Alljärgnev on kõne Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 3.lugemiseks Riigikogus, 27.oktoobril 2010.
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!
Tänase lõpphääletusega jätkame me demokraatia vähikäiguteel uute kõrguste võtmist ja selja taha jääb järjekordne häbiväärne verstapost.
See ei ole mitte lihtsalt kahetsusväärne, vaid peaks meid panema mõtlema muutunud eeskujude üle üldisemalt ning eriti selliste uute eeskujude tekkimise põhjuste üle. Pean silmas poliitilist kultuuri.
Reegliks hakkab saama valimisseadustega trikitamine loetud kuud enne valimisi. Reegliks hakkab saama ka poliitilise võimu kuritarvitamine, et vähendada peamiselt ühe suure omavalitsuse, Eesti Vabariigi pealinna Tallinna, kodanike võimalusi olla kaasatud ja kaasa rääkida poliitiliste valikute mõjutamisel Eesti Vabariigis tervikuna.
Tallinlaste suurim karistus ei ole mitte nende tänane võimuliit, vaid selle võimuliidu antipoodid Riigikogus, kelle jaoks põhiseaduslikud väärtused näivad olevat üks peenraha kõik.
Mis siis on õigupoolest täna lõpphääletusele mineva seaduseelnõu suurim viga? Iseenesest mitte see, et püütakse seadustada korda, mida oleks võinud teha ka viimase 15 aasta jooksul, oleks võinud ja saanud teha ka möödunud pisut rohkem kui nelja aasta jooksul, mis lahutab meid viimastest presidendivalimistest. Kuid selle suurim viga on tema ajastatus ja konjunktuursus ning tõeliselt meelehärmi tekitav argumentatsioon selle teostamiseks. See on lihtsalt silmakirjalik.
Väärtus, mis on sõnades tõstetud kilbile, on proportsionaalsus ehk valijate tahte parem esindatus oma esindajate kaudu.
Olgu, väärtus ise on igati lugupidamist vääriv ja see on ka üks põhiseaduse olulisemaid väärtusi muu hulgas. Kuid selle sisu paraku ju ei piirdu mitte ainult volikogus proportsionaalse esindatusega, vaid peaks sel juhul, kui see väärtus on väärtus ka tegelikkuses, olema tagatud volikogudevahelise proportsionaalsusega selles mõttes, et inimesed, olenemata sellest, kas nad elavad väikestes või suurtes omavalitsustes, saaksid suhteliselt võrdselt kaasa rääkida selles protsessis.
Ehk siis oleks Piirissaarel või Tartu linnas elava kodaniku hääl palju enam võrdne, kui see on täna.
Küll aga paistab, et seaduseelnõu algatajad on hääled juba kokku lugenud ja see mõte neile ei sobi. Me kuuleme seisukohti, et ei, ei, Riigikogu 101 liikme osakaal ei tohi olla mitte mingil juhul väiksem kui 1/3. Ma usun, et siin saalis on päris mitu inimest peale minu, kes teavad, et see ei ole olnud mitte kunagi väärtus omaette, ka põhiseaduse või Vabariigi Presidendi valimise seaduse väljatöötajate jaoks. See on lihtsalt nii juhtunud.
Siis me kuuleme muu hulgas selliseid seisukohti valitsusliitu kuuluvatelt poliitikutelt, et me ei peagi seda proportsionaalsust tagama nende omavalitsustes elavate kodanike vahel, sellepärast et ega me ei vali ju presidenti rahvale, me valime presidenti Riigikogule. See on siis ka üks põhjendus, millega on siin tagasi lükatud võimalus, et selles valimisotsuses saaksid mõjukamalt kaasa rääkida kõik Eesti Vabariigi kodanikud.
Kuid vabandage väga, aga selline suhtumine ja selline silmakirjalikkus väärtustega manipuleerimisel on Jama suure tähega.
Täna kehtiva korra alusel arvutatuna, on valijameeste kogu esindajate mandaadis pea kümnekordne häälte kaalu erinevus valijamahed lähetanud kodanike vahel. Selles on probleem. Ja kui proportsionaalsus tõsteti kilbile ja tõepoolest leiti, et see on põhiline argument, miks peaks seda seaduseelnõu muutma ja muutma just nüüd, loetud kuud enne valimisi, siis oleks tulnud mõelda ka teise osa peale. Selles on probleem.
Muide, meie poolt sai ka tehtud parandusettepanekud, mis oleks seda suhet muutnud ja muutnud päris jõudsalt, kuid erinevalt eelnõust me oleks jõustanud selle muudatuse korrektselt ehk siis järgmistest valimistest. Selget vahet oleks tehtud omavalitsuste vahel alates sellest, kus elab vähemalt 5000 hääleõiguslikku kodanikku.
Ja mis oleks olnud selle tagajärg või tulemus? Tagajärg või tulemus oleks olnud see, et Riigikogu osakaal selles kogus oleks vähenenud umbes veerandile tänase kolmandiku asemel. Tagajärg oleks olnud ka see, et proportsionaalsus oleks oluliselt paranenud, ning tehniline pisiasi, et valijameeste kogu liikmete arv oleks suurenenud umbes 50 inimese võrra.
Sisuliselt on valijameeste kogu näol tegemist õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistst, mida toetab läbi aegade
oma 80% Eesti valijaskonnast.
Mõistame aga, et olukorras, nagu siin eespool viidatud, kus presidenti ei valita mitte rahvale, vaid Riigikogule, kus kohalike omavalitsuste valimiste poliitiline realiteet on jõudnud kohale, kus hääled järgmisteks valimisteks on üle loetud, on ehk tõesti selliste ettepanekute tagasilükkamiseks parteilisi argumente või eneseõigustust rohkem kui küll.
Kuid mis on veel väga kurb? Väga kurb on see, et sellise puuduliku lahenduse puhul näidatakse tegelikult üles lugupidamatust ka selle võimaliku järgmise presidendi suhtes.
Ma arvan, et see ei ole hea tendents üleüldse. Vabariigi President ei ole valitud Riigikogu jaoks, ta on hoopis ise Riigikogu üle teatud mõttes järelevalvet teostav, ta on tõesti rahvaesindust tasakaalustav institutsioon ja selles mõttes otsedemokraatia elementide sissetoomine senisest märksa olulisemal määral oleks olnud äärmiselt oluline.
Lõpetuseks. Ajastatus, konjuktuursus, soovimatus kaasata Eesti Vabariigi kodanikke presidendi valimisotsuse mõjutamisse ongi need põhjused, miks Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!
