Evelyn Sepp: et kaitsta lapsi, tuleb kaitsta emasid!

Tegemist on ettekandega konverntsil Naistevastane vägivald. Seadusandlus, meedia ja avalik arvamus.

Ettekande pealkiri oli Lapse õiguste kaitse algab tema emast - naistevastane vägtivald - kelle mure?

Austatud konverentsist osavõtjad,


I. 25.november on ÜRO poolt kuulutatud naistevastase vägivalla vastu võitlemise päevaks.

Kuid iga kord kui ma siin Eestis selle teema peale mõtlen, taban ma end olevat kummalises olukorras. Küsimus ise taandub sellele, et kellele me tegelikult räägime? Üksteist pole ju suurt mõtet veenda kui oluline küsimuste ring see ikkagi on ja kui tulised on lahendamist vajavad kõnealused probleemid.

Naljaga või naljata – siin saalis olevatele spetsialistidele pole mõtet rääkida ega neid veenda, sest nad teavad ise, mis on naistevastane vägivald ja kuidas saaks ja peaks sellise nähtuse vastu võitlema. Ka ohvreid pole mõtet suurt veenda, sest ka nende jaoks on pilt enamasti üsna selge ja valus, vägivallatsejad taolistesse auditooriumitesse aga enamasti ei satu nagu ka neid, kes peaksid selle üle näiteks Riigikogus otsustama.

Naiste olukord Eesti ühiskonnas nii õiguslikus kui sotsiaalses mõttes kipub olema üsna ääremaateema, rääkimata naistevastasest vägivallast, mida ju peaaegu ei olevatki. Ametlikult.

Seega teen ma ikkagi proovi võtta kokku see, miks naistevastase vägivalla probleemide ring on nii suur, oluline ja tuliselt lahendamist vajav.

II Alustuseks pisut kaugemalt –

Üldine tõsiasi on, et võrdõiguslikkuse teemapüstitus naiste-meeste vahel on alles üsna hilise aja saavutus, see on pigem nagu osa moodsa ühiskonna ärimudelist. Võimalus kõiki olemasolevaid inimressursse kasutada võimalikult efektiivselt. Ja nii ongi – kõigi inimeste panuse arvestamine teebki ühiskonnad rikkamaks. Küll aga on kultuurilised stereotüübid visad kaduma. Õigem oleks öelda, iseenesest ei kaogi need kuhugi.

Inimõiguste seisukohalt on üks asi võrdseid õigusi deklareerida – ka Eestis on vastavalt põhiseadusele naised-mehed kindlasti võrdsed, teine asi on aga keerukates ühiskondlikes protsessides võrdseid võimalusi tagada. Ja siin on asi juba märksa keerulisem.

Vähemalt Eesti poliitilise eliidi mõte ei ole jõudnud veel kuigi palju kaugemale kummastavast tõdemusest, et soolise võrdõiguslikkuse teema on kunstlik, tarbetu ja meile EL-st peale surutud, ja et meil siin Eestis ei ole ühtegi sellist probleemide ringi, mille lahendus just nimelt sellest sõltuks. .

Eesti on seni piirdunud suures osas vaid deklaratsiooniga, ja see ongi tegelikkuses Eesti jaoks väga paljude probleemide allikas ja tõke nende lahendamiseks. Sest – mida siis lahendada kui probleemi justkui ei ole.

Eestis pole ju ametlikult perevägivaldagi, rääkimata siis peresisesest vägivallast naiste vastu. Vastavat paragrahvi ei ole. Vastavat kohtustatistikat ei peeta ja kui selline ülevaade ka kuidagi süvaanalüüsi tulemusena peaks tekkima, nagu see oli Eesti Päevalehes Kadri Ibruse artiklite seeria järel, siis leidis see Justiitsministeeriumi poolt peamiselt vaid naeruvääristamist.

Seni kuni me aga piirdume väga neutraalsete ja poliitiliselt korrektsete lahenduskäikudega, jäävad probleemid ise suures osas tähelepanu ja lahenduseta.

Austatud kaasamõtlejad, Perevägivalla vastu võitlemise keskne ülesanne peab keskenduma naistevastase vägivalla vastu võitlemisele ja see ei saa olla sooneutraalne.

Seda põhjusel, et naiste positsioon Eesti ühiskonnas on väga – väga erinev meestest ja sellest tuleneb ka vägivallaohvriks sattumise põhjuste ja mustri erinevus. Vaadeldes aga alljärgnevalt üht valikut Eesti ühiskonnas valitsevatest klaaslagedest, siis võib väita, et Eesti naine on ohver juba kaugelt enne kui asi jõuab füüsilise vägivallani lähisuhetes:


1. Suurim iseseisvuse näitaja moodsas maailmas on iseseisev sissetulek. See on üks peamisi vahendeid, mida kasutades inimesed on vabad otsustama oma eluolu üle ise, sõltumatult ja olemata elulistes sundolukordades. Tõsi, naiste tööhõive Eestis on väga kõrge, aga …Viimati avaldatud andmete kohaselt teenivad Eesti naised sama töö eest aga u 40% vähem palka kui mehed.

On ilmselge, et see fakt mõjutab väga paljude naiste väga paljusid valikuid siin elus. Eriti olukorras, kus nad on sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks või neil on väikesed lapsed, kelle toimetuleku eest tuleb seista. .

2. Edasi – naiste eluiga on märgatavalt pikem kui meestel. Seega ka suhtelises vaesuses elatud eluaastate hulk on suurem kui meestel. Mis tähendab omakorda siis üsna sagedast ja pikaajalist majanduslikku sõltuvust teistest pereliikmetest – ka täiskasvanud lastest.


3. Naiste valdav osakaal mitte just kõige presiizhematel töökohtadel. Olgem ausad, kõik küll möönavad, et näiteks õpetaja ja meditsiiniõde on väga tähtsad ametid, aga selles samas rahalise väärtustamise maailmas on need ikkagi üsna vähetähtsad.

Paraku on siin ka sooline segregatsioon nii tugev ja selge, mis omakorda kandub üle paratamatult seoseks ka naiste positsioonile ühiskonnas, kes täidavad avalikus elus peamiselt vähetähtsustatud , väheväärtustatud rolle.

Kui keegi hakkab vastu politseinikule, siis selle jaoks on olemas isegi teda kaitsev paragrahv, kui aga keegi hakkab vastu õpetajale, siis enamasti saab karistada õpetaja … Kes on enamasti ületöötanud, stressis, vähemakstud ja naine.

4. Lisaks laste saamise ja kasvatamisega seotud üldised tähelepanekud. Ca 20 või tänaseks ka võimalik, et enam % lastest kasvab süvavaesuses. On selge, et ka nende vanemad, enamasti emad elavad siis süvavaesuses.

Lisaks on hulk lapsi, kes elavad vaesuspiiril, järelikult ka nende vanemad, sageli samuti ka emad elavad järelikult vaesuspiiril. Ma ei hakka küll opereerima protsendiga, aga ca pooled lapsed elavad teadaolevalt üksikvanemaga peredes ehk on siis ema kasvatada, kellel endal puuduvad stabiilsed ja turvalised lähisuhted.

5. Vaatame edasi - laste sünnitamise ja kasvatamise mõju hilisemasse pensioni suurusesse. See on olnud samuti hiljaaegu suurema meedia tähelepanu all, kuidas kaotatud tööaastad ja madalam palk hilisemat pensionit ja toimetulekuga seotud on.

Ja kogu selle küsimuste ringi kokkuvõtteks võib öelda, et lapsed on igal juhul Eestis suur vaesusrisk, mida jällegi enamasti kannavad naised.

See on ka üks valus teema, mis puudutab praktilisi valikuid, mida lähisuhte vägivalla ohvriks langenud emad on sunnitud sageli langetama. Lihtsalt väljendudes püütakse olukord ära kannata nö laste nimel. Ühelt poolt. Ja teisalt – ikka ja jälle jääb ette majanduslik toimetulek või selle oluline halvenemine.

6. Usun, et nii nagu Rootsis, on see küllap ka Eestis, et naised teevad lisaks avalikule tööle oluliselt rohkem ka nn tasustamata tööd, näiteks kodus. Iseenesest on see ju tore, aga teisalt võtab see neilt aja ja võimalused parandada oma sotsiaalmajanduslikku positsiooni üldisemalt ja tõsta oma sotsiaalset prestiizhi iseseisva isiksusena ühiskonnas.

7. Mäletan ka ühest Rootsi perioodilisest võrdõiguslikkuse uuringust tähelepanekut, kuidas, s.t. milliseid kulusid kannab ühise rahakoti puhul tavaliselt naine – nendeks olid igapäevase pere majandamisega ja lastega seotud kulud. Ka siit tuli välja see, et naisele jääb enda peale kulutamiseks enamasti vähem aega ja ka raha.

Olgu, kõik need näited olid meelega üles ehitatud rahakeskselt, kuid nende mõju on ühelt poolt psühholoogiline – mõjutab naiste enesehinnangut, enda võetud või peale surutud rolle ühiskonnas, teisalt kujundab see ühiskonna enda suhtumisi ja kinnistab avalikkuse stereotüüpe ning kolmas ja samuti väga oluline, et see on tegelik taust, millest tulenevalt peaksid lähtuma ka kõik õiguslikud ja riigipoolsed rahalised ressursid, mis on suunatud perevägivalla, s.h. ja peamiselt naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks.

3-maailma arenguabi kontekstis rõhutatakse sageli, et võti on naised ja nende haridus. Et kui tahta esile kutsuda püsivaid muutusi nendes ühiskondades, siis tuleb tegeleda naistega. Nemad õpivad ja õpetavad, ehk nendest sõltub peamiselt hoiakute muutumine neis ühiskondades.

Sarnane paralleel on kohane ka siinses kontekstis. Kui me ei teadvusta üldisemaid probleeme, võime me jäädagi tunnistama kummastavaid väljaütlemisi stiilis, et kui rahval ei ole leiba, siis miks ta kooki ei söö, ehk et kui naisel on kodus halb ja ebaturvaline, et miks ta siis ära ei lähe.

III: Nüüd aga veel hulka praktilisi rakenduslikke küsimusi, mille suhtes tuleks olla ülimalt nõudlik ja kriitiline: .

1. Täna puudub perevägivalla vastu võitlemiseks riiklik koordineeritud tegevuskava, sest probleemi kui sellise olemasolugi ei taheta väga tunnistada. 9-st perevägivalla ohvrite varjupaigast ei ole teadaolevalt riigi poolt rahastatud ükski. Ma ei pea seejuures silmas ajutisi hasartmängumaksu projekte, mida võib rahastada ja võib ka mitte rahastada. Süsteemset toetust aga ei ole.

Sellest on tingitud nii abi kui nõustamise kvaliteet, stabiilsus kui ka kättesaadavus. Vähese rahaga tehakse tohutult, MTÜ-de tegevus on kahtlemata tänuväärne, kuid see ei tohiks olla ainult nende mure. Riigi roll on täna täiesti kõrvalseisja oma, kellel on täiesti ükskõik, mis selles valdkonnas toimub.

2. Teiseks koolitus – koolitus on ebaühtlane ja praktika ebajärjekindel ka politseis. Olgu öeldud, et tegemist ei ole ju erasüüdistusasjadega, tegemist ei ole ka väheohtlike peresiseste nähtusega, vaid pikaajalise, korduva, inimesi füüsiliselt ja vaimselt täiesti ruineeriva käitumisega, mille ohvreid ei tohiks jätta omapead. Asjaga kokku puutunud inimesed teavad seda kui kavalad on sellised inimesed ja kui keerukad on tüüpilisedki suhtlemissituatsioonid.

3. Kohtunike koolitus. Esiteks perevägivalla äratundmise osas. Lisaks menetluslikud võimalused - ka tänased menetlusseadused annavad võimalusi kuulata tunnistajaid ja ohvreid üle viisil, mis nende üleelamisi ei raskendaks ega taaselustaks. Paraku ei kasutata seda kuigi tihti. Loomulikult tasub kritiseerida ka karistuspraktikat- leebe tingimisi karistus või tagasihoidlik rahatrahv ei ole need karistused, mis ühiskonna ootustega ja põhjendatult seejuures kooskõlas oleks või kurjategijat oma käitumist sunniks ümber hindama.

Kurioossed näited meenuvad ka seoses kvalifitseerimise praktikaga samast, varem mainitud Eesti Päevalehe lugude seeriast, kus paarkümmend korda noa otsa kukkunud inimese surm kvalifitseerus samuti millegi muuna kui tahtliku tapmisena. Või et vastu seina visatud või kägistamise tagajärjel saabunud surm kvalifitseerus samuti mitte tahtliku tapmise vaid surma põhjustamisena ettevaatamatuse tõttu.

Spetsiifiline probleem on aga see, et reeglina on vägivallajuhtumid kodus aastatepikkused, ja surm ei saabu kogemata ja esimesel korral …

Olgu öeldud, et peresisene vägivald peaks olema vägivald raskendatud asjaoludel, sest see toimub tavaliselt keskkonnas, mis peaks olema turvaline ja usalduslik.

4. Seadusandja tegevus - hädavajalik oleks minimaalselt eraldi paragrahvi seadustamine karistusseadustikus. Veelgi parem aga eraldi seaduse vastuvõtmine, sest korraldamist vajab mitte lihtsalt ohvriabi või karmistamist karistuspoliitika, vaid keskseks võtmesõnaks peab saama rehabilitatsioon. See on aga seotud vägagi paljus muude õiguste piiramisega. Nii vaba liikumise kui omandiõiguse või ka kohustusliku nõustamisega. Näiteks.

Ilmselgelt ei ole normaalne jooksutada ohvrit mööda ilma ja tuua temale kaasa veel täiendavaid moraalseid ja materiaalseid kulusid. Eeskujuliku praktikaga riigid on asja lahendanud teisi – reisib vägivallatseja, mitte ohver.

Ja selge on ka see, et nõutamist vajavad nendes lugudes kõik osapooled. Ka selle kohustuslikkus vajab seadustamist ja mis muidugi veelgi olulisem ka rahastamist ja süsteem korraldamist. Täna puudub see Eestis pea täielikult, Sest olemas on küll vajadus, kuid puudub tellija.

Ka lähenemiskeelu rakendamise praktikat saab ja peab parandama. On kahetsusväärne, et see on meede, mis on küll formaalselt olemas, aga praktikas pakub nii vähe tuge ja abi.

Ja lõpetuseks alguse juurde tagasi – kui me tahame tõesti kaitsta lapsi, siis peame me esmajoones kaitsma tema vanemaid, ja aitama lahendada koos ema või isaga tema probleeme. Sest vastasel juhul ei ole ükski lahendus püsiv, eeskuju eesrindlik, ega kodunt kaasa võetud tõekspidamised tulevikku silmas pidades perspektiivikad. Me taastoodame jõmm-kultuuri, kus jõu poolest tugevam paneb end primitiivselt maksma ja naise roll ühiskonnas on olla mitte lugupeetud tegelane.

Andes aru ka nendest sotsiaal-majanduslikest probleemidest, mis kimbutavad Eesti emasid, oleks ka valitsusel aeg aru saada, et perevägivald ei ole sooneutraalne, et see ei saa kulgeda iselahenemise teel ja et kõik need inimesed vajavad nii abi kui eelkõige mõistmist,

Mõistmist võib-olla ka esmalt selleks, et ise mõista oma olukorra ebaõiguslust ja mitte tunda end üksi või ise oma olukorras süüdi olevana.

Mida saame meie omalt poolt kõrvalseisjatena veel teha? Aidata neil inimestel taastada enesekindlus, julgustada neid ja tõsta ühiskonna teadlikkust sellest probleemist ning väärtustada turvalisi lähisuhteid mitte tolereerides vägivalda. Olgu see siis vaimne või füüsiline või ka moraalne, mis tuleneb sageli sellest, et naistel ei ole sageli majanduslikku sõltumatust teha ise tegelikult vabad oma valikute tegemisel.

Alles siis hakkavad muutuma selle probleemi algpõhjused, ehk väärtushinnangud ja suhtumine ning seejärel koos süsteemse tööga leevenema ka tagajärjed.

Jõudu tööle!