Toiemtatud kõne tekst Riigikogus erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmise seaduse eelnõu nr 516 SE 3.lugemise eel 19.amil:
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Erakonnaõigusega kipub paraku olema traditsiooniliselt ja eriti enne valimisi samamoodi nagu ühe kõneka loosungiga Agu Sihvka lugudest. Kuid see eelnõu ei ole mitte lihtsalt jama, vaid selle eelnõu tähendus on veel palju kõnekam.
Me oleme siin majas, selles saalis, põhiseaduskomisjonis, ministeeriumides kulutanud sadu töötunde ja rohkem kui aasta selle eelnõu menetlemisele. Selle eelnõu menetlemise näiline eesmärk on olnud see, kuidas umbes 100 või 200 inimest ei oleks üheaegselt kahe erakonna nimekirjas. Aga vaatame nüüd asjale natukene tõsisemalt otsa.
Kelle asi on õigupoolest erakondade liikmelisus, kas see on tõesti riigi asi või peaks see olema ikkagi erakondade ülesanne ja erakondade endi mure?
Tänaseks on jõudnud eelnõusse säte, et erakonnad peavad oma liikmete nimekirja riigi kohturegistri juures. Ehk vastus minu küsimusele, kelle asi on erakondade liikmesus ja nimekirjad – see ei ole enam mitte erakondade asi, vaid see on riigi asi.
Mõtleme nüüd korra veel edasi, mis on veel riigi asi. Erakondade rahastamisest suure osa kannab riik, nimekirjad on riigi mure. Samuti see, mida ja kuidas erakonnad seda raha võivad kulutada. Kui ühel hetkel leidis osa sellest "riigist", et välireklaam on kurjast, siis see keelati lihtsalt ära. Mis sest, et see oli põhiseadusvastane. Aga ikkagi ...
Kümnete tuhandete erakonna lihtliikmete poliitiliste vaadete kohta andmebaasi kogumine ja nii-öelda riiklik talletamine ja majandamine on riigi asi. Ma arvan, et see on küsimus, millele Veneetsia komisjon võiks üsna pea päris tõsit tähelepanu pöörata, sest Eesti on väga jõuliselt liikunud selles suunas, et meil on riigi erakonnad.
Kui siin aastaid tagasi ja ka hilisemate arutelude käigus on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et sellisel kujul, nagu Eesti kogub inimeste poliitiliste vaadete kohta andmeid ehk erakonnaliikmete nimekirjad on avalikud, ei ole need kuskil mujal maailmas, vähemalt selles osas, millega me tahaksime samastuda, millelt tasuks eeskuju võtta ja mida järele teha.
Ja miks ei ole avalikud - sellepärast, et inimeste poliitiliste vaated, nii nagu ka nende usulised ja muud vaated, on nende isiklik asi. Meil justkui on see avalik - riigi asi.
Kui see oleks emotsioonivaba küsimus, n-ö tehniline küsimus, nagu meile seda eelnõu ette valmistades välja pakuti, siis võiks ju sellega leppida, aga kõik siin saalis ja ma arvan, et ka tuhanded inimesed väljapool seda saali, teavad, et paraku kümnete tuhandete lihtliikmete jaoks tähendab n-ö vale poliitiline kuuluvus, vale maailmavaate avalik deklareerimine avalikus nimekirjas väga selget ohtu nende töökohale, nende edasisele karjäärile.
Me võime öelda, et jah, erakonda kuulumise alusel inimese töölt vabastamine või tema olemise muutmine ebamugavaks ja raskeks on kriminaalne, aga peale selle tõdemuse ei ole nendele inimestele mitte midagi muud lohutavat öelda.
On selge, et kui me räägime sellest, et erakondade n-ö salaliikmesus võiks justkui viia sinna, et erakondade nimekirjas kandideerivad parlamenti või kohalikku omavalitsusse n-ö tühjad kohad, siis saate ka ilmselt aru, et see on suhteliselt naeruväärne konstruktsioon.
On täiesti ilmselge, et need inimesed, kes kannavad avalikkuse või ka kolmandate isikute ees, ütleme poliitilist või materiaalset vastutust, olgu nad siis erakonna mingites juhtorganites või esindades erakonda kas kohalike omavalitsuste valimistel või Riigikogu valimistel või saades valitud erakonna esindajana ühte või teise esinduskogusse, siis loomulikult on need positsioonid avalikud ja need inimesed on kõigile teada ja ka avalik huvi peaks sellega ka tegelikult piirduma.
Ei ole mingit põhjust tuua siin ohvriks kümneid tuhandeid inimesi, kes lihtsalt tahavad üht või teist maailmavaadet toetada, ja olgem ausad, mõneti ei ole ka oluline see, kui palju on erakondadel liikmeid, vaid oluline on see, kui palju neid valimistel toetab.
Sellest lähtub ülejäänud arenenud maailm selle küsimuse analüüsimisel ja ma arvan, et ka Eestil oleks aeg liikuda selles suunas ja lõpetada ära kiire ja sihikindel marss riigi erakondade teel.
Mul on ühtlasi hea meel siinkohal öelda, et Keskerakond seda seadusmuudatust ei toeta.
20.5.10
Evelyn Sepp: mitte ainult õigusemõistmise devalveerimisest...
Toimetatud kõne tekst 20.mai istungilt vastuseks Riigikohtu esimees Märt Raske ettekandele ning arutelu stenogramm ise:
Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!
Kõigile nendele eelnevatele ettekannetle, mis Riigikohtu esimees siin saalis teinud on, on eelnenud veel üks oluline protseduur – sisuline arutelu komisjonis ehk päevakorrapunkti ettevalmistus. Ja opositsioonierakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast omapoolset panust käesolevale arutelu sisukusele andnud ei ole. Kindlasti väärinuks päris mitmed täna kõneks olnud küsimused põhjalikku arutelu ja ka seaduseandja omapoolset kommentaari . Paraku jäime me ilma ka võimalusest Riigikohtu esimehe terast kriitikat sisuliselt arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus siin pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks nähtust on tegelikult ju mõlemad vildaka ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, üheltpoolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaalmajandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on usaldamatus, ja mitte ainult kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerumise vaatenurgast..
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultus? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!", aga meil ei lähe siin pea ühtegi istunginädalat mööda, kus opositsioon ei küsi ühe või teise asja sisulise põhjendatuse, eelduste ja ka tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressurss mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks - kriminaliseerimiseks, vaid tegelikult ressurss põhjuste väljajuurmiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe.
Eks see viibki normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees siin tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise tagamine üldisemalt.
Tänane õigusabi kättesaadavus on tõesti väga täpselt sõnastatud – sellest on kujunenud olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu ka selle „laenu“ andmise menetlemise tohutule ressursikulule.
Aga sellel õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine poolt, see on õigusabi andjate pool ja ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks riigi seisukohalt üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna.. Ja ma olen kaugel sellest, et kaitsta siin advokaatide kõrgeid honorare, aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi saavad osutada. See on üliolulise põhiõiguse kaitsmine ühelt poolt ja teisalt peab see tegevus olema tegelik, mitte formaalne riigi kohustus. Tänaseks on see aga muutunud näiliseks.
Peamine argument, millega justiitsminister siin pidevalt esineb, mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt - ilmselt erinevalt siis õigus- või rahanduskomisjonist käsitlenud - on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa eelarvesse ja ütleme lihtsustatult, et see ongi n-ö inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks, mitte aga põhiseaduse väärtused.
Muidugi on veel üks aspekt, mille üle siinkohal tasub järele mõelda, see on riigilõivude küsimus.
Väga sageli jõuame me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus selleni, et nendest on kujunenud riigile tuluteenimise viisi, kuigi oma olemuselt peavad nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Ja samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kus valitsus otsustab, kas kohtuvõim või õigusemõistmine kui selline on riigis pelgalt tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks kolmest võimuharust.
On ka ühemõtteliselt selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud sama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetud kui minu pärast kas või seadusandlik kogu või täitevvõimu haru.
Nüüd statistikast. Loomulikult statistikat tulebki teha, iseasi on aga see, mida ta meile näitab. Oluline on vaadata ka selle taha.
Väga sageli puutume me kokku probleemidega, kus me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmist toimub näiteks erinevate kiirmenetluste käigus ja hakates seda analüüsima avastame alles, mis see endaga tegelikkuses kaasa on toonud – selle, et õigusemõistmist sisuliselt ja valdavalt ei toimugi.
Sellised võtted võivad ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas see vähendab ka väga selgelt nii-öelda inimeste turvatunnet, õiglustunnet ja me jõuame taas kord devalveerimise teemani tagasi.
Nüüd veel ka sellest samast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis juhtis mitte ainult Riigikogu liikmete vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab.
Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest kitsast gruppi selle eelnõu väljatöötajaid, kes, kas suhtekorralduslikel, poliitilistel või ideoloogilistel või mingitel muudel isiklikel põhjustel, jätsid lahendamata väga palju kaasamisega, lugupidava kaasamisega seotud küsimusi.
Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt üles seda, et nad soovivad kohtureformi üseadust arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks veel niipalju, et tõepoolest need kolm Riigikohtu esimehe ettepanekut, millega Riigikogu peaks ja võiks lähiajal tegeleda, on väga sisulised ja Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!
Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!
Kõigile nendele eelnevatele ettekannetle, mis Riigikohtu esimees siin saalis teinud on, on eelnenud veel üks oluline protseduur – sisuline arutelu komisjonis ehk päevakorrapunkti ettevalmistus. Ja opositsioonierakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast omapoolset panust käesolevale arutelu sisukusele andnud ei ole. Kindlasti väärinuks päris mitmed täna kõneks olnud küsimused põhjalikku arutelu ja ka seaduseandja omapoolset kommentaari . Paraku jäime me ilma ka võimalusest Riigikohtu esimehe terast kriitikat sisuliselt arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus siin pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks nähtust on tegelikult ju mõlemad vildaka ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, üheltpoolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaalmajandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on usaldamatus, ja mitte ainult kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerumise vaatenurgast..
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultus? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!", aga meil ei lähe siin pea ühtegi istunginädalat mööda, kus opositsioon ei küsi ühe või teise asja sisulise põhjendatuse, eelduste ja ka tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressurss mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks - kriminaliseerimiseks, vaid tegelikult ressurss põhjuste väljajuurmiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe.
Eks see viibki normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees siin tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise tagamine üldisemalt.
Tänane õigusabi kättesaadavus on tõesti väga täpselt sõnastatud – sellest on kujunenud olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu ka selle „laenu“ andmise menetlemise tohutule ressursikulule.
Aga sellel õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine poolt, see on õigusabi andjate pool ja ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks riigi seisukohalt üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna.. Ja ma olen kaugel sellest, et kaitsta siin advokaatide kõrgeid honorare, aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi saavad osutada. See on üliolulise põhiõiguse kaitsmine ühelt poolt ja teisalt peab see tegevus olema tegelik, mitte formaalne riigi kohustus. Tänaseks on see aga muutunud näiliseks.
Peamine argument, millega justiitsminister siin pidevalt esineb, mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt - ilmselt erinevalt siis õigus- või rahanduskomisjonist käsitlenud - on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa eelarvesse ja ütleme lihtsustatult, et see ongi n-ö inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks, mitte aga põhiseaduse väärtused.
Hetkel kehtiv õigusabi tasustamine ja korraldus on viinud olukorrani, kus abi pole kättesaadav, selle menetlemine on ise ülikallis
ning tasustamissüsteem ei toeta esindatava huvide seadmist
esikohale.
Muidugi on veel üks aspekt, mille üle siinkohal tasub järele mõelda, see on riigilõivude küsimus.
Väga sageli jõuame me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus selleni, et nendest on kujunenud riigile tuluteenimise viisi, kuigi oma olemuselt peavad nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Ja samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kus valitsus otsustab, kas kohtuvõim või õigusemõistmine kui selline on riigis pelgalt tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks kolmest võimuharust.
On ka ühemõtteliselt selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud sama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetud kui minu pärast kas või seadusandlik kogu või täitevvõimu haru.
Nüüd statistikast. Loomulikult statistikat tulebki teha, iseasi on aga see, mida ta meile näitab. Oluline on vaadata ka selle taha.
Väga sageli puutume me kokku probleemidega, kus me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmist toimub näiteks erinevate kiirmenetluste käigus ja hakates seda analüüsima avastame alles, mis see endaga tegelikkuses kaasa on toonud – selle, et õigusemõistmist sisuliselt ja valdavalt ei toimugi.
Sellised võtted võivad ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas see vähendab ka väga selgelt nii-öelda inimeste turvatunnet, õiglustunnet ja me jõuame taas kord devalveerimise teemani tagasi.
Nüüd veel ka sellest samast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis juhtis mitte ainult Riigikogu liikmete vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab.
Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest kitsast gruppi selle eelnõu väljatöötajaid, kes, kas suhtekorralduslikel, poliitilistel või ideoloogilistel või mingitel muudel isiklikel põhjustel, jätsid lahendamata väga palju kaasamisega, lugupidava kaasamisega seotud küsimusi.
Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt üles seda, et nad soovivad kohtureformi üseadust arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks veel niipalju, et tõepoolest need kolm Riigikohtu esimehe ettepanekut, millega Riigikogu peaks ja võiks lähiajal tegeleda, on väga sisulised ja Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!
7.5.10
Evelyn Sepp: inimõiguste vihmavari on kõigile!
Inimõigustealaseid raamdokumente on ikka ja jälle võrreldud vihmavarju kujundiga, mis peaks tekitama tunde, et et see pakub kaitset kõigile, kelle kohale ta laotatakse. Ja seejuures on selle all vihma korral turvaline olla vaid siis, kui selles pole auke, kui see toimib erandita. Kui see nii aga pole, on näiteks augud või mõni muu rike, kannatavad kõik.
Inimõigustega on samuti, need kas on tagatud, või mitte ja kas kõigil, või siis on kõik ohus. Vahepealseid variante eriti polegi.
Olen emadepäeva eel nimelt Vilniuses inimõigustealasel konverentsil, kus peamiseks fookuseks on nn samast soost iskute põhiõigused või õigemini takistused nende realiseerimiseks.
Tegin siin isegi ettekande, sest ma olen tõesti veendunud, et EV põhiseaduses kehtivad põhiõigused peavad tagatud olema kõigile, mitte vaid neile, kes meile rohkem või vähem meeldivad.
Ja kui vaadata ka lühemas või pikemas perspektiivis stereotüüpe, siis märkasin isegi sellise kvaliteetlehe onlines uudist, mis rääkis sellest, et Vilniuses peavad homoseksuaalsed inimesed oma konverentsi vmt. Ausalt öeldes mina ei kujuta ette, kuidas PM kõigi siin olevate inimeste seksuaalse orientatsiooni välja selgitas, aga noh, las jäägu see nende südametunnistuse peale.
See ongi oluline vahe:
Inimeste põhiõigused on inimeste põhiõigused, nagu ka nimetus ütleb. See tähendab ühemõtteliselt seda, et need ei kuulu mitte vähemustele ega enamusele, vaid kõigile.
Samas, iseenesest on täiesti normaalne ja inimlik omada isiklikku suhtumist, mis üht või teist erinevust kui sellist tolereerib või mitte, kuid see ei ole põhjendatud alus teha vahet inimeste põhiõiguste tagamisel. Sest need ei ole kollektiised vaid individuaalsed õigushüved ja neid ei saa üks inimene teiselt ära võtta põhjendusega, et ta lihtsalt ei meeldi meile.
Ja kui sellised asjad muutuvad lubatavaks ,siis ei ole meie Eesti enam see demokraatlik riik, kelle põhiseadus 1992.a. rahvahääletusel heaks kiideti.
Liiatigi realiseeritakse enamikku sellistest õigustest viisil, mis ei võta kelleltki teiselt midagi reaalset ära., ega kahjuste neil realiseerimast samu õigusi oma idenditeediga kooskõlas olevana.
Muide, ka sõnavabaduse piir lõpeb ju seal, kus see hakkab kahjustama teisi. Nii lihtne ongi.! Ja kriteeriumiks ei ole mitte see, et lubatud on vaid meeldivad seisukohad ehk need, mis kellelegi meeldivad, vaid see, mis reaalselt teist inimest kahjustab. Teda alandab, laimab, ohustab.
Nii nagu on isiku kui indiviidi õigus kasutada sõna- ja eneseväljendusvabadust, on seda ka seksuaalne idendideet. See ei ole riigielu ega avaliku võimu küsimus, seda ei panda paika hääletades, ehk määrata teiste poolt. Selle määratleb iga inimene ise kui ta seda soovib või vajalikuks peab. Ja see on ka põhjus, miks ei peaks see olema fookuses teiste põhiõiguste kättesaadavuse mittetagamise õigustusena.
Seda enam ei saa see olla ka õiguslikuks aluseks, millele tuginedes otsustavad teised, kas õigus tööle, õigus arstiabile, õigus eraelu puutumatusele, õigus abile vanaduses, õigus haridusele või diskrimineerimise keeld vmt. selliste inimeste suhtes kehtivad või mitte.
Ka mina tõin oma ettekandes välja 2 näidet sellest, mis juhtub põhiõiguste tegeliku tagamisega siis, kui aluseks võetakse tunnus, mis selleks ei kõlba ja kuidas see selliseid inimesi päris elus mõjutab ning kui absurdseid olukordi see kaasa toob.
Mõistagi vajavad sellised olukorrad analüüsi ega piirdu pelgalt formaalse võrdsete õiguste loeteluga, vaid peavad tagama ka võrdsed õimalused neid õigusi takistusteta kasutada.
Oluline on mõista, et LGBT-inimeste puhul ei räägita mitte nende erilistest õigustest, vaid kõige tavalisematest inimõigustest, mis peaks olema tagatud kõigile. Need grupid ei oota mingeid eriõigusi.
Ja olgu veelkord rõhutatud, et diskussiooni objektiks ei ole inimeste individuaalne enesemääratlus ehk seksuaalsus kui selline ,vaid see, et mingitel raskesti seletatavatel kultuurilistel põhjustel. eelarvamuste-stereotüüpide tõttu ei saa paljud neist kasutada õigusi, mis peaks olema tagatud kõigile ja erandideta.
Nagu usuvabaduse, mis oma olemuselt ei ole kollektiivne, vaid isikupõhine õigus, on seda ka see, mis puudtab inimeste seksuaalsust. Ja
nagu öeldakse, see, mis jääb minu ja Jumala vahele,
on vaid minu ja Jumala asi!Ja seaduse ees peavad kõik võrdsed olema.
Ning lõpetuseks - Leedu kohus tegi just-just otsuse, et laupäevane toetusmarss Vilniuses ikkagi toimub. Olgu see siis tunnustuseks ka Leedu presidendile või Euroopa Komisjoni inimõiguste volinikule, kes siinset üritust väga selgelt on toetanud ja loomulikult kõigiel neile inimestele, kes on aja jooksul rahulikult viitsinud kaasa mõelda ja on ka selle ürituse korraldamise taga ning elagu nad siis kus riigis tahes ...!:)
p.s. lisan hiljem siia ka oma ingliskeelse ettekande teksti!
Subscribe to:
Posts (Atom)
