Evelyn Sepp: koolikatsetest ja natuke muust

Tunnistan, et asjades, mis vajavad ja väärivad ratsionaalset korraldamist, emotsioonitamine mulle ei istu. Ja veel vähem see, kui igaüks võtab vaid oma isikliku mätta otsast nõuda, et asjad oleks just ja ainult temale meelepärasel viisil tehtud eirates juba ette, et teistel on samad eeldused, aga endi vajadustest lähtuvalt ...

2011.aasta sügisel 1.klassi minevatele lastele elukohajärgse kooli leidmisega tundub mulle samamoodi olevat. Kaugemalt alustades meenutan, mis juhtus kunagi lasteaia hoonetega? Oli palju aastakäike, kus lasteaias käivate laste arv langes tohutult. Oli üsna loogiline, et majad jäid tühjaks ja teisalt, et neid ei olnud sellisel kujul mõtet säilitada. Kas kõigi selliste väljarentimised ja müügid õigustatud olid, on iseasi, aga vaevalt me tosin või enamgi aastat tühje maju suutnuksime kütta ja valvata jms. Seega mõneti paratamatu asjade käik. Koolimajadega kipub kohati sarnane olukord olema. Mõned on tühjavõitu ja mõnes tõsine ülerahvastatus. Üsna paratamatu on ka see, et inimesed ühe linna sees või ka sellega piirnevates valdades oma elukohavalikuid muudavad. Kord on ühes piirkonnas rohkem lapsi ja noori, siis jälle teises. Linna südames on ühed, äärelinnas või linna lähedal omad plusid-miinused. Seegi näib paratamatusena. Koolimaju ei saa aga lammutada, nihutada ega ehitaada nagu viineriputkasid saab ühe tänava või pargiveerest teise liigutada. Esiteks pole selleks sobivaid kohti, krunte just kerge leida, linnal praktiliselt nn munitsipaalmaad polegi, sest riigil on peamiselt poliitilist huvi silmas pidades ikka kasulik see silmaga nähtav vaba maa reformimata riigimaana enda käes hoida. rahast rääkimata. Kurb, aga tõsi. Ei mäleta täpselt viimase aja uute koolide ehitusmaksumusi, aga ütleme, et need on nii 50 - 100 miljoni krooni kanti. Päris suur raha seega.

Nii pole ka realistlik eeldada, et selliste linnasiseste rahvastikunihete tulemusena on võimalik koolivõrku kiiresti kohandada. Kuskil mõni kooimaja lihtsalt maha tõmmata ja 10-15 minuti kaugusele mõni uus ehitada.

Mis veel? Seda, et olemasolevate koolide karbid pole kummist - loogiline- ja vastavalt sotsiaalministri poolt kehtestatud reeglitele, on ettenähtud nii ruumi kui muud terviskaitseenõuded iga lapse kohta.

Ja nüüd siis Tallinna olukorra juurde. Linnas on enam kui 60 üldhariduskooli ja koolikohti omakorda enam kui sügisel kooliminejaid. Samuti on hulk erinäolisi, või hea õppetaseme või nn kallakuga koole-klasse. On aastaid püsiv hullus käia end proovimas ja katsetel mõnedes kindlates koolides, on hiljuti muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning suuresti paberil ettenähtud haridusreformid. Ilmselgelt praktilisi probleeme eiravad ja nendele lahendusi mitte ette nägevad. Kõigest sellest kokku tekkiv vajadus ja seadusest tulenev kohustus ka Tallinna seisukohalt mõned küsimused uuesti reguleerida ja nii pandi kokku määrus, milles kirjas millal ja kuidas lapsed ja koolid omavahel kokku viia ...:) Eesti Päevaleht kirjeldab üsna adekvaatselt olukorda poppide koolide kohtade pärast võitlemisel, kuid ühes ma pole nendega küll nõus - uus määrus lihtsalt süvendas vanemate hullust, mitte aga ei tekitanud seda.

Ka 5 last nn "eliitkooli" kohale on 5 korda rohkem või võimalik ja seega pole suurt vahet, kas seal on nüüd 5 või 10-kordne vahe soovide ja võimaluste vahel.:)

Tean muidugi, et on dogmaatikuid, kes keelaksid igasugused katsed. Aga olgem realistid. Mida need koolid siis tegema hakkaksid, millest näiteks EPL-s juttu. Loosima!? Kuidas see aitaks hoida nende koolide õppetaset ja mida meile annaks see, kui dogmaatiliselt nivelleerida tippe selles asemele, et aidata teisi järele. Olgem ikka mõistlikud, väga erinevatel põhjustel ei oleks see tark ega vastutustundlik, aus ega ka õiglane seal juba õppivate laste, sinna pürgivate laste ja nende vaenamte suhtes. Tallinnas on palju erinevaid lapsevanemaid, soovid-vajadused on väga erinevad, võimalused aga samuti. On põhjendatud olukordi, kus tahetakse kohta töökoha järgi, on soove laste huvialade järgi koolikohta saada, on õdede-vendade probleem jne. Nii et parim on ikkagi püüda nende kõigiga arvestada või vähemalt valdava enamusega neist ja mitte piirdudad sagelise formaalse ja petumaigulise sissekirjutusega ... Nii koduläheduse, õdede-vendade õppimisega, turvalise kooliteega, mis on kõik olulised märksõnad uue otsustuskorra juures arvetada püütaksegi. Aga veelkord - majad pole kummist ja päris kõiki õnnelikuks ikkagi ei tee. Ja ka koolikatsete mõju laste psühhikale sõltub ikkagi vanemate endi hoiakutest ja psühhikast eelkõige ja peamiselt, mitte asjast endast.

Katsete keelustamine seega ei lahenda paljude koolide jaoks ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid pigem juurde. See oli ka põhjus, miks pärast kõmisevat kõnet uue PGS menetlemisel sellest teemast vaikimis mööda mindi. Poliitiline retoorika oli üks, tajutud lahendamatud probleemid aga tegelikkus.

On koole, mille lähedal ei olegi nagu suurt eluruume, aga mingi uberiku aadressile on "sisse kirjutatud" kümned või sajad lapsed. Formaalset ju kõik õige ja seaduse alusel tuleks nad "kodulähedasse" kooli igasuguste küsimusteta vastu võtta ja mott . Asi ise aga neruväärne. Seega on reegel vale, ega toimi, ega reguleeri seda, mida ta justkui peaks.

Samas, kas aga kena Nõmme või Pääsküla vaikne kodukoht peaks välistama võimaluse saada õppima GAG-i või Prantsuse Lütseumisse vmt.? Arvan, et mitte. Ja nii ongi vajadused ja soovid jällegi väga erinevad, ja selliseks nad ka jäävad! Nii et lahendada tuleb ikkagi reaalseid olukordi, mida on väga palju.

Midagi veel koolikatsete kaitseks. Minu enda koolitee algas samuti sellises klassis, kuhu sai katsetega - Westholmi Gümnaasiumst. Toonasest 22.Keskkoolist. Tahtsin kindlasti muusika eriklassi minna. Katsetel pidin ette laulma ja siis juba muusikaõpetajaga vestlema ja mäletamist mööda mõningaid rütmiharjutusi jmt. tegema. Sain põhikatsetega sisse, õpiraskusi hiljem ei olnud. 1.septembril selgus aga, et see klass ei olnud täis komplekteerunud ja nii said nn tavaklassi lapsevanemad oma võsukesed avalduse alusel sinna ümber nihutada. Tulemuseks oli see, et need hiljem lisandunud lapsed olid ja jäidki väga suurtesse erialaainete õpiraskustesse, sest kui sul ikka eeldusi ei ole, siis ei ole. Ela seal kooli kõrval või kus tahes! Tallinnas tuleb seega analoogseid probleeme küllaga ette ja lihtsaid lahendusi, mis iga mätta märjaks teevad, ei ole. Nii on paljudes populaarsetes koolides katsed end igati õigustanud. Ja olgem ausad - katsetel ja katsetel on ikka vahe ka. Esiteks ei ole neid katseid katseid igas koolis ja kui kool võtab kooli pürgijaga vaevaks vestelda, et selgitada välja tema individuaalsed õpivajadused, kooliküpsus jms. siis ei ole see samuti midagi sellist, mida koolile ette heita või õpilase psühhikat räsivaks liigitada. Lõppude lõpuks seisab kõigi nende vastu võetud laste ees 1.septembril üks õpetaja, kes peab selleks valmis olema. Kes peab end ees ootavaks ette valmistama ja teadma, milline on laste arengutase. Nii et loogiline seegi. Loomulikult seda ma ei usu, et kõik 100% õnnelikud saavad olema, aga arvesatades neid määruses fikseeritud prioriteete - kodulähedus, õdede-vendade käimine samas koolis ja turvalist kooliteed ning otsutamismehhanisme, on seda kindlasti valdav enamus.

Suurem valikuvabadus linna sees on ikka parem, kui mingi range määramine. PGS-st tulenevalt on defineeritud ka nn koduläheduses - selleks on 60 minutiline koolitee. Nii et arvestades seaduses fikseeritut.

Paberiga inimeste liikumisuundi või elukohta ei muuda, peamiselt kesklinnakoolide head, aastakümnetega saavutatud taset ei nivelleeri ega ka mõne vähempopi kooli probleeme hetkega lahenda. See võtab aega aastaid või isegi aastakümneid 1.klassi vastuvõtt toimub aga igal kevadel ...

Nii et äkki on virinat ja Haridusameti ründamist sedapuhku rohkem kui põhjust!? Aga eks lähemad nädalat näita, milliseks kujunes selle uue korra rakenduspraktika ja mida tulevikku silmas pidades selles muuta.

Evelyn Sepp: venekeelsest Eesti koolist

Keeleoskus on eelkõige andekuse, mitte poliitiline küsimus. Loomulikult võib paberil läbi viia igasuguseid haridusreforme, mille taga parteide huvid ja ideoloogia, kuid lõpuks taanduvad need ühele oluliseimale põhiseaduslikule õigusele - õigusele haridusele, mis peab olema kaitstud iga lapse puhul siin Eestis.

Siinkohal ei keskendu ma pikalt sellele, kuidas ja miks Eesti vene koolid on või ei ole valmis eestikeelsele õppele üle minema, sest ma arvan, et nad reaalselt seda ei ole. Lühidalt öeldes põhjusel, et seda reformi on pikalt veeretanud paberil, mitte aga sisulsielt ette valmistatud.

Muutes pidevalt lahjenevas suunas hindamisekriteeriume on valmisolek saavutatud paberil, mitte aga reaalsuses. Koolid, kus tänaseks antakse venekeelset haridust, kus "eesti tähtede" järgi õpetatakse eesti keeles laulmist, käsitööd, kehalist kasvatust ja ehk veel mõnda ainet, millel verbaalsel keeleoskusel suurt rolli pole, ei tähenda seda, et sügisest oleks nendes koolides võimalik sisuaineid, mis emakeeleski väga rasked õppida, õppida ja õpetada riigikeeles.

Jah, meenub üks integratsiooniteemaline debatt valimiskampaania ajast, kus Indrek Raudne väga veendunuld ja arrogantselt publikule teatas, et tal ükskõik kui osa venekeelseid noori sellise "reformi" tulemusena haridussüsteemist välja kukuvad, et see olla normaalne ja õiglane hind, aga ega ikka ei ole küll!

Nüüd aga koalitsioonileppe kava juurde hinnata Ida-Virumaa õpetajaid, kes töötavad eesti keeles 30%-e lisatasuga.

See on igatahes hea mõte ja motiveeriv ning õpetajate tööd väärtustav ja loodetavasti ei tule see teiste sealse piirkonna õpetajate arvelt. Aga sama tuleks rakendada üle Eesti venekeelsetes koolides töötavatele õptajatele.

Tallinna õpetajad, kes töötavad venekeelses koolis, teevad siin samaväärselt tänulikku tööd ja nende tingimused ja töökeskkond on samavõrra erinev ja kohati keerulisem kui nende kolleegidel, kes töötavad emakeelses koolikeskkonnas.

Seega - eesti keeles Tallinna venekeelsetes koolides õpetavatele pedagoogidele samuti 30% lsiatasu ja te näete, et ka siin muutuvad need kohad väärtuslikumaks ja õppekvaliteet tõuseb silmnähtavalt! Pealegi - võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ja selles valdkonnas ei erine Tallinna ja Ida-Viru olukord sugugi nii palju, et üht teisele eelistada!

Evelyn Sepp:ujulate päästmine pole ainult ujujate asi!

Foto eest tänud Pärnu Postimehele!

Nädal on möödunud tormiselt ja suvele ette vaadates kõhedust tekitavalt. Türi ujula jääb küll esialgu mõneks ajaks vähemalt lahti, Pärnu Raba ujula aga läheb konserveerimisele. See-eest Tallinn andis selge signaali, et käivad ettevalmistustööd Lasnamäele uue spordikeskuse - ujula ja jäähalliga - rajamsieks. Teemasse rohkem pühendatud teavad, et selline kombinatsioon on majandamise seisukohalt igati ökonoomne, ja ujulast eriti huvitatutele teadmiseks, et jutt käib 50-m basseiniga ujumiskeskusest, mis vastaks nn rahvusvahelistele nõuetele. Seega on millele kaasa elada.

Jääb vaid loota, et seekord õnnestuks linnal, riigil, EOK-l ja eurofondidel seljad ja rahad kokku panna. Sest selliste võistlus- ja esindusareenide rajamine ei peaks olema ühe omavalitsuse mure ja koorem.

Plusspoolele jääb ka see, et Türi Vallavolikogu suutis pidurit tõmnata ja võttis endale aega läbrääkida ujula vallale tagasi ostmiseks. Küllap on sellise dilemma ees paljud volinikud üle Eesti - aga asi on lihtne - ujula on ainuke infra, mis tagab Eesti inimestele aastaringse võimaluse ujumisoskust omandada ja seda treenida. Meie kliimas muid võimalusi ei ole. Teiseks - suusatamise või korvpallimängu mitteoskamisest, mis on mõistagi kasulikud tervise hoidmise viisid, ei juhtu midagi. Keegi nende mitteoskamise tagajärel ei sure. Ujumise mitteoskamise tagajärg on aga lihtne ja fataalne - uppumine.

Seega on tegemist eluõpetuse osaga, mille ülekordamisest ma ei väsi. Iga otsus, mis on seotud ujumisoskuse omandamise ja hoidmise võimalustega on sama, mis riigi jaoks on kaitsekulud. Poliitiliselt selle üle ei vaielda, ja ainult vastutustundetus lubab neid kärpida siis, kui inimeste elud sellega reaalselt ohtu seatakse. Iga ujula sulgemisega seda aga tehakse!

Ning kolmandaks - erinevalt ükskõik millisest teisest spordikeskuseset, on see kallis pidadad ainult siis, kui sellega on seotud väike kasutus ehk ujula püsikulud ei ole väikesed, aga tema tiheda kasutuse korral on selle hind ühe kasutaja kohta väike, kasu aga suur, et mitte öelda väga suur. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis umbes aasta tagasi avalikustas Euroopa Komisjon ühe uuringu, mille sisuks oli nn inimelu hind erinevates Euroopa riikides. Metoodikat ma kommenteerida ei oska, aga Eestis oli see 7 miljonit krooni. Ja nii näitab lihtne arvutustehe, et Eesti kaotab igal aastal ainuüksi uppumissurmade tagajärjel ca 700 000 000 krooni väärtuses inimvara. Vigastustest rääkimata. Nüüd aga selle Pärnu Raba ujula juhtumi juurde. Tegemist on taas eravalduses - Pärnu Sõudeklubi omanduses oleva ujulaga. Ujula asukoht pole Pärnu mastaabis just parim, tehniline olukord ehk samuti mitte, aga asja ajab ära. Selle ujula baasil toimuvad enamiku maakonna koolide õpilaste nn koolikohustusliku ujumise algõpetuse tunnid, mis nüüd ruumipuudusel tegelikult ära jäävad. Sealne ujumisklubi jääb samuti lageda taeva alla. Linnarahvas samuti. Mõned ehk murravad end edaspidi mõnda kohalikku spaasse, aga küsitav seegi ... Koidula Gümnaasiumi kooliujula on aga juba tänagi üle koormatud. (Vahepeal oli ujula ju sootuks vee kvaliteedi probleemide tõttu suletud) Vähemalt selles osas, mis puudutab seal toimetavaid sportlasi ja koolilapsi. Ka Pärnus võiks olla mõni selline koht, kus tipp-tasemel treenida oleks võimalik, s.t. kus oleks sellise sihiga aega võtta. Natuke kahtlen, kas ütleme - 14-aastased koolilapsed - saavad päevas 3,5 - 4 veetundi ja seda näiteks 6 päeval nädalas? Mõistagi lisaks üldfüüsilise treeningu tegemiseks muid võimalusi? Aga kõike seda arvestades pöördusin lõppeval nädalal ka Eesti Ujumisliidu nimel nii Pärnu linnajuhtide kui maavanema poole, et leida võimalusi selleks, et Raba ujula saaks sügisest ikkagi taasavatud ning maakonna koolilaste koolitunnid, spodiklubi treeningud kui linnarahva ujumistahe rahuldatud.

Pikemas plaanis vajab aga Pärnu kahtlemata uut korralikku avalikku siseujulat, mille spetsiifika on ikkagi sportlik, mitte mullivannikeskne ...

EUL-i pöördumised on igatahes toeks nii linnale, kui sealsetele klubidele ja selgeks märguandeks riigile - on olukordi ja ülesandeid, mille lahendamise eest kannab vastutust ka riik, sedapuhku siis maavalitsuse näol ja antud juhtum nende hulka kuulubki. Nii et aitab nüüd ametkondlikust vastutuse veeretamisest mööda Pärnumaa omavalitsusi. Esmalt vajavad Pärnumaa inimesed kohta, kus ujuda ja lapsed ujulat, kus ujuma õppida ning klubi vajab stabiilsust, et teha ka pikemaajalisi plaane, kuidas suurendada inimeste huvi oma oskusi parandada või siis sootuks neid omandada. Selleks on aga hulgaliselt võimalusi tegevustoetuste kombineerimiseks ja teenusemaha suurendamiseks. Selles osas oleks paindlik kahtlemata ka sõudeklubi ise.

Nii et igatahes ootame me eelnimetatud osapooltelt tegusid, millele omalt poolt kaasa aidata. Jutt sellest, et masu kestab vmt oleks aeg juba lõpetada. Asi taandub ikkagi prioriteetidele ja suhtumisele! Ja seda ka Pärnumaa puhul.

Ja veel - mis puudutab omavalitsusi, kes ise või kelle territooriumil mõnda ujula ehitamise plaani vaetakse, siis Eesti Ujumisliit on igati nõus oma eksperiisiga kaasa lööma ja konsulteerima nii võimalikke ehitajaid, palneerijaid, projekteerijaid kui opereerijaid.

Evelyn Sepp: Türi tüng!

Veel aasta tagasi oli Türi ujula saatus selge - olgu kui raske tahes, see on prioriteetne objekt ja see jääb töösse ning kohalik ujumisrahvas sai rõõmsalt maha pidada ka traditsioonilise 24 h ujumismaratoni..

See kevad tuli aga teisiti! Vähemalt Türil, sest ühtäkki on taas õhus küsimus Türi ujula sulgemisest. Taustalugu lühidalt selline - oli kunagi ujula, erastati. Olid tublid omanikud ja ujula suht heas korras, küttesüsteemid jms. normaalselt optimeeritud. Tööõhkond hea. Valla suhtumine toetav ja inimesed rahul. Ühesõnaga igati aus kaup. Siis tulid rasked majanduskriisi aastad ja külmadest talvedest tingitud küttekulud lõid lakke, majandamine hakkas üle jõu käima. Ära kadusid ka valla toetused vallarahva, eriti laste ujumise toetamiseks. Lõpptulemuseks sündis läbi raskuste mõistlik plaan, et vald ostab selle tagasi. Sümboolse raha eest, sest omanikulgi oli küllaga vastutustunnet - kõigil näis silme ees olevat plaan, et ujula jääks töösse ja teenima vallarahva huve ja tervist. Kõik asjaosalised on ka korduvalt tunnistanud, et sellise objekti omaaegne erastamine oli rumal tegu üleüldse ja suur viga, mis vajas parandamist. See tagasi ostmise otsus on tehtud valla enda poolt ja ka läbirääkimised peetud, hinnas ja muudes tingimustes kokku lepitud jne. Nüüd aga, ühtäkki peale valimisi on toimunud tõsine kannapööre : Ei mingit ujula ostu! Petta on saanud nii senine omanik, kes seda vastutustundlikult omal kulul töös hoidis, et vald saaks ostu ette valmsitada, nii ujumissõbrad kui spordiklubi inimesed, kelle jaoks on see töö ja leib ja tulevikuplaanide lõhkumine! Samuti on ühtäkki kuhugi arengukavadesse ilmunud imeväel klausel, et kunagi tuleb hoopis uus ujula. Ei aja ega maksumuse perspektiive, lihtsalt loosung paberil. Tore kui see kunagi realiseerub, aga olge nüüd normaalsed, nii asju ei aeta. Salamisi ja asjaosaliste selja taga, valetades ja vassides ja ilmaasjata tüli keerutades. Ka ujula praegune omanik on uuest pöördes pehmelt öeldes shokis. Ujula kasutajatest ja spordiklubi inimestest rääkimata. Kuskilt kostab ka läbi juba puhas pettus koolikohustusliku ujumise suunalt, räägitakse, et järgnevate aastate koolikohustuslik ujumine 12 h näol tehakse ära Paides ja paberil on ju kõik korras. Esiteks näeb programm ette 24 h kohustuslikku õpet koolilastele ja puhtpedagoogiliselt ei ole selle taandamine 12 korrale millegagi põhjendatud. Vaadake head vallajuhid, paberil ei päästa ühtegi inimest. See, mida te sellise suhtumisega süvendate, on oht nende laste eludele ja inimeste umbusk vallavõimu vastu, muust rääkimata! Meenutades eelmist suve uppumiskatku, teeb selline poliitsahkerdamine lihtsalt nõutuks. See on näotu, ebaprofessionaalne ja vastutustundetu. Seega üleskutse nii vallajuhtidele, volinikele kui terve mõistuse ja vastutustundega Türi elaniekele, kindlasti tasub selle ujula eest seista ja see lahti hoida seni, kuni uus asemel.

On lihtsalt asju, mille lõhkumine on kergem kui nende ülesehitamine. Pealegi - ujula paberil on sama, mis tuvi katusel!

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist vol 2

Pean kohe tunnistama, et IRL-i osa oli minu jaoks suur pettumus ja sellest jääb mõru maik juurde kogu alustavale valitsusele.

Ka Keit Pentuse elu ei tee see kuvandina kindlasti kergemaks, sest tema taga näevad ma arvan paljud ministrina pigem Rain Rosimannust, ja see, et IRL-il pole ühtegi täitevvõimu kompetentsiga naist, on ikka häbiväärne küll.

Mart Laari asumine siiski valitsusse, ehkki mitte kohale, mida ta väärinuks, on kahetine. Pigem on ta oma erakonna liitnime taga oleva seltskonna pantvang.

Sisepinged, mis selles seltkonnas liitumisest saadik kerinud, ei jäta fantaasiale palju ruumil. Nii vaikselt kui mürina saatel on järjest kaotatud mõju ja positsioone ja "äraostmatute" laamendamisest on saanud uus valdav stiil ...

Lihtsalt 2. perioodi ei saa Mart Laar ja tema taga oleva erakonna osa enam valitsuses mitte olemist endale lubada. Seega kas sa oled lõkke ääres tegija, või jääd päris külma kätte. Selles seisneski ilmselt sunnitud paratamatus. Sest see, kuidas valimisnimekirja koostamise ajal respublikud isamaalastele ära tegid ei kipu siiani kellelgi meelest minema ...

Ühtäkki on erakonna esimehele minevast portfellist saanud muuseas ka vähetähtis ametikoht, sest selle valitsuse "kõige tähtsama ministeeriumi" etteotsa asub hoopis Jaak Aaviksoo. Nii on ta seda ise meediale nimetanud. Aga eks temagi näeb end juba mõnda aega selle erakonna esimehena, nii et ühelt poolt üks järekordne kokkumine ülessepoole ja teiselt poolt pind pildis. Muidugi, olenb kustpoolt vaadata ...

Igatahes igas normaalses erakonnas ei saaks Jaak Aaviksoo endise kaitseministrina sellist uut võimalust, sest kaitseministrina oli tegemist ikka täieliku läbikukkiumisega!

Põlevate silmadega suust jahu ajav Ken-Marti Vaher ei mõju ka kuigi kaasaegse, usaldusväärse ja maailma avara pilguga nägeva inimesena, nii et on mille üle muret tunda.

Pealegi - tema puhul ei saa ma lahti, ja kardan, et mitte ainult mina, teatud tüpoloogiast, ajaloolistest paralleelidest, mille valude ja painete all kannatab veel tänapäevalgi terve Euroopa ...

Meenutades tema justiitsminsitriks olemise aega, tuli sealt Riigikokku ikka sellist põhku, mille puhul ei jäänud eelnõudest muutmata midagi, peale kirjavahemärkide.

Stiililt - jäik, väiklane ja täieliku tolerantsipuudusega inimene.

Tema oli üks sellistest tegelastest, kes esindas värvikalt stiili, et kui partei tahab, et 2+2 on 7, siis nii on ... Ühesõnaga - tegemist on inimesega, kellele võim ikka väga pähe lööb!

Ja mida oskaks või peaksi ütlema olematu regionaalministri Kiisleri aadressil. Lihtsalt mitte-minister, kes jätkab ilmselt taas erakonnasiseste intriigide tulemusena oma ametis: 0-kompetents, 0-tulemus, 0-ideed tulevikuks!

Seega on see osa kabinestis ikka täieliku stagnatsiooni kehastus. Ja ei maksa seda Ergma argumenti nüüd ka üleekspluateerida. See ei lähe eriti arvesse.

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist

Pool uuest sündivast valitsuskabinetist on juba mõnda aega teada olnud. Teine poolgi sellest on peatselt avalikkuse ees vaagimisel, ja siis ühtejärge kuid või aastaid kui hästi peaks minema, aga mõned sissejuhatavad tähelepanekud siiski nüüd ja kohe. Keskkonna ja Justiitsministeeriumi mehitame on tähelepanelikuks tegev. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte - eelarvelt või valdkonniti - ministeeriumidega, ega ka varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises: Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel just selle ministeeriumi haldusalast hakkab Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridasid, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.

Prügimajandusest ja tuulikubusinessist rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisega, uuringutega, riigimaade võõrandamise jms. Eesti Energia tükeldamise, põlevkivi kaevandmaise ja muu kaevandamise lubadega ja keskkonnamõjude analüüsidega. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis selle järele veel võiks lõhnata ..:)

Ja asi, mida kaoltsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendmaine, järelvalveinstitusioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivusse või ka korruptsiooni vähendamsele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed tegevused.

Ülejäänud võiks lihtsalt tähelepanelikud olla!

Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse ... Ja vaevalt peab tema "hakkamasaamise" pärast samuti muretsema. Igatahes edu!:) Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal!? Aga üldiselt vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhtiud ministeeriumi osalusel viimased 4 aastat toimunud on, siis jah - midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll - näiteks justiitskuriteod vmt.

Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis

Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhita ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõge ümbritseva suhtes vähem üleolev ja arrogantne. Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades ... Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit silmas pidades ja eelnevate aastate ühiselt söödud leiba ja soola. Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda kuhu tema eelkäia mattus, vajab üles keerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama ja parem kohe kui kiiresti! Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahvamuuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üledimensioneeritud. Nii et on mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja kuskiltmaalt jääb Langi saatma ka see nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, mililst spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata ... Nüüd ka muude vangerduste juurde - olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine - ülesse!? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdko Randpere tulevik ja saatus.

Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis eesootava presidendi valimise üle ei pruugigi nii siiras ja püha olla ning tulemus nii etteaimatav.

Ja teine asi - juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näi. Ka Indrek Teder õiguskantslerina on ilmutanud ilmselgeid tüdimuse märke, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. ja ka riigikontrolöri "magus" kibe ametikoht, kelle 5-aastane ametiaeg saab samuti läbi juba 2013.aasta veebruaris.

Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või siis kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda ...

Ansipi, Paeti, Pevkuri ja Ligi kohta ei hakka ma esialgu midagi ütlema.

Evelyn Sepp: Keskerakonna valimistulemustest arvudes

14.märtsil tähistab Eestis üldtuntud emakeelepäeva, mil heisatakse lipud ühe kultuurilise põhiväärtuse - eesti keele auks.

Keskerakond pidas sel päeval lisaks veel oma palavalt oodatud juhatust, et analüüsida valimistulemust.

Inimesena, kes ise selle juures ei viibinud, saan ma toetuda vaid kohalolnute muljetele, mis kindlasti on subjektiivsed, kuid ka kirjalikele allikatele - ajalehele Kesknädal ning samal päeval ilmunud Paavo Pettai analüüsile Delfis. Teisi selgitusi ei ole, ja ilmselt ka ei tule.

Huvitav, miks ükski neist käikudest mind ei üllata!?

Kui kohe algatuseks teha kokkuvõte, siis on kõik hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine - kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.

Vaatame siis aga pisut lähemalt, kas valimistulemsute peamine probleem ikka oli 3 -kohaline kaotus parlamendis, või siiski muu.

Lisan siia kaks Infopartisani blogist laenatud kokkuvõtet arvudest:

Lisaks vajab nende tabelite tõlkeks arvestamist 2 tõsiasja:

esiteks, et valimisaktiivsus kasvas protsentides - 2007.aasta 61,99%, 2011.aastaks 63%-ni.

ja vteiseks - alijaid oli arvuliselt 2007 - 550 217 võrreldes kokku 2011.aastal - 575 133. ehk ca 25 000 uut valijat.

Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele 3 kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei
osalenud nende juurdevõitmises.

Ja seda kõike olukorras, kus me olime "suurim ja tugevaim" opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.

Ning, et viimased 4 majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maaelnud erakondade ees.

Teine tähelepanek, mis neid tabeleid uurides silma jääb on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit 2 Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud 9 ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.

Pisut ümmardatuna on häälteliikumise dünaamiku järgmine - Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende 9 piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.

Ja et oleks veelgi selgem - võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see -
15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks ...

Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6% toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.

Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja 4 protsendipunkti võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 % võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laeimalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks.

Aga see on juba üks teine teema!:)

Igatahes olen ma kindle, et sellesama 9 valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26-kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti ...

Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti Vähim Tartu linnas ja enim Lääne-virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte aboluutarvudeest vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.

Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003.aastast, kuid nüüd,
paistab, on suurenemas progresseeruvalt.

Veel üks tabel, 2011.aasta valimsite wiki-lehelt, mille põgus uurimine näitab, et jõudude vahekord opositsiooni-koalisiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises kooseisus valitsust toetanud Rohelised on oma 6 kohta kaotanud Reformile-Isamaliidule, kelle kohtade arv kasvas just sama - 6 koha võrra (2-4).

Ka opositsioon jagas ümber 6 varemalt Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud 3 kohta teevadki kokku Sotside kasvanud 9 lisakohta.

Paneb lihtsalt mõtelema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis etendama opositsiooni liidri rolli. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab ...

Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus voi eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad ...

See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteianet -küsimused, on selgelt viidatud arv-read, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.

Delfi loo valguses võivad Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.

Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekreätri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks 4-st isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise 1 kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30%.

Seega on raske tõsiselt võtta ka seda Delfi lugu, sest paremal juhul räägib see aia august, halvemalt aga kogu keha räsivast gangreenist, mis seda suurt ja olulist poliitjõudu räsib.

Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea ametisse valima ega ka maha valima erakonna esimeest meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.

Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka mei toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.

Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama "kibestumises ja milles kõiges veel," aga vaevalt, et keegi viitsiks oma kenast laupäevast mõned tunnid raisata kättemaksuks nende tabelite kokku seadmiseks ja erakonna tuleviku seisukohatl oluliste küsimuste püstitamiseks. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!:)