20.3.08

Evelyn Sepp: rege rauta suvel, Reiljani aastaläbi

Mind isiklikult on Reiljani kohtusaaga juba viimse piirini ära tüüdanud. Prokuratuur tilgub nagu sõel, üks pressiteade või pikk mahlakas ülevaate lugu järgneb teisele, kuigi kogu materjal, mis asja puudutab on salastatuse märkega - ametkondlikuks kasutamiseks.
S.t. et täna Riigikogu kõnepuldis pole saadikutel õigust isegi midagi teada ega arvata ja veel vähem oma otsust sisuliselt põhistada.

Käib kampaania, mis kampaania. Minister on veel
ametis ja Reiljan Riigikogus. Prokuratuur aga oma avalikkussuhete strateegia
üle ei paista häbi ega piinlikkust tundvat ja valitsuses istuv
poliiteliit näib samuti sellist katkematut showd nautima.

Mida aga pole, on seni veel s.o. siis juba pea paar aastat, kohtusse jõudnud ja kohtuliku hinnangu saanud lõpplahendit. Kuigi kohe-kohe pidi kindel kabelimats kirjas olema. Nii räägiti vähemalt paar aastat tagasi. Toona uskusin ja ootasin kiiret õigluse võitu.

Muidugi mäletan ma ka konkurentpartei kohta käinud kuulujutte. Igasuguseid. Eriti neid, milles räägiti sellest, kuidas Jõgevamaa ettevõtlust tegelikult „väetati“ ja et see ei erinevat vähemalgi määral linnapea Lushkovi tegutsemisest Moskvas, näiteks. Nagu ka KIK-i või mõne teise nõukogu kallutatusest või poliitinstrumentaariumist, mis mõistagi avalikul rahal põhinedes ühe konkreetse erakonna huvidesse rakendati. Muide, nagu need avaliku saladusena juba vähemalt kümnendi ja seejuures eranditena toiminud on.

Aga tänase saadikupuutumatuse äravõtmise hääletuse juures häirib mind üks asi tõsiselt: tegelikult ei tea ma, kas hääletades saadikupuutumatuse äravõtmise poolt annan ma suures pildis kahtlustatavale võimaluse end asuda kaitsma – ühe tõlgenduse valguses, või teise kohaselt, saab minu käsi samuti määritud sellest poliitprotsessi maiguga saagas, milles ma osaleda ei taha.

Sellist saadikute kaitse instrumenti nagu saadikupuutumatus on, on seni käsitletud võrdlemisi formaalsena, kuigi sisult peaks see tagama saadikute kaitse näiteks ka just nimelt poliitiliste protsesside vastu – see peaks olema ka opositsiooni lisakaitse mehhanism täitevvõimu hoobi juhtiva koalitsiooni suva vastu. Siin aga paistabki olevat konks, millest sageli lapsprokurörideks ristitud ametimehed aru saada ei suuda või on sunnitud mitte aru saama. Ja selle taustal on Riigikogu, ehk kõrgema võimu kandja esindus seatud sundseisu või ka pantvangi, kus nö musta tööd üritatakse ära teha teiste kätega.

Seega jääb pingsalt painama mõte saadikupuutumatuse instituudi tähendusest.
Selle üha labasemaks muutuva loo taustal veendun ühe enam ,et see ei saa olla pelgalt menetluslik formaalsus, kus õiguskantsler peamiselt menetlusprotseduuride järgimist kontrollib. Järgmiseks korraks kui seda peaks vaja minema tuleb ehk muuta seadust või praktikat ja hakata seda käsitlema siiski ka teatud tõendite või tõendatuse eelkontrollina. Riigikogu ei saa ega tohi panna formaalsete otsustajate rolli, kus ta ei saa asja sisuliselt hinnata, aga peab langetama otsuse. See tundub mulle parlamentarismi usaldusväärsuse seisukohalt järjekordse kahetsusväärse tagasilöögina, mis ajas omandavad hoopis teise tähenduse.

Kui Reiljan on kaabakas, siis näen teda rõõmuga
kandmas selleks ettenähtud karistust, aga prokuratuuri usaldusväärsus seni toimunu taustal on minu silmis muutunud olematuks ja see on ohtlik areng. Miks? Sest ma ei tea enam, kes ja mille eest tegelikult
vastutab.

Samas tahan ma ka ise võtta endale teadliku vastutuse tänase hääletuse eest. Aga süvenedes selle kriminaalasja materjalidesse, ei saa ma enam oma otsuses kindel olla. Kuigi, formaalselt, muidugi, ei ole sellel hääletusel mingit tähendust. Kas pole skisofreeniline olukord?!

5.3.08

Evelyn Sepp: koostöös peitub jõud


Peale minu isiku avalikku sissejuhatamist Eesti Võitlusspordi Ühenduse presidendi ametisse, on head Riigikogu kolleegid võtnud mind vägagi meeldiva shefluse alla ning seletanud lahti nii mõnegi põletava spordipoliitilise probleemiderägastiku.
Mõistagi ei jookse see mööda külge maha. Paljus tuleb neid lahendada meil lihtsalt koos.

Nüüd aga ühenduse enda juurde. Lühike ülevaade sellest kulub ära samuti neile spordisõpradele, keda teema otsesemalt või kaudsemalt puudutab.

Esiteks. Eesti Võitlusspordi Ühendus koondab endas alaliite, mitte klubisid. neid on läbi oma alaliitude hetkel esindaud 23. Sellisel tasemel koostööl näeme me lihtsalt enam perspektiivi ja Eesti spordimaastikul ka vajadust. See kohustab alaliite esmajoones edendama oma spordiala ning seda toetavalt ka organisatsioonilist struktuuri. Ühendus pakub koostöös lahendusi neile küsimustele, mida on mõistlik koos lahendada.

Teiseks. Käesoleva aasta 1.märtsil sõlmis meie ühendus Eesti Olümpiakomiteega koostöölepingu, mille kohaselt EOK tunnustab meie tegevust erinevate võitlusspordi liikide koordineerimisel ja juhtimisel Eestis;

Kolmandaks. EVSÜ moodustada jääb võitluskunstide treeneritele ühine kutsekvalifikatsioonikomisjon, mis peaks ühelt poolt tõstma kindlasti ka treenerite taset, peamine aga, andma treeneritele just nende alal kutsetunnistuse, mitte aga mõne teise ala hõlmas.

Pole kahtlust, et see lisab kindlasti indu just oma spordiala populariseerimiseks ning selle igakülgseks arendamiseks.

Pean seda hästi oluliseks, sest just nii on võimalik paremal moel rikastada nii Eesti spordi- kui kultuurimaastikku. Pakkuda maksimumi nii harrastajatele kui publikule.

Neljandaks. 1-2.märtsil toimusid meie ühenduse korraldusel Tallinnas I Eesti lahtised võitlusspordimängud. Suur võistlus, hea koostöökogemus, suurepärane ülevaade spordisõpradele. Pole kahtlust, et sellisel traditsioonil on Eestis tulevikku ja meil omakorda pealehakkamist ning ambitsiooni, et sellest saaks tõeline pärl võitlusspordi gurmaanide jaoks nii lähedalt kui kaugelt.

Võib vaid öelda, et publik oli rahul, külalised olid rahul ja sportlaste jaoks tähendas see uut taset ja kvaliteeti võistluste korraldusel.

Kui sel korral osales võistlustel enam kui 400 sportlast 4-st riigist ja kahe päeva jooksul toimusid võistlused 4 areenil 4 erineval spordialal – kudos, sambos, sport chanbaras ja taekwon-dos, siis peatselt tuleb Ühenduse juhatus kokku, et hakata ette valmistama Eesti koondise lähetamist III ülemaailmsetele võitluskunstide mängudele Bangkokis. Sealne spordipidu saab aga olema juba ilmselt kordi mastaapsem

Viiendaks. Lisaks siseriiklikule ühistegevusele ja üheskoos töötamise soovile, ongi vaieldamatult oluline ka rahvusvaheline koostöö. EVSÜ on Rahvusvaheline Võitluskunstide Mängude Komitee liige. See on ka põhjus ja võimalus Eesti koondise lähetamiseks eelnimetatud suurvõistlusele, mis toimub juba aprilli keskel.

Nii ongi, et koostöös peitub jõud ja selles seisneb
meie tulevik. Oleme vaikselt, kuid korraliku kiirendusega alustanud, teinud vähem sõnu ja rohkelt sisulist tööd. Iga võetud kohustus kohustab meid tõesti midagi ka tegema.

Nii olen ma oma asju ikka püüdnud ajada.

Siinkohal tänan kõiki, kes aitasid 1-2.märtsi võistlusi ette valmistada ja korraldada, ning muidugi Eesti sportlasi, kes olid neil vägagi edukad.

3.3.08

Evelyn Sepp: kui palju on palju?

Pea nädalapäevad küdev vaidlus selle üle, palju peaks riigikogu liige palka saama, on kindlasti õige ja põhjendatud, kuid teeks õige selgeks, mis on selle arutelu tegelik keskpunkt.

Esiteks - isiklikult tundub mulle, et arutelu fooniks on pigem see, et a la mulle see riigikogu ei meeldi, ja nad seal kõik on sellised ja sellised - ahned valelikud värdjad.

Vabandust, aga umbes sellist suhtumist lubab endale märkimisväärne hulk hääelkaid Eesti kodanikke.

Ehk, et selle raha eest ei saa valijad seda,
mida nad ootavad.


Teiseks - millised on ootused Riigikogu kui institutsiooni suhtes üleüldse ja kas need formuleeritakse ainult valimistega või on veel võimalusi, kus ja kuidas neid sõnastatakse.

Õigupoolest isegi rohkem ehk see, kui teadlik on kodanikkond ja kui sügavad on arusaamad sellest, mida põhiseadus eeldab seadusandlikult kogult - kollektiivselt seadusandjalt, kelle põhiline roll on esindada väga ja väga erinevate huvigruppide, peamiselt aga inimgruppide vajadusi ja huve. Või siis otsida ja leida nende vahel tasakaalu. Mõistagi on sellesse sisse programmeeritud suur konfliktsus. Teisiti pole see oma algeilt isegi võimalik.

Kolmandaks - kas ja kui suur on pahameel konkreetse Riigkogu liikme suhtes. Ja mille poolest või mille eest neid kui üksikisikuid hinnatakse. Mõneti on olemuslik probleem ka selles, kas ja kuidas ehitavad erakonnad üles oma nn valimisnimekirja koostamise strateegia, et praktilise poole pealt oleks esindatud nn töömesilased kui ka häältepüüdjad. Mis teha, elu on ju ebaõiglane. Liiga sageli ei ole need rollid ühitatavad...

Ja nüüd peamine - kas see, et Riigikogu kui institusioon on kriisis, on ikkagi põhjus, et alustada debatti selle üle, et ta peaks olema vähem makstud. Või on probleem hoopis selles, et selle raha, mis abstraktse keskmise palga skaalal tundub tihti ebaõiglaselt kõrge, eest, ei saagi turult paremat tööjõudu "palgata"?!

Või peaks olema selle debatti keskmes hoopis see, kuidas muuta seda kogu tõhusamaks, avalikkuse ootustele rohkem vastavaks Ja siis juba kindlasti ka arutleda selle üle, kas nn riigikogu töökorras seadustatud instrumentaarium on nende ootuste-eesmärkide täitmiseks piisav ja paindlik.

Siinkohal tundub mulle aga, et tehakse üks tüüpiline viga, mis lihtsalt kokku võttes meenutab peavalu ravi giljotiiniga.

Vähem palka, vähem riigikogu liikmeid "värdjaid" annab kahtlemata hetkelise rahuldustunde paljudele, aga ei anna ühtegi vastust ega lahendust probleemile, kuidas tuua välja Riigikogu kui institutsiooni sellest kriisist, mis on tekkinud paljus ja paradoksaalselt mitte tema üle- vaid alarahastamisest.

Kõik inimesed maksavad arveid ja kardan, et paljud toredad, mõistlikud ja targad inimesed tunnevad, ja ehk täiesti põhjendatult, et see raha ei korva nende kaotusi privaatseue ega oma mina jm seesuguse eest. Nad maksavad tööturul lihtsalt palju rohkem kui see, mida maksumaksja ja millise mõnitamise saatel on täna valmis neile maksma.


Seega katsuks seda debatti mitte suunata vaid tupikutsse, mis võivad mõünel juhul ehk enesetunnet parandada ja populismiihalust rahuldada. Otsiks pigem vastuseid päris probleemidele, mis on kaugelt keerulisemad koalitsioonileppetesse kui "põhiseadustatud" dogmaatlistesse poliitprogrammidesse raiutu või üha kitsenev arusaam demokraatiast kui vaid "hääletusest ja maha hääletuses"

Tänane maailm on märksa keerulisem ja see, et me ei viitsi mõelda oma probleemidest süsteemselt, ei tee seda lihtsamaks ega vähenda ka kellegi meie vastutust.

Palgasüsteemi või ju muuta nii ja naa. Aga ainult sellest ei piisa. Samuti on igal asjal oma hind. Ja alati jääb olema hulk riigikogu liikmeid, kes on tohutult alamakstud ning neid, kelle panus on meeletult ülehinnatud.

Ka põhiseaduslikku kriisi selle institusiooni kvaliteetsemaks mehitamiseks läbi valimissüteemi universaalselt parandada ei ole võimalik.

Lõppeks, ise te ju sellise riigikogu valisite. Õigemini - meie ise kõik koos valisime.

Nüüd paistab, et keegi ei taha enam selle valiku eest vastutada. Kas aga viga on vaid riigikogus, pole nii üheselt selge.