrvale,
on see jäetud vähetähtsaks kõrvalharuks terviseedenduses. Selle asemel, et suurendada oluliselt ujumise algõpetuse tundide arvu ja seada selged sihid, mida ja kui palju peab inimene oskama, et tema elu avaveekogul oleks reaalselt kaitstud, tõmbab Eesti riik kokku just kõige olulisemalt – inimeste eluõpetuse arvelt!

Kultuuriministri hinnangul olevat ujumisõpetus üleüldse vaid lapsevanemate enda asi.

Ei tea küll miks lugemise ja arvutamisoskuse õpetamist ei jäeta vanemate kohustuseks!? Saaks koolid ju üldse kinni panna ja oi kui palju raha jääks riigile alles. Nagu kunagi ennevanasti kui talupoegade lapsed
käisid vaid paar talve külakoolis, et elementaarne rehkendus ja lugemisoskus selgeks saada, muidu ju ikka õpiti kangastelgede või ketruspingi kõrval rehetares.

Samas vastuses selgitas hardusminister veel sedagi, et kooliujulad on täna ca 550-st üldhariduskoolist, vaid 39. Ja eks elu näinud inimesena võime me edaspidi siis sellega ka arvestada, et ega seda ujumiõpetust eriti enamatesse koolidesse tulevikus ei kipugi jõudma. Isegi täna lähevad väiksemad maaujulad reas kinni, sest omavalitsusel ei ole raha, lapsevanematel ei ole ammugi tööd ega raha ja riik leiab, et tal on muud tähtsamat tehe kui seista laste ujumisoskuse omandamise toetamise eest.

Täna toetab Eesti riik läbi Kultuuriministeeriumi ujumise õpetust vaid 3,6 miljoni krooniga aastas ja sellel tasemel on see püsinud aastaid vaatamata teadmisele, et see katab vaid kolmandiku minimaalselt vajaminevast.

Ja kui nüüd keegi arvab, et see on vaid kitsalt ujumisega seotud inimeste lobby, siis leiame päev-päevalt üha enam toetajaid mõttele, et ujumise tähtsus õppekavas peaks senisega võrreldes oluliselt kasvama, mitte aga kahanema nagu peaks kasvama ka riigi roll selle oskuse olulisuse teadvustamisel ja omandamise rahalisel toetamisel.

24-tunnine praegu kehtivas riiklikus õppekavas sisalduv kohustuslik ujumisõpetus on Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul küll hea algus esmatutvumise tegemiseks vee ja ujumisega, kuid mitte piisav, et säästa elusid.

«Me peaksime tõstma oma inimeste terviseteadlikkust ja õpetama nad ujuma. Esiteks loomulikult, selleks, et säilitada elusid, teiseks ka selleks, et ujumist saaks harrastada tervisespordialana, kui füüsilist üldvõimekust arendavat tegevust ja kehale füüsilise koormuse andjat vastupidavusaladega tegelemiseks,» arvab Tallinna kooli direktor 2.augusti Postimehes.

Aguri arvates peaks koolides olema kohustuslik ujumine õppekavas kindlalt sees 1. – 12. klassini. «Ujumisoskus vajab omandamist, kinnistamist ja arendamist. Koolijuhina saab ta kinnitada, et kui kooli väärtuste hulgas on terviseteadlik mõtteviis valdav, siis koostöös vanematega saabki korraldada igas vanuses õpilastele aastaringselt ujumistunde, kuid tunnistab samas, et selleks on vaja vahendeid. «

Riigile tuleb aga Aguri arvates seada ülesanne teadvustada probleemi ujumisõpetuse sisseviimiseks õpilasele kogu tema koolis õppimise perioodil ja need sammud ka astuda.

Üks pentsikus lõpetuseks veel -olen mõnda aega suhelnud Eesti Vababriigi Kultuuriministeeriumiga, et saada nende käest ammendavat infot ujumiseks kasutatavate spordibaaside kohta Eestis. Olgu nende omanik siis kes tahes ja asugu nad koolide juures või olgu need teised avalikud ujulad. Seda infot neil aga ei ole, või nad ei julge seda väljastada, sest pilt kipub olema enam kui nigel. Aga vast nad võtavad ikka julguse kokku.

Haiguste raviks nagu mõistate on vaja kõigepealt korraliku diagnoosi. Seda aga ilma baaside olukorrast ülevaadet omamata, teha ei saa. Nagu on vaja ka põhjuste kõrvaldmiseks nende esmast teadvustamist ning siis kõva ennetustööd tagajärgede kirjeldamise asemel. Ujumisoskuse omandamise tähtsustamine ja riiklik rahastmine seda kahtlemata ka oleks!

Lihtsalt mõelgem - käimasoleva suve ca pooleteise kuu vältel on uppunud 70 inimest. Senise 7 kuuga on liikluses oma elu jätnud vähem kui 50. Ka seda on palju, sest väärt on iga elu, kuid ka see number on riikliku pika ja järjepideva ennetustöö tulemus. Järelikult ei päästa meid ka uppumissurmade puhul neist vaid tagantjärele parastades rääkimine, vaid ikka reaalsed sammud, mis tõstaks inimeste teadlikkust ning parandaks nende ujumisoskust ja seda ilma rahata ei saavuta!

Evelyn Sepp:Eesti Ujumine 100 - Palju õnne!:)

Head sõbrad,

Eesti ujumise ajaloo kogumise ja jäädvustamise eest tulihingeliselt seisev Toivo Viilep pani umbes aastapäevad tagasi kokku Ujumine 100 ajaloo lühiloo. See algab järgmise sissekandega:

1910 - 1.augustil peeti Pirita jõel Kalevi korraldatud ujumisvõistlused, kus oli kavas 50 ja 300 meetri distantsid, viimase distantsi võitis Anton Õunapuu 7.47-ga. Võistlusujumise ajastu Eesti pinnal oli alanud.

See 100 aastat ujumist Eestis on olnud sama kirju, kui seda on olnud sajand Eesti ajalugu. Sellesse mahub nii võite kui ka kaotusi. Sõja-aastaid, küüditamisi, olümpiaootuste täitumist ning nende luhtumist.

Kuid igasse neis 100 aastas on mahtunud kuhjaga inimlikult magusat võidurõõmu ja eneseleidmisi. See ongi põhjus, miks leidub ikka ja jälle poisse-tüdrukuid, kes sammud basseini poole seavad, oma vanematele nõuliul häälel meelde tuletavad, et neil on unistus, mille poole pürgida.

Meil siin on õnneks küllaga eeskujusid, kelle kombel mõelda, et kui nemad said hakkama, saame meie ka! Ja kuigi Eestis on kõike napilt, on sellest ometi piisanud, et särada olümpiamängude medalitega, näha oma silmaga ära mõne maailmarekordi sünd, elada kaasa üle Soome lahe ujumisele või mõelda imetlusest hingetult kas või meisterujujatest prouade Nora Kutti ja Helle Stukise vägitegudele.

Sellesse sajandisse on mahtunud ka kolossaalseid ehitusplaane, kirbet tsemendilõhna ja taas ehitusplaane. Veel rohkem treernite mõttetööd ning ujumis- ja jooksukilomeetreid. Kuid kõige selle taustal on ujujaid saatnud ka tohutu hulk rongi- ja lennukilomeetreid ...

See kõik kokku ongi Eesti ujumise ilu ja valu - osa Eesti spordiajaloost. Ehk kõigi ala juures olnud ja selle arengule kaasa aidanud inimeste ühiselt valatud higi, veri ja pisarad ...

Südamlikud tänud ja tunnustus!

Ning veel - kui juubilarile enesele esimeseks tõsiseks juubeliks midagi soovida, siis seda, et igal Eesti ujujal oleks vähemalt 100 tulihingelist fänni ja järgijat! Veel parem kui tuhat või koguni kümned ja sajad tuhanded pöidlahoidjad üle maailma! See teeks meist mitte lihtsalt saja-aastase ajalooga spordiala, vaid kõige enam peresid puudutava ja liigutava spordiala Eestis. Mul on usku sellesse, ja Eesti ujumine väärib seda!

Palju-palju õnne!

Ja kui juba läheb juubeldamiseks, siis palume kõigil läbi astuda Tartus Eesti Spordimuuseumist, kus on avatud Eesti Ujumise 100.aastapäevale pühendatud näitus.

Juba 9. augustil algavad Euroopa Meistrivõistlused Budapestis, nädalapäevad hiljem astuvad meie noored ülesse Noorte Olümpiapäevadel Sigapuris ning meisterujujad Göteborgis ja 18.septembril kutsub Eesti ujumispere kõiki oma osalisi, toetajaid, sõpru- ja vihkajaid tähistama Eseti ujumise juubelit Tallinna Laululaval.

Täpsemat infot leiad juba EUL kodulehelt http://www.swimming.ee/