Täpsemalt kehalise kasvatuse õppekava ja nn kohustusliku ujumise suhetest. Niinimetatud liide ei ole eelmises lauses juhuslikult.
Täpsemalt näeb asi välja nii, et uues kehalise kasvatuse ainekavas on 4 põhiainet - kergejõustik, suusatamine, võimlemine ja pallimängud. Hinnanguliselt kulub nendes püstitatud täitmiseks u 75% õppeajast. 25% võib kool ise sisustada kas põhiainet põhjalikuma läbimise või siis muude toredate ainetega nagu näiteks tantsimine, sulgpall vmt.
Ujumist põhiainete hulgas ei ole. Küll aga kõlab vähelohutavalt teadmine, et ujumisoskuse omandamiseks, süvendamiseks ja arendamiseks on kogu kooliaja jooksul ette nähtud 24 tundi.
Samas on teada, et tegelikkuses ei ole keegi seni analüüsinud seda kas ja kuidas ja millise tulemuslikkusega need tunnid ise toimuvad, palju lapsed nendes erinevatel põhjustel osalevad või siis puudutavad ja hindajaks on seni olnud tunni andja ehk õpetaja ise.
Olen rääkinud mitmete ujumistreeneritega, kes on kirjeldanud põhjalikult oma vaatenurka asjale, kuid muuhulgas ka selliseid sagedasi kursioosumeid, kus laps on selle nn kohustliku ujumise programmi läbinud, tema enda õpetaja on talle pannud hindkes 5, lapsevanem on väga rahul ja optimistlik ning toob lapse edasi juba päris ujumistrenni, kiites, et nüüd on aeg hakata last treenima kuna tal on edukalt ujumisoskus omandatud. Välja tuleb aga see, et ujumise elementaarne oskuski puudub täielikult.
Psühholoogid on korduvalt juhtinud tähelepanu inimeste eneshinnagute uperpallidele. Tavaliselt loevad inimesed endi sõnul rohkem ajalehti ja raamatuid kui nad seda tegelikult teevad. Söövad tervislikumalt kui tegelikult, spordivad rohkem kui reaalsuses, sest nad teavad, mis on õige vastus ...
Meid aga aitab õige vastuse teadmine vähe, sest tõe kriteerium on praktika, ja praktikas on põrjujaid palju.
Kogu süsteemi tõhususe hindamise jätmine sellisele enesehindamisele on seega täiesti l vastutustundetu!
Aga antud juhul on oluline see, et 24 tunniga ei õpi mingit vees ohutut hakkama saamist selgeks. 25 m läbimine turvalises basseinis aja ja stiilimääratluseta pole mingi ujumisoskuse näitaja ja see, et selline enese oskuste ülehindamisel valusad tagajärjed on, pole vist vaja üle korrata.
Kaks asja veel - Eestis on enam kui 500 üldhariduskooli, kuid ainult 39 neist on kooliujula. Ning teine ja mitte väheoluline pole fakt, et kogu seda nn kohustuslikku ujumise algõpetust rahastatakse läbi Kultuuriministeeriumi, isegi mitte läbi Haridusministeeriumi ning tehakse seda 3,6 miljoni krooni ulatuses, mis on ca kolmandik sellekski vähesekski vajaminevast rahast.
Nii pole Lukasel ka midagi õigustada ega seletada nagu ta seda infotunnis kramplikult teha püüdis. Veeohutus pole lihtsalt tema prioriteet ja hundiratta viskamise oskuse jätkuv eelistamine ei päästa jätkuvalt kedagi uppumast!
Sel aastal on oma elu aga veekogudes jätnud juba 90 inimest. Seda u 8 kuuga. See on peaaegu 3 inimest igal nädalal ... Seda on pea 2 korda rohkem kui liikluses.
Ja riiklikus ladvas räägitakse ikka veel et ujumise algõpetusega koolis on kõik korras ja hästi ja mitte midagi muuta pole vaja ja rahastamine on piisav jne.
Tulge õige mõistusele! Tõnis Lukas - ka sinust sõltub midagi. Võta end kokku! Õppekavade muutmine sõltub ju vaid sinu suvast ja käeviibutusest. Peale tahtmise või tahtmatuse,´ei takista sul miski seadustamast veeohutusalast õpet 4.-ks võ 5 põhiõppeaineks, mida sisaldab kehalise kasvatuse ainekava. Selleks on vaja lihtsalt pisut vastutustunnet üles näidata!
Miks mina nii palju sellel teemal sõna olen võtnud? Sellepärast, et oleme Eesti ujumistreeneritega seda küsimust erinevates mõtteringides korduvalt arutanud ja meie arusaam on küll üsna ühene - ujumise õppeks ettenähtud tundide arv peaks oluliselt suurenema, tegemist peab olema nii alg, põhi- kui ka keskkoolis läbitava õppega ja loomulikult selle tulemuslikkuse kriteeriumiks peab saama näitaja, mis näitab tegelikku ujumisoskust. 25 meetrit seda ei ole!Ja lõpetuks kordan korra üle kevadel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud uuringu EL liikmesriikide inimeste hinnast. Eesti inimese elu maksis selle järgi 7 miljonit krooni.
Ma ei ole küüniline, aga senine riiklik tegevusetus on Eesti inimestele maksma läinud käesoleval aastal juba pea 700 miljonit krooni. Kas tõesti ei vääriks selle kahju vähendamine riigilt 4-5 lisamiljonit!? Olgu öeldud, et umbes poole miljardi krooni ulatuses väärtuslikku ja asendamatut inimvara upub Eestis igal aastal peamiselt põhjusel, et inimesed ei oska ujuda.
Isegi kui nad on selles ise süüdi, on selle vea süsteemne parandamine riiklikult võttes väga odav kuid tõhis investeering ja aitaks meeste keskmist eluiga parandada kohe hüppeliselt ja naiste rahulolu ilmselt samuti.
Ja mõistagi peaks õppekava täitmise tagamiseks ette nähtud kulurida jõudma haridusministeeriumi pädevusse ja väljenduma seal eraldi riigieelarve reana.
