S.t. et täna Riigikogu kõnepuldis pole saadikutel õigust isegi midagi teada ega arvata ja veel vähem oma otsust sisuliselt põhistada.
Käib kampaania, mis kampaania. Minister on veel
ametis ja Reiljan Riigikogus. Prokuratuur aga oma avalikkussuhete strateegia
üle ei paista häbi ega piinlikkust tundvat ja valitsuses istuv
poliiteliit näib samuti sellist katkematut showd nautima.
Mida aga pole, on seni veel s.o. siis juba pea paar aastat, kohtusse jõudnud ja kohtuliku hinnangu saanud lõpplahendit. Kuigi kohe-kohe pidi kindel kabelimats kirjas olema. Nii räägiti vähemalt paar aastat tagasi. Toona uskusin ja ootasin kiiret õigluse võitu.
Muidugi mäletan ma ka konkurentpartei kohta käinud kuulujutte. Igasuguseid. Eriti neid, milles räägiti sellest, kuidas Jõgevamaa ettevõtlust tegelikult „väetati“ ja et see ei erinevat vähemalgi määral linnapea Lushkovi tegutsemisest Moskvas, näiteks. Nagu ka KIK-i või mõne teise nõukogu kallutatusest või poliitinstrumentaariumist, mis mõistagi avalikul rahal põhinedes ühe konkreetse erakonna huvidesse rakendati. Muide, nagu need avaliku saladusena juba vähemalt kümnendi ja seejuures eranditena toiminud on.
Aga tänase saadikupuutumatuse äravõtmise hääletuse juures häirib mind üks asi tõsiselt: tegelikult ei tea ma, kas hääletades saadikupuutumatuse äravõtmise poolt annan ma suures pildis kahtlustatavale võimaluse end asuda kaitsma – ühe tõlgenduse valguses, või teise kohaselt, saab minu käsi samuti määritud sellest poliitprotsessi maiguga saagas, milles ma osaleda ei taha.
Sellist saadikute kaitse instrumenti nagu saadikupuutumatus on, on seni käsitletud võrdlemisi formaalsena, kuigi sisult peaks see tagama saadikute kaitse näiteks ka just nimelt poliitiliste protsesside vastu – see peaks olema ka opositsiooni lisakaitse mehhanism täitevvõimu hoobi juhtiva koalitsiooni suva vastu. Siin aga paistabki olevat konks, millest sageli lapsprokurörideks ristitud ametimehed aru saada ei suuda või on sunnitud mitte aru saama. Ja selle taustal on Riigikogu, ehk kõrgema võimu kandja esindus seatud sundseisu või ka pantvangi, kus nö musta tööd üritatakse ära teha teiste kätega.
Seega jääb pingsalt painama mõte saadikupuutumatuse instituudi tähendusest.
Selle üha labasemaks muutuva loo taustal veendun ühe enam ,et see ei saa olla pelgalt menetluslik formaalsus, kus õiguskantsler peamiselt menetlusprotseduuride järgimist kontrollib. Järgmiseks korraks kui seda peaks vaja minema tuleb ehk muuta seadust või praktikat ja hakata seda käsitlema siiski ka teatud tõendite või tõendatuse eelkontrollina. Riigikogu ei saa ega tohi panna formaalsete otsustajate rolli, kus ta ei saa asja sisuliselt hinnata, aga peab langetama otsuse. See tundub mulle parlamentarismi usaldusväärsuse seisukohalt järjekordse kahetsusväärse tagasilöögina, mis ajas omandavad hoopis teise tähenduse.
Kui Reiljan on kaabakas, siis näen teda rõõmuga
kandmas selleks ettenähtud karistust, aga prokuratuuri usaldusväärsus seni toimunu taustal on minu silmis muutunud olematuks ja see on ohtlik areng. Miks? Sest ma ei tea enam, kes ja mille eest tegelikult
vastutab.
Samas tahan ma ka ise võtta endale teadliku vastutuse tänase hääletuse eest. Aga süvenedes selle kriminaalasja materjalidesse, ei saa ma enam oma otsuses kindel olla. Kuigi, formaalselt, muidugi, ei ole sellel hääletusel mingit tähendust. Kas pole skisofreeniline olukord?!
