Evelyn Sepp: Eesti vajab uut energiat!

Stabiilsus ja stagnatsioon on sageli sünonüümid. Eriti kui selle stabiilsusevajadusega kiputakse looritama vaid oma võimupositsioonide säilitamise vajadust. Kuid see, mida Eestil vaja on pole selle valitsuse säilitamine iga hinna eest, vaid stabiilsus ühiskonnaelu juhtimisel, mis saab tugineda sellele, et tehakse küll kiireid, kuid selgelt läbi kaalutud-arutatud otsuseid, mis lähtuvad uutest muutunud majandusoludest ja võimalustest.

Just selle järele januneb ka Eesti ühiskond - kui meil on parlamentaarne riik ja selle poolt moodustunud selge enamsuvalitsus, on tema otsustel ka selge mandaat ning vastutaja.

Viimase puudumisel võib ka kindlallt väita, et Eestis pole enam kõrgema võimu kandja rahvas, keda vastavalt põhiseadusele esindab Riigikogu, sest viimane ei saa ega taha juba pikka aega kontrollida seda, mida, miks ja kuidas Valitsus teeb või ei tee.

Nii ongi aeg käivitada protsess, millega võita Eestile aasta lisaaega ning uuendada erakorraliselt Riigikogu mandaati. Just sellise algatusega tuleb täna välja Keskerakond. Kõigepealt rahvahääletus ning selle toega uued erakorralised valimised juba veebruari alguses 2010. Muud võimalust lihtsalt ei ole!

Eesti vajab tõesti uut energiat - Eesti vajab uut parlamenti, valitsust ja uut valitsusprogrammi, mille alusel meid kriisist välja juhtida!

Evelyn Sepp: Kuku - raadio mõtlevale inimesele, Delfi - ....

No olgu siis hammas hamba vastu. Kui Kuku on ikka end reklaaminud kui raadiot mõtlevale inimesele, siis Delfi enesereklaam näib olevat just vastupidine...

Vot selline väike vahejuhtum sellest, kuidas ja millega Delfi toimetus enda palgaraha välja teenib. Rääkige siis veel sellest, et ajakirjandus peaks ka lugejat harida püüdma. Aga kus sa sellega - vale ja manipulatsioon seal, kus võiks tõesti püüda arutleda asjade olemuse üle ...

Esiteks pöördus Delfi ajakirjanik minu poole kommentaari saamiseks täiesti huvitava ja normaalse probleemiasetusega:

küsimus siis selline, et kas ettepanekul, et riigikogulased võiksid palka saada vastavalt tööl käidud ajale, on jumet või on see mõttetu läbinämmutatud ettepanek. Ühest küljest kõlab loogiliselt, valdav enamus töövõtjaid saab palka niiviisi. Ehk on mõni teine külg ka, mistõttu see pole hea idee?

Minu vastus sellele on minu meelest samuti vägagi mõistlik - asi pole tööl istutud ajas, vaid selles, mida tehakse:)

""Ei näe paraku sellisel muudatusel mingit lisaväärtust. Eesti väikese ühiskonnana peaks iga hinna eest püüdma säilitada oma dünaamilisuse ning ,hoiduma sellisest "formaalsest lihtsusest".

Ühiskondlikku kaalukuse mõõtmise viimine nö tükitöö alusele oleks suur samm tagasi. Paraku on Eestis rohkme kui 101 probleemi ja vaatamata kriitikale ei korralda keegi selle 101 saadiku tööaega paremini kui nad ise.

Paraku tuleb ka täna ette olukordi, kus inimesed ei tunne suurt osa oma rahvasaadikutest ei nime ega nägupidi ja kuulevad nende nimesid peaaegu esimest ja viimast korda vaid siis, kui avaldatakse järjekordset statistikat istungitest osavõtu kohta ...

Sellise muudatuse mõttekus oleks kaalumist väärt teise töökorraldusega rahvaesinduste ja väga suurte riikide puhul."

Nii, ja mis sellest siis kõik välja tuli - kõigepealt tantsusaatest pärit rõõmus (näkku naerev) foto ning sellele lisaks pealkiri: Sepp: palk vaid töö eest - mõttetu.

Paraku on see 180 kraadi erinev sellest, millest räägib minu kommentaar ja see on ometi ühemõtteliselt mõistetav. Küll aga ei ole paraku suurel osal Delfii kommentaatoritel kombeks ju peale suurte tähtedega kirjtuatud pealkirja ja pildi ning kommentaatori nime rohkem lugeda.

Ja minu ainuke küsimus Delfile on - miks te valetate
ja kasutate selleks minu nime ja fotot!? Teie jaoks võib-olla on tõesti palga maksmine töö järgi mõtetu. Minu jaoks on mõtetu tööl käimise samastamine töö tegemisega.

Kokkuvõtteks:

olen tõsiselt üllatunud DELFI loo pealkirjast. Kas minu antud kommentaarist tõesti loeb välja mõtte, et Riigikogu puhul võrdub tööl istumine töö tegemisega!?

Olen väga nördinud sellisest lugejatega manipuleerimisest. Kahju kui DELFI toimetus peab sellise valetamisega reklaamiklikke teenima...

Seega võiks toimetus vabandada valetamise pärast esmajoones oma lugejate ees ning siis pealkirjastada oma "uudisloo" vastavalt selle sisule ning ausalt öeldes oleks täiesti kohane ka minu ees vabandada ning teemasse puutumatud kõntskommentaarid loo juurest ära koristada.

Evelyn Sepp: Aitäh!

Eesti ujumise A-Rühm Rooma MM-l: vasakult - Anna-Liisa Põld, Jane Trepp, Martti Aljand, Vladimir Sidorkin, Triin Aljand, Kaspar Raigla, Martin Liivamägi ja ees - Andres Olvik, Sten Indrikson.

Pildilt puudu veel Kätlin Sepp, Annika Saarnak ja Elina Partõka ning Matthew Shmith, Filipp Provorkov ja Danil Haustov.

Tänaseks on pea kõik asjaosalised juba õnnelikult koju tagasi jõudnud ja järjekordne tiitlivõistus saanud statistikaks ja analüüside allikaks. Ka esmaspäevaõhtuses Tallinna Lennujaamas võis näha tõesti palju lilledega rõõmsaid inimesi . Ja kindlasti põhjusega!

13-ndad Maailmameistrivõistlused ujumises lõpetas Eesti koondis 13 uue Eesti rahvusrekordiga. Viimase neist meeste 4 x 100 kombineeritud teateujumises viimasel päeval. 15 võistkonnaliikmest 11 suutsid oma töö realiseerida ka isiklikeks rekorditeks, mis on tiitlivõistlusteks valmistumisel kindlasti kvaliteedimärk.

Muidugi olid ka sel võistlusel oma varjuküljed ja esile kerkinud küsimused, mille kallal tuleb asjaosalistel pead murda ja vigu parandada, sest alati saab paremini!

Minu suurimad tänud aga eduka esinemise eest esmalt koondise peatreener Riho Aljandile ja olulisele taustajõule: Tõnu Meijelile, Heidi Kaasikule, Tatjana Partõkale, Kaja Aljandile, Aleksander Rubenkole ja ka Aleksander Abelile ning Tiit Reitelile. Eriti soojad tänud aga Egle Seppole ja Marius Untile!

Ning loomulikult peaesinejatele :) endile Triinule, Martinile, Janele, Marttile, Andresele, Anna-Liisale, Kätlinile, Annikale, Elinale, Filipile, Stenile, Vovale, Kasparile, Danilile ja Matthewle!

ja pildi eest tänud Tõnule.:)

Head puhkamist, tagasilendu USA-sse ning palju tõsiseid treeningtunde, et olla juba Istanbulis detsembri keskpaigas taas elu parimas vormis! (Seal toimuvad sel aastal EM lühirajal ...:)

Ning muidugi tänud ka kõigile fännidele ja pöidlahoidjatele. Teadmine, et see, mis sa teed läheb veel paljudele peale sinu enda korda, on spordis väga võimas motivaator! :)

Evelyn Sepp: ilm imetlust on täis ...

Kolm kiiremat lendavat liblikat (seal suurel ekraanil:) ) vasakult paremale:Milorad Cavic, Michael Phelps ja Rafael Munoz.

Ma ei tea kuidas teiste võistkondadega, aga Eesti oma sai vähemalt kõik oma minevad ja olevad ja loodetavasti ka tulevad patud ette andeks, sest FINA - pere sai laupäeva ennelõuna Paavsti isikliku õnnistuse osaliseks. Ja küllap selle õnnistuse toetav mõju aitab meid nüüd ka
ujumises edasi. Nii ei peagi ainult ujujatele endile edaspidi lootma!:)

Aga võistlust on jäänud veel üks päev ja meil 2 ala - naiste 400 komleksi ja meeste 4x 100 kombineeritud teade. Seetõttu on vara teha ka tõsiseid sõnalisi või numbrillisi kokkuvõtteid, aga kaks asja siiski -

kui Rooma MM-lt midagi tõeliselt toredat kingiks kaasa võtta, siis pakiks ma Itaalia ujumispubliku uhkesse paberisse ja tooks ta
Eestisse ning teise toreda kingi mille ma siit kaasa viiks, on Eesti võistkonna kambavaim!

Need on küll midagi sellist, millest iga väike Eesti ujumispõnn, preili ja noorhärra tõesti võiks osa saada tahta.

Seitsme esimese päevaga on Eesti koondis üle elanud 12 uut suurepärast rahvusrekordi, 2 poolfinaali, parimad kohad alates 14-ndast ja lugematu hulga häid isiklikke tulemusi.

See kõik ongi tehtud töö ja muu miljoni pisiasja tulemus kokku! Ja kui kellegi jäigi midagi hinge peale kripeldama, siis usun ja loodan, et hammas on sellest melust ikka niivõrd verel, et järgmine kord uuesti ja paremini tegemise nimel kahtlusteta edasi pingutada.

Ja muidugi oleks super, kui seda tunnet jätkuks ka igaks Eesti-siseseks tõsiseks võistluseks ...

Kuid minu jaoks teeb sprtlasest sportllase suhtumine. Ja seda olen ma siin tõiesti näinud: kõik ei saa võita esikohta, aga kõik saavad võita iseennast, olemasolevat olukorda, mis ei pruugi olla soodne ning raskusi ja ootamatusi, mida alati ette tuleb ja nii on ka tehtud.

Muide, olen igal õhtul enda jaoks mõttes kokku pannud oma isikliku rahvusvahelise nn päeva topi ja laupäevasesed imetlusobjektid olid esiteks, naiste 800 m vabaujumise finaal - enne Rooma MM-i ei oleks mind miski veenud selles, et näiteks naiste 1500 m ujumine võiks põnev olla. Sama jutt käinuks ka 800 m kohta ja tegelikult ka meeste samade distantside kohta. Kuid 800 vabalt finaal lõppes sedapuhku ülipõnevas heitluses taanlanna Lotte Friisi võidu ja 1500 m kullanaise Alessia Filippi jäämisega kolmandaks. Pikemal distansil mäletatavasti sai itaallanna kulla ja Lotte hõbeda.

Teiseks muidugi meeste 100 liblika finaal ja Phelpsi - Cavici duell. Kui Serblane poolfinaalis maailmarekordi pea 50 sekundile viis (50,01) tekkis tunne, et siit edasi vist niipea ei saa, aga võta näpust. Selles finaalis ujus koguni kaks meest 50 liblikat alla 50 sekundi ja neist esimene oli Phelps ise. Need olid täiesti uskumatud 50 sekundit seega ...

Kolmandaks aga midagi õrnahingelistele - vabaujumise sprindidistantside kuningas brasiilane Cesar Cielo Silho 2. kullavõidu austamistseremoonia Esimese võitis ta 100 kroonils ning teise, 50 m.

15 000 ootusärevat silmapaari, kaameramehed ja kõik muud asjalised põnevil ning õhus ainult 1 küsimus - kas ta hakkab jälle nutma või mitte:) Loomulikult ülimalt heatahtlikku ja ootusärevat silmapaari:)

Igatahes oli see väga-väga liigutav kui publik võitjahümni kaasa plaksutas ja kaameramehed Cesari silmi suures plaanis puurisid, sest nii tundus ilmselt sellel hetkel kõigile asjaosalistele lihtsalt õige...