17.12.11

Evelyn Sepp: veel natuke aasta parimate sportlaste valimisest


Parimate sportlaste valimisel on juba pikka aega juures mõru maitse. Nimelt kipuvad need valimised enne ära lõppema kui ujumise aasta üks 2 tähtsamast rahvusvahelisest tiitlivõistlusest saab alatagi. Istabuli eel sai valimine sisuliselt läbi enne meie võistluse algust. Eelmisel aastal praktiliselt koos lühiraja MM-i võisltusega, sel aastal toimus Eestile üliedukas EM u poole parimate valimise pealt.

Tüli on olnud sellisest asjade korraldusest juba pikemat aega, aga EOK kõrvad on ikka kurdiks jäänud. Nüüdki seati kandidaadid üles ja valimine ise oli juba poole peal kui kellegi jaoks pauk luuavarrest, kuid asjaomaste jaoks siiski pikalt oodatud edu Eesti õuele saabus.

Martti Aljand lisandus nominentide hulka lausa viimasel minutil, Triin, tõsi, oli seal juba varem, kuid ilma tiitlivõisltuse medaliteta ehk mitte just kõige säravama hooajaga.

Ühesõnaga ujumine peab vist pöörduma palvakirjadega pigem rahvusvaheliste alaiitude poole, et nood oma võistluskalendri varasemaks tõstaksid, sest EOK jaoks kipub aasta parimate valimise alustamine hiljem ehk ikka siis, kui kõigil aladel on tähtsad tiitlivõistlused lõppenud, ilmvõitmatu.

Ka 2.poolaasta parimate medaliomanike austamine toimus EOK juhtimisel ära juba detsembri alguses. Ühesõnaga kohatu, näotu ja ebaprofessionaalne.

Olgu öeldud, et ujumise rahvusvahelised tiitlivõistlused - üle aasta siis EM ja MM - jäävadki toimuma justnimelt umbkaudu detsembri keskpaigus. Ja ujumise kvalifikatsioonisüsteem eeldab kogu tipu kohalolekut, mitte vaid nn kutsetega väheste osavõttu. Võistlused toimuvad küll lühirajal, kuid nende väärtus on võrreldav pikaraja võistluste taseme ja konkrentsiga.

Võib ju öelda, et ega see austav nominatsioon ega ka tiitel pole mingi elu küsimus. Ega ole küll, aga tunnustus ja auvaldus tegijatele ikkagi.

Kui spordi enda mõte on vormida moodsa aja kangelasi ja meie kõigi innustavaid eeskujusid, pakkuda lisaks aktiivse eluhoiaku väärtustamist ning arusaama
ausa mängu väärtustest, ilust ja ülevusest, siis praegune ajastus pole seda päevakangelaste - sportlaste - endi seisukohalt ning ametnike mugavuse eelistamine siinkohal, apelleerimine traditsioonile, on endiselt seletamatu.

Spordiajakirjanikud on oma valiku juba avalikustanud. Parim mees Gerd Kaner, parim naine Triin Aljand. Nemad said startida kõige hiljem. Ülejäänud on aga enam kui poole ajast olukorras, kus isegi soovi korral püüda olla objektiivne, on alusinfo puudulik ja seega ebaaus ka Eesti spordi sõprade seisukohalt.

Teine ja alati ületamatuks jääv probleem on kriteeriumide valik. Sageli on spordialad väga raskesti võrreldavad, nii oma kandepinna, konkrentsitiheduse, harrastaja arvu jms poolest. Ometigi kuidagi me need võrdlusesse paneme. Paras ports subjektiivsust jääb aga alati.

Selle aasta vahest intrigeerivamad valikud tõusevad parima naissportlase ja mine tea, ehk ka parima meessprtlase puhul.

Aga räägime naistest. Räägime Kaia Kanepist ja Triin Aljandist, kuidagi peame me neid sel aastal võrdlema. Kaia kokkuvõte hooajast näeb välja nii: 34 koht WTA edetabelis. Hooaeg ise oli vaheldusrikas, kuid kahtlemata palju rõõmu pakkuv igale tennisesõbrale, minule endale sealhulgas.

Seetõttu räägiks ma siinkohal natuke hoopis Triinu selle aasta spordibiograafiast. Ehk aitab see pisut mõista selle ala spetsiifikat, konkurentsiolukorda ja Triinu saavuatut.

50 m ujulas peetud MM ei olnud kõige õnnestunum ja ilmselt aasta alguses pikalt kimbutanud tõsine õlavarre põletik jättis oma jälje, kuid 2 alal pääs poolfinaali ja lõpuks 50 liblikas 12 ning 50 vabalt 16. koht ei anna nurisemiks küll mingit põhjust. Lisaks 26.koht 100 liblikas.

25 m ujulas peetud EM oli juba palju säravam - hõbe 50 liblikas ning pronks 50 vabatujumises ja 17.koht 100 liblikas.

3 EM-i medalit ei ole sellel aastal ühelgi olümpiaalal vastu panna, lisaks arvukad poolfinaalid väga laia kandepinna ujujate poolt. Tipp-ujumise konkrents nii Europpa kui maailma kontekstis oleks ehk võrreldav selle hetkega kui Eesti mees jookseks MM-l 100 m finaalis.

Mina isiklikult ootan seda päeva pikkisilmi ja langetan mõttes pea kõigi nende sportlaste ees, kes selle hetke nimel töötavad ja jõuavad selel eduhetke ära oodata.

Kuid olgu siis korra ka pilt hooaja maailma edetabelitele:

lühikesel rajal hoiab Triin 2010-2011 hooajal maailma edetabelis 50 liblikas 4. ja 50 vabalt 10. kohta

Pärast hiljuti lõppenud Itaalia võidukat meistrivõistluste starti 50 meetrises ujulas on Triinu selle hooaja parim tulemus 50 vabalt distantsil maailma 23.

Kui seda tõlkida, siis eespool on 9 Austraalia ujujat, 5 USA ja 5 Hollandi sportlast ning siis veel 1 Jaapani, 1 Rootsi ja 1 Valgevene sportlane.

Olgu öeldud, et need read ei teki ei paremast ega halvemast tabeliseisust ja loosiõnnest, vaid on reaalajas võrreldavad kogu maailma selle hetke parimatega - see on absoluutedetabel.

Nii et parimate valimine on niigi väga raske, andkem siis nii valitavatele kui valijatele vähemalt lugupidavalt kogu informatsioon ja võimalus ka ise jälgida ausa mängu reegleid. Vastasel juhul - kas sellele kõigel üleüldse enam mingi mõte olekski!?


8.12.11

Evelyn Sepp:pisut ujumise rekorditeajalugu

Et alates neljapäeva õhtust oleks veelgi põnevam Eesti sportlastele kaasa elada. lugemiseks natuke ka nende isiklike rekordite ajalugu.

8. detsember

M 50 m vabalt

ER 21,54 (14.12.2008, Miko Mälberg)

EJR 22,18 (16.12.2010, Pjotr Degtjarjov)


Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 22,18 (16.12.2010 Dubai) SB 22,77 (23.10.2011 Berlin)

Fred Karu (08.03.1993)

PB 22,77 (12.12.2010 Kastrup) SB 23,68 (03.03.2011 Tallinn)

N 50 m rinnuli

ER 29,82 (10.12.2009, Jane Trepp)


Karen Vapper (09.05.1992)

PB 32,83 (11.11.2011 Tallinn) SB 32,83 (11.11.2011 Tallinn)

N 100 m selili

ER 1.01,13 (10.12.2009, Kätlin Sepp)


Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 1.01,13 (10.12.2009 Istanbul) SB 1.01,19 (03.03.2011 Tallinn)

M 200 m selili

ER 1.56,36 (19.12.2010, Andres Olvik)


Andres Olvik (16.04.1986)

PB 1.56,36 (19.12.2010 Dubai) SB 1.58,74 (30.10.2011 Espoo)

M 100 m rinnuli

ER 57,58 (10.12.2009, Martti Aljand)


Martti Aljand (22.11.1987)

PB 57,58 (10.12.2009 Istanbul) SB -

Filipp Provorkov (15.04.1988)

PB 1.00,23 (15.12.2010 Dubai) SB 1.02,14 (12.11.2011 Tallinn)

M 4x50 m kombineeritult –

Eesti meeskond ER 1.37,28 (11.12.2008 – Olvik, Aljand, Mälberg, Sidorkin)


9. detsember

M 50 m selili

ER 24,53 (10.12.2009, Andres Olvik)


Andres Olvik (16.04.1986)

PB 24,53 (10.12.2009 Istanbul) SB 25,63 (12.11.2011 Tallinn)

N 50 m liblikat

ER 25,44 (11.12.2009, Triin Aljand)


Triin Aljand (08.07.1985)

PB 25,44 (11.12,2009 Istanbul) SB 25,81 (20.11.2011 Zagreb)

Annika Saarnak (19.09.1988)

PB 26,14 (11.12.2009 Istanbul) SB -

M 100 m vabalt

ER 47,99 (12.12.2008, Vladimir Sidorkin) EJR 49,52 (18.12.2010, Pjotr Degtjarjov)


Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 49,52 (18.12.2010 Dubai) SB 50,28 (04.03.2011 Tallinn)

Fred Karu (08.03.1993)

PB 51,13 (11.12.2010 Kastrup) SB 51,78 (11.11.2011 Tallinn)


10. detsember

N 50 m selili

ER 28,20 (10.12.2005, Triin Aljand)


Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 28,52 (26.11.2009 Tallinn) SB 29,12 (04.03.2011 Tallinn)

M 50 m rinnuli

ER 26,88 (12.12.2009, Martti Aljand)
EJR 29,06 (04.03.2011, Pjotr Degtjarjov)

Filipp Provorkov (15.04.1988)

PB 27,26 (18.12.2010 Dubai) SB 28,21 (11.11.2011 Tallinn)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 29,06 (04.03.2011 Tallinn) SB 29,06 (04.03.2011 Tallinn)

M 100 m selili

ER 52,40 (12.12.2009, Andres Olvik)


Andres Olvik (16.04.1986)

PB 52,40 (12.12.2009 Istanbul) SB 53,56 (29.10.2011 Espoo)

N 100 m rinnuli

ER 1.07,73 (12.12.2009, Jane Trepp)


Karen Vapper (09.05.1992)

PB 1.11,19 (12.11.2011 Tallinn) SB 1.11,19 (12.11.2011 Tallinn)

M 100 m kompleksi

ER 53,52 (12.12.2009, Martin Liivamägi)

EJR 55,95 (13.12.2008, Sten Indrikson)


Martti Aljand (22.11.1987)

PB 53,70 (12.12.2009 Istanbul) SB -

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 56,27 (27.11.2010 Eindhoven) SB 57,03 (03.03.2011 Tallinn)

N 100 m liblikat

ER 58,13 (13.12.2008, Triin Aljand)


Triin Aljand (08.07.1985)

PB 58,13 (13.12.2008 Rijeka) SB 58,69 (25.11.2011 Viin)

Annika Saarnak (19.09.1988)

PB 58,70 (18.12.2010 Dubai) SB -


11. detsember

N 50 m vabalt

ER 23,92 (13.12.2009, Triin Aljand)


Triin Aljand (08.07.1985)

PB 23,92 (13.12.2009 Istanbul) SB 24,70 (27.11.2011 Viin)

M 200 m rinnuli

ER 2.07,32 (13.12.2009, Martti Aljand)


Martti Aljand (22.11.1987)

PB 2.07,32 (13.12.2009 Istanbul) SB -

M 200 m vabalt

ER 1.45,43 (07.02.2009, Vladimir Sidorkin)

EJR 1.50,64 (04.03.2011, Lauri Käi)


Andres Olvik (16.04.1986)

PB 1.48,98 (26.11.2009 Tallinn) SB 1.54,04 (04.03.2011 Tallinn)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 1.52,15 (12.11.2011 Tallinn) SB 1.52,15 (12.11.2011 Tallinn)

N 200 m selili

ER 2.11,73 (26.11.2009, Kätlin Sepp)


Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 2.11,73 (26.11.2009 Tallinn) SB 2.12,50 (04.03.2011 Tallinn)

7.12.11

Evelyn Sepp: ETV2 ja ujumise EM alustavad!


Neljapäevast pühapäevani toimuvad Poolas Szczecinis Euroopa lühiraja Meistrivõistlused ujumises ja sedapuhku astub võistlustulle 9 parimat Eesti ujujat.

Tore uudis spordisõpradele on aga see, et taas kannab ETV2 otse üle õhtused võistlusosad ja selle eest suured tänud Eesti Ujumisliidu toetajatele ning heale koostööe nii Eesti Rahvusringhäälingu kui Euroopa Ringhäälingute Liiduga.


Iga toetav silmapaar teleri taga on igatahes suur asi ja aitab Eesti Ujumist edasi Londonisse!

Ühtlasi saame peatselt teada, kas meie ujumisaasta lõppeb 3. korda järjest ka medalivõiduga. 2009.aastal sai sellega hakkama Jane Trepp, möödunud aastal Triin Aljand, kel selgi aastad head shansid seda kohta kaitsta ja miks mitte kirkamagi vastu parandada.

Janel jääb aga seekordne võistlus kahjuks vahele, sest USA üliõpilasena on tal parasjagu pooleli viisa uuendamine ning seega riigist väljareisimine lubatud pole. Eemale jääb kahjuks ka Martin Liivamägi, kel parasjagu käsil eksamid.

Igatahes on võistlustules Triin Aljand, Annika Saarnak, Kätlin Sepp, Karen Vapper, Martti Aljand, Pjotr Degtjarjov, Fred Karu, Andres Olvik ja Filipp Provorkov.

Meie ujujate ajakava on järgmine:

8. detsember
50 m vabalt – Pjotr Degtjarjov, Fred Karu
50 m rinnuli – Karen Vapper
100 m selili – Kätlin Sepp
200 m selili – Andres Olvik
100 m rinnuli – Martti Aljand, Filipp Provorkov
4x50 m kombineeritult – Eesti meeskond

9. detsember
50 m selili – Andres Olvik
50 m liblikat – Triin Aljand, Annika Saarnak
100 m vabalt – Pjotr Degtjarjov, Fred Karu

0. detsember
50 m selili – Kätlin Sepp
50 m rinnuli – Filipp Provorkov, Pjotr Degtjarjov
100 m selili – Andres Olvik
100 m rinnuli – Karen Vapper
100 m kompleksi – Martti Aljand, Pjotr Degtjarjov
100 m liblikat – Triin Aljand, Annika Saarnak

11. detsember
50 m vabalt – Triin Aljand
200 m rinnuli – Martti Aljand
200 m vabalt – Andres Olvik, Pjotr Degtjarjov
200 m selili – Kätlin Sepp


Alates neljapäeva õhtust ETV2 täpsemad ülekande ajad leiad siit:

N 8. detsember kell 17:55 ETV2

Esimesel päeval on otseülekandena kavas M 50 m vaba ja N 50 m rinnuliujumise poolfinaalid; M 400 m vaba ja M 200 m selili finaalujumised. Lisaks peetakse N 100 m selili ja M 100 m liblikujumise poolfinaalid; N 200 m kompleksujumise finaal ning M 100 m rinnuliujumise poolfinaal. Esimese ülekande lõpetavad N 200 m liblik- ja M 200 m kompleksujumise finaalid.

N 8. detsember kell 20:00 ETV2

Esimese päeva teises ülekandes näete N 100 m vabalt ujumise poolfinaali, M 50 m vabalt ja N 50 m rinnuli finaalujumist. Võistluspäeva lõpetab M 4x50 m finaal kompleksujumises.

R 9. detsember kell 18:15 ETV2

Teise päeva otseülekannet alustame N 50 m liblikujumise poolfinaaliga, kus Eestil on ka oma lootus - Triin Aljand. Lisaks on kavas M 400 m kompleksujumise, N 200 m rinnuli, M 100 m rinnuli ja N 100 m vabaujumise finaalid. Päeva esimese ülekande lõpetavad M 100 m vabaujumise poolfinaal, N 100 m selili- ja M 100 m liblikujumise finaalid.

R 9. detsember kell 20:00 ETV2

Kavas on N 100 m kompleksujumise poolfinaal, N 50 m liblik- ja M 50 m selili- ning N 4x50 m vabaujumise finaalid.

L 10. detsember kell 17:55 ETV2

Kolmandal võistluspäeval näeme N 50 m selili- ja M 50 m rinnuliujumise poolfinaale, N 400 m vabaujumise finaali, M 100 m kompleksujumise, N 100 m rinnuliujumise ning M 100 m seliliujumise poolfinaale ja N 100 m kompleksujumise finaali.

L 10. detsember kell 20:00 ETV2

Kavas on M 200 m liblikujumise finaal, N 100 m liblikujumise poolfinaal, M 100 m vabaujumise-, N 50 m selili-, M 50 m rinnuli- ja N 4x50 m kompleksujumise finaal.

P 11. detsember kell 17:55 ETV2

Viimasel võistluspäeval on kavas N 50 m vabaujumise ja M 50 m liblikujumise poolfinaalid; N 400 m kompleksujumise, M 200 m rinnuliujumise, N 200 m vabaujumise, M 100 m kompleksujumise, N 100 m liblikujumise, M 200 m vabaujumise, N 100 m rinnuliujumise, M 200 m ning N 200 m seliliujumise finaalid.


13.10.11

Vabaduse Laulust - vabalt

Facebooki erakontol avaldatud arvamus sel teemal on kaasa toonud mõnevõrra jahmatava sõnavalingu minu isiku aadressil. On see põhjustatud ajakirjaniku pahatahtlikust või ebaprofessionaalsest tsiteerimiseks ja pealkirjast või veel millestki muust, jäägu igaühe enda arvata, aga igatahes kopeerin selle loo nüüd ka siia lugemiseks, et seejärel oleks igal lugejal endal võimalik algallikast hinnata, kas lugupeetavaks peetavate härrasmeeste kommentaarid on päris kohased või mitte.


Kahtlustan küll, et ka nemad on selles loos pisut lolliks tehtud, aga seda peavad nad ise seletama.

Vähemalt Tõnis Mägile olen ma omapoolsed selgitused teele saatnud, ja küllap saab need kätte ka Ivo Linna isiklikult.

Nüüd siis ka minu isiklik arvamus suurkontserdi kohta, mis algselt avaldatud FB konto kinnisele ringile:

Vabaduse Laulust - vabalt!

by Evelyn Sepp on Wednesday, October 12, 2011 at 12:53am

Ütlen kohe, et mina kuulun nende inimeste hulka, kellele see üritus meeldis, kes selle kontseptsiooni toetas ja kes on tänini segaduses sellest, mida Toomas Lepp ja Co mul tunda käsivad.

Küll noogutan mõne lavastusliku möödapaneku peale, aga kellel neid ei juhtu. Seega kogu ürituse mastaapi ja ettevalmistusaja lühidust arvestades, on need üsna tähtsusetud üksikasjad.

Jah, tõesti oli nõrkus see, et ei olnud ühtegi nn Vene bändi. Tean isegi mitut põnevat venekeelset muusikakollektiivi Eestist, kelle kaasamine oleks olnud väga positiivne.

Jah, tõesti, tele- ja õhtujuhtide valik oleks võinud olla ka rahvuslikult mitmekesisem ja kooskõlas kaasaegse, noore Eestiga, mida kontsertprogramm kanda üritas.

Jah, muusikaline programm oli kohati liiga nishipärane, aga see on puhas maitse küsimus. Ja aus olles - midagi leidis sealt igaüks. Nii on alati, nii et see valik ei ole samuti nõrkus, vaid lihtsalt üks valik võimalikest.

Jah, ühislaulmise osa oleks võinud olla ehk suurem, või ka kasvõi nendesamade noorte esinejate poolt coverdatud lugude vormis, mis iganes.

Jah, kohati oli heli ebaühtlane. lava suhtes u 7.30 ja 4.30 pealt enam hästi ei kuulnud.

Samuti olin sapine teleklippide valikiu teemal. Kontseptuaalselt. Olen siiani veendunud, et avaliku raha eest kujundatav kuvand eestimaalastest peab kandma nii rahvuslikult, sooliselt kui vanuseliselt tasakaalustatud sõnumit. Ei ole nii, et ainult näitlejatel peaks olema midagi ja põhjust Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul öelda.

See riik on ehitatud ka kõigi teise higi, vere ja pisaratega ja võinuks ka valikus kajastuda. Meil on õpetajaid, sõjavaelasi, ettevõtjaid, piloote, põllumehi, keda iganes. Natuke tuleks lihtsalt rohkem vaeva näha, et huvitavad ja sõnaosavad inimesed üles leida.

Samuti ei meeldinud mulle telelõiked, sest intervjuud sellisel viisil ei kandnud sedavõrd kui oleks võinud. Samuti vajavad meid toetanud riikide toonased sammud, kontekst ja taustad tänastele noortele pikemalt lahtiseletamist elik tõlkimist. Need ei ole nii iseenesest mõistetavd seoesed ja kontekstid.

Aga tõesti - need on ikkagi pisiasjad.

Mis on põhimõtteline - see, et sellest päevast ei saanud taaskord kunstlik äng 20 aasta tagustest sündmsutest, kus nagu kohustuslike jõuludega - igaüks peab meenutama kui kange tegelane ta oli, ja kui meelepärane Jumalale. No aitab, aitab juba, leian ma.

Kammerlikke, pidulikke, väärikaid üritusi oli sel päeval mitmeid, kuid miks mitte midagi ka neile, kes sellest ajast loevad vaid raamatust. Midag vabadusesti, mida ainut ei mäletata, nagu Vabadussammas mäletstab vabadust, vaid midagi, mida luuakse iga päev ja kõigi meie poolt.

Minumeelest need väärtused üksteist ka ei välistanud ja ei peaks ka kellelgi seega pahameelt esile kutsuma. Lõpuks tuleb ju lavastajal nii ehk naa valida ja kõigile meeldida ei ole mõtet. See on tavaliselt halva maitse ja selgrootuse tunnuseks!

Ja nüüd vanameistrite pahameel juurde. Ja Tarmo Vahteri ja Toomas Lepa kirjutiste juurde. MIks Mägi ja Linna ei osalenud, on küllap kõik kuulnud. Neil olid kontserdid sel päeval juba mujal plnaeeritud. Lepin sellega.

Küll poleks mina leppinud sellega, kui nad taas 20-aasta taguste isamaaliste lauludega lavale oleks astunud nagu ainuvõimalikud esinejad. Nad ju ei usu enam sellesse, mida nad laulavad, ma ei usu, et nad usuvad, et see on see Eesti, mis neil siis südame põksuma pani. Seega olnuks selle tunde rekarnatsioon lihtsalt silmakirjalik ja ebasiiras, muud ei midagi.

Ja see, millest kirjutab Eesti Ekspress, et bluff ja mis veel. Niipalju kui mina sellest midagi tean ja kaasa suutsin elada, siis esitati kontseptsioon, mis palju ei muutunud. Viimase hetkeni muutusid esinejad, mis on sellise ajagraafiku ja -surve puhul üpris tavaline. Musiccase ei oleks kuidagi saanud esitada lepingu sõlmimise eelduseks lepinguid artistidega. Selle eeldamine on ikka täislollus, ma ütlen.

Ja kahju, et selle nüansi ümber on kogu paks ventilaatorisse lastud. Ebaõiglane, rumal, pahatahtlik ja mis me sellest siis kõik nüüd võitsime - üks Eesti muusikaturul tegutsev rahvusvahelise mastaabiga ettevõtja on lihtsalt korralikult täis tehtud.

Palju õnne, kaasmaalased. Üks meie hulgast sai jälle kõrini pasa sisse tagasi veetud. Muidu hakkabki äkki Eesti muusikamaastikul liiga hästi minema!

Ja lõpetuseks - minule lauluväljakul meeldis. Oli selline kaasaegne tunne, iseolemise vabadus tulla ja minna ja mitte kannatada kui ei meeldi.

Loodan, et see ei jäänud viimaseks!

14.8.11

Evelyn Sepp: euromündid kaovad käibelt

selline pealkiri oli laupäevases Õhtulehes.

Münte on aga õige mitu: 1-,2-, 5-,10-, 20-, 50-sendine ning 1 ja 2 eurone münt.

Lugu polekski mu tähelepanu eriliselt köitnud, kuniks jutt jäänuks 5 ja 10-sendiste juurde. Aga paraku oli lugu sõnasõnaliselt järgmine:

"Valitsus otsustas jätkata senist majanduspoliitikat, mis võimaldab 1.septembrist euromüntidega arveldamsiest loobuda.

Mulle tundub müntide kaotamine õige otsus," arvas rahandusminister Jürgen Ligi. "Sest mida ühe mündi eest ikka saab? Ausalt öeldes - peaaegu mitte midagi. Ja kui senist hinnatõusu jätkata, siis varsti enam üldse mitte midagi. Ostujõuetut münti pole mõtet käibes hoida, see on liigseks koormaks nii tarbijale kui äriettevõttele. Mündite kadumine upub inflatsiooni sisse ilusasti ära. Mündid on inimestele väga tülikad, eriti eakamatele. Noored maksavad põhiliselt kaardiga," rääkis Ligi.

"On loogiline, et meil euromündid käibelt kaovad, " kinnitas ka Eesti Panga juht Andres Lipstok. "Muu Euroopaga võrreldes on meie üldine hinnatase tunduvalt kõrgem. Seepärast polegi vaja hindu väiksemas ühikus kui 5 eurot väljendada. Järgmine hinnatase oleks 10 eurot ja nii aina edasi. Ma ei usu, et Eesti Pank müntide käibelt kõrvaldamise eriti viivitaks," ütles Lipstok. Euromünte saab kõigis Eesti pankades paberrahaks vahetada kuni 1.jaanuarini 2012."

Vot siis seline lugu. Euro hind krooni on ca 15,6 Eesti krooni. Väiksem hinnaühik tulevikus saab olema artikli kohaselt siis ca 80 krooni.

Nii ma polnud esmalt kindel, et silmad loevad seda, mida nad loevad. Imestasin ka selle üle, et möödas on 2 päeva ja ei Eesti Pangal, ega ka Õhtulehel pole midagi kosta olnud, et asi eksituses või milleski sellises oleks. Järelikult on uue majanduse doktriin kivisse raiutud. Eesti Nokia on hinnad, mis algavad 5 EUROST ehk ca 80 Eesti kroonist. Hurra!

:)
Tore Kräpp. Päris hea nali, kui see ikka nali ongi ...


17.4.11

Evelyn Sepp:prügist, sööbikutest ja Eesti inimestest




Kohati oodati laupäevast Keskerakonna volikogu põnevusega. Pragmaatilisemad vaatlejad ja osalejad ei oodanud sest aga suurt midagi. Kui üldse, siis pigem retoorika seisukohalt huvitavat etteastet, ei rohkemat.
Konkurendid rääkisid seda ja teist. Küll juhtimisstiili muutuse vajadusest kui isolatsioonist väljatulemise vahendist. Eks nemadki vaja ju sageli õigustust oma valijate jaoks ja KE siseelu või üldiselt tajutav stiil on üsna deemonlik. Mõned kriitilisemad erakonnakaaslased rääkisid enne volikogu samast või hämmingut tekitavast kaadripoliitikast või siis keskelt kaldumisest liigselt vasakule või siis ka muutumisest Tallinna ja venekeelse valija keskseks.

Ja mis siis! Vastused igatahes ei üllatanud. KE valimiste tõetunni põhjustas enam-vähem halb ilm ja ülemaailmne imperialism ja peaaegu kõik. Veel ehk natuke ka inimeste vananemine, e-valimised ja tööränne. Ja KÕIK!



Ei midagi, mis analüüsiks seda, miks inimesed sisemiselt enam ei usu - olgu siis vaikides või häälekamalt nurisedes, miks meie potentsiaalne valija, keda peaks sotsiaalse profiili järgi olema oi-oi kui palju rohkem, meid ei usu, mida me ise muudame, et mõjuda värskelt, koostöövalmilt väljaspoole ja ka sisemiselt kõiki oma liikmeid kaasavalt. Vastused sellele ei saa kindlasti vaid retoorilise plõksimisega piirduda.
Randpere ja Savisaare debatt volikogus võib ju YouTube-s laineid lüüa, aga tegu on ikka üsna mageda palaganiga. See ei ole see, mida mina vähemalt ühes endast lugupidavas esinduskogus heaks tooniks pean. No ei ole naljakas, ei ole! Ja ka volikogult kui seda ikka peetaks sisemiselt tõsiseks tööorganiks, ootan ma midagi muud.


Ma ei oota sellelt näilisust ega vaatemängu, vaid silmis särisevat äratundmist, et peamised muudatused peavad algama sisemisest suhtumise muutumisest.
Kuid kui ma veel korra selle põhiettekande peale tagasi mõtlen, siis põgusa pingutamise peale tuli mulle meelde, kust ja mis asjaoludel ma varemgi olen sarnast suhtumist kogenud ning kuulnud soovitusi, et kui ei meeldi, minge minema. Ongi hea kui tesit lahti saab!


Nii käitusid ju Ansipi, Parts, Ligi jt kui Riigikogu nõudis neilt aru, et mida teha ja miks nad päriselt ei muretse nende vähemalt 130 000 inimese pärast, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Eestist töörände tõttu lahkuma. Lahkuma põhjusel kuna neil ei ole Eestis kohta!
Loomulikult olid naerualused küsijad, mitte aga vastajate tõde ja õigus!


Nii et pole vist suurt vahet: Ansipi jaoks oli hea ja õige pelutada siit minema inimesed, kes talle ei meeldinud või poliitilisi ambitsioone ei pruukinuks toetada ja nii said neist tööpagulastest "tervistav" hooldusraie tema Eesti tööturule. Ja tõesti, ega siis neistki inimestest ju kohad lõpmatult tühjaks jää, küll tulevad uued asemele. Muidugi!


Keskerakonna jaoks on vajalik "hooldusraie" aga need kümned, sajad või ka tuhanded tegijad - keda kõnealune juhtimisstiil, suletus või kaasamatus ei rahulda ja kes samuti ei tunne end kuigi motiveerituna, vajalikuna või lugupeetuna sellises organisatsioonis. Ühesõnaga KE-s taandatakse nemad selleks prügiks ja sööbikuteks, kellest ongi vaja lahti saada, et kellelegi teisele jääks jälle rohkem päikesevalgust, õhku, vett ja toitaineid. Ja seda regulaarselt, nagu hoolikas metsnik ikka teeb ...


Kujundlik ,aga jah. Kas seejuures on tegemist inimeste asendamisega masinatega, või siis vastupidi, ning kas sellest meie usutavus ja koostööind tõuseb-või langeb, on Keskerakonna puhul põhiküsimus. Aga juba pikemat aega ei saa ma väita, et need hooldusraided oleks meile kuidagi kasuks tulnud.


Ja lõppude lõpuks ei ole tõsiseltvõetav ka jutt, et KE ongi see puukool, kelle ülesanne ja eesmärk on teisi mber pookida, tekitada võrgustik teiste erakondadega moel, et iga natuksese aja tagant arvata enda hulgast välja inimesi, et need siis leiaks endale koha teistes poliitjõududes. Veider "hoolimine" ja raiskamine mu meelest...


Üldist Eesti tööturgu silmas pidades ei aksepteeri ei Eesti maksumaksja ega helged pead ju seda, et me koolitame õpetajaid Soome ehitusturu jaoks, või arste Norra haiglates põetamiseks jne. Kõik insitutsioonid peaksid ikkagi panustama enda parimate jõudude koondamisele, koos kasvamisele, üksteiselt õppimisele, arenemisele ja prfessionaalsuse tõstmisele, mitte aga nende äraajamisele ja tõrjumisele. Ütleks, et erinevus rikastab.

Paralleelid seega missugused!

Ka metsaks ei nimetata ühte kõrget kuuske. Kas poleks aeg selle üle pikemalt järele mõelda?
Ja ehk taandub meie pöördunud õnn sellele samale vastuolule ja ebasiirusele, millest on hakanud aru saama ka Eesti valijad!?

10.4.11

Evelyn Sepp: koolikatsetest ja natuke muust


Tunnistan, et asjades, mis vajavad ja väärivad ratsionaalset korraldamist, emotsioonitamine mulle ei istu. Ja veel vähem see, kui igaüks võtab vaid oma isikliku mätta otsast nõuda, et asjad oleks just ja ainult temale meelepärasel viisil tehtud eirates juba ette, et teistel on samad eeldused, aga endi vajadustest lähtuvalt ...
2011.aasta sügisel 1.klassi minevatele lastele elukohajärgse kooli leidmisega tundub mulle samamoodi olevat. Kaugemalt alustades meenutan, mis juhtus kunagi lasteaia hoonetega? Oli palju aastakäike, kus lasteaias käivate laste arv langes tohutult. Oli üsna loogiline, et majad jäid tühjaks ja teisalt, et neid ei olnud sellisel kujul mõtet säilitada. Kas kõigi selliste väljarentimised ja müügid õigustatud olid, on iseasi, aga vaevalt me tosin või enamgi aastat tühje maju suutnuksime kütta ja valvata jms. Seega mõneti paratamatu asjade käik. Koolimajadega kipub kohati sarnane olukord olema. Mõned on tühjavõitu ja mõnes tõsine ülerahvastatus. Üsna paratamatu on ka see, et inimesed ühe linna sees või ka sellega piirnevates valdades oma elukohavalikuid muudavad. Kord on ühes piirkonnas rohkem lapsi ja noori, siis jälle teises. Linna südames on ühed, äärelinnas või linna lähedal omad plusid-miinused. Seegi näib paratamatusena. Koolimaju ei saa aga lammutada, nihutada ega ehitaada nagu viineriputkasid saab ühe tänava või pargiveerest teise liigutada. Esiteks pole selleks sobivaid kohti, krunte just kerge leida, linnal praktiliselt nn munitsipaalmaad polegi, sest riigil on peamiselt poliitilist huvi silmas pidades ikka kasulik see silmaga nähtav vaba maa reformimata riigimaana enda käes hoida. rahast rääkimata. Kurb, aga tõsi. Ei mäleta täpselt viimase aja uute koolide ehitusmaksumusi, aga ütleme, et need on nii 50 - 100 miljoni krooni kanti. Päris suur raha seega.
Nii pole ka realistlik eeldada, et selliste linnasiseste rahvastikunihete tulemusena on võimalik koolivõrku kiiresti kohandada. Kuskil mõni kooimaja lihtsalt maha tõmmata ja 10-15 minuti kaugusele mõni uus ehitada.

Mis veel? Seda, et olemasolevate koolide karbid pole kummist - loogiline- ja vastavalt sotsiaalministri poolt kehtestatud reeglitele, on ettenähtud nii ruumi kui muud terviskaitseenõuded iga lapse kohta.
Ja nüüd siis Tallinna olukorra juurde. Linnas on enam kui 60 üldhariduskooli ja koolikohti omakorda enam kui sügisel kooliminejaid. Samuti on hulk erinäolisi, või hea õppetaseme või nn kallakuga koole-klasse. On aastaid püsiv hullus käia end proovimas ja katsetel mõnedes kindlates koolides, on hiljuti muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning suuresti paberil ettenähtud haridusreformid. Ilmselgelt praktilisi probleeme eiravad ja nendele lahendusi mitte ette nägevad. Kõigest sellest kokku tekkiv vajadus ja seadusest tulenev kohustus ka Tallinna seisukohalt mõned küsimused uuesti reguleerida ja nii pandi kokku määrus, milles kirjas millal ja kuidas lapsed ja koolid omavahel kokku viia ...:) Eesti Päevaleht kirjeldab üsna adekvaatselt olukorda poppide koolide kohtade pärast võitlemisel, kuid ühes ma pole nendega küll nõus - uus määrus lihtsalt süvendas vanemate hullust, mitte aga ei tekitanud seda.
Ka 5 last nn "eliitkooli" kohale on 5 korda rohkem või võimalik ja seega pole suurt vahet, kas seal on nüüd 5 või 10-kordne vahe soovide ja võimaluste vahel.:)
Tean muidugi, et on dogmaatikuid, kes keelaksid igasugused katsed. Aga olgem realistid. Mida need koolid siis tegema hakkaksid, millest näiteks EPL-s juttu. Loosima!? Kuidas see aitaks hoida nende koolide õppetaset ja mida meile annaks see, kui dogmaatiliselt nivelleerida tippe selles asemele, et aidata teisi järele. Olgem ikka mõistlikud, väga erinevatel põhjustel ei oleks see tark ega vastutustundlik, aus ega ka õiglane seal juba õppivate laste, sinna pürgivate laste ja nende vaenamte suhtes. Tallinnas on palju erinevaid lapsevanemaid, soovid-vajadused on väga erinevad, võimalused aga samuti. On põhjendatud olukordi, kus tahetakse kohta töökoha järgi, on soove laste huvialade järgi koolikohta saada, on õdede-vendade probleem jne. Nii et parim on ikkagi püüda nende kõigiga arvestada või vähemalt valdava enamusega neist ja mitte piirdudad sagelise formaalse ja petumaigulise sissekirjutusega ... Nii koduläheduse, õdede-vendade õppimisega, turvalise kooliteega, mis on kõik olulised märksõnad uue otsustuskorra juures arvetada püütaksegi. Aga veelkord - majad pole kummist ja päris kõiki õnnelikuks ikkagi ei tee. Ja ka koolikatsete mõju laste psühhikale sõltub ikkagi vanemate endi hoiakutest ja psühhikast eelkõige ja peamiselt, mitte asjast endast.
Katsete keelustamine seega ei lahenda paljude koolide jaoks ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid pigem juurde. See oli ka põhjus, miks pärast kõmisevat kõnet uue PGS menetlemisel sellest teemast vaikimis mööda mindi. Poliitiline retoorika oli üks, tajutud lahendamatud probleemid aga tegelikkus.

On koole, mille lähedal ei olegi nagu suurt eluruume, aga mingi uberiku aadressile on "sisse kirjutatud" kümned või sajad lapsed. Formaalset ju kõik õige ja seaduse alusel tuleks nad "kodulähedasse" kooli igasuguste küsimusteta vastu võtta ja mott . Asi ise aga neruväärne. Seega on reegel vale, ega toimi, ega reguleeri seda, mida ta justkui peaks.

Samas, kas aga kena Nõmme või Pääsküla vaikne kodukoht peaks välistama võimaluse saada õppima GAG-i või Prantsuse Lütseumisse vmt.? Arvan, et mitte. Ja nii ongi vajadused ja soovid jällegi väga erinevad, ja selliseks nad ka jäävad! Nii et lahendada tuleb ikkagi reaalseid olukordi, mida on väga palju.
Midagi veel koolikatsete kaitseks. Minu enda koolitee algas samuti sellises klassis, kuhu sai katsetega - Westholmi Gümnaasiumst. Toonasest 22.Keskkoolist. Tahtsin kindlasti muusika eriklassi minna. Katsetel pidin ette laulma ja siis juba muusikaõpetajaga vestlema ja mäletamist mööda mõningaid rütmiharjutusi jmt. tegema. Sain põhikatsetega sisse, õpiraskusi hiljem ei olnud. 1.septembril selgus aga, et see klass ei olnud täis komplekteerunud ja nii said nn tavaklassi lapsevanemad oma võsukesed avalduse alusel sinna ümber nihutada. Tulemuseks oli see, et need hiljem lisandunud lapsed olid ja jäidki väga suurtesse erialaainete õpiraskustesse, sest kui sul ikka eeldusi ei ole, siis ei ole. Ela seal kooli kõrval või kus tahes! Tallinnas tuleb seega analoogseid probleeme küllaga ette ja lihtsaid lahendusi, mis iga mätta märjaks teevad, ei ole. Nii on paljudes populaarsetes koolides katsed end igati õigustanud. Ja olgem ausad - katsetel ja katsetel on ikka vahe ka. Esiteks ei ole neid katseid katseid igas koolis ja kui kool võtab kooli pürgijaga vaevaks vestelda, et selgitada välja tema individuaalsed õpivajadused, kooliküpsus jms. siis ei ole see samuti midagi sellist, mida koolile ette heita või õpilase psühhikat räsivaks liigitada. Lõppude lõpuks seisab kõigi nende vastu võetud laste ees 1.septembril üks õpetaja, kes peab selleks valmis olema. Kes peab end ees ootavaks ette valmistama ja teadma, milline on laste arengutase. Nii et loogiline seegi. Loomulikult seda ma ei usu, et kõik 100% õnnelikud saavad olema, aga arvesatades neid määruses fikseeritud prioriteete - kodulähedus, õdede-vendade käimine samas koolis ja turvalist kooliteed ning otsutamismehhanisme, on seda kindlasti valdav enamus.
Suurem valikuvabadus linna sees on ikka parem, kui mingi range määramine. PGS-st tulenevalt on defineeritud ka nn koduläheduses - selleks on 60 minutiline koolitee. Nii et arvestades seaduses fikseeritut.

Paberiga inimeste liikumisuundi või elukohta ei muuda, peamiselt kesklinnakoolide head, aastakümnetega saavutatud taset ei nivelleeri ega ka mõne vähempopi kooli probleeme hetkega lahenda. See võtab aega aastaid või isegi aastakümneid 1.klassi vastuvõtt toimub aga igal kevadel ...
Nii et äkki on virinat ja Haridusameti ründamist sedapuhku rohkem kui põhjust!? Aga eks lähemad nädalat näita, milliseks kujunes selle uue korra rakenduspraktika ja mida tulevikku silmas pidades selles muuta.

3.4.11

Evelyn Sepp: venekeelsest Eesti koolist


Keeleoskus on eelkõige andekuse, mitte poliitiline küsimus. Loomulikult võib paberil läbi viia igasuguseid haridusreforme, mille taga parteide huvid ja ideoloogia, kuid lõpuks taanduvad need ühele oluliseimale põhiseaduslikule õigusele - õigusele haridusele, mis peab olema kaitstud iga lapse puhul siin Eestis.


Siinkohal ei keskendu ma pikalt sellele, kuidas ja miks Eesti vene koolid on või ei ole valmis eestikeelsele õppele üle minema, sest ma arvan, et nad reaalselt seda ei ole. Lühidalt öeldes põhjusel, et seda reformi on pikalt veeretanud paberil, mitte aga sisulsielt ette valmistatud.


Muutes pidevalt lahjenevas suunas hindamisekriteeriume on valmisolek saavutatud paberil, mitte aga reaalsuses. Koolid, kus tänaseks antakse venekeelset haridust, kus "eesti tähtede" järgi õpetatakse eesti keeles laulmist, käsitööd, kehalist kasvatust ja ehk veel mõnda ainet, millel verbaalsel keeleoskusel suurt rolli pole, ei tähenda seda, et sügisest oleks nendes koolides võimalik sisuaineid, mis emakeeleski väga rasked õppida, õppida ja õpetada riigikeeles.

Jah, meenub üks integratsiooniteemaline debatt valimiskampaania ajast, kus Indrek Raudne väga veendunuld ja arrogantselt publikule teatas, et tal ükskõik kui osa venekeelseid noori sellise "reformi" tulemusena haridussüsteemist välja kukuvad, et see olla normaalne ja õiglane hind, aga ega ikka ei ole küll!



Nüüd aga koalitsioonileppe kava juurde hinnata Ida-Virumaa õpetajaid, kes töötavad eesti keeles 30%-e lisatasuga.



See on igatahes hea mõte ja motiveeriv ning õpetajate tööd väärtustav ja loodetavasti ei tule see teiste sealse piirkonna õpetajate arvelt. Aga sama tuleks rakendada üle Eesti venekeelsetes koolides töötavatele õptajatele.


Tallinna õpetajad, kes töötavad venekeelses koolis, teevad siin samaväärselt tänulikku tööd ja nende tingimused ja töökeskkond on samavõrra erinev ja kohati keerulisem kui nende kolleegidel, kes töötavad emakeelses koolikeskkonnas.


Seega - eesti keeles Tallinna venekeelsetes koolides õpetavatele pedagoogidele samuti 30% lsiatasu ja te näete, et ka siin muutuvad need kohad väärtuslikumaks ja õppekvaliteet tõuseb silmnähtavalt! Pealegi - võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ja selles valdkonnas ei erine Tallinna ja Ida-Viru olukord sugugi nii palju, et üht teisele eelistada!

2.4.11

Evelyn Sepp:ujulate päästmine pole ainult ujujate asi!


Foto eest tänud Pärnu Postimehele!
Nädal on möödunud tormiselt ja suvele ette vaadates kõhedust tekitavalt. Türi ujula jääb küll esialgu mõneks ajaks vähemalt lahti, Pärnu Raba ujula aga läheb konserveerimisele. See-eest Tallinn andis selge signaali, et käivad ettevalmistustööd Lasnamäele uue spordikeskuse - ujula ja jäähalliga - rajamsieks. Teemasse rohkem pühendatud teavad, et selline kombinatsioon on majandamise seisukohalt igati ökonoomne, ja ujulast eriti huvitatutele teadmiseks, et jutt käib 50-m basseiniga ujumiskeskusest, mis vastaks nn rahvusvahelistele nõuetele. Seega on millele kaasa elada.
Jääb vaid loota, et seekord õnnestuks linnal, riigil, EOK-l ja eurofondidel seljad ja rahad kokku panna. Sest selliste võistlus- ja esindusareenide rajamine ei peaks olema ühe omavalitsuse mure ja koorem.
Plusspoolele jääb ka see, et Türi Vallavolikogu suutis pidurit tõmnata ja võttis endale aega läbrääkida ujula vallale tagasi ostmiseks. Küllap on sellise dilemma ees paljud volinikud üle Eesti - aga asi on lihtne - ujula on ainuke infra, mis tagab Eesti inimestele aastaringse võimaluse ujumisoskust omandada ja seda treenida. Meie kliimas muid võimalusi ei ole. Teiseks - suusatamise või korvpallimängu mitteoskamisest, mis on mõistagi kasulikud tervise hoidmise viisid, ei juhtu midagi. Keegi nende mitteoskamise tagajärel ei sure. Ujumise mitteoskamise tagajärg on aga lihtne ja fataalne - uppumine.
Seega on tegemist eluõpetuse osaga, mille ülekordamisest ma ei väsi. Iga otsus, mis on seotud ujumisoskuse omandamise ja hoidmise võimalustega on sama, mis riigi jaoks on kaitsekulud. Poliitiliselt selle üle ei vaielda, ja ainult vastutustundetus lubab neid kärpida siis, kui inimeste elud sellega reaalselt ohtu seatakse. Iga ujula sulgemisega seda aga tehakse!
Ning kolmandaks - erinevalt ükskõik millisest teisest spordikeskuseset, on see kallis pidadad ainult siis, kui sellega on seotud väike kasutus ehk ujula püsikulud ei ole väikesed, aga tema tiheda kasutuse korral on selle hind ühe kasutaja kohta väike, kasu aga suur, et mitte öelda väga suur. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis umbes aasta tagasi avalikustas Euroopa Komisjon ühe uuringu, mille sisuks oli nn inimelu hind erinevates Euroopa riikides. Metoodikat ma kommenteerida ei oska, aga Eestis oli see 7 miljonit krooni. Ja nii näitab lihtne arvutustehe, et Eesti kaotab igal aastal ainuüksi uppumissurmade tagajärjel ca 700 000 000 krooni väärtuses inimvara. Vigastustest rääkimata. Nüüd aga selle Pärnu Raba ujula juhtumi juurde. Tegemist on taas eravalduses - Pärnu Sõudeklubi omanduses oleva ujulaga. Ujula asukoht pole Pärnu mastaabis just parim, tehniline olukord ehk samuti mitte, aga asja ajab ära. Selle ujula baasil toimuvad enamiku maakonna koolide õpilaste nn koolikohustusliku ujumise algõpetuse tunnid, mis nüüd ruumipuudusel tegelikult ära jäävad. Sealne ujumisklubi jääb samuti lageda taeva alla. Linnarahvas samuti. Mõned ehk murravad end edaspidi mõnda kohalikku spaasse, aga küsitav seegi ... Koidula Gümnaasiumi kooliujula on aga juba tänagi üle koormatud. (Vahepeal oli ujula ju sootuks vee kvaliteedi probleemide tõttu suletud) Vähemalt selles osas, mis puudutab seal toimetavaid sportlasi ja koolilapsi. Ka Pärnus võiks olla mõni selline koht, kus tipp-tasemel treenida oleks võimalik, s.t. kus oleks sellise sihiga aega võtta. Natuke kahtlen, kas ütleme - 14-aastased koolilapsed - saavad päevas 3,5 - 4 veetundi ja seda näiteks 6 päeval nädalas? Mõistagi lisaks üldfüüsilise treeningu tegemiseks muid võimalusi? Aga kõike seda arvestades pöördusin lõppeval nädalal ka Eesti Ujumisliidu nimel nii Pärnu linnajuhtide kui maavanema poole, et leida võimalusi selleks, et Raba ujula saaks sügisest ikkagi taasavatud ning maakonna koolilaste koolitunnid, spodiklubi treeningud kui linnarahva ujumistahe rahuldatud.
Pikemas plaanis vajab aga Pärnu kahtlemata uut korralikku avalikku siseujulat, mille spetsiifika on ikkagi sportlik, mitte mullivannikeskne ...
EUL-i pöördumised on igatahes toeks nii linnale, kui sealsetele klubidele ja selgeks märguandeks riigile - on olukordi ja ülesandeid, mille lahendamise eest kannab vastutust ka riik, sedapuhku siis maavalitsuse näol ja antud juhtum nende hulka kuulubki. Nii et aitab nüüd ametkondlikust vastutuse veeretamisest mööda Pärnumaa omavalitsusi. Esmalt vajavad Pärnumaa inimesed kohta, kus ujuda ja lapsed ujulat, kus ujuma õppida ning klubi vajab stabiilsust, et teha ka pikemaajalisi plaane, kuidas suurendada inimeste huvi oma oskusi parandada või siis sootuks neid omandada. Selleks on aga hulgaliselt võimalusi tegevustoetuste kombineerimiseks ja teenusemaha suurendamiseks. Selles osas oleks paindlik kahtlemata ka sõudeklubi ise.
Nii et igatahes ootame me eelnimetatud osapooltelt tegusid, millele omalt poolt kaasa aidata. Jutt sellest, et masu kestab vmt oleks aeg juba lõpetada. Asi taandub ikkagi prioriteetidele ja suhtumisele! Ja seda ka Pärnumaa puhul.
Ja veel - mis puudutab omavalitsusi, kes ise või kelle territooriumil mõnda ujula ehitamise plaani vaetakse, siis Eesti Ujumisliit on igati nõus oma eksperiisiga kaasa lööma ja konsulteerima nii võimalikke ehitajaid, palneerijaid, projekteerijaid kui opereerijaid.

29.3.11

Evelyn Sepp: Türi tüng!



Veel aasta tagasi oli Türi ujula saatus selge - olgu kui raske tahes, see on prioriteetne objekt ja see jääb töösse ning kohalik ujumisrahvas sai rõõmsalt maha pidada ka traditsioonilise 24 h ujumismaratoni..


See kevad tuli aga teisiti! Vähemalt Türil, sest ühtäkki on taas õhus küsimus Türi ujula sulgemisest. Taustalugu lühidalt selline - oli kunagi ujula, erastati. Olid tublid omanikud ja ujula suht heas korras, küttesüsteemid jms. normaalselt optimeeritud. Tööõhkond hea. Valla suhtumine toetav ja inimesed rahul. Ühesõnaga igati aus kaup. Siis tulid rasked majanduskriisi aastad ja külmadest talvedest tingitud küttekulud lõid lakke, majandamine hakkas üle jõu käima. Ära kadusid ka valla toetused vallarahva, eriti laste ujumise toetamiseks. Lõpptulemuseks sündis läbi raskuste mõistlik plaan, et vald ostab selle tagasi. Sümboolse raha eest, sest omanikulgi oli küllaga vastutustunnet - kõigil näis silme ees olevat plaan, et ujula jääks töösse ja teenima vallarahva huve ja tervist. Kõik asjaosalised on ka korduvalt tunnistanud, et sellise objekti omaaegne erastamine oli rumal tegu üleüldse ja suur viga, mis vajas parandamist. See tagasi ostmise otsus on tehtud valla enda poolt ja ka läbirääkimised peetud, hinnas ja muudes tingimustes kokku lepitud jne. Nüüd aga, ühtäkki peale valimisi on toimunud tõsine kannapööre : Ei mingit ujula ostu! Petta on saanud nii senine omanik, kes seda vastutustundlikult omal kulul töös hoidis, et vald saaks ostu ette valmsitada, nii ujumissõbrad kui spordiklubi inimesed, kelle jaoks on see töö ja leib ja tulevikuplaanide lõhkumine! Samuti on ühtäkki kuhugi arengukavadesse ilmunud imeväel klausel, et kunagi tuleb hoopis uus ujula. Ei aja ega maksumuse perspektiive, lihtsalt loosung paberil. Tore kui see kunagi realiseerub, aga olge nüüd normaalsed, nii asju ei aeta. Salamisi ja asjaosaliste selja taga, valetades ja vassides ja ilmaasjata tüli keerutades. Ka ujula praegune omanik on uuest pöördes pehmelt öeldes shokis. Ujula kasutajatest ja spordiklubi inimestest rääkimata. Kuskilt kostab ka läbi juba puhas pettus koolikohustusliku ujumise suunalt, räägitakse, et järgnevate aastate koolikohustuslik ujumine 12 h näol tehakse ära Paides ja paberil on ju kõik korras. Esiteks näeb programm ette 24 h kohustuslikku õpet koolilastele ja puhtpedagoogiliselt ei ole selle taandamine 12 korrale millegagi põhjendatud. Vaadake head vallajuhid, paberil ei päästa ühtegi inimest. See, mida te sellise suhtumisega süvendate, on oht nende laste eludele ja inimeste umbusk vallavõimu vastu, muust rääkimata! Meenutades eelmist suve uppumiskatku, teeb selline poliitsahkerdamine lihtsalt nõutuks. See on näotu, ebaprofessionaalne ja vastutustundetu. Seega üleskutse nii vallajuhtidele, volinikele kui terve mõistuse ja vastutustundega Türi elaniekele, kindlasti tasub selle ujula eest seista ja see lahti hoida seni, kuni uus asemel.
On lihtsalt asju, mille lõhkumine on kergem kui nende ülesehitamine. Pealegi - ujula paberil on sama, mis tuvi katusel!

28.3.11

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist vol 2


Pean kohe tunnistama, et IRL-i osa oli minu jaoks suur pettumus ja sellest jääb mõru maik juurde kogu alustavale valitsusele.



Ka Keit Pentuse elu ei tee see kuvandina kindlasti kergemaks, sest tema taga näevad ma arvan paljud ministrina pigem Rain Rosimannust, ja see, et IRL-il pole ühtegi täitevvõimu kompetentsiga naist, on ikka häbiväärne küll.


Mart Laari asumine siiski valitsusse, ehkki mitte kohale, mida ta väärinuks, on kahetine. Pigem on ta oma erakonna liitnime taga oleva seltskonna pantvang.


Sisepinged, mis selles seltkonnas liitumisest saadik kerinud, ei jäta fantaasiale palju ruumil. Nii vaikselt kui mürina saatel on järjest kaotatud mõju ja positsioone ja "äraostmatute" laamendamisest on saanud uus valdav stiil ...



Lihtsalt 2. perioodi ei saa Mart Laar ja tema taga oleva erakonna osa enam valitsuses mitte olemist endale lubada. Seega kas sa oled lõkke ääres tegija, või jääd päris külma kätte. Selles seisneski ilmselt sunnitud paratamatus. Sest see, kuidas valimisnimekirja koostamise ajal respublikud isamaalastele ära tegid ei kipu siiani kellelgi meelest minema ...



Ühtäkki on erakonna esimehele minevast portfellist saanud muuseas ka vähetähtis ametikoht, sest selle valitsuse "kõige tähtsama ministeeriumi" etteotsa asub hoopis Jaak Aaviksoo. Nii on ta seda ise meediale nimetanud. Aga eks temagi näeb end juba mõnda aega selle erakonna esimehena, nii et ühelt poolt üks järekordne kokkumine ülessepoole ja teiselt poolt pind pildis. Muidugi, olenb kustpoolt vaadata ...



Igatahes igas normaalses erakonnas ei saaks Jaak Aaviksoo endise kaitseministrina sellist uut võimalust, sest kaitseministrina oli tegemist ikka täieliku läbikukkiumisega!



Põlevate silmadega suust jahu ajav Ken-Marti Vaher ei mõju ka kuigi kaasaegse, usaldusväärse ja maailma avara pilguga nägeva inimesena, nii et on mille üle muret tunda.



Pealegi - tema puhul ei saa ma lahti, ja kardan, et mitte ainult mina, teatud tüpoloogiast, ajaloolistest paralleelidest, mille valude ja painete all kannatab veel tänapäevalgi terve Euroopa ...



Meenutades tema justiitsminsitriks olemise aega, tuli sealt Riigikokku ikka sellist põhku, mille puhul ei jäänud eelnõudest muutmata midagi, peale kirjavahemärkide.


Stiililt - jäik, väiklane ja täieliku tolerantsipuudusega inimene.



Tema oli üks sellistest tegelastest, kes esindas värvikalt stiili, et kui partei tahab, et 2+2 on 7, siis nii on ... Ühesõnaga - tegemist on inimesega, kellele võim ikka väga pähe lööb!


Ja mida oskaks või peaksi ütlema olematu regionaalministri Kiisleri aadressil. Lihtsalt mitte-minister, kes jätkab ilmselt taas erakonnasiseste intriigide tulemusena oma ametis: 0-kompetents, 0-tulemus, 0-ideed tulevikuks!


Seega on see osa kabinestis ikka täieliku stagnatsiooni kehastus. Ja ei maksa seda Ergma argumenti nüüd ka üleekspluateerida. See ei lähe eriti arvesse.

27.3.11

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist

Pool uuest sündivast valitsuskabinetist on juba mõnda aega teada olnud. Teine poolgi sellest on peatselt avalikkuse ees vaagimisel, ja siis ühtejärge kuid või aastaid kui hästi peaks minema, aga mõned sissejuhatavad tähelepanekud siiski nüüd ja kohe. Keskkonna ja Justiitsministeeriumi mehitame on tähelepanelikuks tegev. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte - eelarvelt või valdkonniti - ministeeriumidega, ega ka varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises: Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel just selle ministeeriumi haldusalast hakkab Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridasid, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.

Prügimajandusest ja tuulikubusinessist rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisega, uuringutega, riigimaade võõrandamise jms. Eesti Energia tükeldamise, põlevkivi kaevandmaise ja muu kaevandamise lubadega ja keskkonnamõjude analüüsidega. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis selle järele veel võiks lõhnata ..:)



Ja asi, mida kaoltsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendmaine, järelvalveinstitusioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivusse või ka korruptsiooni vähendamsele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed tegevused.


Ülejäänud võiks lihtsalt tähelepanelikud olla!

Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse ... Ja vaevalt peab tema "hakkamasaamise" pärast samuti muretsema. Igatahes edu!:) Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal!? Aga üldiselt vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhtiud ministeeriumi osalusel viimased 4 aastat toimunud on, siis jah - midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll - näiteks justiitskuriteod vmt.
Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis
Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhita ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõge ümbritseva suhtes vähem üleolev ja arrogantne. Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades ... Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit silmas pidades ja eelnevate aastate ühiselt söödud leiba ja soola. Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda kuhu tema eelkäia mattus, vajab üles keerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama ja parem kohe kui kiiresti! Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahvamuuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üledimensioneeritud. Nii et on mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja kuskiltmaalt jääb Langi saatma ka see nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, mililst spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata ... Nüüd ka muude vangerduste juurde - olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine - ülesse!? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdko Randpere tulevik ja saatus.
Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis eesootava presidendi valimise üle ei pruugigi nii siiras ja püha olla ning tulemus nii etteaimatav.
Ja teine asi - juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näi. Ka Indrek Teder õiguskantslerina on ilmutanud ilmselgeid tüdimuse märke, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. ja ka riigikontrolöri "magus" kibe ametikoht, kelle 5-aastane ametiaeg saab samuti läbi juba 2013.aasta veebruaris.
Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või siis kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda ...
Ansipi, Paeti, Pevkuri ja Ligi kohta ei hakka ma esialgu midagi ütlema.

19.3.11

Evelyn Sepp: Keskerakonna valimistulemustest arvudes





14.märtsil tähistab Eestis üldtuntud emakeelepäeva, mil heisatakse lipud ühe kultuurilise põhiväärtuse - eesti keele auks.


Keskerakond pidas sel päeval lisaks veel oma palavalt oodatud juhatust, et analüüsida valimistulemust.


Inimesena, kes ise selle juures ei viibinud, saan ma toetuda vaid kohalolnute muljetele, mis kindlasti on subjektiivsed, kuid ka kirjalikele allikatele - ajalehele Kesknädal ning samal päeval ilmunud Paavo Pettai analüüsile Delfis. Teisi selgitusi ei ole, ja ilmselt ka ei tule.



Huvitav, miks ükski neist käikudest mind ei üllata!?

Kui kohe algatuseks teha kokkuvõte, siis on kõik hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine - kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.

Vaatame siis aga pisut lähemalt, kas valimistulemsute peamine probleem ikka oli 3 -kohaline kaotus parlamendis, või siiski muu.

Lisan siia kaks Infopartisani blogist laenatud kokkuvõtet arvudest:

Lisaks vajab nende tabelite tõlkeks arvestamist 2 tõsiasja:

esiteks, et valimisaktiivsus kasvas protsentides - 2007.aasta 61,99%, 2011.aastaks 63%-ni.
ja vteiseks - alijaid oli arvuliselt 2007 - 550 217 võrreldes kokku 2011.aastal - 575 133. ehk ca 25 000 uut valijat.


Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele 3 kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei
osalenud nende juurdevõitmises.

Ja seda kõike olukorras, kus me olime "suurim ja tugevaim" opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.

Ning, et viimased 4 majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maaelnud erakondade ees.

Teine tähelepanek, mis neid tabeleid uurides silma jääb on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit 2 Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud 9 ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.
Pisut ümmardatuna on häälteliikumise dünaamiku järgmine - Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende 9 piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.

Ja et oleks veelgi selgem - võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see -
15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks ...

Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6% toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.

Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja 4 protsendipunkti võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 % võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laeimalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks.
Aga see on juba üks teine teema!:)
Igatahes olen ma kindle, et sellesama 9 valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26-kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti ...

Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti Vähim Tartu linnas ja enim Lääne-virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte aboluutarvudeest vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.


Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003.aastast, kuid nüüd,
paistab, on suurenemas progresseeruvalt.


Veel üks tabel, 2011.aasta valimsite wiki-lehelt, mille põgus uurimine näitab, et jõudude vahekord opositsiooni-koalisiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises kooseisus valitsust toetanud Rohelised on oma 6 kohta kaotanud Reformile-Isamaliidule, kelle kohtade arv kasvas just sama - 6 koha võrra (2-4).
Ka opositsioon jagas ümber 6 varemalt Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud 3 kohta teevadki kokku Sotside kasvanud 9 lisakohta.
Paneb lihtsalt mõtelema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis etendama opositsiooni liidri rolli. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab ...
Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus voi eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad ...
See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteianet -küsimused, on selgelt viidatud arv-read, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.

Delfi loo valguses võivad Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.

Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekreätri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks 4-st isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise 1 kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30%.

Seega on raske tõsiselt võtta ka seda Delfi lugu, sest paremal juhul räägib see aia august, halvemalt aga kogu keha räsivast gangreenist, mis seda suurt ja olulist poliitjõudu räsib.
Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea ametisse valima ega ka maha valima erakonna esimeest meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.

Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka mei toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.

Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama "kibestumises ja milles kõiges veel," aga vaevalt, et keegi viitsiks oma kenast laupäevast mõned tunnid raisata kättemaksuks nende tabelite kokku seadmiseks ja erakonna tuleviku seisukohatl oluliste küsimuste püstitamiseks. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!:)