Kahtlustan küll, et ka nemad on selles loos pisut lolliks tehtud, aga seda peavad nad ise seletama.
Vähemalt Tõnis Mägile olen ma omapoolsed selgitused teele saatnud, ja küllap saab need kätte ka Ivo Linna isiklikult.
Nüüd siis ka minu isiklik arvamus suurkontserdi kohta, mis algselt avaldatud FB konto kinnisele ringile:
Vabaduse Laulust - vabalt!
Ütlen kohe, et mina kuulun nende inimeste hulka, kellele see üritus meeldis, kes selle kontseptsiooni toetas ja kes on tänini segaduses sellest, mida Toomas Lepp ja Co mul tunda käsivad.
Küll noogutan mõne lavastusliku möödapaneku peale, aga kellel neid ei juhtu. Seega kogu ürituse mastaapi ja ettevalmistusaja lühidust arvestades, on need üsna tähtsusetud üksikasjad.
Jah, tõesti oli nõrkus see, et ei olnud ühtegi nn Vene bändi. Tean isegi mitut põnevat venekeelset muusikakollektiivi Eestist, kelle kaasamine oleks olnud väga positiivne.
Jah, tõesti, tele- ja õhtujuhtide valik oleks võinud olla ka rahvuslikult mitmekesisem ja kooskõlas kaasaegse, noore Eestiga, mida kontsertprogramm kanda üritas.
Jah, muusikaline programm oli kohati liiga nishipärane, aga see on puhas maitse küsimus. Ja aus olles - midagi leidis sealt igaüks. Nii on alati, nii et see valik ei ole samuti nõrkus, vaid lihtsalt üks valik võimalikest.
Jah, ühislaulmise osa oleks võinud olla ehk suurem, või ka kasvõi nendesamade noorte esinejate poolt coverdatud lugude vormis, mis iganes.
Jah, kohati oli heli ebaühtlane. lava suhtes u 7.30 ja 4.30 pealt enam hästi ei kuulnud.
Samuti olin sapine teleklippide valikiu teemal. Kontseptuaalselt. Olen siiani veendunud, et avaliku raha eest kujundatav kuvand eestimaalastest peab kandma nii rahvuslikult, sooliselt kui vanuseliselt tasakaalustatud sõnumit. Ei ole nii, et ainult näitlejatel peaks olema midagi ja põhjust Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul öelda.
See riik on ehitatud ka kõigi teise higi, vere ja pisaratega ja võinuks ka valikus kajastuda. Meil on õpetajaid, sõjavaelasi, ettevõtjaid, piloote, põllumehi, keda iganes. Natuke tuleks lihtsalt rohkem vaeva näha, et huvitavad ja sõnaosavad inimesed üles leida.
Samuti ei meeldinud mulle telelõiked, sest intervjuud sellisel viisil ei kandnud sedavõrd kui oleks võinud. Samuti vajavad meid toetanud riikide toonased sammud, kontekst ja taustad tänastele noortele pikemalt lahtiseletamist elik tõlkimist. Need ei ole nii iseenesest mõistetavd seoesed ja kontekstid.
Aga tõesti - need on ikkagi pisiasjad.
Mis on põhimõtteline - see, et sellest päevast ei saanud taaskord kunstlik äng 20 aasta tagustest sündmsutest, kus nagu kohustuslike jõuludega - igaüks peab meenutama kui kange tegelane ta oli, ja kui meelepärane Jumalale. No aitab, aitab juba, leian ma.
Kammerlikke, pidulikke, väärikaid üritusi oli sel päeval mitmeid, kuid miks mitte midagi ka neile, kes sellest ajast loevad vaid raamatust. Midag vabadusesti, mida ainut ei mäletata, nagu Vabadussammas mäletstab vabadust, vaid midagi, mida luuakse iga päev ja kõigi meie poolt.
Minumeelest need väärtused üksteist ka ei välistanud ja ei peaks ka kellelgi seega pahameelt esile kutsuma. Lõpuks tuleb ju lavastajal nii ehk naa valida ja kõigile meeldida ei ole mõtet. See on tavaliselt halva maitse ja selgrootuse tunnuseks!
Ja nüüd vanameistrite pahameel juurde. Ja Tarmo Vahteri ja Toomas Lepa kirjutiste juurde. MIks Mägi ja Linna ei osalenud, on küllap kõik kuulnud. Neil olid kontserdid sel päeval juba mujal plnaeeritud. Lepin sellega.
Küll poleks mina leppinud sellega, kui nad taas 20-aasta taguste isamaaliste lauludega lavale oleks astunud nagu ainuvõimalikud esinejad. Nad ju ei usu enam sellesse, mida nad laulavad, ma ei usu, et nad usuvad, et see on see Eesti, mis neil siis südame põksuma pani. Seega olnuks selle tunde rekarnatsioon lihtsalt silmakirjalik ja ebasiiras, muud ei midagi.
Ja see, millest kirjutab Eesti Ekspress, et bluff ja mis veel. Niipalju kui mina sellest midagi tean ja kaasa suutsin elada, siis esitati kontseptsioon, mis palju ei muutunud. Viimase hetkeni muutusid esinejad, mis on sellise ajagraafiku ja -surve puhul üpris tavaline. Musiccase ei oleks kuidagi saanud esitada lepingu sõlmimise eelduseks lepinguid artistidega. Selle eeldamine on ikka täislollus, ma ütlen.
Ja kahju, et selle nüansi ümber on kogu paks ventilaatorisse lastud. Ebaõiglane, rumal, pahatahtlik ja mis me sellest siis kõik nüüd võitsime - üks Eesti muusikaturul tegutsev rahvusvahelise mastaabiga ettevõtja on lihtsalt korralikult täis tehtud.
Palju õnne, kaasmaalased. Üks meie hulgast sai jälle kõrini pasa sisse tagasi veetud. Muidu hakkabki äkki Eesti muusikamaastikul liiga hästi minema!
Ja lõpetuseks - minule lauluväljakul meeldis. Oli selline kaasaegne tunne, iseolemise vabadus tulla ja minna ja mitte kannatada kui ei meeldi.
Loodan, et see ei jäänud viimaseks!
