Evelyn Sepp: uue Playboyga uude aastasse!

Täna oleks liig mis liig teha ülitõsiseid kokkuvõtteid poliitika-aastast ja ettevaatavaid sissejuhatusi homsesse. Kui ehk keegi seda tegema just peab, siis olgu see Vabariigi Presidendi töö.

Teised pidagu piiri Ja pidagu parem pidu.

Kallistagu kalleid inimesi, tehku kingitusi, soovigu üksteisele ja meile kõigile lihtsalt head.

Pole välistatud, et kellegi kingikotti potsatab ka uus Playboy. Ehkki Eesti väljaanne on veel lapsekingades ja esialgu tema suurimaks tugevuseks rahvusvaheline megatuntud bränd, läheb asi siiski hoogsalt paremaks.

Kõik ju saavad aru, et tegemist on meelelahutus- ja elustiiliajakirjaga. Meestele. Las ta olla siis pealegi selline.

Aga omal moel sain algava aasta jaanuarinumbri Playboyga käe valgeks minagi. Eks ostke uus number ja veenduge, kuidas nimelt.

Siinkohal kõlaks üpris urmasotilikult veel ka
küsimus , kas ma Playboyle poseerima oleksin
nõus?

Vastaksin ilmselt, et ma veel mõtlen selle peale.
Selles ajakirjas pidi ju tõesti ka poliitikat olema
...:)

Head vana-aasta lõppu kõigile ja uute tõsiste kohtumisteni!

Siiralt Teie,

Evelyn

Erma Talust

Evelyn Sepp: tähelepanu, algab Talendijaht!

Pühapäeval algusega kell 19.00 võib Kanal2 telekanali vahendusel kaasa elada selle aasta ühele viimastest publikumängude finaalidest - Talendijahile. Või on see siiski tõiseluseriaal, mis sünnib meie silme all? Võib neid vist nii nimetada küll: natuke põnevust, palju kaasaelamisrõõmu ja kaasalöömisrõõmu. Nii siin kui seal pool helesinist ekraani.

Mina elan kaasa Eesti Taekwon-do Liidule. Noored sportlased, kes on aastaid treeninud ja ka muidu, sportlikult vägagi edukad olnud, said publikumenu osalistena finaali. Igati teenitult mu meelest.
Eks tegu ongi idamaise võitluskunstiga, mille kandepind ja huvi Eestis aastast- aastasse üha suureneb. Põhjusega.

Sel aastal nautis Eesti alaliit Euroopa Meistrivõistluste korraldusrõõme ja muresid ning medalisaakki on aastaga päris kopsakas kogunenud.

Seega lõbus ja igati õpetlik aastalõpetus võitluskunstide gurmaanidele, kes teavad kui tähtis on vanemate – meistrite – roll ja eeskuju sellel alal. Alal, mis nõuab kahtlemata väga suurt talenti ja pühendumist ning kus meistriks ei saada kuude, vaid aastate või isegi aastakümnetega.

Minu meelest võiksid just nemad sel põhjusel olla selle aasta Talendid ja innustada nii sadu lapsi ja noori spordi juurde jõudma ja jääma!

Sel põhjusel elangi neile kaasa ja kutsun teisigi seda tegema!

Evelyn Sepp: “motherf...r” kui pai publikule

Kes kohal olid, teavad isegi, millest jutt käib:)

Ei noh, hea müügiartikkel küll. Tuleme ja rikume teie jõulud! Huvitav kahtlemata – piire nihutav.

Muud nagu Marilyn Manson kohta öelda ei söandagi, et enam kui kümnest aastast mil artist tegutseb, olen mina vist üle poole elanud arvamusega, et tegu on naisega. Lihtsalt ilus nimi tal.

Teiseks, et kontserdi keskne märgusõna oli hügieen. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Ja kolmandaks - võimalik, et ma polnud päris ainus, kelle pea see show valutama pani. Igatahes tunne oli nagu lillekesel keset pimeduse jõude.

Seepärast kaunistab mu siseringi hoopis artisti iseseisvunud elukaaslase Dita von Teese foto. Midagi ilusat vähemalt!

Evelyn Sepp: ühest labasest poliitilisest intriigist

Triangel, millega 4 väiksemat erakonda on oma õiguskantsleri kandidaati kaitsma asunud, ei räägi mitte selle kandidaadi tugevusest, vaid nõrkusest. Teeme väikese ajaloolise ekskursi.

Kust tuleb õige küll jutt, et asjaga nii kiire on? Vaadakem aega pea 7 aastat tagasi.

President tegi otsuse 13.veebruaril 2001. Riigikogu juhatus võttis selle menetlusse 14.veebruaril. 19-ndal kuupäeval arutas seda Riigikogu põhiseaduskomisjon ning otsuse lõpphääletus toimus juba järgmisel päeval, 20.veebruaril. Seega kulus Riigkogul kogu protseduuriks nädal. Ja tegu oli siis veel üpris tundmatu inimesega. Vähemalt poliitikaringkondades. Kokku toetas toonast kandidaati 72 saadikut, 13 olid vastu. Nende hulgas Rahvaliit, kellele ei meeldinud toona Jõksi seisukoht, et Euroopa Liiduga liitumiseks ei ole vaja muuta Eesti Põhiseadust.

Seekord “kiirustab” Riigikogu järgmiselt: 7.detsembril teeb Vabariigi President oma otsuse kandidaadi suhtes teatavaks, 13.arutab seda Riigikogu Põhiseaduskomisjon ning alles 18.detsembril Riigikogu. Kokku seega 11 päeva.

Liiatigi, on kõigil meist olnud aega oma tähelepanekuid ja hinnanguid tänase kandidaadi kohta koguda ja kujundada pea 7 aastat. Tegu ei ole tundmatu halduskohtuniku ega õigusteadlasega. Selles mõttes on kandidaadiga asi ju palju lihtsam.

Seega jutt kiirustamisest näib keeravat nende erakondade vastu, kelle kandidaat Allar Jõks on. Eks siis aeg näitab, kas .ta osutub ka järgmiseks õiguskanstleriks või mitte, aga kolleeg Rummile soovitaks küll pisut viisakamat suuvärki.

Mõne teise erakonna soosik nende nelja vastu, ei ole sellepärast veel kellegi puudel, nagu söandab härra Rumm nimetada talle mitte nii meelepärast võimalikku kandidaadi kandidaati. Pole just härrasmehelik sotsi poolt..

Aga võimelda ja protestida pole siin ka millegi pärast. Eks Riigikogu peab ju lõpuks ikka otsuseid hääletades langetama ja teeb seda kindlasti ka teisipäeval.

Usun, et Jõksi näol on tegu igati hea kandidaadiga, aga arvan, et on ka paremaid ja ausamaid kandidaate olemas.

Muide, Vabariigi Presidendi Kantselei esindaja siiski möönis, et Riigikogus on täiesti õige koht kandidaadi sobivuse üle arutada ja loomulikult ka hääletada. See oli tema sõnul täiesti demokraatilik ja ohutu viis otsuste langetamiseks!

Evelyn Sepp: Jõks versus Jõks

Mõistagi on tekkimas kahetsusväärne olukord, kus Vabariigi President on Riigikogule esitanud kandidaadi, kes teadaolevalt ei pälvi selle toetust. Kas põhjus on oluline? Tegelikult ei olegi. Eks igaühel ole oma põhjus...

Milles aga küllap kõik erakonnad ühte meelt on – on soov omaarvates valida parim kandidaat. Seda kummastavam on taaskord kolmanda sektori katusorganisatsioonide padutige ja ründav avaldus, et just Jõks on parim ja kõigi teiste kandidaatide esitamine ja toetamine on suisa ebademokraatlik. Ohtlik, kirjutavad nad.

Mulle tundub aga, et kui midagi selles olukorras ohtlikku on, siis vaimsuse ning valikuvabaduse puudumine. On ainult üks õige seisukoht ja ainult üks õige valik. See hirmutab tõeliselt.

Millest selline avaldus ehk räägib? Kas sõnum on see, et nii saab seista oma kandidaadi poolt? Kas sõnum on see, et nii saab seista Reformierakonna ja Keskerakonna vastu? Kas sõnum on see, et just Allar Jõks on parim valik Maarjamaal?

Mina ei tea, aga avalduse teksti analüüsi tehes jõuab paraku järeledusele, et rünnates parteisid, kes nende kandidaati ei toeta, kes aga samuti esindavad valimiste tulemusel umbes veerand miljonit Eesti inimest, on sisse võetud pigem poliitikuid, mitte kodanikke esindav positsioon. Vastasel juhul piirdunuks see avaldus oma eelistuste teadaandmisega kandidaadi kohta ja selle tugevuste kiitmisega, mitte aga teiste manitsemisega ja halvustamise või suisa ähvardamisega.

Mille pärast on aga olukord ebamugav, on see, et president on oma
naha päästmiseks esitanud kandidaadi, kes toetust ilmselt ei pälvi, kuid see-eest politiseerinud ka kõik ülejäänud valikud.

Nii aga ei pidanuks minema. Natuke enam selgroogu oodanuks. Ja korralikumat kodutööd.

Kui midagi veel lisada, siis seda, et olen kokku puutunud kõigi kolme kandidaadiga, kes on olnud kõik ka minu õppejõud. Muide head õppejõud. Aga mis veel olulisem, nende hulgas on ka tõeliselt hea kandidaat õiguskantsleriks ja olen kindel, et ta selleks ka valitakse! Ja valitakse selle pärast, et ta on oma ala proff, hea suhtleja ja tasakaalukas ametiisik.

Evelyn Sepp: Enrique Iglesias - nagu nägus naabripoiss

Olgugi, et showbusiness on kui tööstus, täpselt
timmitud Fordi automaatika, tundub see siiski vahel nii väga päris.

Omal moel intiimne ja isiklik. Just nagu eilne Iglesiase kontsert Tallinnas.

Noormees, kelle laulu ja tantsuoskuses on mul põhjust kahelda, oli kokku sedavõrd vahetu, sümpaatne ja sharmikas. Küllap sellises naabripoisi lihtsuses seisnegi tõeliselt suure staari hingus ja professionaalsus. Mõnel lihtsalt on sisu. Ja mõnel mitte nii palju.

Etendus oli ju super lahe. Ja publikulegi pole midagi ettte heita. Sellisel viisil äratust, kus isegi tribüünidel istujad veavad ennast hoogsalt ja omatahtsi püsti viimastest aegadest ei meenugi.

Kui veel mõelda, mis on see, mis sellest kontserdist nädala või kuu pärast meeles võiks olla, siis ehk tõeliselt lihtsa, suure staari hinguse puudutus. Midagi, mis oli publikule väga, väga lähedal. Ja ilma igasuguse irooniata.

Väga sümpaatne artist ja lootus, et enne oma 40-ndat sünnipäeva võib ta veel vabalt Eestisse sattuda. Mõelge, milline perspektiiv!J)