tegemist on David Riley illustratsiooniga, mille originaalpealkiri on "Tired of the Old White Fat Cats".
Kas pole irooniline-allegooriline?
Sotsiaalminister Maret Maripuu vabandused on küll kenad, kuid jäänud ilmselt hiljaks ega kuku ka enam mitmel põhjusel viljakale pinnale. Inimesed keda rahaviivitused otseselt puudutavad on niigi meeleheitel. Neid, kes asja kõrvalt vaadanud, valdab samuti üllatunusest segatud masenduses. Isegi shokk. Mida ta küll mõtleb endast!? Töö kõik tegemata ja minister polegi süüdi!? jne. Ministri ja tema erakonna õigustused ja suhtumine võtab täna tuhanded nõutuks ja põhjusega.
Eesti Päevalehel näib siiski õigus olevat väites, et minister valetas. Kahtluse alla seatud väidet tunnistab ju Maripuu isegi üsna kummalise intervjuu lõpus.
Kuid mis saab edasi? Täna käib jutt peamiselt vaid puudega inimestest, enne seda oli suur segadus ja skandaal üle-üldse pensionide kättetoimetamise korraldamise ning selle maksuliseks muutmisega. Mäletatavasti jäid ka siis ministri kõrvad kurdiks.
Tallinnast paistab elu üle Eesti ehk ilus, kuid sellistes praktilistes küsimustes, nagu pangaautomaatide võrk, mis on Eestis hõre, või tõisasi, et pangaterminaaliga külapoode pole peaaegu olemaski, st. et poode endidki pole. Rääkimata siis sellest, et ühistransport on enamuses külade ja alevite vahel pehmelt öeldes puudulik. Sageli kättesaamatu nii hinna, kuid peamiselt põhjusel, et bussid lihtsalt ei käi ...
Praeguseks on avalikkuse tähelepanu ette kerkinud juba uus lohakus suhkruhaigete inimeste toetuste kättesaamise korraldamisega.
Kuid mida kõigi nende tegematajätmiste peale jägnenud ei ole, on ministri adekvaatne reaktsioon ning poliiitline soov olukord positiivselt lahendada. Kõik kuhjub nagu ka eneseõigustused.
Näib, et minister reageerib asjadele alles siis, kui probleem on ajalehe uudistesabast taas skandaaliks kasvanud, mitte aga siis kui on tegelikult aeg tööd teha.
Kaua võib? Jätke jama " Need vanad loosungid oleks täiesti adekvaatsed hüüatused ka tänaste koalitsioonikaaslaste Isamaaliidu ja sotsiaaldemokraatide poolt, kuid mida ei ole, seda pole.
On ainult tõsiselt kahjurõõmus nurrumine ja äärmisel juhul ka küünekeste näitamine. ei muud.
Ja ikkagi - mis saab edasi? Minister küll ehk tunnistab lõpuks, et ka temal on pisut süüd. Aga.
Olgem ausad - keegi meist pole kunagi arvanud, et näiteks Maripuu erakonnakaalsane Signe Kivi Kultuurkapitalist omal ajal ca 8 miljoni krooni varastas. Aga vaidlust selle ümber, et ta ilmnenud segaduse eest justkui ei vastutaks, ei tekkinud.
Samas oleks ju ka tema saanud tänasele analoogselet pareerida oma tagasi astumisest keeldumist sellega, et ta peab aitama selle kadunud raha üles leida. ..
Seega - kordan oma eelmist küsimust - Ansip - võta või jäta.?
Enne aga tuleb viivitamatult tagada hädas inimestele lõpuks nende toetused ja mõistagi kompenseerida neile rahaliselt hinnatavana riigi poolt tekitatud kahjud!
SUBDMYZL
Eesti Päevalehel näib siiski õigus olevat väites, et minister valetas. Kahtluse alla seatud väidet tunnistab ju Maripuu isegi üsna kummalise intervjuu lõpus.
Kuid mis saab edasi? Täna käib jutt peamiselt vaid puudega inimestest, enne seda oli suur segadus ja skandaal üle-üldse pensionide kättetoimetamise korraldamise ning selle maksuliseks muutmisega. Mäletatavasti jäid ka siis ministri kõrvad kurdiks.
Tallinnast paistab elu üle Eesti ehk ilus, kuid sellistes praktilistes küsimustes, nagu pangaautomaatide võrk, mis on Eestis hõre, või tõisasi, et pangaterminaaliga külapoode pole peaaegu olemaski, st. et poode endidki pole. Rääkimata siis sellest, et ühistransport on enamuses külade ja alevite vahel pehmelt öeldes puudulik. Sageli kättesaamatu nii hinna, kuid peamiselt põhjusel, et bussid lihtsalt ei käi ...
Lüidalt - poliitiline otsus a la minu käsul havi soovil lihtsalt ei tööta!
Praeguseks on avalikkuse tähelepanu ette kerkinud juba uus lohakus suhkruhaigete inimeste toetuste kättesaamise korraldamisega.
Kuid mida kõigi nende tegematajätmiste peale jägnenud ei ole, on ministri adekvaatne reaktsioon ning poliiitline soov olukord positiivselt lahendada. Kõik kuhjub nagu ka eneseõigustused.
Näib, et minister reageerib asjadele alles siis, kui probleem on ajalehe uudistesabast taas skandaaliks kasvanud, mitte aga siis kui on tegelikult aeg tööd teha.
Kaua võib? Jätke jama " Need vanad loosungid oleks täiesti adekvaatsed hüüatused ka tänaste koalitsioonikaaslaste Isamaaliidu ja sotsiaaldemokraatide poolt, kuid mida ei ole, seda pole.
On ainult tõsiselt kahjurõõmus nurrumine ja äärmisel juhul ka küünekeste näitamine. ei muud.
Seis Reformierkaonna sisepingete ja peata olekuga on ju tõesti poliitpartneritele ülimagus olukord. Ja mida halveb
Ansipil seda parem Laaril. Ka see on tänaseks üha selgemaks
saanud.
Ja ikkagi - mis saab edasi? Minister küll ehk tunnistab lõpuks, et ka temal on pisut süüd. Aga.
Olgem ausad - keegi meist pole kunagi arvanud, et näiteks Maripuu erakonnakaalsane Signe Kivi Kultuurkapitalist omal ajal ca 8 miljoni krooni varastas. Aga vaidlust selle ümber, et ta ilmnenud segaduse eest justkui ei vastutaks, ei tekkinud.
Samas oleks ju ka tema saanud tänasele analoogselet pareerida oma tagasi astumisest keeldumist sellega, et ta peab aitama selle kadunud raha üles leida. ..
Seega - kordan oma eelmist küsimust - Ansip - võta või jäta.?
Sest mõistagi on õhus veel hulgi poliitilisi küsimusi selle otsuse hinnast, mille Reformieraond kiirustades langetas. Kuid need pole veel tänase päeva mured, vähemalt mitte Reformierakonnast ülejäänute omad.
Enne aga tuleb viivitamatult tagada hädas inimestele lõpuks nende toetused ja mõistagi kompenseerida neile rahaliselt hinnatavana riigi poolt tekitatud kahjud!
SUBDMYZL
