30.4.09

Evelyn Sepp: kui riik on mänguasi

Tallinna voikogust tuleb vahest huvitavaid uudiseid. Aga ega iga mõte pole veel mõte. Selle pärast, mida ma täna lugesin, on mul igatahes piinlik...

See, et üks oluline omavalitsus seisab oma asjade eest - näiteks Tallinna valimiskorra eest - on õige. Riigikogul omakorda aga kahjuks vastutustunnet seda korda muutes piisavalt ei olnud, nagu ka õiguskantsleril.

Küll aga pole isegi pealinna volinikel nö Tõnissoni teha kavatsedes õigust ega ka põhjust EV põhiseadusest üht labast mängukanni teha.

Olgu siis eesmärgid millised tahes:
Võitlus Tallinna valimikorra üle on tõsine asi. Mängurlusega vindi ülekeeramine on aga mage ja täiega naeruväärne.


Keegi võinuks ju ka keskfraktsiooni saadikutele volikogus seletada, et Riigikogu liimete arv ei tulene mitte kohe valitmisseadusest, vaid põhiseadusest ja olgu valitsus kui kõva tahes - põhiseaduse muutmise eelnõu algatamiseks tal õigust siiski ei olel

Nii vist on hilja juba soovitada, et pöörduga volikogu siis otse presidendi poole. No võib muidugi ka Riigikogu poole palvekirja teele saata, aga parematel peadel siin majas on ikka kombeks küsida, miks see ettepanek hea ja õige on.

Iseasi, et vaatamata viidatud autoriteetidele ei ole mina vähemalt kõigi nende aastate jooksul kuulnud peale idee enda ühtegi arukat selgitust, et miks see parem on kui kehtiv korraldus. No võib.olla nüüd õnnestub ...

Küll olen ma aga tähele pannud, et selliseid lennukaid ideid esitavad tavaliselt reformierakondlased ja mõnel juhul ka konservatiivid siis, kui muust mõistus otsas on ...

Aga no võib olla ei peagi see hea mõte olema, vaid lihtsalt iga abinõu õigustab eesmärki!:((

Ootan seega huviga!


Evelyn Sepp: Ansip - mees, keda pole olemas!

Ansip saadab kirja Padarile ja siis nagu ei saada ka. Ansip ütleb, et Padar ei sobi rahandusminstriks, ja siis, et pole seda öelnud. Või isegi mõelnud nii.

Samas ei meenu aga Eesti inimestele kes Ansipi ja Refomierakonna Emori viimases populaarsusküsitluses mitte-tegijaks erakonnaks hääletasid, et see mees üldse oleks viimae poole aasta jooksul midagi teinud, veelgi vähem midagi otsustanud.

Nii ongi, et Ansip on mees, keda pole olemas.


Küll aga keerleb poliitringkondades kirgi küttev mõte sellest, kuidas mees, kes pole peaministrina hakkama saanud ja keda pole olemas, tahab saada lisaks peaministrile veel ka rahandusminsitriks.

See on muide täitsa tema moodi. Ühtlasi võiks
ta olla veel ka president, politsei ja kaitseminsiter, siis ei peaks
võimalike oodatavate massirahtuste maha surumiseks kellegagi nõu pidama ja saaks koerad kohe rahva kallale kärutada!


Lõpetuseks - no tore, Reformierakond, kui teie arvates väärib Eesti rahandusministrit, kellel pole mingit visiooni Eesti tulevikust, ühtegi ideed tänase reaalsuse parandamsieks nagu ka südametunnistust ja vastutustunnet, siis on Ansip muidugi parim valik.

Nii lühikest pinki Reformierakonna puhul on aga lausa kurb vaadata ...

p.s. Lugedes neljapäevasest Postimehest nutulaulu sellest, kuidas noor pere ägab mõtte juures, et nende tulumaksukoormus võib kuus u 1300 krooni võrra kasvada ehk siis pisut üle 40 krooni päevas, võinuks toimetus neile ju seletada ka seda, palju neil päevas, nädalas, kuus ja aastas näiteks kõrgema toiduhinna (suurema käibemaksu korral) juures raha vähem tasku jääks. Või seda, palju sellise sissetulekuga peresid Eestis tegelikult üldse on. Kas ajakirjanduse mõte ei peaks muuhulgas ka inimeste harimine olema!? Või hakkame me nüüd taas igast Postimehest lugema seda, kui hea ja tark on Ansip ja kuidas kõigi teiste, sh. Padari plaanid, on jamad ...

28.4.09

Evelyn Sepp: Padari piparkooke saab juba jaanipäevaks!

Täna on juba õnn see, kui sul on töö. Olgu ükskõik milline. See on kingitus. Nii on ka põhjust selle kingituse eest tänulikkust näidata üles kõrgema üksikisiku tulumaksumääraga ja veel parem oleks just praegu minna üle astmelisele tulumaksule.

Seda ehk varasemast pisut erinevate põhjendustega, kuid igatahes on see märksa asjalikum plaan kui tõsta kaudseid makse, näiteks käibemaksu.

Viimase sammu tulemus oleks lihtsalt see, et nii vaesuspiiril virelevate inimeste elementaarne ostukorv läheb kallimaks, mille tõttu tuleb neile hakata maksma hoopis toimetulekutoetusi ja oodatavad riigi lisatulud sulaksid kohe kokku lisaks kasvava bürokraatiakoormaga.

Teisalt ei elavdaks see ka sisetarbimist ning takkapihta koormaks veelgi ettevõtjaid, mis külmutaks majandust veelgi …

Otsene, senisest pisut kõrgem maksustamine muudaks aga töökohaga inimesed solidaarsemaks nende 60 kuni 100 tuhandega, kellel tööd enam ei ole ning aitaks säilitada vähemalt mingil määralgi planeeritud maksulaekumisi.

Seega – kui valitsus ei ole valmis ümber korraldama vanemahüvitist, vaid soovib selle asemel kaotada tasuta koolitoidu, kui valitsus ei ole nõus ümber vaatama näiteks viljatusravi toetusi selle asemel, et toetada töötute vanemate lapsi nn lisalastetoetusega, siis jah – põrutame me kõik koos otse põrgusse!

Selliseid maksumuudatusi võiks ju vaadata ka kui ajutisi – näiteks kehtestada kõrgem maksumäär tähtajaliselt. Miks mitte 5 aastaks. See on parasjagu aeg, millega meil tuleb selle kriisi üleelamisel arvestada. Samas ei räägi keegi ju ka sellest, et see üksikisiku tulumaksumäär peaks olema 51 % vmt. Aga midagi ei juhtuks, kui see oleks 26 – 30% vahel eeldusel, et näiteks miinimumpalga saajad maksu ei maksaks ja kuskil on veel üks madalam maksumäär.

Mis on antud ajahetkel veel kriitiline – see on valitsuse järjekindla jonni ajamine, et nemad ei vaja kõrvalt nõuandeid, et nad ei vaja kriisikomisjoni, et nad ei vaja ka avalikku debatti jne. Kõik on nende jaoks endiselt lihtsakoeline - teeme seda või teist. Kärbime siit või sealt, aga milliste mõjudega lühikeses või pikas plaanis, millise mõjuga ja täpsemalt kellele üks või teine samm koormavam oleks, sellest juttu ei tehta. Nagu alati - olukord meenutab valitsust vaadates ikka veel kui tavalist lihtlabast valimiskampaaniat!

Kõige selle peale tahaks kokkuvõtvalt ja
lühidalt öelda, et sõbrad, te pole üldse aru saanud, milleks te seal valitsuses veel olete.

Ka kriisiaja poliitika ei ole ainult kärpepoliitika, nagu ka
kriisiaja sotsiaalpoliitika pole vaid vaesus- ega vanadusabi.


Kus aga on kuulda olnud uutest avangutest, mis on suunatud nn august välja ronimiseks ja kriisiaega ära kasutades uute pehmete sotsiaalsete väärtuste loomisele? Ei olegi, sest ka selleks kipub silmaringi väheseks jääma …

Kas riik jääks vaeseks, kui me soodustaks just vastupidi – näiteks madalama käibemaksuga sportimist ja vaba aja veetmist? Ei jääks.

Vastupidi – see annaks signaali, et need on just need uued väärtused ja valdkonnad, mis rasketel aegadel paras ausse tõsta. Nimetagem seda kasvõi nn stressiabi paketiks.

Soodustada võiks osati nii inimesi ise kui ka teisalt ettevõtjaid, kes seda ühel või teisel viisil oleks võimelised pakkuma

Kogu sotsiaalabi ei pea ilmtingimata saama suhu
pista. Osa sellest võiks suunata ka elukvaliteedi taastootmisele nende
tarbeks, kel töökoht on veel olemas ja kes on asunud suurema solidaarsuse märgiks sellelt ka senisest rohkem maksu maksma.

Nii ongi, et Padari piparkoogid oleks jõulude asemel jaanipäevaks väga oodatud ja vähemalt jutu järgi on ta küll õgel teel. Natuke võiks sellele järgneda ka jutuga kooskõlas olevaid tegusid. Siis oleks sotsidel põhjuste end ka sotsideks pidada!