Evelyn Sepp: Tallinn Euroopa Kultuuripealinn: väljakutse kellele?

Täna siis juhtus kaua oodatud sündmus – lõpuks kinnitati Tallinn ametlikult Euroopa Kultuuripealinnaks 2011. Paaris Turu linnaga Soomes.

Kuigi sisekonkurents kandidaadi staatusesse oli tihe -Tallinn jäi peale ja Tartu alla - olgu nüüd seevastu koostöö Laine Jänese ja Tallinna linna vahel tihe ja mitte kaikaid kodaraisse loopiv.

Kuid algus on igatahes küsitav - kultuuriministri senised etteasted vähemalt ei veena Eesti avalikkust kuigi arvestatavast konstruktiivsusest. Parteiline pimendav vihmavari on Reformierakonnas lahkelt valla tõmmatud ja tühijutu ajamise vaht uputab. Järsku pole Lauluväljak enam õige asi ja Riigi ausõna pole mingi ausõna, loomemajanduse ja kultuurisektori majandusliku ergutamise vajadus on tähelepanuta ja kogu Eesti kui turismimagneti üles töötamine igaühe oma mure, nagu ka arusaam kultuuritööstuse rollist rahvamajanduse arendamisel näib Kultuuriministeeriumi tõupuhast sahvrimajandust pilastav.

Sõbrad – nii raiskame me ära kõik oma võimalused ja
käitume lihtsalt lollakalt. Seega – aitab nüüd
sellisest parteipoliitilisest jamast ja vastuseisust!
Põhimõte – mida halvemini Tallinn seda rolli täidab, seda parem
Reformierakonnale, peab lõppema. KOHE!

Loomulikult on kultuuripealinna staatus võimalus arendada kultuuri kõige kitsamas mõttes ning ka sellega seotud infrastruktuuri betoonivalu ja tellismüüride näol. Esitleda eesti rahvakunstnikke, tantsuansambleid ja graafikuid Euroopa publikule, kuid olgem nüüd ikka ausad – see on meie kõige tagasihoidlikum väljakutse, ehkki kohutavalt oluline!.

Kultuuripealinna tiitli näol on tegemist staatusega, mis pakub Eestile seni suurima võimaluse viia läbi tõeline Eesti märgi
lansseerimiskampaania. See on esmalt tohutu riigi marketingiprojekt, mitte aga pelgalt kultuurivahetus.

Öelutseda ju võib, aga paremat võimalust nn Welcome to Estonia sisuga täitmiseks Eestil ei ole ega tule ilmselt aastakümneid. Seega – kui soovite, siis kahetsege sügavas südames, et selle esimese tiitli võitis Tallinn, mitte mõni väikelinn Eesti ääremaadelt. Aga saage sellest tundest ruttu üle – Eesti tervikuna ongi Euroopa mõttes üks väike küla – sageli provintsiaalse, kolkaliku mõtteviisi kurb näide ja näitelava.

Iseäranis seepärast on see tõesti kogu Eesti väljakutse – mitte vaid ühe linna projekt.

Olen omalt poolt sellele protsessile kaasa elanud juba pea poolteist aastat. Rääkinud kümnete või isegi sadade inimestega just sama, mida kokkuvõtvalt kirja panin. Kõigi nende väljakutsete juures on veel kui kirss tordi pea konkreetsed võimalused, mida see projekt meile pakub.

Nimelt pälvis aastaks 2010 sama - auväärse Euroopa Kultuuripealinna tiitli – Istanbul, mis on tõeline kultuuri ja äriilma pärl ning „maailmapealinn”.

Usun, et koostöö Istanbuli, Tallinna all-linna ja Stenbocki maja ning Islandi väljaku ja Ankara vahel pakub Eestile unikaalse võimaluse vabaneda ka välispoliitiliselt ühe teema riigi ja nn Venemaa-paranoiku staatusest.

Olgem siis kõik koos niipalju targad, et sellest aastast ei kujuneks aastajagu kestev laat, mis sarnaneb lihtsalt järjekordsete Vanalinnapäevade lõppematu variandiga!

Evelyn Sepp: USA toob väed Iraagist välja 2008.aasta detsembriks!

USA toob väed välja!

Meie aja järgi täna varastel hommikutundidel tegi USA Kongressi esindajatekoda demokraatide ettepanekul ja häältega 218- 203 otsuse tuua Iraagist väed välja järgmise aasta detsembriks.

Eesti seevastu kipub jääma sinna nagu viimane tulekustutaja samuti vähemalt 2008.aasta lõpuni. Bravo!

Olen enam kui kindel, et Eesti ennasuunustav truudus Bushi-Cheyni administratsioonile ei ole märk vastutustundlikusest ega ka kohanemisest karmi reaalpoliitikaga.

See on lihtsalt rumal agarus, mille eest tuuakse ohvriks Eesti inimesed ja meie rahvusvaheline maine. Igatahes on otsus, mida valitsuskoalitsioon Riigikogus kramplikult läbi surub, hämmastavavlt lühinägelik.

Samuti oleks Eestil aeg hakata kohanema ka USA demokraatide märksa paindlikuma ja ettenägelikuma välispoliitiika ja inteligentsema stiiliga.

Evelyn Sepp: kellele marjad, kellele korv ...

Põhiseaduse muutmisega hoogtöö korras tuleb alati olla väga ettevaatlik. Seega on küsimus selles, kuhu langeb presidendi poolt käivitatud põhiseaduse muutmise arutelu põhirõhk. Omalt poolt sõnastaks selle nii – kiirusta aeglaselt.

Presidendi õiguslik roll selles kõnealuses loos vajab muutmist. Kiiresti. Kõik muu seonduvalt käsuliinide, alluvuse ja tõhusate järelvalvemehhanismidega vajab korrastamist aga veelgi kiiremini.

Sõjaväelased võivad ju kuluaarides mässata, aga valitsused
tulevad ja lähevad ning Riigikogu roll on tagada parlamentaarse vabariigi säilimine.

Seega tuletame meelde, kust me kevadel alustasme. Kaitseministrile sõnastati põhiseaduskomisjonis juba kevadel, et põhiseaduse enda muutmise kiirus ehk protseduuri valik sõltub temast. Teisisõnu – jõuavad Riigikogu menetlusse ka ülejäänud kolm seaduseelnõu ning läbivad siin vähemalt kaks lugemist, oleme ka meie põhiseaduse muutmimseks kiireloomulisena valmis. Pole kahtlustki.

Kui aga koalitsioonivalitsusel kaitseministri isikus poliitilist tahet asjasse puutuva korrastamisel ei ilmne, kui Riigikogul põhiseaduse muutmise eel ei ole võimalik käituda ettevaatavalt ja vastutustundlikult, ei saa ka presidendi funktsioonide korrastamisega nii kiire olla. Lihtne järeldus.

Selliseks välja pakutud paralleelseks menetluseks õiguslikke takistusi ei ole. See tehiti selgeks juba kevadel ning kinnitati üle ka kahe komisjoni ühisistungil mõned nädalad tagasi. Ja nagu kuuldub on füüsiliselt olemas ka kõigi kolme eelnõu algvariandid. Jutt käib kolmest, mitte aga kahest eelnõust, mille vajalikkust on isegi minister tunnistanud. Kolmas on kaitseväekorralduse seadus, mille kohhustus tuleneb otse põhiseadusest.

Pakkus viimati kahe komisjoni ühisistungil välja ka formaadi, kuidas kõnealuse probleemi lahendusel konstruktiivselt ja aega kaotamata edasi võiks liikuda. Lühidalt oli see järgmine. Riigikaitsekomisjoni juurde moodustatakse erakondade esindajatest töörühm, kes need eelnõud läbi vaatab, poliitilise konsensuse saavutab ning otsustab, kuidas need Riigikogu menetlusse tuua. Kas läbi valitsuse, läbi fraktsioonide või komisjoni. Teatavasti on mõned neist valikutest vähembürokraatlikud ning seega ka kiiremad.

Riigikatisekomisjonil läkski ainult kolm nädalat aega, et vastav tüürühm moodustada, aga edapidisest loodame siiski paremat ja kiiremat toimimist. Seda muidugi eeldusel, et presidendile ikka soovitakse vastu tulla just kiireloomulise põhiseaduse muutmise läbi.

Tänase eelnõu teise lugemise paranduste tähtaeg on veebruari lõpus. Seega on selle töörühma vähim panus selleks ajaks tagada ka kaitseväge puudutavate eelnõude menetlus tempos, mis võimaldaks minna veel kevadel kolmandale lugemisele nii põhiseaduse muutmise endaga kui viia läbi ka teiste eelnõude lõpphääletus.

Peame väga oluliseks, et selle valdkonna arendus toimuks erakondade konsensuse alusel, heas koostöövaimus. Ja nagu korduvalt ka varem välja öeldud, on uue tasakaalu leidmisel vaja oluliselt tugevdada ka Riigikogu enda rolli ja pädevust. Kui nüüd keegi arvab, et selle mõte on juurutada kaitseväe juhtimine läbi Riigikogu, siis vastus on kategooriline ei.

Riigikogul peavad olema senisest tõhusamad ja
operatiivsed mehhanismid kontrollida valitsust riigikaitsekorralduse
küsimustes.

See on vajalik nii julgeoleku kui poliitiliste riskide vähendamiseks ja seetõttu vajab läbi töötamist ka küsimus Riigikogu enda põhiseaduslikest garantiidest seda järelvalvet asjakohaselt teostada.

Olgu öeldud, et tegemist ei ole naljaga. Dramaatilistele puudujääkidele kaitseväekorralduse valdkonnas on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma põhjalikus aastaaruandes.

Ja vaevalt nüüd presidendilgi mõttes oli algatada mingi kosmeetline muudatus põhiseaduse muutmiseks. Pigem ikkagi kogu süsteemi korrastamine põhimõttel, et üks juht, selge alluvus, korralik järelvalve ja ühemõtteline vastutus. Seejuures tõhus järelvalve ka valitsuse üle seonduvalt kaitseväe juhtimisega.

Seega lõpetuseks –

põhiseaduse muutmisega on kiire. Kuid veel kiirem on
sellele järgneva süsteemi korrastamisega.

Üldise poliitilise kultuurituse ajastul ja usalduse puudumise õhkkonnas tuleb au sõna asemel menetleda sisuliselt lõpuni need küsimused, mis võimaldavad põhiseaduse lõpphääletusega panna asjale ilusa punkti. Mitte aga vastupidi. Alustada põhiseaduse muutmisest ning siis vaadata, kuidas edasi läheb ja kas või palju siis üldse veel poliitilist üksmeelt koalitsioonis leidub, et korrastada ka kaitseväekorralduse õiguskeskkonna muud olulised valdkonnad,. Selline järjestus ei ole meile vastuvõetav ega ka vastutustundlik.

Igatahes on Keskerakond valmis kiireks ja konstruktiivseks koostööks ning põhiseaduse muudatuse protseduuri valik sõltub ainult ja ainult valitsuserakondade enda võimest ja poliitilisest tahtest, mitte aga millestki muust. Sama seisukohta näivad jagavat ka nii Rohelised kui Rahvaliit. Seega - vähemalt 41 liiget.

Selleks konstruktiivsust järgnevaks perioodiks ka kolleegidele soovime!