21.5.10
Evelyn Sepp: one love, one truth, one party ...
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Erakonnaõigusega kipub paraku olema traditsiooniliselt ja eriti enne valimisi samamoodi nagu ühe kõneka loosungiga Agu Sihvka lugudest. Kuid see eelnõu ei ole mitte lihtsalt jama, vaid selle eelnõu tähendus on veel palju kõnekam.
Me oleme siin majas, selles saalis, põhiseaduskomisjonis, ministeeriumides kulutanud sadu töötunde ja rohkem kui aasta selle eelnõu menetlemisele. Selle eelnõu menetlemise näiline eesmärk on olnud see, kuidas umbes 100 või 200 inimest ei oleks üheaegselt kahe erakonna nimekirjas. Aga vaatame nüüd asjale natukene tõsisemalt otsa.
Kelle asi on õigupoolest erakondade liikmelisus, kas see on tõesti riigi asi või peaks see olema ikkagi erakondade ülesanne ja erakondade endi mure?
Tänaseks on jõudnud eelnõusse säte, et erakonnad peavad oma liikmete nimekirja riigi kohturegistri juures. Ehk vastus minu küsimusele, kelle asi on erakondade liikmesus ja nimekirjad – see ei ole enam mitte erakondade asi, vaid see on riigi asi.
Mõtleme nüüd korra veel edasi, mis on veel riigi asi. Erakondade rahastamisest suure osa kannab riik, nimekirjad on riigi mure. Samuti see, mida ja kuidas erakonnad seda raha võivad kulutada. Kui ühel hetkel leidis osa sellest "riigist", et välireklaam on kurjast, siis see keelati lihtsalt ära. Mis sest, et see oli põhiseadusvastane. Aga ikkagi ...
Kümnete tuhandete erakonna lihtliikmete poliitiliste vaadete kohta andmebaasi kogumine ja nii-öelda riiklik talletamine ja majandamine on riigi asi. Ma arvan, et see on küsimus, millele Veneetsia komisjon võiks üsna pea päris tõsit tähelepanu pöörata, sest Eesti on väga jõuliselt liikunud selles suunas, et meil on riigi erakonnad.
Kui siin aastaid tagasi ja ka hilisemate arutelude käigus on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et sellisel kujul, nagu Eesti kogub inimeste poliitiliste vaadete kohta andmeid ehk erakonnaliikmete nimekirjad on avalikud, ei ole need kuskil mujal maailmas, vähemalt selles osas, millega me tahaksime samastuda, millelt tasuks eeskuju võtta ja mida järele teha.
Ja miks ei ole avalikud - sellepärast, et inimeste poliitiliste vaated, nii nagu ka nende usulised ja muud vaated, on nende isiklik asi. Meil justkui on see avalik - riigi asi.
Kui see oleks emotsioonivaba küsimus, n-ö tehniline küsimus, nagu meile seda eelnõu ette valmistades välja pakuti, siis võiks ju sellega leppida, aga kõik siin saalis ja ma arvan, et ka tuhanded inimesed väljapool seda saali, teavad, et paraku kümnete tuhandete lihtliikmete jaoks tähendab n-ö vale poliitiline kuuluvus, vale maailmavaate avalik deklareerimine avalikus nimekirjas väga selget ohtu nende töökohale, nende edasisele karjäärile.
Me võime öelda, et jah, erakonda kuulumise alusel inimese töölt vabastamine või tema olemise muutmine ebamugavaks ja raskeks on kriminaalne, aga peale selle tõdemuse ei ole nendele inimestele mitte midagi muud lohutavat öelda.
On selge, et kui me räägime sellest, et erakondade n-ö salaliikmesus võiks justkui viia sinna, et erakondade nimekirjas kandideerivad parlamenti või kohalikku omavalitsusse n-ö tühjad kohad, siis saate ka ilmselt aru, et see on suhteliselt naeruväärne konstruktsioon.
On täiesti ilmselge, et need inimesed, kes kannavad avalikkuse või ka kolmandate isikute ees, ütleme poliitilist või materiaalset vastutust, olgu nad siis erakonna mingites juhtorganites või esindades erakonda kas kohalike omavalitsuste valimistel või Riigikogu valimistel või saades valitud erakonna esindajana ühte või teise esinduskogusse, siis loomulikult on need positsioonid avalikud ja need inimesed on kõigile teada ja ka avalik huvi peaks sellega ka tegelikult piirduma.
Ei ole mingit põhjust tuua siin ohvriks kümneid tuhandeid inimesi, kes lihtsalt tahavad üht või teist maailmavaadet toetada, ja olgem ausad, mõneti ei ole ka oluline see, kui palju on erakondadel liikmeid, vaid oluline on see, kui palju neid valimistel toetab.
Sellest lähtub ülejäänud arenenud maailm selle küsimuse analüüsimisel ja ma arvan, et ka Eestil oleks aeg liikuda selles suunas ja lõpetada ära kiire ja sihikindel marss riigi erakondade teel.
Mul on ühtlasi hea meel siinkohal öelda, et Keskerakond seda seadusmuudatust ei toeta.
20.5.10
Evelyn Sepp: mitte ainult õigusemõistmise devalveerimisest...

Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!
Kõigile nendele eelnevatele ettekannetle, mis Riigikohtu esimees siin saalis teinud on, on eelnenud veel üks oluline protseduur – sisuline arutelu komisjonis ehk päevakorrapunkti ettevalmistus. Ja opositsioonierakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast omapoolset panust käesolevale arutelu sisukusele andnud ei ole. Kindlasti väärinuks päris mitmed täna kõneks olnud küsimused põhjalikku arutelu ja ka seaduseandja omapoolset kommentaari . Paraku jäime me ilma ka võimalusest Riigikohtu esimehe terast kriitikat sisuliselt arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus siin pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks nähtust on tegelikult ju mõlemad vildaka ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, üheltpoolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaalmajandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on usaldamatus, ja mitte ainult kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerumise vaatenurgast..
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultus? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!", aga meil ei lähe siin pea ühtegi istunginädalat mööda, kus opositsioon ei küsi ühe või teise asja sisulise põhjendatuse, eelduste ja ka tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressurss mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks - kriminaliseerimiseks, vaid tegelikult ressurss põhjuste väljajuurmiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe.
Eks see viibki normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees siin tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise tagamine üldisemalt.
Tänane õigusabi kättesaadavus on tõesti väga täpselt sõnastatud – sellest on kujunenud olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu ka selle „laenu“ andmise menetlemise tohutule ressursikulule.
Aga sellel õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine poolt, see on õigusabi andjate pool ja ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks riigi seisukohalt üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna.. Ja ma olen kaugel sellest, et kaitsta siin advokaatide kõrgeid honorare, aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi saavad osutada. See on üliolulise põhiõiguse kaitsmine ühelt poolt ja teisalt peab see tegevus olema tegelik, mitte formaalne riigi kohustus. Tänaseks on see aga muutunud näiliseks.
Peamine argument, millega justiitsminister siin pidevalt esineb, mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt - ilmselt erinevalt siis õigus- või rahanduskomisjonist käsitlenud - on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa eelarvesse ja ütleme lihtsustatult, et see ongi n-ö inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks, mitte aga põhiseaduse väärtused.
Hetkel kehtiv õigusabi tasustamine ja korraldus on viinud olukorrani, kus abi pole kättesaadav, selle menetlemine on ise ülikallis
ning tasustamissüsteem ei toeta esindatava huvide seadmist
esikohale.
Muidugi on veel üks aspekt, mille üle siinkohal tasub järele mõelda, see on riigilõivude küsimus.
Väga sageli jõuame me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus selleni, et nendest on kujunenud riigile tuluteenimise viisi, kuigi oma olemuselt peavad nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Ja samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kus valitsus otsustab, kas kohtuvõim või õigusemõistmine kui selline on riigis pelgalt tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks kolmest võimuharust.
On ka ühemõtteliselt selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud sama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetud kui minu pärast kas või seadusandlik kogu või täitevvõimu haru.
Nüüd statistikast. Loomulikult statistikat tulebki teha, iseasi on aga see, mida ta meile näitab. Oluline on vaadata ka selle taha.
Väga sageli puutume me kokku probleemidega, kus me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmist toimub näiteks erinevate kiirmenetluste käigus ja hakates seda analüüsima avastame alles, mis see endaga tegelikkuses kaasa on toonud – selle, et õigusemõistmist sisuliselt ja valdavalt ei toimugi.
Sellised võtted võivad ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas see vähendab ka väga selgelt nii-öelda inimeste turvatunnet, õiglustunnet ja me jõuame taas kord devalveerimise teemani tagasi.
Nüüd veel ka sellest samast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis juhtis mitte ainult Riigikogu liikmete vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab.
Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest kitsast gruppi selle eelnõu väljatöötajaid, kes, kas suhtekorralduslikel, poliitilistel või ideoloogilistel või mingitel muudel isiklikel põhjustel, jätsid lahendamata väga palju kaasamisega, lugupidava kaasamisega seotud küsimusi.
Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt üles seda, et nad soovivad kohtureformi üseadust arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks veel niipalju, et tõepoolest need kolm Riigikohtu esimehe ettepanekut, millega Riigikogu peaks ja võiks lähiajal tegeleda, on väga sisulised ja Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!
7.5.10
Evelyn Sepp: inimõiguste vihmavari on kõigile!

Samas, iseenesest on täiesti normaalne ja inimlik omada isiklikku suhtumist, mis üht või teist erinevust kui sellist tolereerib või mitte, kuid see ei ole põhjendatud alus teha vahet inimeste põhiõiguste tagamisel. Sest need ei ole kollektiised vaid individuaalsed õigushüved ja neid ei saa üks inimene teiselt ära võtta põhjendusega, et ta lihtsalt ei meeldi meile.
Ja kui sellised asjad muutuvad lubatavaks ,siis ei ole meie Eesti enam see demokraatlik riik, kelle põhiseadus 1992.a. rahvahääletusel heaks kiideti.
Oluline on mõista, et LGBT-inimeste puhul ei räägita mitte nende erilistest õigustest, vaid kõige tavalisematest inimõigustest, mis peaks olema tagatud kõigile. Need grupid ei oota mingeid eriõigusi.
nagu öeldakse, see, mis jääb minu ja Jumala vahele,
on vaid minu ja Jumala asi!Ja seaduse ees peavad kõik võrdsed olema.
Ning lõpetuseks - Leedu kohus tegi just-just otsuse, et laupäevane toetusmarss Vilniuses ikkagi toimub. Olgu see siis tunnustuseks ka Leedu presidendile või Euroopa Komisjoni inimõiguste volinikule, kes siinset üritust väga selgelt on toetanud ja loomulikult kõigiel neile inimestele, kes on aja jooksul rahulikult viitsinud kaasa mõelda ja on ka selle ürituse korraldamise taga ning elagu nad siis kus riigis tahes ...!:)
p.s. lisan hiljem siia ka oma ingliskeelse ettekande teksti!
30.4.10
Evelyn Sepp: palgasõduri paine
Kuid asi pole pelgalt formaalne. Ja eksivad need, kelle jaoks Riigikogu liikme staatus kui selline on suurim patt selles loos.
Iseenesest on täiesti asjakohane küsimuse püstitus, et kes on see või need isikud, kes kõige paremini saavad esindada nn avalikku huvi, mis sageli monopolide ja riigile oluliste infrastruktuuri ettevõtete puhul kahtlemata eksisteerivad. Tegu ei ole pelgalt ju ärigühingutega, mille ainus eesmärk on maksimaalse kasumi teenimine.
Edais on loogika käinud seda rada pidi, et nendeks on isikud, kes ainukesena valitakse sellesama avalikkuse poolt ehk näiteks RK liikmed. Osati on eeldus ka korrektne.
Teine konffliktne koht kogu loos on teine äärmus. Ettevõtjad nõukogu liikmetena. Pole vist keeruline läbi näha kümneid, sadu või lausa tuhandeid olukordi, kus needsamad ettevõtjad on ilmselges huvide knfliktis. Tõsi, äriühingu juhtimiseks neil kahtlemata kompetentsi on, kuid on ka muud huvid. Vaadakem nii Tallinna Sadamat, Eesti Energiat jt. Jätan konkreetsed nimed ise targu loetlemata, sest üldiselt on need kõigile teada ...
Teisejärguline pole ka nende endi ja nende endi omanduses olevate äriühingute moraalne või materijalne suhe päevapoliitika toetamisega ...
Õiguslikus mõttes aga olukrod täbar jällegi. Ja vanasõnu laenates kirjeldaks seda olukorda ehk paremini ütlus, kits kärneriks ...
Ja olgem ka ausad - koalitsioonivalitsus võib ju enda arvates kujunenud poliitilise praktika kohaselt riigi kui sellise juhtimisse suhtuda vastavalt ministeeriumi vääriliste osakute
omanikuna, kuid äriühingu juhtimisel ei muutu koalitsiooni eri huve esindavad liikmed selle osanikeks, kes peavad seal nn erinevaid huve esindama või tasakaalustama.Otsustamise koht on mujal - valitsuskabinetis ja sealt edasi
üldkoosoleku ehk ministri omas.
Seega vigased on justkui mõlemad l lahendused. Nii on olnud ka teatav peataolek lahenduste pakkumisel mõneti täiesti mõistetav. Kuid pärast paari aasta tagust õiguskantsleri kurja märgukirja Riigikogule võttis too uuesti teema ülesse ja menetlusse läks ka eelnõu, mis pakkus välja ühe lahendusvariandi.
Toona keskenduti põhiseadusliku kitsaskoha lahendamisele selles prismas, et kui Riigikogu liige on määratud mitte üldkoosoleku elik täitevvõimu esindaja - ministri - poolt, mis ühtlasi tähendab, et ta on ka sellele üldkoosolekule aruandekohuslane, et siis on kõik korras. Välja pakutud variant oleks eelneva asendanud Riigikogu komisjoniga.
Teatavasti ei saa võimude lahususe põhimõttest lähtudes allutada järelvalvajat järelvalvajale. Riigikogu - valitsuse suhe aga on just selline. mitte Riigikogu liige, vaid minister on Riigikogu ees aruandekohuslane. Seega olnuks tegu ikkagi vaid formaalse, kuid mitte sisulise lahendusega.
Kui umbes aastapäevad olid möödas ja komisjoni poolt esitatud eelnõuga midagi juhtunud ei olnud, pakkus Keskerakond oma lahendusvariandiga uue eelnõu RK menetlusse. Selle kohaselt oleks ühemõtteliselt välistatud RK liikme osalemine selliste äriühingute nõukogudes.
Ka selle variandi puhul on lahendatud vaid pool rehkendust. RK liikmed ei ole kaasatud, mis rahuldaks pealiskaudselt avalikkust, kuid püsima jääks ikkagi probleem avalike huvide esindamisest ja läbipaistvusest. Sest üksikult võttes on probleemsed mõlemad lahendused määramise korras, kuid ka isikute ringis, keda võiks sinna määrata.
Ja nüüd jõuame me tegelikult peamise probleemini: nimelt karikeerin seda ühe suhteliselt värske näite varal, mis ilmestab värvikalt seda olukorda, mis peidab endas tegelikku probleemi.
Probleem on riigile kuuluvate äriühingute juhtimise enda filosoofias. Erakondade jaoks on need enamasti kui lüpsilehmad, mitte kui riiigile olulised infrastruktuuri ettevõtted, läbi mille juhtida riigi ettevõtlust oluliselt mõjutavaid majanduskeskkonna muutusi ning saavutada üldisi majanduspoliitilisi eesmärke.
Sageli juhivad need samad ettevõtted hoopis oma nõukogu ja erakondi nende taga, mitte aga vastupidi.
See on ka üks põhjustest, miks sai tehtud ettepanek riiklikult tähtsa küsimuse algatamiseks energiasektroi julgeoleku
aspektist. Börs ei ole vaid finantseerimise instrument, see on ka kanal, mille kaudu saab riik kaotada kontrolli julgeolekuliselt olulise valdkonna üle, mida energia Eesti jaoks on.Huvitav vaid, miks Juhan Parts seda nii järjekindlalt surub ja kaitseb!?
Ja sisuline probleem taandubki üldkoosoleku rollile. Kes on kuulnud ja suutnud jälgida, mida teevad ministrdi ehk siis nende ettevõtete kõrgemad juhtorganid - üldkoosolekud - tegelikult?
Kus nende poolt avalikult sõnastatud ettevõtte eesmärgid, selged strateegilised sihid, nende sihtide mõju kitsale majandusvaldkonnale kui ka näiteks laiemale majanduskeskkonnale, sotsiaalsed mõjud jne!?
Pole! Needsamad üldkoosolekud on igasuguseid selgeid seisukohavõtte, põhjendusi, lahenduste alternatiivsust jms. vältinud nagu tuld. Ja tegelik probleem seisnebki selles, Äriseadustiku loogika kohaselt peaks üldkoosolek selgelt sõnastama, miks ta seda ettevõtet omab ja mida ta sellest tahab, nõukogu peab ühemõtteliselt siis teostama järelvalvet nende eesmärkide saavutamise üle ja juhatus nende saavutamiseks igapäevaselt töötama ja aru andma.
Ning mis tähendus on siis sellel, et nõukogus oleks ilmtingimata ühe ja teise erakonna esindajaid? Kui asjad oleks tipust paigas, poleks ju üksteise näppude peale vaatamist ja üksteise üle järelvalve tegemist üleüldse vajagi. Ega nõukogu ei teosta ometigi järelvalvet üldkoosoleku otsuste üle, vaid annab ise talle aru ettevõtte tegevujuhtkonna kohta. Ja kui tekib kahtlusi üldkoosoleku pädevuses, siis seda tuleb juba lahaendada parlamendis, või äärmisel juhul valitsuskabinetis.
Eeldus oleks lihtne - kui üldkoosolek ei suuda põhiküsimust sõnastada ja eesmärke püstitada, siis tuleb ju lihtsalt teda -ministrit - umbusaldada ja kõik! Sest ilmselgelt ei saa ta hakkama tegeliku objektiivse avaliku huvi esindamisega selles küsimuses.
Midagi taolist juhtus minu mäletamist mööda aga vaid sotsist majandusministri Mihkel Pärnojaga, kes omadega ummikusse jooksis. Teised on ju laveerinud nii et seda nägu.
Ja ettevõtlusorganisatsioonid jäävadki kiunuma selle üle, et millise energiahinna tõusu üks või teine poliitiline mäng kaasa toob, ja kuivõrd see Eesti teiste ettevõtete konkurentsivõimet kahjustab , rääkimata sotisaalmajanduslikust survest, aga üldkooslek õilmitseb meil näiteks majandusministri näol rõõmsalt edasi.
Ja painab oma koalitsioonikaaslastest parlamendiliikmete käitumise üle, mille puhul on küsimus ainult ühes - tagasi tuleks kutsuda koheselt need nõukogu liikmed, kel on poliitikuna, parlamendiliikmena või ettevõtjana huvide konflikt, kes teevad oma erinevates rollides vastuolulisi otsuseid, või - kui nende otsused on põhjendatud kuid vastuolus üldkoosoleku juhistega, loe praktikas majandusminsitri koduerakonna majanduslike erahuvidega, siis umbusaldada koheselt ministrit, kes ei ole oma rollis suutnud sõnastada seda avalikku huvi, mis tõesti oleks avalik huvi!
Ei ole ju võimalik, et igaühel neist on selles loos mingi erinev avalik huvi - igal parlamendiliikmest nõukogu liikmel, igal ettevõtjast nõukogu liikmel ning üldkoosolekust ministril ...
Ainult selge seisukohavõtt üldkoosoleku rolli kohta aitab meid probleemi lahendamisel tegelikkuses edasi.
Majandusminister Juhan Parts on praeguses olukorras aga nagu Eesti Energia rõõmsameelne sülekoer, keda siis päri või vastukarva silitatakse.
29.4.10
Evelyn Sepp: kollane kaart Pevkurile!

Kui emotsioonideta järele mõelda, siis vaidlusalune määrus, mille sotsiaalminister kehtestas, seda ei ole. Ka vana määrus ei laienda väljakujunenud linnaruumi, ega loo sinna juurde lasteaiaks sobilikke kohti, rääkimata siis akuutsest kriisiks kujundatud olulkorrast.
Määruse muudatus võeti vastu 11.detsembril 2009 ja jõustus 1.jaanuarist 2010. Määrusega muudeti järgmisi nõudeid, mis puudutab konkreetselt lasteaedu: (kogu määruse tekst)
§ 19. Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määruses nr 64 «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine» (RTL 1999, 152, 2149; 2002, 84, 1298) tehakse järgmised muudatused:
1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;
2) määruse preambul ja sellele järgnev punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
«Rahvatervise seaduse» § 8 lõike 2 punkti 6 ja «Koolieelse lasteasutuse seaduse» § 11 lõike 2 punkti 2 ja § 23 lõike 1 punktide 1–3 alusel ning kooskõlas «Erakooliseaduse» § 5 lõike 5 punktiga 7 määran:
1. Kehtestada «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded» (lisatud).»;
3) määrusega kinnitatud dokumendi pealkiri ja lisa päis sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;
4) määruse punktis 1 asendatakse sõnad «, päevakava koostamisele ja toitlustamisele» sõnadega «ja päevakava koostamisele»;
5) määruse punktid 3, 5.2, 5.10, 6.4, 6.12, 7.3, 10.5, 10.6, 10.11, 10.13, 10.15–10.20, 11.10, 12.1, 12.2, 12.5, 13.2, 14.4 ja 14.6–14.10, tabeli 1 punkt 3 ja alapunktid 3.1–3.5, tabel 5 ning V. ja VI. peatükk tunnistatakse kehtetuks;
6) määruse punkt 6.5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 6.5. Ruumide planeerimisel nähakse ette omaette ruumid igale rühmale (edaspidi rühmaruumid), muusikasaal ja võimlemissaal ning teiste ruumide koosseis vastavalt vajadusele.»;
7) määruse punktist 6.7 jäetakse välja sõnad «Kolme- kuni kuuerühmaliste»;
8) tabeli 1 punkt 4 «Pesuköögiruumid» muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Pesuköögiruumid vajaduse korral»;
9) tabeli 1 punkti 7 «Majandus ja personaliruumid» teise veergu lisatakse sõnad «Pindala vastavalt vajadusele» ja punktides 7.1–7.4 asendatakse arvulised väärtused sõnadega «vastavalt vajadusele»;
10) tabeli 1 all olev sõna «Märkus.» asendatakse sõnadega «1. märkus.» ja tabeli alla lisatakse kaks märkust järgmises sõnastuses:
«2. märkus. Pindala arvestuse aluseks on rühma registreeritud laste arv.
3. märkus. Kui magamisruumi kasutatakse mängimiseks, võib magamis- ja mänguruumi pindala olla väiksem, kuid iga lapse kohta peab olema vähemalt 4 m2.»;
11) määruse punkt 10.12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 10.12. Igal lapsel peab olema kasvule vastav tool ja laud.»;
12) määruse punktist 15.5 jäetakse välja sõnad «– väljavõte tervisekaardist (RTL 1998, 58/59, 262);».
Kuni 1.jaanuarini kehtinud määruses olid need punktid reguleeritud järgmiselt: v.t. määruse teksti.
Süvenemisel näeme, et mõned asjad on kindlasti lihtsamaks läinud ja puuduvad kindlad arvulised näitajad, kuid on selge, et valmis ja toimiva maja puhul ei ole võimalik sarnaselt paberiga seinu nihutada ega ka ruumide funktsioone muuta 20-päevase etteteatamisega.
Võttes aluseks Tallinna Haridusameti poolt koostatud analüüsi, milline on selle määruse muudatuse mõju praktilise näite varal, siis on ilmselge, et muudatus ei ole proportsionaalne ja läbimõeldud.
Mina isiklikult ei oska kaasa rääkida, kas need nõuded oma sisult on põhjendatud või mitte ja kas peaks ruuminõuete puhul arvestama lastega, kes on nimekirjas või siiski sellega, kes keskmiselt kohal käivad. Eks selle prognoosimiseks ole ju ka oma metoodika. Ja kasvõi sama Tallinna Haridusameti analüüsi kohaselt tooks esimese lähenemise jälgimine kaasa tohutud lisakulud pool-tühjade majade ülalpidamiseks, mis on samuti ilmselge ja nii vaese riigi kohta nagu seda on Eesti tegelikult, ka küsitav. Ka sama linna näite varal tuleks sulgeda mitukümmend lasteaeda ainuüksi põhjusel, et need on ehitatud 50-60-ndal ja nii ehk teisi ei oleks neid asukoha ja ka muidu mugavaid, mõnusaid lateaedu sel eesmärgil enam võimalik kasutada, sest neid ei saa lihtsalt ümber kujundada.Haridusameti arvutuste kohaselt tähendaks tervisekaitse nõuete järgimine kogu linna peale lasteaiakohtade arvu vähenemist
umbes 6000 võrra. Selle hulga laste mahutamiseks peaks linn ehitama
või laiendama vähemalt 30-35 lasteaeda, mis läheks kokku maksma umbes 900 miljonit krooni. Seda ülesannet ei ole võimalik täita ei nii lühikese ajaga ega ka mitte tänases majandusolukorras. Seega pole välistatud, et 2010. ja 2011. aasta sügisel ei saa lasteaedadesse juurde võtta ühtki last.
Tõenäoliselt tuleks sulgeda näiteks kõik kesklinna „korterlasteaiad“, sest seal on uute normatiivide kohaselt võimalik vastu võtta vaid 10-14 last rühma kohta, mis ei ole piisav nende lasteaedade edasiseks toimimiseks. Kesklinna maa puudumise tõttu lasteaedasid juurde ehitada ega „korterlasteaedu“ laiendada ei saa.
Näiteks kesklinnas asuvas Kiisupere lasteaias on viimastel kuudel sõimerühmade keskmine kohakasutus 46,8 % ehk 8-9 last ja aiarühmade keskmine kohakasutus 65,1% ehk 16 last rühma registreeritud laste arvust. Kui arvestada kohalolevaid lapsi, jagub igale lapsele mängupinda sõimerühmades 7,23 m2 ja aiarühmades 4,66 m2. Ettekirjutuse kohaselt tuleks aga laste arvu aiarühmas vähendada 12,5 lapseni rühmas ja arvestades reaalset kohakasutust hakkaks seal kohal olema keskmiselt 7-8 last rühmas. Kuna kesklinnas lasteaiakohti pakkuda ei ole, tuleks välja arvatud lastel hakata käima Lasnamäe lasteaedades, kuid kõik „üle jäävad“ lapsed ei mahuks ka sinna.
Kuid kindlasti on üle Eesti ka selliseid lasteaegu, mis ühe ega teise lähenemise kohaselt ei vasta lastele turvalise päevakodu nõuetele, aga tekitada teadlikult ja tahtlikult olukord, millest Tallinna näite najal palju räägitakse, ei ole ka terve mõistuse kohaselt millegagi põhjendatav.
Loomulikult kui välja arvata poliitiline demagoogia, mis seda vihast sõnavahetust saadab ja need haledad õigustused, millega sotsiaalminister Hanno Pevkur on üles astunud.
Kui seaduseelnõude puhul kehtib kohustus varustada need ka mõjude analüüsiga. Arvutustega nende maksumuse kohta jne, ja need on peamised, mille alusel hinnatakse ühe või teise otsuse või selle jõustamise aja mõistlikkust ja meetme kui sellise proportsionaalsust, siis määruste puhul võiks terve mõistuse kohaselt eeldada sama. Teoorias.
Küll aga kahtlen tõsiselt, kas 11.detsembril 2009 muudetud määruse puhul, mis mõeldi jõustuma juba 1.jaanuaril 2010, seda järgiti.
Lühidalt võttes pole lastevanemate ega ka laste seisukohalt arvestatav "lahendus", et nad võiksid Õismäe asemel oma lapse näiteks kuskile Piritale viia, või Kesklinna asemel Lasnamäele, sest statistiliselt oleks seal rohkem nõuetekohane koht olemas. Küsimus taandub muule -
Kui Eesti on ikka õgusriik, siis oleks aeg ka iga määruse ja muu "kosmeetilise" muudatuse puhul arvestada ja arvutada enne selle andmist älja selle reaalse täitmise võimalused. mitte pelgalt rahalised, vaid ka linnaruumilised, geograafilised jms. Ja antud juhul on muudatus ebareaalne ja tegu pole pealinna pahatahtlikkusega või hoolimatusega, sest isegi raha olemasolul ei oleks võimalik seda rakendada.
Tegu on lihtsa riikliku poliitilise rumalusega.
Ning lõpetuseks - mina ei tea, kust on võetud need nõuded ise. Kas see tuleneb mõnest direktiivist või mujalt Eestile kohustuslikust õigusaktist. Samas meenutage ka neid nn euronõudeid, mis nõudsid arvutu hulga kraanikausse ja WC potte ja õigeid glauuritud seina või põrandaplaate ja õige nurga all olevaid personalikappe jne, mida meie siin pankrotti ajavalt nõudsime ja hiljem selgus, et see oli ilmne ülepingutus ja kellegi nö kohalik lobby.
Ehk on ka nende nõudmistega sarnaselt ja tegu pole pelgalt lapsesõbralikkuse või selle puudumisega ...
Ja seega on enam kui selge, et asi, mis iseenesest ei pruugi olla vale, tuleb ka jõustada viisil, mis oleks täidetav ja mõistliku aja ja kuluga täidetav. Tallinna näite puhul selle määruse täitmine seda ei ole. Seega pole see ka proportsionaalne ja nii ka õiguspärane.
15.4.10
Evelyn Sepp: kodanikuühiskond on kultuuri, mitte reeglite ühiskond
Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid!
Mul ei ole plaanis pidada nii pikka ja nii kirglikku kõnet nagu ehk siin mõni eelnev. Seda tegelikult väga lihtsal põhjusel – tavaliselt palju sõnu tähendab vähe mõtet või palju juttu tähendab vähe tegusid. Kui me mõtleme täna kodanikuühiskonna käekäigu üle Eestis, siis see mõte võiks saata seda väga sageli.
Viimastel aastatel on väga palju häid praktikaid kujunenud, mille üle saab küll ainult rõõmustada, aga samas saadab seda loomulikku arengut ka taandareng. Ja ei ole midagi teha, ega kultuur ei tähenda alati nii-öelda positiivses mõttes midagi puhast, ilusat. Ka kodanikuühiskonnal on omad kibedad viljad ja ka kodanikuühiskond võib olla destruktiivne. See on asja olemusse sisse programmeritud.
Inimesed võivad kujundada enda ümber positiivset keskkonda, aga nad võivad ka positiivseid algatusi samal viisil, kodanikuühiskonna toimimise raames, hävitada.
Eriti häiriv on siin saalis kuulata inimeste käest, kelle pädevuses on reaalselt mõjutada protsesse, reaalselt kinnistada positiivseid käitumismudeleid ja väärtusi, juttu sellest, kuidas küll rahastamise, küll läbipaistvuse, küll kaasatusega on Eestis lood väga hästi.
Mitte ainult opositsioonierakonna esindajana, vaid ka elus lahtiste silmadega ringikäiva inimesena julgen ma öelda, et, kallid kolleegid, kui te tahate kaasata, siis ei saa kaasamine piirduda ainult küsimisega – siis on vaja ka ära kuulata, mida räägitakse. Ja mitte ainult ära kuulata, vaid ka arvestada.
See on väga lihtne lihtsustatud näide sellest, et puudujääke on päris palju. Kui me räägime näiteks rahastamisest, siis ei saa, head kolleegid kuidagi mööda sellest, et me peaksime rääkima ka läbipaistvusest ja ka avatusest.
Mõelgem kas või selle sama näite peale, kuidas haridusminister näpunipsuga noorteühenduste suhtes käitus – kas see on avatus, kas see on läbipaistev rahastamine, kas see on võrdne kohtlemine? Ei ole! See on lihtsalt üks häbematu poliitilise kultuuri näide.
Ja tulla sellise käitumispraktika juures veel asjatama ja osundama siin sellele, milliseid seadusi me peaksime vastu võtma, siis ega ükski seadus ei toimi ilma loomuliku ja normaalse kultuurita. Nii et selles mõttes taandub ju kodanikuühiskonna sisuline toimimine tegelikult kultuuri küsimustele. Igapäevaste valikute, käitumise, väärtuste teemale ja väärtusi ei saa seadustega kehtestada.
Täna riigikontrolör oma ühes intervjuus ütleb väga tabavalt, et ainuke piiramatu ressurss on rumalus ja võib-olla ka ahnus ja väiklus ja neid asju on Eestis liiga palju.
Kui me räägime iseenesest õigest asjast riigi ja kodanikuühiskonna partnerlusest, siis sageli see partnerlus ei tähenda kahe võrdse osapoole koostööd, vaid sõltuvust ja sõltuvust läbi rahastamise skeemide, nii-öelda teatud poliitilise allutatuse.
Kaasatakse neid, keda on sobilik kaasata ja ei kuulata neid, keda peaks kuulama.
Selles mõttes tasub olla vägagi kriitiline. Kahju, et kolleeg Urmas Reinsalu on siit lahkunud, temal on alati väga pikad jutud, aga nendele ei järgne paraku nii pikk tegude loetelu. Nii et kindlasti kutsuks teda käituma oma sõnade kohaselt, et need ei läheks tegudes tulevikus nii lahku nagu nad seni läinud on, aastate jooksul juba kusjuures.
Üks tore asi ka veel! Loomulikult saame me igaüks mitte ainult kutsuda endale nõu andma, vaid ka seda nõu kuulama, aga ma usun tõesti, et üks poliitiliselt sõltumatu ja väga tugevalt väärtuspõhine näide mida viimastel päevadel ja nädalatel on piisavalt ekspluateeritud, on seesama Rimi näide.
Minul on isiklikult väga hea meel, et Eesti kodanikuühiskond selles mõttes on olemas ja julges ennast kokku võtta ja öelda väga selgelt, et Eesti inimesed tahavad ka Eesti liha ja omaette naljakas on sellest Riigikogu saalis rääkida, aga see on tegelikult hea kodanikuühiskonna näide. Nii et aitäh!
Ja head kolleegid, läbipaistvus, kaasatus ja avatus ei ole ainult sõnad, vaid need on põhinõtted, mis on ka järgimiseks. Aitäh!
Kogu toimetamata RK stenogrammi loe siit:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1271315100#pk6177
14.4.10
Evelyn Sepp:Eesti liha ja RIMI kriminaalsed hinnad
Anna allkiri ja saada sõbrale edasi!
http://petitsioon.ee/eesti-liha-rimisse-tagasi
Vist norralastele kuuluv suur kaubandushiid, mille all nii RIMI-d kui Säästumarketid, on viimastel nädalatel saanud reklaami nii et tapab.
Kriitika ja tähelepanu on olnud igati asja eest, ehkki mitte positiivne. Asi sai alguse teatest, mille kohaselt loobuti Eesti liha müümisest, kuna sel olla halb kvaliteet. Üllatuseks eelistati hoopis Leedu liha. Eesti põllumajandustootjate-töötlejate appikutsed leidsid vähemalt sel korral avalikkuse palava toetuse ja vast laheneb kohalike lihatootjate jaoks ka vähemalt see probleem.
Kuid see ei ole ainus ega ka peamine.
Muidugi on tore, et kaks suurtootjat saavad ilmselt RIMI-ga lepingu ja Eesti liha jõuab lettidele tagasi, aga omamaiste tootjate -töötlejate jaoks on vähk hoopis teise kivi all.
Nimelt tingimustes, millega Eesti kaup selliste kettide lettidele jõuab. Nii ongi, et uhked odavmüügid või üldse kampaaniahinnad on tarbijale odavad ainult esmapilgul, sest ...
RIMI kurikuulsa relaami taga ERITI KRIMINAALSETEST HINDADEST on enam kui tõenäoliselt see, et edasimüüja diktaadi all olev tootja-töötleja on sunnitud oma kaupa müüma sisuliselt alla omahinna, kampaaniate puhul aga suisa tasuta. Ja see ei ole ühekordne, vaid reeglipärane tegevus.'
Lisaks - miski ei veena mind, et RIMI otsus Eesti liha mite enam müüa, oli soov seda mitte müüa. Pigem oli see vaid surveavaldamine Eesti tarnijale, et see veel hinnas alla annaks. Ja isegi, kui 2 suurtootjat suudavad sellega nüüd kuidagi hakkama saada, on see laiemas plaanis
täiesti kriminaalne ja turu solkimine niikuinii!
Õiguskeelde tõlgituna tähendab see seda, et sisuliselt ei ole tegu kahepoolsete lepingutega, kus õigused-kohustused ja ka riskid vähegi võrreldavalt jaotatud, vaid ühepoolsega! RIMI-l näiteks on kõik õigused ja Eesti oma tootjal-töötljeal kõik kohustused ja riskid.
Nii et teravmeelsena mõjuma pidanud RIMI reklaamlause vastab sisult sõna-sõnalt tegelikkusele!Ja eriti kurb on see, et riiklikku järelvalvet tegema pidavad riigiasutused, sh. konkurentsiamet, on selles osas olnud aastaid täielikud kurt-tummad. Ei näe, ei kuule, ei huvita!
Riigikogus võib ju nn monopolidevastase seadusega jahmerdada ja lihtsameelseid lollitada, aga reaalset tõhusat riiklikku järelvalvet tegelikkuses ei toimu. Häma, häma tuleb sealt vaid ...
Nii et sisuiliselt ongi Eesti tootjad-töötlejad seni üksi ja ainus tõhus ja neutraalne insittusioon saakski olla konkurentsiamet, kellel pole aga vähimatki soovi sellege tegeleda. Võiks vist öelda, et tegelikult puudub poliitiline tahe ...
Ja mõelge nüüd ise, kuidas saaks näiteks väiketootja reaalsuses minna kaubandusketi vastu kohtusse. Formaalselt muidugi saab, aga - kui suuremeelne on see kett, või kettide kartell edasipidi tema kauba suhtes!? Vastus on vist igaühele ilmselge ...
Muidugi on ju põhimõtteliselt õige soovitus, et Eesti tootjad-töötlejad peaksid koonduma ja ise oma kaupa müüma, aga olgem ausad, toota-töödelda ja Rootsi pankadelt veel kaubanduskettide arendamiseks laenu lunida ei ole olnud meie ettevõtjatele lihtsalt jõukohane. Ja nendes oludes ei oleks ka teistele. Kõike korraga lihtsalt ei saa ja ajalooratast kiiremini ega aeglasemlt ei pöörita kui see ise pöörleb. Ja tänaseks on turusituatsioon selline, et see ei ole ilmselt ka võimalik. Nii et soovitada ju võib, aga seda realiseerida ei ole eriti tõenäoline.
Mis saab edasi? RIMI lihakampaania peaks arenema edasi kampaaniaks - Eesti tooted RIMI-sse ja mujale, kuid ka õiglaste hindadega! Olen ise näinud nn hinnaahelaid, kus toote tootja osa on marginaalne kõigi teiste ampsudega, kuigi tema kulud on seejuures kõige suuremad!
Nii et jama RIMI ümber pole veel sugugi lõppenud. Uus ämber koliseb nende uue kampaania jalas juba niigi - soovist heastada oma "lihaskandaal" sellega, et seal lähevad umbes 1000 toote hinnad odavamaks, ei tähenda ju sisuliselt mitte midagi muud, kui et nende toodete tootjad-tarnijad peavad lihtsalt veelgi rohkem endale kahju tegema. Ega`s siis RIMI ometi oma kasumiosast loobuda ei kavatse või siis osa müügi ja hinnatundlikuse riske enda kanda võta. Seda on ju aeg juba piisavalt näidanud!
Seega - ole tark tarbija, ära lase end petta, süvene ka ilulate lubaduste tagamaadesse ja anna allkiri Eesti tootjate toetuseks!
http://petitsioon.ee/eesti-liha-rimisse-tagasi