Kirjutasin selle kommentaari Raadio Elmari hommikuprogrammi jaoks mõttega rääkida koduvägivallast.
Esiteks tuleb muidugi kohe öelda, et see ei ole mingi uus, nö moeteema. Teiseks, ei pea paika ka üldine ettekujutus, et tegu on marginaalse, peamiselt asotsiaale puudutava probleemiga ning kolmandaks, et tegu oleks justkui mingi sedalaadi vägivallaga, mis peaks jääma selle kodu seinte vahele. Aga just selline suhtumine on valdavalt Eestis aastakümneid tooni andnud. Õnneks on siiski mõningast suhtumise muutust märgata, kuid asja tõsidusest ja ulatusest annab märku ka põgus statistika:
1. iga neljas naine maailmas kogeb elu jooksul lähisuhtes või omas kodus vägivalda; see võib olla nii vaimne kui füüsiline vägivald;
2. Eestis on igast 10 ohvrist 9 naised;
3. abi otsitakse reeglina alles aastaid kestnud vägivallatsemise järel, millel on palju psühholoogilisi põhjuseid;
4. aastas jääb lähisuhtevägivalla tulemusena enneaegse raseduse katkemise tõttu Eestis sündimata sadu kui isegi mitte enam kui 1000 last.
Selline arvude rida peaksi shokeerima kaugelt enamat, kui vaid peret ja sotsiaaltöötajaid.
Kui peamised lähisuhtevägivalla all kannatavad rühmad on naised - aktiivses, lastesaamise eas naised, seejärel vanad naised, kes on jäänud oma nö täisealiste laste terroriseerida ning siis paljudele ilmselt tõsise üllatusena mehed.
Möödunud kesknädalal TV3 näidatud dokfilmi “Kui naine peksab meest” teema oli ehk jahmatav siin, Eestis, kus meeste vastu suunatud koduvägivalla ulatus alles hakkab endast märku andma, kuid mitte üldiselt neile, kes on selle küsimusteringiga pikemalt tegelenud Dokis viidati Suurbritanniale, kus spetsialistide väitel on perevägivalla ohvritest juba iga 5-4 ohver mees ja et see trend kasvab. Viimane ei pruugi iseenesest näidata meestevastase koduvägivalla kasvu, vaid võib ka olla märk teadlikkuse tõusust. Lihtsalt ohvrid otsivad enam abi kui varem ja seega muutub statistiline pilt adekvaatsemaks. Kuid samas võib see tähendada muidugi ka naiste vägivaldsuse kasvu.
Rääkida tuleb ka sellest, milles seisneb kõnealuse probleemideringi keerukus:
1. Tavaliselt on konkreetse pere või paari jaoks keeruline mõista seda, et see, mis nendega toimub, ei ole normaalne. Et suhtumine a la lööb, järelikult armastab, ei ole õige. Vägivalda ei saa ega tohi õigustada, ammugi mitte armastusega teise inimese vastu. Vägivald on kuritegu igal juhul. Peamine sõnum sellistele inimestele olgu see, et nad otsiks abi, pöörduks spetsialistide poole, kes aitaks neid esmajoones psühholoogiliselt ja vajadusel loomulikult ka juriidiliselt. Ka Eestis edeneb tasapisi taolise abi pakkumine ja kättesaadavus. Mõistma peaks sedagi, et abi vajavad nii ohver kui vägivallatseja. Seega ärge kartke abi küsida ega pakkuda!
2. Teine probleemidering puudutab selliste inimeste lähikondasi. Väga sageli varjab selliseid peresid kõrvalvaataja eest igati eeskujuliku paari ja ideaalse suhte pettev kattevari ning on vägagi tavaline, et lähedased ei tea, ei saa aastaid või aastakümneid aru, mis tegelikult toimub. Tegelikkust varjatakse teiste eest kiivalt, sest staatus kohustab. Sageli juhtub ka nii, et kui probleem jõuab lõpuks kodunt välja, asuvad lähedased abi andmise asemel hoopis süüdistama, ehk mõistmise asemel andma hinnanguid.
Kuid siingi ei tohiks hetkekski unustada, et tegemist on väga keerulise, esmajoones psühholoogilise sõltuvuse, sageli ka majandusliku sõltuvuse ja muude tegurite, süütunde, abituse, hirmutunde kompleksiga. Selles samas dokis kõlas ka väide, et keskmiselt pöörduvad inimesed abi saamiseks teiste poole alles pärast 35 vägivallaepisoodi. Enamjagu aastaid sellist terrorit kannatanud inimene ei käitu kindlasti enam ratsionaalselt, tema mõtte- ja tundemaailma valdavad hoopis teist laadi toonid, kui see normaalses olekus on ja seetõttu tuleb ka kõrvalvaatajail tavapärasest pisut teisi läheneda.
3. Kolmas ja kahtlemata äärmiselt komplitseeritud teema on riigi positsioon ja instrumentaarium, mida ta rakendada saab. Inimeste lähisuhetes toimuvat on aga väga keeruline tõendada. Pean silmas tõendamist kohtuliku menetluse tarbeks. Sageli on ju sõna sõna vastu. Perekonnaõigusega tegelevad juristid ja kohtunikud teavad seda vägagi hästi. Nagu ka politseiuurijad, kes peaksid sedalaadi vägivallakuritegude puhul suutma kokku panna vett pidava kohtuasja.
Lüüa saab nii, et jälgi ei jää, vaimselt terroriseerida ja alandada saab nii, et sellest ei jää tõendeid. Seega küsimus – kuidas ja mida uskudes saab riik tagada reaalset kaitset, pakkuda abi - mille põhjal peaks ta rakendada kaitsemeetmeid ning kuidas vältida seda, et nö nõrgem pool ei asuks üldist avalikku meelsust omakorda ära kasutama selleks, et oma partneriga edasi manipuleerida - on äärmiselt tõsine.
Lõpetuseks – miks ma sellest kõigest räägin?
Sellepärast, et koduvägivallast on tänaseks saanud kõigi, ka ilusate, edukate ja rikaste inimeste nakkushaigus. See on väga tõsine kuriteoliik.
Ma ei usu, et avaliku arvamuse muutmiseks peaks keskenduma nn prominentide pereskandaalidele. Pigem on tarvilik mõista, mida koduvägivald tähendab.
Valehäbi ei tapa kedagi, see teeb ühiskonna lihtsalt haigeks.
p.s. Kirjutasin käesoleva kommentaari 8.veebruari Raadio Elmar hommikuprogrammi tarbeks. Sain üksjagu tagasisidet. Teiste hulgas ka kommentaari, mis rääkis sellest, et lapsed sünnivad küll rõõmu hetkil emadele-isadele, lahkuminemise käigus pole aga isadel praktiliselt võimalikki laste hooldusõigust endale saada või sageli seda ka kasutada. Selle üle võiks aga pikemalt aru pidada.
Leian, et taoline valdav kohtupraktika ei ole end õigustav. Signaal, mis
sellega antakse määrab inimeste mõttemaailma enam, kui palgalise
isapuhkuse sisseseadmine.
Lapsed sünnivad ka isadele, seepärast peaks nad ka nende kasvatamisel saama võrdsed võimalused emadega.
Teie Evelyn Sepp