Evelyn Sepp: muvvame läbi! Aga kuhu...?

Teisipäevane meedia hullus Riiigikogus toimunud debati käigus esitatud küsimusest, et miks peaksid erakondade nimekirjad üleüldse olema avalikud. Söandasin juhtida tähelepanu sellele, et tegemist on ainulaadse ja inimeste südametunnistuse vabadust oluliselt riivava sättega. Liiatigi toodab see mõtetut bürokraatiat ning kulutab meie kõigi raha miljonite kroonide võrra aastas.

No mis sellele järgnes oli süüdistuste laine nagu ma tahaks parteiliikmete salastamist jms.

Aga olge rahulikud, ma ei taha midagi muud rohkem kui seda, et Eesti oleks üks normaalne läänelik väikeriik.

Mitte selline sadislik, inimestest mitte lugupidav represseeriv ja Suure Venna süvakompleksi läbielav tigedik.

Kui ma oleksin mõne erakonna lihtliige, siis ütleks julgelt - mina ja minu maailmavaade on sama isiklik kui suhe minu ja minu Jumala vahel. See ie ole teiste asi! Ammugi mitte poliitiliste veendumuste alusel represseerimist võimaldavate avalike regitrite pidamise näol.

Lugedes põgusalt ka erinevate online-kanalite kommentaariume, ei erinenud nende tase palju sellest, mis tõenäoliselt toimus Hitleri-aegsel Saksamaal ja mujal Euroopas, kus iga juut pidi oma juudiks olemist kinnitama kollase kuusnurgaga revääril. Vastasel juhul ...

Euroopa on sellest kogemusest õppinud, aga meie? Kuhu meil siin muvvda on!?

Lisan siia ka Riigikogu Sotsiaalinfo Osakonna poolt minu palvel kiirkorras koostatud ülevaate sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Ja käivad vot nii:

16.09.2009


Parteide liikmeskonna registri avalikustamisest ja liikmete miinimumnõudest

/ Informatsioon /

Vastavas päringus sooviti teada, millistes Euroopa riikides on avalikus registris kättesaadavad parteide liikmete nimekirjad ning teiseks, millistes teistes Euroopa riikides (sarnaselt Eestiga) on kehtestatud liikmete miinimumäär partei ametlikuks asutamiseks ja registreerimiseks.

Kuna vastavaid andmeid kõikide Euroopa Nõukogu liikmesriikide kohta on lühikese aja jooksul vägagi rakse koguda, siis siinkohal on vastuse aluseks võetud Veneetsia komisjoni kaks raportit, mis baseeruvad 41 riigi[1] korrespondentidelt kogutud andmetele aastast 2003 (Replies to the Questionnaire on the Establishment, Organisation and Activities of Political Parties), kus on refereeritud ka riikide seaduseid: parteide tegevust ja asutamist eraldi reguleerivad aktid, põhiseadused, mittetulundusühingute seadused. Kindlasti on mõnes riigis vastavad seadused läbi teinud mõningaid muutusi, kuid tavapäraselt muudetakse taolisi baasseadusi arenenud demokraatiates võrdlemisi harva.

1. Parteide asutamiseks vajalik teatud miinimumliikmete olemasolu:

Riik ja Min. liikmete arv
Bosnia ja Hertsegoviina 500
Bulgaaria 500
Eesti 1000
Horvaatia 100
Kreeka 200
Leedu 400
Läti 200
Makedoonia 500
Slovakkia 1000
Sloveenia 200
Tšehhi 1000
Ungari 10

Vastavast raportist tuleb välja, et miinimumliikmete
arvu nõue on peamiselt esinev endistes kommunistlikes „sõprusvabariikides“, kus pärast N. Liidu lagunemist pidi demokraatlikke institutsioone üles ehitama päris
algusest.

Rumeenias näiteks asendab minimaalse liikmeskonna lävendit nõue, et erakonnana tegutseval ühendusel on valimistel vaja üles seada oma kandidaate vähemalt 10 ringkonnas.

Miinimumliikmete arvu asemel kasutatakse registreerimisnõuetena sageli demokraatlike institutsioonide olemasolu (põhikiri, programm, organisatsioon) või rõhutatakse teatud käitumisjoonistest või normidest kinnipidamist (vägivaldse riigikorra muutmise eitamine partei eesmärgina, demokraatia asutamine).

2. Vastava avaliku (avalikult kättesaadava) liikmeskonna registri olemasolu (Eesti eeskujul) on kättesaadavate andmete kohaselt tõepoolest Euroopas harukordne, üheski raportis küsitletud riikides ei
ole kehtestatud erakonnaliikmete nimekirja avalikustamise nõuet.

Enamikes riikides, kus (kohustuslikku) erakonna liikmete registrit peetakse on jäetud avalikustamine partei enda otsustada. Mitmes riigis, näiteks Tšehhis, on erakonnaliikmete registriandmete avalikustamine isikuandmete kaitse eesmärgil keelatud. Belgias on vastavasisulised andmed avalikkusele kättesaadavad ainult juhul, kui partei liige avaldamisega nõustub. Saksamaal on liikmete nimekiri avalikustatud vaid erakonna liikmetele, avalikustamise nõue puudub.

Raportid on kättesaadavad (ingliskeelsetena) linkidel:

http://www.venice.coe.int/docs/2003/CDL-DEM(2003)002-e.asp

http://www.venice.coe.int/docs/2000/CDL-INF(2000)001-e.asp

[1] Euroopa riikidest Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Soome, Georgia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, , Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Holland, Poola, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ukraina, Suurbritannia.

Evelyn Sepp: kuidas tappa parlamendidebatti! ...

Peab ikka tõeline ajakirjanduslik mõttehiiglane olema, kui küsimusest, kas see mida me teeme on ikka mõistlik, saab väide ja seisukoht, et erakonnad olgu salajased!?

kuna täna oli Riigikogus küsimus sellest, kuidas arvata välja erakondade registritest inimesi, kes neisse erakondadesse ei taha kuuluda ja kui palju bürokraatiat ja kulu riigile see tuua võiks, siis tõstatasin küsimuse, milleks me neid registreid üldse peame ja kas ei oleks aeg neid kaotada!?

Selles mõttes pole ju suurt vahet, kas erakonda kuulub 2 viõi 2000 liiget. Oluline on see, palju sel erakonnal on toetajaid ja mõjukust ehk kuidas ta valimistel usaldushääletuse läbib.

Kas pole mitte nii, et erakonna nimekirjal kui sellisel on täna vaid propagandistlik väärtus, mida saab kompentseerida ka
sellelga, et tuntud inimesed neid oma sõna ja teoga toetavad ning teine, et erakonnad teaksid oma liikmetelt liikmemaksu koguda ja neile posti saata. ..

lisan siia ka toimetamata stenogrammi oma sõnavõtust ...

Evelyn Sepp

Aitäh! Austatud kolleegid! Mõnele asjale tasub igal juhul küll siin tähelepanu juhtida. Põhiküsimus on, kas registrid sellisel kujul nagu nad täna eksisteerivad, omavad seda mõtet või omavad üldse mingit mõtet.

Kui me tuleme tagasi 1990-ndate alguse juurde, erakondade sünni ja jalgade allavõtmise, nii-öelda lapsepõlve aega, siis oli sellel registril ja erakonna liikmete piirarvul selgelt kindel oma mõte.

Ta korrastas kahtlemata poliitilist maastikku. Samas on teada üldiselt selline läänelik põhimõte, et inimeste südametunnistuse vabaduse, poliitiliste ja usuliste veendumuste kohta ei ole kombeks riigil koguda andmeid.

Vastupidi, selle kogumine ja selle pidamine võib olla ka põhiseaduse vastane. Sellele on kunagi tähelepanu juhtinud eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes vaieldamatult paljudele siin saalis on riigiõiguse alal suur autoriteet.


Nüüd sellest, kas erakonnad on salajased pärast, ütleme, hüpoteetilist muudatust, kui näiteks niisuguseid registreid enam ei oleks. Siis kuidas nad saaksid olla salajased? Nende tegevus on ju suunatud, vastupidi, mitte salajasusele, vaid avalikkusele, ehk selles mõttes nad on MTÜ-d endiselt, nad on registreeritud, nendel on programm ja põhikiri, nendel on juhtorganid ja, kahtlemata, juhtorganite mõte, mis on ka avalik, juhtorganite mõte on selles, et selgelt, avalikkusele jälgitavalt oleks võimalik ka, ütleme, nõudeid pöörata kolmandate isikute poolt, kui need on näiteks finantsilised ja muud vastutust nõudvad küsimused.

Nüüd see, mis ka põhiseaduskomisjonis tolle arutelu käigus kõlas, et sellesama registri pidamine tänaseks maksab vist juba ca üle 5 miljoni krooni.

Ja ikkagi see põhiline küsimus, et mis lisaväärtust ta meile toodab. Me tõesti teame seda, et inimesed, keda me erinevate seaduste kohaselt oleme soovinud, et nad poliitiliselt aktiivsed ei ole, neid ei ole see seganud olemast poliitiliselt aktiivne. Me teame küll kõrgeid riigiametnikke, ka maavanemaid jne, kes on vaatamata seaduse olemasolule väga kiiresti politiseerunud.

Samas teistpidi, needsamad tuhanded lihtliikmed, milleks on vaja siis nüüd registrisse koguda neid inimesi ja nii-öelda neid märgistada? Ka selleks ei näe ma mingit kaalukat põhjust või õigustust. Need, kes kandideerivad erinevatel valimistel, selles mõttes tõesti on poliitiliselt aktiivsed, need ju deklareerivad seda ja siis ongi see nende vaba valik.

Nii et kui me tahame toota juurde bürokraatiat, kohustusi ja selles mõttes riigi kulusid, siis me võime sellisel teel jätkata, kus me täna oleme.

Aga samas tundub, et võib-olla on ka tõesti Eestis aeg käes minna pisut läänelikumat teed mööda ja loobuda kohustustest ja
kuludest, mille kandmine ilmtingimata ei ole vajalik ja võib olla ka teatud puhkudel põhiseadusvastane.

Aitäh!

Evelyn Sepp: uperpallid Põhiseadusega

Olgu öeldud, et nö arutelu Keskerakonna algatatud rahvahääletuse seaduse üle Põhiseaduskomisjonis ei meenutanud küll vähimalgi määral artuelu põhiseaduse ja selle väärtuste ümber.

Õigem oleks isegi öelda, et küsimust polnud päevakorraski, rääkimata siis sellest, et oleks ka mõni sisuline argument esitada püütud. Arutelu käik taandus kommentaarile, et Ergma palus ja Linde kandis ette, et nüüd on nii - Keskeraknna algatus on kurjast ja kuna selle seisukoha peab esitama Põhiseaduskomisjon, siis peab see lihtsalt põhiseadusega vastuolus olema. m.o, t. t.

Kuidas aga asjad tegelikult on?

Teatavasti teostab kõrgema võimu kandja - rahvas - oma võimu valimiste ja rahvahääletuse läbi. Need õigused sätestab ka põhiseadus.

Edasi räägib PS sellest, millistes küsimustes rahvahääletust korraldada ei saa. Rahvahääletusele ei saa seega PS paragrahv 106 kohaselt panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.

Nagu näha on loetelu, mille puhul rahvahääletus on välistatud, ammendav. Seaduses ei ole kusagil kirjas ega pole olnud kunagi ka mõttes sätetada ammendavat loetelu nendest küsimust, mille kohta võib rahvalt arrvamust küsida.

Liiatigi on olemas nö kaht tüüpi rahvahääletusi - ühed, millel küsitakse toetust seaduseelnõule ja seega seotakse eelnõu vastuvõtmine Riigikogu usaldusküsimusega. Ja siis on nö teist tüüpi rahvahääletus, mille käigus küsitakse inimeste arvamust mõne riigielu küsimuse kohta. Sellega on ka tegemist antud juhul.

Küsimus, mis rahvahääletusele läheks oleks selline, kas te toetate Riigikogu valimiste korraldamist 7.veebruaril 2010.

Sisuliselt siis pea aastapäevad järgmistest korralistest valimistest varem.

Nüüd siis sellest, millest on kinni haaranud need, kellele mõte rahva käest millegi küsimisest, rääkimata erakorralistest valimsitest, üldse ei meeldi asjast arvavad.

Nemad nimelt apelleerivad sellele PS paragrahvile, mis räägib sellest, millistel alustel läheb Riigikogu laiali nii ehk naa. Jah, Riigikogu on püsivalt töövõimetu ja läheb laiali siis kui ta pole eelarvet suutnud vastu võtta või siis järjest ei saa peaministrikandidaadidd hakkama kabineti kokkupanekuga. Muide - Riiigkogu erakorralised valimised võivad toimuda ka siis, kui näiteks umbusaldatud valitsus sellise ettepaneku presidendile teeb ...

Aga on selge, et sellist poliitilist kriisi ainuvõimalikuna, ei ole PS kirjutanud kindlasti ette näinud ega välistanud Riigikogu enesekorralduse õigusena ka võimalust ise end mõnel muul tsiviliseeritud viisil laiali saata kui leitakse, et ollakse end poliitiliselt ammendanud.

Neid viise aga polegi ilmselt rohkem kui teha seda läbi rahvahääletuse. Seega ei ole tegu kindlasti mite vastuolus põhisedusega vaid vastuolus poliitiliste jõudude huvidega.

Parem siis lõputu õudus, kui õudne lõpp ja
sisuliselt tooks tänase jätkumine kaasa olukorra kus meil on valida kahe halva
asja vahel - kas erakorralised valimised või erakorraline valimiskampaania, mis
kestab märtsini 2011.

Pealegi, mis puudutab Riigikogu juhatuses ilmsmelt peatselt aset leidvat ning seejärel Riigikogu nö hääletust selle üle, kas võtta või mitte võtta rahvahääletuse seaduse eelnõu üldse Riigikogus arutamisele, siis põhiseaduslikku järelvalvet selles küsimuses teostab seaduse kohaselt vähemalt õiguskantsler, mitte aga poliitikud hääletamisega.

fNii ehk naa jõuab vaidlus Riigikohtusse ja las igaüks
mõtle nüüd ise, kas Riiigikogu enamuse surve selle vastu, et
Riigikogu üldse asuks aruttama kõrgema võimu kandjale -
rahvale - rahvahääletusel osalemise õiguse andmist - on põhiseaduse mõttega või
sättega kuidagi vastuolus või mitte ... või siiski taandub isegi
arutamise võimetuse esilekutsumine vaid poliitiliste jõudude enda huvidest
...

Evelyn Sepp: Eesti vajab uut energiat!

Stabiilsus ja stagnatsioon on sageli sünonüümid. Eriti kui selle stabiilsusevajadusega kiputakse looritama vaid oma võimupositsioonide säilitamise vajadust. Kuid see, mida Eestil vaja on pole selle valitsuse säilitamine iga hinna eest, vaid stabiilsus ühiskonnaelu juhtimisel, mis saab tugineda sellele, et tehakse küll kiireid, kuid selgelt läbi kaalutud-arutatud otsuseid, mis lähtuvad uutest muutunud majandusoludest ja võimalustest.

Just selle järele januneb ka Eesti ühiskond - kui meil on parlamentaarne riik ja selle poolt moodustunud selge enamsuvalitsus, on tema otsustel ka selge mandaat ning vastutaja.

Viimase puudumisel võib ka kindlallt väita, et Eestis pole enam kõrgema võimu kandja rahvas, keda vastavalt põhiseadusele esindab Riigikogu, sest viimane ei saa ega taha juba pikka aega kontrollida seda, mida, miks ja kuidas Valitsus teeb või ei tee.

Nii ongi aeg käivitada protsess, millega võita Eestile aasta lisaaega ning uuendada erakorraliselt Riigikogu mandaati. Just sellise algatusega tuleb täna välja Keskerakond. Kõigepealt rahvahääletus ning selle toega uued erakorralised valimised juba veebruari alguses 2010. Muud võimalust lihtsalt ei ole!

Eesti vajab tõesti uut energiat - Eesti vajab uut parlamenti, valitsust ja uut valitsusprogrammi, mille alusel meid kriisist välja juhtida!

Evelyn Sepp: Kuku - raadio mõtlevale inimesele, Delfi - ....

No olgu siis hammas hamba vastu. Kui Kuku on ikka end reklaaminud kui raadiot mõtlevale inimesele, siis Delfi enesereklaam näib olevat just vastupidine...

Vot selline väike vahejuhtum sellest, kuidas ja millega Delfi toimetus enda palgaraha välja teenib. Rääkige siis veel sellest, et ajakirjandus peaks ka lugejat harida püüdma. Aga kus sa sellega - vale ja manipulatsioon seal, kus võiks tõesti püüda arutleda asjade olemuse üle ...

Esiteks pöördus Delfi ajakirjanik minu poole kommentaari saamiseks täiesti huvitava ja normaalse probleemiasetusega:

küsimus siis selline, et kas ettepanekul, et riigikogulased võiksid palka saada vastavalt tööl käidud ajale, on jumet või on see mõttetu läbinämmutatud ettepanek. Ühest küljest kõlab loogiliselt, valdav enamus töövõtjaid saab palka niiviisi. Ehk on mõni teine külg ka, mistõttu see pole hea idee?

Minu vastus sellele on minu meelest samuti vägagi mõistlik - asi pole tööl istutud ajas, vaid selles, mida tehakse:)

""Ei näe paraku sellisel muudatusel mingit lisaväärtust. Eesti väikese ühiskonnana peaks iga hinna eest püüdma säilitada oma dünaamilisuse ning ,hoiduma sellisest "formaalsest lihtsusest".

Ühiskondlikku kaalukuse mõõtmise viimine nö tükitöö alusele oleks suur samm tagasi. Paraku on Eestis rohkme kui 101 probleemi ja vaatamata kriitikale ei korralda keegi selle 101 saadiku tööaega paremini kui nad ise.

Paraku tuleb ka täna ette olukordi, kus inimesed ei tunne suurt osa oma rahvasaadikutest ei nime ega nägupidi ja kuulevad nende nimesid peaaegu esimest ja viimast korda vaid siis, kui avaldatakse järjekordset statistikat istungitest osavõtu kohta ...

Sellise muudatuse mõttekus oleks kaalumist väärt teise töökorraldusega rahvaesinduste ja väga suurte riikide puhul."

Nii, ja mis sellest siis kõik välja tuli - kõigepealt tantsusaatest pärit rõõmus (näkku naerev) foto ning sellele lisaks pealkiri: Sepp: palk vaid töö eest - mõttetu.

Paraku on see 180 kraadi erinev sellest, millest räägib minu kommentaar ja see on ometi ühemõtteliselt mõistetav. Küll aga ei ole paraku suurel osal Delfii kommentaatoritel kombeks ju peale suurte tähtedega kirjtuatud pealkirja ja pildi ning kommentaatori nime rohkem lugeda.

Ja minu ainuke küsimus Delfile on - miks te valetate
ja kasutate selleks minu nime ja fotot!? Teie jaoks võib-olla on tõesti palga maksmine töö järgi mõtetu. Minu jaoks on mõtetu tööl käimise samastamine töö tegemisega.

Kokkuvõtteks:

olen tõsiselt üllatunud DELFI loo pealkirjast. Kas minu antud kommentaarist tõesti loeb välja mõtte, et Riigikogu puhul võrdub tööl istumine töö tegemisega!?

Olen väga nördinud sellisest lugejatega manipuleerimisest. Kahju kui DELFI toimetus peab sellise valetamisega reklaamiklikke teenima...

Seega võiks toimetus vabandada valetamise pärast esmajoones oma lugejate ees ning siis pealkirjastada oma "uudisloo" vastavalt selle sisule ning ausalt öeldes oleks täiesti kohane ka minu ees vabandada ning teemasse puutumatud kõntskommentaarid loo juurest ära koristada.

Evelyn Sepp: Aitäh!

Eesti ujumise A-Rühm Rooma MM-l: vasakult - Anna-Liisa Põld, Jane Trepp, Martti Aljand, Vladimir Sidorkin, Triin Aljand, Kaspar Raigla, Martin Liivamägi ja ees - Andres Olvik, Sten Indrikson.

Pildilt puudu veel Kätlin Sepp, Annika Saarnak ja Elina Partõka ning Matthew Shmith, Filipp Provorkov ja Danil Haustov.

Tänaseks on pea kõik asjaosalised juba õnnelikult koju tagasi jõudnud ja järjekordne tiitlivõistus saanud statistikaks ja analüüside allikaks. Ka esmaspäevaõhtuses Tallinna Lennujaamas võis näha tõesti palju lilledega rõõmsaid inimesi . Ja kindlasti põhjusega!

13-ndad Maailmameistrivõistlused ujumises lõpetas Eesti koondis 13 uue Eesti rahvusrekordiga. Viimase neist meeste 4 x 100 kombineeritud teateujumises viimasel päeval. 15 võistkonnaliikmest 11 suutsid oma töö realiseerida ka isiklikeks rekorditeks, mis on tiitlivõistlusteks valmistumisel kindlasti kvaliteedimärk.

Muidugi olid ka sel võistlusel oma varjuküljed ja esile kerkinud küsimused, mille kallal tuleb asjaosalistel pead murda ja vigu parandada, sest alati saab paremini!

Minu suurimad tänud aga eduka esinemise eest esmalt koondise peatreener Riho Aljandile ja olulisele taustajõule: Tõnu Meijelile, Heidi Kaasikule, Tatjana Partõkale, Kaja Aljandile, Aleksander Rubenkole ja ka Aleksander Abelile ning Tiit Reitelile. Eriti soojad tänud aga Egle Seppole ja Marius Untile!

Ning loomulikult peaesinejatele :) endile Triinule, Martinile, Janele, Marttile, Andresele, Anna-Liisale, Kätlinile, Annikale, Elinale, Filipile, Stenile, Vovale, Kasparile, Danilile ja Matthewle!

ja pildi eest tänud Tõnule.:)

Head puhkamist, tagasilendu USA-sse ning palju tõsiseid treeningtunde, et olla juba Istanbulis detsembri keskpaigas taas elu parimas vormis! (Seal toimuvad sel aastal EM lühirajal ...:)

Ning muidugi tänud ka kõigile fännidele ja pöidlahoidjatele. Teadmine, et see, mis sa teed läheb veel paljudele peale sinu enda korda, on spordis väga võimas motivaator! :)

Evelyn Sepp: ilm imetlust on täis ...

Kolm kiiremat lendavat liblikat (seal suurel ekraanil:) ) vasakult paremale:Milorad Cavic, Michael Phelps ja Rafael Munoz.

Ma ei tea kuidas teiste võistkondadega, aga Eesti oma sai vähemalt kõik oma minevad ja olevad ja loodetavasti ka tulevad patud ette andeks, sest FINA - pere sai laupäeva ennelõuna Paavsti isikliku õnnistuse osaliseks. Ja küllap selle õnnistuse toetav mõju aitab meid nüüd ka
ujumises edasi. Nii ei peagi ainult ujujatele endile edaspidi lootma!:)

Aga võistlust on jäänud veel üks päev ja meil 2 ala - naiste 400 komleksi ja meeste 4x 100 kombineeritud teade. Seetõttu on vara teha ka tõsiseid sõnalisi või numbrillisi kokkuvõtteid, aga kaks asja siiski -

kui Rooma MM-lt midagi tõeliselt toredat kingiks kaasa võtta, siis pakiks ma Itaalia ujumispubliku uhkesse paberisse ja tooks ta
Eestisse ning teise toreda kingi mille ma siit kaasa viiks, on Eesti võistkonna kambavaim!

Need on küll midagi sellist, millest iga väike Eesti ujumispõnn, preili ja noorhärra tõesti võiks osa saada tahta.

Seitsme esimese päevaga on Eesti koondis üle elanud 12 uut suurepärast rahvusrekordi, 2 poolfinaali, parimad kohad alates 14-ndast ja lugematu hulga häid isiklikke tulemusi.

See kõik ongi tehtud töö ja muu miljoni pisiasja tulemus kokku! Ja kui kellegi jäigi midagi hinge peale kripeldama, siis usun ja loodan, et hammas on sellest melust ikka niivõrd verel, et järgmine kord uuesti ja paremini tegemise nimel kahtlusteta edasi pingutada.

Ja muidugi oleks super, kui seda tunnet jätkuks ka igaks Eesti-siseseks tõsiseks võistluseks ...

Kuid minu jaoks teeb sprtlasest sportllase suhtumine. Ja seda olen ma siin tõiesti näinud: kõik ei saa võita esikohta, aga kõik saavad võita iseennast, olemasolevat olukorda, mis ei pruugi olla soodne ning raskusi ja ootamatusi, mida alati ette tuleb ja nii on ka tehtud.

Muide, olen igal õhtul enda jaoks mõttes kokku pannud oma isikliku rahvusvahelise nn päeva topi ja laupäevasesed imetlusobjektid olid esiteks, naiste 800 m vabaujumise finaal - enne Rooma MM-i ei oleks mind miski veenud selles, et näiteks naiste 1500 m ujumine võiks põnev olla. Sama jutt käinuks ka 800 m kohta ja tegelikult ka meeste samade distantside kohta. Kuid 800 vabalt finaal lõppes sedapuhku ülipõnevas heitluses taanlanna Lotte Friisi võidu ja 1500 m kullanaise Alessia Filippi jäämisega kolmandaks. Pikemal distansil mäletatavasti sai itaallanna kulla ja Lotte hõbeda.

Teiseks muidugi meeste 100 liblika finaal ja Phelpsi - Cavici duell. Kui Serblane poolfinaalis maailmarekordi pea 50 sekundile viis (50,01) tekkis tunne, et siit edasi vist niipea ei saa, aga võta näpust. Selles finaalis ujus koguni kaks meest 50 liblikat alla 50 sekundi ja neist esimene oli Phelps ise. Need olid täiesti uskumatud 50 sekundit seega ...

Kolmandaks aga midagi õrnahingelistele - vabaujumise sprindidistantside kuningas brasiilane Cesar Cielo Silho 2. kullavõidu austamistseremoonia Esimese võitis ta 100 kroonils ning teise, 50 m.

15 000 ootusärevat silmapaari, kaameramehed ja kõik muud asjalised põnevil ning õhus ainult 1 küsimus - kas ta hakkab jälle nutma või mitte:) Loomulikult ülimalt heatahtlikku ja ootusärevat silmapaari:)

Igatahes oli see väga-väga liigutav kui publik võitjahümni kaasa plaksutas ja kaameramehed Cesari silmi suures plaanis puurisid, sest nii tundus ilmselt sellel hetkel kõigile asjaosalistele lihtsalt õige...