Kellegi jaoks oli nädalapäevad tagasi ilmunud intervjuu Postimehe Arteris tühine "kättemaks", kellegi jaoks Eesti poliitika hard core, aga tähtsam on siiski see, et keegi kuskil on välja öelnud ka selle, mida väga paljud mõtlevad, aga öelda ei julge.
Targemad suudavad ka sellise kriitika toel pisutki analüüsida tehtud vigu ja neid isegi korrigeerida. Kas seda aga Keskerakonna puhul loota on, ei tea....
Möödunud nädala käigud küll seda ei kinnita. Asi läheb ikka veelgi koomilisemaks, et mitte öelda traagilisemaks.
Suur juhatus, mis olevat analüüsinud valimiste tulemust ja selle põhjuseid, erakonna kampaaniameistrite "analüüs" Delfis, mitte väga ajakirjanduse moodi Kesknädal oma "silmapaistva" intervjuuga arvult suure erakonna peasekretäriga ning kõigle krooniks poliitiline avaldus Tema enda toetuseks. My God!!!
Keskerakonna suurim probleem ei ole mitte peidus tema programmis, vaid organisatsiooni sisemises arenguvõimetuses, kultuurituses. Selle aga dikteerib tema liiderkond, selle kantud kultuur ja väärtushoiakud. Eelloetletud näited aga paranemislootust ei anna!
Seega võib mind võrrelda hambavalu või millise valuga iganes, aga võrreldes gangreeniga on see kindlasti tühine!
Kopeerin siia ka 12.märtsi Postimehe Arteris ilmunud intervjuu, et seda tulevikus kergem lugeda ja järele mõelda oleks:
Evelyn Sepp: ei taha ärgata, silmad häbi täis
12.03.2011 10:10
Priit Pullerits
Evelyn Sepp laob välja kogu tõe, miks ta kauase võitluskaaslase Edgar Savisaarega enam ühte paati ei mahu. Ega tahagi mahtuda.
Veel enne kui riigikogu valimised lahti läksid, jahmatas üldsust tõsiasi, et Keskerakond kukutas oma kauase esikõneleja Evelyn Sepa nimekirja lõppu. Vastust sellele ei teadnud isegi kogenud poliitvaatlejad. Valimiste järel kutsus Arter Sepa ülekuulamisele: mis toimub?!Kas olete aru saanud, miks tõukas Keskerakond teid nimekirjas 123. kohale?
Põhimõtteliselt mitte. Aga loomulikult võin tuletada erakonna pika ajaloo ja eelneva käitumismustri alusel selle, et niiviisi lahendatakse sisemise konkurentsi küsimusi.
Ja kes olid konkurendid?
Keskerakonnas tegid valimisnimekirja kaks või kolm inimest ning valdav osa juhatusest nägi seda esimest korda siis, kui pidi nimekirja kinnitama. Edasi võib igaüks ise mõelda.
Miks teile nii jõhkralt ja läbinähtavalt ära tehti, isegi ei üritatud seda varjata?
Meie erakonna kohta öeldakse sageli, et me ei ole strateegiliselt kuigi taiplikud ja teeme vaid taktikalisi samme – mõnikord läheb täppi, tihti ei lähe. Seekord ei olnud [nimekirja koostamine] taktikaliselt täppipanek, strateegiliselt ammugi mitte.
Mida siin täpsemalt silmas peate?
Igal erakonnal tuleb langetada taktikalisi valikuid, kuidas lahendada ühte või teist küsimust – kas see toetab pikaajalisi eesmärke või mitte. Täna on põhjust vaadata ka valimistulemuse peale ja öelda, et Keskerakond on minetamas kõiki pikaajalisi sihte.
Ehk valitseb päevapoliitiline pragmatism?
Seda on isegi veel vähem kui päevapoliitiline pragmatism.
Seega valitsevad isiklikud ambitsioonid?
Tõenäoliselt.
Küsin otse: miks te Kadri Simsonile siis ei meeldi?
Küsige tema käest.
Paistab, et Keskerakond kaalub tõsiselt Savisaare väljavahetamist, sest koos temaga ei ole kunagi opositsioonist pääsu.
Savisaar on kahtlemata vinge poliitik. Eesti on talle võlgu tänu mitme positiivse arengu eest. Küll aga on ta suure organisatsiooni juhina minetanud ammu visiooni ja missioonitunde.Ta on tohutult endasse sulgunud. Vastuolu Tallinna ja riigi vahel, mida võiks esmapilgul pidada ideoloogiliseks, on tegelikult ka Savisaare isiklik isolatsioon.Keskerakonnas süveneb samuti vastandus Tallinna ja ülejäänud erakonna vahel. Viimase nelja aastaga pole suurim opositsioonierakond kaotanud mitte ainult kohti, vaid ka hääli, mainest rääkimata.Seda ei saa õigustada sellega, et üks inimene võttis Tallinnas nii palju rohkem hääli. See ei ole missioonitundega organisatsiooni liidri jutt. Nii räägib enesesse kapseldunud ja enesekeskne poliitik, kes sipleb isiklikes probleemides. Kõik muu on ainult kuliss.Nende probleemide taustal ei taha ma tõusta hommikul, silmad häbi täis, ja ma ei näe ka mingit põhjust jätta see välja ütlemata.
Ometi olite aastaid Savisaarega nagu paarisrakend. Olite sisuliselt tema kõneisik.
Ma ei näe muud võimalust kui see, et koostööd tehakse võrdsetel ja ausatel alustel ja selle töö mõte on mõistlik.
Mind kutsus riigikokku tööle Siiri Oviir 1996. Keskerakonda astusin 1998. Noori tegusaid särasilmseid inimesi on Keskerakond alati osanud otsida, aga ta ei oska nendega hiljem midagi peale hakata.
Siis, kui nad küpseks saavad ja oma peaga mõtlema hakkavad?
Tundub küll, jah. See näitab midagi juhtide kohta, kui ainuke mõeldav koostöövorm on kõigega leppiv allumine.
Mis hetkest hakkasid te teed Savisaarega lahku kiskuma?
See protsess on olnud väga keeruline ja pikk, pikem kui üks parlamendiperiood. Siin ei ole süüdi üks inimene ega üks küsimus. Me hindame liidreid ikkagi selle järgi, kas neil on plusse rohkem kui miinuseid. Aga mingil hetkel tundub, et miinused kaaluvad kõik muu üles.
Arvan, et Eestis ei ole terve mõistusega inimest, kes vaataks protsesse, mis Keskerakonnas toimuvad, ja ütleks, et need jäävad plusspoolele.
Kas teie püüdsite Savisaart kuidagi mõjutada või on see võimatu?
Sageli on ainus võimalus pilti muuta isikliku eeskujuga. Arvan, et minust on tänaseks kasvanud sirge selja, selge sõna ja silmavaatega inimene.
Oma blogis kirjutasite, et Keskerakonna programm on propagandamaiguga muinasjutt. Otsustasite tegeliku arvamuse välja laduda?
Mulle tundub, et enamik erakondade programme on samas žanris. Sõnastatakse lubadusi, mitte nende täitmiseks vajalikke lahendusi.
Seni kirjutasite sellele programmile alla, aga neil valimistel enam mitte. Miks?
Igal eliidil peaks olema oma roll või vastutus ühiskonna ees laiemalt. Kui see eliit teeb aga täpselt sama, mida aastal 2007 või 2003, ja jätab kõrvale kogu viimaste aastate õppetundide pagasi, mille ta paratamatult sai, ja räägib seejuures ikka oma vastutustundest Eesti riigi ees, siis ma küsiks: kui kaua võib vaid rääkida?!
Kas see tähendab, et seni mängisite pettust ja muinasjutu puhumist kaasa?
Usk ja lootus paremasse homsesse on meis küllap kõigis olemas. Kuid kuskilt jookseb usutavuse punane piir. Seega, vähem või rohkem alateadlikult mängisin jah.
Sest teisiti ei saa – ei valita?
Kui erakondadel üldse valimisprogramm puudub, ei saa nad ju minna valimistele. Aga omades sajaprotsendilist opositsiooni potentsiaali, nagu on Keskerakonnal, kuid minnes kaasa veelgi populistlikuma või räigema ülepakkumisega, kaevatakse endale pikas plaanis veelgi sügavamat usaldusväärsuse kaotamise auku.
Tõsi, paljud probleemid, millest programm räägib, ongi väga valusad ja kiireid lahendusi nõudvad, kuid liiga tihti puudub lubajatel igasugune sisemine valmisolek ja ettekujutus, kuidas ja mille arvelt neid lubadusi lahendada.
Teen õige järelduse, kui ütlen, et te ei usu enam sellesse, mida Keskerakond teeb?
Visioon paremast sotsiaalsest riigist on võimalik, aga minu jaoks on kadunud ära ühendus nende inimeste eesmärkide vahel, kes sellest räägivad ja kes saavad selleks midagi ära teha ning peaksid tegema. Ma ei näe enam ammu sisemist põlemist ega usku organisatsiooni, et seatud eesmärke ja lubadusi realiseerida. See nõuaks esmalt paljude asjade muutmist iseenda juures.
Saan aru, et usk Keskerakonna liidrite teovõimesse on teil minimaalne. Kas nii?
Jah. Ja minu meelest pole erakonna programm suures osas pandud kokku mitte reaalsest valmisolekust seda ellu viia, vaid soovist saada mandaat selleks, et vanaviisi edasi eksisteerida. Organisatsiooni tohutu kapseldumine ja sissepoole pööratus on see, mis teeb mulle haiget, nagu seegi, et keegi selle eest ei vastuta.
Nii et olete pettunud erakonna juhtides, mitte erakonnas?
Just.
Miks siis mitte erakonna silt oma rinna peal välja vahetada?
Probleem ei ole sildis, vaid selles, mis selle taga on. Silt rinnal ei ole see, mis mulle liiga teeb. Lõppude lõpuks on Keskerakond formaalselt poliitiline jõud, kes esindab või peaks esindama seda osa ühiskonnast, kes väärib ja vajab märksa tugevamat esindatust kui seni.Mulle isiklikult tundub, et tegemist on justkui nende usalduse ja häälte varastamisega, millega Keskerakond on tegelenud liiga kaua.
Valimiskaotuse järel hõiskasite: «Elagu uus vabadus!» Oli see rõõm sellest, et olete orjusest prii?
Suudan prognoosida, millisel tasemel ja millist rolli hakkab riigikogus etendama Keskerakonna fraktsioon, ja ma tõesti tunnen suurt kergendust, et mul ei ole selles teatris rolli. Siiralt.
Kas see tähendab, et kõik, kes pääsesid Keskerakonna ridades riigikokku, peaksid tundma piinlikkust?
Ei. Loodan, et mitte. Usun, et nad suudavad käituda riigikogus väärikal viisil, kus neil on senisest kindlasti veelgi raskem, aga küll nad hakkama saavad.
Loen meie vestlusest välja, et kõik need aastad olete pidanud kandma maski.
Poliitika ei ole isiklik, vaid avalik asi. Kõik, mis tehakse, ei saa alati kõigile meeldida ega peagi meeldima. Kuid see ei tohiks muutuda ka asjaks iseeneses. Selle teadmisega hakkama saamiseks on poliitikutel kindlasti kapis hulk maske, ja kindlasti on mulgi neid rohkem kui üks, aga olen ikka väga palju aastaid suutnud hoida sirgeseljalist ja ilma maskideta joont.
Ja selle eest nüüd karistada saanud?
Seda võib nii tõlgendada küll.
Milline on tegelik Evelyn Sepp?
Elurõõmus ja elujanuga.
Mis edasi saab?
Isegi kui mul oleks pintsel, ei oskaks ma tulevikku visandada. Krokii on alles nii toores.
Kas teie kohta võib öelda, et olete nende valimiste kuulsaim kaotaja?
Arvan, et olen nende valimiste kõige suurem võitja. Ma olen ikkagi strateeg, mitte taktik.
Ja mis oli see, mida ma ei osanud küsida?
Seda, kas ma olen kibestunud, pettunud või solvunud? Ei ole!
On asju, näiteks sõprus ja usaldus ja lugupidamine, mida ei saa vahetada rahaks ja mida ei tohiks vahetada ka häälte vastu.
2 küsimust
Keskerakonna aseesimees Kadri Simson, miks paigutasite Evelyn Sepa valimistel nimekirja lõppu?
Mina ei paigutanud teda lõppu. Minult küsiti soovitust, millised riigikogu liikmed on oma tööga ära teeninud selle, et nad on erakonna esi-20s. Pean tunnistama, et Evelyn Sepp minu arvates nende hulka ei kuulunud. Ta puudus viimasel neljal aastal väga palju riigikogu istungitelt ja fraktsiooni töökoosolekutelt. Meie [erakonna] 29 riigikogu saadiku seas oli teisi, kes panustasid palju rohkem.
Miks maandus Sepp alles 123. kohale?
Nimekiri on 125 nime pikk ja see ei ole meie jaoks edetabel. Nimekirja lõpus oli inimesi, kelle kohta mul on ainult kiidusõnu, näiteks Toomas Varek. Sellises seltskonnas ei peaks keegi ennast halvasti tundma.Evelyn oli valimisringkonnas, kus valituks saamiseks oli kvalifikatsiooninorm erakordselt madal, kõigest 600 häält. See näitab, et tal olid kõik võimalused riigikokku saamiseks. Ta lihtsalt jooksis lati alt läbi.
Kas teate, et...Evelyn Sepp (38)...• kogus riigikogu valimistel 414 häält, eelmistel valimistel sai ta 565 häält, omal kahel esimesel valimisel vastavalt 86 ja 292 häält;• on kahe alaliidu, Eesti Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Ujumisliidu president;• on osalenud 2008 saates «Tantsud tähtedega» (koos Marko Kiigajaaniga) ja 2010 saates «Laulud tähtedega» (koos Margus Vaheriga).
