Täna on juba õnn see, kui sul on töö. Olgu ükskõik milline. See on kingitus. Nii on ka põhjust selle kingituse eest tänulikkust näidata üles kõrgema üksikisiku tulumaksumääraga ja veel parem oleks just praegu minna üle astmelisele tulumaksule.
Seda ehk varasemast pisut erinevate põhjendustega, kuid igatahes on see märksa asjalikum plaan kui tõsta kaudseid makse, näiteks käibemaksu.
Viimase sammu tulemus oleks lihtsalt see, et nii vaesuspiiril virelevate inimeste elementaarne ostukorv läheb kallimaks, mille tõttu tuleb neile hakata maksma hoopis toimetulekutoetusi ja oodatavad riigi lisatulud sulaksid kohe kokku lisaks kasvava bürokraatiakoormaga.
Teisalt ei elavdaks see ka sisetarbimist ning takkapihta koormaks veelgi ettevõtjaid, mis külmutaks majandust veelgi …
Otsene, senisest pisut kõrgem maksustamine muudaks aga töökohaga inimesed solidaarsemaks nende 60 kuni 100 tuhandega, kellel tööd enam ei ole ning aitaks säilitada vähemalt mingil määralgi planeeritud maksulaekumisi.
Seega – kui valitsus ei ole valmis ümber korraldama vanemahüvitist, vaid soovib selle asemel kaotada tasuta koolitoidu, kui valitsus ei ole nõus ümber vaatama näiteks viljatusravi toetusi selle asemel, et toetada töötute vanemate lapsi nn lisalastetoetusega, siis jah – põrutame me kõik koos otse põrgusse!
Selliseid maksumuudatusi võiks ju vaadata ka kui ajutisi – näiteks kehtestada kõrgem maksumäär tähtajaliselt. Miks mitte 5 aastaks. See on parasjagu aeg, millega meil tuleb selle kriisi üleelamisel arvestada. Samas ei räägi keegi ju ka sellest, et see üksikisiku tulumaksumäär peaks olema 51 % vmt. Aga midagi ei juhtuks, kui see oleks 26 – 30% vahel eeldusel, et näiteks miinimumpalga saajad maksu ei maksaks ja kuskil on veel üks madalam maksumäär.
Mis on antud ajahetkel veel kriitiline – see on valitsuse järjekindla jonni ajamine, et nemad ei vaja kõrvalt nõuandeid, et nad ei vaja kriisikomisjoni, et nad ei vaja ka avalikku debatti jne. Kõik on nende jaoks endiselt lihtsakoeline - teeme seda või teist. Kärbime siit või sealt, aga milliste mõjudega lühikeses või pikas plaanis, millise mõjuga ja täpsemalt kellele üks või teine samm koormavam oleks, sellest juttu ei tehta.
Nagu alati - olukord meenutab valitsust vaadates ikka veel kui tavalist lihtlabast valimiskampaaniat!
Kõige selle peale tahaks kokkuvõtvalt ja
lühidalt öelda, et sõbrad, te pole üldse aru saanud, milleks te seal valitsuses veel olete.
Ka kriisiaja poliitika ei ole ainult kärpepoliitika, nagu ka
kriisiaja sotsiaalpoliitika pole vaid vaesus- ega vanadusabi.
Kus aga on kuulda olnud uutest avangutest, mis on suunatud nn august välja ronimiseks ja kriisiaega ära kasutades uute pehmete sotsiaalsete väärtuste loomisele? Ei olegi, sest ka selleks kipub silmaringi väheseks jääma …
Kas riik jääks vaeseks, kui me soodustaks just vastupidi – näiteks madalama käibemaksuga sportimist ja vaba aja veetmist? Ei jääks.
Vastupidi – see annaks signaali, et need on just need uued väärtused ja valdkonnad, mis rasketel aegadel paras ausse tõsta. Nimetagem seda kasvõi nn stressiabi paketiks.
Soodustada võiks osati nii inimesi ise kui ka teisalt ettevõtjaid, kes seda ühel või teisel viisil oleks võimelised pakkuma
Kogu sotsiaalabi ei pea ilmtingimata saama suhu
pista. Osa sellest võiks suunata ka elukvaliteedi taastootmisele nende
tarbeks, kel töökoht on veel olemas ja kes on asunud suurema solidaarsuse märgiks sellelt ka senisest rohkem maksu maksma.
Nii ongi, et Padari piparkoogid oleks jõulude asemel jaanipäevaks väga oodatud ja vähemalt jutu järgi on ta küll õgel teel. Natuke võiks sellele järgneda ka jutuga kooskõlas olevaid tegusid. Siis oleks sotsidel põhjuste end ka sotsideks pidada!
