Evelyn Sepp isiklikest asjadest

Tähelepanelikud blogimaailma elanikud arutavad vargsi isekeskis, miks poliitikute blogides on nii vähe isiklikku mõõdet ja pisut rohkem tööjuttu.

Ma pole sellega päris nõus.

Aga samas, vaadake, mis juhtub inimestega kelle privaatsus täielikult ära kaob. Olgugi, et nad on selleks alguses ehk ise miljoneid investeerinud. Õnnetud Anne Nicole Smith või Britney jpt. Ok. Eestis ei ole tähelepanu eelnimetatutega võrreldav, aga isiklikku ruumi vajab siiski igaüks.

Vastasin neljapäeval Postimees online-s lugejate küsimustéle. Nendeski oli ehk pisut uudishimulikkust ja vastustes rohkem isiklikku kui tavapäraselt.

Olgu väikse eneseiroonia korras mõningatest poliitikavälistest isiklikest eelistustest ka kiire ülevaade:

- Üksikule saarele võtaksin kaasa palju raamtuid, kui saaks võtta kaasa mitte mida vaid keda, võtaks hea sõbra. :)
- Viimati lugesin Gasseti Masside mässu ja hea sõbra soovtusel teadusartiklit positiivsest psühholoogiast Harward Magazinest
- Eesti bändidest fännan enam The Suni. Miks? Sellepärast et see lihtsalt meeldib mulle.
- Hea väljanägemise nimel loen raamatuid, teen sporti ja hoian endale armsaid inimesi. Nii see taskaal tekib ja kena väljanägemine püsib ka kauem.

Ja kokkuvõtteks:

Mina olen selline eestlane, kelle maailmapilt ei piirdu vaid oma peegelpildiga. :)

Lähemalt loe Postimehest.

Evelyn Sepp: Mona Sahlin uurimise all

Mona Sahlini peetakse parimaks hämajaks

Mona Sahlin lubas eelmise aasta Riksdagi debatil, et valitsus laseb riiklikul kriminaallaboril analüüsida kogu Estonia hukku puudutavat filmimaterjali. Sahlin tegi millegipärast valitsuse otsusel analüüsi osas ajapiirangu, tellides filmimaterjali uuringuid ainult 2. oktoobri ja 6. detesembri 1994.a. vahel võetud videomaterjali kohta.

Rootsi TV4 uudised teatavad, et põhiseaduskomisjon (Konstitutions-utskottet) on otsustanud uurida endise arenguministri sellise ajapiirangu tagamaid, sest selgelt on olemas asitõendeid, mille kohaselt tuukrid alustasid veealust filmimist varem.

Loe intervjuud eliittuukri leitnant Håkan Bergmarkiga, kelle sukeldusekspeditsioon Estoniale algas juba 30. sept.1994.http://tv4.se/nyheter/527324.html

PM büroo kummaline kommunikatsioonistrateegia

Peaminister kirjutas täna Riigikogu liikmetele kirja, kus põhimõtteliselt sööb kõiki neid sõnu, mida ta on viimased aasta aega seoses Tõnismäe ausambaga on püüdnud oma vapikirjaks raiuda.

Mõni tund hiljem saabus kiri peaministri väikeselt abiliselt Keit Pentuselt, mis “täpsustas” peaministri avaldust sellega, et tegemist pole üldse peaministri avaldusega.

Ma ütlen igaks juhuks uuesti – peaministri büroo juht TÄPSUSTAS peaministri avaldust teatega, et see POLE peaministri avaldus.

-------

From: Keit Pentus
Subject: Oluline täpsustus

Date: Fri, 16 Feb 2007 12:45:11 +0200

Head Riigikogu liikmed,

Täna hommikul jõudis teie postkasti e-kiri, mis on saadetud kasutades aadressi peaminister@riik.ee ja millele on alla kirjutatud Andrus Ansipi nimi.

Tekkida võivate eksiarvamuse ärahoidmiseks ütlen, et tegu ei ole peaminister Andrus Ansipi poolt saadetud e-kirjaga, vaid seni teadmata tegelase poolt kuritahtliku peaministri nime kasutamisega.

Parimate soovidega,
Keit Pentus

Peaministri büroo juht

-------

Ma olen olnud Eesti poliitikas 10 aastat. Selliseid kirju, mis on mõeldudki avalikkusele, kuid etendavat salasõnumit, on ikka saadetud. Miks seekord nii tehti?

Andrus Ansip saab ideaalselt aru, et ta on teinud kohutava vea. Peaministri väed parlamendis võtsid teadlikult vastu seaduse, mis on põhiseadusega vastuolus ja ei häbenenud seda tunnistada.

Peaministri tänase avalduse, mille täpsustuses kinnitatakse, et see pole peaministri avaldus, taga on tõenäoliselt just nimelt peaministri büroo.

Selle eesmärgiks on külvata segadust. Reformierakond loodab, et mõni inimene jääb selle peale kahtlevale seisukohale. Reformierakond tahab nüüd, mil tegu tehtud, sisendada inimestele, et tegelikult arvavad nad Tõnismäe asjas “nii ja naa”.

Loomulikult ei saagi nad seda otse ütelda, sest aasta aega on räägitud täpselt vastupidist juttu. Et mitte avalikult valetada, valetavad nad läbi lillede.

Ainus võimalus peaministril tõestada, et ta ei ole hommikul e-postkastidesse laekunud avalduse autor, on lükata ümber selle sisu. Ja seda selges ja kindlas vormis, sõnum sõnumi haaval.

Muide, kui tegemist oleks tõesti kellegi pahatahtliku vembuga, siis oleks seda juba ammu tehtud.

Niisiis, avalikud küsimused Hr. Ansipile:

1) Kas peaminister arvab või ei arva, et “tänaseks on Tõnismäe monument kujunenud vastasseisu sümboliks Eesti Vabariigis?”
2) Kas peaminister kinnitab, et Pronkssõduri küsimus on talle “isiklikult väga tõsine probleem”?
3) Kas peaministri hinnangul on “Eestis valimiste eel kujunenud vastuoluline situatsioon, kus monumendi teisaldamine Tõnismäelt” on muutumas teravate pingete allikaks nii ühiskonnas endas kui ka väljaspool Eesti piire”?
4) Kas peaminister on nõus, et “täna teenib monumenti puudutavate seisukohtade ümberhindamine riigi huvisid”?
5) Kas peaminister kinnitab, et “praegu peame riigi huvides peatama Teises maailmasõja hukkunutele püstitatud mälestusmärgi teisaldamise aktsiooni”?

Evelyn Sepp: kui kodust saab vangla

Kirjutasin selle kommentaari Raadio Elmari hommikuprogrammi jaoks mõttega rääkida koduvägivallast.

Esiteks tuleb muidugi kohe öelda, et see ei ole mingi uus, nö moeteema. Teiseks, ei pea paika ka üldine ettekujutus, et tegu on marginaalse, peamiselt asotsiaale puudutava probleemiga ning kolmandaks, et tegu oleks justkui mingi sedalaadi vägivallaga, mis peaks jääma selle kodu seinte vahele. Aga just selline suhtumine on valdavalt Eestis aastakümneid tooni andnud. Õnneks on siiski mõningast suhtumise muutust märgata, kuid asja tõsidusest ja ulatusest annab märku ka põgus statistika:

1. iga neljas naine maailmas kogeb elu jooksul lähisuhtes või omas kodus vägivalda; see võib olla nii vaimne kui füüsiline vägivald;
2. Eestis on igast 10 ohvrist 9 naised;
3. abi otsitakse reeglina alles aastaid kestnud vägivallatsemise järel, millel on palju psühholoogilisi põhjuseid;
4. aastas jääb lähisuhtevägivalla tulemusena enneaegse raseduse katkemise tõttu Eestis sündimata sadu kui isegi mitte enam kui 1000 last.

Selline arvude rida peaksi shokeerima kaugelt enamat, kui vaid peret ja sotsiaaltöötajaid.

Kui peamised lähisuhtevägivalla all kannatavad rühmad on naised - aktiivses, lastesaamise eas naised, seejärel vanad naised, kes on jäänud oma nö täisealiste laste terroriseerida ning siis paljudele ilmselt tõsise üllatusena mehed.

Möödunud kesknädalal TV3 näidatud dokfilmi “Kui naine peksab meest” teema oli ehk jahmatav siin, Eestis, kus meeste vastu suunatud koduvägivalla ulatus alles hakkab endast märku andma, kuid mitte üldiselt neile, kes on selle küsimusteringiga pikemalt tegelenud Dokis viidati Suurbritanniale, kus spetsialistide väitel on perevägivalla ohvritest juba iga 5-4 ohver mees ja et see trend kasvab. Viimane ei pruugi iseenesest näidata meestevastase koduvägivalla kasvu, vaid võib ka olla märk teadlikkuse tõusust. Lihtsalt ohvrid otsivad enam abi kui varem ja seega muutub statistiline pilt adekvaatsemaks. Kuid samas võib see tähendada muidugi ka naiste vägivaldsuse kasvu.

Rääkida tuleb ka sellest, milles seisneb kõnealuse probleemideringi keerukus:

1. Tavaliselt on konkreetse pere või paari jaoks keeruline mõista seda, et see, mis nendega toimub, ei ole normaalne. Et suhtumine a la lööb, järelikult armastab, ei ole õige. Vägivalda ei saa ega tohi õigustada, ammugi mitte armastusega teise inimese vastu. Vägivald on kuritegu igal juhul. Peamine sõnum sellistele inimestele olgu see, et nad otsiks abi, pöörduks spetsialistide poole, kes aitaks neid esmajoones psühholoogiliselt ja vajadusel loomulikult ka juriidiliselt. Ka Eestis edeneb tasapisi taolise abi pakkumine ja kättesaadavus. Mõistma peaks sedagi, et abi vajavad nii ohver kui vägivallatseja. Seega ärge kartke abi küsida ega pakkuda!

2. Teine probleemidering puudutab selliste inimeste lähikondasi. Väga sageli varjab selliseid peresid kõrvalvaataja eest igati eeskujuliku paari ja ideaalse suhte pettev kattevari ning on vägagi tavaline, et lähedased ei tea, ei saa aastaid või aastakümneid aru, mis tegelikult toimub. Tegelikkust varjatakse teiste eest kiivalt, sest staatus kohustab. Sageli juhtub ka nii, et kui probleem jõuab lõpuks kodunt välja, asuvad lähedased abi andmise asemel hoopis süüdistama, ehk mõistmise asemel andma hinnanguid.

Kuid siingi ei tohiks hetkekski unustada, et tegemist on väga keerulise, esmajoones psühholoogilise sõltuvuse, sageli ka majandusliku sõltuvuse ja muude tegurite, süütunde, abituse, hirmutunde kompleksiga. Selles samas dokis kõlas ka väide, et keskmiselt pöörduvad inimesed abi saamiseks teiste poole alles pärast 35 vägivallaepisoodi. Enamjagu aastaid sellist terrorit kannatanud inimene ei käitu kindlasti enam ratsionaalselt, tema mõtte- ja tundemaailma valdavad hoopis teist laadi toonid, kui see normaalses olekus on ja seetõttu tuleb ka kõrvalvaatajail tavapärasest pisut teisi läheneda.

3. Kolmas ja kahtlemata äärmiselt komplitseeritud teema on riigi positsioon ja instrumentaarium, mida ta rakendada saab. Inimeste lähisuhetes toimuvat on aga väga keeruline tõendada. Pean silmas tõendamist kohtuliku menetluse tarbeks. Sageli on ju sõna sõna vastu. Perekonnaõigusega tegelevad juristid ja kohtunikud teavad seda vägagi hästi. Nagu ka politseiuurijad, kes peaksid sedalaadi vägivallakuritegude puhul suutma kokku panna vett pidava kohtuasja.

Lüüa saab nii, et jälgi ei jää, vaimselt terroriseerida ja alandada saab nii, et sellest ei jää tõendeid. Seega küsimus – kuidas ja mida uskudes saab riik tagada reaalset kaitset, pakkuda abi - mille põhjal peaks ta rakendada kaitsemeetmeid ning kuidas vältida seda, et nö nõrgem pool ei asuks üldist avalikku meelsust omakorda ära kasutama selleks, et oma partneriga edasi manipuleerida - on äärmiselt tõsine.

Lõpetuseks – miks ma sellest kõigest räägin?

Sellepärast, et koduvägivallast on tänaseks saanud kõigi, ka ilusate, edukate ja rikaste inimeste nakkushaigus. See on väga tõsine kuriteoliik.

Ma ei usu, et avaliku arvamuse muutmiseks peaks keskenduma nn prominentide pereskandaalidele. Pigem on tarvilik mõista, mida koduvägivald tähendab.

Valehäbi ei tapa kedagi, see teeb ühiskonna lihtsalt haigeks.

p.s. Kirjutasin käesoleva kommentaari 8.veebruari Raadio Elmar hommikuprogrammi tarbeks. Sain üksjagu tagasisidet. Teiste hulgas ka kommentaari, mis rääkis sellest, et lapsed sünnivad küll rõõmu hetkil emadele-isadele, lahkuminemise käigus pole aga isadel praktiliselt võimalikki laste hooldusõigust endale saada või sageli seda ka kasutada. Selle üle võiks aga pikemalt aru pidada.

Leian, et taoline valdav kohtupraktika ei ole end õigustav. Signaal, mis
sellega antakse määrab inimeste mõttemaailma enam, kui palgalise
isapuhkuse sisseseadmine.

Lapsed sünnivad ka isadele, seepärast peaks nad ka nende kasvatamisel saama võrdsed võimalused emadega.

Teie Evelyn Sepp

Evelyn Sepp: kultuurist ja kaunitest kunstidest

Vaevalt, et leidub inimesi, kes siiralt usuks, et näiteks sellised kauneid elamusi pakkuvad kultuuriilmingud nagu seda on õhkõrnanana mõjuv ballett, alati glamuurne võistustants, iluvõimemine või iluuisutamine tegelikult nii kerged on, kui välja paistavad. Pigem on nende kergus illusioon. See pingutus, kannatused – higi, veri ja pisarad, mis nauditava taseme saavutamiseks valatakse – peavad hea esituse korral kõrvaltvaatajale märkamatuks jääma. Rõhk peab jääma sõnale ilu! Selles seisnebki kunsti- ja meelelahutusmaailma maagika. See peab pakkuma meile elamusi, emotsioone, vaimustama ja innustama meid omakorda eneseületusteks. Ma ei kujuta ausalt öeldes sellist kunstivaldkonda ette, mille eesmärk ei oleks meid kuidagiviisi kõnetada, emotsioone tekitada.

Ka hea pillimänguga on sama. Mäletan omast käest, kui valusa üleelamise põhjustas mus koolipõlves üleöö tekkinud arusaam, et minust ei saa kunagi Paganinit, kuigi minu õpetajate hinnangul olin ma piisavalt andekas viiuliõpilane, et saada paremaks kui lihtsalt keskpärasus.

Ma ei usu ka hetkeksi, et näiteks kitarrivirtuoosi ja viiulivirtuoosi pingutused, kannatused ja töö üksteisest kuidagi erineks, nagu ei suuda ma vahet teha ega tõmmata elamustel, mida nende kuulamine mulle pakub.

Jah, üks asi võib mulle meeldida rohkem kui teine, aga langetada nende vahel valik selles mõttes, et pidada üht õigeks ja teist valeks, oleks küünilne ja rumal.

Hea rock-kontserdi lavastamine ei ole vähem meisterlikkust nõudev kui Shakespeare lavale seadmine. Ühtviisi on nende rolliks jätta kirev jälg inimeste kultuurimällu, täita selle alateadvuslikke tühikuid.

Võtame ka kujutava kunsti või kirjanduse. Enne kui neist saab klassika, esindavad nad moodsat kunsti ja kirjandust. Kuid on ka sellist klassikat, mis ei ole ühel hetkel enam moodne ega igavikuline. Ehk on siis tegemist millegagi, mis ikkagi ei ole ajaproovile vastu pidanud?

Ajaproovile vastupidavust saame me kontrollida aga vaid ajas, mitte maksuametis. Head kultuuri ei määra taktimõõt ega läbimüük. Vaid nende näitajate alusel vahetegu massi ja eliitkultuuril, oleks omaette kultuuritu.

Ehk siin seisnebki üpris levinud mõttekäigu suurim viga – kas see, kes saavutab erakordse meisterlikkuse ning pälvib sellega miljonite tähelepanu ja armastuse muutub oma olemuselt kultuurituks sel põhjusel, et teda saadab äriline edukus? Kindlasti mitte!

Või teispidi, kust tuleb see ilmeksimatu veendumus, et see, mida vajavad vähesed, on ilmtingimata väärtuslik ehk kultuurne, vajades loomulikult olulises mahus riigipoolset sponsorlust?

Jah, põgus loogikamäng annab oma variatiivsuses sellistele küsimustele palju vastuseid, mis on osati tõesed, aga ei välista ka paljude teiste tõeste vastuste kombinatsioone.

Maksuamet aga selliseks variatiivsuseks ja loomingulisuseks kohanenud ei ole. Nagu ei ole kultuurilise mitmekülgsuse säilitamine võimalik riikliku sunniaparaadi suval, ettekirjutuste ja soovituste alusel.

Seda, mis muutub klassikaks ei otsusta poliitika, vaid see kujuneb poliitika kiuste. Ideoloogiaga võib tekitada muidugi eksitavaid pinnavirvendusi, kuid asja enda elujõud sellest päriselt siiski ei katke.

Selle pisut teoreetilise mõttearenduse juures on Eesti argipäeva kontekstis aga veel üks vägagi praktiline mõjutegur - nimelt meie väiksus. Keeleruumi ja kultuuritarbijate vähesus, mis tuleneb väiksest rahva arvust. Kultuuritegijatelt ootame me aga sellele seigale vaatamata suurt professionaalsust, iseasi aga on, kes selle eest maksab.

Mulle meeldib mõte sellest, et raha eest saab ainult odavaid asju. Eks kuu ja päiksepaiste olegi meile tasuta, aga paraku peab muude elamuste eest maksma. Peab maksma Pärdi eest, keda omas zhanris saadab muuhulgas tohutu edu, ilmselt ka ärilises mõttes, kuid maksma peab ka näiteks lauluväljakul sadu tuhendeid inimesi ühte liitnud Alo Mattiiseni popizhanris tehtud isamaaliste laulude eest.

Ja nüüd ongi küsimus suurele ringile – kas nendel elamustel on ikkagi tähendusvahet, mida saab raiuda maksuseadusesse ja kujundada ümber igakordsete poliitiliste eelistuse alusel, või siiski mitte?

Mulle tundub, et ei ole vahet! Ja isegi siis, kui ma eksin, ei soovi ma, et selle eksimuse üle otsustajaks määratakse maksuamet, kes peab tänamatult vahet tegema kultuuril ja kultuuril ning neid siis ka erinevalt maksustama.

Mina tahan maksta õiglaselt nii selle rõõmu eest, mis see mulle pakub kui ka selle vaeva eest, mida selle illusiooni loojad näevad. Saagu nende käibemaksukoormaks väike ühtne 5 protsenti, ja lähme eluga edasi.

Eestikeelset moodsat kultuuri mõistavad ja naudivad nii kui nii peamiselt meie inimesed siin Eestis. See on paratamatu. Seega aitab siis ka riigi liigkasuvõtlikust kultuuripoliitikast!

Kui aga soovitada näiteks rahvusvahelist programmi kultuurseks nädalavahetust, siis võib Tallinnas nautida popgrupi 5-nizza kontserti Amigos või näiteks Manifesti Ameerika kultusfilmide programmi Tartu sadamateatris. See on kõik kultuur ja mõelgem nii, kui see on toodud siia, siis on see tehtud just meie jaoks!

Ilsat nädalavahetust kõigile,
Teie
Evelyn Sepp

* Foto eest tänus tervisespordi ajakirjale Üks

Evelyn Sepp: Kuidas muuta maailma?

Kui Eestis on valimisteni jäänud 25 päeva ja sisuliselt hakkab valimiskampaania jõudma lõpusirgele, siis maailma mõjukaima ametikoha täitmiseks on kandidaatide esitamine alles alanud. Pean silmas järgmisi Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi, mis toimuvad 2008.aastal.

Kui möödunud aastal pani maailma mõjukaima daami tiitlivõistused kinni Saksa Liidukantsler Angela Merkel, käesoleval aastal pälvib selle tiitli ilmselt USA välisminister Condoleezza Rice, siis järgmisest aastast võib maailma tähtsaima daami troonil pikemaks ajaks koha sisse võtta aga hoopis Hillary Clinton, Ameerika esimene naispresident.

Mõte Hillaryst kui demokraadist Ühendriikide presidendist minule igatahes meeldib. Mina toetan teda nii sellepärast, et ta on demokraat kui ka sel põhjusel, et ta on proua Clinton. Ameerika vast ühe skandaalseima presidendi kaasa, vapper esimene leedi ja ülikogenud poliitik. Eks paras annus poliitilist ja inimlikku intriigi seisne siin selleski, kui proua presidendi abikaasa peaks naasma Valgesse Majja ja võtma seal sisse sedapuhku uue “perenaise” rolli.

Sellest kõigest osasaamiseks ja oma lemmikkandidaadi võidule kaasa aitamiseks liitusin muide hiljaaegu ka Hillary Clintoni kampaaniatiimiga.

Mida positiivset tema kohta aga veel lisada? Näiteks sobiks ta võrdsena võrdsete hulgas samasse klubisse endiste ja praeguste maailma staarpoliitikutega nagu seda on Margareth Thatcher, Madeleine Albright, Angela Merkel või Condoleezza Rice. Kui juba kelleltki midagi õppida, siis ikka parimatelt, arvan ma. Muidugi teeb meie hingele rõõmu, kui sinna ritta sobitada ka Vaira Vike-Freiberga ja Tarja Halonen. Aga miks ka mitte.

Kuid tsiteerides proua Clintoniga heaks sõbraks saanud Madeleine Albrighti memuaare, oli “Hillary tuntud juba ammu enne seda, kui tema abikaasa valiti presidendiks. Kui Bill Clinton oli alles Arkansase kuberner, pandi pahaks, et Hillary tahtis neiupõlvenime alles jätta, kuid ülistati tema tarkust... Paljud imetlesid ta kirglikkust, osavõtlikkust ja intelligentsi, teised aga polnud tema avameelsete seisukohtadega päri. Mõnikord teda ülistati, mõnikord tehti teda maha nagu teist tähelepanuväärset esimest leedit Eleanore Roosevelti. Presidendi esimese ametiaja lõpus naljatas Hillary, et ajab ammusurnud eelkäijaga thiti juttu.”

Daamide naljaleksikoni kuulus ka must huumor selle aadressil, et ÜRO peakontoris New Yorgis, ei ole ainult naiste tualeti ukse taga järjekorda.

Kuid mis määrab valimistulemuse ameeriklaste jaoks? Ilmselt üha kasvav vastuseis Iraagi sõjale, riigi laokil olek, mis ilmnes eriti teravalt Katrina orkaani tagajärgede likvideerimisel.

Isiklikult mulle on lisaks Iraagile, väga sümpaatsed presidendikandidaadi seisukohad ka keskklassi tugevdamiseks, hariduse ja tervishoiu valdkondade arendamiseks. Nagu ka see, et Ameerika tuleb ameeriklastele tagasi anda! Või et oluliselt enam tuleb panustada just haridusse ja innovatsiooni. Möödunud aastal oli Ameerikas näüiteks rohkem pankrotte kui lõpetas lapsi kolledzi.

Briti mõjukas poliitik Chris Patten on öelnud, et me saame teha maailma paremaks, aga me peame seda kõigepealt tundma õppima. See moraal sobib ka siin Eestis kasutamiseks. Iraagi sõja võtmed ei asu Eestis, vaid USA-s, seda superriiki juhtiva presidendi taskus. Nii aitab sõda ehk kõige kiirmini lõpetada uus president, kes tuleb Ameerika liberaalide ridadest.

Lugedes aga Hillary programmi, jõuan ma muuhulgas rõõmsale äratundmisele, et kõik samad küsimused on aktuaalsed ka Eesti parlamendivalimistel. Tevishoid. Õhukese riigi tagajärgede likvideerimine, Riigi tagasi andmine selle kodanikele.

Kuid väike erinevus on siiski ka olemas – nimelt võib kindel olla, et teisel pool maakera on oodata sellist tulevärki, mida suudab pakkuda ainult Ameerika presidendiralli. Eeloleva etenduse toimumiskohaks saab maailma taevalava, ning seda juhitakse parimatest parimate taktikepi järgi. Showst, milles ühendavad jõud nii Hollywood, Broadway kui ka Wall Street,l ihtsalt peab osa saama!

Usun, et Hillaryl on sisu, et sellest võistlusest väljuda võitjana, mis tähendab ka uue lehekülje pööramist maailma poliitikas ja ehk siis ka meie endi omas.

Teie,
Evelyn

Evelyn Sepp: täna räägime rahast

Rahast võib rääkida väga mitut moodi. Sedapuhku aga raha küsimisest. Ei, mitte kerjamisest, mitte sponsorlusest ega ka riigieelarve rahast, vaid väga elulisest olukorrast, mis võib paljude jaoks olla uskumatult tundlik teema.

Kuulun nende inimeste hulka, kes teadliku osa oma täiskasvanupõlvest on tööl käinud ja valdavalt ka ise oma arveid maksnud. Nii on tundunud lihtsalt õige. Pole vist vaja ka pikemalt seletada, et ise oma arvete maksmine annab sageli vabaduse teha kiireid ja põhjapanevaid otsuseid. Lühidalt võib seda nimetada ka majanduslikuks iseseisvuseks või sõltumatuseks, mis annab üksjagu tegutsemisvabadust. Just. Seda kõike ei maksa muidugi üle tähtsustada, ega ka kõigele muule ilusale siin elus üle kanda. See tagab pigem võimaluse käituda, ütleme, olukorra kohaselt.

Kuid juba päris mitu aastat on Eesti sotsiaalmajanduslikku olukorda kirjeldavasse retoorikasse kinnistunud termin kihistumine. Jah muidugi. Peamiselt peetaksegi silmas majanduslikku kihistumist. Kuid mitte ainult.

Kaudselt võib rahas mõõta ka enesekindlust,
tervist, naeratuste hulka, avanevaid uksi, komplimente. Mida iganes.

Silmakirjalik oleks eitada, et sellel kõigel ei ole mõju ka inimeste enda enesetundele ja eneseväärikusele. Olen kaugel sellest, et väita nagu loetletu sõltuks vaid rahast. Ei-ei. Rahal on lihtsal oma roll selle tagamisel. Ja kindlasti ei ole see väike.

Kirjeldan siinkohal ühte üpris kummalist isilikku, vägagi õpetlikku kogemust, mida võiks nimetada ka iseendaga läbi viidud sotsiaalseks ekperimendiks.

Nimelt langesin ma hea mõni hea aeg tagasi varaste ohvirks. Pihta pandi kogu minu maine dokumenteeritud vara – alustades mobiiltelefonist lõpetades raha ja absoluutselt kõigi dokumentidega. Seega jäin ma ühe ropsuga ilma kõigest, mida üks normaalne käekott sisaldab. Muidugi tõi see kaasa ka kohustusliku pangakaartide sulgemise ja omakorda muu sellest tuleneva.

Erinevatel põhjustel kujunes selline “dokumentideta võõras linnas” olukord minu jaoks pea kuu pikkuseks.

Mis selle aja jooksul minuga aga toimus? Kuna mul ei ole kombeks sularaha kodus hoida ja pidev rahaküsimine oma igapäevakuludeks on psühholoogiliselt väga-väga raske, siis tuli ajutiselt paratamatult muuta kõikvõimalikke tarbimisharjumusi. Ära jäid nii mõnedki plaanitud iluprotseduurid, taksosõidud, õhtusöögid väljas ja palju muudki, mis kiire elutempo juures seni vägagi mõistlik on tundunud.

Teatud argimugavus ja iseenesestmõistetavus said igatahes hoopis uue sisu. Julgen tunnistada, et jõudsin hea mitu korda mõtiskleda selle üle, milline oleks elu siis, kui selline olukord oleks alaline, mitte aga ajutine. Sellise kokkuhoidliku kuu kulud piirdusid umbes summaga, millest enamat ei saa kulutada ligi pooled eesti inimesed.

Tegelikult ei ole küsimus aga niivõrd konkreetses rahasummas, vaid ühsikonna horisondis, mis just selliseslt kulukõrguselt või elatustasemelt avaneb. Sellest arusaamine on tegelikult ka võtmeküsimus, et vaielda lõpuni näiteks Keskerakonna poliitilise palgareformi tagamaad ja põhjused. Ning selle realiseerimise talutav aeg.

Eelnevast jutust ei maksa välja lugeda vähimatki üleolekut, kuid igatahes enesetundele või enesekindlusele selline sunnitud eksperiment kuigi kosutavalt ei mõjunud.

Muidugi on sellel lool üksjagu isiklik mekk juures, aga omamoodi õpetlik oli see küll. Tegelikult võiks head kolleegid Reformierakonnast oma ilusale elule vahelduseks süveneda sellesse, milline on elu ilma rahata. See võiks neile vägagi kainestavalt ja ka poliitiliselt motiveerivalt mõjuda eriti eelolevate valimiste valguses. Siis vaevalt enam juttu viieteistkümneaastasest ootamisest räägitaks.

Siinkohal soovin aga ilusat töist teisipäeva ka kõigile teistele!

Teie Evelyn

Evelyn Sepp: vaba sissepääs hea tuju terviseklubisse

Foto pärineb EPL-st. Tänud!

Olen käesoleval nädalal Elmari raadio Suu Puhtaks saatekülaline. Virgutan seega esmaspäevast reedeni kella 7.50 paiku hommikusi raadiokuulajaid isiklikku laadi mõtelustega elust ja poliitikast, millest 27 päeva enne valimisi olekski ehk võimatu päris mööda vaadata.

Kuna täna on alles esmaspäev, tasuks energiat ja elurõõmu hoida kogu eelolevaks nädalaks. Seepärast alustakski parem millestki paremast. Näiteks kohalikust Eurovisiooni võidulaulust.

Teeks aga seekord äkki nii, et lepiks algatuseks kokku, et peale võistlust rusikatega ei vehi ja mis sest ninakirtsutamisestki muutuks? Sisuliselt mitte midagi - nina läheks ainult kortsu.

Pole võitnud laulul häda midagi, nagu ka autoritel ja selle esitajal Gerli Padaril. Võiduloo puhul on tegu täiesti arvestatava kohaliku meelelahutusega, mis on eelkõige mõeldud selleks, et inimestel oleks võimalik ilma muusikakooli hariduse või võõrsõnade leksikonita hea tuju retsept endale ise välja kirjutada. Kujutage ette, et selleks pole vaja ei perearsti saatekirja ega isegi Haigekassa lisaeelarvet. Kokkuhoid missugune.

Isegi järjekordi pole, nagu ka streiki.

Nägin päev-paar tagasi kuskil uudisenuppu selle kohta, et nn 5–minutiline energiasäästu üleskutse hoidis kokku samapalju elektrienergiat, kui vajab kogu Viljandi linn.

Kena, see mind inspireeriski. Nii võiks ka alanud nädalal laupäevase lauluvõistluse kritiseerimise arvelt kokku hoida nõnda palju närvienergiat, kui kuluks näiteks 4.märtsini hea tuju hoidmiseks.
Mis me sellest võidaksime? Olenemata sellest, mis juhtub Helsingis Eurovisiooni eelvõistlusel 10.mail või koguni finaalis 12.mail, saaksime me endale vähemalt mõneks ajaks sellised positiivsed minikangelased.

Tegelikult ei teegi ma nüüd enam nalja. Kuigi tänavuse Eurovisiooni Eesti eelvooru võiduloo autor Hendrik Sal-Saller kummutab võrdlust muusikast ja spordist, on neil siiski palju ühist. Nende mõlema mõte on pakkuda elamusi, aidata tõusta tavalistel toredatel inimestel kangelase staatusesse ja tõsta meidki kõrgemale igapäevasest pirinast ja vigade otsimise tuhinast.

Kangelasi vajab aga iga rahvas. Vajab eeskujusid, mis innustaks näiteks väikseid tüdrukuid muusikat õppima, või juhataks väiksed poisid kitarritundi. Ja mis meie sellest siis kaotaksime, kui head asjad nii kergesti võiks juhtuma hakata? Tegelikult mitte midagi!

Võib ka nii öelda, et me vajame elamusi selleks, et need teeks meid paremaks, tervemaks, ja ausamaks eelkõige üksteise suhtes või ka nõudlikumaks iseenda vastu. Ja seda ilma igasuguse välehäbita. Täna võivad kangelasteks olla eurolauljad, veebruari lõpus, Sapporo suusa MM-i päevil seame me end sisse aga telerite ette ja ootame nõudlikult uut verevannet armastatud suusasangaritelt, kelle kohal objektiivselt ehk täna ei olegi taevas nii pilvitu kui tahaks.

Loomulikult on tugitoolist alati kõige lihtsam heliloojat õpetada, suuski määrida või 200 pulsiga mägede ja metsade vahel teadvuskaotuse piiril pingutada.

Sedavõrd, kui me aga suudame anda neile nende võimaluse, toetada neid nii heas kui halvas, anname me selle võimaluse ka tegelikult iseendile – olla natuke suuremad, paremad ja emotsionaalselt paremas toonuses.

Seega - sõlmigem siis hea tuju leping iseendaga – oma sangaritega selleks, et pääseda ka ise ausa võistluse käigus valitud kangelastega samasse ritta!

Ja nii saabki sissepääs sellisesse hea tuju terviseklubisse taskukohaseks absoluutselt igaühele. Sinna pääseb ilma perearsti saatekirjata, selleks ei ole vaja isegi Haigekassa lisaeelarvet. Nagu juba öeldud, kokkuhoid missugune!

Eks ole. Mõeldud – Tehtud!

Ilusat ja hea tujuga nädala algust kõigile!