Wikileaksist on saanud arvestatav metsasanitar. Ja kui nende paljastuste käigus kellelegi kaasa tunda, siis mitte diplomaatidele ega poliitikutele, vaid inimestele, kes on sunnitud avalikult, must-valgelt silmitsi seisma selle silmakirjalikkuse ja häbitusega, millega neid valitsetakse.
Mõni aeg tagasi arutas Riigikogu Põhiseaduskomisjon riigisaladusega seonduvat, ja kaalus pikka aega avaliku teabe seaduse muutmist. Muuhulgas seda, mida ja kui kergesti-kontrollimatult võib suvaline täitevvõimu asutus salajaseks tunnistada.
Muuhulgas puudutas see ka sarnaseid diplomaatilisi memosid, mida vahendas reedene Postimees. Ühelt poolt oli Välisminsiteeriumi ja mõne teisegi asutuse mure põhjendatud memodes traditsiooniliselt sisalduvate hinnangutega teiste riikide poliitikute kohta kes tänagi veel kõrges ametis - nende seotuse, võimekuse, sõltumatuse jms osas, kuid teisalt poetus komisjonis ka kommentaare, et paljud memod on nii kirjavigu täis ja mannetud, et heidaks sel põhjusel halba varju Eesti väliskorpuse enda tasemele. Ja eks mõni memosid treinud ametnik ole ju ika ise omakorda kõrget karjäärilendu teinud ...:)
Mina neid lugenud ei ole, aga see võib tõele vastata küll. Nii siis suutiski valitsus igatahes kokku susserdada regulatsiooni, et igasugused asjad on Eestis väga kontrollimatult "salastatud" ja läbipaistvusest ja aruandlusest võib ikka kõrgema võimu kandja - rahvas - und näha.
See on teine põhjus, miks see Wikileaksi asi hakkab mulle üha enam meeldima. See puhastab õhku, distsiplineerib ja täidab tühimiku, mis mujal maailmas ammu on kinnit topitud ja Eestis samuti viimastel aastatel tihedalt kitti vahele saanud ...
Ja täna puhkenud skandaal president Ilvese kaeblemisest ja sapistest hinnangutest Eesti poliitikute ja presidendipalga kohta, pole ju midagi uut. Vahe on ainult selles, kus ja miks kurtmas käiakse.
Selles mõttes on tülgastav nii see, kui Eesti poliitkud käivad Venemaa saatkonnas oma rasket elu kurtmas, kuid samavõrd seegi, kui mõni teine unustab end USA saatkonda nututundi. Häbiväärne ning isesesva ja sõltumatu riigi juhile on see igatahes vääritu.
Mõistagi küsin ma endalt praktilsiel moek, kas selline on inimene, keda mu käsi valiks toetama tema teiseks ametiajaks? Kas ma tahan presidendiks mõne riigi "mõjuagenti"? Vastus on Ei. Ei.
Iseasi muidugi, millised on teised valikud, aga siiski. Mida kaugemale selised protsessid arenevad, seda enam vajab Eesti poliitilist põlvkonda, kelle käed pole seotud. Ei Rootis, ei Ameerika, ei Venemaa võimukoridore suunavate jõududega.
Nii ei peakski President rõhku panema "USA diplomaatidelt varastatud" memode kommenteerimisele, olen nõus, vaid ainult iseenda käitumisele moraalsete hinnagute andmisele. Käia USA saatkonnas Eesti üle kaebamas on mage küll!
Ja mis puudutab nende ja tuhandete teiste memode "varastamist", siis kahtlen, kas see sõna on ikka asjakohane. Sellised materjalid lekitatakse ikka suhteliselt siseringist, mitte ei varastata neid. Ju siis keegi, kellel oli neile ligipääs, leidis, et elu väärib enam elamist, kui riigiametniku pikk kuid lahja leib lubaks ...
Ja nimetada Eesti kõrgeima palgaga ametimehe - Vabariigi Presidendi - elu vaesuseks, on ikka häbematus küll. Ainuüksi tema abikaasa maksuvaba toetamine läheb Eesti maksumaksjale maksma vanas vääringus pisut enam kui 25 000 krooni kuus ..., presidendi palk ise on aga 7-kordne Eesti keskmine palk, edapidi aga 5200 eurot. Lisaks esindukulud.
Tõsi on see, et see pole võrreldav teiste riikidega, aga milise teise näitaja poolest me õigupoolest oleme võreldavad teiste riikidega ...
Ja mind küll huvitaks, kas mõne teise riigi puhul sellise kaebamise paljastumise järel jätkaks see inimene on ametis, tikuks teisekski ametiajaks kõrgesse ametisse, või võtaks selgitada ja loobuks selle riigi esindamisest, mida ta esindada ju tegelikult omal sõnul ei tahagi ...
Wikileaksist veel küüniliselt - see on kiireim tee ülemaailmse kuulsuseni. Nii et nutke või naerge ...:)
