Kiiresti kandepinda laiendava ala jaoks – Roomas osalevad 164 maa ujujad - on selle uuenduse näol kindlasti tegemist ka teleatraktiivsust lisava sammuga. Minule mõnitiseks üllatuseks on see, et ujumine on maailmas väga populaarne telespordiala. Suurbritannias koguni kõige vaadatum ala üldse. USA-s peale Michael Phelpsi saavutusi ilmselt samuti vägagi popp. Ja kindlasti põhjendatult.
Milliseks telespordialaks kujuneb ujumine Eestis saame me samuti ise peatselt kogeda, sest Eesti Ujumisliidul on soolas kokkulepe Eesti Rahvusringhäälinguga talvise Istanbuli lühiraja EM –i otseülekanneteks ETV-s.
Ujumiskaugele inimesele võib öelda vaid niipalju, et mõneti on vahe lühiraja ja pikaraja võistlustel sarnane nagu suusatamises näiteks sprindil ja nn tavadistantsidel. Ujumises võisteldakse küll samadel distantsidel, kuid spetsiifika on väga erinev. Lühiraja kiirused on hoopis teised – 50 m basseinis peetavatel võistlustel saavad määravaks rohkem jõunäitajad, 25m-s aga kiirus, eriti stardi ja pöörete kiirus ehk siis rohkem tehniline pool. Eestlaste eeldused kõrgetele kohtadele jõuda on kindlasti suuremad lühirajavõistlustel. Kuid konkurents on meeletu igal pool ja vahed väga-väga väikesed …
Muide, kes ei tea, siis Eestis treenijatel on ainult 2 pikka, s.o. 50 meetrilist basseini ja nendegi kasutamisel on omad piirangud …Üks neist on Tartu Aura ja teine Kalev Spa, mis on hea bassein, kuid peale remonti paljus profileerinud ennast kui spa-asutust.
Mis aga puudutab ujumist kui publikuala, siis vähemalt siin Roomas on juba 1.päeva eelujumistest alates tribüünid rahvast pungil täis. Sellist spordivõistluse melu ei ole mina varem näinud. See on tõesti väga sümpaatne!
Tegelikult teeks mulle tohutut heameelt seegi, kui pealtvaatajad leiaksid tee ujumise juurde ka Eestis. Sportlaste vanematest, sõpradest rääkimata. Kuid samas jälle – tribüüniga basseine on Eestis vist vaid ühe käe sõrmedel ülesse lugedes. Eks seegi tingi sellise äraspidise kultuuri, kus ujumine on oluline pea ainult ujujatele endale. Ehkki see vääriks märksa enamat tähelepanu nii publikualane, rääkimata tervisespordist.
Ja lõpetuseks veel üks asi, mille üle ma tõsiselt polemiseerida tahan. Mis kaaluga on õigupoolest maailma ühe populaarseima ja enamharrastatava individuaalse spordiala saavutuse kaal?
Armastan ise väga-väga Eesti sporti: murdmaasuusatamine, kergejõustik, tennis jpt. – on alad, mis teevad paljud meie päevad päikselisemaks. Samas taban ma ikka ja jälle kergelt ruineeriva tooniga Eesti ajakirjanduslikke kokkuvõtteid ja sealt edasi loomulikult ka kommentaare sellest, et mis tase see näiteks ujumise MM-i 23. või 25. koht ikka on.
Jah, loomulikult on iga sportlase unistus mitte vähem kui poodiumi kõige kõrgem koht kõige säravamal võistlusel, kuid spordialal, mida harrastavad tipp-tasemel sajad tuhanded ainuüksi Euroopas, kui mitte suurusjärkude võrra enam sportlasi üle maailma, kus kohti eraldavad sajandiksekundilised vahed, on seista võrdsena võrdsete hulgas ja olla ühel konkreetsel ajahetkel maailma paremuselt 23 sportlane, ikka väga mega.
Meil siin Eestis on kõikide vanuseklasside peale kokku umbes 1000 võistluslitsentsiga ujujat, ainuüksi Norras on neid ca 50 000 jne… Selles klassis sportlased treenivad üle maailma vähemalt 10 korda nädalas, ujudes nädalas sagli enam kui sada kilomeetrit, veetes sellele lisaks veel tunde treeningsaalides, koondades kogu oma elu ja tähelepanu spordile ja mõistagi - lõpuks otsustavad ikka „pisiasjad“. Mõnda aega näiteks see, millise firma trikood keegi kasutas. Eesti koondise sponsor on näiteks Arena ja peale nende uue mudeli välja tulekut ei ole ka meil millegi üle kurvastada … Vahepeal, tõsi, oli Arena kindlasti selles rallis autsaider.
Jah, tõest,i testid räägivad trikoo ja trikoo vahest seda, et ainuüksi 100 meetri läbimisel annavad erinevad tooted kiiruseelise, mis on sekund kuni poolteist…
Nii et kindlasti ei ole Eesti noorte ujujate puhul tegemist kaugeltki nn „turisti“ taseme sportlastega, vaid nendega, kellesarnaseks võiks vabalt tahta saada iga väike poiss või tüdruk Eestis ja ka meie ise peaks oskama selle üle rohkem rõõmustada ja uhkust tunda.
See, et me oleme väiksed ja et meid on vähe, ongi Eesti spordi võlu ja valu.
Ja medalid massispordialadel on pigem anomaalia, ning
nende puudumine ei ole läbikukkumine!
Samas – 6 stardist 4 isiklikku rekordit ja 3 väga korralikku rahvusrekordit, näitab vaid seda, et selleks võistluseks on
valmistutud tõsiselt ja seda võetakse ka väga tõsiselt!
Samas - Eesti parim naistennisist Kaia Kanepi kõigub mõnda aega tennisemaailma edetabeli 25. koha piirimail. Samas on tal tulnud vastu võtta kaotus 1.ringis juba 5 või 6 viimasel turniiril ehk ta pole edasi pääsenud esimese 64 hulgas, näiteks. Parim meestennisest on hetkel maailma 5 saja lõpuosas. Aga mina olen nende üle küll uhke, sest nad on professionaalsed sportlased ja igati eeskujuks, kõigi oma probleemide ja rõõmudega, mis iganes neid ka ei vaevaks…
Ja nii ongi!
No comments:
Post a Comment