Kõigepealt õnne Türgi rahvale Vabariigi aastapäeva puhul. 29.oktoober 1923 tähstab nimelt selle riigi sündi Vabariigina. Õnne ja rahu vajab see rahvas hetkel kõige enam. Siiras lugupidamine kõigile neile, kes on otsustanud siin maailmas oma saatust ise kujundada, mitte aga leppinud vaid mängukanni rolliga.
Ajalugu on ennegi teinud kummalisi kannapöördeid, kuid nii veidraid arenguid vähemalt hiljutisest ajast kui hetkel Türgiga seondub, ei mäletagi. Pea paari nädala jooksul on rahvusvaheline uudistevoo ajupesu teinud oma töö ja ühtäkki tundub, et mitte USA ei ole see, kes Iraagis kõik algusest peale kihva keeras, vaid leitud on hoopis uus süüdlane – Türgi.
Türgi on kuvandatud uueks vaenlaseks USA asemel, kelle süüks saab panna nii kõrgenenud naftahinna, Iraagi okupatsioonivägede tugibaasi - Põhja-Iraagi - stabiilsuse kõigutamise, inimõiguste rikkumise küsimuse igal võimalikul kummalisel kujul jpm.. Ja-jah, muidugi on kurdi terroristide ründamine ohuks selle Iraagi osa “demokraatiale”, aga mitte neile naftamiljonitele, mida sealt pumbatakse....
Ja-jah, muidugi saab ka Eesti nüüd õigustada oma väekontingendi jätmist Iraaki – abiks USA-le, ainukesele riigile, kes veel sealset “demokraatiat” kaitseb või edendab.
Kuid Türgi seisab selle silmakrijalikkuse turbulentsi keskmes tõeliselt hamletliku valiku ees. Olla tähendab siinkohal oma riigi ja rahva julgeoleku kaitsmist ja “mitte olla või surra” Bushi administratsioonile järele andmist. Olgu, loomulikult on pilt tegelikkuses veel palju-palju keerulisem.
On ilmselge, et Washingtoni strateegidel on korraga tules mitu relva. Ja nii nagu Läti sai hiljuti liigse iseseisvuse eest USA saadiku suu läbi ohtralt piitsa, saab seda praegu ka Türgi. Küll Senati väliskomisjoni vahendusel, küll muude “sõprade” abiga üle maailma.
Mis aga on siinkohal veel oluline. Pelgalt kolm momenti. Lahus tuleb hoida kurdi ja Kurti Tööopartei küsimus. Vaatamata üpris osavale retoorikale, on need siiski väga erinevad asjad. Teiseks USA enda vägagi vastuoluline roll nn kurdi probleemi tootmisel. Ühelt poolt on nendega asustatud Põhja-Iraak pea ainuke piirkond, mida oluliste mööndustega saab näidata kui Iraagi sõja edulugu, teisalt aga silmapaistev flirt Kurdi Tööparteiga, kelle on terroristlikuks organisatsiooniks kuulutanud nii ÜRO kui ka EL. Samal ajal tõusetub aeg ajalt ikka küsimus, et kes neid küll rahaliselt ja seejrärel ka relvastuse hankimisel toetab? Vastuseid ei ole vaja seejuures kaugelt otsida... Ning kolmandaks – kellele on kasulik sisemiste vastuolude ja rahutuste rütmis tuksuv Türgi ise? Lühiajalises plaanis ehk mõnele suuremale Euroopa riigile. Võimaldaks see ju teadmata ajaks blokkida Türig liitumisläbirääkimised ja seeläbi oma siseriiklikke probleeme või sisepoliitilisi nõudmisi vaigistada. Kahtlemata ka USA praegusele administratsioonile, kelle jaoks see avaks uksed õigustamaks Iraagi misiiooni jätkamise vajadust ning põhjust Iraagi administratsiooni lõo otsas hoidmist jätkata.
Lisaks veel üks võitja - äärmuslikult meelestatud islamistlikud rezhiimid ja rühmitused üle maailma. Nemad aga tegutsevad reaalpoliitikas sageli nagu tüüpilised väljapressijad või palgasõdurid.. USA ja ka Venemaa on neile aju jooksul võidu relvi ostnud, mida need siis omakorda ikka ja jälle ka nende endi vastu on pööranud ...
Rahu, isegi halba rahu, mis vähendaks USA mõjujõudu selliste konfliktide reguleerimisel, vajab USA selles piirkonnas kõige vähem.
Tema valikud, ja praeguse seisuga ka Eesti valikuks, on pigem halb
sõda.
Euroopale tervikuna tähendab see aga taas tõsise liitlase kaotamist nii terrorismivastases tegelikus võitluses ehk siis selle ennetamises kui ka islamistlike äärmusmeeleolude kasvu . Kas sellest kõigest saab taas läbi kukkunud õppetund Euuropale, veel, ei tea. Märgid aga näitavad pigem küll.
Milline näeb välja nõrk Euroopa Liit? Eks ikka selline, kus igaühel on mõned halvastilõhnavad luukered kapis ja demokraatlikud väärtused piirduvad vaid oma kodanikkonna või territoriaalse retoorikaga. Ja ühiselt toime pandud kureteod sunnivad koos ka vaikima.
Seega oleks tõeliselt kahju või lausa kahjulik, kui Eesti taaskord läheks kaasa Bushi moraalitu strageegiaga ning jätaks kasutama võimaluse liita Euroopa Iraagi ja Türgi küsimuses tõsiseks välispoliitiliseks jõuks maailmakaardil... Selliseks, kellel on ühisena ka tegelikku mõjujõudu.
Milline näeb välja nõrk Euroopa Liit? Eks ikka selline, kus igaühel on mõned halvastilõhnavad luukered kapis ja demokraatlikud väärtused piirduvad vaid oma kodanikkonna või territoriaalse retoorikaga. Ja ühiselt toime pandud kureteod sunnivad koos ka vaikima.
Seega oleks tõeliselt kahju või lausa kahjulik, kui Eesti taaskord läheks kaasa Bushi moraalitu strageegiaga ning jätaks kasutama võimaluse liita Euroopa Iraagi ja Türgi küsimuses tõsiseks välispoliitiliseks jõuks maailmakaardil... Selliseks, kellel on ühisena ka tegelikku mõjujõudu.
Türgi vajab selles kriisis kaugele nägevaid tõelisi sõpru sama palju, kui meie vajame tugevat ja ühist Euroopat.
Seda aga õõnsate üleskutsetega kannatlikkusele enam ei saavuta. Vaja on käituda oma sõnade kohaselt, mitte aga suurriikide tegude järgi.
