Evelyn Sepp: vali aasta parimad sportlased!

Tänasest 17.detsembrini valib Eesti Olümpiakomitee aasta parimaid sportlasi. Õigemini saavad seda teha selle kuupäevani kõik spordisõbrad.

Valimise keskkonda saab siit:

Valida saab parima nii naiste, meeste, võistkondade kui treenrite hulgast.

Ka 1 Eesti ujuja on sel aastal taas nominentide hulgas - Triin Alajnd, nimelt. Leian, et igati teenitult.

On tema hooaeg seni olnud igati stabiilne ja kulgenud ülesmäge ning äsja lüppenud lühiraja EM-l tuli ära ka karjääri esimene tiitlivõistluste medal - päris särav pronks.

Üleüdse saab seda tiitlivõistlust Ujumisliidu spektrist vägagi õnnestunuks lugeda. Võistkonna 12 ujujast jõudis 4 poolfinaali - Triin Aljand seejuures 2 korda. Eesti ujuja võistles 2 finaalis ning võitis 1 medali ja 6.koha. Lisaks veel 13, 14 ja 15. koht. Taustaks tasub teada sedagi, et hulk parimaid oli sellest võistlusest koguni eemal ja ühinevad võistkonnaga alles 2 nädala pärast Dubais algaval MM-l.

Ümber ujuti 3 Eesti rekordit, 3 Eesti juunioride rekordit ning hulk isiklikke seniseid tulemusi. Kuigi kõigil just kõik ei õnnestunud, tehti ära tubli töö igatahes

Mis aga antud valimise juures soovida jääb ja taas kriitikanooli sunnib EOK suunas saatma, on tõsiasi, et ujujate hooaja tähtsaim tiitlivõistlus lõppeb sel aastal alles 2 päeva pärast seda, kui Eesti parimate valimise voor on läbi. Nimelt lõpeb Dubais peetav MM alles 19.detsembril.

Sama pentsikus olukorras olime me ka eelmisel aastal. Juhtisime sellele alaliiduna nördinult Eesti Olümpiakomitee tähelepanu, kuid kasu ei midagi.

Ka eelmisel aastal olime ju sarnases situatsioonis. Kui ehk paljudele spordisõpradele üllatuseks võitis Jane Trepp toona samal võistlusel hõbemedali, jättis see ta samuti Eesti parimate valimise konkurentsis halvemasse positsiooni. kui nii mõnegi kaaskandidaadi.

Kas mitte valimise mõte selles ei peakski seisnema, et valijatel on teada kogu võrreldav informatsioon!?

Rahvusvahelist võistluskalendrit silmas pidades jääbki aga ujujatel üks aasta tähtsaimaid rahvusvahelisi tiitlivõistlusi toimuma ajal, mil Eesti siseriikllikult on parimad juba selgitatud. .. Seda vähemalt seni, kuni EOK-l puudub vastutulek seda pisut nihutada.

Nii ei näe tänane asja korraldus EOK poolt just soliidne ja sportlik välja. See oleks sama, mis 800 m jooksus 400 kiireimale võidupärg kaela riputada ja seletada, et kohtunikel on kiire, et muidu ei jõua autasustamist neile sobival ajal läbi viia

Ja olgu selgelt välja öeldud, et asi pole Jane Trepis või Triin Aljandis, vaid lihtsalt põhimõttes - kui on ikka spordiaasta parimad, siis olgu spordiaasta läbi enne kui need parimad selguvad! Ja pole need rahvusvahelised tiitlivõistlused nii külavõüstlused midagi, et ei võiks muuta Esti spordiajalugu!

Evelyn Sepp: kaua võib!, Ene Ergma!

Mõni aeg tagasi ägestus peaminister Riigikogu kõnepuldis ja ebamugava küsimuse peale kukkus sõimama küsimuse esitajat. Edasi, nädal hiljem räuskas samas justiitsminister Rein Lang, edasi mõni teinegi ning ja pidevalt Jürgen Ligi - nende arvates on kõik Riigikogu küsijad, eriti opositsioonist, lihtsalt rumalad. Küsimused on rumalad, küsijad on rumalad, kõik neile ebamugavad teemapüstitused on rumalad jne.

Viimatise pika eelarvearutelu käigus öötundide varjus jäi oma kohatu sõimuga ajakirjandulsele vahele ka soliidseks peetav Ene Ergma, kes sõimas parlamendikolleege lihtsalt ididootideks. Sedapuhku küll Igor Gräzinit ja Taavi Rõivast. Peale selle, et sõna "idioot" on tavakeeles lolli ja rumala sünonüüm, on see tegelikult meditsiiniline diagnoos. Spiikripoua arstiteadusliku kompetentsi kohta ei tea me aga midagi ...

24.novembri Infotunnis jätaks sama madallendu jällegi Jürgen Ligi. Ministri kohatu kõnepruuk küsijate ja küsimuste suunas lendus nagu piisknakkus ...

Kuigi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses on ette nähtud istungi juhataja võimalus kutsuda Riigikogus esineja korrale tema kohatu käitumise tõttu, pole Ene Ergma justkui midagi ebasovbivat märganud. Muudkui itsitab ise rahulolevalt puldis ...

Tema meelest on vist täiesti normaalne, kui aruandekohuslasest minister selle asemel, et küsimustele sisukaid ja ammendavaid
vastuseid anda, hoopis parlamenti sõimab.

Te õige mõelge seal valitsuserakondades selle peale, et kui Eesti inimeste esindus parlamendis on nii rumal, et neile ei peagi aru andma, ega lugupidavat suhtumist üles näitama, siis on ehk aeg valida ministrihärradel endil hoopis mõni teine riik ja rahvas valitsemiseks, kes neid - tarkpäid - rohkem väärivad?!

Sedapuhku palusin ma vähemalt Ene Ergmal ministrid kohatu käitumise tõttu korrale kutsuda. Mida ta selle peale aga tegi - mühatas ja itsitas rahulolevalt edasi ...

Evelyn Sepp: Aita sinagi - vägivald ei ole lahendus!

Igal aastal - 25.novembril tähistatakse rahvusvahelist Valge Lindi päeva. Täpsemalt tähendab see naistevastase vägivalla vastu võitlmise päeva.

Eestis on aga selle teemaga kuidagi kummalised lood. Meil nimelt on küll mõningat sorti vägivalda, aga naistevastast - seda Eestis küll ei ole...

Ei saa ju naisi kaitsta ja nendest rääkida, sest siis oleks see ju meeste diskrimineerimine ...

Umbes nii seda ongi põhjendatud ehk seda, miks Eesti riik selle väga tõsise ja kompliteeritud ja ka äärmiselt kompleksse probleemiga ei tegele.

Kogu maailmas on teemat teadvustatud aga just ja peamiselt läbi naistevastase vägivalla, mis leiab reeglina aset kodus - kõige turvalisemaks peetavas keskkonnas, on seotud teatud kultuuriliste tõekspidamistega ja jõuab harva avalikkuse ette. Vägaivald ise on pikaajaline, julm, lootusetu ja selle ohvrid psühholoogiliselt abitud ja ette häbistatud.

Muidugi on sellisel nähtusel rohkem kui üks põhjus ja selgitus. Muidugi puudutab vägivald ka mehi, reeglina küll tänaval, kuid harvem ka kodus, kuid see ei asenda kuidagi ega vähenda vajadust tegeleda spetsiifiliselt naistega - emadega, reeglina kõrgema haridusega, reeglina ca kolmandiku vähem teeniva , reeglina lastega kodus olles sotsiaalset positsiooni kaotava, kauem elava, rahaliselt ühiskonnas vähemväärtustatud soogrupiga, kus ka sellesama vägivalla põhjused kombineerriuvad just paljudest eelloetletud kriteeriumidest või tunnustest sõltuvalt

Seega luban endale tuua ühe provotseeriva paralleeli.

Nimelt ei räägi me arusaadavatel põhjusel tavaliselt üleüdisest puudega inimeste aitamisest või nende progbleemide lahendamisest. Me räägime ikkagi spetsiifiliselt - liikumispuudega, kuulmis- või nägemispuudega jne inimeste probleemidest, sest harva on neil nn ühine probleem - va ehk ja peamiselt sotsiaalmajanduslik toimetulematus.

Inimesed aga kes ei saa liikuda, vajab spetsiifilisi abivahendeid, vajab näiteks ratastooliga liikumist võimaldavat keskkonda. Inimene, kes ei kuule vajab näiteks viipekeeles abi või kuulmisaparaati, nägemispuuega inimesed aga kompimistundlikke infoallikaid jne. Seega iga sellise grupi probleemile on lahendus spetsiifiline ja avaliku võimu strateegia on samuti spetsiifuiline.

Nüüd tagasi naiste juurde.

Arengumaade kontekstis on inimõiguslastel üks selline praktiline ütlemine, et kui sa tahad neis ühiskondades püsivaid muutusi
esile kutsuda, pead sa tegelema sealsete naistega. Neid koolitama, harima, ravima jne. See tulenebki sageli äärmiselt komplitseeritud ühiskondlikust või ka sotsiaalsest staatusest.

Me ju küll mööname, et Eesti meeste riskikäitumine on kõrge, nende varajane suremus on suurem, stress kõrgem ja tervis rohkem kurnatud jne., Aga harva julgetakse välaj öelda see, etnende probleemide lahendus sõltub paljus just naist esotsiaalse staatuse parandamisest ja sells mõttes mõlea soogrupi paremast sidususest.

Naised lihtsalt on see osa ühiskonnast, kelle probleemide lahendustel on kõige mõjusam seos ümbritsevaga ja ümbritsevate sosiaalsete gruppide olukorraga. Ei saa aidata lapsi, kui ei aita nende emasid. Ei saa kaitsta lapsi, kui ei tegeleta nende emadega kaitsmisega ....

Ja Eestisse tagasi vaadates - kui me tõesti tahame vähendada vägivallaprobleemi kogu ühiskonnas, siis tuleb paratamatult
keskenduda ka naistele ja naistevastasele vägivallale - selle põhjustele
ja lahendustele. Ja mis peamine - nimetada asju ka õige nimedega.

Küll aga on Eestis üks üleüldine vägivalla vastu võitlemise arengukava, mis otse öeldes, ei võitle suurt mitte millegi vastu. Linnuke sai aga kirja ja jälle on mida Euroopale raporteerida.

Lisaks olgu seegi, et ega vägivallajuhtumite puhul ei koguta ju ka ametlikku statistikat enam selle kohta, kas see on seotud nn koduvägivalla või põhjustatud mingi muul vägivaldsel viisil.

Pole inimest, pole probeemi - pole statistikat, pole samuti probleemi ...

Eesti kriminaalseadustes puudub ka ka eraldi paragrahv, mille alusel kohtud saaksid mõista õiglast ja kohast õigust. Rääkimata eriseadusest, mis väga paljudes maailma riikides on efektiivselt kasutusel.

Lõpetuseks seegi, et see "üleüldise õnne" poolt võitlemise arengukava on järgmisel aastal pea täielikult rahastamata. Vot sulle siis Valitsust, kellele vägivald korda läheb.

Tolereerivad seda nii mis mühiseb. Siiani puudub igasugune riiklik koordineeritud ja finantsidega kaetud tegevus selle ohvitega tegelemiseks. Siiani puudub pea igasugune riiklik tegevus sellise nähtuse ennetamiseks jne. Pea kõik, mis selles valdkonnas üldse toimub, tugineb MTÜ-de ja projektimajandusele.

See aga on masendav - ebakindel, ebajärjepidev ning ohvite olukorda naeruvääristav..

Nii kutsun ka mina ülesse toetama algatust Tallina
Kriisikodu toetuseks , mille kohta leiad läheat infot siit:

Rahalise annetuse tegemiseks võid ka kohe saata SMS-i nr 15151 (26 kr) märksõnaga «Naisteabi», et üheskoos toetada Tallinnas asuvat naiste kriisikodu.

Loodan ka ,et enamus toetusrahast läheb tõesti abivajajatele, mitte aga operaatorfirma vahendusteenusele.

Rohkem infot selle algatuse kohta leiad siit:

http://naine.postimees.ee/?id=345841

Neljapäeval toimub Tallinnas ka üls päevakohane konverents, mis väärib samuti tähelepanu:

Konverents „Kelle probleem on naistevastane vägivald?“


Aeg: 25.11.2010
Koht: Mustpeade Maja, Pikk tn 26
Korraldajad: Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Tallinna Naiste Kriisikodu

Kava:

09.30-10.00 Tervituskohv, osavõtjate registreerimine
10.00-10.05 Avasõnad- Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, Inga Mikiver, Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja
10.05-10.45 Rootsi riigi kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Lars Bäck, Rootsi võrdõiguslikkuse ministri endine nõunik
10.45-11.25 Hispaania kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Javier Truchero Cuevas Hispaania justiitsministeeriumist, Euroopa Nõukogu CAHVIO komitee liige
11.25-12.05 Euroopa Nõukogu sammud võitluses naistevastase vägivallaga –
Mailis Reps, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delgatsiooni liige
12.05-12.30 Kohvipaus
12.30- 12.40 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhinna üleandmine
12.40- 14.00 Eesti riigi tegevus võitluses naistevastase vägivallaga – ümarlauadiskussioonis osalevad
Tuuli Ploom, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik
Evelyn Sepp, Riigikogu liige, Eestimaa Keskerakond
Liisa-Ly Pakosta, Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit
Sven Mikser, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Toomas Trapido, Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
Moderaator Marianne Mikko, endine Euroopa Parlamendi saadik


Töökeelteks on eesti ja inglise, sünkroontõlge.

Eelregistreerimine: 2010konverents@gmail.com

Ja veel enne seda pääsen kolmapäeval Riigikogu Infotunnis s küllalt suure tõenäosusega pärima peaministrilt, et miks on tema juhitud Valitsus taas ellu kutsunud arengukava, mis midagi ei arenda
ja jätnud ka selle tegevused rahastamata, mis sinna peale suuri riide ja
vaidlusi üleüldse jõudsid ...

Evelyn Sepp: üks suur "ahastav" - MIKS?

Teate, head inimesed, ei ole vaja "imestada" ja "ahastada", et ohh ja ahh, et mida nad seal Riigikogus nüüd teevad. Venitavad, raiskavad raha jne. Asi on väga lihtne:

Tekkinud on selline olukord, mis tõele küll au andes, pole ainulaadne, kuid kus opositsioonil ei ole muid võimalusi tähelepanu juhtida ei eelarve puudujääkidele, vigadele, panna oma seisukohti kuulama ja
nende sisus ka kompromisse otsima.

Olgu veel öeldud, et Riigikogu saalis toimuv vastasseis ei ole vastasseis paari erakonna vahel, vaid sisuliselt toimub tuima panek pea poole Eesti elanikkonna suhtes.

Laar, Ergma, Pentus ja paljud teised muudkui imestavad, et miks see opositsioon muudkui vaheaegu võtab? No vabandust väga, selleks, et te ise lõpuks jalad kõhu alt välja ajaksite ja asuksite oma tööd tegema - milleks on kompromisside otsimine ja läbirääkimine selleks, et
erinevate huvigruppide vajadused saaksid parimal viisil tasakaalustatud.

Mida kaugem te seda teadmist eirate, seda valulisem on see istumine. Ja ärgu tulgu nüüd keegi rääkima ka sellest, kuidas kõik opositsiooni parandusettepanekud läbi arutati.

127 paranduse "läbi arutamiseks" kulutas Rahanduskomisjon vaid umbes 1 tunni ja 25 minutit. Selle komisjoni esimees aga kaebles öösel Riigikogu saalis korduvalt, et ohhh, mida küll teha kui üks või teine parandus saalis leiaks toetust, siis olla katteallikas ebaseaduslik.

Pean ütlema, et tema enda tegemata töö. Kui nii olnuks, tulnuks tal endal komisjon põhjalikult kodutöö ära teha ja parandused läbi arutada nii sisu kui katteallika pooled ja kui parandus muidu leidnuks toetust, pidanuks Rahanduskomisjon omalt poolt ise nn korrektse katteallikaga paranduse omal nimel vormistama ja esitama. Niisugune ongi Riigikogus paranduste menetlemise rutiin.

Seega - tegemist on opositsiooni käsutuses oleva radikaalse protestivormiga selleks, et sundida koaltisiooni asuma läbirääkimistesse kompromisside leidmiseks. Kompromissid aga saavad sündida mitte nurgas pürnitamise, vaid läbi rääkimise käigus.

Jõudu tööle! Päev on ilus ja lumine ja kuskil paistab kindlasti ka päike, nii et ärgage nüüd enne sügavasse talveunne jäämist ülesse ja hakake tegema seda, mida Riigikogu peab tegema. Läbi rääkima ja parimad ning tasakaalukamaid lahendusi otsima!

Evelyn Sepp:Spordikongress - tehtud!

Väike humoorikas järelkaja sellest, kuidas hindab EV (spordi) kultuuriminister Laine Jänes Eesti VII Spordikongressil toimunut. Muidugi on tore, et osa sportlastest saavad stipendiumite asemel palgale ja ehk ka mõni treener, kuid see tulnuks ka ilma kongressita. Väljavõte pärineb 17.novembri Riigikogu Infotunni stenogrammist:

Evelyn Sepp:

Aitäh! austatud minister! Möödunud nädalal õnnestus meil mõlemal viibida ühel üsna kummalisel üritusel, nimelt spordikongressil, mis on langenud spordirahva hämmingu ja Eesti ajakirjanduse kriitika alla. Ja seda tõenäoliselt põhjusel, et EOK-i juhtimisel osutus see äärmiselt hambutuks, küll aga poliitiliselt mugavaks ürituseks, mis teatavasti midagi ei otsustanud ega ka sisuliselt arutanud. Ma pigem küsiksin teie käest hinnangut, et kuna te ise olete pikka aega viidanud sellele, et teie ministeeriumina ei saa spordivaldkonnas võtta ette mingeid samme enne, kui spordikongress on andnud uued juhtnöörid, mida ta nüüd ei andnud, et kuidas teie hindate seda kongressi, selle tulemuslikkust ja võib-olla jagate oma muljeid ka? Tegemist on siiski väga paljusid inimesi puudutava olulise sündmusega! Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Hindan seda siiski väga oluliseks kongressiks ja oluliseks kohaks, kus inimesed, kes spordivaldkonnaga tegelevad, said kokku, et arutada oma ideid ja neid välja käia. Ma ei ole nõus väitega, et seal mitte midagi ei otsustatud ja et seal mitte midagi ei tehtud. See oli niisuguse uue vormiga kongress, kus töö tehti põhiliselt ära töögruppides mitme kuu jooksul enne kongressi. Need töögrupid esitasid kongressile oma töögruppide tulemused ja seetõttu kindlasti ei ole põhjust alandada neid inimesi, kes on südamega olnud asja juures ja pidanud erinevaid ajurünnakuid ja arutlusi, kuidas edasi. Päris kindlalt kõlas spordikongressil mitu olulist eesmärgitähist, kuidas edasi ja kuhu liikuda. Kindlasti on oluline märksõna tugevad klubid ja kindlasti on oluline märksõna treenerite töö tasustamine ja stipendiumide asendamine seadusliku palgaga. Nii et kui te hindate, et need küsimused on nullilähedased või tähtsusetud, siis selle üle olen ma küll tõsiselt kurb.

Evelyn Sepp:

Aitäh, proua minister! Erinevalt teist istusin mina sellel üritusel lõpuni ja ei saagi seda teile ette heita, et te seal ei olnud lõpuni. Ja erinevalt teist olin ka mina ühes töörühmas. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Mu küsimus puudutab nüüd pigem seda, et teie nägite seal otsuseid, mida ükski teine inimene sellel spordikongressil osalejatest ei näinud. Nimelt ei võtnud spordikongress mitte ühtegi otsust ega avaldust vastu. Millest teie nüüd alustate nende jutudokumentide alusel nii-öelda? Milliseid samme te hakkate ministeeriumis seadma, et realiseerida neid eri inimeste eri ideid, mis arutelude käigus spordikongressil kõlasid ja millest mõned olid ka väga vastuolulised? Milline on teie visioon ja kuidas te hakkate realiseerima neid samme, mida seal arutati? Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Austatud Evelyn Sepp! Kuidas te täpselt teate, et mitte keegi teine peale minu ei näinud seal olulisi ettepanekuid ja ideid? Ma lihtsalt oskaksin vastata teie pikale küsimusele lausega, et eks ilu on vaataja silmades! Aitäh!

Evelyn Sepp:

Austatud minister! Kui teie teate, et spordikongress võttis vastu mõne otsuse, nagu kongress võtab otsuseid vastu, tõenäoliselt hääletab häälteenamusega, siis oleks hea, kui te seda jagaksite ka meiega. Spordikongressil osalenud inimesena mina ei tea, et spordikongress oleks võtnud vastu ühtegi otsust. Aitäh!

Laine Jänes:

Mis see küsimus täpselt oli?

RK Aseesimees Jüri Ratas:

Mina juhatajana ei saa öelda, missugune on küsimus. Eks siin tuleb aru saada ja kui vastust ei ole, siis läheme edasi. Näete peaminister ütles teile!

Laine Jänes:

Lihtsalt protokolli huvides: mina sellest jutust küsimust välja ei lugenud, et see oli pigem üks hinnangu andmine ja kommentaar. Kui soovitakse esitada küsimust, siis ma vastan, aga sellele on keeruline vastata. Aitäh!

Evelyn Sepp: lastekaitsjad ajavad mind segadusse!

Täna hakkab Riigikogu Põhiseaduskomisjon arutama Lastekaitse Liidu ettepanekut algatada õiguskantsleri seaduse muutmine ja täiendada õiguskantsleri pädevust ka laste õiguste üle järelvalve teostamisega.

Laste õigustega Eestis on lood üsna täbarad ja selles pole kahtlustki, et Eesti vajab laste õiguste ombudsmani. Aga just nimelt laste õiguste ombudsmani, mitte kedagi, kelle kaela on elektrihinna tõusu, prügimajanduse, erakondade rahastamise ja muu seesuguse kõrval lükatud ka laste õigustega tegelemine.

Teate ju küll kuidas Eestis asjad tegelikult käivad. Ja kui ei tea siis vaadakem kasvõi Sotsiaalministeeriumi näitel. Loodi nn uus perede osakond, võeti teistest üliolulistest valdkondadest spetsialistid ja raha ära ja jagati lihtsalt ümber. Tulemuseks on linnuke paberil ja mitu sisuilselt väikese töövõimega osakonda. Kuhugi aga sai ilmselt raporteerida kuidas Eesti on tõhustanud tööd ühes ja teises valdkonnas. Häbiväärne, aga üsna tavaline käitumine. Eriti viimastel aastatel. Ja eks samal põhjusel "Riigimehedki" sellist nähtus pilkab. Kuigi pilkamisest on vähe, see ajab tegelikult lausa nutma.

Aga nüüd selle laste õiguste ombudsmani juurde tagasi. Hämmingus olen ma pigem lastekaitsjate sinisilmsuse ja naiivusse üle. See, millega nad välja peaks tulema, on vähem ega rohkem kui laste õiguste ombudsman eraldi insitutsioonina, keda olgu, õiguskantsleri kantselei võiks ehk osati teenindada.

Siis oleks tegemist ka väga selge persooniga, kes on kõneisik, kes räägib, kes edendab, mis on muide väga oluline kohustus ja mitte teisejärguline. Praegu plaanitava asjade korralduse juures jääks selle kohustuse lisamine taas linnukeseks paberil.

Seega - alustades nõrgast positsioonist ei saa väga tugevas ilmselt ka lõpetada. Ja sellest on väga kahju. Ja mõelgem ka korra Eesti riigi eelarvekoostamise praktika peale. Lastega tegelemise tarbeks ei moodustu isegi eraldi eelarverida ja tegevuste loetelu,
sest see kaob sinna õiguskantsleri üldise rea alla lihtsalt ära
...

Igatahes mina isiklikult toetan ja olen ka varem väga selgelt väljendatud toetust laste õiguste ombudsmani institusiooni loomisele ja ma ei näe, et õiguskantlser selleks piisav või rahuldav lahendus oleks.

Loodan sisimas vähemalt, et see küsimus on veel arutamiseks ja otsustamiseks avatud ja et Eesti riik, kellel pidi ju päris hästi jälle minema, leiab sellest headusest raasukesi ka päris asjade ärategemiseks.

Lapsed vajavad tõelist laste õiguste ombudsmani - selget kõneisikut, kel oleks aega ja tahtmist lisaks järelvalvele, tegeleda ka selgitustöö, ennetustöö ja kogu valkonna arenguga. Seega alustagem sellest, mida
on vaja, mitte sellest, mis on mugav!

Evelyn Sepp: valime presidendi rahvale mitte Riigikogule!

Alljärgnev on kõne Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 3.lugemiseks Riigikogus, 27.oktoobril 2010.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!

Tänase lõpphääletusega jätkame me demokraatia vähikäiguteel uute kõrguste võtmist ja selja taha jääb järjekordne häbiväärne verstapost.

See ei ole mitte lihtsalt kahetsusväärne, vaid peaks meid panema mõtlema muutunud eeskujude üle üldisemalt ning eriti selliste uute eeskujude tekkimise põhjuste üle. Pean silmas poliitilist kultuuri.

Reegliks hakkab saama valimisseadustega trikitamine loetud kuud enne valimisi. Reegliks hakkab saama ka poliitilise võimu kuritarvitamine, et vähendada peamiselt ühe suure omavalitsuse, Eesti Vabariigi pealinna Tallinna, kodanike võimalusi olla kaasatud ja kaasa rääkida poliitiliste valikute mõjutamisel Eesti Vabariigis tervikuna.

Tallinlaste suurim karistus ei ole mitte nende tänane võimuliit, vaid selle võimuliidu antipoodid Riigikogus, kelle jaoks põhiseaduslikud väärtused näivad olevat üks peenraha kõik.

Mis siis on õigupoolest täna lõpphääletusele mineva seaduseelnõu suurim viga? Iseenesest mitte see, et püütakse seadustada korda, mida oleks võinud teha ka viimase 15 aasta jooksul, oleks võinud ja saanud teha ka möödunud pisut rohkem kui nelja aasta jooksul, mis lahutab meid viimastest presidendivalimistest. Kuid selle suurim viga on tema ajastatus ja konjunktuursus ning tõeliselt meelehärmi tekitav argumentatsioon selle teostamiseks. See on lihtsalt silmakirjalik.

Väärtus, mis on sõnades tõstetud kilbile, on proportsionaalsus ehk valijate tahte parem esindatus oma esindajate kaudu.

Olgu, väärtus ise on igati lugupidamist vääriv ja see on ka üks põhiseaduse olulisemaid väärtusi muu hulgas. Kuid selle sisu paraku ju ei piirdu mitte ainult volikogus proportsionaalse esindatusega, vaid peaks sel juhul, kui see väärtus on väärtus ka tegelikkuses, olema tagatud volikogudevahelise proportsionaalsusega selles mõttes, et inimesed, olenemata sellest, kas nad elavad väikestes või suurtes omavalitsustes, saaksid suhteliselt võrdselt kaasa rääkida selles protsessis.

Ehk siis oleks Piirissaarel või Tartu linnas elava kodaniku hääl palju enam võrdne, kui see on täna.

Küll aga paistab, et seaduseelnõu algatajad on hääled juba kokku lugenud ja see mõte neile ei sobi. Me kuuleme seisukohti, et ei, ei, Riigikogu 101 liikme osakaal ei tohi olla mitte mingil juhul väiksem kui 1/3. Ma usun, et siin saalis on päris mitu inimest peale minu, kes teavad, et see ei ole olnud mitte kunagi väärtus omaette, ka põhiseaduse või Vabariigi Presidendi valimise seaduse väljatöötajate jaoks. See on lihtsalt nii juhtunud.

Siis me kuuleme muu hulgas selliseid seisukohti valitsusliitu kuuluvatelt poliitikutelt, et me ei peagi seda proportsionaalsust tagama nende omavalitsustes elavate kodanike vahel, sellepärast et ega me ei vali ju presidenti rahvale, me valime presidenti Riigikogule. See on siis ka üks põhjendus, millega on siin tagasi lükatud võimalus, et selles valimisotsuses saaksid mõjukamalt kaasa rääkida kõik Eesti Vabariigi kodanikud.

Kuid vabandage väga, aga selline suhtumine ja selline silmakirjalikkus väärtustega manipuleerimisel on Jama suure tähega.

Täna kehtiva korra alusel arvutatuna, on valijameeste kogu esindajate mandaadis pea kümnekordne häälte kaalu erinevus valijamahed lähetanud kodanike vahel. Selles on probleem. Ja kui proportsionaalsus tõsteti kilbile ja tõepoolest leiti, et see on põhiline argument, miks peaks seda seaduseelnõu muutma ja muutma just nüüd, loetud kuud enne valimisi, siis oleks tulnud mõelda ka teise osa peale. Selles on probleem.

Muide, meie poolt sai ka tehtud parandusettepanekud, mis oleks seda suhet muutnud ja muutnud päris jõudsalt, kuid erinevalt eelnõust me oleks jõustanud selle muudatuse korrektselt ehk siis järgmistest valimistest. Selget vahet oleks tehtud omavalitsuste vahel alates sellest, kus elab vähemalt 5000 hääleõiguslikku kodanikku.

Ja mis oleks olnud selle tagajärg või tulemus? Tagajärg või tulemus oleks olnud see, et Riigikogu osakaal selles kogus oleks vähenenud umbes veerandile tänase kolmandiku asemel. Tagajärg oleks olnud ka see, et proportsionaalsus oleks oluliselt paranenud, ning tehniline pisiasi, et valijameeste kogu liikmete arv oleks suurenenud umbes 50 inimese võrra.

Sisuliselt on valijameeste kogu näol tegemist õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistst, mida toetab läbi aegade
oma 80% Eesti valijaskonnast.

Mõistame aga, et olukorras, nagu siin eespool viidatud, kus presidenti ei valita mitte rahvale, vaid Riigikogule, kus kohalike omavalitsuste valimiste poliitiline realiteet on jõudnud kohale, kus hääled järgmisteks valimisteks on üle loetud, on ehk tõesti selliste ettepanekute tagasilükkamiseks parteilisi argumente või eneseõigustust rohkem kui küll.

Kuid mis on veel väga kurb? Väga kurb on see, et sellise puuduliku lahenduse puhul näidatakse tegelikult üles lugupidamatust ka selle võimaliku järgmise presidendi suhtes.

Ma arvan, et see ei ole hea tendents üleüldse. Vabariigi President ei ole valitud Riigikogu jaoks, ta on hoopis ise Riigikogu üle teatud mõttes järelevalvet teostav, ta on tõesti rahvaesindust tasakaalustav institutsioon ja selles mõttes otsedemokraatia elementide sissetoomine senisest märksa olulisemal määral oleks olnud äärmiselt oluline.

Lõpetuseks. Ajastatus, konjuktuursus, soovimatus kaasata Eesti Vabariigi kodanikke presidendi valimisotsuse mõjutamisse ongi need põhjused, miks Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!