Alljärgnev on stenogramm kultuuriteenuste piletite käibemaksu alandavalt arutelult Riigikogus.
Muuhulgas kõlas sellel väide, et õlut joovad lollid ja raamatuid loevad targad inimesed ja et tõelist kutluuri nautivad inimesed peaksidki selle eest rohkem riigile raha välja käima. Kes mida ütles, loe alljägnevast!
Lisaks soovitaks järgnevat lugemist ka kõigil EV kultuursetel inimestel, siis teate vähemalt, kuidas kultuuriaurik nimega Kultuuriminsiteerium ja pr Jänes teid ja PS-s sätestatud riigi peamist eesmärki - kultuuri püsimist - kaitseb!
p.s. tegemist on Riigikogu toimetamata stenogrammiga, mis tähendab, et selles võib ohtralt leiduda stenografistide kirjavigu, mida pole veel parandatud.
Eelnõu ise kandis
numbrit 224 ja selle poolt-vastu hääletajaid saad
näha siit! /p.t. hääletus käib eelnõu tagasilükkamise poolt ja vastu. Ehk, kes olid eelnõu tagasilükkamise poolt, olid selle sisu ja edasimenetlemise ehk madalama maksumäära, vastu!
4.
10:33 Käibemaksuseaduse § 15 muutmise seadusAseesimees Jüri Ratas Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 224 SE esimene lugemine ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme. Evelyn Sepp, palun!
Evelyn Sepp Austatud istungi juhataja, head kolleegid! Me räägime küll kultuuriteenuste, spordiürituste ja spordirajatiste piletite käibemaksust, aga tegelikult käib jutt siiski muust. Käib sellest, millest ka eile siin saalis negatiivset eelarvet menetledes räägiti. Käib ka sellest, millest räägib järgnevateks aastateks kokkupandav riigieelarve strateegia, ehkki need dokumendid tunduvad Eesti elu kõverpeegli projektsioonidena ja tegelikult ei taha vist keegi nende päriselt realiseerumist.
Seega räägime me Eesti valitsuse probleemist, kus tal täiesti lootusetult kipub segi minema eesmärk ja vahend.
Negatiivne riigieelarve ei saa olla nagu soolapuistamine peenrale, mille tulemusena kärbuvad lisaks umbrohule ka kõik kultuurtaimed, aga sellisesse olukorda oleme tänaseks jõudnud.
Meenutagem põgusalt, mis toimub riigieelarve strateegia ja riigieelarve ridadega, millest meil oli hiljuti võimalik osa saada:
Kultuuriinvesteeringud on peatatud, eelarvet tõmmatud
vähemaks kui poole peale, sporditoetused kärbitud vähemalt kolmandiku võrra ja pole selge, kas seda jooksval aastal veelgi vähemaks ei võeta. Järgmisteks aastateks kasvu oodata ei ole, pigem vastupidi.
Väiketeatreid ähvardab järgmisel aastal sootuks
riigipoolsest toetusest ilmajäämine ehk siis sundpuhkused ja tegevuse lõpetamine.
Sellise ettevõtte nagu Piletilevi, kelle vahendusel müüvad pileteid ilmselt pea Eesti kõik kultuuriürituste korraldajad, rääkis
hiljuti Postimehele, et võrreldes eelmise aastaga on piletimüügi käive vähenenud 25%, kusjuures oodati siiski rõõmsalt vähemalt 20% kasvu jätkumist, nagu see viimastel aastatel olnud oli.
See aga tähendab ühtlasi ka kahjumis üritusi korraldaja omandivormist sõltumata, ärajäävaid etendusi-kontserte, sissetulekuta kultuuriinimesi, kelle jaoks Eesti Vabariigi põhiseaduse mõttes vähemalt ei ole põhitöö alternatiiviks laadimis- või lossimistööd sadamas või raudteel.
See tähendab ka valiku- ja kvaliteedi puudumist, sest inimestel ei ole enam vaba raha.
Isegi Pirita ja Viimsi hommikused ummikud olevat jäänud tunduvalt hõredamaks, sest inimestel tuleb ilmselt teha valikuid, ning on karta, et liiklusummikute vähenemine ei tulene mitte järsku tärganud ökoloogilisest mõtlemisest, vaid siiski rahanappusest.
Inimeste valikud on tänases majandusolukorras, mis kardetavalt kestab veel aastaid, väga põhimõttelised ja valusad: teater või võileib.
Tühja kõhu korral valivad terve mõistusega inimesed kahjuks võileiva.
Seejuures kirjutab kultuuriminister oma osas lisaeelarve tööplaanis, et käesoleval aastal on oodata riigiteatritele olulist piletimüügi ehk omatulu kasvu.
Mõelgem veel, kas see on reaalne?
Seega, mille üle meil siin täna veel pikalt vaielda on? Julgen vastata, et õigupoolest mitte millegi üle.
Kui Eesti riigile on tähtis veel kultuuri- ja spordivaldkonna jätkusuutlikkus ja selle püsimine üldiselt valdavale ühiskonnast
kättesaadavana, siis tuleb selleks rakendada kõiki meetmeid, mis neid valdkondi rahaliselt toetavad või arengut soodustavad.
Küsisin eile rahandusministrilt, millega ta õigustab püsivat soovi tõsta käibemaksu ja ta vastas, et käibemaksu osakaal riigieelarvest on juba niigi liiga suur, et see kahjustab ettevõtluskeskkonda ja ka tarbimist ja et piletite käibemaksu teemal tuleb ja saab läbi rääkida.
See oli hea sõnum!
Vastasel juhul püsib Eesti edetabelite tipus veel pikki aastatid hittlugu Eesti depressiivsetest väikelinnadest, kus mehed on täis ja kus midagi ei toimu ja see ilmselt ei kehti siis enam mitte ainult selliste kohtade, vaid kogu Eesti jaoks.
Palun seega kolleegidel käituda seekord targemalt kui need lugematud korrad enne ja toetada Keskerakonna ettepanekut rakendada Euroopa Liidu direktiivis lubatud sooduskäibemaksumäära 5% kõigile neile artiklitele, mida see direktiiv lubab kultuuri- ja spordivaldkonnas rakendada, ja mille arengu kogumis tagabki kultuuriline mitmekesisus ja jätkusuutlikkus, mida peaks peale põhiseaduse sätte kaitsma ka Eesti Vabariigi Riigikogu.
Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mark Soosaar, palun.
Mark Soosaar Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ka mina olen olnud aastaid sama mõttelaadi kandja, mida sinagi praegu ette kannad oma erakonna nimel. Kuid pärast Riigikohtu otsust, kus ei ole enam võimalik eristada neid, kes toovad väärtkultuuri maale või loovad väärtkultuuri, nendest, kes paiskavad rahva ette lamedat massikultuuri, oleme me täiesti uues olukorras. Kas on ikka päris vastutustundlik minna praegu sellele teele, et ka kõige räigema massikultuuri piletitele rakendada 5%-list käibemaksu ja niimoodi jätta juba selle hooaja, suvehooaja eel riigikassasse kümned miljonid kroonid laekumata? Aitäh!
Evelyn Sepp Hea kolleeg, ma kardan, et sa loed raha, mida sinna riigieelarvesse mitte kunagi ei jõua. Sa püüad jagada raha, mida selles riigieelarves mitte kunagi jagamiseks ei ole. Sa räägid tegelikult sellest, et Riho Sibul on esinedes ühes saalis kõrgkultuur, tehes seda sama asja teises saalis, on see matslik massikultuur. Ma arvan, et me seda arutelu siin saalis ei peaks enam sajandat korda jätkama, eriti sinu algatusel, kes sa pead ennast ju kõige kultuursemaks inimeseks siin saalis. See on pisut piinlik.
Aseesimees Jüri Ratas Mark Soosaar, palun!
Mark Soosaar Ma tänan väga nende komplimentide eest! Aga ma soovitaks siiski mitte muutuda isiklikuks, sest et räägime siiski Eesti kultuurist üldse. Kui me jätame need kümned miljonid, mis läheksid kõrvale ja mille tõttu kannataks ka väärtkultuur, siis minu meelest ei ole see kuigi vastutustundlik ega riigimehelik suhtumine meie kultuuri saatusesse. Ümberjagamine toimub igas kultuurses ühiskonnas ja ka Eestis on ta toimunud ja toimub ka edaspidi. Ma küll ei näe mingisugust põhjust, et peaks praegu seda süsteemi muutma hakkama. Veel kord ma küsin, kas ettekandja üldse arvestab Riigikohtu otsusega või kavatseb ta selle peale vilistada? Aitäh!
Evelyn Sepp Mul on väga hea meel, et vähemalt on üks inimene veel peale minu tõenäoliselt siin saalis, kes on viitsinud selle Riigikohtu otsuse läbi lugeda. Ma olen lugenud veel päris mitut juriidilist analüüsi, mis on tehtud enne seda selle pinnalt kõne aluseks oleva probleemi lahenduseks. Minu suhtes paremal pool istuvad pingiread rääkisid meile siin mitu-mitu aastat hammas verel, kuidas on võimalik legaalselt teha vahet kultuuril, mis on kultuur, ja mis ei ole kultuur. Riigikohus ütleb väga selgelt, sellist vahet teha ei ole võimalik. Oleks võinud loobuda sellest vaidlusest juba mitu aastat tagasi ja oleks olnud kõigile kasulikum, ka Eesti kultuurile tõenäoliselt. Teine põhijäreldus sellest Riigikohtu otsusest on see, et direktiivi loetelu ei saa rakendada seadusesse valikuliselt, see on tegelikult Riigikohtu ja nende juriidiliste analüüside põhiline järeldus. See toob kaasa tegelikult olukorra, kus me ei saa öelda, et me näiteks teatripileteid, olenemata omandivormist või sellest, kui halvaks või heaks me seda etendust keegi siin peame, et saame maksustada madala protsendimääraga ehk 5-ga ja näiteks kontserte 18-ga ja muuseumipileteid 18-ga. Küsimus on selles, kas sa võtad või jätad kogu loetelu, et vältida tulevikus uusi põhiseaduslikke vaidlusi. Ja mis on sellise olukorra alternatiiv? Sellise olukorra alternatiive on kaks. Ühelt poolt see, et me elame üle selle mõne üksiku halva kultuurinäite jutumärkides, mis tõenäoliselt ei kujuta ohtu Eesti riigieelarvele ega riigi kultuuri ja rahva püsimajäämisele. Teine pool sellest on see, mida me võime tõenäoliselt mõne kuu pärast siin mõnel järgmisel riigieelarve menetluse ajal lugeda, et väiketeatrid on toetuseta, riigiteatrid on puudulikult rahastatud. Inimestel niikuinii raha käia teatrites enam ei ole ja seda tõenäoliselt päris mitu aastat ja me räägime suurest, nii-öelda kõrgest 18%-st käibemaksust, mis täna, mulle tundub, on jäänud veel nii-öelda kasulike idiootide retoorikasse, aga ma arvan, et kultuurihüvangut sellest küll oodata ei maksa.
Aseesimees Jüri Ratas Raivo Järvi, palun!
Raivo Järvi Suur tänu! Läbi aegade on olemas kaks terminit ehk kõrgkultuur ja massikultuur ja teada on, et viimane elatab tavaliselt iseennast. Teada on, et esimesel puhul üritatakse inimest mööda redelit viia ülespoole, et ta saaks paremaks, ning teise puhul tuuakse nii-öelda taldrik sinna alla, et võtke ja sööge, sest me ronime teie juurde alla. Kuid ma ei taha kedagi süüdistada ja pigem siis üritaks vaadata iseenda poole. Nüüd ma küsin, ütle mulle palun, miks seda seadust käsitledes kangastuvad mulle silme ees rebasepoiste kõrvad, nõndanimetatud kerkiv kultuurikeskus ja võimalik, et kopsakam ööklubi šveitseri palk? Tänan!
Evelyn Sepp Mul on raske öelda, miks sulle kangastuvad sellised inimesed. Minule kangastuvad need inimesed, kes ei jõua osta teatripiletit. Mulle kangastuvad need baleriinid, need kunstimeistrid, kellel ei ole tööplaanis anda etendusi, sest keegi ei jõua neid korraldada ja neid, mida korraldatakse, neid ei jõuta raha puudusel või n-ö raha valikute tegemise põhjusel külastada. Me vist vaatame väga erinevas suunas.
Aseesimees Jüri Ratas Margus Lepik, palun.
Margus Lepik Aitäh! Hea ettekandja! Mul on ka au veeta suurem osa oma ajast ühes sellises depressiivses Eesti väikelinnas, nagu sa ütlesid. Mul on seal üks sihuke tore valija, kes alati astub minu juurde ja küsib iga Riigikogus vastuvõetud või vastuvõetava eelnõu kohta: mis ma tast saan? Mis nagu eesti keelde tõlkides on see, et mis kasu temal sellest eelnõust või seadusest võiks olla? Mis ma talle vastaksin? Aita selgitada, mis konkreetset kasu siis üks depressiivse väikelinna elanik sellest eelnõust saab? Kas tema kasu on see käibemaksu vahe –13% rahaliselt, või võidab ta veel midagi? Ja kas rahaliselt keegi veel võidab sellest peale selle piletiostja? Aitäh!
Evelyn Sepp Me oleme sellel teemal päris pikalt siin eelnevate lugemiste ajal rääkinud. Aga küsimus on selles mõttes täiesti õigustatud. Paljus oleneb see vastus ka tegelikult konkreetsest majanduskonjunktuurist. Kui me räägime n-ö kasvava majanduse faasis, me räägime mingisugusest reaalsest konkurentsist ka kultuuriteenuste pakkumise turul, siis kindlasti oleks see seletus ühesugune. Täna, kus tõenäoliselt see konkurents jääb juba selletõttu väiksemaks, et inimestel lihtsalt ei ole raha viia sellesse sektorisse, neil lihtsalt tuleb teha n-ö praktilisi valikuid, kas nad sõidavad tööle, maksavad laste kooliraha või nad saavad seda , oma raha kulutada meelelahutusele ja nad ei tee seda mitte mingite SMS-laenudega, vaid oma sissetulekust, mis ei ole võib-olla väga stabiilne enam, ja ei ole väga kindel, et seda jätkub, on seletus pisut teistsugune. Suures plaanis kehtib üldiselt selline reegel: kui on konkurents, siis on hinnad ühesugused, pigem madalamad. Kui konkurentsi ei ole, siis oleneb sellest, mis on see teenus, mida pakutakse – kas inimesed peavad seda ikkagi ostma või nad ei pea ostma. Kultuuriteenus ei ole selline, ilma milleta me ei saa oma päeva õhtusse veeta, erinevalt õhust ja söögist. Mis ta veel toob kaasa? Ta toob kaasa selle, et väikestes piirkondades, kus inimestel on raha niikuinii suhteliselt vähe, kus korraldajaid on vähem, ükskõik millise omandivormiga see on. Ja kui neil jääb ka toetuste osa väiksemaks, siis tegelikult kuivab kokku pakutava valik. See omakorda kaotab ära kiiremalt või siis aeglasemalt hulga töökohti. Suuremas keskkonnas – on see suuremad linnad – mõjutab see kindlasti ka turismisektorit ja kõike muud, mis on sellega seotud – transpordisektorit, toitlustust ja kokkuvõttes toob kaasa niisuguse spetsiifilise sektori või sektorite kokkukuivamise. See on tõenäoliselt selline seletus, millest, ma loodan, oskad sina oma valijale teha lühikese kokkuvõtte, mida temal võita või kaotada sellest on.
Aseesimees Jüri Ratas Igor Gräzin, palun!
Igor Gräzin Tallinna Linnavalitsuse üheks eripäraks on lõigata paheliste tegevuste pealt, nad tahavad näiteks sundida SMS-firmasid delitsa nagu öeldakse Vene tsoonis, nüüd nad tahavad lõigata Õllesummeri pealt jne. Minu arvates pahede pealt teenimine on kergelt amoraalne. Ütle mulle palun, selleks, et mitte aidata Tallinna alkoholipropagandat – õllesummereid ja muid taolisi KÕRGkultuuri üritusi, millel kõrge on ainult õllesurve, ütle palun, miks see raamatupidamislik trikk, mis välistab sellise õllesummerluse ja Tallinna Linnavalitsuse sellesuunalise tegevuse, miks see sulle vastu käib? 18 ja pärast saadakse see raha läbi riigieelarvekontrolli tagasi? Õllesummer ei saa kindlasti!
Evelyn Sepp Kui sinu väide peaks paika ja oleks tõene, siis mina ei saa aru, miks proua Jänes kärbib kultuurile mõeldud toetusi, investeeringuid. Ta ju teenis selle raha oma kõrge käibemaksuga! Miks ta seda siis tagasi ei jaga? Miks ta jagab seda kuhugi mujale või miks keegi talt selle raha ära võttis, mõni teine paha minister, et oma valdkonda panna?
Aseesimees Jüri Ratas Marek Strandberg, palun!
Marek Strandberg Mind on varemgi huvitanud ja olen seda siin ka küsinud, et milline on see mehhanism, mis madalama käibemaksu puhul vähendab ettevõtja huvi teenida suuremat kasumit? Sellepärast, et kui on välja kujunenud mingid hinnad, siis maksude muutmine neid hindu väga palju ei kõiguta. Mis piiraks sellise käibemaksu diferentseerimise puhul lihtsat asja, ettevõtja või ürituse korraldaja kasumisoovi? Aitäh!
Evelyn Sepp Ma pean ütlema, et ma ei saanud päris su küsimusest aru. Me ei räägi ju täna käibemaksu diferentseerimisest. See diferentseerimise jutt on juba lõppenud. Me ei saa täna rääkida sellest, et meil on osadel kultuuriteenustel üks määr ja teistel teine. Kui tohiks, äkki sa täpsustad oma küsimuse üle, ma hea meelega vastaks sellele sisuliselt.
Aseesimees Jüri Ratas Keit Pentus, palun!
Keit Pentus Aitäh, hea juhataja! Mul on sarnane küsimus eelküsijale, õigupoolest ma kordan seda küsimust, mida ma küsisin ka rahanduskomisjonis, kui seda eelnõu tutvustati. Pärast hiljutist Riigikohtu otsust on juurde tulnud terve hulk neid kultuuriüritustele piletite müüjaid, kelle puhul nüüd kehtib 5%-ne maksumäär varasema 18 asemel. On sul andmeid, kui paljudesse ja kui suures määras on pileti hind pärast seda maksumäära alanemist nendele vähenenud? Rahanduskomisjonis sul neid andmeid veel ei olnud, aga kas sa praeguseks oled need andmed saanud? Kui nüüd kehtib 5%-ne määr, siis kui palju on pilet tänu sellele odavnenud?
Evelyn Sepp Ma rääkisin pärast seda komisjoni istungit mõne korraldajaga, sest loomulikult Eesti Vabariik sellistel teemadel statistikat kahjuks ei tee. Ma saan viidata nende vastusele. Esmajoones on hetkel kehtiv 5% käibemaksumäär suurendanud valikut. Millega see lõpeb päeva lõpus, ma pean silmas näiteks käesoleva aasta lõpuks, on raske öelda. Suure tõenäosusega läheb suur osa nendest korraldajatest pankrotti. Kõigele vaatamata, et valik on hetkel suurenenud, kvaliteet on tõusnud, aga tõenäoliselt ei ole seda kriitilist massi inimesi, kes oleksid valmis oma raha kulutama kultuuriteenustele. Hetkel mõjutab see n-ö pakkumise mitmekesisust.
Aseesimees Jüri Ratas Igor Gräzin, palun.
Igor Gräzin Me täheldame riigis tendentsi, kus madalalaubaline massikultuur, Õllesummer, siis Tallinna päevituskeskus Solaris jne püüavad ennast serveerida kõrgkultuuri pähe. Selleks, et selliste solariste ja õllesummerite vohamine ära lõpetada, on kolm varianti – Glavlit, NLKP Keskkomitee propagandaosakond ja kolmandaks on riigieelarve ja selle jagamine. Ma vaatan, et see viimane on väga efektiivne, tõhus vahend kontrollimaks madalakultuurilise fenomeni vohamist kõrgkultuurilistes soodustes. Kas sina oled selle vastu või näed sa veel mingit neljandat võimalust? Tänan!
Evelyn Sepp Ma vastaksin hea meelega sinu küsimusest osale, mis puudutab loodetavasti järgmisel aastal valmivat kultuurikeskust Solaris. Ja kui sa pead seda asutust madalalaubalise kultuuri tootjaks, siis mul on väga kahju, kui sa pead Berliini Filharmoonikuid või New Yorgi filharmoonikuid, kes on selle kultuurikeskuse mängukavas esimeste esinejate hulgas, madalalaubaliseks kultuuriks, siis mul on sinuga raske vaielda. Ma ei jaga seda seisukohta!
Aseesimees Jüri Ratas Ivi Eenmaa, palun.
Ivi Eenmaa Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud Evelyn Sepp! Ma jätkaksin seda küsimust, mille esitas teile Margus Lepik. Ka mina olen siia saali tulnud ühest toredast väikelinnast Võrust ja olles ka Võrus ise olnud aktiivne kultuuritarbija, väidan teile, et kõik n-ö massikultuuriüritused ei ole vajanud Võrus pealemaksmist ega midagi, on see siis Meie Mees või mis iganes. Seal on täissaalid, täislauluväljakud. Teisalt, just kõrgkultuur – ja siin on linnavalitsus tulnud tavaliselt appi. Aga minu küsimus, ma usun, et Viini filharmoonikuid me Valka või Võrru niikuinii ei saa, paraku me ei saa neid ka Tallinnasse. Minu küsimus teile on, mis allikatel põhineb teie seisukoht siin Riigikogu saali ees, et väikelinnade kultuur on välja surnud, suremas...
Aseesimees Jüri Ratas Aeg!
Ivi Eenmaa ... kui käibemaks on rohkem kui 5%?
Evelyn Sepp Ma saan aru, et tegemist on mõnes mõttes tõenäoliselt põlvkondade vahega. Laululugu, mille pealkirja ma siin tsiteerisin või mille sõnade juppi ma tsiteerisin, ei ole minu välja mõeldud ja see ei ole ka minu hinnang. Oleks päris kurb, kui see jääks kehtima või hakkaks kehtima kõigele, millest see lugu räägib. Kuna sina ilmselt seda ei ole kuulnud, siis saan ma aru sinu pahameelest. Ega ei juhtugi nende suurte, ütleme Meie Mehega ei juhtu mitte midagi, ei 5 ega 18%-ga. Aga kui igaüks võtab endale nina alla selle väikese jupi sellest n-ö kõrgkultuurist ja väga väikse koha kontekstis väidab, aga seda kohalik omavalitsus toetab, siis see võibki olla tõene väide. Aga millegipärast üle Eesti see ei kehti enam, sellepärast et riigieelarves või linnaeelarves on näiteks 10 krooni, 10 ühikut raha selle toetamiseks, aga selle 10 ühikuraha olemasolu ei ole piisav, et öelda, et ainult selle 10 ühiku jaoks on selles kohas või Eesti riigis nii-öelda kõrgkultuuri. See toetamise fakt ise ei ole selekteerimise aluseks. See nii-öelda kõrgkultuur, mis vajab toetamist, seda on Eestis palju, palju rohkem. Ja tõstes käibemaksumäära kõrgemaks, tegelikult sellest toetust vajavast nii-öelda kõrgkultuurist jääb toetuseta, lisaks peavad inimesed selle eest rohkem maksma, mis toob kaasa tõenäoliselt olukorra, kus neil ei ole seda maksta. Ja ei ole vaja pead vangutada! Iga asi, mis läheb kallimaks, ei suurenda selle tarbimist – see on ju ilmselge.
Aseesimees Jüri Ratas Raivo Järvi, palun!
Raivo Järvi Suur tänu! Tegelikult on üldtuntud tõde ju see, et säärased orkestrid nagu Viini filharmoonikud jne ei too rõõmu tavainimese õuele, sest piletid on mõne tuhande kroonised ja teada on ka see, et säärased näited on pigem selliseks potjomkinlikuks eesriideks. Need peetakse kohustuslikus korras ära ja siis tehakse, rahvakeeli öeldes, pappi edasi. Minu küsimus on: teada on, et kõikides riikides ärimehed üritavad olemasolevate seaduste raamis nii-öelda leida see legaalne väike pilu, mille kaudu oma asja ajada. Tähendab, meie siin peame täiustama pidevalt seadusi, et säärased poollegaalsed operatsioonid läbi ei läheks. Kuidas sulle tundub, kas selle sinu ettepaneku raames me suurendame või vähendame selliste nii-öelda kaheti mõistetavate pilude arvu? Aitäh!
Evelyn Sepp Ma ei tea, kuidas sellele vastata. Ma ei kipuks ennast kordama. Kultuuriteoreetikud on kirjutanud sadu või tuhandeid käsitlusi sellest, kui tõsiseltvõetav on tänapäeval kultuuri jagamine kõrgkultuuriks ja nii-öelda mitte-kõrgkultuuriks ehk massikultuuriks. Kust jooksevad need piirid, kas neid on võimalik kuidagi ka legaalselt sättida või seda ei ole? Lühidalt võttes on järeldus, et ei ole, ja siis me kaalume nii-öelda järgmisi proportsionaalseid vahendeid. Kas me enamusele tahame nii-öelda käru keerata selleks, et võib-olla tõesti on mõni üritus nende hulgas ka, mis ei vääriks nii soodsat suhtumist. Soodne – see on suhteline, aga põhimõtteliselt. Või me elame selle üle ja saame aru, et see ei kahjusta meie kultuuripilti, aga me teeme enamusele midagi, mis pigem toetab ja arendab seda valdkonda. See on nii-öelda proportsiooni ja kaalumise küsimus. Ma arvan, et isegi siis, kui sellesse ringi satub mõni, mis ei tee meile rõõmu, et ta eksisteerib, aga saame aru, et ta on natuke paratamatu, et ta eksisteerib, siis ärme lõika selle tõttu kõigilt teistelt ära võimalust.
Aseesimees Jüri Ratas Ivi Eenmaa, palun!
Ivi Eenmaa Ma tänan härra juhataja! Aga siiski, Evelyn, mul on üks ettepanek teile tunnistada, et igal põlvkonnal on omad kogemused, omad väärtused – ka minu põlvkonnal. Selles mõttes pole siin mõtet lausingut teha, see on üks asi. Aga minu küsimus teile on, et kui mitme omavalitsuse kultuuripoliitika ja kultuuritoetuste read olete teie läbi analüüsinud, et te niimoodi väidate mingite kümnekroonilistega siin?
Evelyn Sepp Proua Ivi Eenmaa! Ma olen olnud alati arvamusel, et teis on pisutki huumorisoont, aga ma pean ütlema, et te olete selle kaotanud.
Aseesimees Jüri Ratas Indrek Saar, palun.
Indrek Saar Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen sinuga absoluutselt nõus, et püüd määratleda, mis on kõrgkultuur, mis on selle vahepeal ja mis on massikultuur või veel mõne muu nimega kultuur, on tänases kiiresti muutuvas maailmas pigem hämmastav ja näitab kummalist arusaama demokraatiast. Seda enam, et need, kes täna siin räägivad sellest, et me peaksime toetama ainult väärtkultuuri, veel mõned aastad tagasi siin samas saalis, kui arutluse all oli raamatute käibemaksustamine 5%-lise maksumääraga, kaitsesid risti vastupidiseid seisukohti. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et olles aastaid tegelenud selle käibemaksu soodusmääraga Euroopa tasandil, olen ma oma kolleegidelt saanud selged põhjendused, et see loetelu, mis on siin väga pikk ja mitmekesine, siia sisse on saanud, tuleneb sellest, et Euroopas on väga erinevad traditsioonid ja väga erinevad prioriteedid erinevatel riikidel. Siis minu küsimus on: kas te olete veendunud, et Eestile on rahvuskultuuriliselt oluline laada- ja lõbustuspargikultuur?
Evelyn Sepp Me lähtusime sellest, et auväärsed juristid, analüüsides selle direktiivi rakendamise mõju või sellest valiku tegemise mõju nagu põhiseaduslikus mõttes, olid kahtleval seisukohal, kas me saame teha siit valiku. Iseenesest, n-ö siseriiklikus kontekstis: loomulikult, me oleme nõus läbirääkima. Nii mõnigi nendest selles loetelus toodud ürituste liikidest Eestis sisuliselt puudub – see ei ole mingi vaidluse või mingisugune oluline teema. See ei ole selles mõttes meile siin poliitilise valiku või poliitilise vaidluse küsimus, vaid pigem juristide seletus, kas me võtame kõik või me ei võta midagi. See on pigem õiguslik probleem, mitte poliitiline meie jaoks.
Aseesimees Jüri Ratas Toivo Tootsen!
Toivo Tootsen Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin oli väga huvitav diskussioon teemal "Kõrgkultuur ja massikultuur". Kõik need asjad muutuvad elus. Vanal Inglismaal Shakespeare esindas massikultuuri ja ma kujutan ette – kas sa oled sellega nõus? – et kui selline eelnõu oleks olnud arutusel seal, siis keegi saalist oleks kindlasti ütelnud, et näe, selle eelnõuga tagant paistavad Shakespeare´i kõrvad. Aitäh!
Evelyn Sepp No jah, eks seda näidet mõnes teises sõnastuses, aga põhimõtteliselt sama mõttega ju tuuakse ikka tihti, et tõenäoliselt nii Bach kui Mozart olid oma aja popmuusikud, džäss oli igal juhul midagi, mis oli n-ö põhjakihtidele. Täna me hindame seda teistmoodi ja Jumal tänatud, et me suudame vähemalt mõtestada, kui siis mitte siin saalis, siis muidu kultuursete inimeste kuluaarides seda, mida kultuuriline mitmekesisus tähendab ja mida demokraatia selles valdkonnas kaasa toob või selle puudumine endaga kaasa toob õigupoolest.
Aseesimees Jüri Ratas Indrek Saar, palun!
Indrek Saar Tänan! Kõigepealt ma tahaksin öelda, et ei maksa peljata seda, et iga liikmesriik võib vabalt valida, millist osa sellest loetelust ta kasutab, sest Eesti on kasutanud valitud loetelu juba palju aastaid ja rohkem kui järelevalvet käibemaksu üle Euroopa Liidus finantsinspektsioonid ei tee. Nii et see on selgelt üks prioriteet. Eesti ei ole saanud selles osas ühtegi ettekirjutust. See oli vastuolus Eesti põhiseadusega see säte, mis sätestas 10% sõltuvalt omandivormist. Minu küsimus on see: kas ma sain õigesti aru sinu ütlusest, et seaduseelnõu esitajad võiksid tulevikus kaaluda seda, et sisuliselt laada- ja lõbustuspargi piletid ei peaks käima käibemaksusoodustuse alla?
Evelyn Sepp Ma usun küll, et ma võin selle lubaduse siin fraktsiooni nimel anda.
Aseesimees Jüri Ratas Rohkem küsimusi ei ole, ma tänan ettekandjat. Ma palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe. Jürgen Ligi, palun!
Jürgen Ligi Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu ei tea juba mitmendat korda – samasisulist. Ja ega siin sisulist arengut ei olnud. Küll aga võib öelda, et kui rahanduskomisjonil on juba natukene piinlik neid arutelusid väga sisuliseks ja põhjalikuks muuta, siis siin suures saalis paistab, et nauditakse täiega väiteid, mis ei pea kuidagi vett. Rahanduskomisjoni ettepanek on esimest lugemist mitte lõpetada, panna see tänasesse päevakorda. See ettepanek leidis 5 poolt- ja 4 vastuhäält. Kõigepealt juhin tähelepanu, et siin on üsna vähe tegemist kultuuriüritustega, see on olemuslikult siiski meelelahutus, kui kasutada täpseid sõnu. Ettekandja räägib järjekindlalt teemast mööda, ma pean silmas siin eelnõu esitajat. Käibemaks on olemuslikult mittediskrimineeriv maks, mida kogutakse käibelt. Euroopa Liidu direktiiv lubab siin mõningaid erandeid, sealhulgas ka etendustelt ja muult taoliselt, etendused on täpsustatud siin loeteluga. Kuid kokkuvõttes võib öelda, et tegu on hõlmamatu, haldamatu soodustusega, mis saab osaks kõigile kultuuri- ja meelelahutusüritustele juhul, kui madaldatud määra rakendatakse. Eestis on praegu tegemist Riigikohtu otsuse järel mõningase õigussegadusega, kuna selle käibemaksusoodustuse sisuline eesmärk oli toetada väärtkultuuri, aga enamik sellest soodustusest saab praegu osaks meelelahutusele, mille toetamine rahaliselt riigi poolt ei peaks kuuluma kultuuripoliitika hulka. Lihtsalt öeldes, enamik sellest käibemaksusoodustusest jagatakse huupi ja saab osaks meelelahutusele, sh ka siin mainitud Õllesummerile. Kui käibemaksu alandamise mõju hinnata, selle soodustuse mõju hinnata, siis see on hinnale loomult ajutine, hiljem jaguneb see turuosaliste vahel. Kuid Marek Strandbergi küsimus on ülimalt põhjendatud, seda ei ole põhjust nimetada arusaamatuks, nagu ettekandja tegi. Ettevõtja varem või hiljem omastab selle soodustuse ja tõstab hinda. Seda on näha ka Eesti turul, et käibemaksu alanemine Riigikohtu otsuse järel ei alandanud piletite hinda. Käibemaksusoodustus jaguneb definitsiooni järgi käibe järgi. Suur käive on definitsiooni järgi omane massikultuurile, mitte väärtkultuurile. Ja selle tõttu võib öelda, et kultuuri toetamine maksusoodustuse kaudu on üks äärmiselt ebaõnnestunud viis. Käibemaksu kaudu tarbimise soodustamine on maksuekspertide palju tõestatud seisukoha järgi üldse üks ebaefektiivne viis, kuid käibemaksu kaudu kultuuri soodustamine on väga selgelt üks ebaõnnestunumaid ka valdkonna järgi. Kui noorpoliitik Indrek Saar, kes äsja lahkus siit saalist, kippus rääkima ajalugu, kuidas, kes käibemaksu soodustuse koha pealt midagi on toetanud, siis ta loomulikult tegelikult seda ajalugu ei tunne. Küll aga kehtib meil tõesti üks kultuurialane soodustus veel – see on raamatutelt. Selle kultuuri käibemaksusoodustuse kriitikud tegelikult tookord raamatute käibemaksu kritiseerisid, kuid tuleb möönda, et see soodustus on tunduvalt mõistlikum kui etenduste soodustamine käibemaksu kaudu. Sest lihtsalt öeldes loll raamatupoodi ei lähe, iga loll läheb õlut jooma küll ja selle tõttu see raamatute käibemaksu soodustamine on sihipärasem, aga kahtlemata mitte laitmatu. Indreku küsimus selles mõttes osutas ka sellele probleemile, et raamatute hulgas on väga palju kultuurikauget makulatuuri. Lühidalt kokku võttes käibemaksusoodustus on raha huupi jaotamine, lootuses, et see tabab ka väärtkultuuri, mida kultuuripoliitika soovib toetada, kuid mõistlikum viis on kaheldamatult koguda erinevatelt kaupadelt, olgu tegemist siis leiva või tsirkusega, ühtlast maksu. Sedaviisi koguda on administratiivselt lihtsam ning jagada siis riigieelarvest soodustusi sinna, kus sotsiaal- või kultuuripoliitika seda õigeks peab. Rahanduskomisjon järjekordselt jõudis sellele järeldusele. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Ettekandjale on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!
Evelyn Sepp Aitäh! Pärast käesoleva aasta eelarve menetlust ja eriti peale lisaeelarve menetlust tundub mulle, et vähemalt Reformierakond ei peaks enam Eesti majanduse nii-öelda käivitumise mootorite teemal üldse pikka aega sõna võtma, sest teil lihtsalt ei ole suurt midagi öelda või vähemalt teie väited ei pea enam paika väga pikka aega. Mõnes mõttes on kahju, et te ei ole üldse nende aastate jooksul toimunud vaidlusest suurt midagi õppinud, aga ma siiski küsin sellist asja, et kas sinu definitsiooni järgi, kui sa selle kuidagi legaalselt suudaksid sõnastada, väärtkultuur ei peaks inimeste meeli lahutama?
Jürgen Ligi Aitäh! Ma ei laskuks siin erakondlikule pinnale, ma esindan siin rahanduskomisjoni, te võite alati pakkuda mõne ideekese majanduse teemal ja püüda jätta muljet, et te sellest valdkonnast üht-teist jagate, kuid mida te selle küsimusega silmas pidasite? Meelelahutus ja meelt lahutama on jah sarnased väljendid, kuid antud juhul ma rääkisin sõnapaarist meele lahutus ja väärt kultuur, eristades neid sedapidi. Sõnapaarina sõnade kasutamine annab sõnadele konteksti ja mis tahes tuletis kontekstivabalt on eksitav. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Kalvi Kõva, palun!
Kalvi Kõva Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Kas teil oli komisjonis juttu, kas seaduseelnõu algataja tõi numbrid välja, et kui palju see seaduseelnõu vastuvõtmine jätaks riigile raha saamata, mis on need numbrid? Aitäh!
Jürgen Ligi Teda see pool eelnõust ei köitnud, aga me oleme praegu olukorras, kus sellise soodustuse kehtimine kohtuotsuse tagajärjel tingib umbes – hinnangud on erinevad – aga paarisaja miljoni väljavoolu aastas riigieelarvest ja rõhuvas enamuses on see väljavool meelelahutuse suunas, meelelahutus siin kontekstis vastandina väärtkultuurile veel kord. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Evelyn Sepp, palun!
Evelyn Sepp Aitäh! Kuigi see piletite käibemaksu alandamine jätaks otseselt riigieelarvesse 20-30 miljoni kroonise ja kindlasti mitte paarisaja miljoni kroonise augu, nagu sa püüdsid väita, ja samas kindlasti see elavdab ka ettevõtlust erineval viisil, mis on lähedal seotud selliste teenuste pakkumisega, on minu küsimus siiski sulle veel kord, palun defineeri väärtkultuur legaalselt ja see, mis ei ole väärtkultuur.
Jürgen Ligi Väärtkultuuri peab defineerima riik kultuuripoliitika kaudu. Antud maksusoodustus kukub täielikult välja kultuuripoliitika raamidest ja asub sellega sisuliselt vastuollu, kuna kultuuri toetamise võimalused halvenevad selle eelnõu tagajärjel. Eelarve kadu on väga suur. See kadu on mõneti kultuuri vastandi suunas. Teiseks te puudutasite veel küsimust ettevõtluse toetamisest. Käibemaksu kaudu ettevõtluse toetmamine, nagu ka tarbimise toetamine käibemaksu kaudu on kindlasti vale meetod. Ettevõtete toetamine peab siin jälle olema mittediskrimineeriv, kui rääkida ettevõtluspoliitikast. See tähendab, et tulevaid ettevõtlusvaldkondi tuleb käsitleda võrdselt. Ei ole loogilist seletust, miks näiteks õmblustööstust ja leivatööstust sel moel siis ei kohelda, nagu teie soovite kohelda õllemüüki ja laulmist selle ümber. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Väino Linde, palun.
Väino Linde Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli arutlusel ka see, millest oli tegelikult tingitud eelnõu algatajate soov just nimelt niisugune seadusemuudatus sisse viia? Millest see põhjustatud võis olla? Kas komisjon sai sellest aru?
Jürgen Ligi Sellest on natukene piinlik rääkida, aga kuna siin saalis on sellele ka vihjatud ja eks me kõik ole inimesed ja näeme. Külastage Tallinna kesklinna, Sakala tänavat. Vaadake, mida seal lõhuti ja mida seal ehitatakse ja mõelge, mis rahade eest. Mis on see ettevõtlusvorm, mida seal toetatakse ja kuidas see võiks olla seotud käibemaksuga. Kuidas inimeste isiklikud sidemed, kuidas inimeste parteilised huvid, sponsorite huvid võiksid haakuda selle eelnõuga. See on fantaasia küsimus, aga ma ei tahaks siin rääkida, kus on see piir. Aga ma arvan, et siin kuskil jääb see ka fantaasiast välja, et kuskil on faktid, mida me peame siin kahjuks tunnistama. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Aivar Riisalu, palun!
Aivar Riisalu Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas teile tõepoolest tundub, et ainult selle eelnõu puhul löövad välja kuidagi isiklikud sidemed, et muud eelnõud on sellest vaimust mitte sugugi kantud?
Jürgen Ligi Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi väita, aga mida rohkem on tegu erandliku käsitlusega, mida rohkem on tegu ebaloogiliselt erandliku käsitlemisega, seda rohkem tuleb ette heita grupihuve. Siin ei ole midagi parata! Kui autor oleks tulnud välja ettepanekuga kehtestada käibemaksumääraks 18 asemel 5, siis oleks tegu, võiks siis öelda mingisuguse sotsiaal- või majanduspoliitilise mõttega, mida saab debateerida täiesti neutraalselt. Kuid kui tegu on selgelt diskrimineeriva, erandit toetava sammuga ja sinna juurde lisandub isiklik ja erakondlik kontekst, siis meil on põhjust seda tunnistada. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad, avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Igor Gräzin, palun!
Igor Gräzin 8 minutit!
Aseesimees Jüri Ratas Palun 8 minutit!
Igor Gräzin Austatud esimees, lugupeetud kolleegid koalitsioonist ja opositsioonist! Tähendab, kahte jutuajamise teemat meil täna välja ei tule. Ma oleks tahtnud rääkida rahast, aga kuna eelnõu esitajat raha ei huvita, siis rahast ma rääkida ei saa. Kuna ei saa rääkida ka mingitest juriidilistest definitsioonidest ja ma eile nimetasin, et õigusteadus on täpisteadus – siin neid alles küsitakse – siis täpselt ka ei saa rääkida. Mis mul siis alles jääb? Mul jääb alles muinasjutt, võrdlused, metafoorid. Hakkame siis peale muinasjuttude ja metafooridega enne, kui Evelyn Sepp lahkub ka kuuldepiirkonnast – vaatepiirkonnast ta kadus. Niisiis esitame küsimuse, mida me oleme siin kaua aega arutanud. Kas väga parempoolset aristokraatlikku konservatiivi Arturo Toscanini ja Herbert von Karajan toetasid marksistlikke parteisid eeskätt - austromarksiste. Herbert von Karajan jälgis Bernsteini õpetust, Kautskyt. Miks? Vastus on väga lihtne. Ja selle sõnastanud Herbert von Karajan on öelnud, et sotsialistikud valitsused on ainsad, kes on võimelised orkestrile frakid selga ja pasunad suhu ostma sellepärast, et sümfooniaorkester on oma olemuselt rahalises mõttes ebatasuv muusika. Esiteks see eeldab kõrgkultuuri selles mõttes, et ta on orienteeritud intelligentsetele inimestele – erinevalt Õllesummerist – ja ta nõuab mingisugust ettevalmistust ja definitsiooni järgi moodustavad niisugused inimesed vähemuse. Ja ma olen härra Tootseniga täiesti nõus. Shakespeare`i laadne ettevõtmine ülekantuna tänasesse päeva oleks kindlasti kuulunud massikultuuri mitte ainult oma taseme ja eesmärgi vaid ka massilise alkoholi elik ale'i tarbimise tõttu, mille kanguskraad on teatavasti 11. See viitab veel kord, et kõrge- ja tavakultuuri mõisted tõepoolest aja jooksul muutuvad ja ma võtsin ehmatavalt teadmiseks Berliini Filharmoonikute saabumise Rebasekeskusse. Sest vaadake, ma kardan, et see asi niimoodi lähebki. Berliini Filharmoonikud tulid konterdikeskusesse ja nad ei teadnud, et nende ülesanne on avada tulevane maja, mis ma loodan – siin juba vihjati, et vanemad inimesed olgu vait, kui noored räägivad – ja ma loodan, et minu silmad seda ei näe, kuidas potentsiaalne kultuurikeskus on täis kasiinosid, lõbumaju, no ma ei tea, igasuguseid läbusid ja muid asju, lotokeskusi, narkodiilerite lette, milleks teda juba praegu tegelikult ehitataksegi. Eesti mõistes kultuurikeskus on Sõpruse narkodiilerid, kasiinod ja mis veel! Tõepoolest! Ja ma ei kahtle, et Berliini Filharmoonikud teist korda enam ei tule. Ma arvan, et massikultuuri piiripealne koht – on olemas Spivakovi orkester, kus on tõepoolest meelelahutuslik element olemas, aga Spivakov küll ei tule! Või kui talle peaks Tallinnast kutse tulema, ma arvan, et selle asja saab ära korraldada, et ta vähemalt sinna ei tuleks. Vaadake, kogu probleem taandub tegelikult väga lihtsale asjale. Miks ma räägin sellest? Saate aru: kõrgkultuur ei saa tulla asutusse nimega Solaris! See näitab kultuuritaset! Ja muide, minu esimene reaktsioon oli üldse, et see avatakse Tarkovski mälestuseks ja et see on üldse filmikeskus – Tarkovski-nimeline Solaris. Ei ole! Niisiis on olemas üks väga lihtne ja konkreetne vahe kõrg- ja massi- või kesk- ja väga kesk, nagu siin öeldakse, kultuursete ja ebakultuursete inimeste vahel ja see on see:on olemas kunst, mis toob raha sisse ja sageli see ei pruugi olla kõrgkunst, see on lihtsalt kunst. Muide ansambel The Beatles ei saanud Briti kultuuriasutustelt mitte sentigi. Ainus kõrgkultuuri esindaja, kes natuke raha sai, aga Mart parandab mind, selle pärast, et talt võeti see raha pärast käest ära, oli Woody Allen. Pärast seda läbikukkunud; "Annie Halli" eest ta sai Oscari ja vot selle järgmise jaoks selle riigi raha, mille ta akadeemiale tagasi andis. Aga see on ainus juhus, kus nii-öelda kõrgkultuur ja massikultuur on tõepoolest raha saanud. Niisiis väga lihtne vahe – orkestrit, keda me peame väärtuslikeks, aga keegi ei kuula või kuulavad vähesed intelligentsed inimesed, see on kõrgkultuur. Kui miski asi juba on massiline, siis ta definitsiooni järgi on äriettevõte, mis toob kasumit jne, täpselt samapalju nagu karussell, minu pärast valeturaka mängimine jne. Ja kui selle eest võetakse raha ja suurt raha ja teenitakse kasumit, siis on see samasugune äri, kui mis tahes teine. Nüüd ongi see koht – ärist võetakse raha käibemaksuna ära, see tuleb riigi kätte, pärast tuleb see eelarvesse, läheb valitsusse ja siis tuleb mängu üks väga oluline mees või naine, kelle nimi on kultuuriminister, kes kannab vastutust selle eest ja haridusminister, kes kannavad vastutust selle eest, mis Eesti kultuurist edasi saab, nii nagu see on põhiseadusesse kirja pandud. Kui me hakkame otsustama selle üle, kas Mahleri III või Mahleri VI, mis on tegelikult V, nagu te mäletate, on parem Riigikogu hääletamise teel – no siis on ikka midagi väga valesti! On välja pakutud rahaliselt lihtne variant – 1%. Raha tuleb õigesse kohta, Kultuuriministeerium vaatab peale, kusjuures Kultuuriministeerium ei langeta kunagi ühtegi otsust ilma kultuuriüldsusega rääkimata. Ja isegi Keskerakonna kultuuriministril süda valutas, kui ta saatis buldooserid Sakala Keskuse peale. Sest ta oli kõigele vaatamata kultuuri minister. Ma arvan, selliste erandite, praegu eksisteerivate erandite tegemine on täiesti põhjendamatu. Üks – kaheksateist. Aitähh.
Aseesimees Jüri Ratas Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Eiki Nestor, palun! Härra Gräzin!!! Palun, Eiki Nestor!
Eiki Nestor Austatud esimees ja austatud Riigikogu! Kõigepealt lubage mul alustada teemavälise märkusega. Ma usun, et eelnõu ettevalmistajate poolt siia kõnepulti eelnõud kaitsma tulev inimene võib olla nutikam või vähem nutikam. Aga ma tahaks öelda, et ta kindlasti ei tohiks olla tige. See on minu siiras märkus eelnõu algatajate poolt siia saadetud ettekandja suhtes. Ma ei mäletagi, et ma oleks sellist tigedust siin näinud. Teiseks, võib-olla on tore, et jutt läks raamatute peale. Räägime siis algusest. Raamatute käibemaksuga tegeles Riigikogu VIII koosseis ja tänane 5%-line käibemaks on selle koosseisu otsus ja sellesse rahanduskomisjoni kuulus Eiki Nestor, kes võttis selle raamatute käibemaksu teema siin üles. Selle eelnõuga ja tänase debatiga on kaks sarnasust huvitaval kombel. Kaks asja, mida võib võrrelda. Tookord raamatute sooduskäibemaksu määra esitamise eelnõu seletuskiri rääkis sellest, et eelnõu algatajate selge soov oli anda riiklikku tuge raamatute väljaandmisele Eestis. See oli kogu eelnõu mõte. Ja viimane lause kõlas nii, et kõige muu kõrval võib see raamatute hinda alla viia. Täna meile seletatakse siin vastupidist, et seda loomulikult ei juhtu ja tegemist on tõesti valikuga, mis moodi riigis abi osutada. Analoogia on ka teises mõttes. Ka siis oli neid, kes ei pidanud sellist abi vajalikuks. Ja vaidlesime pikalt selle üle, kuidas defineerida sellist mõistet nagu raamat. VIII koosseisus oli väga tubli ametnik härra Raimond Kala, kes nüüd on pensionil ja palavad tervitused talle, ja Raimond Kalaga koos kuskil peaaegu me sõnastasime mõistet – raamat. Kõik kartsid, et järsku sinna alla läheb ka piltpostkaart ja et selle vältimiseks siis sõna raamat sai nii defineeritud, et seal oli kaks või kolm rida. Kui te avate tänase käibemaksuseaduse, siis te leiate sealt sõna raamat ilma nende lisandusteta ehk teisisõnu, nende aegade jooksul on iseenesest see sooduskäibemaksu objekt saanud kõigile selgeks – nii neile, kes maksavad makse, kui ka nendele, kes korjavad. Nüüd tegelikult peaks peale seda Riigikohtu otsust vaidlema teema üle, mis on etendus? Ehk teisisõnu see, et riik teeb oma seadusega vahet, milliste etenduste läbiviimist ta on nõus madalama käibemaksu määraga doteerima või riigiabi andma ja millist mitte, on täiesti normaalne nähtus. Ja kui nüüd väidetakse, et sõna "etendust" ei saa defineerida ilma, et me põhiseadust riivaks, siis see on puhas bluff ja demagoogia. Küsimus on selles, kas me tahame seda teha või ei taha teha. Ilmselt ka etenduse puhul, kui ta ükskord ära defineeritakse, millist etendust on riik nõus doteerima, millist mitte, küllap ta aja jooksul kõigile selgeks saab. Nii neile, kes maksavad makse, kui ka neile, kes ei maksa. Küll aga vaidleks kolleeg Gräziniga, et mina siiski usun, et selline riiklik tugi ilma, et me teeks vahet, näiteks nagu raamatute puhul, et kes selle raamatu kirjutanud on, on ka etenduste puhul siiski kohane, et kogu austuse juures kõigi kultuuriministrite vastu, mis iganes erakonnast nad ka ei oleks ja kui hästi nad kultuuriüldsusega koostööd ei teeks, siis vaadates, kuidas ka täna riigi raha jagatakse, ei ole mul kindlat veendumust, et seda ei saaks teha veelgi paremini. Ehk teisisõnu, pigem selles mõttes öeldagi, et kui suudetakse etendusi läbi viia ilma summerdamiseta ja muu läbuta, et see väärib riiklikku tuge, oleks mõistlik ja õige. Aga kontserdipileti hindade nõudmine ja pakkumine ja kui kõik need, kes eelmisel aastal uskusid, et 20% kasv jätkub ja nendele artistidele, kes siin sellel suvel, kas või juunikuus esinevad, tuleb kindlasti aasta ette öelda, siis sealt on ka tulnud hind. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu. Palun!
Aivar Riisalu Aitäh hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru, et suur osa teist hakkab jälle rusikat taskus pingutama, võib-olla just selle saali pooles, et näe moosekant ronis pulti. Aga tundub, et see pileti käibemaksu teema on üks teema, mis on tõepoolest, vähemalt minu siinoleku ajal, hoidnud meeli erksana ja tekitanud elavat diskussiooni. Vaadake, kallid kolleegid, me peaksime kõigepealt proovima üleüldse selgeks mõelda, mis asi see käibemaks on. Käibemaks on ju teatavasti selline maks, mida makstakse käibelt ja makstakse käibelt ainult sel juhul, kui sa ei saa seda tasaarveldada ehk ostad sisse rohkem, kui välja müüd või vastupidi. Seetõttu ma arvan, et meil tasuks otsa vaadata kõikide ettevõtjate majandusnäitajatele ja küsida iseendalt, kui palju täna erinevad kultuuriteenust osutavad ettevõtjad üleüldse seda käibemaksu riigieelarvesse maksavad. Sellepärast, et ettevõtluse põhiolemus ju teatavasti seisnebki selles. Ettevõtjad võitlevad kahe asja nimel – võitlevad maksude optimeerimise nimel ja võitlevad kasumi saamise nimel. Seetõttu ma arvan, et selle probleemi käsitlemine ettevõtja seisukohast ei olegi lõpuni õige. Meil ei ole mitte ühtegi põhjust arvata, et suurt keskust – nagu siin täna ikkagi jutt läks ju suhteliselt isiklikuks – suurt keskust ehitav ettevõtja, ma arvan, targa käitumise juures ei pea tühjagi käibemaksu maksma sellel lihtsal põhjusel, et ta saab selle tasaarveldada. Minu meelest see ettevõtluse pool sellesse teemasse sisse tuua seetõttu ei olegi võib-olla kõige õigem ja hakata otsima siit persoone ja ühe või teise erakonna seotust persoonidega – ma arvan, et see ei ole tegelikult meie ülesanne. Meie ülesanne oleks ikkagi pigem mõelda selle peale tõepoolest, mis asi see kultuur siis tegelikult on. Mina isiklikult ka kindlasti toetan neid erisusi, mis eristavad massikultuuri sügavkultuurist. Selle pärast, et minu poolt kunagi veetud rahvakollektiiv ei vajanud küll ei käibemaksu soodustust ega mitte mingisugust abi sellel lihtsal põhjusel, et me oskasime raha teenida ka ise. Eile õhtul oli mul hea võimalus käia Saku Suurhallis kuulamas Bob Dylanit. Mina ei tea, milles on see põhjus, aga seal saalis oli silmaga vaadates, olles ka selle majaga elus hästi lähedalt seotud olnud, ma arvan, hinnanguliselt, no 2500 inimest, aga mitte mingil juhul rohkem, see saal oli tühi. Pilet maksis minu jaoks, kes ma olen Saku Suurhalli üks loožiomanikest, 690 krooni. Valetan! 590 krooni! Kas see oli Bob Dylani eest vähe või palju, ei ole mina selle asja otsustaja. Aga natuke pani mõtlema küll, et miks seda inimest, kes on maailmakultuuri jätnud nii palju, oli vaatamas ainult, ütleme, heal juhul 2500 inimest. Kas see põhjus on selles, et see kõik on meie jaoks liiga kallis? Kas see põhjus on selles, et need saalid, mis meil, on kõik liiga väikesed? Kaasa arvatud see uus valmiv solaariumikeskus, vabandust Solarise keskus? Ja selle tõttu ma olen üsna veendunud, et meil tasuks mõelda, kas me saame midagi ära teha selle nimel, et meie lugupeetud kodanik, keda meie siin esindame, saaks oma kultuuriselektsiooni teha oma sisemise vaba tahte alusel, aga mis kõige olulisem, et tal selle kultuuri jaoks oleks taskus ka raha. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakond Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja. Marek Strandberg, palun!
Marek Strandberg Head kolleegid! Jürgen Ligi puudutas siin esinedes olulist teemat – sama, mida me arutasime eile, kas Riigikogu asi on tekitada eriõigusi või on tekitada kõigi jaoks üheselt mõistetavat ja arusaadavat õiguskeskkonda. Ma olen seda meelt, et viimast. Riigikogu asi ei ole tekitada mis tahes eriõigusi ja on põhjust üritada toimida sellisel moel, et kehtiv õigus, olgu see siis majanduses või mis iganes muus valdkonnas, oleks see üheselt mõistetav ja lihtsalt toimiv. Too eilne näide, meenutan, puudutas üht lihtsat asjaolu. Ühele ettevõttele tehti eriõigus. Jutt on ühest põlevkivi kasutavast ettevõttest, millele Riigikogu poolt kingiti tagasihoidlikult igaks aastaks (vähemalt plaanina) mitusada miljonit krooni kasumit. Tõsi, Jürgen Ligi sel teemal ei hääletanud. Samas ei kuulnud ma ka küll eile mitte ühtegi kriitikanoolt selle suunas, et nende enda erakond sellist eriõigust tekitades – nende enda erakond oli valdav hääletaja selles küsimuses – kuidagi piinlikult käitunud oleks. Nüüd, kui laiemalt võtta, siis nii see ju ongi, et kui ettevõttele ja ettevõtetele tekitada mingeid maksuerisusi, soodustusi, mida iganes, on see ajaküsimus, millal hinnatasemed ühtlustuvad ja see majanduslik tõdemus on täiesti olemas. Ma ei tea, Eestis ei maksa täna raamatud vaatamata väikesele käibemaksule oluliselt vähem kui Saksamaal või Soomes. Ma usun, et te olete kõik sedasama asja märganud. Pigem vastupidi – mõned raamatud on Eestis koguni kallimad kui meie lähiriikides, vaatamata käibemaksu soodsale suhtele. Turu loogika ei ole nii lihtsalt maksudega reguleeritav ja see, millised on hinnad, sõltub ikkagi enne kõike konkurentsi tingimustest, rahva jõukusest, liikumisvabadusest ja võib-olla alles siis maksudest. Põhjendus, et inimesed peaksid saama kõrgkultuurist osa ja selle tõttu peaks olema käibemaks madal nendele tegevustele – võib ju öelda ka niimoodi, et kui inimesest, kes peavad kultuurist, siis nad peaksid pidama ka samavõrd riigist, et se riik oleks tugevam ja toetaksid siis seda riiki siis kõrgemate maksudega või mis iganes. Aga ühte ma tahan öelda: väga raske on olla sellistes oludes tõepoolest kellegi poolt, kui selline mõõdukas poliitiline skisofreenia võnkleb ühepäevase perioodiga, kus eile luuakse erisusi ja täna neid kritiseeritakse. Uskuge, sellised asjad, selline ebaterviklikkus ja kooskõla puudumine ei tekita olukorda, kus ühele või teisele suuremale plaanile õnnestub poolehoidjaid leida. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Tänan! Kas see on vastusõnavõtt? Palun, Jürgen Ligi, kohapealt sõnavõtt.
Jürgen Ligi Aitäh! Kuna mu nime mainiti, siis juhin Mareki tähelepanu sellele, et kaevandusluba on olemuslikult eriõigus ja seda tulebki anda personaalselt. Eilse hääletamise küsimus on pikema diskussiooni teema. Kuid eile me ei arutanud ühegi konkreetse firma kaevandusõigust vaid ainult üldist kaevanduse mahtu ja seni tehtud sammude mõju sellele. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas Rohkem kõnesoove ja vastusõnavõtte ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku, et eelnõu 224 SE esimesel lugemisel katkestada ja tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku, et eelnõu 224 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
HääletustulemusedAseesimees Jüri Ratas Tulemusega poolt 42, vastu 26 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole, on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 224 SE esimesel lugemisel tagasi lükatud ja seega langeb menetlusest välja. Sellega on meil 4. päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud. Austatud Riigikogu, tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös fraktsioonides ja komisjonides! Tänan teid!
