Samas ei meenu aga Eesti inimestele kes Ansipi ja Refomierakonna Emori viimases populaarsusküsitluses mitte-tegijaks erakonnaks hääletasid, et see mees üldse oleks viimae poole aasta jooksul midagi teinud, veelgi vähem midagi otsustanud.
Nii ongi, et Ansip on mees, keda pole olemas.
Küll aga keerleb poliitringkondades kirgi küttev mõte sellest, kuidas mees, kes pole peaministrina hakkama saanud ja keda pole olemas, tahab saada lisaks peaministrile veel ka rahandusminsitriks.
See on muide täitsa tema moodi. Ühtlasi võiks
ta olla veel ka president, politsei ja kaitseminsiter, siis ei peaks
võimalike oodatavate massirahtuste maha surumiseks kellegagi nõu pidama ja saaks koerad kohe rahva kallale kärutada!
Lõpetuseks - no tore, Reformierakond, kui teie arvates väärib Eesti rahandusministrit, kellel pole mingit visiooni Eesti tulevikust, ühtegi ideed tänase reaalsuse parandamsieks nagu ka südametunnistust ja vastutustunnet, siis on Ansip muidugi parim valik.
Nii lühikest pinki Reformierakonna puhul on aga lausa kurb vaadata ...
p.s. Lugedes neljapäevasest Postimehest nutulaulu sellest, kuidas noor pere ägab mõtte juures, et nende tulumaksukoormus võib kuus u 1300 krooni võrra kasvada ehk siis pisut üle 40 krooni päevas, võinuks toimetus neile ju seletada ka seda, palju neil päevas, nädalas, kuus ja aastas näiteks kõrgema toiduhinna (suurema käibemaksu korral) juures raha vähem tasku jääks. Või seda, palju sellise sissetulekuga peresid Eestis tegelikult üldse on. Kas ajakirjanduse mõte ei peaks muuhulgas ka inimeste harimine olema!? Või hakkame me nüüd taas igast Postimehest lugema seda, kui hea ja tark on Ansip ja kuidas kõigi teiste, sh. Padari plaanid, on jamad ...
No comments:
Post a Comment