17.3.11

Evelyn Sepp: tõde on valus kuulata ...


Kellegi jaoks oli nädalapäevad tagasi ilmunud intervjuu Postimehe Arteris tühine "kättemaks", kellegi jaoks Eesti poliitika hard core, aga tähtsam on siiski see, et keegi kuskil on välja öelnud ka selle, mida väga paljud mõtlevad, aga öelda ei julge.



Targemad suudavad ka sellise kriitika toel pisutki analüüsida tehtud vigu ja neid isegi korrigeerida. Kas seda aga Keskerakonna puhul loota on, ei tea....


Möödunud nädala käigud küll seda ei kinnita. Asi läheb ikka veelgi koomilisemaks, et mitte öelda traagilisemaks.


Suur juhatus, mis olevat analüüsinud valimiste tulemust ja selle põhjuseid, erakonna kampaaniameistrite "analüüs" Delfis, mitte väga ajakirjanduse moodi Kesknädal oma "silmapaistva" intervjuuga arvult suure erakonna peasekretäriga ning kõigle krooniks poliitiline avaldus Tema enda toetuseks. My God!!!




Keskerakonna suurim probleem ei ole mitte peidus tema programmis, vaid organisatsiooni sisemises arenguvõimetuses, kultuurituses. Selle aga dikteerib tema liiderkond, selle kantud kultuur ja väärtushoiakud. Eelloetletud näited aga paranemislootust ei anna!






Seega võib mind võrrelda hambavalu või millise valuga iganes, aga võrreldes gangreeniga on see kindlasti tühine!


Kopeerin siia ka 12.märtsi Postimehe Arteris ilmunud intervjuu, et seda tulevikus kergem lugeda ja järele mõelda oleks:




Evelyn Sepp: ei taha ärgata, silmad häbi täis

12.03.2011 10:10



Priit Pullerits

Evelyn Sepp laob välja kogu tõe, miks ta kauase võitluskaaslase Edgar Savisaarega enam ühte paati ei mahu. Ega tahagi mahtuda.



Veel enne kui riigikogu valimised lahti läksid, jahmatas üldsust tõsiasi, et Keskerakond kukutas oma kauase esikõneleja Evelyn Sepa nimekirja lõppu. Vastust sellele ei teadnud isegi kogenud poliitvaatlejad. Valimiste järel kutsus Arter Sepa ülekuulamisele: mis toimub?!Kas olete aru saanud, miks tõukas Keskerakond teid nimekirjas 123. kohale?


Põhimõtteliselt mitte. Aga loomulikult võin tuletada erakonna pika ajaloo ja eelneva käitumismustri alusel selle, et niiviisi lahendatakse sisemise konkurentsi küsimusi.


Ja kes olid konkurendid?


Keskerakonnas tegid valimisnimekirja kaks või kolm inimest ning valdav osa juhatusest nägi seda esimest korda siis, kui pidi nimekirja kinnitama. Edasi võib igaüks ise mõelda.


Miks teile nii jõhkralt ja läbinähtavalt ära tehti, isegi ei üritatud seda varjata?


Meie erakonna kohta öeldakse sageli, et me ei ole strateegiliselt kuigi taiplikud ja teeme vaid taktikalisi samme – mõnikord läheb täppi, tihti ei lähe. Seekord ei olnud [nimekirja koostamine] taktikaliselt täppipanek, strateegiliselt ammugi mitte.


Mida siin täpsemalt silmas peate?


Igal erakonnal tuleb langetada taktikalisi valikuid, kuidas lahendada ühte või teist küsimust – kas see toetab pikaajalisi eesmärke või mitte. Täna on põhjust vaadata ka valimistulemuse peale ja öelda, et Keskerakond on minetamas kõiki pikaajalisi sihte.


Ehk valitseb päevapoliitiline pragmatism?


Seda on isegi veel vähem kui päevapoliitiline pragmatism.


Seega valitsevad isiklikud ambitsioonid?


Tõenäoliselt.


Küsin otse: miks te Kadri Simsonile siis ei meeldi?


Küsige tema käest.


Paistab, et Keskerakond kaalub tõsiselt Savisaare väljavahetamist, sest koos temaga ei ole kunagi opositsioonist pääsu.


Savisaar on kahtlemata vinge poliitik. Eesti on talle võlgu tänu mitme positiivse arengu eest. Küll aga on ta suure organisatsiooni juhina minetanud ammu visiooni ja missioonitunde.Ta on tohutult endasse sulgunud. Vastuolu Tallinna ja riigi vahel, mida võiks esmapilgul pidada ideoloogiliseks, on tegelikult ka Savisaare isiklik isolatsioon.Keskerakonnas süveneb samuti vastandus Tallinna ja ülejäänud erakonna vahel. Viimase nelja aastaga pole suurim opositsioonierakond kaotanud mitte ainult kohti, vaid ka hääli, mainest rääkimata.Seda ei saa õigustada sellega, et üks inimene võttis Tallinnas nii palju rohkem hääli. See ei ole missioonitundega organisatsiooni liidri jutt. Nii räägib enesesse kapseldunud ja enesekeskne poliitik, kes sipleb isiklikes probleemides. Kõik muu on ainult kuliss.Nende probleemide taustal ei taha ma tõusta hommikul, silmad häbi täis, ja ma ei näe ka mingit põhjust jätta see välja ütlemata.


Ometi olite aastaid Savisaarega nagu paarisrakend. Olite sisuliselt tema kõneisik.


Ma ei näe muud võimalust kui see, et koostööd tehakse võrdsetel ja ausatel alustel ja selle töö mõte on mõistlik.

Mind kutsus riigikokku tööle Siiri Oviir 1996. Keskerakonda astusin 1998. Noori tegusaid särasilmseid inimesi on Keskerakond alati osanud otsida, aga ta ei oska nendega hiljem midagi peale hakata.


Siis, kui nad küpseks saavad ja oma peaga mõtlema hakkavad?


Tundub küll, jah. See näitab midagi juhtide kohta, kui ainuke mõeldav koostöövorm on kõigega leppiv allumine.


Mis hetkest hakkasid te teed Savisaarega lahku kiskuma?


See protsess on olnud väga keeruline ja pikk, pikem kui üks parlamendiperiood. Siin ei ole süüdi üks inimene ega üks küsimus. Me hindame liidreid ikkagi selle järgi, kas neil on plusse rohkem kui miinuseid. Aga mingil hetkel tundub, et miinused kaaluvad kõik muu üles.

Arvan, et Eestis ei ole terve mõistusega inimest, kes vaataks protsesse, mis Keskerakonnas toimuvad, ja ütleks, et need jäävad plusspoolele.


Kas teie püüdsite Savisaart kuidagi mõjutada või on see võimatu?


Sageli on ainus võimalus pilti muuta isikliku eeskujuga. Arvan, et minust on tänaseks kasvanud sirge selja, selge sõna ja silmavaatega inimene.


Oma blogis kirjutasite, et Keskerakonna programm on propagandamaiguga muinasjutt. Otsustasite tegeliku arvamuse välja laduda?


Mulle tundub, et enamik erakondade programme on samas žanris. Sõnastatakse lubadusi, mitte nende täitmiseks vajalikke lahendusi.


Seni kirjutasite sellele programmile alla, aga neil valimistel enam mitte. Miks?


Igal eliidil peaks olema oma roll või vastutus ühiskonna ees laiemalt. Kui see eliit teeb aga täpselt sama, mida aastal 2007 või 2003, ja jätab kõrvale kogu viimaste aastate õppetundide pagasi, mille ta paratamatult sai, ja räägib seejuures ikka oma vastutustundest Eesti riigi ees, siis ma küsiks: kui kaua võib vaid rääkida?!


Kas see tähendab, et seni mängisite pettust ja muinasjutu puhumist kaasa?


Usk ja lootus paremasse homsesse on meis küllap kõigis olemas. Kuid kuskilt jookseb usutavuse punane piir. Seega, vähem või rohkem alateadlikult mängisin jah.


Sest teisiti ei saa – ei valita?


Kui erakondadel üldse valimisprogramm puudub, ei saa nad ju minna valimistele. Aga omades sajaprotsendilist opositsiooni potentsiaali, nagu on Keskerakonnal, kuid minnes kaasa veelgi populistlikuma või räigema ülepakkumisega, kaevatakse endale pikas plaanis veelgi sügavamat usaldusväärsuse kaotamise auku.

Tõsi, paljud probleemid, millest programm räägib, ongi väga valusad ja kiireid lahendusi nõudvad, kuid liiga tihti puudub lubajatel igasugune sisemine valmisolek ja ettekujutus, kuidas ja mille arvelt neid lubadusi lahendada.


Teen õige järelduse, kui ütlen, et te ei usu enam sellesse, mida Keskerakond teeb?


Visioon paremast sotsiaalsest riigist on võimalik, aga minu jaoks on kadunud ära ühendus nende inimeste eesmärkide vahel, kes sellest räägivad ja kes saavad selleks midagi ära teha ning peaksid tegema. Ma ei näe enam ammu sisemist põlemist ega usku organisatsiooni, et seatud eesmärke ja lubadusi realiseerida. See nõuaks esmalt paljude asjade muutmist iseenda juures.


Saan aru, et usk Keskerakonna liidrite teovõimesse on teil minimaalne. Kas nii?


Jah. Ja minu meelest pole erakonna programm suures osas pandud kokku mitte reaalsest valmisolekust seda ellu viia, vaid soovist saada mandaat selleks, et vanaviisi edasi eksisteerida. Organisatsiooni tohutu kapseldumine ja sissepoole pööratus on see, mis teeb mulle haiget, nagu seegi, et keegi selle eest ei vastuta.


Nii et olete pettunud erakonna juhtides, mitte erakonnas?


Just.


Miks siis mitte erakonna silt oma rinna peal välja vahetada?


Probleem ei ole sildis, vaid selles, mis selle taga on. Silt rinnal ei ole see, mis mulle liiga teeb. Lõppude lõpuks on Keskerakond formaalselt poliitiline jõud, kes esindab või peaks esindama seda osa ühiskonnast, kes väärib ja vajab märksa tugevamat esindatust kui seni.Mulle isiklikult tundub, et tegemist on justkui nende usalduse ja häälte varastamisega, millega Keskerakond on tegelenud liiga kaua.


Valimiskaotuse järel hõiskasite: «Elagu uus vabadus!» Oli see rõõm sellest, et olete orjusest prii?


Suudan prognoosida, millisel tasemel ja millist rolli hakkab riigikogus etendama Keskerakonna fraktsioon, ja ma tõesti tunnen suurt kergendust, et mul ei ole selles teatris rolli. Siiralt.


Kas see tähendab, et kõik, kes pääsesid Keskerakonna ridades riigikokku, peaksid tundma piinlikkust?


Ei. Loodan, et mitte. Usun, et nad suudavad käituda riigikogus väärikal viisil, kus neil on senisest kindlasti veelgi raskem, aga küll nad hakkama saavad.


Loen meie vestlusest välja, et kõik need aastad olete pidanud kandma maski.


Poliitika ei ole isiklik, vaid avalik asi. Kõik, mis tehakse, ei saa alati kõigile meeldida ega peagi meeldima. Kuid see ei tohiks muutuda ka asjaks iseeneses. Selle teadmisega hakkama saamiseks on poliitikutel kindlasti kapis hulk maske, ja kindlasti on mulgi neid rohkem kui üks, aga olen ikka väga palju aastaid suutnud hoida sirgeseljalist ja ilma maskideta joont.


Ja selle eest nüüd karistada saanud?


Seda võib nii tõlgendada küll.


Milline on tegelik Evelyn Sepp?


Elurõõmus ja elujanuga.


Mis edasi saab?


Isegi kui mul oleks pintsel, ei oskaks ma tulevikku visandada. Krokii on alles nii toores.


Kas teie kohta võib öelda, et olete nende valimiste kuulsaim kaotaja?


Arvan, et olen nende valimiste kõige suurem võitja. Ma olen ikkagi strateeg, mitte taktik.


Ja mis oli see, mida ma ei osanud küsida?


Seda, kas ma olen kibestunud, pettunud või solvunud? Ei ole!

On asju, näiteks sõprus ja usaldus ja lugupidamine, mida ei saa vahetada rahaks ja mida ei tohiks vahetada ka häälte vastu.


2 küsimust

Keskerakonna aseesimees Kadri Simson, miks paigutasite Evelyn Sepa valimistel nimekirja lõppu?


Mina ei paigutanud teda lõppu. Minult küsiti soovitust, millised riigikogu liikmed on oma tööga ära teeninud selle, et nad on erakonna esi-20s. Pean tunnistama, et Evelyn Sepp minu arvates nende hulka ei kuulunud. Ta puudus viimasel neljal aastal väga palju riigikogu istungitelt ja fraktsiooni töökoosolekutelt. Meie [erakonna] 29 riigikogu saadiku seas oli teisi, kes panustasid palju rohkem.


Miks maandus Sepp alles 123. kohale?


Nimekiri on 125 nime pikk ja see ei ole meie jaoks edetabel. Nimekirja lõpus oli inimesi, kelle kohta mul on ainult kiidusõnu, näiteks Toomas Varek. Sellises seltskonnas ei peaks keegi ennast halvasti tundma.Evelyn oli valimisringkonnas, kus valituks saamiseks oli kvalifikatsiooninorm erakordselt madal, kõigest 600 häält. See näitab, et tal olid kõik võimalused riigikokku saamiseks. Ta lihtsalt jooksis lati alt läbi.



Kas teate, et...Evelyn Sepp (38)...• kogus riigikogu valimistel 414 häält, eelmistel valimistel sai ta 565 häält, omal kahel esimesel valimisel vastavalt 86 ja 292 häält;• on kahe alaliidu, Eesti Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Ujumisliidu president;• on osalenud 2008 saates «Tantsud tähtedega» (koos Marko Kiigajaaniga) ja 2010 saates «Laulud tähtedega» (koos Margus Vaheriga).

13.3.11

Evelyn Sepp: lustin rumala jutu aadressil



Kui 16.jaanuaril pärast Keskerakonna valimisnimekirjade avalikustamist suur skandaal puhkes, andis Keskerakond ajakirjanduse vahendusel ametliku selgituse sellele peasekretäri suu läbi. Nüüd, peale valimisi kuulutas puhast tõde erakonna aseesimees Kadri Simson. Lugesin tema kommentaari 12.märtsi Postimehe Arteris ja nüüd lustin küll mõnda aega selle aadressil. Tehke teie sama kui suudate:)





Nimelt olevat mu 123.koht erakonna valimisnimekirjas paar kuud hiljem seletatav mitte sellega, et erakond soovis "kaunistada oma nimekirja tagumist osa" nagu teatas varem Priit Toobal, vaid hoopis sellega, et mu "tööpanus Riigikogus oli väike", võrreldes ülejäänul 27 uuesti kandideerinud kolleegiga. Sh ühega, kelle "tööpanus" oli veel väiksem ja kes teenis ära veelgi suurema kolleeg Simsoni isikliku pahameele :):)





Õnneks, peab aga erapooletult ja kiretult tööpanuse üle Riigikogus arvestust Riigikogu Kantselei, kes koostab vastavat tabelit, milles kirjas ja kokku loetud kõik, mida saadikud selles kogus teevad ja mille ma nüüd kohe siia ka lingin. Nagu igaüks ise näha võib, on see sedavõrd kõnekas, et kommentaaridetagi on tegelikult kõik selge ja puust ja punaselt ette kantud ning jutt vähesest tööpanusest on abitu ja koomiline, ega vaja ka minupoolset täiendavat selgitust.:)





Paar tabelit selgitavat kommentaari siiski veel - nimelt Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase (nagu ka kõigi teiste Riigikogu juhatuse liikmete puhul) tuleb arvestada seda, et iga kord, kui ta istungit juhtides kellelegi sõna andis, läks see statistikasse kirja sõnavõtuna, samuti ka näiteks fraktsiooni esimees Kadri Simsoni puhul kui ta näiteks fraktsiooni nimel 10-minutilist vaheaega küsis, mida ta nende aastate jooksul kümneid tunde kokku tegi. Arvestada tuleb ka sellega, et mitte kõik kolleegid ei olnud ametis täit koossiseu ja seetõttu pole nende panus ka arvuliselt võrreldav teistega.





Aga tabel ise nüüd siin.

Lustige teiegi täiega, ja mõelge, millega meie palavalt armastatud fraktsiooni esimees tegelikkuses tegeleb ja palju lähevad talle korda erakonna ees seisvad reaalsed, mitte tema isiklikud probleemid ...





Kui see ei ole töö, mida Keskerakond hindab, siis oleks kindlasti kõigil, minul sh huvitav teada, mis on see "töö", mida siis hinnatakse .



Ja veel üks ülevaade, mis samuti näitab suures plaanis ja eriti selle eelenva tabeliga koos analüüsides opositsioonisaadikute tööpanust erakonna seisukohtade kaitsmisel ja selgitamisel. See on ETA meediamonitooring.

Tabel kajastab ajavahemikku 2.aprill 2007 kuni 13.märts 2011. Siingi on täiendavad kommentaarid liigsed ...

Üldse on Keskerakonna fraktsiooni sel perioodil meedias mainitud 24646 korda. Ja alljärgnevalt kordi saadikute kaupa. Sellest:


3214 – Kadri Simson
3119 – Evelyn Sepp
2981 - Ain Seppik
2717 - Jüri Ratas
1948 – Mailis Reps
1907 – Kalle Laanet
1647 – Aivar Riisalu
1439 – Marika Tuus
1398 – Heimar Lenk
1173 – Arvo Sarapuu
1129 – Toomas Varek
1112 – Jaak Aab
1088 – Lembit Kaljuvee
1004 – Enn Eesmaa
931 – Kalev Kallo
884 - Vladimir Velman
829 – Olga Sõtnik
799- Lauri Laasi
711- Inara Luigas
672. - Valeri Korb
475 – Eldar Efendijev
538 – Toivo Tootsen
526 - Rein Ratas
517 – Helle Kalda
460 – Tiit Kuusmik
325 – Georg Pelisaar
264 – Nelli Privalova
177 – Nikolai Põdramägi



Lõpetuseks - ärge nähke nüüd ja edasipidigi vaeva
mingite keeruliste skeemide väljamõtlemise ja vandenõuteooriate
nuputamisega. Samuti ärge vaadake ka eelolevatel kuudel mossitamisi mulle otsa, kui Tallinna Linnavolikogu hakkab arutama Keskerakonna saatust linnajuhtimise juures. Annan oma panuse nii nagu ma seda kõik need eelnevad aastad teinud olen.


Kuid kuna tegemist on erakonnaga, kes arvab saavat endale eelnevalt
kirjeldatud jama lubada oma siseelu korraldamisel, mis võtab
meilt suure osa jõust, ideedest ja koostöövaimust, siis mis seal
ikka. Eks keegi pea ka selle eest vastutama.


Ütlesin Postimehe Arteris nii mõndagi selliste tendentside kohta. Nagu ka seda, et minumeelest on see valijate usalduse ja häälte varastamine selleks, et ise vanaviisi edasi eksisteerida. Kadumas on siht ja visioon pikemaks ja ilmselt ka huvi muuks, kui isiklikeks ambitsioonideks.
Sellest aga on tõesti kahju!

3.3.11

Evelyn Sepp: peatage terve mõistuse defitsiit!



Olin valimiskampaania alul dilemma ees. Programmi koostanud inimestega vaidlesin mitmel korral, tegelikult olen seda ka varem teinued, selle üle, et mis zhanr see dokument on. Kas see on propaganda või on see tegutsemisjuhis. Nemad püüdsid väita, et viimane, aga noh, siis tahaks seal ju näha ka analüüse, ja lahenduskäike. Eriti lahenduskäike. Lihtsalt lubadusest raha siia ja sinna panna jääb millegi ärategemiseks väheseks. Kuskilt peab see raha reaalselt tulema, et kuskile edasi minna ... Ja olgu meie tipud nii võimsad ja võimukad kui tahes, uskumisest neisse ei ole piisa kui lahenduskäigud ei ole realistlikud ja raha juurde trükkida ka ei saa!

Õige vastus on seega, et tegu on pigem muinasjutuzhanriga, millel kõva propaganda mekk mann. Muidugi on neis dokumentides palju juttu valusatest probleemidest, aga nende kirjeldamisest ja igale poole raha lubamisest ju ka nagu midagi ei muutu. Ja nii ei olegi erakonnad ja kardevalt ka Eesti valijad neid programme vaadates ning lisaks ka majanduskriisi tagajärgi meenutades suurt millestki õppinud.


Pigem sõnastatakse neisse külma kõhuga jätkuvalt eeldatavate valijagruppide ootused ja siis läheb lahti. Unistada pole ju keegi keelanud, aga reaalsusega on neil vähe pistmist ...


Viimastel päevadel ajab mind aga lausa hulluks tele- ja raadioreklaamide kõla. Võib kindel olla ja sõlmime lepingu. Appppppiiiiii! Kas teil häbi ei ole!?

Mõni topib oma flaierile tekste sellest, mida ta mitte kunagi teinud ei ole, sest polnud sel ajal isegi Riigikogus seda tegemas. Piinlik on. Oi kui piinlik on. Mõni ajab lihtsalt pläma, mõni põletab muul viisil maksumaksja raha kampaaniaks. Määritud on absoluutselt kõik

Häälte ostmiseks ei ole ju vaja muud kui ainult raha ja Ljoshat. Nii oli see kolleeg Sester puhul. Ja siis ronib proua akadeemiks ise õhtul kümneid või sadu kordi teleekraanile sellist kampa kiitma ja reklaamima...Nagu Ivo Linnagi. Kas ta ikka teab, paljudel Eesti inimestel senini digitele ei tööta, mida ta viimati loodetavasti korraliku honorari eest promos!? Nüüd siis poliitika. Oi kui odav see on ...


Eile lugesin kuskilt ka koolilaste varivalimistest Tartus, mille eriti "aateline" mees, haridusminsiter Tõni Lukas, koguni, koos oma jüngritega poliitipalganiks keeras ja mille peale koolilapsed sügavalt pettunud olid.

Miks nii meeleheitlikult, härrased!?


Mõned aastad tagasi olin ühel parlamendi simulatsioonimängul ja sain pehmelt öeldes shoki, kui enamikus veel gümnasistid "moodustasid koalitsiooni" sellel põhjal, kes kellega parasjagu armusuhtes on. Vot siis nii palju poliitilistest eeskujudest jms. ...

Keskerakonna kampaaniast ma siinkohal ei räägi, sest seda ei ole lihtsalt. Aga raha ei näi see-eet probleemiks olevat valitsuserkaondadel.
Mõista-mõista, kuidas see küll nii juhtub, et võlad kaovad välgukiirusel ja igast 10 reklaamist 9 on peaministripartei omad...

Tõesti huvitav!


Täna juhib Postimees muide samale probleemile või dilemmale tõsisemalt tähelepanu: http://www.e24.ee/?id=396645



Mõni päev tagasi sedastas EPL, et juba palju aastaid läheb suurem osa ja tähelepanu neile peredele ja lastele, kes Eesti mõistes on niigi rikkad ja endaga hästi toimetulevad. Aga mis sest muutub? Puruvaesed maapiirkonnad annavad ikka oma hääle kogu selle jama jätkumisele. Või siiski?

Kohati on seda raske mõista. Sest adekvaatsed analüütikud, spetsialistid jt. räägivad päevast-päeva sellest, et ega ikka ei saa küll rohkem avalikke teenuseid osutada, teid, kooliharidust, meditsiini jms. arendada kui eelarveraha vähendatud maksude näol väheneb, aga ei õpita sest midagi!:) Ei mööda pea päevagi kui ei ilmuks mõni süvaanalüüs olgu siis Praxise või mõne teise ekspertgrupi poolt, mis põrmustab järjekordse osa valimisprogrammidest pea täielikult.

Ka olemasolev olukord ei näi nendes analüüsides üldsegi nii roosiine, et seda peaks iga hinna eest säilitada püüdma ... Otse vastupidi - põhimõtteliselt on Eesti kõigis võtmevaldkondades täiesti jätkusuutmatu ...


Nii et oma isikliku dilemaa lahendamiseks EI LUBA MA MITTE MIDAGI kõlavat, peale oma isikliku aususe ja meelekindluse. Täna on Eesti lihtsalt olukorras, kus loosungitel ei ole kohta. Vaja on keerulisi lahendusi, mitte tühje lubadusi!

1.3.11

Evelyn Sepp: kampaaniamuljed 1


Kurb on see, et ilmselt mitmel erineval põhjusel mööduvad seekordsed valimised nii, et nad nagu polekski toimunud ja kampaanias puudub keskne sisu ning teema. Samas on mul endal oma isiklikku kampaaniat küll lust teha. Abiks on mul väike ja toimekas tiim ja kurta pole küll millegi v.a. külma ilma üle.


Inimesed ei riidle, ei viska asjadega, ei sülita, ei sõima. Üldiselt on kõik ok.


Mõistagi on reaktsioonid erinevad. Mõni on üllatunud, mõni jutukas, paljud tunnevad ära ja soovivad edu, paar korda on suisa küsitud, et kuidas ma niimoodi ise endale reklaami teen. Olen siis seletanud, et kes siis veel peaks mind paremini tundma ja tutvustama kui mitte mina ise.


Täna oli lõbus seik ühe Säästumarketi juures. Soliidne proua imestas, et Teie, siin, Säästumarketi juures. Vastasin selle peale, et kõlbab mul sellest poest ostmas käia, kõlbab mul selle ees oma valimismaterjali ka jagada. Tema siis teatas, et temal küll ei kõlba osta sealt. Et kell 12 pole ikka kaupa veel tulnud ja muidu pidi ka kvaliteediga kidur olema. No arutasime siis veel asja ja leidsime, et ega linnapea ja ka peaminister saa keelata omanikul kehva äri teha. Kui ikka teenida oma poes ei taha, siis ei taha...


Teine lõbus seik oli ühe neiuga. Esmalt tuiskas poodi ja kui kaup tehtud oli, tuli ise ja küsis mõne küsimuse. Imestas samuti, et miks ma ise enda materjali jagan ja mida ma luban. Ja kas ma ise ka usun neid lubadusi.


Andsin siis oma flaieri ja ütlesin, et lugegu ise, et ma ei luba suurt midagi, sest ma tõesti arvan, et täna on Eesti olukorras nagu tulekahjus, kus pole aeg rääkida sellest, kuidas me uue ja suurema maja ehitame, vaid kus tuleb reaalselt tuld kustutada.


Tähendab, et rääkida tuleb küll, aga nende juttude formaat pole valimisloosungid ega flaierid. Visioonid ja tegevuskavad olgu sisulised, realistlikud ja põhjalikud ikka.


Neiu võttis flaieri, vaatas ikka umbuskselt mind, luges selle läbi ja mulle vähemalt tundus, et jäi tõsiselt mõtlema. Loodan, et tema oli just see noor ja terve mõistusega inimene, kes oskab hinnata ka sellist asusust.


Igatahes läksime me lahku rahuloluga tema ilmes... Ilmselt minu omas ka!


Pärastlõunal oli mul veel kohtumine koolilastega. 9.klass. Aga nii asjalikke ja tarku küsimusi, ei ole mult ammu enam küsitud. Mul oli hea meel püüda vähemalt sama sisukalt vastata. Kui uue Eesti lapsed kasvaksid kõik mõtlemiselt nii teravaks ja kaalukaks ja sisuliseks, oleks Eestil veel lootust ...


Rääkisime muide hindadest, palkadest,eurost jms.


20.2.11

Evelyn Sepp: toeta Haapsalu Väikelastekodu!


Selleks, et üks ilus pühapäev sellise traagilise uudisega lõpeb, ei saa keegi valmis olla. Haapsalu Väikelastekodu põleng ja ohvite arv võtavad igatahes hingetuks.

Llähemad päevad võivad küll tuua selgust sellesse, mis ja miks juhtus, kuid see ei muuda olematuks fakti, et selles katastroofis on hukkunud juba vähemalt 10 last.

Olgu öeldud, et selles lastekodus on puudega lapsed. Nii liikumis- kui ka vaimupuudega väikesed hoolealused ja võib vaid ette kujutada seda, mis seal tegelikult juhtus. Õigemini seda, et seda ei suudagi ette kujutada ...


Mõistagi ei võta ükski annetus inimestelt valu, aga aidata võib ikka. Nii et aita ise, võta sõbrad kokku ja pea plaani, kas ehk annab veel midagi teha selleks, et normaalne või selle lähedane elurütm selles asenduskodus taastuks ja need väikesed lapsed ning perosnal sellest shoikist võimlaikult kiiresti taastuks ...


Sellepärast lisan siia ka Lastekodu konto, ms asub Rahandusminsiteeriumis.

Selle lingi vahendas internetis olev heategevuskeskkond Help.ee : Haapsalu Väikelastekodu

Kuidas Sina aidata saad?

Rahandusministeerium a/a 10220028801019Viitenumber: 2500021228

1.2.11

Evelyn Sepp: muidugi lubame - kõike lubame!:)

Mõistagi kuulub valimiste ajal kohustuslikku programmi ka valimisseaduste muutmine. Ja kui muuta just ei õnnestu, siis vähemalt selle lubamine. Ja kui isegi lubada ei taheta, siis selle üle arutamine vähemalt. Eks see viimane olegi muidugi vajalik.

Nüüd pisut ideest, mille käis mõni aeg tagasi välja kolleeg Mart Nutt. PM vahendusel:

Esiteks, et vaja oleks üeriigilised nimekirjad reastada ümber saadud häälte arvu (arvestades ringkondade erinevat suurust - nende kaalu järgi, s.t. arvutada tuleks osakaal);

Teiseks, et nimekirjad tasuks reastada tähestikulises järjekorras; Seda siis nii ringkonna kui üleriigilised nimekirjad ning, et

kaotada tuleks d'Hondti kordaja, mis annab tänaseks vaid väikese eelise nn võitnud nimekirjale, kelle kasuks jagatakse siis väikese eelise korras pisut rohkem hääli ümber nö prügikasti läinutest;

Mis siis õiguspoolest juhtuks või millised võiksid olla arengud?

Muidugi on oluline, et arvutataks nn hääle kaal, mitte vaid häälte arv, mille alusel üldnimekiri ümber reastuks.

Ringkonnas reastatakse häälte arvu järgi ka täna kandidaadid nimekirjas ümber enne, kui ringkonnas kokku kogutud mandaadid välja jaotatakse. Seal on kandidaadid selles mõttes võrdsetes oludes ja nii on see igati põhjendatud.

Ringkondade vahel ei näita häälte arv iseenesest veel midagi, sest ringkonnad on erineva suurusega. Seepärast tulekski arvutada välja osakaal ja selle alusel siis ümber reastada.

Küsimus edasi, et kas nii tekiks mõnel piirkonnal eeliseid. Kaudselt küll - suures piirkonnas ilmselt, sest seal on võimalik, et korraliku häältesaagiga kandidaate on lihtsalt rohkem.

Ilmselt tuleks kaaluda ka seda ,et nimekirja siseselt ei läheks ringkonnast edasi rohkem kui see nimekiri mandaate kogus olgu nad siis ülriigiliselt kui edukad tahes. Vähemalt on see pikema analüüsi küsimus.

Nüüd see d'Hnndti indeks. Tänaseks välja kujunenud poliitilise maastiku juures ei ole Eestil enam tõesti eriti vajalik ka kopsaka d'Hondti astendaja meetod. Stabiilsust on piisavalt ja kui valimiskünnist langetama ei hakata, mida ette näha pole ja pole ka erilist vajadust, siis on kaotanud see premeerimine ka oma eesmärgi - suurema stabiilsuse loomise vajaduse.

Nii et lühidalt kokku võttes oleks suurem mõju avatud üldnimekirja juures see, et isisuliselt kaotaks mõtte igasugune parteisisene sudimine ja tagatoadisain. Poleks vaja kokku klopsida mingeid "kaardimaju" ega punuda erilisi parteisiseseid intriige. Ka kandidaatide endi jaoks on põhimõtted selged - esialgne reastumine nime järgi näiteks tähestikulises järjekorras ning las räägivad kandidaadi eest tema teod, tuntus ja tegevus, mitte suhted ja sidemed.

Kaudselt on miinuseks see, et nii väheneb võimalus poliitikasse tuua uusi või õigemini noori kandidaate. Aga samas - on selge, et nendel on oma sihtgrupp ja siis tuleb neil ja nendega aidata reaaslet selle sihtgrupi võitmiseks tööd teha.

Ei aita mõne rumalavõitu pressiteate parteikontorist välja saatmisest vmt. Tööd tuleb reaalselt teha põllu - oletatava noore kandidaadi sihtrühmaga. Poliittehnoloogiliselt ja ressurssidega on erakonnal võimalik sellised kandidaadid reaalselt tuntuks ja usutavaks aidata teha, kuid see eeldab tõesti sisu ja sihipärast tööd. Asi ei muutu seega võimatuks, aga aeganõudvamaks ja raskemaks. Seda küll.

Ja üks asi siiski veel - alati on erakondade jaoks küsimus, ja täiesti tõsine küsimus, et palju hääli ei tähenda veel Riigikogus näiteks erilist seadusandjale vajalikku kompetentsi. Nii see küllap ongi ja kui erakonnal kaob üldse võimalus prognoosida, kes on need reaalsed inimesed, kes tulevases fraktsiooni tööle hakkavad, mis professioonide kandjad nad on, siis on tõenäoline, et efektiivsust kaotab ka seadusandlik kogu kui selline tervikuna.

Selles mõttes on mündil ka teine pool nagu alati. Ja tõenüoliselt on pisut eksklik ka arvamus, et Riigikogusse pääsevad inimesed, kes saavad vähe hääli. Sellised on koosseisust vaid umbes viiendik. Seega peaks ju 80 saadikuga saama teha igati ausaid ja komptentseid otsuseid. Ja kui need ei ole olnud valijatele rahuldustpakkuvad, tuleb põhjust ikkagi muust otsida, mitte valimisssüsteemi nõrkustest ....:)

ps. ärgem nähkem ka liialt vaeva võrdlsutega näiteks Euroopa Parlamendi valimiste süsteemi õvrdlemisel ja eeskujuks toomisel Riigikogu kontekstis. Süsteemid on sedavõrd erinevad oma olemuselt, ehkki mõlema puhul räägitakse justkui ühest - avatud nimekirjadele üleminekust.:)

28.1.11

Evelyn Sepp: WL on tulnud, et jääda!

Wikileaksist on saanud arvestatav metsasanitar. Ja kui nende paljastuste käigus kellelegi kaasa tunda, siis mitte diplomaatidele ega poliitikutele, vaid inimestele, kes on sunnitud avalikult, must-valgelt silmitsi seisma selle silmakirjalikkuse ja häbitusega, millega neid valitsetakse.


Mõni aeg tagasi arutas Riigikogu Põhiseaduskomisjon riigisaladusega seonduvat, ja kaalus pikka aega avaliku teabe seaduse muutmist. Muuhulgas seda, mida ja kui kergesti-kontrollimatult võib suvaline täitevvõimu asutus salajaseks tunnistada.

Muuhulgas puudutas see ka sarnaseid diplomaatilisi memosid, mida vahendas reedene Postimees. Ühelt poolt oli Välisminsiteeriumi ja mõne teisegi asutuse mure põhjendatud memodes traditsiooniliselt sisalduvate hinnangutega teiste riikide poliitikute kohta kes tänagi veel kõrges ametis - nende seotuse, võimekuse, sõltumatuse jms osas, kuid teisalt poetus komisjonis ka kommentaare, et paljud memod on nii kirjavigu täis ja mannetud, et heidaks sel põhjusel halba varju Eesti väliskorpuse enda tasemele. Ja eks mõni memosid treinud ametnik ole ju ika ise omakorda kõrget karjäärilendu teinud ...:)

Mina neid lugenud ei ole, aga see võib tõele vastata küll. Nii siis suutiski valitsus igatahes kokku susserdada regulatsiooni, et igasugused asjad on Eestis väga kontrollimatult "salastatud" ja läbipaistvusest ja aruandlusest võib ikka kõrgema võimu kandja - rahvas - und näha.

See on teine põhjus, miks see Wikileaksi asi hakkab mulle üha enam meeldima. See puhastab õhku, distsiplineerib ja täidab tühimiku, mis mujal maailmas ammu on kinnit topitud ja Eestis samuti viimastel aastatel tihedalt kitti vahele saanud ...

Ja täna puhkenud skandaal president Ilvese kaeblemisest ja sapistest hinnangutest Eesti poliitikute ja presidendipalga kohta, pole ju midagi uut. Vahe on ainult selles, kus ja miks kurtmas käiakse.


Selles mõttes on tülgastav nii see, kui Eesti poliitkud käivad Venemaa saatkonnas oma rasket elu kurtmas, kuid samavõrd seegi, kui mõni teine unustab end USA saatkonda nututundi. Häbiväärne ning isesesva ja sõltumatu riigi juhile on see igatahes vääritu.

Mõistagi küsin ma endalt praktilsiel moek, kas selline on inimene, keda mu käsi valiks toetama tema teiseks ametiajaks? Kas ma tahan presidendiks mõne riigi "mõjuagenti"? Vastus on Ei. Ei.

Iseasi muidugi, millised on teised valikud, aga siiski. Mida kaugemale selised protsessid arenevad, seda enam vajab Eesti poliitilist põlvkonda, kelle käed pole seotud. Ei Rootis, ei Ameerika, ei Venemaa võimukoridore suunavate jõududega.

Nii ei peakski President rõhku panema "USA diplomaatidelt varastatud" memode kommenteerimisele, olen nõus, vaid ainult iseenda käitumisele moraalsete hinnagute andmisele. Käia USA saatkonnas Eesti üle kaebamas on mage küll!

Ja mis puudutab nende ja tuhandete teiste memode "varastamist", siis kahtlen, kas see sõna on ikka asjakohane. Sellised materjalid lekitatakse ikka suhteliselt siseringist, mitte ei varastata neid. Ju siis keegi, kellel oli neile ligipääs, leidis, et elu väärib enam elamist, kui riigiametniku pikk kuid lahja leib lubaks ...

Ja nimetada Eesti kõrgeima palgaga ametimehe - Vabariigi Presidendi - elu vaesuseks, on ikka häbematus küll. Ainuüksi tema abikaasa maksuvaba toetamine läheb Eesti maksumaksjale maksma vanas vääringus pisut enam kui 25 000 krooni kuus ..., presidendi palk ise on aga 7-kordne Eesti keskmine palk, edapidi aga 5200 eurot. Lisaks esindukulud.

Tõsi on see, et see pole võrreldav teiste riikidega, aga milise teise näitaja poolest me õigupoolest oleme võreldavad teiste riikidega ...

Ja mind küll huvitaks, kas mõne teise riigi puhul sellise kaebamise paljastumise järel jätkaks see inimene on ametis, tikuks teisekski ametiajaks kõrgesse ametisse, või võtaks selgitada ja loobuks selle riigi esindamisest, mida ta esindada ju tegelikult omal sõnul ei tahagi ...

Wikileaksist veel küüniliselt - see on kiireim tee ülemaailmse kuulsuseni. Nii et nutke või naerge ...:)