Evelyn Sepp: Toompeal on kuum

... lumi sulab, sest laulukoor teeb proovi!

Meie, Toompea koorirahvas, ootab oma laulujärge umbes sama kannatamatult kui kõik ülejäänud kevadet. Seepärast – mida kuumemalt me laulame, seda kiiremini see kevad ka tuleb! Ja ilmateate kohaselt ongi õige aeg kevade saabumiseks just 21.märtsil. Nii, et olge siis telerite ees valmis!

Kolmapäevane proov sujus meil aga viperusteta ja heas tujus nagu alati. Keegi oli kuskilt välja otsinud ja kaasa toonud ka vana elektrooniline Pille või oli see nüüd Pilleriin – ehk süntesaatori, millelt siis õiget toetavat helistikku välja võluti.

Kolleeg Taavilgi oli oma lapsepõlvest meenutada mahlakas lugu sellest, kuidas ta just sellisel pillil “rannapit” tegi ja enne seda veel pilli kahehäälseks ehitas. Aga näe, nüüd on juba suur poiss ja Riigikogus ja puha ja kui vaja räägib mitmel häälel korraga nagu ühele korralikule poliitikule omane. J

Muidu sujus kõik nagu ette nähtud – küll seljad, küll ninad koos. Meie pühendumisest annab välja lugeda küll, et koorirahvas on Toompeal väga motiveeritud . – oleme valmis harjutama kuidas iganes, peaasi, et hääled kõlama saab. Ja küllap saame kah! Ja neil, kel pole just parimat baritoni või kõlavamat sopranit pakkuda, on ette näidata suurim laulurõõm.

Kui koorlastele midagi üldse muret teeb siis see, et sõnad ei kipu veel meelde jääma, et proovi aega ei ole ülearu, et kolleegid on vahelduva eduga väga hõivatud ja lõpuks veel tohutu probleem – mida selga panna.

Eks see olegi järgmine peamurdmise koht – kas ilmuda teleekraanile nagu kamp ooperfantoome, energiapommidena muusikalist Mamma Mia, või kellegi vahepealsena.

Vaikselt loodan, et hea maitse ja huumorisoon ei jäta meid ka selles küsimuses maha.

Aga ütlus, et maitse üle ei vaielda on küll tõde, aga ainult pool tõde. Kogu tõde seisneb ilmselt tõdemuses, et maitse üle hoopis kakeldakse!

Nii et järgmise korrani!

Teie Evelyn

Evelyn Sepp: Allik ja Ansip ühel nõul

Ma ei tea, mis on lahti, aga viimastel kuudel on taas tärganud debatt kokkuhoiust demokraatia arvelt. Kummastavalt näivad siinkohal täitsa ühes parteis olemvat ka sellised targad inimesed nagu Andrus Ansip ja Jaak Allik.

Esimene räägib julgelt sellest, kuidas valimised tuleks viia ühele ajale, sest see hoiaks raha kokku ning teine kolmapäevases Postimehes sellest, kuidas Riigikogu koosseisu peaks vähendama ning viima selle valimisi majortaarseks - 1-mandaadilistesse ringkonadesse, set ka nii hoiaks kokku.

Repliigi korras olgu see lühidalt lahti seletatud, miks nende mõtete omanikud on nn ühe partei mehed, ehk siis tegelikult kõva käe poliitika pooldajad, kuigi nad püüavad seda mõtet kindlasti mingi muu jutuga roositada.

Eesti oludes valimiste ühitamine tähendab sisuliselt seda, et valijatel kaob 4 aastaks ära igasugune järelvalve võimalus. Erakorralisi valimisi kergel käel võimaldada on riskantne ja Eestis neid täna ka üraktiliselt läbi viia pea-aegu võimatu. Seevastu parteidele ja nende kandidaatidele on valimistsüklite mittekattuvus tõetunniks ja usalduse kontrolliks küll.

Ja kui Ansip räägib, et just sellesama valimistüklite kattumatuse tõttu peab kogu aeg kampaaniat tegema ja ei saa üldse sisulist tööd teha, siis palun väga - Krõlovi valmis orkestrist oli ju ka peamine probleem selles, et orkester istus kogu aeg valesti koos, mitte aga mänguoskuses endas ...

Mõni minu parteikaaslane on öelnud, et ideed peab arutama. No las siis arutame, aga mina ei näe selles küll mitte midagi toetamisväärset.

Alliku jutu varjatud iva on aga selles, et vähenev Riigikogu vähendab ka teda valinute proportsionaalset esindatust. Mida tugevam mandaat, seda väiksem on võimalus, et esindatud oleksid väga erinevad huvirühmad.

Küsigem aga - kas Eestiis on mõni inimgrupp ja tema vajadused, mõtteviis üle- või pigem alaesindatud, siis räägime edasi.

1-mandaadilised valimisringkondade mõju oleks Eestile pigem kolgastav, mitte Eesti kui terviku huvide esindamist soosiv ning poliitilne konjukturism saaks veelgi enam hoogu, räägimata sellest, et suured parteid, kellel on suhteliselt tugev organisatsioonline võrgustik võtaksid senisest veelgi enam kohti - proportsionaalselt muidugi...

Eesti demokraatia tervist silmas pidades ei ole see nagu õige koht kokkuhoiuks.

Pealegi veel üks aspekt, miks 101 on parem kui 51 või 71. See on pisut praktiline. RK-s on täna enam-vähem 11 alatist komisjoni ja isegi kui mõned neist kokku panna, jääks neid siiski märkimisväärne hulk. Igas komisjonis on siis seega keskmiselt 9 inimest.

Eesti liitumisega EL, ehk Euroopa muutumisega siseriigi pikenduseks, käib igal nädalal lähetuses tavaliselt vähemalt paarkümmend saadikut ja tegelikut võiks neid isegi Eesti huvides loma silmaringi aienamas käia veelgi rohkem.

Ja ka vähendatud koosseisu juures jääks see vajadus samaks. Küll aga vaadakem, millise kvoorumiga töötaksid Riigikogu komisjonid, mis on vaatamata skepsisest peamised vaidluste ja töötegemise kohad. Mõnel puhul osaleks iganädalaselt selle töös siis ehk vaid paar inimest.

Milliseid arutelusid ja millise laia spektri huvirühmade huvisid ja vajadusi seal siis suudetake kaitsta ja arvesse võtta, jääb minule küll arusaamtauks. Ütleks isegi nii, et üksi iseendaga on päris võimatu vaieldada. Parlament aga just vaidluste pidamise koht ongi, kus peab olema esindatud võimalikult lai hulk eriarvamusi, mitte aga vastupidi!

Nii et siis veelkord -

Allik ja Ansip - näivad mõlemad toetavat nn kõva käe poliitika juurutamnist Eestis, kus parteidel oleks just nimelt suurem
jõud ja kontroll demokraatia struktuuride üle, aga kõrgtema võimu
kandjal endal jällegi väiksem võimalus teostada järjepidevalt oma
usalduskontrolli.

Kas tõesti on Eesti väärt kokkuhoidu demokraatia pealt?

Eriti sellega alustamist demokraatia arvelt!?

Minu meelest väärib Eesti lihtsalt paremat valitsemist. Eesti vajab vahetust!

Evelyn Sepp: tubli, härra president!

Vaid nädalapäevad tagasi oli igal Eesti inimesel põhjust Vabariigi Presidendi aastapäeva kõne üle mõtiskleda - nii selle osa üle, mis puudutas ettevõtjaid, kes ühtäkki solidaarselt maksumaksja abikätt ootavad kui ka selle üle, miks meil kodanikuks olemise tähendus meelest on läinud või et miks seda polegi ehk kunagi olnud.

Viimase all pean silmas ka kõige suurema auditooriumi ees peetud presidendipoolset kodanikuks olemise õppetundi ja seda, mida tähendab näiteks parlamentarism, mida parlamentaarne riigikorraldus, milline roll on opositsioonil ning miks seda kaitsta tuleb. Ja kas kaitstes täna näiteks Keskerakonda, kes on opositsioonis, kaitstakse Keskerakonda - ühte parteid paljudest või tema esindatavaid inimrühmi või siis ikkagi põhiseaduslikke väärtusi pluralismi, südametunnistuse, sõna- ja mõttevabadust, igaühe õigust olla kaitstud riigi omavoli vastu jne.

Need, aga teavasti ei ole väärtused, mida tuleb kaitsta vaid rahvuse, sissekirjutuse või poliitiliste eelistuste järgi. Nendest peavad osa saama kõik - eranditeta!

Ainult rumal või pahtatahlik inimene suudab sellise põhimõttelise küsimuse taandada vaid ühele erakonnale. See on aga ohtlik. Ütleks, et sellise mõtlemiskultuuri , eriti aga ajakirjandusliku eskaleerituse soosimine, muudab väikese Eesti jätkusuutmatuks...

Poliitiliselt, intellektuaalselt ja lõpuks ka füüsiliselt.

Tänase presidendi otsusega jõudis kätte seega teine vaatus - president saatis tagasi kurikuulsaks saanud soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatused, mille sabasse sai saladuslikult ka kohalike omavalitsuste valimiste ning pealinna halduskorraldust puudutavad sätted. Niuhti! Ilma analüüsi, selge põhjenduse ja avaliku debatita. Lihtsalt 24 tundi. Ja tehtud!

Presidendi pressiteate kohaselt oli parlamendi enamuse selline käitumine vähemalt vormiliselt riigipeale vastuvõtmatu ja asi seegi. Kas aga esimesel vaatusel lavale toodud demokraatia tulistamiseks mõeldud püssist ka lõpuks pauk tuleb - pealinna, Keskerakonna, Eesti demokraatia ... vmt. suunas, peavad näitama eelolevad nädalad-kuud .

Loodan südamest, et presidendil oli mahti hinnata lisaks vormile ka asja sisu vastavust põhiseadusele.

Õigeid asju tuleb kahtlemata teha õigesti, aga ka õigel ajal ja õigetel põhjustel.

Seda aga, miks Lasnamäel elavad tallinlased u 4 korda nõrgema hääleõigusega on kui piritalased, ei ole ju tänasenigi põhjendatud muuga, kui sellega, et Pirital elavad nn põlistallinalsed ehk enemasti eestlased, Lasnamäel aga väidetavalt mitte-eestlased, kelle eest peab kaitsma kedagi. Aga mida siis!?

Ootame järgmist vaatust, nagu lubatud...

Ja seni naljatlevat lugemist Riigikogu stenogrammist!

Evelyn Sepp: "Estonia" lõppraprt valmis - ta tuli siiski!

No pole siin rohkem midagi kosta kui seda, et pea 4 aastat Estonia laevahuku asjaolusid selgitada püüdnud valitsuskomisjoni tööd kinnitas lõpuks seda, mis oli ammu teada. Nimelt et

nn ametlik ühiskomisjoni lõppjäreldus võib sama hästi kui ka absoluulset vale olla. Vastuolud on lihtsalt sedavõrd suured, et teha üheseid järeldusi.

Veel kinnitab valitsuskomisjon üle teisegi tõsiasja -

senised tõendid on absoluutselt puudulikud ning kui tahta teada saada huku põhjust, tuleb vähemalt laevavraki vaatlus teostada ning seega hankida uut tõendusmateriali.

Ning kolmas ja samuti mitte vähetähtis konstanteering kõlab lihtsalt väljenduses järgmiselt:

see, millega Rootsi riigi poolt tellitud konsiortsumid uurimise käigus tegelesid olid teoreetilised uuringud võimaliku hukkumise käigu kohta. (täpselt nii nad ka ise oma ülesannet mõistsid ning tulemusi kirjeldavad.)

Nende ülesnne ei saanudki olla huku enda põhjuste väljaselgitamine, sest selleks on olemasolev tõendusmaterial ebapiisav.

Hea küsimus seegi, kas tahtlikult või tahtmatult sellisena kogutud. ..

Kuid peale minu teavad seda paraku veel tuhanded, et omaaegne räpakas uurimine oli selgelt poliitilise surve tulemus, mitte aga teadmiste, oskuste´või tehnoloogia puudumise tagajärg.

Küllap olid kõik need olemas, kui ainult oleks ... olnud.

Seega - alustada saab ja peab täna algusest ehk EV-l tuleb viivitamtult käivatada koostöö teiste riikidega, et teostada vraki uuringud ja selle tulemustest lähetuvalt järgmised sammud.

Tänaseks võiks ju juba hukkumise käigu kirjeldamisest ja selle üle vaidlemisest aidata. Vaja on jõuda ka huku põhjuse väljaselgitamiseni, mitte tuletada selle teoreetilise käigu teoreetilisest kirjelldamisest põhjust ennast! Olematute tõendite abil seejuures!

Raporti enda tehnilise sisu üle ma esialgu vaidlema ei kipu. Seda peavad analüüsima vastava kompetentsiga inimesed. Asi ise on aga igati huvitav ja tunnustamist väät.

Küllap jõuab veel ka selle üle mõelda, et miks mõned asjad sealt välja jäid, aga eks elu annab ka neile küsimustele varem või hiljem ammendava vastuse ...