Mõistagi kuulub valimiste ajal kohustuslikku programmi ka valimisseaduste muutmine. Ja kui muuta just ei õnnestu, siis vähemalt selle lubamine. Ja kui isegi lubada ei taheta, siis selle üle arutamine vähemalt. Eks see viimane olegi muidugi vajalik.
Nüüd pisut ideest, mille käis mõni aeg tagasi välja kolleeg Mart Nutt. PM vahendusel:
Esiteks, et vaja oleks üeriigilised nimekirjad reastada ümber saadud häälte arvu (arvestades ringkondade erinevat suurust - nende kaalu järgi, s.t. arvutada tuleks osakaal);
Teiseks, et nimekirjad tasuks reastada tähestikulises järjekorras; Seda siis nii ringkonna kui üleriigilised nimekirjad ning, et
kaotada tuleks d'Hondti kordaja, mis annab tänaseks vaid väikese eelise nn võitnud nimekirjale, kelle kasuks jagatakse siis väikese eelise korras pisut rohkem hääli ümber nö prügikasti läinutest;
Mis siis õiguspoolest juhtuks või millised võiksid olla arengud?
Muidugi on oluline, et arvutataks nn hääle kaal, mitte vaid häälte arv, mille alusel üldnimekiri ümber reastuks.
Ringkonnas reastatakse häälte arvu järgi ka täna kandidaadid nimekirjas ümber enne, kui ringkonnas kokku kogutud mandaadid välja jaotatakse. Seal on kandidaadid selles mõttes võrdsetes oludes ja nii on see igati põhjendatud.
Ringkondade vahel ei näita häälte arv iseenesest veel midagi, sest ringkonnad on erineva suurusega. Seepärast tulekski arvutada välja osakaal ja selle alusel siis ümber reastada.
Küsimus edasi, et kas nii tekiks mõnel piirkonnal eeliseid. Kaudselt küll - suures piirkonnas ilmselt, sest seal on võimalik, et korraliku häältesaagiga kandidaate on lihtsalt rohkem.
Ilmselt tuleks kaaluda ka seda ,et nimekirja siseselt ei läheks ringkonnast edasi rohkem kui see nimekiri mandaate kogus olgu nad siis ülriigiliselt kui edukad tahes. Vähemalt on see pikema analüüsi küsimus.
Nüüd see d'Hnndti indeks. Tänaseks välja kujunenud poliitilise maastiku juures ei ole Eestil enam tõesti eriti vajalik ka kopsaka d'Hondti astendaja meetod. Stabiilsust on piisavalt ja kui valimiskünnist langetama ei hakata, mida ette näha pole ja pole ka erilist vajadust, siis on kaotanud see premeerimine ka oma eesmärgi - suurema stabiilsuse loomise vajaduse.
Nii et lühidalt kokku võttes oleks suurem mõju avatud üldnimekirja juures see, et isisuliselt kaotaks mõtte igasugune parteisisene sudimine ja tagatoadisain. Poleks vaja kokku klopsida mingeid "kaardimaju" ega punuda erilisi parteisiseseid intriige. Ka kandidaatide endi jaoks on põhimõtted selged - esialgne reastumine nime järgi näiteks tähestikulises järjekorras ning las räägivad kandidaadi eest tema teod, tuntus ja tegevus, mitte suhted ja sidemed. Kaudselt on miinuseks see, et nii väheneb võimalus poliitikasse tuua uusi või õigemini noori kandidaate. Aga samas - on selge, et nendel on oma sihtgrupp ja siis tuleb neil ja nendega aidata reaaslet selle sihtgrupi võitmiseks tööd teha.
Ei aita mõne rumalavõitu pressiteate parteikontorist välja saatmisest vmt. Tööd tuleb reaalselt teha põllu - oletatava noore kandidaadi sihtrühmaga. Poliittehnoloogiliselt ja ressurssidega on erakonnal võimalik sellised kandidaadid reaalselt tuntuks ja usutavaks aidata teha, kuid see eeldab tõesti sisu ja sihipärast tööd. Asi ei muutu seega võimatuks, aga aeganõudvamaks ja raskemaks. Seda küll.
Ja üks asi siiski veel - alati on erakondade jaoks küsimus, ja täiesti tõsine küsimus, et palju hääli ei tähenda veel Riigikogus näiteks erilist seadusandjale vajalikku kompetentsi. Nii see küllap ongi ja kui erakonnal kaob üldse võimalus prognoosida, kes on need reaalsed inimesed, kes tulevases fraktsiooni tööle hakkavad, mis professioonide kandjad nad on, siis on tõenäoline, et efektiivsust kaotab ka seadusandlik kogu kui selline tervikuna.
Selles mõttes on mündil ka teine pool nagu alati. Ja tõenüoliselt on pisut eksklik ka arvamus, et Riigikogusse pääsevad inimesed, kes saavad vähe hääli. Sellised on koosseisust vaid umbes viiendik. Seega peaks ju 80 saadikuga saama teha igati ausaid ja komptentseid otsuseid. Ja kui need ei ole olnud valijatele rahuldustpakkuvad, tuleb põhjust ikkagi muust otsida, mitte valimisssüsteemi nõrkustest ....:)
ps. ärgem nähkem ka liialt vaeva võrdlsutega näiteks Euroopa Parlamendi valimiste süsteemi õvrdlemisel ja eeskujuks toomisel Riigikogu kontekstis. Süsteemid on sedavõrd erinevad oma olemuselt, ehkki mõlema puhul räägitakse justkui ühest - avatud nimekirjadele üleminekust.:)
