Evelyn Sepa Sisering

Evelyn Sepp: veel natuke aasta parimate sportlaste valimisest

2011-12-17T23:19:00.005+02:00

Parimate sportlaste valimisel on juba pikka aega juures mõru maitse. Nimelt kipuvad need valimised enne ära lõppema kui ujumise aasta üks 2 tähtsamast rahvusvahelisest tiitlivõistlusest saab alatagi. Istabuli eel sai valimine sisuliselt läbi enne meie võistluse algust. Eelmisel aastal praktiliselt koos lühiraja MM-i võisltusega, sel aastal toimus Eestile üliedukas EM u poole parimate valimise pealt.

Tüli on olnud sellisest asjade korraldusest juba pikemat aega, aga EOK kõrvad on ikka kurdiks jäänud. Nüüdki seati kandidaadid üles ja valimine ise oli juba poole peal kui kellegi jaoks pauk luuavarrest, kuid asjaomaste jaoks siiski pikalt oodatud edu Eesti õuele saabus.

Martti Aljand lisandus nominentide hulka lausa viimasel minutil, Triin, tõsi, oli seal juba varem, kuid ilma tiitlivõisltuse medaliteta ehk mitte just kõige säravama hooajaga.

Ühesõnaga ujumine peab vist pöörduma palvakirjadega pigem rahvusvaheliste alaiitude poole, et nood oma võistluskalendri varasemaks tõstaksid, sest EOK jaoks kipub aasta parimate valimise alustamine hiljem ehk ikka siis, kui kõigil aladel on tähtsad tiitlivõistlused lõppenud, ilmvõitmatu.

Ka 2.poolaasta parimate medaliomanike austamine toimus EOK juhtimisel ära juba detsembri alguses. Ühesõnaga kohatu, näotu ja ebaprofessionaalne.

Olgu öeldud, et ujumise rahvusvahelised tiitlivõistlused - üle aasta siis EM ja MM - jäävadki toimuma justnimelt umbkaudu detsembri keskpaigus. Ja ujumise kvalifikatsioonisüsteem eeldab kogu tipu kohalolekut, mitte vaid nn kutsetega väheste osavõttu. Võistlused toimuvad küll lühirajal, kuid nende väärtus on võrreldav pikaraja võistluste taseme ja konkrentsiga.

Võib ju öelda, et ega see austav nominatsioon ega ka tiitel pole mingi elu küsimus. Ega ole küll, aga tunnustus ja auvaldus tegijatele ikkagi.

Kui spordi enda mõte on vormida moodsa aja kangelasi ja meie kõigi innustavaid eeskujusid, pakkuda lisaks aktiivse eluhoiaku väärtustamist ning arusaama

ausa mängu väärtustest, ilust ja ülevusest, siis praegune ajastus pole seda päevakangelaste - sportlaste - endi seisukohalt ning ametnike mugavuse eelistamine siinkohal, apelleerimine traditsioonile, on endiselt seletamatu.

Spordiajakirjanikud on oma valiku juba avalikustanud. Parim mees Gerd Kaner, parim naine Triin Aljand. Nemad said startida kõige hiljem. Ülejäänud on aga enam kui poole ajast olukorras, kus isegi soovi korral püüda olla objektiivne, on alusinfo puudulik ja seega ebaaus ka Eesti spordi sõprade seisukohalt.

Teine ja alati ületamatuks jääv probleem on kriteeriumide valik. Sageli on spordialad väga raskesti võrreldavad, nii oma kandepinna, konkrentsitiheduse, harrastaja arvu jms poolest. Ometigi kuidagi me need võrdlusesse paneme. Paras ports subjektiivsust jääb aga alati.

Selle aasta vahest intrigeerivamad valikud tõusevad parima naissportlase ja mine tea, ehk ka parima meessprtlase puhul.

Aga räägime naistest. Räägime Kaia Kanepist ja Triin Aljandist, kuidagi peame me neid sel aastal võrdlema. Kaia kokkuvõte hooajast näeb välja nii: 34 koht WTA edetabelis. Hooaeg ise oli vaheldusrikas, kuid kahtlemata palju rõõmu pakkuv igale tennisesõbrale, minule endale sealhulgas.

Seetõttu räägiks ma siinkohal natuke hoopis Triinu selle aasta spordibiograafiast. Ehk aitab see pisut mõista selle ala spetsiifikat, konkurentsiolukorda ja Triinu saavuatut.

50 m ujulas peetud MM ei olnud kõige õnnestunum ja ilmselt aasta alguses pikalt kimbutanud tõsine õlavarre põletik jättis oma jälje, kuid 2 alal pääs poolfinaali ja lõpuks 50 liblikas 12 ning 50 vabalt 16. koht ei anna nurisemiks küll mingit põhjust. Lisaks 26.koht 100 liblikas.

25 m ujulas peetud EM oli juba palju säravam - hõbe 50 liblikas ning pronks 50 vabatujumises ja 17.koht 100 liblikas.

3 EM-i medalit ei ole sellel aastal ühelgi olümpiaalal vastu panna, lisaks arvukad poolfinaalid väga laia kandepinna ujujate poolt. Tipp-ujumise konkrents nii Europpa kui maailma kontekstis oleks ehk võrreldav selle hetkega kui Eesti mees jookseks MM-l 100 m finaalis.

Mina isiklikult ootan seda päeva pikkisilmi ja langetan mõttes pea kõigi nende sportlaste ees, kes selle hetke nimel töötavad ja jõuavad selel eduhetke ära oodata.

Kuid olgu siis korra ka pilt hooaja maailma edetabelitele:

lühikesel rajal hoiab Triin 2010-2011 hooajal maailma edetabelis 50 liblikas 4. ja 50 vabalt 10. kohta

Pärast hiljuti lõppenud Itaalia võidukat meistrivõistluste starti 50 meetrises ujulas on Triinu selle hooaja parim tulemus 50 vabalt distantsil maailma 23.

Kui seda tõlkida, siis eespool on 9 Austraalia ujujat, 5 USA ja 5 Hollandi sportlast ning siis veel 1 Jaapani, 1 Rootsi ja 1 Valgevene sportlane.

Olgu öeldud, et need read ei teki ei paremast ega halvemast tabeliseisust ja loosiõnnest, vaid on reaalajas võrreldavad kogu maailma selle hetke parimatega - see on absoluutedetabel.

Nii et parimate valimine on niigi väga raske, andkem siis nii valitavatele kui valijatele vähemalt lugupidavalt kogu informatsioon ja võimalus ka ise jälgida ausa mängu reegleid. Vastasel juhul - kas sellele kõigel üleüldse enam mingi mõte olekski!?

Evelyn Sepp:pisut ujumise rekorditeajalugu

2011-12-08T00:23:00.003+02:00

Et alates neljapäeva õhtust oleks veelgi põnevam Eesti sportlastele kaasa elada. lugemiseks natuke ka nende isiklike rekordite ajalugu.

8. detsember

M 50 m vabalt

ER 21,54 (14.12.2008, Miko Mälberg)

EJR 22,18 (16.12.2010, Pjotr Degtjarjov)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 22,18 (16.12.2010 Dubai) SB 22,77 (23.10.2011 Berlin)

Fred Karu (08.03.1993)

PB 22,77 (12.12.2010 Kastrup) SB 23,68 (03.03.2011 Tallinn)

N 50 m rinnuli

ER 29,82 (10.12.2009, Jane Trepp)

Karen Vapper (09.05.1992)

PB 32,83 (11.11.2011 Tallinn) SB 32,83 (11.11.2011 Tallinn)

N 100 m selili

ER 1.01,13 (10.12.2009, Kätlin Sepp)

Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 1.01,13 (10.12.2009 Istanbul) SB 1.01,19 (03.03.2011 Tallinn)

M 200 m selili

ER 1.56,36 (19.12.2010, Andres Olvik)

Andres Olvik (16.04.1986)

PB 1.56,36 (19.12.2010 Dubai) SB 1.58,74 (30.10.2011 Espoo)

M 100 m rinnuli

ER 57,58 (10.12.2009, Martti Aljand)

Martti Aljand (22.11.1987)

PB 57,58 (10.12.2009 Istanbul) SB -

Filipp Provorkov (15.04.1988)

PB 1.00,23 (15.12.2010 Dubai) SB 1.02,14 (12.11.2011 Tallinn)

M 4x50 m kombineeritult –

Eesti meeskond ER 1.37,28 (11.12.2008 – Olvik, Aljand, Mälberg, Sidorkin)

9. detsember

M 50 m selili

ER 24,53 (10.12.2009, Andres Olvik)

Andres Olvik (16.04.1986)

PB 24,53 (10.12.2009 Istanbul) SB 25,63 (12.11.2011 Tallinn)

N 50 m liblikat

ER 25,44 (11.12.2009, Triin Aljand)

Triin Aljand (08.07.1985)

PB 25,44 (11.12,2009 Istanbul) SB 25,81 (20.11.2011 Zagreb)

Annika Saarnak (19.09.1988)

PB 26,14 (11.12.2009 Istanbul) SB -

M 100 m vabalt

ER 47,99 (12.12.2008, Vladimir Sidorkin) EJR 49,52 (18.12.2010, Pjotr Degtjarjov)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 49,52 (18.12.2010 Dubai) SB 50,28 (04.03.2011 Tallinn)

Fred Karu (08.03.1993)

PB 51,13 (11.12.2010 Kastrup) SB 51,78 (11.11.2011 Tallinn)

10. detsember

N 50 m selili

ER 28,20 (10.12.2005, Triin Aljand)

Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 28,52 (26.11.2009 Tallinn) SB 29,12 (04.03.2011 Tallinn)

M 50 m rinnuli

ER 26,88 (12.12.2009, Martti Aljand)

EJR 29,06 (04.03.2011, Pjotr Degtjarjov)

Filipp Provorkov (15.04.1988)

PB 27,26 (18.12.2010 Dubai) SB 28,21 (11.11.2011 Tallinn)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 29,06 (04.03.2011 Tallinn) SB 29,06 (04.03.2011 Tallinn)

M 100 m selili

ER 52,40 (12.12.2009, Andres Olvik)

Andres Olvik (16.04.1986)

PB 52,40 (12.12.2009 Istanbul) SB 53,56 (29.10.2011 Espoo)

N 100 m rinnuli

ER 1.07,73 (12.12.2009, Jane Trepp)

Karen Vapper (09.05.1992)

PB 1.11,19 (12.11.2011 Tallinn) SB 1.11,19 (12.11.2011 Tallinn)

M 100 m kompleksi

ER 53,52 (12.12.2009, Martin Liivamägi)

EJR 55,95 (13.12.2008, Sten Indrikson)

Martti Aljand (22.11.1987)

PB 53,70 (12.12.2009 Istanbul) SB -

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 56,27 (27.11.2010 Eindhoven) SB 57,03 (03.03.2011 Tallinn)

N 100 m liblikat

ER 58,13 (13.12.2008, Triin Aljand)

Triin Aljand (08.07.1985)

PB 58,13 (13.12.2008 Rijeka) SB 58,69 (25.11.2011 Viin)

Annika Saarnak (19.09.1988)

PB 58,70 (18.12.2010 Dubai) SB -

11. detsember

N 50 m vabalt

ER 23,92 (13.12.2009, Triin Aljand)

Triin Aljand (08.07.1985)

PB 23,92 (13.12.2009 Istanbul) SB 24,70 (27.11.2011 Viin)

M 200 m rinnuli

ER 2.07,32 (13.12.2009, Martti Aljand)

Martti Aljand (22.11.1987)

PB 2.07,32 (13.12.2009 Istanbul) SB -

M 200 m vabalt

ER 1.45,43 (07.02.2009, Vladimir Sidorkin)

EJR 1.50,64 (04.03.2011, Lauri Käi)

Andres Olvik (16.04.1986)

PB 1.48,98 (26.11.2009 Tallinn) SB 1.54,04 (04.03.2011 Tallinn)

Pjotr Degtjarjov (10.07.1993)

PB 1.52,15 (12.11.2011 Tallinn) SB 1.52,15 (12.11.2011 Tallinn)

N 200 m selili

ER 2.11,73 (26.11.2009, Kätlin Sepp)

Kätlin Sepp (08.08.1992)

PB 2.11,73 (26.11.2009 Tallinn) SB 2.12,50 (04.03.2011 Tallinn)

Evelyn Sepp: ETV2 ja ujumise EM alustavad!

2011-12-07T23:30:00.004+02:00

Neljapäevast pühapäevani toimuvad Poolas Szczecinis Euroopa lühiraja Meistrivõistlused ujumises ja sedapuhku astub võistlustulle 9 parimat Eesti ujujat.

Tore uudis spordisõpradele on aga see, et taas kannab ETV2 otse üle õhtused võistlusosad ja selle eest suured tänud Eesti Ujumisliidu toetajatele ning heale koostööe nii Eesti Rahvusringhäälingu kui Euroopa Ringhäälingute Liiduga.

Iga toetav silmapaar teleri taga on igatahes suur asi ja aitab Eesti Ujumist edasi Londonisse!

Ühtlasi saame peatselt teada, kas meie ujumisaasta lõppeb 3. korda järjest ka medalivõiduga. 2009.aastal sai sellega hakkama Jane Trepp, möödunud aastal Triin Aljand, kel selgi aastad head shansid seda kohta kaitsta ja miks mitte kirkamagi vastu parandada.

Janel jääb aga seekordne võistlus kahjuks vahele, sest USA üliõpilasena on tal parasjagu pooleli viisa uuendamine ning seega riigist väljareisimine lubatud pole. Eemale jääb kahjuks ka Martin Liivamägi, kel parasjagu käsil eksamid.

Igatahes on võistlustules Triin Aljand, Annika Saarnak, Kätlin Sepp, Karen Vapper, Martti Aljand, Pjotr Degtjarjov, Fred Karu, Andres Olvik ja Filipp Provorkov.

Meie ujujate ajakava on järgmine:

8. detsember
50 m vabalt – Pjotr Degtjarjov, Fred Karu
50 m rinnuli – Karen Vapper
100 m selili – Kätlin Sepp
200 m selili – Andres Olvik
100 m rinnuli – Martti Aljand, Filipp Provorkov
4x50 m kombineeritult – Eesti meeskond

9. detsember
50 m selili – Andres Olvik
50 m liblikat – Triin Aljand, Annika Saarnak
100 m vabalt – Pjotr Degtjarjov, Fred Karu

0. detsember
50 m selili – Kätlin Sepp
50 m rinnuli – Filipp Provorkov, Pjotr Degtjarjov
100 m selili – Andres Olvik
100 m rinnuli – Karen Vapper
100 m kompleksi – Martti Aljand, Pjotr Degtjarjov
100 m liblikat – Triin Aljand, Annika Saarnak

11. detsember
50 m vabalt – Triin Aljand
200 m rinnuli – Martti Aljand
200 m vabalt – Andres Olvik, Pjotr Degtjarjov
200 m selili – Kätlin Sepp

Alates neljapäeva õhtust ETV2 täpsemad ülekande ajad leiad siit:

N 8. detsember kell 17:55 ETV2

Esimesel päeval on otseülekandena kavas M 50 m vaba ja N 50 m rinnuliujumise poolfinaalid; M 400 m vaba ja M 200 m selili finaalujumised. Lisaks peetakse N 100 m selili ja M 100 m liblikujumise poolfinaalid; N 200 m kompleksujumise finaal ning M 100 m rinnuliujumise poolfinaal. Esimese ülekande lõpetavad N 200 m liblik- ja M 200 m kompleksujumise finaalid.

N 8. detsember kell 20:00 ETV2

Esimese päeva teises ülekandes näete N 100 m vabalt ujumise poolfinaali, M 50 m vabalt ja N 50 m rinnuli finaalujumist. Võistluspäeva lõpetab M 4x50 m finaal kompleksujumises.

R 9. detsember kell 18:15 ETV2

Teise päeva otseülekannet alustame N 50 m liblikujumise poolfinaaliga, kus Eestil on ka oma lootus - Triin Aljand. Lisaks on kavas M 400 m kompleksujumise, N 200 m rinnuli, M 100 m rinnuli ja N 100 m vabaujumise finaalid. Päeva esimese ülekande lõpetavad M 100 m vabaujumise poolfinaal, N 100 m selili- ja M 100 m liblikujumise finaalid.

R 9. detsember kell 20:00 ETV2

Kavas on N 100 m kompleksujumise poolfinaal, N 50 m liblik- ja M 50 m selili- ning N 4x50 m vabaujumise finaalid.

L 10. detsember kell 17:55 ETV2

Kolmandal võistluspäeval näeme N 50 m selili- ja M 50 m rinnuliujumise poolfinaale, N 400 m vabaujumise finaali, M 100 m kompleksujumise, N 100 m rinnuliujumise ning M 100 m seliliujumise poolfinaale ja N 100 m kompleksujumise finaali.

L 10. detsember kell 20:00 ETV2

Kavas on M 200 m liblikujumise finaal, N 100 m liblikujumise poolfinaal, M 100 m vabaujumise-, N 50 m selili-, M 50 m rinnuli- ja N 4x50 m kompleksujumise finaal.

P 11. detsember kell 17:55 ETV2

Viimasel võistluspäeval on kavas N 50 m vabaujumise ja M 50 m liblikujumise poolfinaalid; N 400 m kompleksujumise, M 200 m rinnuliujumise, N 200 m vabaujumise, M 100 m kompleksujumise, N 100 m liblikujumise, M 200 m vabaujumise, N 100 m rinnuliujumise, M 200 m ning N 200 m seliliujumise finaalid.

Vabaduse Laulust - vabalt

2011-10-13T00:28:00.002+02:00

Facebooki erakontol avaldatud arvamus sel teemal on kaasa toonud mõnevõrra jahmatava sõnavalingu minu isiku aadressil. On see põhjustatud ajakirjaniku pahatahtlikust või ebaprofessionaalsest tsiteerimiseks ja pealkirjast või veel millestki muust, jäägu igaühe enda arvata, aga igatahes kopeerin selle loo nüüd ka siia lugemiseks, et seejärel oleks igal lugejal endal võimalik algallikast hinnata, kas lugupeetavaks peetavate härrasmeeste kommentaarid on päris kohased või mitte.

Kahtlustan küll, et ka nemad on selles loos pisut lolliks tehtud, aga seda peavad nad ise seletama.

Vähemalt Tõnis Mägile olen ma omapoolsed selgitused teele saatnud, ja küllap saab need kätte ka Ivo Linna isiklikult.

Nüüd siis ka minu isiklik arvamus suurkontserdi kohta, mis algselt avaldatud FB konto kinnisele ringile:

Vabaduse Laulust - vabalt!

by Evelyn Sepp on Wednesday, October 12, 2011 at 12:53am

Ütlen kohe, et mina kuulun nende inimeste hulka, kellele see üritus meeldis, kes selle kontseptsiooni toetas ja kes on tänini segaduses sellest, mida Toomas Lepp ja Co mul tunda käsivad.

Küll noogutan mõne lavastusliku möödapaneku peale, aga kellel neid ei juhtu. Seega kogu ürituse mastaapi ja ettevalmistusaja lühidust arvestades, on need üsna tähtsusetud üksikasjad.

Jah, tõesti oli nõrkus see, et ei olnud ühtegi nn Vene bändi. Tean isegi mitut põnevat venekeelset muusikakollektiivi Eestist, kelle kaasamine oleks olnud väga positiivne.

Jah, tõesti, tele- ja õhtujuhtide valik oleks võinud olla ka rahvuslikult mitmekesisem ja kooskõlas kaasaegse, noore Eestiga, mida kontsertprogramm kanda üritas.

Jah, muusikaline programm oli kohati liiga nishipärane, aga see on puhas maitse küsimus. Ja aus olles - midagi leidis sealt igaüks. Nii on alati, nii et see valik ei ole samuti nõrkus, vaid lihtsalt üks valik võimalikest.

Jah, ühislaulmise osa oleks võinud olla ehk suurem, või ka kasvõi nendesamade noorte esinejate poolt coverdatud lugude vormis, mis iganes.

Jah, kohati oli heli ebaühtlane. lava suhtes u 7.30 ja 4.30 pealt enam hästi ei kuulnud.

Samuti olin sapine teleklippide valikiu teemal. Kontseptuaalselt. Olen siiani veendunud, et avaliku raha eest kujundatav kuvand eestimaalastest peab kandma nii rahvuslikult, sooliselt kui vanuseliselt tasakaalustatud sõnumit. Ei ole nii, et ainult näitlejatel peaks olema midagi ja põhjust Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul öelda.

See riik on ehitatud ka kõigi teise higi, vere ja pisaratega ja võinuks ka valikus kajastuda. Meil on õpetajaid, sõjavaelasi, ettevõtjaid, piloote, põllumehi, keda iganes. Natuke tuleks lihtsalt rohkem vaeva näha, et huvitavad ja sõnaosavad inimesed üles leida.

Samuti ei meeldinud mulle telelõiked, sest intervjuud sellisel viisil ei kandnud sedavõrd kui oleks võinud. Samuti vajavad meid toetanud riikide toonased sammud, kontekst ja taustad tänastele noortele pikemalt lahtiseletamist elik tõlkimist. Need ei ole nii iseenesest mõistetavd seoesed ja kontekstid.

Aga tõesti - need on ikkagi pisiasjad.

Mis on põhimõtteline - see, et sellest päevast ei saanud taaskord kunstlik äng 20 aasta tagustest sündmsutest, kus nagu kohustuslike jõuludega - igaüks peab meenutama kui kange tegelane ta oli, ja kui meelepärane Jumalale. No aitab, aitab juba, leian ma.

Kammerlikke, pidulikke, väärikaid üritusi oli sel päeval mitmeid, kuid miks mitte midagi ka neile, kes sellest ajast loevad vaid raamatust. Midag vabadusesti, mida ainut ei mäletata, nagu Vabadussammas mäletstab vabadust, vaid midagi, mida luuakse iga päev ja kõigi meie poolt.

Minumeelest need väärtused üksteist ka ei välistanud ja ei peaks ka kellelgi seega pahameelt esile kutsuma. Lõpuks tuleb ju lavastajal nii ehk naa valida ja kõigile meeldida ei ole mõtet. See on tavaliselt halva maitse ja selgrootuse tunnuseks!

Ja nüüd vanameistrite pahameel juurde. Ja Tarmo Vahteri ja Toomas Lepa kirjutiste juurde. MIks Mägi ja Linna ei osalenud, on küllap kõik kuulnud. Neil olid kontserdid sel päeval juba mujal plnaeeritud. Lepin sellega.

Küll poleks mina leppinud sellega, kui nad taas 20-aasta taguste isamaaliste lauludega lavale oleks astunud nagu ainuvõimalikud esinejad. Nad ju ei usu enam sellesse, mida nad laulavad, ma ei usu, et nad usuvad, et see on see Eesti, mis neil siis südame põksuma pani. Seega olnuks selle tunde rekarnatsioon lihtsalt silmakirjalik ja ebasiiras, muud ei midagi.

Ja see, millest kirjutab Eesti Ekspress, et bluff ja mis veel. Niipalju kui mina sellest midagi tean ja kaasa suutsin elada, siis esitati kontseptsioon, mis palju ei muutunud. Viimase hetkeni muutusid esinejad, mis on sellise ajagraafiku ja -surve puhul üpris tavaline. Musiccase ei oleks kuidagi saanud esitada lepingu sõlmimise eelduseks lepinguid artistidega. Selle eeldamine on ikka täislollus, ma ütlen.

Ja kahju, et selle nüansi ümber on kogu paks ventilaatorisse lastud. Ebaõiglane, rumal, pahatahtlik ja mis me sellest siis kõik nüüd võitsime - üks Eesti muusikaturul tegutsev rahvusvahelise mastaabiga ettevõtja on lihtsalt korralikult täis tehtud.

Palju õnne, kaasmaalased. Üks meie hulgast sai jälle kõrini pasa sisse tagasi veetud. Muidu hakkabki äkki Eesti muusikamaastikul liiga hästi minema!

Ja lõpetuseks - minule lauluväljakul meeldis. Oli selline kaasaegne tunne, iseolemise vabadus tulla ja minna ja mitte kannatada kui ei meeldi.

Loodan, et see ei jäänud viimaseks!

Evelyn Sepp: euromündid kaovad käibelt

2011-08-14T16:32:00.003+02:00

selline pealkiri oli laupäevases Õhtulehes.

Münte on aga õige mitu: 1-,2-, 5-,10-, 20-, 50-sendine ning 1 ja 2 eurone münt.

Lugu polekski mu tähelepanu eriliselt köitnud, kuniks jutt jäänuks 5 ja 10-sendiste juurde. Aga paraku oli lugu sõnasõnaliselt järgmine:

"Valitsus otsustas jätkata senist majanduspoliitikat, mis võimaldab 1.septembrist euromüntidega arveldamsiest loobuda.

Mulle tundub müntide kaotamine õige otsus," arvas rahandusminister Jürgen Ligi. "Sest mida ühe mündi eest ikka saab? Ausalt öeldes - peaaegu mitte midagi. Ja kui senist hinnatõusu jätkata, siis varsti enam üldse mitte midagi. Ostujõuetut münti pole mõtet käibes hoida, see on liigseks koormaks nii tarbijale kui äriettevõttele. Mündite kadumine upub inflatsiooni sisse ilusasti ära. Mündid on inimestele väga tülikad, eriti eakamatele. Noored maksavad põhiliselt kaardiga," rääkis Ligi.

"On loogiline, et meil euromündid käibelt kaovad, " kinnitas ka Eesti Panga juht Andres Lipstok. "Muu Euroopaga võrreldes on meie üldine hinnatase tunduvalt kõrgem. Seepärast polegi vaja hindu väiksemas ühikus kui 5 eurot väljendada. Järgmine hinnatase oleks 10 eurot ja nii aina edasi. Ma ei usu, et Eesti Pank müntide käibelt kõrvaldamise eriti viivitaks," ütles Lipstok. Euromünte saab kõigis Eesti pankades paberrahaks vahetada kuni 1.jaanuarini 2012."

Vot siis seline lugu. Euro hind krooni on ca 15,6 Eesti krooni. Väiksem hinnaühik tulevikus saab olema artikli kohaselt siis ca 80 krooni.

Nii ma polnud esmalt kindel, et silmad loevad seda, mida nad loevad. Imestasin ka selle üle, et möödas on 2 päeva ja ei Eesti Pangal, ega ka Õhtulehel pole midagi kosta olnud, et asi eksituses või milleski sellises oleks. Järelikult on uue majanduse doktriin kivisse raiutud. Eesti Nokia on hinnad, mis algavad 5 EUROST ehk ca 80 Eesti kroonist. Hurra!

:) Tore Kräpp. Päris hea nali, kui see ikka nali ongi ...

Evelyn Sepp:prügist, sööbikutest ja Eesti inimestest

2011-04-17T13:58:00.007+02:00

Kohati oodati laupäevast Keskerakonna volikogu põnevusega. Pragmaatilisemad vaatlejad ja osalejad ei oodanud sest aga suurt midagi. Kui üldse, siis pigem retoorika seisukohalt huvitavat etteastet, ei rohkemat.

Konkurendid rääkisid seda ja teist. Küll juhtimisstiili muutuse vajadusest kui isolatsioonist väljatulemise vahendist. Eks nemadki vaja ju sageli õigustust oma valijate jaoks ja KE siseelu või üldiselt tajutav stiil on üsna deemonlik. Mõned kriitilisemad erakonnakaaslased rääkisid enne volikogu samast või hämmingut tekitavast kaadripoliitikast või siis keskelt kaldumisest liigselt vasakule või siis ka muutumisest Tallinna ja venekeelse valija keskseks.

Ja mis siis! Vastused igatahes ei üllatanud. KE valimiste tõetunni põhjustas enam-vähem halb ilm ja ülemaailmne imperialism ja peaaegu kõik. Veel ehk natuke ka inimeste vananemine, e-valimised ja tööränne. Ja KÕIK!

Ei midagi, mis analüüsiks seda, miks inimesed sisemiselt enam ei usu - olgu siis vaikides või häälekamalt nurisedes, miks meie potentsiaalne valija, keda peaks sotsiaalse profiili järgi olema oi-oi kui palju rohkem, meid ei usu, mida me ise muudame, et mõjuda värskelt, koostöövalmilt väljaspoole ja ka sisemiselt kõiki oma liikmeid kaasavalt. Vastused sellele ei saa kindlasti vaid retoorilise plõksimisega piirduda.

Randpere ja Savisaare debatt volikogus võib ju YouTube-s laineid lüüa, aga tegu on ikka üsna mageda palaganiga. See ei ole see, mida mina vähemalt ühes endast lugupidavas esinduskogus heaks tooniks pean. No ei ole naljakas, ei ole! Ja ka volikogult kui seda ikka peetaks sisemiselt tõsiseks tööorganiks, ootan ma midagi muud.

Ma ei oota sellelt näilisust ega vaatemängu, vaid silmis särisevat äratundmist, et peamised muudatused peavad algama sisemisest suhtumise muutumisest.

Kuid kui ma veel korra selle põhiettekande peale tagasi mõtlen, siis põgusa pingutamise peale tuli mulle meelde, kust ja mis asjaoludel ma varemgi olen sarnast suhtumist kogenud ning kuulnud soovitusi, et kui ei meeldi, minge minema. Ongi hea kui tesit lahti saab!

Nii käitusid ju Ansipi, Parts, Ligi jt kui Riigikogu nõudis neilt aru, et mida teha ja miks nad päriselt ei muretse nende vähemalt 130 000 inimese pärast, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Eestist töörände tõttu lahkuma. Lahkuma põhjusel kuna neil ei ole Eestis kohta!

Loomulikult olid naerualused küsijad, mitte aga vastajate tõde ja õigus!

Nii et pole vist suurt vahet: Ansipi jaoks oli hea ja õige pelutada siit minema inimesed, kes talle ei meeldinud või poliitilisi ambitsioone ei pruukinuks toetada ja nii said neist tööpagulastest "tervistav" hooldusraie tema Eesti tööturule. Ja tõesti, ega siis neistki inimestest ju kohad lõpmatult tühjaks jää, küll tulevad uued asemele. Muidugi!

Keskerakonna jaoks on vajalik "hooldusraie" aga need kümned, sajad või ka tuhanded tegijad - keda kõnealune juhtimisstiil, suletus või kaasamatus ei rahulda ja kes samuti ei tunne end kuigi motiveerituna, vajalikuna või lugupeetuna sellises organisatsioonis. Ühesõnaga KE-s taandatakse nemad selleks prügiks ja sööbikuteks, kellest ongi vaja lahti saada, et kellelegi teisele jääks jälle rohkem päikesevalgust, õhku, vett ja toitaineid. Ja seda regulaarselt, nagu hoolikas metsnik ikka teeb ...

Kujundlik ,aga jah. Kas seejuures on tegemist inimeste asendamisega masinatega, või siis vastupidi, ning kas sellest meie usutavus ja koostööind tõuseb-või langeb, on Keskerakonna puhul põhiküsimus. Aga juba pikemat aega ei saa ma väita, et need hooldusraided oleks meile kuidagi kasuks tulnud.

Ja lõppude lõpuks ei ole tõsiseltvõetav ka jutt, et KE ongi see puukool, kelle ülesanne ja eesmärk on teisi mber pookida, tekitada võrgustik teiste erakondadega moel, et iga natuksese aja tagant arvata enda hulgast välja inimesi, et need siis leiaks endale koha teistes poliitjõududes. Veider "hoolimine" ja raiskamine mu meelest...

Üldist Eesti tööturgu silmas pidades ei aksepteeri ei Eesti maksumaksja ega helged pead ju seda, et me koolitame õpetajaid Soome ehitusturu jaoks, või arste Norra haiglates põetamiseks jne. Kõik insitutsioonid peaksid ikkagi panustama enda parimate jõudude koondamisele, koos kasvamisele, üksteiselt õppimisele, arenemisele ja prfessionaalsuse tõstmisele, mitte aga nende äraajamisele ja tõrjumisele. Ütleks, et erinevus rikastab.

Paralleelid seega missugused!

Ka metsaks ei nimetata ühte kõrget kuuske. Kas poleks aeg selle üle pikemalt järele mõelda?

Ja ehk taandub meie pöördunud õnn sellele samale vastuolule ja ebasiirusele, millest on hakanud aru saama ka Eesti valijad!?

Evelyn Sepp: koolikatsetest ja natuke muust

2011-04-10T17:34:00.004+02:00

Tunnistan, et asjades, mis vajavad ja väärivad ratsionaalset korraldamist, emotsioonitamine mulle ei istu. Ja veel vähem see, kui igaüks võtab vaid oma isikliku mätta otsast nõuda, et asjad oleks just ja ainult temale meelepärasel viisil tehtud eirates juba ette, et teistel on samad eeldused, aga endi vajadustest lähtuvalt ...
2011.aasta sügisel 1.klassi minevatele lastele elukohajärgse kooli leidmisega tundub mulle samamoodi olevat. Kaugemalt alustades meenutan, mis juhtus kunagi lasteaia hoonetega? Oli palju aastakäike, kus lasteaias käivate laste arv langes tohutult. Oli üsna loogiline, et majad jäid tühjaks ja teisalt, et neid ei olnud sellisel kujul mõtet säilitada. Kas kõigi selliste väljarentimised ja müügid õigustatud olid, on iseasi, aga vaevalt me tosin või enamgi aastat tühje maju suutnuksime kütta ja valvata jms. Seega mõneti paratamatu asjade käik. Koolimajadega kipub kohati sarnane olukord olema. Mõned on tühjavõitu ja mõnes tõsine ülerahvastatus. Üsna paratamatu on ka see, et inimesed ühe linna sees või ka sellega piirnevates valdades oma elukohavalikuid muudavad. Kord on ühes piirkonnas rohkem lapsi ja noori, siis jälle teises. Linna südames on ühed, äärelinnas või linna lähedal omad plusid-miinused. Seegi näib paratamatusena. Koolimaju ei saa aga lammutada, nihutada ega ehitaada nagu viineriputkasid saab ühe tänava või pargiveerest teise liigutada. Esiteks pole selleks sobivaid kohti, krunte just kerge leida, linnal praktiliselt nn munitsipaalmaad polegi, sest riigil on peamiselt poliitilist huvi silmas pidades ikka kasulik see silmaga nähtav vaba maa reformimata riigimaana enda käes hoida. rahast rääkimata. Kurb, aga tõsi. Ei mäleta täpselt viimase aja uute koolide ehitusmaksumusi, aga ütleme, et need on nii 50 - 100 miljoni krooni kanti. Päris suur raha seega.

Nii pole ka realistlik eeldada, et selliste linnasiseste rahvastikunihete tulemusena on võimalik koolivõrku kiiresti kohandada. Kuskil mõni kooimaja lihtsalt maha tõmmata ja 10-15 minuti kaugusele mõni uus ehitada.

Mis veel? Seda, et olemasolevate koolide karbid pole kummist - loogiline- ja vastavalt sotsiaalministri poolt kehtestatud reeglitele, on ettenähtud nii ruumi kui muud terviskaitseenõuded iga lapse kohta.

Ja nüüd siis Tallinna olukorra juurde. Linnas on enam kui 60 üldhariduskooli ja koolikohti omakorda enam kui sügisel kooliminejaid. Samuti on hulk erinäolisi, või hea õppetaseme või nn kallakuga koole-klasse. On aastaid püsiv hullus käia end proovimas ja katsetel mõnedes kindlates koolides, on hiljuti muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning suuresti paberil ettenähtud haridusreformid. Ilmselgelt praktilisi probleeme eiravad ja nendele lahendusi mitte ette nägevad. Kõigest sellest kokku tekkiv vajadus ja seadusest tulenev kohustus ka Tallinna seisukohalt mõned küsimused uuesti reguleerida ja nii pandi kokku määrus, milles kirjas millal ja kuidas lapsed ja koolid omavahel kokku viia ...:) Eesti Päevaleht kirjeldab üsna adekvaatselt olukorda poppide koolide kohtade pärast võitlemisel, kuid ühes ma pole nendega küll nõus - uus määrus lihtsalt süvendas vanemate hullust, mitte aga ei tekitanud seda.

Ka 5 last nn "eliitkooli" kohale on 5 korda rohkem või võimalik ja seega pole suurt vahet, kas seal on nüüd 5 või 10-kordne vahe soovide ja võimaluste vahel.:)

Tean muidugi, et on dogmaatikuid, kes keelaksid igasugused katsed. Aga olgem realistid. Mida need koolid siis tegema hakkaksid, millest näiteks EPL-s juttu. Loosima!? Kuidas see aitaks hoida nende koolide õppetaset ja mida meile annaks see, kui dogmaatiliselt nivelleerida tippe selles asemele, et aidata teisi järele. Olgem ikka mõistlikud, väga erinevatel põhjustel ei oleks see tark ega vastutustundlik, aus ega ka õiglane seal juba õppivate laste, sinna pürgivate laste ja nende vaenamte suhtes. Tallinnas on palju erinevaid lapsevanemaid, soovid-vajadused on väga erinevad, võimalused aga samuti. On põhjendatud olukordi, kus tahetakse kohta töökoha järgi, on soove laste huvialade järgi koolikohta saada, on õdede-vendade probleem jne. Nii et parim on ikkagi püüda nende kõigiga arvestada või vähemalt valdava enamusega neist ja mitte piirdudad sagelise formaalse ja petumaigulise sissekirjutusega ... Nii koduläheduse, õdede-vendade õppimisega, turvalise kooliteega, mis on kõik olulised märksõnad uue otsustuskorra juures arvetada püütaksegi. Aga veelkord - majad pole kummist ja päris kõiki õnnelikuks ikkagi ei tee. Ja ka koolikatsete mõju laste psühhikale sõltub ikkagi vanemate endi hoiakutest ja psühhikast eelkõige ja peamiselt, mitte asjast endast.
Katsete keelustamine seega ei lahenda paljude koolide jaoks ühtegi probleemi, vaid tekitaks neid pigem juurde. See oli ka põhjus, miks pärast kõmisevat kõnet uue PGS menetlemisel sellest teemast vaikimis mööda mindi. Poliitiline retoorika oli üks, tajutud lahendamatud probleemid aga tegelikkus.

On koole, mille lähedal ei olegi nagu suurt eluruume, aga mingi uberiku aadressile on "sisse kirjutatud" kümned või sajad lapsed. Formaalset ju kõik õige ja seaduse alusel tuleks nad "kodulähedasse" kooli igasuguste küsimusteta vastu võtta ja mott . Asi ise aga neruväärne. Seega on reegel vale, ega toimi, ega reguleeri seda, mida ta justkui peaks.

Samas, kas aga kena Nõmme või Pääsküla vaikne kodukoht peaks välistama võimaluse saada õppima GAG-i või Prantsuse Lütseumisse vmt.? Arvan, et mitte. Ja nii ongi vajadused ja soovid jällegi väga erinevad, ja selliseks nad ka jäävad! Nii et lahendada tuleb ikkagi reaalseid olukordi, mida on väga palju.

Midagi veel koolikatsete kaitseks. Minu enda koolitee algas samuti sellises klassis, kuhu sai katsetega - Westholmi Gümnaasiumst. Toonasest 22.Keskkoolist. Tahtsin kindlasti muusika eriklassi minna. Katsetel pidin ette laulma ja siis juba muusikaõpetajaga vestlema ja mäletamist mööda mõningaid rütmiharjutusi jmt. tegema. Sain põhikatsetega sisse, õpiraskusi hiljem ei olnud. 1.septembril selgus aga, et see klass ei olnud täis komplekteerunud ja nii said nn tavaklassi lapsevanemad oma võsukesed avalduse alusel sinna ümber nihutada. Tulemuseks oli see, et need hiljem lisandunud lapsed olid ja jäidki väga suurtesse erialaainete õpiraskustesse, sest kui sul ikka eeldusi ei ole, siis ei ole. Ela seal kooli kõrval või kus tahes! Tallinnas tuleb seega analoogseid probleeme küllaga ette ja lihtsaid lahendusi, mis iga mätta märjaks teevad, ei ole. Nii on paljudes populaarsetes koolides katsed end igati õigustanud. Ja olgem ausad - katsetel ja katsetel on ikka vahe ka. Esiteks ei ole neid katseid katseid igas koolis ja kui kool võtab kooli pürgijaga vaevaks vestelda, et selgitada välja tema individuaalsed õpivajadused, kooliküpsus jms. siis ei ole see samuti midagi sellist, mida koolile ette heita või õpilase psühhikat räsivaks liigitada. Lõppude lõpuks seisab kõigi nende vastu võetud laste ees 1.septembril üks õpetaja, kes peab selleks valmis olema. Kes peab end ees ootavaks ette valmistama ja teadma, milline on laste arengutase. Nii et loogiline seegi. Loomulikult seda ma ei usu, et kõik 100% õnnelikud saavad olema, aga arvesatades neid määruses fikseeritud prioriteete - kodulähedus, õdede-vendade käimine samas koolis ja turvalist kooliteed ning otsutamismehhanisme, on seda kindlasti valdav enamus.

Suurem valikuvabadus linna sees on ikka parem, kui mingi range määramine. PGS-st tulenevalt on defineeritud ka nn koduläheduses - selleks on 60 minutiline koolitee. Nii et arvestades seaduses fikseeritut.

Paberiga inimeste liikumisuundi või elukohta ei muuda, peamiselt kesklinnakoolide head, aastakümnetega saavutatud taset ei nivelleeri ega ka mõne vähempopi kooli probleeme hetkega lahenda. See võtab aega aastaid või isegi aastakümneid 1.klassi vastuvõtt toimub aga igal kevadel ...
Nii et äkki on virinat ja Haridusameti ründamist sedapuhku rohkem kui põhjust!? Aga eks lähemad nädalat näita, milliseks kujunes selle uue korra rakenduspraktika ja mida tulevikku silmas pidades selles muuta.

Evelyn Sepp: venekeelsest Eesti koolist

2011-04-03T11:06:00.004+02:00

Keeleoskus on eelkõige andekuse, mitte poliitiline küsimus. Loomulikult võib paberil läbi viia igasuguseid haridusreforme, mille taga parteide huvid ja ideoloogia, kuid lõpuks taanduvad need ühele oluliseimale põhiseaduslikule õigusele - õigusele haridusele, mis peab olema kaitstud iga lapse puhul siin Eestis.

Siinkohal ei keskendu ma pikalt sellele, kuidas ja miks Eesti vene koolid on või ei ole valmis eestikeelsele õppele üle minema, sest ma arvan, et nad reaalselt seda ei ole. Lühidalt öeldes põhjusel, et seda reformi on pikalt veeretanud paberil, mitte aga sisulsielt ette valmistatud.

Muutes pidevalt lahjenevas suunas hindamisekriteeriume on valmisolek saavutatud paberil, mitte aga reaalsuses. Koolid, kus tänaseks antakse venekeelset haridust, kus "eesti tähtede" järgi õpetatakse eesti keeles laulmist, käsitööd, kehalist kasvatust ja ehk veel mõnda ainet, millel verbaalsel keeleoskusel suurt rolli pole, ei tähenda seda, et sügisest oleks nendes koolides võimalik sisuaineid, mis emakeeleski väga rasked õppida, õppida ja õpetada riigikeeles.

Jah, meenub üks integratsiooniteemaline debatt valimiskampaania ajast, kus Indrek Raudne väga veendunuld ja arrogantselt publikule teatas, et tal ükskõik kui osa venekeelseid noori sellise "reformi" tulemusena haridussüsteemist välja kukuvad, et see olla normaalne ja õiglane hind, aga ega ikka ei ole küll!

Nüüd aga koalitsioonileppe kava juurde hinnata Ida-Virumaa õpetajaid, kes töötavad eesti keeles 30%-e lisatasuga.

See on igatahes hea mõte ja motiveeriv ning õpetajate tööd väärtustav ja loodetavasti ei tule see teiste sealse piirkonna õpetajate arvelt. Aga sama tuleks rakendada üle Eesti venekeelsetes koolides töötavatele õptajatele.

Tallinna õpetajad, kes töötavad venekeelses koolis, teevad siin samaväärselt tänulikku tööd ja nende tingimused ja töökeskkond on samavõrra erinev ja kohati keerulisem kui nende kolleegidel, kes töötavad emakeelses koolikeskkonnas.

Seega - eesti keeles Tallinna venekeelsetes koolides õpetavatele pedagoogidele samuti 30% lsiatasu ja te näete, et ka siin muutuvad need kohad väärtuslikumaks ja õppekvaliteet tõuseb silmnähtavalt! Pealegi - võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ja selles valdkonnas ei erine Tallinna ja Ida-Viru olukord sugugi nii palju, et üht teisele eelistada!

Evelyn Sepp:ujulate päästmine pole ainult ujujate asi!

2011-04-02T10:15:00.003+02:00

Foto eest tänud Pärnu Postimehele!

Nädal on möödunud tormiselt ja suvele ette vaadates kõhedust tekitavalt. Türi ujula jääb küll esialgu mõneks ajaks vähemalt lahti, Pärnu Raba ujula aga läheb konserveerimisele. See-eest Tallinn andis selge signaali, et käivad ettevalmistustööd Lasnamäele uue spordikeskuse - ujula ja jäähalliga - rajamsieks. Teemasse rohkem pühendatud teavad, et selline kombinatsioon on majandamise seisukohalt igati ökonoomne, ja ujulast eriti huvitatutele teadmiseks, et jutt käib 50-m basseiniga ujumiskeskusest, mis vastaks nn rahvusvahelistele nõuetele. Seega on millele kaasa elada.
Jääb vaid loota, et seekord õnnestuks linnal, riigil, EOK-l ja eurofondidel seljad ja rahad kokku panna. Sest selliste võistlus- ja esindusareenide rajamine ei peaks olema ühe omavalitsuse mure ja koorem.
Plusspoolele jääb ka see, et Türi Vallavolikogu suutis pidurit tõmnata ja võttis endale aega läbrääkida ujula vallale tagasi ostmiseks. Küllap on sellise dilemma ees paljud volinikud üle Eesti - aga asi on lihtne - ujula on ainuke infra, mis tagab Eesti inimestele aastaringse võimaluse ujumisoskust omandada ja seda treenida. Meie kliimas muid võimalusi ei ole. Teiseks - suusatamise või korvpallimängu mitteoskamisest, mis on mõistagi kasulikud tervise hoidmise viisid, ei juhtu midagi. Keegi nende mitteoskamise tagajärel ei sure. Ujumise mitteoskamise tagajärg on aga lihtne ja fataalne - uppumine.
Seega on tegemist eluõpetuse osaga, mille ülekordamisest ma ei väsi. Iga otsus, mis on seotud ujumisoskuse omandamise ja hoidmise võimalustega on sama, mis riigi jaoks on kaitsekulud. Poliitiliselt selle üle ei vaielda, ja ainult vastutustundetus lubab neid kärpida siis, kui inimeste elud sellega reaalselt ohtu seatakse. Iga ujula sulgemisega seda aga tehakse!
Ning kolmandaks - erinevalt ükskõik millisest teisest spordikeskuseset, on see kallis pidadad ainult siis, kui sellega on seotud väike kasutus ehk ujula püsikulud ei ole väikesed, aga tema tiheda kasutuse korral on selle hind ühe kasutaja kohta väike, kasu aga suur, et mitte öelda väga suur. Kui midagi jääb arusaamatuks, siis umbes aasta tagasi avalikustas Euroopa Komisjon ühe uuringu, mille sisuks oli nn inimelu hind erinevates Euroopa riikides. Metoodikat ma kommenteerida ei oska, aga Eestis oli see 7 miljonit krooni. Ja nii näitab lihtne arvutustehe, et Eesti kaotab igal aastal ainuüksi uppumissurmade tagajärjel ca 700 000 000 krooni väärtuses inimvara. Vigastustest rääkimata. Nüüd aga selle Pärnu Raba ujula juhtumi juurde. Tegemist on taas eravalduses - Pärnu Sõudeklubi omanduses oleva ujulaga. Ujula asukoht pole Pärnu mastaabis just parim, tehniline olukord ehk samuti mitte, aga asja ajab ära. Selle ujula baasil toimuvad enamiku maakonna koolide õpilaste nn koolikohustusliku ujumise algõpetuse tunnid, mis nüüd ruumipuudusel tegelikult ära jäävad. Sealne ujumisklubi jääb samuti lageda taeva alla. Linnarahvas samuti. Mõned ehk murravad end edaspidi mõnda kohalikku spaasse, aga küsitav seegi ... Koidula Gümnaasiumi kooliujula on aga juba tänagi üle koormatud. (Vahepeal oli ujula ju sootuks vee kvaliteedi probleemide tõttu suletud) Vähemalt selles osas, mis puudutab seal toimetavaid sportlasi ja koolilapsi. Ka Pärnus võiks olla mõni selline koht, kus tipp-tasemel treenida oleks võimalik, s.t. kus oleks sellise sihiga aega võtta. Natuke kahtlen, kas ütleme - 14-aastased koolilapsed - saavad päevas 3,5 - 4 veetundi ja seda näiteks 6 päeval nädalas? Mõistagi lisaks üldfüüsilise treeningu tegemiseks muid võimalusi? Aga kõike seda arvestades pöördusin lõppeval nädalal ka Eesti Ujumisliidu nimel nii Pärnu linnajuhtide kui maavanema poole, et leida võimalusi selleks, et Raba ujula saaks sügisest ikkagi taasavatud ning maakonna koolilaste koolitunnid, spodiklubi treeningud kui linnarahva ujumistahe rahuldatud.
Pikemas plaanis vajab aga Pärnu kahtlemata uut korralikku avalikku siseujulat, mille spetsiifika on ikkagi sportlik, mitte mullivannikeskne ...
EUL-i pöördumised on igatahes toeks nii linnale, kui sealsetele klubidele ja selgeks märguandeks riigile - on olukordi ja ülesandeid, mille lahendamise eest kannab vastutust ka riik, sedapuhku siis maavalitsuse näol ja antud juhtum nende hulka kuulubki. Nii et aitab nüüd ametkondlikust vastutuse veeretamisest mööda Pärnumaa omavalitsusi. Esmalt vajavad Pärnumaa inimesed kohta, kus ujuda ja lapsed ujulat, kus ujuma õppida ning klubi vajab stabiilsust, et teha ka pikemaajalisi plaane, kuidas suurendada inimeste huvi oma oskusi parandada või siis sootuks neid omandada. Selleks on aga hulgaliselt võimalusi tegevustoetuste kombineerimiseks ja teenusemaha suurendamiseks. Selles osas oleks paindlik kahtlemata ka sõudeklubi ise.
Nii et igatahes ootame me eelnimetatud osapooltelt tegusid, millele omalt poolt kaasa aidata. Jutt sellest, et masu kestab vmt oleks aeg juba lõpetada. Asi taandub ikkagi prioriteetidele ja suhtumisele! Ja seda ka Pärnumaa puhul.
Ja veel - mis puudutab omavalitsusi, kes ise või kelle territooriumil mõnda ujula ehitamise plaani vaetakse, siis Eesti Ujumisliit on igati nõus oma eksperiisiga kaasa lööma ja konsulteerima nii võimalikke ehitajaid, palneerijaid, projekteerijaid kui opereerijaid.

Evelyn Sepp: Türi tüng!

2011-03-29T20:28:00.006+02:00

Veel aasta tagasi oli Türi ujula saatus selge - olgu kui raske tahes, see on prioriteetne objekt ja see jääb töösse ning kohalik ujumisrahvas sai rõõmsalt maha pidada ka traditsioonilise 24 h ujumismaratoni..

See kevad tuli aga teisiti! Vähemalt Türil, sest ühtäkki on taas õhus küsimus Türi ujula sulgemisest. Taustalugu lühidalt selline - oli kunagi ujula, erastati. Olid tublid omanikud ja ujula suht heas korras, küttesüsteemid jms. normaalselt optimeeritud. Tööõhkond hea. Valla suhtumine toetav ja inimesed rahul. Ühesõnaga igati aus kaup. Siis tulid rasked majanduskriisi aastad ja külmadest talvedest tingitud küttekulud lõid lakke, majandamine hakkas üle jõu käima. Ära kadusid ka valla toetused vallarahva, eriti laste ujumise toetamiseks. Lõpptulemuseks sündis läbi raskuste mõistlik plaan, et vald ostab selle tagasi. Sümboolse raha eest, sest omanikulgi oli küllaga vastutustunnet - kõigil näis silme ees olevat plaan, et ujula jääks töösse ja teenima vallarahva huve ja tervist. Kõik asjaosalised on ka korduvalt tunnistanud, et sellise objekti omaaegne erastamine oli rumal tegu üleüldse ja suur viga, mis vajas parandamist. See tagasi ostmise otsus on tehtud valla enda poolt ja ka läbirääkimised peetud, hinnas ja muudes tingimustes kokku lepitud jne. Nüüd aga, ühtäkki peale valimisi on toimunud tõsine kannapööre : Ei mingit ujula ostu! Petta on saanud nii senine omanik, kes seda vastutustundlikult omal kulul töös hoidis, et vald saaks ostu ette valmsitada, nii ujumissõbrad kui spordiklubi inimesed, kelle jaoks on see töö ja leib ja tulevikuplaanide lõhkumine! Samuti on ühtäkki kuhugi arengukavadesse ilmunud imeväel klausel, et kunagi tuleb hoopis uus ujula. Ei aja ega maksumuse perspektiive, lihtsalt loosung paberil. Tore kui see kunagi realiseerub, aga olge nüüd normaalsed, nii asju ei aeta. Salamisi ja asjaosaliste selja taga, valetades ja vassides ja ilmaasjata tüli keerutades. Ka ujula praegune omanik on uuest pöördes pehmelt öeldes shokis. Ujula kasutajatest ja spordiklubi inimestest rääkimata. Kuskilt kostab ka läbi juba puhas pettus koolikohustusliku ujumise suunalt, räägitakse, et järgnevate aastate koolikohustuslik ujumine 12 h näol tehakse ära Paides ja paberil on ju kõik korras. Esiteks näeb programm ette 24 h kohustuslikku õpet koolilastele ja puhtpedagoogiliselt ei ole selle taandamine 12 korrale millegagi põhjendatud. Vaadake head vallajuhid, paberil ei päästa ühtegi inimest. See, mida te sellise suhtumisega süvendate, on oht nende laste eludele ja inimeste umbusk vallavõimu vastu, muust rääkimata! Meenutades eelmist suve uppumiskatku, teeb selline poliitsahkerdamine lihtsalt nõutuks. See on näotu, ebaprofessionaalne ja vastutustundetu. Seega üleskutse nii vallajuhtidele, volinikele kui terve mõistuse ja vastutustundega Türi elaniekele, kindlasti tasub selle ujula eest seista ja see lahti hoida seni, kuni uus asemel.
On lihtsalt asju, mille lõhkumine on kergem kui nende ülesehitamine. Pealegi - ujula paberil on sama, mis tuvi katusel!

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist vol 2

2011-03-28T10:01:00.005+02:00

Pean kohe tunnistama, et IRL-i osa oli minu jaoks suur pettumus ja sellest jääb mõru maik juurde kogu alustavale valitsusele.

Ka Keit Pentuse elu ei tee see kuvandina kindlasti kergemaks, sest tema taga näevad ma arvan paljud ministrina pigem Rain Rosimannust, ja see, et IRL-il pole ühtegi täitevvõimu kompetentsiga naist, on ikka häbiväärne küll.

Mart Laari asumine siiski valitsusse, ehkki mitte kohale, mida ta väärinuks, on kahetine. Pigem on ta oma erakonna liitnime taga oleva seltskonna pantvang.

Sisepinged, mis selles seltkonnas liitumisest saadik kerinud, ei jäta fantaasiale palju ruumil. Nii vaikselt kui mürina saatel on järjest kaotatud mõju ja positsioone ja "äraostmatute" laamendamisest on saanud uus valdav stiil ...

Lihtsalt 2. perioodi ei saa Mart Laar ja tema taga oleva erakonna osa enam valitsuses mitte olemist endale lubada. Seega kas sa oled lõkke ääres tegija, või jääd päris külma kätte. Selles seisneski ilmselt sunnitud paratamatus. Sest see, kuidas valimisnimekirja koostamise ajal respublikud isamaalastele ära tegid ei kipu siiani kellelgi meelest minema ...

Ühtäkki on erakonna esimehele minevast portfellist saanud muuseas ka vähetähtis ametikoht, sest selle valitsuse "kõige tähtsama ministeeriumi" etteotsa asub hoopis Jaak Aaviksoo. Nii on ta seda ise meediale nimetanud. Aga eks temagi näeb end juba mõnda aega selle erakonna esimehena, nii et ühelt poolt üks järekordne kokkumine ülessepoole ja teiselt poolt pind pildis. Muidugi, olenb kustpoolt vaadata ...

Igatahes igas normaalses erakonnas ei saaks Jaak Aaviksoo endise kaitseministrina sellist uut võimalust, sest kaitseministrina oli tegemist ikka täieliku läbikukkiumisega!

Põlevate silmadega suust jahu ajav Ken-Marti Vaher ei mõju ka kuigi kaasaegse, usaldusväärse ja maailma avara pilguga nägeva inimesena, nii et on mille üle muret tunda.

Pealegi - tema puhul ei saa ma lahti, ja kardan, et mitte ainult mina, teatud tüpoloogiast, ajaloolistest paralleelidest, mille valude ja painete all kannatab veel tänapäevalgi terve Euroopa ...

Meenutades tema justiitsminsitriks olemise aega, tuli sealt Riigikokku ikka sellist põhku, mille puhul ei jäänud eelnõudest muutmata midagi, peale kirjavahemärkide.

Stiililt - jäik, väiklane ja täieliku tolerantsipuudusega inimene.

Tema oli üks sellistest tegelastest, kes esindas värvikalt stiili, et kui partei tahab, et 2+2 on 7, siis nii on ... Ühesõnaga - tegemist on inimesega, kellele võim ikka väga pähe lööb!

Ja mida oskaks või peaksi ütlema olematu regionaalministri Kiisleri aadressil. Lihtsalt mitte-minister, kes jätkab ilmselt taas erakonnasiseste intriigide tulemusena oma ametis: 0-kompetents, 0-tulemus, 0-ideed tulevikuks!

Seega on see osa kabinestis ikka täieliku stagnatsiooni kehastus. Ja ei maksa seda Ergma argumenti nüüd ka üleekspluateerida. See ei lähe eriti arvesse.

Evelyn Sepp: mõtteid sündivast valitsuskabinetist

2011-03-27T12:09:00.008+02:00

Pool uuest sündivast valitsuskabinetist on juba mõnda aega teada olnud. Teine poolgi sellest on peatselt avalikkuse ees vaagimisel, ja siis ühtejärge kuid või aastaid kui hästi peaks minema, aga mõned sissejuhatavad tähelepanekud siiski nüüd ja kohe. Keskkonna ja Justiitsministeeriumi mehitame on tähelepanelikuks tegev. Mitte põhjusel, et tegemist on suurte - eelarvelt või valdkonniti - ministeeriumidega, ega ka varem täitevvõimu juures mitte olnud inimestega, vaid järgmises: Keit Pentuse ja Rain Rosimannuse mõju Reformierakonnas on ajas kiiresti kasvanud, Rosimannuse lahkumine Riigikogustki ei ole seda mõju kahandanud, vaid pigem ikka suurendanud Kahtlen selleski, kas tema edasised töised väljakutsed ametlikult erakonnaga seotud saavad olema, aga just seda enam! Kellelgi pole põhjust kahelda selles, et lähiaastatel just selle ministeeriumi haldusalast hakkab Reformierakonna jaoks enim läbi jooksma ridasid, millega kasvatatakse oma mõjujõudu poliitikas. Nii suures pildis kui erakonnas.

Prügimajandusest ja tuulikubusinessist rääkides, aga rääkimata tuumajaama teema ettevalmistamisega, uuringutega, riigimaade võõrandamise jms. Eesti Energia tükeldamise, põlevkivi kaevandmaise ja muu kaevandamise lubadega ja keskkonnamõjude analüüsidega. Kui siin ei lõhna poliitilise mõjujõu ja raha järele, siis ei tea ma midagi muud, mis selle järele veel võiks lõhnata ..:)

Ja asi, mida kaoltsioonileppes päris kindlasti ei leidunud, oli riigivalitsemise läbipaistvuse suurendmaine, järelvalveinstitusioonide tugevdamine ja teatud mõttes poliitilise korporatiivusse või ka korruptsiooni vähendamsele suunatud kavad, sammud ja konkreetsed tegevused.

Ülejäänud võiks lihtsalt tähelepanelikud olla!

Selles mõttes ei ole Pentuse maandumine sinna kohe üldse üllatuslik, sest juhuslikke asju juhtub seal harva, kui üleüldse ... Ja vaevalt peab tema "hakkamasaamise" pärast samuti muretsema. Igatahes edu!:) Justiitsministeerium on jällegi teisipidi huvitav kaasus. Ei meenugi, millal selle ministeeriumi eesotsas oli juriidilise kõrghariduseta inimene. Äkki Adamsi või Kama ajal!? Aga üldiselt vaadates neid vapustusi, mis Rein Langi ja tema juhtiud ministeeriumi osalusel viimased 4 aastat toimunud on, siis jah - midagi krõbedat tahaks selle kohta öelda küll - näiteks justiitskuriteod vmt.
Seisak, vastuolud, ametnike võimu kasv ja eluvõõras enesekeskne laamendamine suures plaanis
Aga sisuliselt on tegemist kõige mõjuvõimsama poliitilise ministeeriumiga, olgem ausad. Koostööta selle ministeeriumi juhita ei liigu valitsuskabinetis sisuliselt ükski küsimus! Ja oleks kahtlemata mõistlik, kui juht oleks rohkem koostööle suunatud ja kõigi või kõge ümbritseva suhtes vähem üleolev ja arrogantne. Samuti vajavad silumist suhted enamiku selle ministeeriumi haldusalas olevate valdkondade esindajatega, huvirühmadega, kohtunikkonnast alustades ... Michalil on selleks seega päris head eeldused, eriti koalitsioonipartnerit silmas pidades ja eelnevate aastate ühiselt söödud leiba ja soola. Nüüd aga midagi ka Rein Langi kui värske kultuuriministri kohta: kahtlemata intrigeeriv. See muda kuhu tema eelkäia mattus, vajab üles keerutamist pea igas valdkonnas. Nii spordis, ringhäälingus, muuseumimajanduses kui ka mujal. Vähemalt spordi ja huvihariduse osa koalitsioonileppes on üsna sümpaatne, nii et selles osas jään mehetegusid ootama ja parem kohe kui kiiresti! Mis aga puudutab kellut ja kultuuri, siis siin on küll kaks tõsist väljakutset: Eesti Rahvamuuseum ja Rahvusringhäälingu maja. Esimene neist on projektina vajalik, aga sellisel kujul pehmelt öeldes ebamõistlik, teine samuti vajalik, kuid Riigikontrolli märkustele tuginedes samuti üledimensioneeritud. Nii et on mille üle mõelda ja mida võimaluste-vajaduste kohaseks korrigeerida. Ja kuskiltmaalt jääb Langi saatma ka see nn meediaseaduse vari. Kui korra veel spordi juurde naasta, siis siingi ootab just lähiajal ees uue EL toetusvooru projektide otsustamine, mililst spordiinfrat ja kuhu Eesti vajab. Kulutamisele läheb sadu miljoneid kroone. Siinkohal ei jäta ütlemata, et Eestis ei ole mitte ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat, võistluskeskusest rääkimata ... Nüüd ka muude vangerduste juurde - olen juba öelnud, et Laine Jänese maandumine Riigikogu aseesimeheks on pisut üllatav. Kukkumine - ülesse!? Aga märksa rohkem professionaalset huvi pakuvad mulle Rait Maruste ja Valdko Randpere tulevik ja saatus.
Ma kardan, et seni mugav poliitiline rahu augustis eesootava presidendi valimise üle ei pruugigi nii siiras ja püha olla ning tulemus nii etteaimatav.
Ja teine asi - juba järgmisel aastal saab täis Andres Lipstoki ametiaeg Eesti Panga presidendina. Peaaegu kultuuriministriks saanud Randperel võib hoopis pangapresidendi võimukepike taskupõhjas kibeleda. Tõsi seda mänguasjakest kipub juba mõnda aega ihaldama ka Tõnis Palts, aga eks näi. Ka Indrek Teder õiguskantslerina on ilmutanud ilmselgeid tüdimuse märke, ehkki tema ametiaeg peaks veel pikalt kestma. ja ka riigikontrolöri "magus" kibe ametikoht, kelle 5-aastane ametiaeg saab samuti läbi juba 2013.aasta veebruaris.

Nii ongi huvitavamad need kokkulepped või siis kitsaskohad, mida koalitsioonilepe ei sisalda ...

Ansipi, Paeti, Pevkuri ja Ligi kohta ei hakka ma esialgu midagi ütlema.

Evelyn Sepp: Keskerakonna valimistulemustest arvudes

2011-03-19T11:05:00.016+02:00

14.märtsil tähistab Eestis üldtuntud emakeelepäeva, mil heisatakse lipud ühe kultuurilise põhiväärtuse - eesti keele auks.

Keskerakond pidas sel päeval lisaks veel oma palavalt oodatud juhatust, et analüüsida valimistulemust.

Inimesena, kes ise selle juures ei viibinud, saan ma toetuda vaid kohalolnute muljetele, mis kindlasti on subjektiivsed, kuid ka kirjalikele allikatele - ajalehele Kesknädal ning samal päeval ilmunud Paavo Pettai analüüsile Delfis. Teisi selgitusi ei ole, ja ilmselt ka ei tule.

Huvitav, miks ükski neist käikudest mind ei üllata!?

Kui kohe algatuseks teha kokkuvõte, siis on kõik hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine - kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.

Vaatame siis aga pisut lähemalt, kas valimistulemsute peamine probleem ikka oli 3 -kohaline kaotus parlamendis, või siiski muu.

Lisan siia kaks Infopartisani blogist laenatud kokkuvõtet arvudest:

Lisaks vajab nende tabelite tõlkeks arvestamist 2 tõsiasja:

esiteks, et valimisaktiivsus kasvas protsentides - 2007.aasta 61,99%, 2011.aastaks 63%-ni.

ja vteiseks - alijaid oli arvuliselt 2007 - 550 217 võrreldes kokku 2011.aastal - 575 133. ehk ca 25 000 uut valijat.

Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele 3 kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei
osalenud nende juurdevõitmises.
Ja seda kõike olukorras, kus me olime "suurim ja tugevaim" opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.
Ning, et viimased 4 majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maaelnud erakondade ees.

Teine tähelepanek, mis neid tabeleid uurides silma jääb on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit 2 Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud 9 ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.

Pisut ümmardatuna on häälteliikumise dünaamiku järgmine - Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende 9 piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.

Ja et oleks veelgi selgem - võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see -
15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks ...
Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6% toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.

Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja 4 protsendipunkti võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 % võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laeimalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks.

Aga see on juba üks teine teema!:)

Igatahes olen ma kindle, et sellesama 9 valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26-kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti ...

Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti Vähim Tartu linnas ja enim Lääne-virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte aboluutarvudeest vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.

Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003.aastast, kuid nüüd,
paistab, on suurenemas progresseeruvalt.

Veel üks tabel, 2011.aasta valimsite wiki-lehelt, mille põgus uurimine näitab, et jõudude vahekord opositsiooni-koalisiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises kooseisus valitsust toetanud Rohelised on oma 6 kohta kaotanud Reformile-Isamaliidule, kelle kohtade arv kasvas just sama - 6 koha võrra (2-4).

Ka opositsioon jagas ümber 6 varemalt Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud 3 kohta teevadki kokku Sotside kasvanud 9 lisakohta.

Paneb lihtsalt mõtelema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis etendama opositsiooni liidri rolli. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab ...

Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus voi eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad ...

See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteianet -küsimused, on selgelt viidatud arv-read, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.

Delfi loo valguses võivad Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.
Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekreätri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks 4-st isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise 1 kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30%.

Seega on raske tõsiselt võtta ka seda Delfi lugu, sest paremal juhul räägib see aia august, halvemalt aga kogu keha räsivast gangreenist, mis seda suurt ja olulist poliitjõudu räsib.

Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea ametisse valima ega ka maha valima erakonna esimeest meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.

Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka mei toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.
Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama "kibestumises ja milles kõiges veel," aga vaevalt, et keegi viitsiks oma kenast laupäevast mõned tunnid raisata kättemaksuks nende tabelite kokku seadmiseks ja erakonna tuleviku seisukohatl oluliste küsimuste püstitamiseks. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!:)

Evelyn Sepp: tõde on valus kuulata ...

2011-03-17T12:59:00.003+02:00

Kellegi jaoks oli nädalapäevad tagasi ilmunud intervjuu Postimehe Arteris tühine "kättemaks", kellegi jaoks Eesti poliitika hard core, aga tähtsam on siiski see, et keegi kuskil on välja öelnud ka selle, mida väga paljud mõtlevad, aga öelda ei julge.

Targemad suudavad ka sellise kriitika toel pisutki analüüsida tehtud vigu ja neid isegi korrigeerida. Kas seda aga Keskerakonna puhul loota on, ei tea....

Möödunud nädala käigud küll seda ei kinnita. Asi läheb ikka veelgi koomilisemaks, et mitte öelda traagilisemaks.

Suur juhatus, mis olevat analüüsinud valimiste tulemust ja selle põhjuseid, erakonna kampaaniameistrite "analüüs" Delfis, mitte väga ajakirjanduse moodi Kesknädal oma "silmapaistva" intervjuuga arvult suure erakonna peasekretäriga ning kõigle krooniks poliitiline avaldus Tema enda toetuseks. My God!!!

Keskerakonna suurim probleem ei ole mitte peidus tema programmis, vaid organisatsiooni sisemises arenguvõimetuses, kultuurituses. Selle aga dikteerib tema liiderkond, selle kantud kultuur ja väärtushoiakud. Eelloetletud näited aga paranemislootust ei anna!

Seega võib mind võrrelda hambavalu või millise valuga iganes, aga võrreldes gangreeniga on see kindlasti tühine!

Kopeerin siia ka 12.märtsi Postimehe Arteris ilmunud intervjuu, et seda tulevikus kergem lugeda ja järele mõelda oleks:

Evelyn Sepp: ei taha ärgata, silmad häbi täis

12.03.2011 10:10

Priit Pullerits

Evelyn Sepp laob välja kogu tõe, miks ta kauase võitluskaaslase Edgar Savisaarega enam ühte paati ei mahu. Ega tahagi mahtuda.

Veel enne kui riigikogu valimised lahti läksid, jahmatas üldsust tõsiasi, et Keskerakond kukutas oma kauase esikõneleja Evelyn Sepa nimekirja lõppu. Vastust sellele ei teadnud isegi kogenud poliitvaatlejad. Valimiste järel kutsus Arter Sepa ülekuulamisele: mis toimub?!Kas olete aru saanud, miks tõukas Keskerakond teid nimekirjas 123. kohale?

Põhimõtteliselt mitte. Aga loomulikult võin tuletada erakonna pika ajaloo ja eelneva käitumismustri alusel selle, et niiviisi lahendatakse sisemise konkurentsi küsimusi.

Ja kes olid konkurendid?

Keskerakonnas tegid valimisnimekirja kaks või kolm inimest ning valdav osa juhatusest nägi seda esimest korda siis, kui pidi nimekirja kinnitama. Edasi võib igaüks ise mõelda.

Miks teile nii jõhkralt ja läbinähtavalt ära tehti, isegi ei üritatud seda varjata?

Meie erakonna kohta öeldakse sageli, et me ei ole strateegiliselt kuigi taiplikud ja teeme vaid taktikalisi samme – mõnikord läheb täppi, tihti ei lähe. Seekord ei olnud [nimekirja koostamine] taktikaliselt täppipanek, strateegiliselt ammugi mitte.

Mida siin täpsemalt silmas peate?

Igal erakonnal tuleb langetada taktikalisi valikuid, kuidas lahendada ühte või teist küsimust – kas see toetab pikaajalisi eesmärke või mitte. Täna on põhjust vaadata ka valimistulemuse peale ja öelda, et Keskerakond on minetamas kõiki pikaajalisi sihte.

Ehk valitseb päevapoliitiline pragmatism?

Seda on isegi veel vähem kui päevapoliitiline pragmatism.

Seega valitsevad isiklikud ambitsioonid?

Tõenäoliselt.

Küsin otse: miks te Kadri Simsonile siis ei meeldi?

Küsige tema käest.

Paistab, et Keskerakond kaalub tõsiselt Savisaare väljavahetamist, sest koos temaga ei ole kunagi opositsioonist pääsu.

Savisaar on kahtlemata vinge poliitik. Eesti on talle võlgu tänu mitme positiivse arengu eest. Küll aga on ta suure organisatsiooni juhina minetanud ammu visiooni ja missioonitunde.Ta on tohutult endasse sulgunud. Vastuolu Tallinna ja riigi vahel, mida võiks esmapilgul pidada ideoloogiliseks, on tegelikult ka Savisaare isiklik isolatsioon.Keskerakonnas süveneb samuti vastandus Tallinna ja ülejäänud erakonna vahel. Viimase nelja aastaga pole suurim opositsioonierakond kaotanud mitte ainult kohti, vaid ka hääli, mainest rääkimata.Seda ei saa õigustada sellega, et üks inimene võttis Tallinnas nii palju rohkem hääli. See ei ole missioonitundega organisatsiooni liidri jutt. Nii räägib enesesse kapseldunud ja enesekeskne poliitik, kes sipleb isiklikes probleemides. Kõik muu on ainult kuliss.Nende probleemide taustal ei taha ma tõusta hommikul, silmad häbi täis, ja ma ei näe ka mingit põhjust jätta see välja ütlemata.

Ometi olite aastaid Savisaarega nagu paarisrakend. Olite sisuliselt tema kõneisik.

Ma ei näe muud võimalust kui see, et koostööd tehakse võrdsetel ja ausatel alustel ja selle töö mõte on mõistlik.

Mind kutsus riigikokku tööle Siiri Oviir 1996. Keskerakonda astusin 1998. Noori tegusaid särasilmseid inimesi on Keskerakond alati osanud otsida, aga ta ei oska nendega hiljem midagi peale hakata.

Siis, kui nad küpseks saavad ja oma peaga mõtlema hakkavad?

Tundub küll, jah. See näitab midagi juhtide kohta, kui ainuke mõeldav koostöövorm on kõigega leppiv allumine.

Mis hetkest hakkasid te teed Savisaarega lahku kiskuma?

See protsess on olnud väga keeruline ja pikk, pikem kui üks parlamendiperiood. Siin ei ole süüdi üks inimene ega üks küsimus. Me hindame liidreid ikkagi selle järgi, kas neil on plusse rohkem kui miinuseid. Aga mingil hetkel tundub, et miinused kaaluvad kõik muu üles.

Arvan, et Eestis ei ole terve mõistusega inimest, kes vaataks protsesse, mis Keskerakonnas toimuvad, ja ütleks, et need jäävad plusspoolele.

Kas teie püüdsite Savisaart kuidagi mõjutada või on see võimatu?

Sageli on ainus võimalus pilti muuta isikliku eeskujuga. Arvan, et minust on tänaseks kasvanud sirge selja, selge sõna ja silmavaatega inimene.

Oma blogis kirjutasite, et Keskerakonna programm on propagandamaiguga muinasjutt. Otsustasite tegeliku arvamuse välja laduda?

Mulle tundub, et enamik erakondade programme on samas žanris. Sõnastatakse lubadusi, mitte nende täitmiseks vajalikke lahendusi.

Seni kirjutasite sellele programmile alla, aga neil valimistel enam mitte. Miks?

Igal eliidil peaks olema oma roll või vastutus ühiskonna ees laiemalt. Kui see eliit teeb aga täpselt sama, mida aastal 2007 või 2003, ja jätab kõrvale kogu viimaste aastate õppetundide pagasi, mille ta paratamatult sai, ja räägib seejuures ikka oma vastutustundest Eesti riigi ees, siis ma küsiks: kui kaua võib vaid rääkida?!

Kas see tähendab, et seni mängisite pettust ja muinasjutu puhumist kaasa?

Usk ja lootus paremasse homsesse on meis küllap kõigis olemas. Kuid kuskilt jookseb usutavuse punane piir. Seega, vähem või rohkem alateadlikult mängisin jah.

Sest teisiti ei saa – ei valita?

Kui erakondadel üldse valimisprogramm puudub, ei saa nad ju minna valimistele. Aga omades sajaprotsendilist opositsiooni potentsiaali, nagu on Keskerakonnal, kuid minnes kaasa veelgi populistlikuma või räigema ülepakkumisega, kaevatakse endale pikas plaanis veelgi sügavamat usaldusväärsuse kaotamise auku.

Tõsi, paljud probleemid, millest programm räägib, ongi väga valusad ja kiireid lahendusi nõudvad, kuid liiga tihti puudub lubajatel igasugune sisemine valmisolek ja ettekujutus, kuidas ja mille arvelt neid lubadusi lahendada.

Teen õige järelduse, kui ütlen, et te ei usu enam sellesse, mida Keskerakond teeb?

Visioon paremast sotsiaalsest riigist on võimalik, aga minu jaoks on kadunud ära ühendus nende inimeste eesmärkide vahel, kes sellest räägivad ja kes saavad selleks midagi ära teha ning peaksid tegema. Ma ei näe enam ammu sisemist põlemist ega usku organisatsiooni, et seatud eesmärke ja lubadusi realiseerida. See nõuaks esmalt paljude asjade muutmist iseenda juures.

Saan aru, et usk Keskerakonna liidrite teovõimesse on teil minimaalne. Kas nii?

Jah. Ja minu meelest pole erakonna programm suures osas pandud kokku mitte reaalsest valmisolekust seda ellu viia, vaid soovist saada mandaat selleks, et vanaviisi edasi eksisteerida. Organisatsiooni tohutu kapseldumine ja sissepoole pööratus on see, mis teeb mulle haiget, nagu seegi, et keegi selle eest ei vastuta.

Nii et olete pettunud erakonna juhtides, mitte erakonnas?

Just.

Miks siis mitte erakonna silt oma rinna peal välja vahetada?

Probleem ei ole sildis, vaid selles, mis selle taga on. Silt rinnal ei ole see, mis mulle liiga teeb. Lõppude lõpuks on Keskerakond formaalselt poliitiline jõud, kes esindab või peaks esindama seda osa ühiskonnast, kes väärib ja vajab märksa tugevamat esindatust kui seni.Mulle isiklikult tundub, et tegemist on justkui nende usalduse ja häälte varastamisega, millega Keskerakond on tegelenud liiga kaua.

Valimiskaotuse järel hõiskasite: «Elagu uus vabadus!» Oli see rõõm sellest, et olete orjusest prii?

Suudan prognoosida, millisel tasemel ja millist rolli hakkab riigikogus etendama Keskerakonna fraktsioon, ja ma tõesti tunnen suurt kergendust, et mul ei ole selles teatris rolli. Siiralt.

Kas see tähendab, et kõik, kes pääsesid Keskerakonna ridades riigikokku, peaksid tundma piinlikkust?

Ei. Loodan, et mitte. Usun, et nad suudavad käituda riigikogus väärikal viisil, kus neil on senisest kindlasti veelgi raskem, aga küll nad hakkama saavad.

Loen meie vestlusest välja, et kõik need aastad olete pidanud kandma maski.

Poliitika ei ole isiklik, vaid avalik asi. Kõik, mis tehakse, ei saa alati kõigile meeldida ega peagi meeldima. Kuid see ei tohiks muutuda ka asjaks iseeneses. Selle teadmisega hakkama saamiseks on poliitikutel kindlasti kapis hulk maske, ja kindlasti on mulgi neid rohkem kui üks, aga olen ikka väga palju aastaid suutnud hoida sirgeseljalist ja ilma maskideta joont.

Ja selle eest nüüd karistada saanud?

Seda võib nii tõlgendada küll.

Milline on tegelik Evelyn Sepp?

Elurõõmus ja elujanuga.

Mis edasi saab?

Isegi kui mul oleks pintsel, ei oskaks ma tulevikku visandada. Krokii on alles nii toores.

Kas teie kohta võib öelda, et olete nende valimiste kuulsaim kaotaja?

Arvan, et olen nende valimiste kõige suurem võitja. Ma olen ikkagi strateeg, mitte taktik.

Ja mis oli see, mida ma ei osanud küsida?

Seda, kas ma olen kibestunud, pettunud või solvunud? Ei ole!

On asju, näiteks sõprus ja usaldus ja lugupidamine, mida ei saa vahetada rahaks ja mida ei tohiks vahetada ka häälte vastu.

2 küsimust

Keskerakonna aseesimees Kadri Simson, miks paigutasite Evelyn Sepa valimistel nimekirja lõppu?

Mina ei paigutanud teda lõppu. Minult küsiti soovitust, millised riigikogu liikmed on oma tööga ära teeninud selle, et nad on erakonna esi-20s. Pean tunnistama, et Evelyn Sepp minu arvates nende hulka ei kuulunud. Ta puudus viimasel neljal aastal väga palju riigikogu istungitelt ja fraktsiooni töökoosolekutelt. Meie [erakonna] 29 riigikogu saadiku seas oli teisi, kes panustasid palju rohkem.

Miks maandus Sepp alles 123. kohale?

Nimekiri on 125 nime pikk ja see ei ole meie jaoks edetabel. Nimekirja lõpus oli inimesi, kelle kohta mul on ainult kiidusõnu, näiteks Toomas Varek. Sellises seltskonnas ei peaks keegi ennast halvasti tundma.Evelyn oli valimisringkonnas, kus valituks saamiseks oli kvalifikatsiooninorm erakordselt madal, kõigest 600 häält. See näitab, et tal olid kõik võimalused riigikokku saamiseks. Ta lihtsalt jooksis lati alt läbi.

Kas teate, et...Evelyn Sepp (38)...• kogus riigikogu valimistel 414 häält, eelmistel valimistel sai ta 565 häält, omal kahel esimesel valimisel vastavalt 86 ja 292 häält;• on kahe alaliidu, Eesti Võitlusspordi Ühenduse ja Eesti Ujumisliidu president;• on osalenud 2008 saates «Tantsud tähtedega» (koos Marko Kiigajaaniga) ja 2010 saates «Laulud tähtedega» (koos Margus Vaheriga).

Evelyn Sepp: lustin rumala jutu aadressil

2011-03-13T10:01:00.006+02:00

Kui 16.jaanuaril pärast Keskerakonna valimisnimekirjade avalikustamist suur skandaal puhkes, andis Keskerakond ajakirjanduse vahendusel ametliku selgituse sellele peasekretäri suu läbi. Nüüd, peale valimisi kuulutas puhast tõde erakonna aseesimees Kadri Simson. Lugesin tema kommentaari 12.märtsi Postimehe Arteris ja nüüd lustin küll mõnda aega selle aadressil. Tehke teie sama kui suudate:)

Nimelt olevat mu 123.koht erakonna valimisnimekirjas paar kuud hiljem seletatav mitte sellega, et erakond soovis "kaunistada oma nimekirja tagumist osa" nagu teatas varem Priit Toobal, vaid hoopis sellega, et mu "tööpanus Riigikogus oli väike", võrreldes ülejäänul 27 uuesti kandideerinud kolleegiga. Sh ühega, kelle "tööpanus" oli veel väiksem ja kes teenis ära veelgi suurema kolleeg Simsoni isikliku pahameele :):)

Õnneks, peab aga erapooletult ja kiretult tööpanuse üle Riigikogus arvestust Riigikogu Kantselei, kes koostab vastavat tabelit, milles kirjas ja kokku loetud kõik, mida saadikud selles kogus teevad ja mille ma nüüd kohe siia ka lingin. Nagu igaüks ise näha võib, on see sedavõrd kõnekas, et kommentaaridetagi on tegelikult kõik selge ja puust ja punaselt ette kantud ning jutt vähesest tööpanusest on abitu ja koomiline, ega vaja ka minupoolset täiendavat selgitust.:)

Paar tabelit selgitavat kommentaari siiski veel - nimelt Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase (nagu ka kõigi teiste Riigikogu juhatuse liikmete puhul) tuleb arvestada seda, et iga kord, kui ta istungit juhtides kellelegi sõna andis, läks see statistikasse kirja sõnavõtuna, samuti ka näiteks fraktsiooni esimees Kadri Simsoni puhul kui ta näiteks fraktsiooni nimel 10-minutilist vaheaega küsis, mida ta nende aastate jooksul kümneid tunde kokku tegi. Arvestada tuleb ka sellega, et mitte kõik kolleegid ei olnud ametis täit koossiseu ja seetõttu pole nende panus ka arvuliselt võrreldav teistega.

Aga tabel ise nüüd siin.

Lustige teiegi täiega, ja mõelge, millega meie palavalt armastatud fraktsiooni esimees tegelikkuses tegeleb ja palju lähevad talle korda erakonna ees seisvad reaalsed, mitte tema isiklikud probleemid ...

Kui see ei ole töö, mida Keskerakond hindab, siis oleks kindlasti kõigil, minul sh huvitav teada, mis on see "töö", mida siis hinnatakse .

Ja veel üks ülevaade, mis samuti näitab suures plaanis ja eriti selle eelenva tabeliga koos analüüsides opositsioonisaadikute tööpanust erakonna seisukohtade kaitsmisel ja selgitamisel. See on ETA meediamonitooring.

Tabel kajastab ajavahemikku 2.aprill 2007 kuni 13.märts 2011. Siingi on täiendavad kommentaarid liigsed ...

Üldse on Keskerakonna fraktsiooni sel perioodil meedias mainitud 24646 korda. Ja alljärgnevalt kordi saadikute kaupa. Sellest:

3214 – Kadri Simson
3119 – Evelyn Sepp
2981 - Ain Seppik
2717 - Jüri Ratas
1948 – Mailis Reps
1907 – Kalle Laanet
1647 – Aivar Riisalu
1439 – Marika Tuus
1398 – Heimar Lenk
1173 – Arvo Sarapuu
1129 – Toomas Varek
1112 – Jaak Aab
1088 – Lembit Kaljuvee
1004 – Enn Eesmaa
931 – Kalev Kallo
884 - Vladimir Velman
829 – Olga Sõtnik
799- Lauri Laasi
711- Inara Luigas
672. - Valeri Korb
475 – Eldar Efendijev
538 – Toivo Tootsen
526 - Rein Ratas
517 – Helle Kalda
460 – Tiit Kuusmik
325 – Georg Pelisaar
264 – Nelli Privalova
177 – Nikolai Põdramägi

Lõpetuseks - ärge nähke nüüd ja edasipidigi vaeva
mingite keeruliste skeemide väljamõtlemise ja vandenõuteooriate
nuputamisega. Samuti ärge vaadake ka eelolevatel kuudel mossitamisi mulle otsa, kui Tallinna Linnavolikogu hakkab arutama Keskerakonna saatust linnajuhtimise juures. Annan oma panuse nii nagu ma seda kõik need eelnevad aastad teinud olen.

Kuid kuna tegemist on erakonnaga, kes arvab saavat endale eelnevalt
kirjeldatud jama lubada oma siseelu korraldamisel, mis võtab
meilt suure osa jõust, ideedest ja koostöövaimust, siis mis seal
ikka. Eks keegi pea ka selle eest vastutama.

Ütlesin Postimehe Arteris nii mõndagi selliste tendentside kohta. Nagu ka seda, et minumeelest on see valijate usalduse ja häälte varastamine selleks, et ise vanaviisi edasi eksisteerida. Kadumas on siht ja visioon pikemaks ja ilmselt ka huvi muuks, kui isiklikeks ambitsioonideks.
Sellest aga on tõesti kahju!

Evelyn Sepp: peatage terve mõistuse defitsiit!

2011-03-03T10:26:00.004+02:00

Olin valimiskampaania alul dilemma ees. Programmi koostanud inimestega vaidlesin mitmel korral, tegelikult olen seda ka varem teinued, selle üle, et mis zhanr see dokument on. Kas see on propaganda või on see tegutsemisjuhis. Nemad püüdsid väita, et viimane, aga noh, siis tahaks seal ju näha ka analüüse, ja lahenduskäike. Eriti lahenduskäike. Lihtsalt lubadusest raha siia ja sinna panna jääb millegi ärategemiseks väheseks. Kuskilt peab see raha reaalselt tulema, et kuskile edasi minna ... Ja olgu meie tipud nii võimsad ja võimukad kui tahes, uskumisest neisse ei ole piisa kui lahenduskäigud ei ole realistlikud ja raha juurde trükkida ka ei saa!

Õige vastus on seega, et tegu on pigem muinasjutuzhanriga, millel kõva propaganda mekk mann. Muidugi on neis dokumentides palju juttu valusatest probleemidest, aga nende kirjeldamisest ja igale poole raha lubamisest ju ka nagu midagi ei muutu. Ja nii ei olegi erakonnad ja kardevalt ka Eesti valijad neid programme vaadates ning lisaks ka majanduskriisi tagajärgi meenutades suurt millestki õppinud.

Pigem sõnastatakse neisse külma kõhuga jätkuvalt eeldatavate valijagruppide ootused ja siis läheb lahti. Unistada pole ju keegi keelanud, aga reaalsusega on neil vähe pistmist ...

Viimastel päevadel ajab mind aga lausa hulluks tele- ja raadioreklaamide kõla. Võib kindel olla ja sõlmime lepingu. Appppppiiiiii! Kas teil häbi ei ole!?

Mõni topib oma flaierile tekste sellest, mida ta mitte kunagi teinud ei ole, sest polnud sel ajal isegi Riigikogus seda tegemas. Piinlik on. Oi kui piinlik on. Mõni ajab lihtsalt pläma, mõni põletab muul viisil maksumaksja raha kampaaniaks. Määritud on absoluutselt kõik

Häälte ostmiseks ei ole ju vaja muud kui ainult raha ja Ljoshat. Nii oli see kolleeg Sester puhul. Ja siis ronib proua akadeemiks ise õhtul kümneid või sadu kordi teleekraanile sellist kampa kiitma ja reklaamima...Nagu Ivo Linnagi. Kas ta ikka teab, paljudel Eesti inimestel senini digitele ei tööta, mida ta viimati loodetavasti korraliku honorari eest promos!? Nüüd siis poliitika. Oi kui odav see on ...

Eile lugesin kuskilt ka koolilaste varivalimistest Tartus, mille eriti "aateline" mees, haridusminsiter Tõni Lukas, koguni, koos oma jüngritega poliitipalganiks keeras ja mille peale koolilapsed sügavalt pettunud olid.

Miks nii meeleheitlikult, härrased!?

Mõned aastad tagasi olin ühel parlamendi simulatsioonimängul ja sain pehmelt öeldes shoki, kui enamikus veel gümnasistid "moodustasid koalitsiooni" sellel põhjal, kes kellega parasjagu armusuhtes on. Vot siis nii palju poliitilistest eeskujudest jms. ...

Keskerakonna kampaaniast ma siinkohal ei räägi, sest seda ei ole lihtsalt. Aga raha ei näi see-eet probleemiks olevat valitsuserkaondadel.
Mõista-mõista, kuidas see küll nii juhtub, et võlad kaovad välgukiirusel ja igast 10 reklaamist 9 on peaministripartei omad...

Tõesti huvitav!

Täna juhib Postimees muide samale probleemile või dilemmale tõsisemalt tähelepanu: http://www.e24.ee/?id=396645

Mõni päev tagasi sedastas EPL, et juba palju aastaid läheb suurem osa ja tähelepanu neile peredele ja lastele, kes Eesti mõistes on niigi rikkad ja endaga hästi toimetulevad. Aga mis sest muutub? Puruvaesed maapiirkonnad annavad ikka oma hääle kogu selle jama jätkumisele. Või siiski?

Kohati on seda raske mõista. Sest adekvaatsed analüütikud, spetsialistid jt. räägivad päevast-päeva sellest, et ega ikka ei saa küll rohkem avalikke teenuseid osutada, teid, kooliharidust, meditsiini jms. arendada kui eelarveraha vähendatud maksude näol väheneb, aga ei õpita sest midagi!:) Ei mööda pea päevagi kui ei ilmuks mõni süvaanalüüs olgu siis Praxise või mõne teise ekspertgrupi poolt, mis põrmustab järjekordse osa valimisprogrammidest pea täielikult.

Ka olemasolev olukord ei näi nendes analüüsides üldsegi nii roosiine, et seda peaks iga hinna eest säilitada püüdma ... Otse vastupidi - põhimõtteliselt on Eesti kõigis võtmevaldkondades täiesti jätkusuutmatu ...

Nii et oma isikliku dilemaa lahendamiseks EI LUBA MA MITTE MIDAGI kõlavat, peale oma isikliku aususe ja meelekindluse. Täna on Eesti lihtsalt olukorras, kus loosungitel ei ole kohta. Vaja on keerulisi lahendusi, mitte tühje lubadusi!

Evelyn Sepp: kampaaniamuljed 1

2011-03-01T16:33:00.002+02:00

Kurb on see, et ilmselt mitmel erineval põhjusel mööduvad seekordsed valimised nii, et nad nagu polekski toimunud ja kampaanias puudub keskne sisu ning teema. Samas on mul endal oma isiklikku kampaaniat küll lust teha. Abiks on mul väike ja toimekas tiim ja kurta pole küll millegi v.a. külma ilma üle.

Inimesed ei riidle, ei viska asjadega, ei sülita, ei sõima. Üldiselt on kõik ok.

Mõistagi on reaktsioonid erinevad. Mõni on üllatunud, mõni jutukas, paljud tunnevad ära ja soovivad edu, paar korda on suisa küsitud, et kuidas ma niimoodi ise endale reklaami teen. Olen siis seletanud, et kes siis veel peaks mind paremini tundma ja tutvustama kui mitte mina ise.

Täna oli lõbus seik ühe Säästumarketi juures. Soliidne proua imestas, et Teie, siin, Säästumarketi juures. Vastasin selle peale, et kõlbab mul sellest poest ostmas käia, kõlbab mul selle ees oma valimismaterjali ka jagada. Tema siis teatas, et temal küll ei kõlba osta sealt. Et kell 12 pole ikka kaupa veel tulnud ja muidu pidi ka kvaliteediga kidur olema. No arutasime siis veel asja ja leidsime, et ega linnapea ja ka peaminister saa keelata omanikul kehva äri teha. Kui ikka teenida oma poes ei taha, siis ei taha...

Teine lõbus seik oli ühe neiuga. Esmalt tuiskas poodi ja kui kaup tehtud oli, tuli ise ja küsis mõne küsimuse. Imestas samuti, et miks ma ise enda materjali jagan ja mida ma luban. Ja kas ma ise ka usun neid lubadusi.

Andsin siis oma flaieri ja ütlesin, et lugegu ise, et ma ei luba suurt midagi, sest ma tõesti arvan, et täna on Eesti olukorras nagu tulekahjus, kus pole aeg rääkida sellest, kuidas me uue ja suurema maja ehitame, vaid kus tuleb reaalselt tuld kustutada.

Tähendab, et rääkida tuleb küll, aga nende juttude formaat pole valimisloosungid ega flaierid. Visioonid ja tegevuskavad olgu sisulised, realistlikud ja põhjalikud ikka.

Neiu võttis flaieri, vaatas ikka umbuskselt mind, luges selle läbi ja mulle vähemalt tundus, et jäi tõsiselt mõtlema. Loodan, et tema oli just see noor ja terve mõistusega inimene, kes oskab hinnata ka sellist asusust.

Igatahes läksime me lahku rahuloluga tema ilmes... Ilmselt minu omas ka!

Pärastlõunal oli mul veel kohtumine koolilastega. 9.klass. Aga nii asjalikke ja tarku küsimusi, ei ole mult ammu enam küsitud. Mul oli hea meel püüda vähemalt sama sisukalt vastata. Kui uue Eesti lapsed kasvaksid kõik mõtlemiselt nii teravaks ja kaalukaks ja sisuliseks, oleks Eestil veel lootust ...

Rääkisime muide hindadest, palkadest,eurost jms.

Evelyn Sepp: toeta Haapsalu Väikelastekodu!

2011-02-20T18:44:00.004+02:00

Selleks, et üks ilus pühapäev sellise traagilise uudisega lõpeb, ei saa keegi valmis olla. Haapsalu Väikelastekodu põleng ja ohvite arv võtavad igatahes hingetuks.

Llähemad päevad võivad küll tuua selgust sellesse, mis ja miks juhtus, kuid see ei muuda olematuks fakti, et selles katastroofis on hukkunud juba vähemalt 10 last.

Olgu öeldud, et selles lastekodus on puudega lapsed. Nii liikumis- kui ka vaimupuudega väikesed hoolealused ja võib vaid ette kujutada seda, mis seal tegelikult juhtus. Õigemini seda, et seda ei suudagi ette kujutada ...

Mõistagi ei võta ükski annetus inimestelt valu, aga aidata võib ikka. Nii et aita ise, võta sõbrad kokku ja pea plaani, kas ehk annab veel midagi teha selleks, et normaalne või selle lähedane elurütm selles asenduskodus taastuks ja need väikesed lapsed ning perosnal sellest shoikist võimlaikult kiiresti taastuks ...

Sellepärast lisan siia ka Lastekodu konto, ms asub Rahandusminsiteeriumis.

Selle lingi vahendas internetis olev heategevuskeskkond Help.ee : Haapsalu Väikelastekodu

Kuidas Sina aidata saad?

Rahandusministeerium a/a 10220028801019Viitenumber: 2500021228

Evelyn Sepp: muidugi lubame - kõike lubame!:)

2011-02-01T11:05:00.005+02:00

Mõistagi kuulub valimiste ajal kohustuslikku programmi ka valimisseaduste muutmine. Ja kui muuta just ei õnnestu, siis vähemalt selle lubamine. Ja kui isegi lubada ei taheta, siis selle üle arutamine vähemalt. Eks see viimane olegi muidugi vajalik.

Nüüd pisut ideest, mille käis mõni aeg tagasi välja kolleeg Mart Nutt. PM vahendusel:

Esiteks, et vaja oleks üeriigilised nimekirjad reastada ümber saadud häälte arvu (arvestades ringkondade erinevat suurust - nende kaalu järgi, s.t. arvutada tuleks osakaal);

Teiseks, et nimekirjad tasuks reastada tähestikulises järjekorras; Seda siis nii ringkonna kui üleriigilised nimekirjad ning, et

kaotada tuleks d'Hondti kordaja, mis annab tänaseks vaid väikese eelise nn võitnud nimekirjale, kelle kasuks jagatakse siis väikese eelise korras pisut rohkem hääli ümber nö prügikasti läinutest;

Mis siis õiguspoolest juhtuks või millised võiksid olla arengud?

Muidugi on oluline, et arvutataks nn hääle kaal, mitte vaid häälte arv, mille alusel üldnimekiri ümber reastuks.

Ringkonnas reastatakse häälte arvu järgi ka täna kandidaadid nimekirjas ümber enne, kui ringkonnas kokku kogutud mandaadid välja jaotatakse. Seal on kandidaadid selles mõttes võrdsetes oludes ja nii on see igati põhjendatud.

Ringkondade vahel ei näita häälte arv iseenesest veel midagi, sest ringkonnad on erineva suurusega. Seepärast tulekski arvutada välja osakaal ja selle alusel siis ümber reastada.

Küsimus edasi, et kas nii tekiks mõnel piirkonnal eeliseid. Kaudselt küll - suures piirkonnas ilmselt, sest seal on võimalik, et korraliku häältesaagiga kandidaate on lihtsalt rohkem.

Ilmselt tuleks kaaluda ka seda ,et nimekirja siseselt ei läheks ringkonnast edasi rohkem kui see nimekiri mandaate kogus olgu nad siis ülriigiliselt kui edukad tahes. Vähemalt on see pikema analüüsi küsimus.

Nüüd see d'Hnndti indeks. Tänaseks välja kujunenud poliitilise maastiku juures ei ole Eestil enam tõesti eriti vajalik ka kopsaka d'Hondti astendaja meetod. Stabiilsust on piisavalt ja kui valimiskünnist langetama ei hakata, mida ette näha pole ja pole ka erilist vajadust, siis on kaotanud see premeerimine ka oma eesmärgi - suurema stabiilsuse loomise vajaduse.

Nii et lühidalt kokku võttes oleks suurem mõju avatud üldnimekirja juures see, et isisuliselt kaotaks mõtte igasugune parteisisene sudimine ja tagatoadisain. Poleks vaja kokku klopsida mingeid "kaardimaju" ega punuda erilisi parteisiseseid intriige. Ka kandidaatide endi jaoks on põhimõtted selged - esialgne reastumine nime järgi näiteks tähestikulises järjekorras ning las räägivad kandidaadi eest tema teod, tuntus ja tegevus, mitte suhted ja sidemed.

Kaudselt on miinuseks see, et nii väheneb võimalus poliitikasse tuua uusi või õigemini noori kandidaate. Aga samas - on selge, et nendel on oma sihtgrupp ja siis tuleb neil ja nendega aidata reaaslet selle sihtgrupi võitmiseks tööd teha.

Ei aita mõne rumalavõitu pressiteate parteikontorist välja saatmisest vmt. Tööd tuleb reaalselt teha põllu - oletatava noore kandidaadi sihtrühmaga. Poliittehnoloogiliselt ja ressurssidega on erakonnal võimalik sellised kandidaadid reaalselt tuntuks ja usutavaks aidata teha, kuid see eeldab tõesti sisu ja sihipärast tööd. Asi ei muutu seega võimatuks, aga aeganõudvamaks ja raskemaks. Seda küll.

Ja üks asi siiski veel - alati on erakondade jaoks küsimus, ja täiesti tõsine küsimus, et palju hääli ei tähenda veel Riigikogus näiteks erilist seadusandjale vajalikku kompetentsi. Nii see küllap ongi ja kui erakonnal kaob üldse võimalus prognoosida, kes on need reaalsed inimesed, kes tulevases fraktsiooni tööle hakkavad, mis professioonide kandjad nad on, siis on tõenäoline, et efektiivsust kaotab ka seadusandlik kogu kui selline tervikuna.

Selles mõttes on mündil ka teine pool nagu alati. Ja tõenüoliselt on pisut eksklik ka arvamus, et Riigikogusse pääsevad inimesed, kes saavad vähe hääli. Sellised on koosseisust vaid umbes viiendik. Seega peaks ju 80 saadikuga saama teha igati ausaid ja komptentseid otsuseid. Ja kui need ei ole olnud valijatele rahuldustpakkuvad, tuleb põhjust ikkagi muust otsida, mitte valimisssüsteemi nõrkustest ....:)

ps. ärgem nähkem ka liialt vaeva võrdlsutega näiteks Euroopa Parlamendi valimiste süsteemi õvrdlemisel ja eeskujuks toomisel Riigikogu kontekstis. Süsteemid on sedavõrd erinevad oma olemuselt, ehkki mõlema puhul räägitakse justkui ühest - avatud nimekirjadele üleminekust.:)

Evelyn Sepp: WL on tulnud, et jääda!

2011-01-28T13:48:00.004+02:00

Wikileaksist on saanud arvestatav metsasanitar. Ja kui nende paljastuste käigus kellelegi kaasa tunda, siis mitte diplomaatidele ega poliitikutele, vaid inimestele, kes on sunnitud avalikult, must-valgelt silmitsi seisma selle silmakirjalikkuse ja häbitusega, millega neid valitsetakse.

Mõni aeg tagasi arutas Riigikogu Põhiseaduskomisjon riigisaladusega seonduvat, ja kaalus pikka aega avaliku teabe seaduse muutmist. Muuhulgas seda, mida ja kui kergesti-kontrollimatult võib suvaline täitevvõimu asutus salajaseks tunnistada.

Muuhulgas puudutas see ka sarnaseid diplomaatilisi memosid, mida vahendas reedene Postimees. Ühelt poolt oli Välisminsiteeriumi ja mõne teisegi asutuse mure põhjendatud memodes traditsiooniliselt sisalduvate hinnangutega teiste riikide poliitikute kohta kes tänagi veel kõrges ametis - nende seotuse, võimekuse, sõltumatuse jms osas, kuid teisalt poetus komisjonis ka kommentaare, et paljud memod on nii kirjavigu täis ja mannetud, et heidaks sel põhjusel halba varju Eesti väliskorpuse enda tasemele. Ja eks mõni memosid treinud ametnik ole ju ika ise omakorda kõrget karjäärilendu teinud ...:)

Mina neid lugenud ei ole, aga see võib tõele vastata küll. Nii siis suutiski valitsus igatahes kokku susserdada regulatsiooni, et igasugused asjad on Eestis väga kontrollimatult "salastatud" ja läbipaistvusest ja aruandlusest võib ikka kõrgema võimu kandja - rahvas - und näha.

See on teine põhjus, miks see Wikileaksi asi hakkab mulle üha enam meeldima. See puhastab õhku, distsiplineerib ja täidab tühimiku, mis mujal maailmas ammu on kinnit topitud ja Eestis samuti viimastel aastatel tihedalt kitti vahele saanud ...

Ja täna puhkenud skandaal president Ilvese kaeblemisest ja sapistest hinnangutest Eesti poliitikute ja presidendipalga kohta, pole ju midagi uut. Vahe on ainult selles, kus ja miks kurtmas käiakse.

Selles mõttes on tülgastav nii see, kui Eesti poliitkud käivad Venemaa saatkonnas oma rasket elu kurtmas, kuid samavõrd seegi, kui mõni teine unustab end USA saatkonda nututundi. Häbiväärne ning isesesva ja sõltumatu riigi juhile on see igatahes vääritu.

Mõistagi küsin ma endalt praktilsiel moek, kas selline on inimene, keda mu käsi valiks toetama tema teiseks ametiajaks? Kas ma tahan presidendiks mõne riigi "mõjuagenti"? Vastus on Ei. Ei.

Iseasi muidugi, millised on teised valikud, aga siiski. Mida kaugemale selised protsessid arenevad, seda enam vajab Eesti poliitilist põlvkonda, kelle käed pole seotud. Ei Rootis, ei Ameerika, ei Venemaa võimukoridore suunavate jõududega.

Nii ei peakski President rõhku panema "USA diplomaatidelt varastatud" memode kommenteerimisele, olen nõus, vaid ainult iseenda käitumisele moraalsete hinnagute andmisele. Käia USA saatkonnas Eesti üle kaebamas on mage küll!

Ja mis puudutab nende ja tuhandete teiste memode "varastamist", siis kahtlen, kas see sõna on ikka asjakohane. Sellised materjalid lekitatakse ikka suhteliselt siseringist, mitte ei varastata neid. Ju siis keegi, kellel oli neile ligipääs, leidis, et elu väärib enam elamist, kui riigiametniku pikk kuid lahja leib lubaks ...

Ja nimetada Eesti kõrgeima palgaga ametimehe - Vabariigi Presidendi - elu vaesuseks, on ikka häbematus küll. Ainuüksi tema abikaasa maksuvaba toetamine läheb Eesti maksumaksjale maksma vanas vääringus pisut enam kui 25 000 krooni kuus ..., presidendi palk ise on aga 7-kordne Eesti keskmine palk, edapidi aga 5200 eurot. Lisaks esindukulud.

Tõsi on see, et see pole võrreldav teiste riikidega, aga milise teise näitaja poolest me õigupoolest oleme võreldavad teiste riikidega ...

Ja mind küll huvitaks, kas mõne teise riigi puhul sellise kaebamise paljastumise järel jätkaks see inimene on ametis, tikuks teisekski ametiajaks kõrgesse ametisse, või võtaks selgitada ja loobuks selle riigi esindamisest, mida ta esindada ju tegelikult omal sõnul ei tahagi ...

Wikileaksist veel küüniliselt - see on kiireim tee ülemaailmse kuulsuseni. Nii et nutke või naerge ...:)

Evelyn Sepp: KE valimisnimekirjast

2011-01-17T16:05:00.004+02:00

Valimised toovad küll alati üksjagu üllatusi ja elevust ja mida kõike veel, kuid olen enda kohta suhteliselt veidreas olukorras.

Kõige selle tulemusena olen mõnevõrra vältinud ka kommentaare, sest tõesti - mida ma öelda oskan.

Paigutumine KE valimisnimekirja lõppu tuli minu jaoks üllatusena. Kommenteerisin seda nii ka esmaspäeva hommikul ERR-i portaalile. Ütlesin, et olen sõnatu. Olengi.

Peale pea poolteist päeva kestnud telefonikõnede ja emailide vältimist palusin lõpuks KE peasekretäril seda teemat ise kommenteerida. Mina ju nimekirju ei koosta, nende tegemise juures ei olnud, minuga neist ei räägitud jne. Nii et peale oma üllatuse ja hämmingu, mida ma hommikul ka väljendasin, ma korrata ei oskakski ...

KE peasekretäri pealelõunasest kommentaarist on saanud avalikkus ka teada, et Keskerakonnas ei näita koht valimisnimekirjas ei suhtumist poliitikusse ega tema töösse...

Võib-olla tõesti. Mina olen siiski seni olnud arvamusel, et Riigikogu valimisnimekirja avalikustamise päev on nagu palgapäev, kus Riigikogus tehtud töö eest hinnanguid antakse. Ja selline hinnag oli tõesti ootamatu!

Ültesin ka seda ERR-le selgituseks, et olen üks enim tegevuses olnud Riigikogu ja ka Keskerakonna fraktsiooni liige ning oskan kommenteerida tõesti vaid enda tegevust, mitte aga muid otsuseid.

Muide - tegevust Riigikogus seirab ka nö sisestatistika, mida Riigikogu puhul koostatakse ning kaudsemalt ka trükimeedia monitooring, mille just hiljuti avalikustas ETA Monitooring. Viimane näitab tsiteeritavust trükimeedias, mis on samuti märk iga poliitiku tegevusest, aktiivsusest ja haardest.

Lisaks muidugi seesama blogi, mille vahendusel olen ma oma seisukohti ja tegevust valgustanud juba pikka aega ning mida on mõne aasta jooksul jälginud kaugelt üle 100 000 inimese.

Mõistagi ei ole mul soovi spekuleerida ka nende lugematute mõttekäikudega, millega nii sõbrad-tuttavad kui ka poliitikaajakirjanikud ning -vaatlejad mängivad või heal meelel mängiks. Teemat jätkuks kahtlemata kauemaks.

Fakt on see, et olen Riiigkogus seisnud nende asjade eest, mis on erakonna toetajatele olnud olulised ja millesse ma ka ise usun. Olgu see mõni oluline maksuküsimus, võrdsuspõhimõtted, riigi toimimise ja demokraatia küsimused, rahvussuhted vmt.

Fakt on ka see, et valimisnimekirja 123 koht ja 2.ringkonna 8 positsioon ei ole sugugi lootusetu, et jätkata tööd ka enda jaoks 4.Riigikogu koosseisus.

Nii et siit moraal - nii ujumises kui
poliitikas ei tohi keerulises olukorras rabelema hakata!

Evelyn Sepp: säh sulle heategevust!

2011-01-07T11:42:00.001+02:00

EPL kajastas vägagi asjakohast teemat täna, mis puudutab MTÜ-de rahastamist ja nende põhitegevuse maksutamist. Olen ka ise taoliste probleemidega mitmel puhul kokku puutunud, peamiselt noorteühenduste ja spordiorganisatsioonidega seoses. Et aga asi ei jääks lihtsalt õhku ja saaks kohase kommentaari, läks täna arupärimine teele ka rahandusminstrile.

Heategevus ei ole tõesti vaid silmaganähtavalt
väetite aitamine, vaid palju enam. See on kitt kodanikuühiskonna arengule
ja koostööle ning seega oluline sideaine terve ühiskonna toimimisele.

Teemale pühendas EPL ka terve juhtkirja.

Nendele küsimustele ootan ma vastust ehk järgmisel või halvemal juhul ülejärgmisel nädalal.

7. jaanuari Eesti Päevalehe artikkel pealkirjaga „Karm maksuamet keerab MTÜ-de rahakraane kinni“ juhib avalikkuse tähelepanu juba pikemat aega muret tekitanud probleemile, mis puudutab mittetulunduslikke ühinguid ning nende tegevust, sealhulgas heategevust.

Heategevus on olemuselt oluliseim kodanikuühiskonna tunnus, mille väljundid ja ka sisendid näitavad ühiskonna koostoimimise võimet ja teadlikkust. Seadusandja on selle soodustamiseks sätestanud üsna üheselt mehhanismi tulumaksuseadusesse, mille alusel liigitada MTÜ-sid nn maksusoodustuse saajate gruppi kui ka seda, kuidas ja mille eest nende põhitegevust maksustatakse.

Artiklist ilmneb kummaline, et mitte öelda asjakohatu tõlgendus, mis pärineb MTA-st ja mis minu hinnangul ei vasta seaduseandja tahtele ega seaduse mõttele.

Siit ka minu küsimused:

1. Kas Te olete teadlik MTÜ-de maksustamisprobleemist, millele EPL-s tähelepanu juhitakse? Mida te olete nende lahendamiseks ette võtnud?
2. Selgitage palun MTA käitumist kitsendavate tõlgenduste väljatöötamise ja rakendamise osas ning seda, kuidas need toetavad seadusandja tahet soodustada kodanikuühiskonna arengut ja aktiivsust?
3. Kas MTA tõlgendus on kooskõlastatud Rahandusministeeriumi seisukohaga ja omab selle heakiitu?
4. Kas Rahandusministeeriumist on antud MTA-le suuniseid maksusoodustuste saajate ringi kitsendamiseks?
5. Milliseid MTÜ-de tegevust kitsendavaid ja kodanikuühiskonna arengut pidurdavaid maksumuudatusi Te veel kavandate?
6. Kas ja kuidas on MTÜ-de maksustamise hetkeolukord või kavandatavad muudatused kooskõlas Eesti Kodanikuühiskonna Arengukavas seatud eesmärkidega? Kas ja millal on nende mõju analüüsitud? Palun tutvustage selle analüüsi tulemusi.

Evelyn Sepp: tujurikkumisest nii ja naa

2011-01-01T15:47:00.004+02:00

2011.aasta on alanud. Juhei!

Hea, et parajalt pikkade pühade aegu on ilm siin Eestis kehvapoolne ega soodusta ka ujumist. Pühad kipuvad siin traditsiooniliselt pidused olema - nagu ikka, ja arvestades keskmise tümaka alkolembese eestimaalase standardit, sobiks just need tegevused - ujumine ja joomine - suviste pikkade pühade aegu , näiteks, " ideaalselt kokku".

Vähemalt 2010.aasta tõestas seda igati. Paari suvise avaveekogudes ujumiseks kõlbuliku kuuga uppus vist enam kui 100 inimest. Suurem osa neist alkojoobes ... Vigastatutest ei hakka parem rääkimagi ...

Tujurikkuja video ise siin:

http://www.youtube.com/watch?v=8gPRZFZrVp0&feature=player_embedded

Nii et ETV 31.detsembri Tujurikkuja sketshis poleks justkui midagi ette heita, kui:

See ei kasutaks Eesti Ujumisliidu logo (või sellega äravahetamiseni
sarnast)

See ei kasutaks Eesti Meistrivõistlustele viitavat sõnaühendit,
sest ka selle korraldamine on vastavalt spordiseadusele vaid alaliidu
ainupädevus.

See ei seostaks professionaalset sporltikku ujumist
alkoholitarbimisega.

Muud midagi nagu ei olekski. ette heita...

Need, kes sellest aru ei saa, aga naeravadki "nalja" üle ja küllap tormavad esimeste soojade ilmmade saabudes taas õlledega vee äärde ...

Igatahes oleks tore, kui nimetatud saate produktsioonifirma ja ETV leiaks võimaluse EUL-ga teha tõsiseltvõetavat koostööd muu kui tujurikkumise raames, ja loomulikult ka Kultuuri- ja Haridusministeerium, Siseministeeriumist ja Päästeametist rääkimata. Tegelikult on ka palju teisi, kes sooviks ja tahaks kaasa lüüa. Tean ka neid!

Meie oleme valmis, Olime ka möödnud aastal, kuid kes uppumissurmade epideemia ja ujumisoskuse parandamise vajalikkust väärtustavate probleemide vastu huvi üles ei näidanud, olid paraku eelpoolnimetatud ministeeriumid. Ka Päästeametil oli avalike kampaaniatele kulutada enam kui 10-15 korda vähem kui seda vaja läinuks, et üldse mingit tähelepanu nivood probleemile saavutada ...

Ka 2011.a. riigieelarves ei ole uppumissurmade vähendamiseks ja Eesti inimeste ujumisoskuse edendamiseks enam tähelepanu pööratud. Ehk siis sisuliselt on Eesti riigil sellest ükskõik. Ja nii pole põhjust loota, et mõni MTÜ või keegi teinegi suudaks oma tubliduse juures ilma riigipoolse rahalise toeta mingit oluilist läbimurret saavutada.

Nii et kokkuvõttes on tähelepanu probleemile kui sellisele, vägagi õiges kohas. Eesti Ujumise seostamine jõmmide ja põmmpeadega, kes purjus peaga ujuma ronivad või seda tolereerivad, aga asjakohane ei ole.

Pühapäeval jõudis minuni ka ETV meelelahutustoimetuse juhataja vastus. Lisan selle muutmata kujul:

Lugupeetud Evelyn Sepp ja Eesti Ujumisliit

Vabandame, et Tujurikkuja sketsh teid riivas.Kuigi "Eesti Ujumisliidu" asemel on antud logole kirjutatud "Eesti Uppumisliit", on see tõesti liiga sarnane Ujumisliidu logoga.

Kuna suvistel uppumissurmadel ning Eesti Ujumisliidul puudub täielikult omavaheline seos,udustame selle väikese logo ära, et vältida edaspidiseid arusaamatusi.

Ühtlasi juhin teie tähelepanu sellele, et sketshis ei ole tegemist Eesti meistrivõistlustega ujumises, vaid spordialaga "Eesti ujumine", mis ongi mõeldud terava metafoorse sotsiaalkommentaarina.

Parimate uusaastasoovidega Eesti ujujatele ja ametnikele,
Mart Normet
ETV meelelahutussaadete toimetuse juhataja

Evelyn Sepp: see tunne alles jääb ...

2010-12-27T00:51:00.006+02:00

2010. aasta parim naissportlane Eestis - Kristina Shmigun-Vähi. Ilus lõpp ühele ilusale spordikarjäärile!

Sport on kultuuri osa – ei vähem ega rohkem. Ei madalalaubalisem ega elitaarsem kui seda on ükskõik milline teine oluline osa sellest süsteemist. On seda kogu aeg tegelikult olnud. Sportlased on ka uue aja kangelased. Need, kelle võidupärjaga saabumine on pea ainuke sündmus, mis toob inimesed heameelest tänavale või linnaväljakule. Eesti olümpiavõitjate tervitajatega suudab ilmselt vaid Michael Jackson võistelda …

Püha sport on ka meelelahutus. Seotud emotsioonide, eeskujudega, uute rollimudelitega. Liiatigi ei tea ma teist eluvaldkonda, mis omalt pool pakutavate emotsioonidega suudaks inimesi sedavõrd mõjutada, innustada, motiveerida kui seda on sport.

Nii nagu on ehtsad lemmikute edust kantud rõõmupisarad, on seda ka nende kaotustest kannustatud kaotusvalu. Eks tõeliste emotsioonide ihalus ongi moodsa maailma kõige, kõige. See, mida inimesed elult tegelikult ootavad.

Päris asju, päris tundeid. Seda, et südamevalu ei oleks virtuaalne, vaid tegelik. Samuti ka võidurõõm ja uhkus sellest.

Sport jutustab lugusid. Olgu need siis moodsa aja muinasjutud, kus parimate puhul lõppevad need ilusasti nagu muinasjutud ikka. Ilusad võivad olla aga ka allajäämised. Ikkagi ehe traagika, põnevus, inimlikkus.

Olles olnud osaline - võistkonna esindaja, näiteks - päris mitmel Eesti ujumiskoondise rahvusvahelisel tiitlivõistlusel, olen pannud tähele, kuidas sportlaste eeskuju innustab ja paneb ületama iseennast, oma hirme või kõhklusi. Ja seda kaugelt enamas, kui tervisespordis. Normaalse pingutuse mõõt lihtsalt muutub ja see eeskuju ei puuduta mitte vaid sportlasi – tiimikaaslasi, vaid näib, et ka teisi, kes selles mullis osalevad.

Ühtäkki sain suvel Budapestis EM-l olles üle oma raskekujulisest jooksuhirmust. Jah, mul oli sellega palju probleeme … Aga lõpp-tulemusena polnud väga vigagi. Kindlasti ei jäänud see viimaseks eneseületuseks. Kuid kes teab, et Budapesti kesklinnas Doonaul asuval Margarita saarel on lisaks mitmekümne basseiniga ujumisspordi keskusele ka 5 km tartaaniga kaetud jooksurada? Mina nüüd tean. Jääb kauaks meelde, kuigi iseenda võitmiseks oli vaja vaid innustavat eeskuju, muud ei midagi …

Mõeldes end hetkeks tagasi ka lapsepõlve - kes meist poleks peale omaaegseid Eesti kahevõistlejate või laskesuusatajate edukaid starte ise suusad alla lükanud ja mõttes sama suure hooga lumel edasi vihisenud kui nemad!? Tunnistan, et mina olen.

Minu mõttelend lumel oli vähemalt sama kiire ja terav kui Kaija Parvel või Allar Levandil. Hiljem oli selleks inspiratsiooniks Kristina Shmigun. Olen tuttavatelt kuulnud ka seda, kui paljud peale nende starte Otepää keerukamaid kohti suusarajal mõõdavad. Ikka sama kompromissitult kui Kristina või Andruski. See töötab!

Olen pisarateni kaasa elanud ka suurtele lahkumistele spordis – mäletan Martina Navratilova, Steffi Grafi, Andre Agassi või ka Kim Clijsters lahkumisi. Loomulikult ka Kristina Shmigun-Vähi suvist hüvastijättu. Need liigutavad sügavalt.

Mäletan Erika Salumäe olümpiavõite ja Vladimir Salnikovi kuulsat 15 minuti alistamist. Vaid mina ise tean, mitu lisakilomeetrit salatrenni need mind omal ajal tegema panid. Kuid loetletud on täiesti tavalised luust ja lihast inimesed ja seletada nende edu vaid õnneliku juhusega, oleks õnne mõiste ilmselge labastamine …

Mõnes mõttes on nende töö nagu iga teinegi, kuid enamas mõttes palju-palju rohkem kui töö. Aga kadetsemiseks ja öelutsemiseks ei peaks küll põhjust olema.

Ma kahtlustan, et tegijate endi jaoks tuleb nende tegude tähendus ja tõlge suure hilinemisega ja aastaid hiljem, Aga olgu pealegi!

Sportlase medalid ongi ainult ja ainult nende omad See, mida meil on õigus jagada, on pakutud eneseületused, emotsioonid sellest heitlusest sageli ja peamiselt vaid iseendaga. Seda iseendale tunnistada aga polegi nii lihtne.

Igatahes on see kõik kokku fenomenaalne väärtuste süsteem, mis ületab kaugelt higised trennisaalid ja rajad. Peened salongid. Mis on aga meie endi õppetunnid kõigest sellest?

Oleme me hakanud väärtustama ja rohkem lugu pidama selliste inimlike kannatuste ja eneseületuste hinnast!? Kõik kindlasti mitte. Pühapäevaõhtusel Spordi Aasta Auhindade Galalgi kõlas sama mõtte kinnituseks nii mõnigi aplaus eriti pikalt ja soojalt ja üheaegselt laureaatide tunnustusena kõlas see ka justkui mõne teise mahaplaksutamisena. Väike omamoodi õigluse mõõdupuu lihtsalt ...

Sport ei ole vaid totalitarismi tööriist. See on pigem põhjatu
haigekassa, rahvuslik identiteet ja Eesti Nokia kõik kokku, kui
soovite.

Isiklikest õppetundidest veel aga alanud suusatalve taustal meenutan, et aastaid tagasi, ma polnud siis enam kindlasti päris laps, aga nii vana kindlasti, et kõigest midagi arvata, olin mõttes oi-oi kui kategooriline Eesti meessuusatajate aadressil.

Mäletan kummalisi lugusid ja iseenda irooniat sellest, kuidas Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ja teisedki, sõitsid ilmselt mingi loksbussiga mööda Euroopat kotid konserve täis, et teistega võidu suusatada. Arvestades muidugi nende kohtadega, nad nii paljudega just ei võistelnudki. Mati Alaveril oli aga midagi kindlat meelel Oli usk. Meenutan, et sportlaste kohad olid nii umbes 7. või 8. kümnes. Igatahes olin veendunud, et üritus on täiesti lootuseta, et see on täiesti mõttetu!!!

Et seal ei ole ega tule midagi ja andsin sellest kindlameelselt ka igal võimlausel teistele teada.

Ma eksisin. Tuli ja tuli kui palju. Seepärast ei hakka ma täna enam ise ega julgusta ka teisi veel ajal, mil nende meeste spordikarjäär näib lõpupoole vihisevad, kuid punkti pole veel pandud, ironiseerima hetkeseisu üle. Palju asju on muutnud, aga usk on jäänud. Maailmameistrivõistlused on samuti alles ees ja viimane sõna öeldakse seal,

Seega ärgem tapkem eht-eestlaslikult iseennast, oma inspiratsiooni, innustust, eeskujusid enne, kiu need mehed ise on ima loole joone alla tõmmanud! See on lugupidamise mõõduks jju ka kõigile järgmistele. Pealegi pole medal ainuke mõõdupuu siin elus.

Ja kõik see, mis puudutab spordipoliitikat, eriti selle rahastamist, siis vot on nii, et süsteemseid asju ei saa teha projektipõhiselt. Raha ei saa anda vaid siis ja neile, kes nina murus paluma roomavad, vaid ka need otsused peavad olema sama kavakindlalt analüüsitavad ja süsteemile allutatud kui seda on tipp-sportlase treeningkava. Spordis loeb süsteemsus ja nii peaks see olema ka poliitikas!

Evelyn Sepp: täiesti juhuslikult - nostalgiaminutid ...

2010-12-24T09:45:00.004+02:00

Jõululapäeva hommikul sadas mu raamaturiiulist täiesti juhuslikult alla üks vana ajaleht. Panen mõnikord huvitavad väljaanded kõrvale. Mitte just professionaalselt, nagu seda teevad ajaloolastest arhivaarid, aga siiski.

Kaane pealt säras vastu kuupäev 18.jaanuar 2007. Lõin selle lahti ja mida ma sealt leidsin?

Loo, mille peategelasteks olid Edward Burkhardt, Guido Sammelselg, Jüri Käo ja hulk paalvalt armastatud erakondade juhtfiguure.

Nüüd siis nostalgiaminutid:

Mihkel Kärmas kirjutab: "Ahnus, pettus või räige korruptsioon? Endiste raudteeomanike sõnul demonstreeris oravapartei rumalust, küsides kuu aega enne raudtee taasriigistamist miljarditehingu poolt hääletamise eest miljon eurot pistist.

Kolmapäevases "Pealtnägijas" lõhkas Eesti Raudtee endine suuromanik Edward Burkhardt uudispommi, väites, et piltlikult üheteistkümnendal tunnil enne raudtee taasriigistamist püüdis peaminisitri partei suurärimeestelt välja pressida miljon eurot. "Selline asi oli ja seda summat küsiti," kinnitas ameeriklase kompanjon Guido Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. "Pakkuja mõtles seda tõsiselt."

Pettunud jänki (kellele kuulub muuseas lause "Austan Eestis kõike peale valitsuse") on ammu öelnud, et Eesti juhtparteid söövad Vene transiidiärimeeste peost. "Siin on mängus suur raha, mis toidab Eesti poliitikat," väidab Burkhardt ja täpsustab: "Mitte valitsust, vaid poliitikute eraarveid või erakondalde rahakirste."

Päev enne äralendu antud teleusutluses raius Burkhardt, et tema osalusega Baltic Rail Servise (BRS) "poliitikute määrimisga e kaasa ei läinud."Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu (Vene transiidifirma Seversstaltrans) tegi, kuid ma ei seganud end säärasesse asja, sest Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik," ütleb raudteemagnaat. "Keegi ei peaks andma altkäemaksu, et ausat äri teha."

"Nad otsustasid, et saavad meid veel korra pigistada"

Konkreetseim ja üllatavaim on Burkhardti väide, et poolteist kuud tagasi püüdis oma noosi miljarditehingust tõmmata Reformierakond. "Reformierakond palus teha ühe miljoni eurose annetusele, et tagada nende toetus taasriigistamisele," resümeerib ameeriklane, kelle sõnul maksest keelduti. "Hiljem mulle öeldi, et siis nõuti poolt miljonit, kuid ka sellest keelduti. "

Burkhardti sõnul ähvardas oravapartei vaevaga saavutatud raudtee tagasiostulepet ja (-hinda) torpedeerida. "Arvestades negatiivset situatsiooni, tahtsid BRS-i osanikud hädasti, et neid välja ostetaks, kui nende hinnasoovile vastu tullakse," selgitab sel nädalal Poolas viibiv Burkhardt. Riik, keda esindas majandusminister Edgar Savisaar, mõistaigi soovis maksta võimalikult vähe. "Tegelikult ütles Severstaltransi juht Adrei Filatov mulle, võtke vastu , mida riik teile pakub ja olge õnnelikud, sest asjad lähevad teie jaoks aina halvemaks ja halvemaks."

Üle aasta ei ilmutanud riik mingit valmisolekut nõustuda BRS-i sooviga saada oma osa eest 2,5 miljardit pluss 150 miljonit krooni fividendidena. Esialgne koikkulepe vormistati 17.novembril.

Kuid selle koikkuleppe pidi kinnitama ja lisama 2007.aasta eelarvesse Riigikogu. "Sel hetkel otsustas Feformierakond, et nad saavad meid veel ühe korra pigistada," sedastab Burkhardt. "Nad ähvardasid Riigikogus hääletamata jätta ja arvestades, et opositsioonierakonnad kavatsesid vastu hääletada, oleks asi läbi kukkunud." Ameeriklase sõnul oli see bluff. "Ma leidsin, et Feform hääletab niikuinii poolt, sest nende Keskerakonnaga sõlmitud tehingu sisu on, et nad peavad Savisaart toetama ükskõik millise raudteed puudutavas küsimuses," leiab Burkhardt.

"Selgus, et mul oli õigus, sest Feform hääletas poolt, ehkki nende kopsakas "annetuse" nõue tagasi lükati. Tegelikult nad ei saanudki muud teha. Valitsus oleks lagunenud, kui nad oleksid mõlema erakonna jaoks nii hästi töötanud varasemast diilist taganenud."

"Reformi poisid panid ajastusega jubedalt mööda," tüleb Guido Sammelselg. "Asi oli enam-vähem tehtud, ja siis tulla küsima, et sa pead maksma ... Rumal oli seda küsida." Väidetavalt tehti ettepanek novembri lõpus neljasilmavestluses BRSi juhtfiguuride hulka kuuluvale Jüri Käole. Kes konkreetselt küsis Eesti lähiajaloo teadaolevalt suurimat poliitsponsorlust või pistist, ei soostu ärimehed täpsustama. Võib kindel olla, et inimesi, kes nii tõsise ettepaneku teha saavad, on kitsas ring.

Üllataval kombel ei mäleta Jüri Käo asjast üldse midagi. "Minu käesti ei ole täitsa kindlasti keegi midag küsinud," raiub Käo. Kuidas seletada Burkhardti üksikasjalikku jutustust? "Ilmselt on siin kibestumine, mis on põhjendatud. Burkhardtil on palju põhjuseid olla solvunud ja ilmselt on emotsioonid lakke läinud," vastab Käo.

Guido Sammelselja mälupilt on teine. "Me arutasime seda ja keeldusime," räägib Sammelselg, kell sõnul "toetuse" üleandmise üksikasjadeni jutt ei jõudnud. Endine raudteeomanik möönab, et kogu juhtum on üksnes sõna sõna vastu. "Nad salgavad selle maha niikuinii. Ega seda tagantjärele tõestada pole võimalik."

Ärimehi, eriti kuues riigis raudtee erastamises osalendu Burkhardti, ärritas end ettevõtlussõbralikuna reklaamiva partei jultumus. "Sa pead kõike - ka poliitikas - ajama viisakalt ja õigel ajal, aga mitte, et koos Savisaarega taod firma kõhuli ja küsid siis selle eest raha," ütleb Sammelselg. "Me oleme varem paremerakondi toetanud, kuid ega me väljapressimisele ei allu. See oli tõesti äraspidine loogika ja sellepärast see oli üllatav ning vastik."

Läinud teisipäeval allkirjastatati SEB Ühiskpanga peakontori 23.korrusel aktsiatehingu viimased dokumendid. Saanud oma raha kätte, otsustas Burkhardt suu puhtaks rääkida. "Ma püüan teha Eesti sõpradele teene ja ütlen - inimesed peaksid üles ärkama ja nägema, mis siin toimub," teatab suurkapitalist.

Aukliku kohvri teooria

Poliitilisest rahast hakati seoses raudteega rääkima juba erastamise ajal. Viis aastat tagasi kirjutas Ekspress, et BRSi juhtfiguurid Käo ja Sammelselg lubasid kinkida valitsusliidule 20 miljonit krooni, kui erastamisvõit saabub esimeses ringis. Kui erastamisvõit saabub hiljem, saavad Toompea mehed 15 miljonit.

Mullu novembris raudtee ostu arutelul Riigikogus kuulutas majandusminister Savisaar, et omal ajal raudtee mahamüümist toetanud erakonnad saidki BRSga seotud ärimeestelt eri aegadel kokku 10 miljonit krooni sponsorlust. "Mina oskan sellest ainult seda järeldada, et erastamise läbi viinud erakondadele tasuti küllalt heldelt," teatas Savisaar, tuues näiteks 2001.aasta valimised, kus ühe erakonna valmiskampaania rahast pool pärines Jüri Käoga seotud firmadelt.

Kas jäi panus lubatust lahjemaks või kasvas poliitikute isu süües? Miljoni euro skandaali seletusele on veel üks tõsiseltvõetav variant - "aukliku kohvri teooria". Ahneks ei läinud erakond, vaid keegi sellega seotud isik. Nähes, et kaalukauss kaldub oravaparteis niikuinii taasriigistamise poole, arvas ta heaks küsida selle eest veel lisaks raha BRSilt. Oleks BRS maksnud, kadunuks enamik, kui mitte kogu summa vahendaja kohvri aukudesse.

Üksiküritaja avantüür pole välistatud seda enam, et mullu oktoobris paljastas Ekspress, kuidas Isamaaliidu endine juhatuse liige ja välissekretär Jaanus Reisner üritas oma heade poliitiliste sidemete abil miljoneid teenida. Viis aastat tagasi, kui Mart Laari valitsus valis välja raudtee erastamiskonkursi võitjate pundi, vahendas Isamaaliidu hall kardinal Reisner "pileteid" tollesse võidukasse seltskonda. Segastel asjaoludel aga skeem luhtus ning vahendaja Reisner ja tema kunde, suurärimees Hillar Teder käivad praegugi omavahel kohut.

Raudtee müügiga on seotud palju majandus-, poliitilisi ja julgeolekupingeid ning sellelt püüdsid ja püüavad profiiti lõigata kõik osapooled. Üha rohkem saab selgeks, et erastamissaaga on nüanssirikkam ja räpasem kui aimata oskasime, ning selle lõppu pole nähagi.

Evelyn Sepp: mõned kipitavad küsimused

2010-12-22T09:52:00.005+02:00

Sellel pildil on ajatu lugu ...

Aga ajalises ilmas on täna hoopis muud mured.

Teisipäeva hilisõhtul avas keegi ilmselt võidushampanjat, keegi ihus nuga pirukatükeldamiseks ja paljud olid lihtsalt shokis.

Minu Saaremaa tuttavad aga teadsid eile hilisõhtul kohalikule folkloorile tuginedes kindlas vormis rääkida, et Raivo Aeg olevat Reformierakonna järgmine Kuressaare linnapea...

No ei oska selle võimalikkuse kohta midagi öelda, aga päevakajalises madinas tahaks ma selgeid vastuseid siiski mõnele teisele küsimusele küll:

1. Miks on EV peaminsiter KAPO PR-mees, mis neid seob? (Miks püüdis Andrus Ansip ülipüüdlikult avalikkust veenda, et "leke tuli Keskerakonna seest?)

2. Milles seisnes KAPO koostöö valitsusparteidega? (Miks tulid kõigepealt poliitilsied avaldused ja alles seejärel eriteenistuse kinnitused poliitikute väidetele?)

3. Kes on see isik või isikud, kes tegid koostööd nii Eesti- kui Vene eriteenistusega?

4. Mis on pannud nad olukorda, kus nad selliseks koostööks on sunnitud? (Kui riigisaladust sisaldav info ei lekkinud, siis miks oli KAPO-l vaja 21.detsembri hilisõhtul memo osaliselt riigisaladuse alt vabastada?)

5. Kas ja millega on tegelikut tõendatud Savisaare rahaküsimine muuks kui kirikuehituseks?

6. Kes nõustub esimesena sellega, et nendele küsimustele ei ole vaja avalikke vastuseid ? (Ja kas see saab kellegi jaoks uue pirukajagamise esimeseks andamiks?)

7. Millised mõjuvõimuga kauplemise faktid on Eestis tuvastatud, või õigemini miks mõned ei ole ...

See viimane on muidugi retooriline küsimus, aga ilmne on, et me elame huvitaval ajajärgul.

Ilmne on ka see, et olgu Keskerakonna või Edgar Savisaarega kuidas on, ühel hetkel saabub selgus nii ehk naa,

Eesti kodanikuna vaatan ma perspektiivitundega ka natuke kaugemale, ja julgeolekulist või poliitilist mölaklust pole ma kunagi seedinud.

Eesti esimene ega ainuke julgeolekuoht ei ole kindlasti selles loos, milles Savisaar näib siplevat, vaid need ohud on alles kõik maandamata ja ootavad alles vastuseid!

Seepärast andkem siis aga hagu ja vastuseid ka eelpool esitatud küsimustele. Kui juba läheb täielikuks õhuvahetuseks, siis olgu see põhjalik!

Evelyn Sepp:mõtteid ühest odavast riigireetmisest

2010-12-21T06:55:00.005+02:00

Olin Eestist päris kaugel kui möödunud neljapäeval lõhkes suur info "pomm" või "mull". Mõnikord annab see kõrvaltvaatajale võimaluse panna tähele detaile, mida asja sees olijad nii kiiresti ehk ei märka.

Esimese hooga oli uudis "mõjuagendist" ju kole, kuid paari-kolme tunni jooksul hakkas see kiiresti üles hargnema. Ja paistma hakkasid ka muud traagelniidid. Kõva avaldus eestlaste ja Eesti reetjast hakkas sulama nagu kevadine lumi. Kärmelt selgus, et mingit dokumenti nii räige riigireetmise kinnituseks polegi, millele PM viitas. Sellise tasemega riiklusele ohtlik teave ja tegelase süüdistamis- ja avaliksutamisküps info liiguks tõsiseltvõetavuse korral ikka kirjalikke annaale pidi, mitte aga rahvaliku pärimuse kaudu. See on küll päris kindel!

Seejärel hakkasid muidugi silma ägedad rahvuslikud avaldused: a la venemeelne kaabakas ja jälestusväärne, riigireetur ja ohtlik jne. ning nende avalduste poliitiline suund ning kõige tipuks Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip, kes suutis ikka tõeliselt üllatada.

Temal nimelt oli "taipu" kirjeldada lehes esialgu ju väga tõsisena paistnud lugu ühe suure kuulujutumullina, mida tal Eesti riigi 3 mehena ei ole häbi levitada. Et kirjeldada tipp-poliitikuna sedavõrd värvikalt erakordselt hambutut ja koomilist kattelugu sellele, kuidas PM-s avaldatud mull tekkis ja tühjaks sisises, peab olema ikka eriline ...

Muide - arusaamtuks ongi jäänud nimelt see, mida ta siis täpselt kinnitas - kas PM lugu ohtlikust riigireetjast ja tolle tegevusest, või siis seda, et KAPO kinnitas sellise kuulujutu olemasolu. Taiplikum tekstianalüüs räägib viimasest, pealiskaudsem ajakirjanduslik materdamine aga esimesest.

Arvestades muidugi mitmete asjaoludega, a la ,et kui keegi oleks teadnud ja tahtnuks nii tõsist kuritegu avastada, peatada, pöördunuks ta avaldusega politseisse, mitte peaministri poole ...

Ja ma päriselt ei kujuta ette, et kui Eesti tipp-poliitik tõesti tahtnuks Vene ministrilt oma erakonna jaoks raha küsida, siis mitu kaaskondlast ta siis seda tunnistama ikka võtnuks? Et siis kohe nii palju, et osad neist saanuks minna reformierakondalste juurde, et nood siis omakorda sellisest asjast räägiks peaminsitirle, kes siis omakorda saaks sellest KAPO-t ja PM informeerida ja siis pressikonverentsi korraldada!? Ei noh ...

Kõigi ülejäänud kommenteerijatel või väidetavatel kommenteerijatel ja nende motiividel on aga juba muud oma varjundid ...

Üldiselt aga on Eesti sedavõrd väike, et selliseks mitmeastmeliseks kuriteoteateks puudub vajadus. Asjad käivad palju lihtsamalt. Ja nii tundubki, et müts on siin pähe tõmmatud õige mitmele tegelasele. Ka KAPO kiire kommentaar sellest, et mingit riigisaladust pole olemas olnudki ja kõik, kes on kommenteerinud teemat, on küllap toetunud avalikele andmeile, on pehmelt öeldes veider.

Väike kronoloogilinegi asjade reastamine ei kannata ju sellise väite tõsiseltvõetavust välja. Nii et kokkuvõttes on tegu ühe õige käpardliku "erioperatsiooniga", milles KAPO osaline, kuid kes keda üle mängis, pole ma küll üheselt kindel.

Saan nõustuda nende analüütikutega, kelle hinnangul on selline skandaal oma primitiivuses ja naeruväärsuses kahjustanud tõiselt Eesti mainet päris mitmel rindel. Ja mis peamine - see, kas rahaküsiminie sellisel kummalisel kombel erakonna jaoks üldse toimus, ka kinnitust leidis, pole ju tänaeni teada. Ja pärast sellist poliitskandaali maiguga "paljastust" vaevalt et enam kedagi huvitabki ...

Raha kui sellise küsimist ja vist ka liikumist Vene kiriku jaoks pole aga ju keegi eitanudki.

Lõpetuseks aga - kui ette heidetakse seda, et Tallinna linnapea, kelle linna elanikkonnst ja ka ilmselt valijaskonnast ca 50% seda kirkut vajavad ja hinnata mõistavad, siis oleks ka imelik, kui ta selle ehituse toetuseks midagi ette ei võta. Kuidas siis poliitik oma mõjukust või mõjujõudu teisti suurendasda saaks kui tehes asju, mida temalt ootab tema valijaskond!?

Tahtnuks Ansip Savisaare selles küsimuses aga positiivselt üle mängida, eraldanuks Eesti riik armulikult selle puuduoleva raha ise 2011.aasta riigieelarvest. Olnuks ju sel moel ka Eestile ohtlik "mõjuagent" täielikult elimineeritud ja tänulik vene elektoraat üle võetud.

Suhtekorralduslikult olnuks see palju kõvem samm, kui kogu see lame ja ebaprofessionaalne jant "venemeelse kaabakast riigireetja" paljastamisest või vähemalt kuulujutuveskite tuulutamsiest.

Tänaseks aga on ju "eestimeelsed valijad saanud taas PM vahendusel teada vadi seda, mida nad ju kogu aeg on teadnud", venekeelsed aga seda, et Savisaart kiusatakse Vene õigeusukiriku ehitamsie pärast. Ujuv elektoraat aga oigab tülgastusest, et miks küll jälle juhtus nii, et EV peaminister tegi naerualauaseks kogu Eesti riigi ja miks Eesti hakkab üha enam sarnanema Venemaaga, kus eriteenistusi reeglipäraselt poliitilises konkurentsis vastaste vastu välja mängitakse. On seega Ansipi-Eestil alles kombed ja eeskujud ...

Nii et Ansipi riigireetmise hinnaks kujunes vaid 1,5 miljnit eurot. Ütleme, et ümmarguselt 25 miljonit kaduvat Eesti krooni ... Tõesti odav!

Evelyn Sepp: maailma parim on maailma lihtsaim!

2010-12-18T14:55:00.004+02:00

Dubais, ujumise lühiraja MM-l on eestlane uhke olla. See on selline sportlik solidaarsus, millega sinu kõrval oma tööd tegevad inimesed silma pilgutavad või õlale patsutavad. Kui me veel aasta tagasi Istanbuli EM-l olime pildis kuidagi järksu ja paljudele ootamatult, sis tänaseks on Eestist saanud arveatatav ujumismaa. Jane Trepp ja Triin Aljand on naiste hulgas pigem juba potentsiaalsed finalistid, mitte poolfinalistid. Annika Saarnak on Istanbuli EM poolfinaalist edenenud MM-i poolfinaali ukse peale (parim koht 19) ja poistega sama lugu - Martti Aljand ja Filipp Provorkov on poolfinaali ukse vahel - mõlemal parem koht seekord 17 (poolfinaalis ujus Dubais 16 paremat, kuigi tavliselt on tiitlivõistluste 1/2 koguni 20 ujujat) ja ilmselt oleks vähemalt seal kui mitte uksest sees ka Martin Liivamägi. Tõsi, Maarttil on aga ka lühiraja EM-i finaalikogemus juba olemas - seega pole temagi tippude jaoks mees metsast!

Olen enam kui kindel, et ka seekordn olnuks parema õnne korral uksest sees ka Martti Aljand 100 rinnulis. Ja õnne all ei pea ma silmas mitte niivõrd sportlikku, kui lennugraafikut enam soosivat ilma. Jõudnuks ta Ameerikast Dubaisse plaanitult ehk 10 tundi varem kui ta seda tegelikult jõudis, oleks vahele jäänud ka korralik uni, mitte napilt 4-5 tundi lennukilt stardini ehk siis üleookeanilend poolmagamata ööga ja siis sisuliselt lennujaamast kohe starti minek. 200 rinnulis ujutud väga korralik aeg näitas töö sisu, mida tehtud on, nagu ka 100 kompleksi ja ka 50 r ja olgu siis nälg järgmiseks korraks veel suurem.

Filipp Provorkovilt on sel korral tasku panna korralikud kohad lisaks 2 korralikule isiklikule 50 ja 100 rinnulis. Oleks te seda meest näinud! Milline enesekindlus ja energia ...

Tore on lihtsalt mõelda, kuidas Eesti ujujate sportlikud horisondid on aasta-paariga muutunud. Lisaks muidugi see, et koondis ei ole enam ühe staari keskne, mida ju Eesti väiksuse juures mõnel õnnestunud korral viimase tosina või pisut enamagi aasta jooksul varem juhtunud on. Tegijad on stabiilsed ja selline üldisen taseme tõus innustab kogu kampa kui võistkonda ja igaühe hea sooritus aitab pika visltuse jooksul ülal hoida korralikku võistkonnavaimu, mis ei lase nii kergelt väsida.

Lisaks on Eesti ujumine saanud koolispordi alast üliõpilasspordiks. Tõsi, seda peamiselt küll tänu ameerika maksumaksjalile, kuid stardis ei ole rahapatakad vaid lihast ja luust inimesed, kes loodavad seal iseendile ja tehtud tööle, mitte millelegi muule. Nii lihtsalt on!

Oluliselt küpsust on tulnud üleüldse maailma ujumisse. Loomulikiult on noori tähti, aga pole harvad juhused kus finalistide keskmine vanus on 25 või enamgi aastat. Sellest moraal igale harjutajale, kannatlik tuleb olla ja kõik astmed rahulikult rühkides läbi käia, niisama ja üleöö ei juhtu spordis midagi! Organism vajab küpsemist ja tehtud töö seedimist enne, kui selle pealt vilju saab hakata lõikama.

Eraldi teema on ka Pjotr Degtjarjov - 17-aastane Tallinna poiss, kes oma esimesel täiskasvanute tiitlivõisltusel Hollandis 3 nädalat tagasi lõpetas kena aja ja kohaga poolfinaalis. Tema seekordne saak oli taas 3 korralikku isiklikku - nii 50 kui 100 vabalt ja 50 liblikas, kuid kõigi nende väärtuseks oli uus Eesti juunioride rekord. Nii hoida. Eks võistlustel saabki noppida seda, mida trennis on laotud!:)

Nii tema kui kõigi teiste tulemuste juures tasub tähele panna ka seda, et vaatamata sellele, et maailma ujumine lõpetab esimest nö ilma kosmosetrikoodeta aastat ja paljud eelmsied rekordid on tehtud just neis, areneb see ala ja selles osalejad uskumatult kiiresti edasi. Ka neil võistlustel tehti vähemalt 2 uut maailmarekordit, võistluste rekorditesajust rääkimata. Kui veel aasta alguses sai prognoositud, et ehk pöördub nüüd ujumise tase tagasi nii umbes 2 aasta tagusesse aega, siis nii see läinud ei ole. Tagasilppk on vaid mõnel alal ja tipp on endiselt ülikõva ja veelgi tihedam kui enne. Head on ikka head, ja nõrgemad või kaalult raskemad on tipust lihtsalt õiglaselt maas! Nagu peabki!

Mida veel? Kuigi laupäeva õhtuga pole võistlus veel lõppenud, saab praeguses seisus öelda seda, et Eesti ujujad on võitnud vähemalt 4, 6, ja 11.koha. 5 sportlast on olnud 1. 20 sees, Triin Aljandi poolfinaal 50 vabalt seisab veel ees (ps. Eesti aja järgi u 17.45!) ja samahästi võib sellest pühapäeva õhtuks tulla ka järjekordne finaal - seda aga siis juba kuninglikus kroolisprindis!
Kokku oleme me hetkeseisuga ujunud 5 poolfinaalis ja 2 finaalis. Tasuks on tehtud vähemalt 7 korralikku isiklikku rekordiparandust ning 3 Eesti juunioride uut rekordit.

Pühapäeval on ees veel meeste 200 s, meeste 4x100 kombineeritud teade ning Andres Olviku 1500 vabalt, milles ta mõni nädal tagasi kummutas pea 30 aastat püsinud Eesti rekordi.

Ja lõpetuseks - ärgu tulgu nüüd keegi targutama, et see on ju vaid lühiraja võistlus. On küll, aga see pole väikese osavõtjaskonnaga kutsutute jõukatsumine,vaid täistiitlivõistlus, mille spetiifika on rohkem sprindidistantse. Kohal on kogu maailma paremik ja
konkurentsi tihedus ei vääri mingit võistluse kaalu alavääristamist.

Kuigi aastaid tagasi olid paljud spordifunktsionärid kimpus suusatamise uuendustega kui kavva ilmusid sprindidistantsid, siis tänaseks on need igati täisväärtuslikud võistlusalad ning nii nende kohti kui ebaedu vaetakse täiskire ja pühendumusega! Ujumise MM on oma konkurentsitihedusega juba ammu tõsiseltvõetav tiitlivõistlus!

Ja veel - selle aasta parimate ujujate aastakokkuvõtted tehakse Tallinnas juba eeloleval nädalal - 22.detsembril.

Ja ma ei väsi kordamast - kui EOK tahab olla mingi korralik ja lugupeetud spordiorganisatsioon, siis järgmisel aastal lõpetab ta oma aasta parimate valimise ära ikka peale ujumise kui suure olümpiala viimast tahvusvahelist tiitlivõistlust, mis hakkabki olema vahetult enne jõule!

See on funktsionärdiepoolne vähim ,kuid elementaarne lugupidamisavaldus sportlaste suunas.

Ja päris lõpuks midagi üsna isiklikku - ma ei tea, palju ma olen elu jooksul kohtunud maailma parimate poliitikutega, kuid väga tore on olla koos maailma parimate sportlastega, kes moodustavad Eesti tiimi, sest õiged parimad on tegelikult väga lihtsad! Ja see on ilus!
Ja midagi veel - sportlaste bussis juhtusin pealt kuulma Ghana kolleegide vestlust, mille sisu keerles ujulate ümber. Ghana esindaja teatas oma vestluspartnerile, et neil ei ole eriti ujulaid. Too küsis, et kas olümpiaujuolat ei ole, no ei olnud. Edasi kirjeldas Ghana mees, et neil üldse on ujulad vaid hotellide juures, siis selle peale jälle küsis vestlsukaaslane, et noh, 8 rajaga? Ei, kostis vastus... Loo puänt seisnes selles, et hotellide juures on 17 m ja u 3 rajaga ujula, kus siis noored treenivad.
Eestis küll nii hullud lood ei ole, aga Eesti Ujumisliidu sõnum on siiski väga lihtne - Tallinn väärib riigi toel ehitatavat korralikku olümpiaujulat, milles vähemalt 1 50 m korralik võistlusbassein lisaks soojendusbasseinile ja kõik muu, mis seal olema peab. Seejuures korralik sügavus!
Mis pagane e- või i-riik me oleme, kui suvel upub inimesi nagu kärbseid ja meil pole ühtegi korralikku treening- ega võistluskeskust Eesti ujujatele! Ja ärge tulege tõsiseltvõetava lahendusena rääkima ka Tehvandi megaspordikesksuest. Meil on treenijad valdavalt koolilapsed ja olgu ujula siis ka ikka seal, kus on inimesed, mitte karud ja rebased!:)
Esialgu tundub see Tehvandi porjekti olema ikka ilmne gigantomaania ilming. Selle asemel võiks majandada kõiki Lõuna-Eesti pooltühje spordibaase, millel kõigil ilmselt midagi viga. Ka Tartu Aura vajaks hädasti 25 m lisabasseini, uut ventilatsiooni, mis astmaatikuid säästaks ja korralikku basseini sügavust. Põhja-Eesti aga nagu öeldud pole üldse korralikku piraja treening ja võistluujulat.
Ei hakka siinkohal meenutamagi purukoomilist, et mitte öelda rumalat Kultuuriministeeriumi arusaama, et Kalev Spa on kuidagigi rahvusvahelistele võistlusnormidele vastav ujula või et Eesti 3. eelsoojendusega 50 m ujula on kogunesti allikate peal olevad välisbasseinid Nõmmel. No commet, kolleegid!

Evelyn Sepp:auuu, Hanno Pevkur,ootan vastust!

2010-12-09T12:19:00.012+02:00

Minister Rein Langi arvamuste kohaselt näeb pilt Eesti perevägivallast välja umbes selline. Tegelikutl ongi see vist Reformierakonna üldine nägemus probleemist "Eesti moodi".

Ühesõnaga - naistevastast vägivalda meil ei ole, või on see vähemalt sedavõrd marginaalne nähtus, mis ei pälvi ei riigi erilist tähelepanu ega ka sellevastane võitlus rahastamist .

24.novembril, päev enne rahvusvahelist Valge Lindi Päeva, mis pühendanud just nimelt ülemaailmselt naistevastase vägivalla vastu võitlemisele, küsisin Riigikogu Infotunnis peaminister Andrus Ansipilt, et miks 1.aprillil heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse Vägivalla vastu võitlemise riilik arengukava on rahastuseta.

Esmalt sain sugeda nagu alati ja puldis ebaviisakalt ärplev peaminsiter kuulutas Riigikogu liikme laisaks, kes polevat piisava tähelepanuga osanud riigieelarve seletuskirjast numbreid välja lugeda.

No mis ma siis omalt poolt ütleksin, et vaene mees oli ise teadmatuses või siis sedavõrd nahhaalne, et püüdis lihtsa valega kuulajaid-küsijaid ära petta. Nimelt 2011.a. riigieealrve seletuskirjas ei olegi selle Arengukava rakenduskava rahastamisest juttu. Ja eks ma sellepärast seda vastutavatelt olenditelt pärisingi.

Sest lihtsalt ei saa leida asja, mida pole ära kaotatud ehk raha, mida pole eraldatud, ei saa ka leida! Loogiline ju!

Põhjus omakorda jällegi veelgi lihtsam - nimelt ei ole ei pere- ega naistevastase vägivalla vastu võitlemine selle valitsuse prioriteetide hulgas ja ongi seetõttu rahastamata!

8.detsembri Riigikogu Infotunnis avanes mul taaskord võimalus täpsustada teemat Sotsiaalminister Hanno Pevkurilt. Lootus, teatavasti sureb ju viimasena ...

Seis oli ju sama:riigieelarves raha ei olnud ja tärnidega märgitud tegevused, mis tõlkes tähistasid seda, et kui välisrahastuse arvelt peaks raha saama, siis neid tehakse, kui mitte, siis ei, olid endised.

Sellisteks aga olid näiteks järgmised Arengukavas aastaks 2011 ettenähtud tegevused:

- Perevägivalla ja naistevastase vägivalla teema osas ühiskonnaõpetuse aineraamatute täiendamine ja ühiskonnaõpetuse õpetajate selle kasutamiseks koolitamine - rahastajad ja teostajad Sotsiaalministeerium ja Haridus-ja Teadusministeerium

- Naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud Tugitelefoni 1492 teenuse tagamiseks lepingu sõlmimine - teostaja Sotsiaalministeerium

- Naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse tagamine - teostaja Sotsiaalministeerium

- Õpetajate, noorsoo- ja sotsiaaltöötajate, prokuröride ja kohtunike, politseinike koolitamine perevägivalla teemal - teostaja Sotsiaalministeerium

- Inimkaubanduse ohvritele rehabilitatsiooni- ja varjupaigateenuse pakkumine - teostaja Sotsiaalministeerium,

olid endiselt rahstamata. (ps. loetelu ei ole ammendav)

Vahet tuleb ka teha selle osas, milles tuleb projekte kirjutada Hasartmängumaksu Nõukogule, s.t. ,mille rahastamine ei kajastu riigieelarves s.t. tuleb veenda üht seltkonda inimesi, et teatud riiklikud tegevused on vajalikud. programmilised ja püsivad, mitte aga projektipõhised, poliitilist või majanduslikku ebastabiilsust taluvad, või siis mille suhtes ootab Eesti "rikas ja arenenud" riik, Euroopa naabrite annetusraha ...

Seega küsisn ministrilt väga konkreetseid küsimusi, mille puhul oli tal teema ette teada ning igati võimalus ka Riigikogus küsimustele vastamsieks end ette valmistada.

Küsisin, palju, mida ja mille arvelt neid konkreetseid tegevusi siis rahastatakse. Ja vastuseks sain piinliku umbluu

Lisaks lubas minister mulle kohe nende tegevuste rahastamiseks tehtavate eraldiste täpsed summad kirjalikult saata - neid polevat lihtsalt mõistlik Riigikogu saalis ja stenogrammi tarbeks ette lugeda. Neid olevat liiga palju vmt. Kuluvat aega ja tinti, vist ...

Nüüdseks on aga möödas sellest kohe saatmise lubadusest pea 30 tundi ja mida ei ole, on need arvud ehk Eesti Vabariigi riigieelarvelised eraldised nii olulise valkonnna edendamiseks nagu seda on vägivallavastane võitlus, eriti naiste ja laste vastu suunatud vägivallale vastuseismine.

Kui raske saab siis olla SEND nupule vajutamine, kui need arvud olid ministril Infotunnis olemas, aga ette lugemiseks liiga suured!?

Või siis ikkagi on nii pea- kui sotsiaalminsiter lihtsalt taas Eesti avalikkusele valetanud lisaks muidugi nendele ebaadekvaatselteel eduraportitele, mida Eesti ise enda kohta koostab läbi välisminsiteeriumi rahvusvahelistele inimõiguste eest seisvatele institutsioonidele saadab ja mis kõik hõiskvad sellest, kui tublit tööd on nimetatud ministrid selles valdkonnas teinud.

Mõelda vaid, ministril pole häbi tunnistada, et enamuse nende tegevuste toetuseks eraldab Eesti RIIK järgmisel aastal 100 - 200 000 krooni piires ehk siis 6 400 ja 12 800 EURO vahel.

Ei kommentaari!

Tänase seisuga on aga täielikult rahastamata näiteks väigivallaohvite 24 h abitelefon, naiste varjupaigad peavad arvestama aga osalise Hasartmängumaksu Nõukogu heatahtlikkusega jne ehk jätkavad seega projektipõhiselt ja absoluutselt piisava rahalise katteta!

Paneks siis äkki juba ka kiirabi ja politsei Hasartmängumaksu Nõukogule projekte kirjutama!? Kas pole üks väärt mõte nende ametkondade töö jätkusuutlikkuse, arengu ja stabiilsuse tagamiseks!? Ja siis saaks Riigikogu Rahanduskomisjon muudkui edasi pasundada kui oivalise ja turvatunnet lisava eelarve nad vastu võtsid. Sic!

Evelyn Sepp: vali aasta parimad sportlased!

2010-11-29T14:40:00.003+02:00

Tänasest 17.detsembrini valib Eesti Olümpiakomitee aasta parimaid sportlasi. Õigemini saavad seda teha selle kuupäevani kõik spordisõbrad.

Valimise keskkonda saab siit:

Valida saab parima nii naiste, meeste, võistkondade kui treenrite hulgast.

Ka 1 Eesti ujuja on sel aastal taas nominentide hulgas - Triin Alajnd, nimelt. Leian, et igati teenitult.

On tema hooaeg seni olnud igati stabiilne ja kulgenud ülesmäge ning äsja lüppenud lühiraja EM-l tuli ära ka karjääri esimene tiitlivõistluste medal - päris särav pronks.

Üleüdse saab seda tiitlivõistlust Ujumisliidu spektrist vägagi õnnestunuks lugeda. Võistkonna 12 ujujast jõudis 4 poolfinaali - Triin Aljand seejuures 2 korda. Eesti ujuja võistles 2 finaalis ning võitis 1 medali ja 6.koha. Lisaks veel 13, 14 ja 15. koht. Taustaks tasub teada sedagi, et hulk parimaid oli sellest võistlusest koguni eemal ja ühinevad võistkonnaga alles 2 nädala pärast Dubais algaval MM-l.

Ümber ujuti 3 Eesti rekordit, 3 Eesti juunioride rekordit ning hulk isiklikke seniseid tulemusi. Kuigi kõigil just kõik ei õnnestunud, tehti ära tubli töö igatahes

Mis aga antud valimise juures soovida jääb ja taas kriitikanooli sunnib EOK suunas saatma, on tõsiasi, et ujujate hooaja tähtsaim tiitlivõistlus lõppeb sel aastal alles 2 päeva pärast seda, kui Eesti parimate valimise voor on läbi. Nimelt lõpeb Dubais peetav MM alles 19.detsembril.

Sama pentsikus olukorras olime me ka eelmisel aastal. Juhtisime sellele alaliiduna nördinult Eesti Olümpiakomitee tähelepanu, kuid kasu ei midagi.

Ka eelmisel aastal olime ju sarnases situatsioonis. Kui ehk paljudele spordisõpradele üllatuseks võitis Jane Trepp toona samal võistlusel hõbemedali, jättis see ta samuti Eesti parimate valimise konkurentsis halvemasse positsiooni. kui nii mõnegi kaaskandidaadi.

Kas mitte valimise mõte selles ei peakski seisnema, et valijatel on teada kogu võrreldav informatsioon!?

Rahvusvahelist võistluskalendrit silmas pidades jääbki aga ujujatel üks aasta tähtsaimaid rahvusvahelisi tiitlivõistlusi toimuma ajal, mil Eesti siseriikllikult on parimad juba selgitatud. .. Seda vähemalt seni, kuni EOK-l puudub vastutulek seda pisut nihutada.

Nii ei näe tänane asja korraldus EOK poolt just soliidne ja sportlik välja. See oleks sama, mis 800 m jooksus 400 kiireimale võidupärg kaela riputada ja seletada, et kohtunikel on kiire, et muidu ei jõua autasustamist neile sobival ajal läbi viia

Ja olgu selgelt välja öeldud, et asi pole Jane Trepis või Triin Aljandis, vaid lihtsalt põhimõttes - kui on ikka spordiaasta parimad, siis olgu spordiaasta läbi enne kui need parimad selguvad! Ja pole need rahvusvahelised tiitlivõistlused nii külavõüstlused midagi, et ei võiks muuta Esti spordiajalugu!

Evelyn Sepp: kaua võib!, Ene Ergma!

2010-11-24T15:08:00.004+02:00

Mõni aeg tagasi ägestus peaminister Riigikogu kõnepuldis ja ebamugava küsimuse peale kukkus sõimama küsimuse esitajat. Edasi, nädal hiljem räuskas samas justiitsminister Rein Lang, edasi mõni teinegi ning ja pidevalt Jürgen Ligi - nende arvates on kõik Riigikogu küsijad, eriti opositsioonist, lihtsalt rumalad. Küsimused on rumalad, küsijad on rumalad, kõik neile ebamugavad teemapüstitused on rumalad jne.

Viimatise pika eelarvearutelu käigus öötundide varjus jäi oma kohatu sõimuga ajakirjandulsele vahele ka soliidseks peetav Ene Ergma, kes sõimas parlamendikolleege lihtsalt ididootideks. Sedapuhku küll Igor Gräzinit ja Taavi Rõivast. Peale selle, et sõna "idioot" on tavakeeles lolli ja rumala sünonüüm, on see tegelikult meditsiiniline diagnoos. Spiikripoua arstiteadusliku kompetentsi kohta ei tea me aga midagi ...

24.novembri Infotunnis jätaks sama madallendu jällegi Jürgen Ligi. Ministri kohatu kõnepruuk küsijate ja küsimuste suunas lendus nagu piisknakkus ...

Kuigi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses on ette nähtud istungi juhataja võimalus kutsuda Riigikogus esineja korrale tema kohatu käitumise tõttu, pole Ene Ergma justkui midagi ebasovbivat märganud. Muudkui itsitab ise rahulolevalt puldis ...

Tema meelest on vist täiesti normaalne, kui aruandekohuslasest minister selle asemel, et küsimustele sisukaid ja ammendavaid
vastuseid anda, hoopis parlamenti sõimab.

Te õige mõelge seal valitsuserakondades selle peale, et kui Eesti inimeste esindus parlamendis on nii rumal, et neile ei peagi aru andma, ega lugupidavat suhtumist üles näitama, siis on ehk aeg valida ministrihärradel endil hoopis mõni teine riik ja rahvas valitsemiseks, kes neid - tarkpäid - rohkem väärivad?!

Sedapuhku palusin ma vähemalt Ene Ergmal ministrid kohatu käitumise tõttu korrale kutsuda. Mida ta selle peale aga tegi - mühatas ja itsitas rahulolevalt edasi ...

Evelyn Sepp: Aita sinagi - vägivald ei ole lahendus!

2010-11-23T12:55:00.004+02:00

Igal aastal - 25.novembril tähistatakse rahvusvahelist Valge Lindi päeva. Täpsemalt tähendab see naistevastase vägivalla vastu võitlmise päeva.

Eestis on aga selle teemaga kuidagi kummalised lood. Meil nimelt on küll mõningat sorti vägivalda, aga naistevastast - seda Eestis küll ei ole...

Ei saa ju naisi kaitsta ja nendest rääkida, sest siis oleks see ju meeste diskrimineerimine ...

Umbes nii seda ongi põhjendatud ehk seda, miks Eesti riik selle väga tõsise ja kompliteeritud ja ka äärmiselt kompleksse probleemiga ei tegele.

Kogu maailmas on teemat teadvustatud aga just ja peamiselt läbi naistevastase vägivalla, mis leiab reeglina aset kodus - kõige turvalisemaks peetavas keskkonnas, on seotud teatud kultuuriliste tõekspidamistega ja jõuab harva avalikkuse ette. Vägaivald ise on pikaajaline, julm, lootusetu ja selle ohvrid psühholoogiliselt abitud ja ette häbistatud.

Muidugi on sellisel nähtusel rohkem kui üks põhjus ja selgitus. Muidugi puudutab vägivald ka mehi, reeglina küll tänaval, kuid harvem ka kodus, kuid see ei asenda kuidagi ega vähenda vajadust tegeleda spetsiifiliselt naistega - emadega, reeglina kõrgema haridusega, reeglina ca kolmandiku vähem teeniva , reeglina lastega kodus olles sotsiaalset positsiooni kaotava, kauem elava, rahaliselt ühiskonnas vähemväärtustatud soogrupiga, kus ka sellesama vägivalla põhjused kombineerriuvad just paljudest eelloetletud kriteeriumidest või tunnustest sõltuvalt

Seega luban endale tuua ühe provotseeriva paralleeli.

Nimelt ei räägi me arusaadavatel põhjusel tavaliselt üleüdisest puudega inimeste aitamisest või nende progbleemide lahendamisest. Me räägime ikkagi spetsiifiliselt - liikumispuudega, kuulmis- või nägemispuudega jne inimeste probleemidest, sest harva on neil nn ühine probleem - va ehk ja peamiselt sotsiaalmajanduslik toimetulematus.

Inimesed aga kes ei saa liikuda, vajab spetsiifilisi abivahendeid, vajab näiteks ratastooliga liikumist võimaldavat keskkonda. Inimene, kes ei kuule vajab näiteks viipekeeles abi või kuulmisaparaati, nägemispuuega inimesed aga kompimistundlikke infoallikaid jne. Seega iga sellise grupi probleemile on lahendus spetsiifiline ja avaliku võimu strateegia on samuti spetsiifuiline.

Nüüd tagasi naiste juurde.

Arengumaade kontekstis on inimõiguslastel üks selline praktiline ütlemine, et kui sa tahad neis ühiskondades püsivaid muutusi
esile kutsuda, pead sa tegelema sealsete naistega. Neid koolitama, harima, ravima jne. See tulenebki sageli äärmiselt komplitseeritud ühiskondlikust või ka sotsiaalsest staatusest.

Me ju küll mööname, et Eesti meeste riskikäitumine on kõrge, nende varajane suremus on suurem, stress kõrgem ja tervis rohkem kurnatud jne., Aga harva julgetakse välaj öelda see, etnende probleemide lahendus sõltub paljus just naist esotsiaalse staatuse parandamisest ja sells mõttes mõlea soogrupi paremast sidususest.

Naised lihtsalt on see osa ühiskonnast, kelle probleemide lahendustel on kõige mõjusam seos ümbritsevaga ja ümbritsevate sosiaalsete gruppide olukorraga. Ei saa aidata lapsi, kui ei aita nende emasid. Ei saa kaitsta lapsi, kui ei tegeleta nende emadega kaitsmisega ....

Ja Eestisse tagasi vaadates - kui me tõesti tahame vähendada vägivallaprobleemi kogu ühiskonnas, siis tuleb paratamatult
keskenduda ka naistele ja naistevastasele vägivallale - selle põhjustele
ja lahendustele. Ja mis peamine - nimetada asju ka õige nimedega.

Küll aga on Eestis üks üleüldine vägivalla vastu võitlemise arengukava, mis otse öeldes, ei võitle suurt mitte millegi vastu. Linnuke sai aga kirja ja jälle on mida Euroopale raporteerida.

Lisaks olgu seegi, et ega vägivallajuhtumite puhul ei koguta ju ka ametlikku statistikat enam selle kohta, kas see on seotud nn koduvägivalla või põhjustatud mingi muul vägivaldsel viisil.

Pole inimest, pole probeemi - pole statistikat, pole samuti probleemi ...

Eesti kriminaalseadustes puudub ka ka eraldi paragrahv, mille alusel kohtud saaksid mõista õiglast ja kohast õigust. Rääkimata eriseadusest, mis väga paljudes maailma riikides on efektiivselt kasutusel.

Lõpetuseks seegi, et see "üleüldise õnne" poolt võitlemise arengukava on järgmisel aastal pea täielikult rahastamata. Vot sulle siis Valitsust, kellele vägivald korda läheb.

Tolereerivad seda nii mis mühiseb. Siiani puudub igasugune riiklik koordineeritud ja finantsidega kaetud tegevus selle ohvitega tegelemiseks. Siiani puudub pea igasugune riiklik tegevus sellise nähtuse ennetamiseks jne. Pea kõik, mis selles valdkonnas üldse toimub, tugineb MTÜ-de ja projektimajandusele.

See aga on masendav - ebakindel, ebajärjepidev ning ohvite olukorda naeruvääristav..

Nii kutsun ka mina ülesse toetama algatust Tallina
Kriisikodu toetuseks , mille kohta leiad läheat infot siit:

Rahalise annetuse tegemiseks võid ka kohe saata SMS-i nr 15151 (26 kr) märksõnaga «Naisteabi», et üheskoos toetada Tallinnas asuvat naiste kriisikodu.

Loodan ka ,et enamus toetusrahast läheb tõesti abivajajatele, mitte aga operaatorfirma vahendusteenusele.

Rohkem infot selle algatuse kohta leiad siit:

http://naine.postimees.ee/?id=345841

Neljapäeval toimub Tallinnas ka üls päevakohane konverents, mis väärib samuti tähelepanu:

Konverents „Kelle probleem on naistevastane vägivald?“

Aeg: 25.11.2010
Koht: Mustpeade Maja, Pikk tn 26
Korraldajad: Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Tallinna Naiste Kriisikodu

Kava:

09.30-10.00 Tervituskohv, osavõtjate registreerimine
10.00-10.05 Avasõnad- Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, Inga Mikiver, Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja
10.05-10.45 Rootsi riigi kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Lars Bäck, Rootsi võrdõiguslikkuse ministri endine nõunik
10.45-11.25 Hispaania kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Javier Truchero Cuevas Hispaania justiitsministeeriumist, Euroopa Nõukogu CAHVIO komitee liige
11.25-12.05 Euroopa Nõukogu sammud võitluses naistevastase vägivallaga –
Mailis Reps, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delgatsiooni liige
12.05-12.30 Kohvipaus
12.30- 12.40 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhinna üleandmine
12.40- 14.00 Eesti riigi tegevus võitluses naistevastase vägivallaga – ümarlauadiskussioonis osalevad
Tuuli Ploom, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik
Evelyn Sepp, Riigikogu liige, Eestimaa Keskerakond
Liisa-Ly Pakosta, Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit
Sven Mikser, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Toomas Trapido, Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
Moderaator Marianne Mikko, endine Euroopa Parlamendi saadik

Töökeelteks on eesti ja inglise, sünkroontõlge.

Eelregistreerimine: 2010konverents@gmail.com

Ja veel enne seda pääsen kolmapäeval Riigikogu Infotunnis s küllalt suure tõenäosusega pärima peaministrilt, et miks on tema juhitud Valitsus taas ellu kutsunud arengukava, mis midagi ei arenda
ja jätnud ka selle tegevused rahastamata, mis sinna peale suuri riide ja
vaidlusi üleüldse jõudsid ...

Evelyn Sepp: üks suur "ahastav" - MIKS?

2010-11-18T09:33:00.003+02:00

Teate, head inimesed, ei ole vaja "imestada" ja "ahastada", et ohh ja ahh, et mida nad seal Riigikogus nüüd teevad. Venitavad, raiskavad raha jne. Asi on väga lihtne:

Tekkinud on selline olukord, mis tõele küll au andes, pole ainulaadne, kuid kus opositsioonil ei ole muid võimalusi tähelepanu juhtida ei eelarve puudujääkidele, vigadele, panna oma seisukohti kuulama ja
nende sisus ka kompromisse otsima.

Olgu veel öeldud, et Riigikogu saalis toimuv vastasseis ei ole vastasseis paari erakonna vahel, vaid sisuliselt toimub tuima panek pea poole Eesti elanikkonna suhtes.

Laar, Ergma, Pentus ja paljud teised muudkui imestavad, et miks see opositsioon muudkui vaheaegu võtab? No vabandust väga, selleks, et te ise lõpuks jalad kõhu alt välja ajaksite ja asuksite oma tööd tegema - milleks on kompromisside otsimine ja läbirääkimine selleks, et
erinevate huvigruppide vajadused saaksid parimal viisil tasakaalustatud.

Mida kaugem te seda teadmist eirate, seda valulisem on see istumine. Ja ärgu tulgu nüüd keegi rääkima ka sellest, kuidas kõik opositsiooni parandusettepanekud läbi arutati.

127 paranduse "läbi arutamiseks" kulutas Rahanduskomisjon vaid umbes 1 tunni ja 25 minutit. Selle komisjoni esimees aga kaebles öösel Riigikogu saalis korduvalt, et ohhh, mida küll teha kui üks või teine parandus saalis leiaks toetust, siis olla katteallikas ebaseaduslik.

Pean ütlema, et tema enda tegemata töö. Kui nii olnuks, tulnuks tal endal komisjon põhjalikult kodutöö ära teha ja parandused läbi arutada nii sisu kui katteallika pooled ja kui parandus muidu leidnuks toetust, pidanuks Rahanduskomisjon omalt poolt ise nn korrektse katteallikaga paranduse omal nimel vormistama ja esitama. Niisugune ongi Riigikogus paranduste menetlemise rutiin.

Seega - tegemist on opositsiooni käsutuses oleva radikaalse protestivormiga selleks, et sundida koaltisiooni asuma läbirääkimistesse kompromisside leidmiseks. Kompromissid aga saavad sündida mitte nurgas pürnitamise, vaid läbi rääkimise käigus.

Jõudu tööle! Päev on ilus ja lumine ja kuskil paistab kindlasti ka päike, nii et ärgage nüüd enne sügavasse talveunne jäämist ülesse ja hakake tegema seda, mida Riigikogu peab tegema. Läbi rääkima ja parimad ning tasakaalukamaid lahendusi otsima!

Evelyn Sepp:Spordikongress - tehtud!

2010-11-17T16:12:00.003+02:00

Väike humoorikas järelkaja sellest, kuidas hindab EV (spordi) kultuuriminister Laine Jänes Eesti VII Spordikongressil toimunut. Muidugi on tore, et osa sportlastest saavad stipendiumite asemel palgale ja ehk ka mõni treener, kuid see tulnuks ka ilma kongressita. Väljavõte pärineb 17.novembri Riigikogu Infotunni stenogrammist:

Evelyn Sepp:

Aitäh! austatud minister! Möödunud nädalal õnnestus meil mõlemal viibida ühel üsna kummalisel üritusel, nimelt spordikongressil, mis on langenud spordirahva hämmingu ja Eesti ajakirjanduse kriitika alla. Ja seda tõenäoliselt põhjusel, et EOK-i juhtimisel osutus see äärmiselt hambutuks, küll aga poliitiliselt mugavaks ürituseks, mis teatavasti midagi ei otsustanud ega ka sisuliselt arutanud. Ma pigem küsiksin teie käest hinnangut, et kuna te ise olete pikka aega viidanud sellele, et teie ministeeriumina ei saa spordivaldkonnas võtta ette mingeid samme enne, kui spordikongress on andnud uued juhtnöörid, mida ta nüüd ei andnud, et kuidas teie hindate seda kongressi, selle tulemuslikkust ja võib-olla jagate oma muljeid ka? Tegemist on siiski väga paljusid inimesi puudutava olulise sündmusega! Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Hindan seda siiski väga oluliseks kongressiks ja oluliseks kohaks, kus inimesed, kes spordivaldkonnaga tegelevad, said kokku, et arutada oma ideid ja neid välja käia. Ma ei ole nõus väitega, et seal mitte midagi ei otsustatud ja et seal mitte midagi ei tehtud. See oli niisuguse uue vormiga kongress, kus töö tehti põhiliselt ära töögruppides mitme kuu jooksul enne kongressi. Need töögrupid esitasid kongressile oma töögruppide tulemused ja seetõttu kindlasti ei ole põhjust alandada neid inimesi, kes on südamega olnud asja juures ja pidanud erinevaid ajurünnakuid ja arutlusi, kuidas edasi. Päris kindlalt kõlas spordikongressil mitu olulist eesmärgitähist, kuidas edasi ja kuhu liikuda. Kindlasti on oluline märksõna tugevad klubid ja kindlasti on oluline märksõna treenerite töö tasustamine ja stipendiumide asendamine seadusliku palgaga. Nii et kui te hindate, et need küsimused on nullilähedased või tähtsusetud, siis selle üle olen ma küll tõsiselt kurb.

Evelyn Sepp:

Aitäh, proua minister! Erinevalt teist istusin mina sellel üritusel lõpuni ja ei saagi seda teile ette heita, et te seal ei olnud lõpuni. Ja erinevalt teist olin ka mina ühes töörühmas. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Mu küsimus puudutab nüüd pigem seda, et teie nägite seal otsuseid, mida ükski teine inimene sellel spordikongressil osalejatest ei näinud. Nimelt ei võtnud spordikongress mitte ühtegi otsust ega avaldust vastu. Millest teie nüüd alustate nende jutudokumentide alusel nii-öelda? Milliseid samme te hakkate ministeeriumis seadma, et realiseerida neid eri inimeste eri ideid, mis arutelude käigus spordikongressil kõlasid ja millest mõned olid ka väga vastuolulised? Milline on teie visioon ja kuidas te hakkate realiseerima neid samme, mida seal arutati? Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Austatud Evelyn Sepp! Kuidas te täpselt teate, et mitte keegi teine peale minu ei näinud seal olulisi ettepanekuid ja ideid? Ma lihtsalt oskaksin vastata teie pikale küsimusele lausega, et eks ilu on vaataja silmades! Aitäh!

Evelyn Sepp:

Austatud minister! Kui teie teate, et spordikongress võttis vastu mõne otsuse, nagu kongress võtab otsuseid vastu, tõenäoliselt hääletab häälteenamusega, siis oleks hea, kui te seda jagaksite ka meiega. Spordikongressil osalenud inimesena mina ei tea, et spordikongress oleks võtnud vastu ühtegi otsust. Aitäh!

Laine Jänes:

Mis see küsimus täpselt oli?

RK Aseesimees Jüri Ratas:

Mina juhatajana ei saa öelda, missugune on küsimus. Eks siin tuleb aru saada ja kui vastust ei ole, siis läheme edasi. Näete peaminister ütles teile!

Laine Jänes:

Lihtsalt protokolli huvides: mina sellest jutust küsimust välja ei lugenud, et see oli pigem üks hinnangu andmine ja kommentaar. Kui soovitakse esitada küsimust, siis ma vastan, aga sellele on keeruline vastata. Aitäh!

Evelyn Sepp: lastekaitsjad ajavad mind segadusse!

2010-11-09T09:04:00.006+02:00

Täna hakkab Riigikogu Põhiseaduskomisjon arutama Lastekaitse Liidu ettepanekut algatada õiguskantsleri seaduse muutmine ja täiendada õiguskantsleri pädevust ka laste õiguste üle järelvalve teostamisega.

Laste õigustega Eestis on lood üsna täbarad ja selles pole kahtlustki, et Eesti vajab laste õiguste ombudsmani. Aga just nimelt laste õiguste ombudsmani, mitte kedagi, kelle kaela on elektrihinna tõusu, prügimajanduse, erakondade rahastamise ja muu seesuguse kõrval lükatud ka laste õigustega tegelemine.

Teate ju küll kuidas Eestis asjad tegelikult käivad. Ja kui ei tea siis vaadakem kasvõi Sotsiaalministeeriumi näitel. Loodi nn uus perede osakond, võeti teistest üliolulistest valdkondadest spetsialistid ja raha ära ja jagati lihtsalt ümber. Tulemuseks on linnuke paberil ja mitu sisuilselt väikese töövõimega osakonda. Kuhugi aga sai ilmselt raporteerida kuidas Eesti on tõhustanud tööd ühes ja teises valdkonnas. Häbiväärne, aga üsna tavaline käitumine. Eriti viimastel aastatel. Ja eks samal põhjusel "Riigimehedki" sellist nähtus pilkab. Kuigi pilkamisest on vähe, see ajab tegelikult lausa nutma.

Aga nüüd selle laste õiguste ombudsmani juurde tagasi. Hämmingus olen ma pigem lastekaitsjate sinisilmsuse ja naiivusse üle. See, millega nad välja peaks tulema, on vähem ega rohkem kui laste õiguste ombudsman eraldi insitutsioonina, keda olgu, õiguskantsleri kantselei võiks ehk osati teenindada.

Siis oleks tegemist ka väga selge persooniga, kes on kõneisik, kes räägib, kes edendab, mis on muide väga oluline kohustus ja mitte teisejärguline. Praegu plaanitava asjade korralduse juures jääks selle kohustuse lisamine taas linnukeseks paberil.

Seega - alustades nõrgast positsioonist ei saa väga tugevas ilmselt ka lõpetada. Ja sellest on väga kahju. Ja mõelgem ka korra Eesti riigi eelarvekoostamise praktika peale. Lastega tegelemise tarbeks ei moodustu isegi eraldi eelarverida ja tegevuste loetelu,
sest see kaob sinna õiguskantsleri üldise rea alla lihtsalt ära
...

Igatahes mina isiklikult toetan ja olen ka varem väga selgelt väljendatud toetust laste õiguste ombudsmani institusiooni loomisele ja ma ei näe, et õiguskantlser selleks piisav või rahuldav lahendus oleks.

Loodan sisimas vähemalt, et see küsimus on veel arutamiseks ja otsustamiseks avatud ja et Eesti riik, kellel pidi ju päris hästi jälle minema, leiab sellest headusest raasukesi ka päris asjade ärategemiseks.

Lapsed vajavad tõelist laste õiguste ombudsmani - selget kõneisikut, kel oleks aega ja tahtmist lisaks järelvalvele, tegeleda ka selgitustöö, ennetustöö ja kogu valkonna arenguga. Seega alustagem sellest, mida
on vaja, mitte sellest, mis on mugav!

Evelyn Sepp: valime presidendi rahvale mitte Riigikogule!

2010-11-02T10:26:00.003+02:00

Alljärgnev on kõne Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 3.lugemiseks Riigikogus, 27.oktoobril 2010.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!

Tänase lõpphääletusega jätkame me demokraatia vähikäiguteel uute kõrguste võtmist ja selja taha jääb järjekordne häbiväärne verstapost.

See ei ole mitte lihtsalt kahetsusväärne, vaid peaks meid panema mõtlema muutunud eeskujude üle üldisemalt ning eriti selliste uute eeskujude tekkimise põhjuste üle. Pean silmas poliitilist kultuuri.

Reegliks hakkab saama valimisseadustega trikitamine loetud kuud enne valimisi. Reegliks hakkab saama ka poliitilise võimu kuritarvitamine, et vähendada peamiselt ühe suure omavalitsuse, Eesti Vabariigi pealinna Tallinna, kodanike võimalusi olla kaasatud ja kaasa rääkida poliitiliste valikute mõjutamisel Eesti Vabariigis tervikuna.

Tallinlaste suurim karistus ei ole mitte nende tänane võimuliit, vaid selle võimuliidu antipoodid Riigikogus, kelle jaoks põhiseaduslikud väärtused näivad olevat üks peenraha kõik.

Mis siis on õigupoolest täna lõpphääletusele mineva seaduseelnõu suurim viga? Iseenesest mitte see, et püütakse seadustada korda, mida oleks võinud teha ka viimase 15 aasta jooksul, oleks võinud ja saanud teha ka möödunud pisut rohkem kui nelja aasta jooksul, mis lahutab meid viimastest presidendivalimistest. Kuid selle suurim viga on tema ajastatus ja konjunktuursus ning tõeliselt meelehärmi tekitav argumentatsioon selle teostamiseks. See on lihtsalt silmakirjalik.

Väärtus, mis on sõnades tõstetud kilbile, on proportsionaalsus ehk valijate tahte parem esindatus oma esindajate kaudu.

Olgu, väärtus ise on igati lugupidamist vääriv ja see on ka üks põhiseaduse olulisemaid väärtusi muu hulgas. Kuid selle sisu paraku ju ei piirdu mitte ainult volikogus proportsionaalse esindatusega, vaid peaks sel juhul, kui see väärtus on väärtus ka tegelikkuses, olema tagatud volikogudevahelise proportsionaalsusega selles mõttes, et inimesed, olenemata sellest, kas nad elavad väikestes või suurtes omavalitsustes, saaksid suhteliselt võrdselt kaasa rääkida selles protsessis.

Ehk siis oleks Piirissaarel või Tartu linnas elava kodaniku hääl palju enam võrdne, kui see on täna.

Küll aga paistab, et seaduseelnõu algatajad on hääled juba kokku lugenud ja see mõte neile ei sobi. Me kuuleme seisukohti, et ei, ei, Riigikogu 101 liikme osakaal ei tohi olla mitte mingil juhul väiksem kui 1/3. Ma usun, et siin saalis on päris mitu inimest peale minu, kes teavad, et see ei ole olnud mitte kunagi väärtus omaette, ka põhiseaduse või Vabariigi Presidendi valimise seaduse väljatöötajate jaoks. See on lihtsalt nii juhtunud.

Siis me kuuleme muu hulgas selliseid seisukohti valitsusliitu kuuluvatelt poliitikutelt, et me ei peagi seda proportsionaalsust tagama nende omavalitsustes elavate kodanike vahel, sellepärast et ega me ei vali ju presidenti rahvale, me valime presidenti Riigikogule. See on siis ka üks põhjendus, millega on siin tagasi lükatud võimalus, et selles valimisotsuses saaksid mõjukamalt kaasa rääkida kõik Eesti Vabariigi kodanikud.

Kuid vabandage väga, aga selline suhtumine ja selline silmakirjalikkus väärtustega manipuleerimisel on Jama suure tähega.

Täna kehtiva korra alusel arvutatuna, on valijameeste kogu esindajate mandaadis pea kümnekordne häälte kaalu erinevus valijamahed lähetanud kodanike vahel. Selles on probleem. Ja kui proportsionaalsus tõsteti kilbile ja tõepoolest leiti, et see on põhiline argument, miks peaks seda seaduseelnõu muutma ja muutma just nüüd, loetud kuud enne valimisi, siis oleks tulnud mõelda ka teise osa peale. Selles on probleem.

Muide, meie poolt sai ka tehtud parandusettepanekud, mis oleks seda suhet muutnud ja muutnud päris jõudsalt, kuid erinevalt eelnõust me oleks jõustanud selle muudatuse korrektselt ehk siis järgmistest valimistest. Selget vahet oleks tehtud omavalitsuste vahel alates sellest, kus elab vähemalt 5000 hääleõiguslikku kodanikku.

Ja mis oleks olnud selle tagajärg või tulemus? Tagajärg või tulemus oleks olnud see, et Riigikogu osakaal selles kogus oleks vähenenud umbes veerandile tänase kolmandiku asemel. Tagajärg oleks olnud ka see, et proportsionaalsus oleks oluliselt paranenud, ning tehniline pisiasi, et valijameeste kogu liikmete arv oleks suurenenud umbes 50 inimese võrra.

Sisuliselt on valijameeste kogu näol tegemist õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistst, mida toetab läbi aegade
oma 80% Eesti valijaskonnast.

Mõistame aga, et olukorras, nagu siin eespool viidatud, kus presidenti ei valita mitte rahvale, vaid Riigikogule, kus kohalike omavalitsuste valimiste poliitiline realiteet on jõudnud kohale, kus hääled järgmisteks valimisteks on üle loetud, on ehk tõesti selliste ettepanekute tagasilükkamiseks parteilisi argumente või eneseõigustust rohkem kui küll.

Kuid mis on veel väga kurb? Väga kurb on see, et sellise puuduliku lahenduse puhul näidatakse tegelikult üles lugupidamatust ka selle võimaliku järgmise presidendi suhtes.

Ma arvan, et see ei ole hea tendents üleüldse. Vabariigi President ei ole valitud Riigikogu jaoks, ta on hoopis ise Riigikogu üle teatud mõttes järelevalvet teostav, ta on tõesti rahvaesindust tasakaalustav institutsioon ja selles mõttes otsedemokraatia elementide sissetoomine senisest märksa olulisemal määral oleks olnud äärmiselt oluline.

Lõpetuseks. Ajastatus, konjuktuursus, soovimatus kaasata Eesti Vabariigi kodanikke presidendi valimisotsuse mõjutamisse ongi need põhjused, miks Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Evelyn Sepp: kui Eesti jookseb tühjaks ...

2010-10-29T13:00:00.002+02:00

Illustratsioon pärineb 29.oktoobri 10' Õhtulehest ja autoriks on Andres Varustin.

29.oktoobril ilmus Õhtulehes minu järgmine mõtisklus töörände teemadel ning selle võimalikest mõjudest.

Mõni aeg tagasi lahvatas riigikogu saalis äge tüli rahvastikuteadlaste hinnangu üle, et Eestist on rännus hinnanguliselt 130 000 inimest. Peaministri arvates ei peaks see number aga tekitama mingeid küsimusi, need olevat lausa rumalad ning tuleks enda teada jätta, käratas ta riigikogu kõrgest kõnetoolist ning ammugi mitte ei peaks olema põhjust muretsemiseks. Nõnda palju kaasmaalasi olevat laias ilmas juba vähemalt sajandi. ...

Loe kogu lugu lähemalt: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=400402

Evelyn Sepp: tülist Toompeal

2010-10-21T11:44:00.003+02:00

Viimastel päevadel on end infomüürist läbi murdnud teema, palju elab-töötab Eesti inimestest tegelikult väljaspool Eestit. Ning miks?

Hinnang, et Eestist väljaspool elab umbes 12 % eestlastest pärineb mitmest uuringust – nii Eesti Inimarengu Aruandest kui ka Inimvara Raportist. Esmaspäeval Riigikogus arupärimistele vastates veenis peaminister Andrus Ansip meid oma arrogantsel moel selles, et arv on olnud püsiv juba pea sajandi või enamgi ja et suurem osa neist on Eestist lahkunud juba ehk tsaariajal või siis 2.ilmasõja eest. No ma ei tea.

Ehk on elu tõesti võõrsil kergem olnud, kuid
arvestades nende inimeste sünniaastaid, siis vaevalt. Eestis elab üle
100-aastaseid inimesi vist alla 10 ja vanim neist on Karl Pluutus, oma
110-ringis eluaastaga. Anomaalne, ehkki aukartustäratav.

Nii on selge, et need ei saa enam kajastada tsaariajal siit lahkunuid, ega isegi ka sõja eest läinuid, sest need inimesed ei ole mitte ainult lahkunud Eestist, vaid tõenäoliselt on nad lahkunud suures osas juba ka siit ilmast.

Seega - kui võtta aluseks rahvastikuteadlaste hinnang, mis väidab, et suurusjärk pole muutunud, siis selle grupi struktuur on ilmselgelt muutunud. Seda nii olukorra tõttu tööjõuturu kui Eesti enda avanemise tõttu üldise globaliseerumise tõmbetuultele.

On tõsi ja korduvalt üle kinnitatud, et Eesti ei kogu, ei
kavatse koguda ega uurida empiiriliselt seda, palju ja miks inimesed Eestist, ütleme viimase 3, 5 või 10 aasta jooksul lahkunud on.
Tegelikult ei uurita röörännet kui sellist üleüldse väga põhjalikult.

On see siis liiga ressursimahukas või puudub huvi teha sellest järeldusi ja poliitikaid ümber kujundada, ei tea. Seetõttu aga ei ole tõsikindlatest faktidest kellelgi võimalik rääkida. Ja absoluutselt puuduliku statistika pealt põhjapanevaid järeldusi teha pole samuti asjakohane.

Kui Eesti varimajanduse osakaalu hinnatakse tänaseks
juba enam kui 30%-le, siis mis rääkida veel siuh ja siauh üe piiri käivatest inimestest …

Küll aga võib empiiriliselt hinnata seda, et Eesti külad on inimestest tühjaks jäänud, et Eesti väikelinnad kaotavad elanike ja ega suuremad linnad, sh Tallinngi saa kiidelda tohutu rahvastiku juurdekasvuga. Seega on küsimus aktuaalne – kuhu nad on kadunud?

Seejärel vaatame viimaste aastate trende, millel on olnud ka kandvam meediakajastus – ehitajad, bussijuhid ja põllutöölised Soomes, hulk inimesi Venemaal. Norra, Taani, kes meelitavad siit nii arste kui laiemalt meditsiinipersonali, Hispaania, Tai, USA, Austraalia, Kanada, rääkimata Iiri- või Inglismaast.

Ainuüksi Soome hindab, et nende ehitussektoris töötab ca 30-40 tuhat Eestist pärit töölist. Rahvastikuregistri andmeil elas 2009.a. lõpus Soomes alaliselt enam kui 35 000 Eesti kodaniku. Viimase 3-4 aasta jooksul on Soome kodakondsuse võtnud ca 10 000 Eesti inimest. Pole vist mõtet kahelda, et Soome statistika ja rahvastikuhinnangud on oluliselt põhjalikumad kui Eesti omad, sest neil on olnud huvi inimeste liikumise vastu rohkem. Samuti võib suhteliselt adekvaatseks hinnata ka seda, et migratsioon Soome moodustab Eestist lahkunute arvust ca kolmandiku.

Nii et vaatame edasi - Iirimaal-Inglismaal töötavate inimeste arvu hinnatakse samuti kümnetes tuhandetes.

Kas need on ajutiselt või alaliselt Eestist lahkunud inimesed, me tegelikult ei tea. Küll aga näevad Eesti külad hulgaliselt sellise rände tõttu lagunenud peresid või vanemate kasvavaid lapsi. Tänaseks pole vist pea ühtegi Eesti peret, kelle enda liikmed, sõbrad, tuttavad või naabrid poleks nn töörändurid.

Seega kokkuvõtteks – enamus 130 000 on ütleme et minimaalselt 70 tuhat Eesti inimest, kelle puhul on meil põhjust muret tunda selle üle küll, et nende lahkumine ei pruugi olla ajutine. Need on reeglina nooremad ja tööeas inimesed. Ja isegi kui see on ajutine, ütleme kuude kaupa perest eemal viibimine, siis paratamatult jätab see jäljed muul viisil, lõhub peresidemeid, muudab käitumist ja inimeste väärtussüsteemi.

Teisipäevases eestikeelses Postimehes ilmus ka üks huvitav küsitlus. Nimelt, et mis paneb välismaale lahkunud Eestisse naasma?
44,5% vastas, et eestikeelne keskkond, sõbrad, 31,4% et kõrge palk, kiirem karjäärivõimalus, 11%, et mitte miski, 8,8% Eesti muutumine sallivamaks ja avatumaks ja vaid 4,5%,et isamaa armastus.

Sellistele kahtlustele lisab tuge ka see, et olgugi et Eesti ametlik või mitteametlik tööpuudus kõigub seal 70 000 -100 000 vahel, pole tööandjate sõnul neid inimesi vajadusel ja töö olemasolul samuti kuskilt võtta. Neid justkui pole. Ka sotsiaalmaksumaksjaid ei ole oluliselt juurde tulnud, ehkki registreeritud tööpuudus näib vähenevat. Ehk seletab ka eelnev ühe kaaluka põhjusena seda, miks neid pole. Tõsi, siinsed tööandjad on suht ahned ja ise piiratud sageli kasinateks pakkumisteks palga jms. näol. Aga ikkagi.

Seega on 130 000 tõele oluliselt lähemal ja kirjeldab tunnetatavat tegelikkust ilmselt märksa adekvaatsemalt kui 13 000, millest rääkis Ansip.

Ülbuse ja lolluse monopoli omandamise nimel ma Ansipi-suguste valimistel ega valimiste vahelisel ajal igatahes võistlema ei hakka. See on küll kindel!

Ja üks asi veel - saan aru, et andekate inimeste otsimine välismaalt on viimasel ajal populaarne, selleks on uhke-uhke programm kokku pandud ja Vabariigi President seda patroneerima saadud, kuid Eesti keele ja kultuuri kadumisest päästab meid pigem see, kui me leiame sealt üles ja meelitame Eesti tööturule tagasi need kümned ja sajad tuhanded „vähem-andekad“ kaasmaalased.

Ma ei ole kaugeltki vastu sellele, et andekate ja läbi löönud inimestega peab ka tegelema, et nende panus paremini Eesti jaoks ära kasutada, kuid pigem on asi proportsioonis. „Rämpsinimeste“ lahkumisele parastavad ministrid siiani ju kaasa, et tore on et läksid ja mujal töötavad, selles on probleem!

Anded jõuavad ise, ka meie abita sinna kuhu nende saatus neid sihib ja kes neid rohkem väärib. Aga siia nende „vähemandekate“ asemele tulevad lihtsalt inimesed kolmandatest riikidest. Ja kui me neid siia ei luba, siis … lähevad needki elujõulised, kellel pole siin lihtsalt võimalik enam peret luua.

Sellest rahvastikulõksust ma muide esmaspäeval peaministriga rääkida üritasingi, aga tema jaoks oli see liiga loll teema. Kas peame tõesti veel jätkama temale jõukohaste aruteludega!?

Evelyn Sepp: kandideeri töövarjuks!

2010-10-19T15:43:00.003+02:00

Hea sõber,

18.novembril toimub Eestis järjekordne töövarju päev.
Kui sul on soovi sel päeval mind varjutada, siis anna endast teada.

Kandideerimissoov saada palun aadressil:

sepp.evelyn@gmail.com

Kirja pane palun oma lühike CV, kontaktid ning motivatsioonikirjeldus, samuti ootused selle päeva suhtes.

Sooviavaldusi ootan hiljemalt 10.novembriks.

Kohtumiseni siis juba 18.novembril!:)

Teie,
Evelyn

Natuke asjast enesest: http://www.ja.ee/3230-toovarjupaev-2010/

Evelyn Sepp: Lukas, Sinust sõltub ka midagi!

2010-09-15T13:36:00.002+03:00

Kolmapäevases Riigikogu infotunnis pärisin ajutiselt peaministri kingadesse tõusnud haridusministrilt uute õppekavade kohta.

Täpsemalt kehalise kasvatuse õppekava ja nn kohustusliku ujumise suhetest. Niinimetatud liide ei ole eelmises lauses juhuslikult.

Täpsemalt näeb asi välja nii, et uues kehalise kasvatuse ainekavas on 4 põhiainet - kergejõustik, suusatamine, võimlemine ja pallimängud. Hinnanguliselt kulub nendes püstitatud täitmiseks u 75% õppeajast. 25% võib kool ise sisustada kas põhiainet põhjalikuma läbimise või siis muude toredate ainetega nagu näiteks tantsimine, sulgpall vmt.

Ujumist põhiainete hulgas ei ole. Küll aga kõlab vähelohutavalt teadmine, et ujumisoskuse omandamiseks, süvendamiseks ja arendamiseks on kogu kooliaja jooksul ette nähtud 24 tundi.

Samas on teada, et tegelikkuses ei ole keegi seni analüüsinud seda kas ja kuidas ja millise tulemuslikkusega need tunnid ise toimuvad, palju lapsed nendes erinevatel põhjustel osalevad või siis puudutavad ja hindajaks on seni olnud tunni andja ehk õpetaja ise.

Olen rääkinud mitmete ujumistreeneritega, kes on kirjeldanud põhjalikult oma vaatenurka asjale, kuid muuhulgas ka selliseid sagedasi kursioosumeid, kus laps on selle nn kohustliku ujumise programmi läbinud, tema enda õpetaja on talle pannud hindkes 5, lapsevanem on väga rahul ja optimistlik ning toob lapse edasi juba päris ujumistrenni, kiites, et nüüd on aeg hakata last treenima kuna tal on edukalt ujumisoskus omandatud. Välja tuleb aga see, et ujumise elementaarne oskuski puudub täielikult.

Psühholoogid on korduvalt juhtinud tähelepanu inimeste eneshinnagute uperpallidele. Tavaliselt loevad inimesed endi sõnul rohkem ajalehti ja raamatuid kui nad seda tegelikult teevad. Söövad tervislikumalt kui tegelikult, spordivad rohkem kui reaalsuses, sest nad teavad, mis on õige vastus ...

Meid aga aitab õige vastuse teadmine vähe, sest tõe kriteerium on praktika, ja praktikas on põrjujaid palju.

Kogu süsteemi tõhususe hindamise jätmine sellisele enesehindamisele on seega täiesti l vastutustundetu!

Aga antud juhul on oluline see, et 24 tunniga ei õpi mingit vees ohutut hakkama saamist selgeks. 25 m läbimine turvalises basseinis aja ja stiilimääratluseta pole mingi ujumisoskuse näitaja ja see, et selline enese oskuste ülehindamisel valusad tagajärjed on, pole vist vaja üle korrata.

Kaks asja veel - Eestis on enam kui 500 üldhariduskooli, kuid ainult 39 neist on kooliujula. Ning teine ja mitte väheoluline pole fakt, et kogu seda nn kohustuslikku ujumise algõpetust rahastatakse läbi Kultuuriministeeriumi, isegi mitte läbi Haridusministeeriumi ning tehakse seda 3,6 miljoni krooni ulatuses, mis on ca kolmandik sellekski vähesekski vajaminevast rahast.

Nii pole Lukasel ka midagi õigustada ega seletada nagu ta seda infotunnis kramplikult teha püüdis. Veeohutus pole lihtsalt tema prioriteet ja hundiratta viskamise oskuse jätkuv eelistamine ei päästa jätkuvalt kedagi uppumast!

Sel aastal on oma elu aga veekogudes jätnud juba 90 inimest. Seda u 8 kuuga. See on peaaegu 3 inimest igal nädalal ... Seda on pea 2 korda rohkem kui liikluses.

Ja riiklikus ladvas räägitakse ikka veel et ujumise algõpetusega koolis on kõik korras ja hästi ja mitte midagi muuta pole vaja ja rahastamine on piisav jne.

Tulge õige mõistusele! Tõnis Lukas - ka sinust sõltub midagi. Võta end kokku! Õppekavade muutmine sõltub ju vaid sinu suvast ja käeviibutusest. Peale tahtmise või tahtmatuse,´ei takista sul miski seadustamast veeohutusalast õpet 4.-ks võ 5 põhiõppeaineks, mida sisaldab kehalise kasvatuse ainekava. Selleks on vaja lihtsalt pisut vastutustunnet üles näidata!

Ja lõpetuks kordan korra üle kevadel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud uuringu EL liikmesriikide inimeste hinnast. Eesti inimese elu maksis selle järgi 7 miljonit krooni.
Ma ei ole küüniline, aga senine riiklik tegevusetus on Eesti inimestele maksma läinud käesoleval aastal juba pea 700 miljonit krooni. Kas tõesti ei vääriks selle kahju vähendamine riigilt 4-5 lisamiljonit!? Olgu öeldud, et umbes poole miljardi krooni ulatuses väärtuslikku ja asendamatut inimvara upub Eestis igal aastal peamiselt põhjusel, et inimesed ei oska ujuda.
Isegi kui nad on selles ise süüdi, on selle vea süsteemne parandamine riiklikult võttes väga odav kuid tõhis investeering ja aitaks meeste keskmist eluiga parandada kohe hüppeliselt ja naiste rahulolu ilmselt samuti.

Miks mina nii palju sellel teemal sõna olen võtnud? Sellepärast, et oleme Eesti ujumistreeneritega seda küsimust erinevates mõtteringides korduvalt arutanud ja meie arusaam on küll üsna ühene - ujumise õppeks ettenähtud tundide arv peaks oluliselt suurenema, tegemist peab olema nii alg, põhi- kui ka keskkoolis läbitava õppega ja loomulikult selle tulemuslikkuse kriteeriumiks peab saama näitaja, mis näitab tegelikku ujumisoskust. 25 meetrit seda ei ole!
Ja mõistagi peaks õppekava täitmise tagamiseks ette nähtud kulurida jõudma haridusministeeriumi pädevusse ja väljenduma seal eraldi riigieelarve reana.

Evelyn Sepp: "sisutühjast" eelarvest

2010-09-08T15:06:00.004+02:00

Tallinna Linnavalitsuse eelarve menetlemise kiirus pole just tavapärane, kuid mitte siiski ka erakordne. Pikka aega Riigikogus olnud inimesena mäletan ma veelgi kiiremaid riigieelarve menetlusi ja Riigieelarve detailsusega, analüüsile tuginemise ja läbipaistvusega ei ole juba vähemalt 10 viimast aastat küll kiidelda võimalik.

Seega ei maksa ka Raudsel Randperel hädaldada suurt midagi. Kui teile meeldib täpsem eelarve menetluse kord ja seda mitte vaid Tallinnas ning suurem läbipaistvus, siis õpetage seda esmalt Jürgen Ligile. Meil siin Riigikogu opositsioonis ei oleks küll midagi selle vastu, kui eelarveridade sisu ja eesmärkide üle saaks ikkagi Riigikogu, sh., selle opositsioon ka kaasa rääkida.

Traditsiooniliselt ju väga ei saa, sest pole teada, mille üle ja kellega peaks üldse läbi rääkima.

Kindlasti parandaks see eeskuju märgatavalt ka kohalike omavalitsuste halduskultuuri.

Seega nimetada pealinna eelarvet sisutühjaks ja ma ei tea milleks veel, küll põhjust ei ole.

Lõppude-lõpuks kulutatakse selle pisut üle 7 miljardilisest eelarvest kaugelt enam kui 90% seaduste alusel riigi poolt antud kohustuste täitmiseks ja kulude kandmiseks ehk otse seaduse alusel.

Seega meenutab käimasolev ohkamine pigem seda, et sisulisi alternatiive sisule ei ole, sest lapiteki suurus selle edasi-tagasi
nihutamise kiirusest ju ei suurene ...

See häda näibki linna opositsiooni kõige enam vaevavat: ütled, et võtke siit, siis pead ju näitama, mille arvelt ja ega kõike ju nn meediakuludega ka kinni katta ei saa. Sellest saavad aru ka kõige suuremad opositsiooni fännid. Mingit sisulist alternatiivi tegelikkuses aga ei ole. Paremal juhul iluvigu ja palju sõnu, mida saab ka teisiti kasutada.

Mõnest miljonist koole-lasteaedu ei ehita, olemasolevaid ei remondi, teid-tänavadi ei ehita ega vanureid-puudega inimesi või töötuid-kodutuid ei kata jne.

Nende kulude katteks peaks traditsiooniliselt raha laekuma ikkagi riigi eelarvest. Aga seal polevat ju muud kui uluv tuul ... Kelle käes on aga selle rahasahtli võti teavad kõik!

Ja kui nüüd mõelda, et mida peaks seaduses muutma et eelarvemenetlus oleks aeglasem, siis algatuseks peaks selle koos
eelarve tasakaaluga ilmselt põhiseadusesse sisse kirjutama. Eks ole!

Evelyn Sepp: põhiseaduse muutmistest

2010-09-07T12:36:00.006+02:00

Pätsi-aegsest kriisist õppinuna tõdeti hiljem, et jah, majanduse me küll päästsime, demokraatiat aga mitte.

Mida me oleme sellest ajast aga ise tegelikkuses õppinud? Ka tänane poliitiline argipäev ei kipu toonasest just palju erinema.

Majandus näib küll olevat vähemalt statistiliselt juba terve või vähemalt paranemas, demokraatiaga on aga nagu on.

Kuid isegi peaminsitril on jalad juba sedavõrd õhus, et selliste "edusammude" taustal annab ta teada isegi teemad ja huvirühmad kellega ja millest ei kavatse ta isegi rääkida ja 7.septembri Äripäevas jagab ta ka teistele kätte käsulauad sellest, millest pole üldse vaja rääkida. Nii et lood on ikka juba päris kehvad.

Jah, tööandjate manifest väärib kõva kriitikat, selle ajastus ei pruugi olla poliitiliselt mugav, kuid et see ei vääri isegi arutamist, seda kindasti mitte.

Mulle meenub muide seegi, et 2007.aastal oli just Ansip see, kes enda kritiseerimise pööras lausa riigivastaseks. Ehk see, kes ei ole tema poolt, on Eesti riigi vastu.

Seega tundub mulle, et muster ei ole juhuslik. Meil on inimesed, kes ei sure ega põle ja meil on teemad, mille üle ei arutleta.

Muide, siia lisandub ka "geniaalne" plaan muuta EV põhiseadust - korraldada ümber valimised ehk poliitikute aruandlusperioodid, vähendada nende vastutsukoormust ja üldse, monopoliseerida igal viisil oma võimu. Ka selle üle puudub pea üldse igasugune arutelu.

Mis segab tulevikus kord 4 või 5 aasta sees samuti mõnel peaministril põrutada, et see või teine inimgrupp või dokument ei vääri isegi arutamist. Mõistate ju isegi - et mitte midagi!

Ka Riigikogus tiirleva ja 1.lugemise läbinud põhiseaduse muutmise eelnõus andsid IRL ja Reformierakond lihtsalt teada, et nüüd on nii, et neil on hääeld koos ja teie, rahvas, sööge heina ... Keegi arvutas isegi välja, kui palju kulub valimiste peale aega ja raha.

Augustilõpu uudiseid tõid pildile aga veel ühe põhiseaduspaketi. Vanematele olla vaja anda valimsitel lisahääli laste pealt, laste valimisiga olla vaja tuua 16-eluaastani ja kõige tipuks olla vaja veel fikseerida põhiseaduses et riigieelarve peab olama tasakaalus.

Kahtlemata on need intellektuaalselt huvitavad ideed ja väärivad kindlasti arutamist, kuid minu hinnangul mitte 6 kuud enne Riigikogu valimisi ja kiirkorras ja stiilis, kui sa oled selle või teise vastu, siis sa oled kahtlemata Eesti riigi edu ja õitsengu vastu ...

Midagi muud aga neist ettepanekutest ilmselt oodata ei ole.

Kuid veel üks huvitav tähelepanek - ka Euroopa Kohtus juba pikka aega uusi väljakutseid otsinud Rait Maruste annab sellesse enam kui päevapoliitilisse põhiseadusemuutmise debatti oma panuse. Juhtumisi teeb ta seda koos justiitsminister Rein Langiga.

Nimelt korraldab ta debati juhuslikult ka samal ajal kui ilmselt enamik riigiõiguse alal tunnustatud õigusteadlasi Eestis kogunevad Tartusse kohtunike ühingu õigusseminarile. Kuid see vast polegi peamine.

Vaadakem pigem, mis tal endal öelda on. Nimelt, et "„Põhiseadus ei või elust maha jääda ja muutuda ebaadekvaatseks, pelgalt sõnadeks paberil, kui elu käib muude reeglite alusel. ..."

Võib-olla on vaja selleks püsivamalt Eestis elada, et tajuda, et tänaseks on Eesti põhiseaduse suuirm oht mitte selle elule jalgu jäämine. Sellest on asi üsna kaugel, vaid pigem surve seda kohendada muutunud poliitiliste reaalsuste kohaseks. Lihtsustatult see ju nii kõlabki, et meil on hääled koos, me teeme ära!

Kui aga jätta kõrvale kontekst, siis pole selles väites ju iseenesest ka mitte midagi valet. Aga ...

Seega - kasvueas lapsel võib kahtlemata püksisääred lühemaks lõigata, kuid võib ka pisut oodata , mil ta need täis kasvab.

Eesti ei vaja mitte uusi väärtusi, vaid olemasolevateni kasvamist, mis kahtlemata on raskem ja vajab ka päevapoliitikas uut paradigmat, sest põhiseadusel ei ole mitte ainult sätted, vaid ka mõte ...

Lihtsalt mõelgem korra, mis on saanud näiteks põhiseaduse sätte mõttest kohalike omavalitsutse autonoomiast? Mis on saanud sotsiaalsetest põhiväärtustest, mis puudutavad lapsi või eakaid inimesi? Või mis on saanud põhiseaduse põhimõttest õigusselguse ja õiguskindluse järele jne? Või siis kohtureformist, mis oleks Eesti kohtunikkonnast teinud lihtsalt ühe poliitiliselt ustava alamkonna!?

Kokkuvõtvalt võib tõesti väita, et selle taustal ongi viimane aeg just nimelt põhiseadus muutunud poliitilise reaalsusega kooskõlla viia, ehk püksisääred lühemaks teha selmet ise pisut kasvada.

Sest survet seda "elust maha jäämise" süül muuta, tuleb igast kahuritorust.

Jah, EL liitumisel on seaduses sätteid, mille tõlgendamine on sedavõrd mitmekihiline, et tavakasutaja jaoks pole see üheselt selge. Samas jällegi on seduses ohtrailt põhimõtteid, mis on üheselt selged kõigile ülejäänuile, va. seaduse esmased kohaldajad. Ja need puudutavad justnnimelt peamiselt demokraatia põhiväärtusi.

Mõistagi pole valimisperioodide ühitamine ju "uus riigikorralduslik mudel", vaid kõigest selle korrastamine ja kui nii edasi vaadata, eks leiab ju muudelegi sigadustele erinevaid õigustusi.

Nii et seni, kuni asi püsib akadeemilise debari raames, oleks sellest seaduse rakendajaile kasu kindlasti. Kuid paraku 6 kuud enne valimisi ja kogu selle poliitilise põhiseadusemuutmise eelnõude kaskaadi valguses kipub see ajastatus küll mingeid muid huve kandma. Nii et pisukest ettevaatlikkust ei ole siin küll kurjast rakendada ...

Valimiste-eelne periood ju lihtsalt on juba selline uute sulaste ja peremeeste otsimise aeg ...

Evelyn Sepp: kunagi pole hilja vigu parandada

2010-08-30T23:35:00.004+02:00

Nii palju ujumisjuttu, kui sel aastal, pole ma vist kunagi rääkinud. No põhjust on loomulikult ka olnud.

Esiteks on käimas Eesti ujumise 100. juubeliaasta. Teiseks on Eesti ujumise ees seisvad probleemid tõsisemad kui ehk kunagi varem
Kolmandaks tabas Eestit sel suvel lausa uppumissurmade epideemia ning neljandaks ja mitte viimaseks – on Eesti ujujad olnud väga tublid.

Tulles sedakorda tagasi selle kolmanda põhjuse – uppumissurmade – juurde, sai suvel pead kokku pandud ja võetud täita üks üsna tühi koht – ujumisohutus, millest rääkimine ja eriti selle nimel tegutsemine on nagu üks irooniline rahvatarkuski ütleb, iga uppuja enese mure.

Koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S sai Tallinna linnaosavalitsuste rahalisel toetusel käima pandud kampaania ujumisohutuse ja võimaluste tutvustamiseks. Suvel oli peamiseks pisitrükiste jagamine randades, nüüd, sügise hakul, jätkub see juba internetis.
Vt. siit:
http://www.swimming.ee/opiujuma

Kui suve algupoolel arvutas Euroopa Komisjon välja inimese elu hinna Euroopa liikmesriikides ja Eestis osutus see üheks odavamaks, makstes hinnanguliselt 7 miljonit krooni, siis tänaseks on vaid paari suvekuuga mõttetult ära raisatud või ütleme, uputatud, juba enam kui 600 miljonit krooni.

Kui veel statistikast rääkida, siis sel aastal on liikluses hukkunuid pea poole vähem kui uppunuid. Palju on seegi, kuid arv on rõõmustavalt väike võrreldes möödunud aastatega. Rõõmustav on seejuures siiski asjaolu, et riiklikud investeeringud ja kampaaniad kannavad siiski vilja, millest saab teha järelduse, et kui riik ikkagi panustab erinevatesse vahenditesse, mis tõstavad inimeste teadlikkust, ja mõjutavad nende käitumisharjumusi, tõuseb ohutu liiklemise teadlikkus ja mõttetute surmajuhtumite arv väheneb.

Majandusminister Juhan Parts soovitas mõttetute liiklussurmade arvu riikliku programmiga veelgi vähendada. Irvhambad küsisid selle peale mõistagi ,et millised need senised mõttekad liiklussurmad on, aga olgu pealegi.

Riiklikku programmi koos sellega kaasneva tegevuskava ja selge rahastamisskeemiga vajab ka veeohutus.

Ujumise õppimiseks 24 koolitunni osaline riigipoolne rahastamine ei ole küll midagi sellist, mille peale uhkusest pakatavalt rinnale kõmmida ja enesekiitusest pakatada.

25 meetri läbimine basseinis kaheldava väärtusega „ujumisoskuseks“ hindamine on sama kui lugeda 24 tundi tähti õppinu kirjaoskajaks …
Lisaks sellele vaidlusele palju peaks riik panustama koolilaste ujumisoskuse arendamiseks ja kas 3,5 miljonit toetuskrooni ikka on külluslik ja arvestatava perspektiivitundega tegevus, on asjad käest ära ka basseinidega.
Proua kultuuriminister on oma tublide spordiametnike toetusel terve suve mänginud lolli, vabandust, ma tahtsin öelda ping-pongi ega ole suutnud, õigemini küll suvatsenud jagada vastutust ja teadmist sellest, palju ja mis konditsioonis on Eestis ujumiseks sobivad spordibaasid üleüldse. Olen pidanud temaga päris pikka kirjavahetust sel teemal.
Ühes oma vastuses osatas ta konkreetsele küsimusele küsimusega vastates, et kas alaliit siis ise ei tea palju ja millises korras on basseinid Eestis.
Muide, täit ülevaadet meil tõesti ei ole, sest mõni aeg tagasi kurjustas ilmselt tänase skandaali valguses tundmatuks jääda sooviv Kultuuriministeeriumi spordiametnik alaliidu töötajaga selle pärast, et ta maavalitsustelt vastavaid andmeid päris.
Liiatigi kasutavad EUL liikmesklubid, keda on 38, treenimiseks kaugelt vähem keskusi, kui isegi koolikohustuslikuks ujumiseks kasutatakse. Neid pidi olema tervelt 79! Ja kokku kaugelt üle 100 ujula ...

Aga üldiselt on olukord halb. Ujumisvõimalusi on vähe, olemasolevad on amortiseerunud ning keskeltläbi on ujulapileti hind kordades kõrgem kui naabritel Põhjamaades või ka Kesk-Euroopas. Elatusjärg aga vist ei kannata meil võrdlust. Hinnad seega ka mitte …
Eesti ujujatele tõesti ei sobi 15 või 18 meetrised 80 cm sügavused vannid, mis laste algõpetuses võivad ju parema puudusel häda ära ajada, kuid spordimeisterlikkuse tõstmiseks jääb neist väheks.

Huvitav fakt seegi, et viimase 10 aasta jooksul on läbi Kultuuriministeeriumi ujumisvõimaluste kaasajastamiseks ja kättesaadavuse parandamiseks investeeritud umbes 36 miljonit krooni. Sportlikuks ujumiseks sobivad toetusraha saanuist vaid paar-kolm. Ministeerium igatahes nende andmete õigsuse vastu ei vaielnud, küll jagus tal aga sõnu sellise olukorra õigustuseks.

Veel, et oleks teada, palusin EUL töötajal ujumisvõimaluste ülevaate kokkupanekuga jätkata ja katsuge te veel alaliidu töötajatele töökäske jagada. Selline käitumine on lihtsalt ennekuulmatu ja häbiväärne ning kõike muud kui ametnikule sobiv …

See on nüüd küll alaliidu asi, millega me oma töötajaid koormame ja see, kes tahab riiki valitseda, peab ikka ise teadma, mida ta täpselt valitseb ning kelle raha eest ta seda luksust endale lubab. Asjad käivad lihtsalt sedapidi …
Lõppude-lõpuks maksumaksjatena on meil kõigil õigus teada, millele täpsemalt kulub spordiinvesteeringuteks ja toetusteks riigieelarves eraldatud raha ja kas selle jagamiseks mingitki artikuleeritud ja põhjendustega varustatud plaani leidub.

Eesti riik toimib siiski veel põhimõttel, et ka Kultuuriministeeriumil on sellekohane aruandekohustus nii parlamendi kui igaühe ees ning pole ilmselgelt palju soovida, et ministeerium suudaks nii toimida, et seda põhitõde ei peaks neile meelde tuletama.

Nii ei teagi, kas peaks ka Reformierakonna liikmeks hakkama. Saaks vähemalt järgmisel erakonna volikogul täieõiguslikult sõna sekka öelda, et tänase ministri sarnased inimesed sellesse ametisse lihtsalt ei kõlba …

Või, et siis leiaks riik ka võimalusi Eesti esimese rahvusvahelistele nõuetele vastava 50-meetrise ujumiskompleksi rahastamiseks ja Eesti noored ei peaks treenimisvõimalusi Ameerika maksumaksja kulul parandama.

Tallinna Tehnikaülikooli rektori poliitilisi eelistusi ma küll ei tea, aga seni vähemalt ei ole ma kuulnud ,et neil oleks õnnestunud valitsust kuidagi Olümpiabasseini rahastamise toetusskeemidesse siduda, aga mine tea - kui ikka väga pingutada, siis ehk on see võimalik.
Vaja oleks seda aga tohutult!

Evelyn Sepp: õpi ujuma ja aita ujuma õppida!

2010-08-30T23:31:00.002+02:00

Eesti Ujumisliidul koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S valmis mõni aeg tagasi väike õppekeskkond internetis aadressil:

http://www.swimming.ee/opiujuma

Palume seda kõigil külastada ja kui leiate, et missioon seda väärib, siis levitama ka edasi neile, keda selline teadmine-oskus võiks tulevikus aidata.

„Opiujuma“ internetikeskkond sisaldab 2 õppefilmi ning nii eesti- kui venekeelset lühiinfot selle kohta, mida võiks teada igaüks, kes veekogu äärde satub ja kellest sõltub nii tema enda kui pereliikmete ohutus ja elu. Lisaks leiab ka praktilist infot ja kontakte selle kohta, kus saab juba algaval kooliaastal alustada ujumistreeningutega.

Koostöös G4S-ga alustasime juba suvel pisitrükiste levitamisega randades, kus jagasime lihtsas vormis ja kiirelt haaratavaid näpunäiteid selle kohta millest veekogu ääres hoiduda ning millest alustada, et parandada nii enda kui oma pisikeste sõprade ja pereliikmete ujumisoskust. Seega on ilmade külmenemisel internetti kolimine lihtsalt loogiline jätk selleks, et olla järgmisel suvel juba palju paremas ujumisvormis ja säästa üliväärtuslikke Eesti inimeste elusid.

2010.aasta suvi jääb kahjuks meelde lisaks ülikuumadele ilmadele ka kurvastava uppumisstatistika ja riikliku vastutustundetusega. „Kui Eesti inimesed ei oska massiliselt ujuda või ei oska-taha teadvustada turvalise käitumise olulisust vees, siis tuleb viga otsida ikkagi ka mujalt kui ainult viinapudeli põhjast: Olgu see siis ebapiisav kohustusliku ujumise programm, puudulikud ujumisvõimalused üle Eesti, liigkallis piletihind paljudes ujulates ja lihtsalt vähene teadlikkus ohtudest, mis varitsevat hooletut ujujat.

Lõppema hakkav suvi kinnitab aga veel üht reeglipärasust: randades, mis olid mehitatud korraliku rannavalvega juhtus ka väga vähe õnnetusi. Järelikult tasus avalikest vahenditest tehtav investeering inimeste ohutusse end ära.

Eesti Ujumisliit tänab oma koostööpartnereid ning tunnustab südamest Tallinna linna ja Tallinna linnaosi, kes ohutu ujumise kampaaniat rahaliselt toetasid.

Evelyn Sepp: kuidas Eesti Valitsus börsi kontrollis

2010-08-25T14:24:00.003+02:00

Tänagi elab Saaremaal üksjagu inimesi, kes on ilmselt kõigutamatult veendunud, et taasiseisvusaja "suurim poolriiklik" kuritöö oli V.Leedo laevade väidetav jäätee purustamine paar aastat tagasi.

Jää, jäätee, tee. No kui see nii oli, siis nörritav lugu tõesti. Mina saarlane ei ole ja seda kommenteerida ei oska.

Aga võrreldes selle pahateoga kui see seda oli, on elektribörsil toimuv ikka tõeline kuritegu. Pärast elektrihinna kosmoses käimist, mis olevat johtunud elektribörsi "anomaaliast", hakkavad ka Eesti inimesed virisema ikkagi päris probleemide pärast ... Olen selles kindel kui kalju.

Mõelgem korra - elektribörsil, mis on nüüd meie elektrihinna määramisel A ja O, maksis megavatt-tund elektrit enam kui 5 tunni jooksul 2000 eurot (31 293 krooni).

Samas - keegi pole süüdi, kõik olid põõsas kui pauk käis ja pole välistatud, et nüüd nii hakkabki olema!

Muidugi on tore teada, et majandusministeerium samuti asja vastu huvi tunneb. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel sõnul ongi vaja leida vastused küsimustele, kuidas sai võimalikus asjaolu, et ligi pool Narva jaamade võimsusest oli korraga remondis, miks ei kasutatud turul olnud tunduvalt odavamaid Leedu tootjaid ja kuidas üldse leidus turuosalisi, kes olid nõus niivõrd kõrge hinnaga elektrit ostma.

Muu hulgas soovib minitseerium välja selgitada, kas hinnatõusu taga võis olla turuosaliste poolne turu manipuleerimine.

Head küsimused igati.

Huvitav lihtsalt, kas ministeerium hakkab sedavõrd kangelaslikult elektrihinna ja kõigi muude hindade vastu võitlema ka siis, kui ka ülejäänud Eesti riigi omandis olevate infrastruktuuriettevõtete aktsiad börsile jõuavad. Majandusministri Juhan Partsi kodupartei on seda ju aastaid soovinud ...

Muide, selle elektrituru ja -börsinduse valmisküpsetanud osalised on mingil imelikiul põhjusel seotud kõik ühe kindla parteiga ja ootan põnevusega, kuidas leiab ministeerium vastuse eriti sellele viimasele küsimusele, et miks küll osad turuosalised nii põhjendamatult raha põletasid, et seeläbi lausa börsihindu oli võimalik manipuleerida.

Tõesti põnev!

Evelyn Sepp: elu nagu sebra!:)

2010-08-10T15:53:00.004+03:00

Age Martin Liivamági.

Foto eest tánud Toomas Huikile ja Scanpixile!

Olin viimati Budapestis oma 10 aastat tagasi. Toona oli Ungari toeline uue Euroopa tiiger. Dúnaamiline, joukas, innovaatiline. Ja moelda vaid - mis on úhe riigi ajaloos 10 aastat!? Vaid pogus hetk, aga elu siin Budapestis on seisma jáánud. See valjendub miljonil erineval moel kild-killu haaval ja see on kuidagi valus todemus ... Olgu peale, et Ungarit on rapurtanud őks poliitiline poud teise járel, aga kohati on lihtsalt raske uskuda kui kiiresti ja kergesti saab vankri ikka nii pohjalikult kraavi keerata nagu see siin on juhtunud.

Aga meie ei ole siin selleks, et ungarlastele kaasa elada voi kaasa tunda, vaid ikkagi oma asja ajamiseks. Ja Eesti ujumiselule on esmaspáeval alanud EM pakkunud hetki nagu sebral triipe: On puhtaid valgeid ja helgeid ja puhtaid musti ja masendavaid!:)

Kui midagi veel enne sportliku meeleolu hindamist mainida tasuks, siis seda, et ujumismaailmas on káimas sisuliselt esimene suurem tiitlivoistlus peale nn kosmosetrikoode keelustamist. Nii ehk naa on see kaardid segamini loonud.

On tulemused, mida ei ole sisuliselt voimalik uks-uhele vorrelda, on psuhholoogiline enesetunne, mis kindlasti sportlasi mojutab, on uhesonaga uus olukord, mis sunnib taas tehnikat muutma voi siis erinevate fuusiliste eeldustega sportlastel end eelnevast erinevalt avama.

Kumm andis eeliseid teatud tuupi ujujatele, mis nuud kadunud on ja samas nouab
see taas rohkem tood, et hea olla voi heaks saada. Uhesonaga on uksjagu maaramatust. Kuid kindel on uks - ujumine areneb joudsalt edasi!

Maailm ei ole peatunud hetkekski ja seega ka meie ise ei tohi end selle sisse seisma unustada ...

Eesti voistkond on usna suur - 15 sportlast. Voistkonna komplekteerimisel on aluseks normid. A-norm jatab sportlase ettevalmistuskulud alaliidu kanda, B-normiga sportlane saab aga voimaluse tipp-voistlusel osaleda, kuid teha seda oma
kulude-kirjadega. Seega - juhuslikult ei ole siin keegi.

Midagi veel, mis ujumisest kaugemal seisja teada voiks - tegemist on vast uhe konkurentsitihedama alaga maailmas. See, mille kohta kergel káel oleda et "kehv sportlane", on ehk vorreldav sellega, kui panna 60 maratonimeest korvuti jooksma (mitte uksteise tuules!:) ja nad lopetaks nii 2-3 meetrise vahega. No seega,et on
praktiliselt ikkagi vordsed, kuigi uks on 1. ja 60 vaid 60.

Kindlasti saab kiidusonu oelda nende sportlaste aadressil, kes tahtsamal tiitlivoistlusel ujusid oma isiklikud rekordid. Vahemalt sama palju kiidusonu on ara teeninud ka need sportlased, kes just sel voisltusel tegid oma kova hooaja parima tulemuse. Sest nagu juba oeldud - on neid, kel on ees kummitrikoodega isiklikud, ja
sellisel juhul rekordiparandus lihtsalt nii lihtsalt ei kai ...

Kindlasti saab ja peabki kiidusonu utlema sel puhul, kui keegi jouab tiitlivoistluse 1/2 voi koguni finaali. Ujumismaailmas peetakse seda rahvusvahelise tippklassi naitajaks.

Kui Roomas oli finaalis 10, siis siin tehnilistel pohjustel taas 8 sportlast ehk seega on ka 1/2 20 ujuja asemel 16 voistlejat, aga seda magusam on sinna paas ...

Ja kui heita korra pilk tagasi, siis viimane pikaraja tiitlivúistluse finaalikoht vúideldi
válja 2öö5.aastal Montreali MM-l. Nii et oli mida uletada.

Ja toesti on tore see, et Triin Aljand sellega lopuks hakkama sai. See on lihtsalt nii valja teenitud koht Triinu jaoks. Luhiraja edukaid starte on ta teinud ju juba aastaid, Rooma MM-l pikal rajal jái laeks aga 1/2, nii et nuud siis jallegi samm edasi. Olgugi, et tipp on oi kui tihe ja konkurendid vága-vága vordsed.

Teatud mottes oli kurisoosne ka meeste 100 rinnuli. Sellist konkurentsi, kus pea 20 meest on u 0,7 sekundi sees, pole varem olnud. See on ka ala, mida valitseb Euroopa, nii et siinne kvaliteedipitser maailmatasemest on asjal lisaks peal. Kui midagi veel "eneseoigustuseks" kosta, siis seda, et Istanbuli luhiraja Euroopa meister detsembrikuust, oli nuud alles 21. Ja vaevalt, et tema ujumise voi aja kohta voiks oelda labikukkumine...:)

Esimene paev toi veel 13 stardist 3 isikikku rekordit, lisaks hooaja kovad isiklikud vúi sisuliselt nende kordamise ja kui jatta ehk 2 porumist korvale, siis kurta pole kull millegi ule.

Lohutuskiitmist viisakusest ei pea siin igatahes kellegi puhul tegema!

Ja kui ka teise páeva hommik toi meile oma 1/2 finalisti Martin Liivamáe náol, siis oleks patt ráákida poolikust munast voi pool-táis klaasist.

Tipp-tasemel sport lihtsalt on juba selline peenmehhaanika, et alati ei saa koigil valja tulla ja oiget vastust ebaonnestumisele ei ole samuti nii kerge pakkuda kui poe taga targutada.
Tood on enamasti tehtud tohutult, kuid viga voib sisse joosta nailiselt vaga vaikesest detailist kasvoi voistluse kaigus. Aga laskem asjatundjatel toimetada':)

PS Ja Triinu finaal ujutakse teisipáeval Eesti aja járgi kl 18.18 ning Martin Liivamági 1/2 u 18.40 paiku. Seega eks ikka poidlad pihku!

Evelyn Sepp:kellele lüüakse hingekella!

2010-08-03T13:02:00.004+03:00

Uute õppekavade vastuvõtmine kulges mäletatavasti väga valuliselt. Lõpp-tulemusena taandas haridusminister need vaid enda mängumaaks ja nii need heaks kiidetigi. Ilma oluliste avalike arutelude ja sooviga tehtud ettepanekuid arvestada ega laiemalt asjatundjaid kaasata.

Asjasse pühendatud teavad seda niigi, et pole ainekava, mis ei tekitaks küsitavusi. Kuid senini on jäänud vähemalt kehalise kasvatuse ainekava kõrvale laiemast avalikust lahkamisest ja nüüd on selle esimene kibe tulemus ka käes.

7.juulil pärisin haridusministrilt aru seni "kohustusliku" ujumise algõpetuse kohta, ja selle käigus selgus muuhulgas mitmeid murettekitavaid asju. Nimelt, et ministri poolt kinnitatud uue kehalise kasvatuse õppekava nn kohustuslikku põhiõppesse ujumine alates 1.septembrist 2011, ei kuulu.

Ujumisõpetus on vabatahtliku valikainena ühel pulgal selliste spordialadega nagu seda on sulgpall või käsipall ja liikumisviisiga nagu seda on näiteks tantsimine. Samas võib kool aga ka selle ülejäänud 20-25% ajast kulutada vaid põhiõppekavasse kuuluvate spordialade ja teadmiste kinnistamisele. Selle juures ei tasu tähelepanuta jätta aga ka veel üht sellist "pisikest" olulist nüansi nagu on rahastamine. On enam kui tõenäoline, et selle osa, mis on nn vabatahtlik, rahastamine ei tule edaspidi mitte riigieelarvest, vaid jääb koolipidaja ehk siis omavalitsuse ainuõlule. Tegu pole ju riikliku õppekava kohustusliku osaga …

Maakeeli öelduna – kui koolipidajal on selleks raha, siis õpetatakse lapsed vee peal püsima, sest ega senisegi 24 kohustusliku tunniga enam ei saanud, kuid asi oli seegi. Ujumisoskuse omandamisest ei söanda ma enam aga üldse rääkidagi. Kui omavalitsusel vahendeid ei jagu, siis on uppuja päästmine tõesti vaid uppuja enese asi!

Selle osa rahastamises riik ju edaspidi enam kui tõenäoliselt osalema ei hakka! Vot siis!

Haridusminister peab aga ka senist 24 tunnist õpet piisavaks. Viidates isegi ekspertidele, kelle sõnul õpivad ikka kõik inimesed selle ajaga ujumise selgeks. Seda ma ka parem ei kommenteeri.

Kuid olgu siinkohal toodud võrdluseks ka see, kuidas inimeste ohutusse ja ujumisoskuse kui kohustusliku aine omandamisesse panustab näiteks selline riik nagu Saksamaa.

Minu hea kolleeg Eesti Ujumisliidu juhatusest, Andrus Ossip leidis ühest Saksamaa Ujumisliidu mõne aasta tagusest ülevaatest järgmist, et ujumisõpetusega seonduv on eri liidumaade õppeplaanides rohkem või vähem lahti kirjutatud. Eestis selline asi õppekavas üleüldse puudub. Kuid üldiselt vaadates jaguneb sealne ujumisõpe klassikaliselt kolme õppeastmesse ehk siis Eesti mõistes algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi. Kõigis õppeplaanides peetakse ujumise tähtsust õpilase arengule väga oluliseks, kohati isegi hädavajalikuks.

Püstitatud eesmärkide kohaselt peab neljanda klassi lõpuks laps oskama muu hulgas ühes stiilis kindlalt ujuda, ujumisprillidega sukelduda ja teha eri viisidel vettehüppeid. Põhikooli lõpuks peab õpilane suutma ujuda 15–20 minutit järjest, oskama vähemalt kaht ujumisstiili, sukelduma 3 m sügavusele ja olema kursis päästevõtetega. Gümnaasiumis antav ujumisõpe läheb küll väga spetsiifiliseks ning siin arvestatakse koolide võimaluste ja eripäradega. Seal aga, kus ujumine juba kavas on, peab gümnasist selgeks saama neli ujumisstiili, stardid ja pöörded jne.

See ei ole küll ilmselt rakendatav üks-üheleselt Eesti oludes, meie väiksuse ja vaesuse tõttu, kuid millegagi ei ole põhjendatav ka 180 kraadine vastupidine suund.

Selle asemel, et lülita ujumine põhiõppekavasse normatiividega võimlemise, pallimängude, kergejõustiku ja suusatamise kõrvale,
on see jäetud vähetähtsaks kõrvalharuks terviseedenduses. Selle asemel, et suurendada oluliselt ujumise algõpetuse tundide arvu ja seada selged sihid, mida ja kui palju peab inimene oskama, et tema elu avaveekogul oleks reaalselt kaitstud, tõmbab Eesti riik kokku just kõige olulisemalt – inimeste eluõpetuse arvelt!

Kultuuriministri hinnangul olevat ujumisõpetus üleüldse vaid lapsevanemate enda asi.

Ei tea küll miks lugemise ja arvutamisoskuse õpetamist ei jäeta vanemate kohustuseks!? Saaks koolid ju üldse kinni panna ja oi kui palju raha jääks riigile alles. Nagu kunagi ennevanasti kui talupoegade lapsed
käisid vaid paar talve külakoolis, et elementaarne rehkendus ja lugemisoskus selgeks saada, muidu ju ikka õpiti kangastelgede või ketruspingi kõrval rehetares.

Samas vastuses selgitas hardusminister veel sedagi, et kooliujulad on täna ca 550-st üldhariduskoolist, vaid 39. Ja eks elu näinud inimesena võime me edaspidi siis sellega ka arvestada, et ega seda ujumiõpetust eriti enamatesse koolidesse tulevikus ei kipugi jõudma. Isegi täna lähevad väiksemad maaujulad reas kinni, sest omavalitsusel ei ole raha, lapsevanematel ei ole ammugi tööd ega raha ja riik leiab, et tal on muud tähtsamat tehe kui seista laste ujumisoskuse omandamise toetamise eest.

Täna toetab Eesti riik läbi Kultuuriministeeriumi ujumise õpetust vaid 3,6 miljoni krooniga aastas ja sellel tasemel on see püsinud aastaid vaatamata teadmisele, et see katab vaid kolmandiku minimaalselt vajaminevast.

Ja kui nüüd keegi arvab, et see on vaid kitsalt ujumisega seotud inimeste lobby, siis leiame päev-päevalt üha enam toetajaid mõttele, et ujumise tähtsus õppekavas peaks senisega võrreldes oluliselt kasvama, mitte aga kahanema nagu peaks kasvama ka riigi roll selle oskuse olulisuse teadvustamisel ja omandamise rahalisel toetamisel.

24-tunnine praegu kehtivas riiklikus õppekavas sisalduv kohustuslik ujumisõpetus on Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul küll hea algus esmatutvumise tegemiseks vee ja ujumisega, kuid mitte piisav, et säästa elusid.

«Me peaksime tõstma oma inimeste terviseteadlikkust ja õpetama nad ujuma. Esiteks loomulikult, selleks, et säilitada elusid, teiseks ka selleks, et ujumist saaks harrastada tervisespordialana, kui füüsilist üldvõimekust arendavat tegevust ja kehale füüsilise koormuse andjat vastupidavusaladega tegelemiseks,» arvab Tallinna kooli direktor 2.augusti Postimehes.

Aguri arvates peaks koolides olema kohustuslik ujumine õppekavas kindlalt sees 1. – 12. klassini. «Ujumisoskus vajab omandamist, kinnistamist ja arendamist. Koolijuhina saab ta kinnitada, et kui kooli väärtuste hulgas on terviseteadlik mõtteviis valdav, siis koostöös vanematega saabki korraldada igas vanuses õpilastele aastaringselt ujumistunde, kuid tunnistab samas, et selleks on vaja vahendeid. «

Riigile tuleb aga Aguri arvates seada ülesanne teadvustada probleemi ujumisõpetuse sisseviimiseks õpilasele kogu tema koolis õppimise perioodil ja need sammud ka astuda.

Üks pentsikus lõpetuseks veel -olen mõnda aega suhelnud Eesti Vababriigi Kultuuriministeeriumiga, et saada nende käest ammendavat infot ujumiseks kasutatavate spordibaaside kohta Eestis. Olgu nende omanik siis kes tahes ja asugu nad koolide juures või olgu need teised avalikud ujulad. Seda infot neil aga ei ole, või nad ei julge seda väljastada, sest pilt kipub olema enam kui nigel. Aga vast nad võtavad ikka julguse kokku.

Haiguste raviks nagu mõistate on vaja kõigepealt korraliku diagnoosi. Seda aga ilma baaside olukorrast ülevaadet omamata, teha ei saa. Nagu on vaja ka põhjuste kõrvaldmiseks nende esmast teadvustamist ning siis kõva ennetustööd tagajärgede kirjeldamise asemel. Ujumisoskuse omandamise tähtsustamine ja riiklik rahastmine seda kahtlemata ka oleks!
Lihtsalt mõelgem - käimasoleva suve ca pooleteise kuu vältel on uppunud 70 inimest. Senise 7 kuuga on liikluses oma elu jätnud vähem kui 50. Ka seda on palju, sest väärt on iga elu, kuid ka see number on riikliku pika ja järjepideva ennetustöö tulemus. Järelikult ei päästa meid ka uppumissurmade puhul neist vaid tagantjärele parastades rääkimine, vaid ikka reaalsed sammud, mis tõstaks inimeste teadlikkust ning parandaks nende ujumisoskust ja seda ilma rahata ei saavuta!

Evelyn Sepp:Eesti Ujumine 100 - Palju õnne!:)

2010-08-01T17:48:00.004+03:00

Head sõbrad,

Eesti ujumise ajaloo kogumise ja jäädvustamise eest tulihingeliselt seisev Toivo Viilep pani umbes aastapäevad tagasi kokku Ujumine 100 ajaloo lühiloo. See algab järgmise sissekandega:

1910 - 1.augustil peeti Pirita jõel Kalevi korraldatud ujumisvõistlused, kus oli kavas 50 ja 300 meetri distantsid, viimase distantsi võitis Anton Õunapuu 7.47-ga. Võistlusujumise ajastu Eesti pinnal oli alanud.

See 100 aastat ujumist Eestis on olnud sama kirju, kui seda on olnud sajand Eesti ajalugu. Sellesse mahub nii võite kui ka kaotusi. Sõja-aastaid, küüditamisi, olümpiaootuste täitumist ning nende luhtumist.

Kuid igasse neis 100 aastas on mahtunud kuhjaga inimlikult magusat võidurõõmu ja eneseleidmisi. See ongi põhjus, miks leidub ikka ja jälle poisse-tüdrukuid, kes sammud basseini poole seavad, oma vanematele nõuliul häälel meelde tuletavad, et neil on unistus, mille poole pürgida.

Meil siin on õnneks küllaga eeskujusid, kelle kombel mõelda, et kui nemad said hakkama, saame meie ka! Ja kuigi Eestis on kõike napilt, on sellest ometi piisanud, et särada olümpiamängude medalitega, näha oma silmaga ära mõne maailmarekordi sünd, elada kaasa üle Soome lahe ujumisele või mõelda imetlusest hingetult kas või meisterujujatest prouade Nora Kutti ja Helle Stukise vägitegudele.

Sellesse sajandisse on mahtunud ka kolossaalseid ehitusplaane, kirbet tsemendilõhna ja taas ehitusplaane. Veel rohkem treernite mõttetööd ning ujumis- ja jooksukilomeetreid. Kuid kõige selle taustal on ujujaid saatnud ka tohutu hulk rongi- ja lennukilomeetreid ...

See kõik kokku ongi Eesti ujumise ilu ja valu - osa Eesti spordiajaloost. Ehk kõigi ala juures olnud ja selle arengule kaasa aidanud inimeste ühiselt valatud higi, veri ja pisarad ...

Südamlikud tänud ja tunnustus!

Ning veel - kui juubilarile enesele esimeseks tõsiseks juubeliks midagi soovida, siis seda, et igal Eesti ujujal oleks vähemalt 100 tulihingelist fänni ja järgijat! Veel parem kui tuhat või koguni kümned ja sajad tuhanded pöidlahoidjad üle maailma! See teeks meist mitte lihtsalt saja-aastase ajalooga spordiala, vaid kõige enam peresid puudutava ja liigutava spordiala Eestis. Mul on usku sellesse, ja Eesti ujumine väärib seda!

Palju-palju õnne!

Ja kui juba läheb juubeldamiseks, siis palume kõigil läbi astuda Tartus Eesti Spordimuuseumist, kus on avatud Eesti Ujumise 100.aastapäevale pühendatud näitus.

Juba 9. augustil algavad Euroopa Meistrivõistlused Budapestis, nädalapäevad hiljem astuvad meie noored ülesse Noorte Olümpiapäevadel Sigapuris ning meisterujujad Göteborgis ja 18.septembril kutsub Eesti ujumispere kõiki oma osalisi, toetajaid, sõpru- ja vihkajaid tähistama Eseti ujumise juubelit Tallinna Laululaval.

Täpsemat infot leiad juba EUL kodulehelt http://www.swimming.ee/

Evelyn Sepp: Auuu, Eesti politsei!

2010-07-31T00:39:00.004+03:00

Igal asjal on piir ja minu karikas sai ametlikult üle ääre täis reede hilisõhtul, kui tegin taas oma tervisespordi ringi Stroomi metsa ja ranna areaalis.

Nimelt lugu järgmine:

Proloog

Esimese tõsiselt kurjkuulutava tähelepaneku alkoholi tarbimisharjumuste muutumisest oma kodukandis tegin ma paar aastat tagasi, kui Riigikogu muutis seadust ja alkoholi müügikeeld nihkus hilisemaks ning ühtlustus üle Eesti. Paar tundi pikenev riiklik müügiaeg tehti ju ikka selleks, et ka pealinna inimesed ei peaks mingil juhul muutma oma tarbimisharjumusi ... Sic!

Väline tähelepanek oli ühene - nimelt sinnamaani ei olnud joodikud Sroomi rannapargis just massiline nähtus. Pärast seda hakkas neid seal olema aga tihti ja palju. Eks siis haarati taastulnud ostuvabaduse kütkes hilisõhtul veel viimased varud mõnest lähedalasuvast alkopoest ja siirduti siis parki end tankima.

Ja mida aega edasi, seda enam selline publik seal räuskab, laamendab ja läbustab. Nii talvel, kevadel, sügisel kui suvest rääkimata. Algul oldi vaiksemalt ja vähemkesi, nüüd juba varjamatult ja hulgakesi ja äärmiselt kärarikkalt ning karistamatult.

Jaanipäeval ju kannatad ära kui näed sellist pilti. Uue aasta vastuvõtmise öösel kah. Mingi tolrentsus ju ikkagi peab olema, aga ...

Igal tavalisel tööpäevaõhtul, nädalavahetusest rääkimata ning suvalisel kellajal on kord selles ranapargis jõudnud sinnamaani, et seal olemine ei tundu enam turvaline. Just seda ma reede õhtul ka kogesin.

Kuhjas räuskavaid, läbustavaid silmini purjus inimesi, kellest suur osa olid kaugele nähtavalt alaealised. Lõkked kohtades, kus neid ammugi teha ei tohi ning hulk purupurjus seltskondi parklas autode vahel jne.

No ei olnud tore. Ja kui ma kogu selle pikalt talutud ja nüüd üleääre tunde tekitanud vaatepildi juures mõtlen ühele hiljutisele politsekommentaarile, siis tõmbuvad käed ikka rusikasse küll.

Kommentaar ise seisnes selles, et kui ajakirjanikud arendasid teemat, et mida riigi ja kõik institutsioonid saaksid ja peaksid tegema nüüd ja edaspidi, et peatada juba pea 70 - inimeseni küündiv uppumiste ralli, teades, et enamus neist on juhtunud purjus inimestega, siis teatas see Eesti Politsei esindaja, et ega ajakirnaik ometi arva, et politsei peaks hakkama rannaliste purjutamist avalikes kohtades kontrollima ja trahvima!?

Teate, kulla Eesti Politsei, PEATE KÜLL, sest Eestis ei ole alkoholi tarbimine avalikus kohas, kui see pole selleks spetsiaalselt ette nähtud, lubatud. Teiseks, kuna me kõik teame mida selle normi mittekontrollimine endaga kaasa toob ja kolmandaks, me teame ju ka kõik, et poliseisiseselt on ette nähtud trahviraha kogumise ehk karistuskvoodid, et tööd planeerida. Ka riigieelarvesse on sisse arvestatud kogutav karistusteraha, nii et andke aga tuld. Ja tehke seda järjekindlalt. Ikka nii nagu te riigireetjaid ja valerahategeijaid heidutate.

Iga instituoon peab tegema seda, mis on tema võimuses.
Ja politsei minimaalne panus selles protsessis saabki olla see, et ta teeb oma tööd maksimaalselt.

Siin ei ole isegi millegi üle heietada. Kõik telekanalid on teinud oma rannareportaazhidega puust ja punaseks ette selle, mis randades toimub. Vetelpääste peab randades purjutamist oma kõige suuremaks hädaks, rahvatervisekaitsjatest rääkimata. Vasid osa poliitikuid on mures, et peaasi, et inimesed ikka jooks. Muidu lõpeb ju alkotootjatel ja -müüjatel töö. Ja et mitte midagi ei tohi põhiseaduslike lolliksminemise ja väljasuremie õiguse taksitamise - ehk peaasi, et inimeste tarbimisharjumusi ei muudetaks, vastu ette võtta!

Sest - uppumised uppumisteks. Sellised napsustanud tegelased lähevad sealt randadest ju parkidest edasi ja istuvad oma autorooli ja teevad suurema osa avariidest ja tapavad liikluses teisi inimesi. Nad lähevad sealt uljastena koju ja peksavad läbi või tapavad ära hulga kaaskodanike, sest nad on julgemad ja pahuramad kui tavaliselt. Ja nad lähevad ja röövivad ja varastavad teiste inimeste asju. Ja nad ei ole ka parimas töövormis, rääkimata sellest, et eestlased üldse kipuvad olema üks kiduv joodikrahvas, kes joob end ise surnuks ...

Ja neist seostest räägib meile ühemõtteliselt ükskõik milline statistika.

Eiploog

Nii et auuu, Eesti Politsei. Avaliku korra kaitse on ka teie põhiülesanne. Rääkimata Eesti põhiseaduses sätestatud peamise ülesande tagamisest - Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämisele - kaasaaitamisest. Ja ma ei tea, mis saaks olla tõhusam kui asuda seda ülesannet täitma seal ja püüda läbi lõigata taimed juure pealt enne kui need kibedaid vilju hakkavad kanda.

Võib-olla on rannaliste ja pargis möirgajate klaastaara trahvid ning alkoholitarbimise kontroll ja nende kimbutamine must töö, aga tõesti, ammu oleks aeg küberruumist välja ronida ja teha seda kõige lihtsamat ja massilisemat ennetustööd ja seda tuleb teha tõesti ka rannas ja pargis, kui seadust rikkuvad inimesed ise on massiliselt sinna liikunud.

Jõudu tööle, härrased!

Evelyn Sepp: wanting to be a good citizen!

2010-07-25T13:04:00.004+03:00

This time the story will come first and the foreword will follow. This is a concrete story of a concrete person, which at times illustrates a painful circle of issues without hope – one should analyse calmly first, and perhaps make some political conclusions.

The story happened recently and had a sad outcome. At least for one young person, who as of to date is 14 years of age, who was not born in Estonia, lives in Estonia, gone and still goes to school in Estonia and speaks fluent Estonian, but whose parents are not citizens of Estonia. This young person is a good athlete and has met all qualification criteria to represent the homeland – Estonia – at the international championship. However…

Not able to do so. Because - and this is a tricky question before the point to this story – how many of the readers of this story have realized that the children under the age of 15 receive citizenship as part of naturalisation only in case one of the parents applying for it, receives it!?

I am drawing your attention to the fact that this is not about filling correctly the citizenship application form in order to apply for Estonian citizenship for a child without a citizenship. The citizenship must first be granted to a parent as part of naturalisation process.
The parent must have lived in Estonia for at least 5 years, passed all necessary exams, and so on.
And should it happen that a parent does not know how long is the longest river of Estonia and which highland is the highest, then neither a parent nor a child she/he will be granted citizenship.

Therefore, getting the state protection – citizenship – does not depend on the child, the place of birth, life lived and not even on whether it is person’s wish to be defined in the Republic of Estonia. It all depends on child’s parent ability to pass exams to get Estonian citizenship…

As a result, dead-end situation occurs. The biggest problem is for children with parents of so- to-say slightly asocial nature, with no place of residence, documents, profession and understanding of how to fill
these forms in. Unfortunately, there are always people like that and in every society, and I feel sorry for those children. But at least in the Riigikogu, there are still “over-the rainbow” speeches, which say that you cannot protect the child surpassing the parent. Even in the situations, which are rather hopeless…
However, there are also other cases, like the one this story is about. No one is to blame directly and no one has done wrong or left anything
undone. But this young athlete did not get to compete at the Helsinki Juniors Championship regardless of the fact that, in terms of sport, has earned this opportunity many times over and met all criteria qualifying to represent Republic of Estonia.

The federation has prepared all additional documents, which explained the absurdity of the situation and also other status-related issues; but it turned out that respective international organisation reviews issues of such kind only once or twice a year. And considering the qualifying time for the championship, this young person could not have submitted the documents earlier.
True, the story had another circumstance. The international swimming federation FINA does not have sufficiently flexible system to resolve such cases. But, we will leave it at that.

The specific problem, however, is that in sports, the citizenship is
prerequisite for representing the country on the international arena. By
Estonian law, no differentiation is made between people without citizenship, or athlete under the age of 18, which is reasonable; but FINA, in turn, is unaware of so-called “person without citizenship” status.

So, the dead end…

In case of adults, such status (“without itizenship”) has different background and reasons. And ciizenship requirement is justified. Particularly, in the situations, where the athlete is “bought” into a team; with children the story is completely different.

And now to the main rhetorical question – what is the gain for the Republic of Estonia in organising matters this way?! Or how could Estonian security and statehood threatened if children like that receive their citizenship at birth?

In my opinion, it would not. I have defended this idea in the Riigikogu for many years, but so far, many a minister, not to mention majority of the colleagues at the Parliament, have sincerely believed that the issue of child’s citizenship is only resolved by parents submitting application.

As this practical example shows, things do not always go that way. The child is not granted citizenship based on expressed will and submitted application, but only if a parent has become Estonian citizen.
What makes the story bizarre, in perms of sports, is that if it were a case of adult athlete being “bought-in”, who often changes citizenship for mercantile reasons, and new citizenship is granted based on merit and service to the country, this athlete must be a citizen of a country for one year in order to represent his/her new “homeland” at the hampionship.

A child with no citizenship, for some reason, can, despite
achievements, represent his/her homeland only if his/her parents have lived in Estonia for at least 5 years, have applied and have been granted citizenship. This is the case with
Estonia…
I say, it is a bit senseless.

In any case, I intend to explain this situation to the FINA officials. Perhaps, a slight amendment to the regulations, would help organisers of international children and youth competitions, to behave in a more just and flexible manner. Perhaps, there are other children in similar situations.

Of course, the primary place for solving this issue is Estonia. It is high time to grant citizenship automatically to children born here and born to parents without citizenship. This would be humane, reduce administrative burden and save costs, and reasonable from the point of protecting child’ rights. And to give up citizenship and also choose citizenship to avoid double citizenship situation would be the age of 18, even as it is today.

No one looses in this case and the winning part is that child’s rights are protected in any case, which is the focal point of the Convention on Protection of Rights of Children. By the way, Estonia has received criticism for years for not adhering to this convention.

What is most regrettable in this particular case is that a deciding factor in sports is something which is outside sports and not sports-related.

In conclusion, the main character of this story will recover from the setback, become much stronger as an athlete and as a person; although it is not easy.

Just a question for Estonia – considering the human resource and the local situation, can we afford “human experiments”? And we can, is it necessary and reasonable?

Evelyn Sepp: Hallo, Kosmos!?

2010-07-23T10:27:00.003+03:00

Paar nädalat tagasi esitasin parlamentaarse järelvalve korras Kultuuriminister Laine Jänesele 2 kirjaliku küsimuse vormis arupärimist, millest üks puudutas spordi riiklikku arengukava ja teine spordibaaside olukorda. Täpsemalt ujulate olukorda Eesti Vabariigis.

Delfi andmeil päris selle kohta aru küll kogunisti mitu Riigikogu liiget. Siinkohal tervitused Delfile, sest mina ei ole veel mitmuses ja minul on ka nimi. Kui te järgmine kord oma uudisnuppu kirjutate, siis leiate ehk ka võimaluse pisut täpsemad olla!

Kuid kultuuriga on sel küsimusel pistmist sedavõrd, et spordiinvesteeringute suunamine kuulub just selle ministeeriumi valdkonda ja seega tuleb ka eeldada, et neil on oma haldusalast professionaalne ettekujutus ning teadmised.

Aga eks otsustage ise.

Küsimusele esitada detailne ülevaade Eestis töötavatest basseinidest maakondade kaupa, kus kajastuks nende ehitusaasta, basseini pikkus ja radade arv, vastas tähtis ministriproua, et üleüldse, ma peaks ise seda teadma ja kui ei tea, siis otsigu ma Kultuuriministeeriumi kodulehelt, kus pidavat ülal olema ammendav ja detailne vastus minu küsimusele.

Loomulikult ma siis otsisin ja leidsid ka selle, mida ministriproua peab ammendavaks ja detailseks:

see nägi välja täpselt selline:

UJULAD

SWIMMINGPOOLS
50 m 3 50m length
25 m 65 25m length
väiksemad 21 Smaller
välisujulad 21 outdoor swimmingpools

Pealegi - see ülevaade pärineb 2006.aastast...

Ujumissõbrad tahaksid kindlasti teada, kus on see 3. 50-meetrine bassein ja kui olla irooniline, siis kas see ongi see ainus
rahvusvahelistele nõuetele vastav ujumiskeskuse Eestis, mida keegi näinud pole ...

Edasi palusin ma detailset ülevaadet sellest, millal, palju ja millistesse ujulatesse on riik suunanud oma investeeringuid viimase 10 aasta jooksul.

Palusin detailset ülevaadet. Selle peale soovitas Jänes koos oma meeskonnaga taas leida see informatsioon Kultuuriministeeriumi kodulehelt. No nagu olnuks neil avalikkuse huvides raske see ise vastusesse kirja panna:)

Teades kui halvas olukorras on ujumisvõimalused Eestis, ma mõistagi austusest spordisõprade vastu selle otsingu tegin. Ega mul käsi sellest veel ära kuku. Tulemuste üle aga otsutage ise. Ja kui hästi järele mõelda, siis kardan, et isegi Laine Jänesel olnuks pisut piinlik sellele kokkuvõttele otsa vaadata. Küllap sellepärast ei suvatsenud ta ka minu küsimusele vastata.

Kodulehe andmeil on Eesti Vabariik alates 2002.aastast selle eluõpetuse tagamiseks üliolulisse infrastruktuuri panustanud järgmiselt:

2002.a.
Märjamaa ujula renoveerimine 2,1 miljonit krooni
Sillamäe ujula renoveerimiseks 3,3 miljonit.

2003.a.
Käina Spordihoone ujulasse 2,5 miljonit
Sillamäe ujulasse 2 miljonit
Märjamaa ujula 1,5 miljonit krooni

2004.a.
Märjamaa ujulasse 12,5 miljonit
Avinurme ujula renoveerimisse 4 miljonit

2005.a.
Vinni ujulasse 1 miljon
Loksa ujulasse 2 miljonit
Kohtla-Järve spordikeskuse ujulasse 1,5 miljonit

2006.a.
Kehtra ujula projekteerimine 0,6 miljonit
Kohtla-Järve spordikeskuse ujula 1,5 miljonit
Tootsi ujula siseremont 0,6 miljonit
Türi ujula 0,7 miljonit
Uku Masingu kooliujula, kuid summa ei selgu

2007.a.
0-krooni

2008.a.
Kuremaa tervisekeskus 0,1 miljonit krooni

Aastatel 2009-2010. ei ole ministeeriumi kodulehe andmeil vähemalt ujulate taastamisse või ehitamisse avalikest vahenditest investeeritud ühtegi krooni.

Samuti ei leidu kodulehel andmeid aastate 2000-2001.kohta ja kas ka need esitatud numbrid kajastavad riigi investeeringuid või üldse nende objektide parendamiseks kulutatud vahendeid, neist nappidest ridadest ei selgu.

Ehk siis viimase 9 aasta jooksul on riigi rahakott ujumisvõimaluste tagamiseks avanenud vaid u 36 miljonit krooni eest.

Kordan, et palusin ülevaadet kõigist avalikest vahenditest tehtud investeeringute kohta ...

Kui nüüd Kultuuriministeeiumil on selle kokkuvõtte vastu proteste, võiks ta järgmisel korral ise vastata nii nagu ka küsitakse, kui mitte, siis asjast puudutatud inimesed saavad ise aru, KUI SUUR PRIORITEET on ujumisoskus Eesti riigile ja kui palju lähevad ujumisoskuseta inimeste traagilised surmad tegelikult korda neile inimestele, kelle otsustest sõltub suurel määral ka see, kus ja kuidas on inimestel oma ujumisoskust võimalik parandada ja arendada ...

Sellise vastuste peale ei imesta, et Delfi noppis minu arupärimise vastusest välja ka selle, et ministri arvates peaks vanemad ise
lapsed ujuma õpetama. Muidugi peaks. Matermaatikat ja kõike muud peaks nad samuti ise lastele õpetama. Eks ju. Üldse, võib-olla oleks odavam koolid üldse kinni panna, sest vanasti, kui osa inimesi käis üldse paar talve külakoolis, õppisid enamus meie esivaneamtest ikka pirrutule valgel koduse juhatuse järgi lugema-rehkendama ...

Kirss tordi peal oli aga samast vastusest pärit hinnang, et Eestis on tervelt 2 rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat.

Tule taevas appi, muud ei oska selle peale küll kosta. Üks neist ujulatest on Kultuuriministeeriiumi teadmisel Kalev Spa ujula.

See on küll tore ja pika ajalooga ujumiskoht, mille rajal pikkust 50 meetrit, muide ainuke Põhja-Eestis, kuid rahvusvahelistele nõuetele vastavusest on see umbes sama kaugel kui kuu maast ....:)

Ja teine Aura keskus. Tõsi on see, et Auras võisteldakse, seal saab treenida ja meie oludes on see parim, mis meil on, aga paraku on sealgi probleeme kuhjaga ja ujula vajab hädasti ehitusvigade parandamist ja ka laiendamist. Ja rahvusvahelistele nõuetele ei vasta ka see ujula!

Ja et mis siis nüüd edasi? Eks ma kirjutan aga järgmise arupärimise ja palun IKultuuriminsiteeriumil endi vastustesse ka pisut süveneda ning küsin siis aga uuesti detailset ülevaadet basseinide kohta ja investeeringute kohta samuti!:)

Kogu minu kirjavahetusega on võimalik tutvuda siin numbrite all 253 ja 254.

Evelyn Sepp: tahtes olla hea kodanik!

2010-07-19T20:39:00.005+03:00

Sedapuhku tuleb lugu ise enne ja alles seejärel sissejuhatus sellele. Tegemist on konkreetse inimese konkreetse looga, mis illustreerib kohati valulise probleemideringi perspektiivitust, mida tasuks esmalt rahulikult analüüsida ja siis ka ehk mõned poliitilised järeldused teha.

Lugu ise juhtus alles hiljuti ja oli päris kurbade tagajärgedega. Vähemalt ühele noorele inimesele, kes juhtumisi on tänase seisuga 14-aastane, kuid kes on sündinud Eestis, elanud
Eestis, käinud ja käib Eesti koolis, valdab vabalt eesti keelt, kuid kelle vanemad ei ole Eesti kodanikud. See noor inimene on tubli sportlane, täitnud ära kõik normid selleks, et esindada oma sünni- ja kodumaad – Eestit- ka rahvusvahelistel tiitlivõistlusel. Aga …

Ometi ta seda teha ei saa. Sest – üks kontrollküsimus enne loo puänti– palju selle loo lugejatest on endale teadvustanud, et naturalisatsiooni korras saavad alla 15-aastased lapsed kodakondsuse vaid siis, kui selle saab ka nende vähemalt üks vanem, kes seda taotleb!? Ja täidab kõik selle eeludseks olevad nõuded.

Juhin tähelepanu sellele, et jutt ei käi mitte kodakondsuse taotlemise avalduse vormistamisest, et saada kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsus, vaid Eesti kodakondsuse peab saama esmalt
selle lapse vanem, kellele seda naturalisatsiooni korras taotletakse.

Loomulikult peab see vanem olema siin elanud vähemalt 5 aastat, tegema ära kõik eksamid jne.

Ja kui peaks juhtuma, et see vanem näiteks ei tea, kui pikk on Eesti pikim jõgi, või milline Eesti kõrgendikest on see kõige kõrgem vmt., siis ei saa kodakondsust ei tema, ega ka laps.

Seega siis ei sõltu lapse kodakondsuse ehk riikliku
kaitse saamine mitte temast endast, tema sünnikohast, elatud elust
ega mitte sellestki, kas ja kuivõrd tahab tema olla Eesti Vabariigis
ka riiklikult määratletud kodanik, vaid ainult tema
vanemate võimekusest sooritada Eesti kodakondsuse saamise eksameid …

Tavaliselt tekib selline tupikolukord ja probleem neil lastel, kelle vanemad, ütleme, on pisut asotsiaalsed, kel pole endalgi kodukohta, dokumente, elukutset, arusaamist kus ja kuidas tuleb pabereid täita vmt. Selliseid inimesi on paraku alati ja igas ühiskonnas ja neist lastest on lihtsalt kahju, kuid vähemalt Riigikogus kuuleb ikka veel selliseid toredaid helesiniseid sõnavõtte, et laste huve ei saa üle vanemate kaitsta. Ka sellistes olukordades, mis ütleme, on täiesti lootusetud.

Kuid on ka teistsuguseid juhtumeid nagu antud loos oligi. Süüdi pole otseselt keegi, keegi pole midagi valesti teinud või tegemata jätnud, aga sel noorel sportlasel jäi Helsingis Juunioride Euroopa Meistrivõitlustel võistlemata vaatamata sellele, et sportlikus mõttes oli ta selle võimaluse kuhjaga välja teeninud ja et täidetud olid ka kõik muud nõuded, et esindada Eesti Vabariiki.

Alaliit valmistas ette ka lisadokumentatsiooni, mis kogu olukorra absurdsust selgitaks ja muid Eestiga seotud staatusküsimusi tõendaks, kuid selgus, et vastav rahvusvaheline organisatsioon vaatab taolisi küsimusi läbi vaid korra või paar aastas. Seega arvestades selle noore inimese kvalifitseerumise aega võistlustele, poleks nende varasem esitamine olnud ka võimalik.

Tõsi, loole lisandus muidugi tõsiasi, et rahvusvaheline ujumisföderatsioon FINA pole taoliste erijuhtumite lahendamiseks ette näinud piisavalt paindlikku korda, kuid see selleks.

Spetsiifiline probleem seisneb aga ju selles, et spordimaailmas on kodakondsus eelduseks, et esindada riiki rahvusvahelisel areenil. Eesti seadused seejuures Eesti ja nn kodakondsuseta alla 18-aastate sportlaste puhul vahet ei tee, mis on ka mõistlik, aga FINA jällegi ei tunne sellist olukorda nagu kodakondsusetus.

Nii et surnud ring.

Täiskasvanute puhul oleks sellisel staatusel kahtlemata teine taust ja põhjused, ja kodakondsuse nõue on täiesti omal kohal. Eriti olukordades, kus sportlasi ostetakse nö koondistesse, kuid laste puhul on tegu hoopis muus.

Ja nüüd siis see põhiline retooriline küsimus – mida Eesti Vabariik on siis nüüd sellisest asjade korraldusest võitnud!?
Või kuidas saaks kahjustada Eesti Vabariigi riiklust ja julgeolekut see, kui sellised lapsed omandaksid kodakondsuse sünniga!?

Minu arvates mitte kuidagi. Olen ise Riigikogus seda ideed aastate jooksul mitu korda kaitsnud, kuid seni on nii mõnigi minister, enamikust parlamendikolleegidest rääkimata olnud siiras usus, et laste kodakondsusetuse probleemi lahendab vaid vanemate avalduse esitamine.

Nagu nähtub praktilise näite varal, siis nii see siiski ei käi. Ei saa lapsed kodakondsust vaid vanemate täidetud blankettide ja tahteavalduse alusel, vaid ainult siis, kui selline vanem on ise saanud Eesti kodanikuks.

Sportlikus mõttes muudab aga antud loo pentsikuks veel see, et kui tegemist olnuks nö sisseostetud täiskasvanud sportlastega, kes vahetab kodakondsust sageli ka merkantiilsetel eesmärkidel ning uue kodakondsuse saab ta tõenäoliselt kiirendatud korras „riiklike teenete või olulisuse“ tõttu, peab tema uue riigi kodakondsuses olema vaid aasta pääsemaks esindama juba uut „kodumaad“ tiitlivõistlustel.

Laps, kellel pole teatud asjaoludel üldse kodakondsust, saab vaatamata enda tublidusele aga oma sünni- ja kodumaad esindada vaid siis, kui tema vanemad on Eestis elanud vähemalt 5 aastat, seejärel taotlenud kodakondsust ning ise selle ka saanud. Nii on see näiteks Eestis …

Pisut jabur ma ütlen.

Igatahes on mul kavas seda probleemi selgitada ka FINA ametnikele. Vast aitaks väike reeglitäiendus tulevikus laste ja noorte rahvusvaheliste võistluste korraldajatel sellises olukorras õiglasemalt ja paindlikumalt käituda. Lapsi, kes sarnasesse olukorda satuvad on küllap teisigi.

Muidugi esmane koht, kus kõnealust probleemi saab ja tuleb lahendada, on mõistagi siin Eestis. Ammu oleks aeg anda kodakondsuseta vanemate siin sündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus. See on humaanne, halduskoormust vähendav, riigi raha kokkuhoidev, ja laste õiguste kaitsmise seisukohalt mõistlik. Nii saadud kodakondsusest loobumiseks, nagu ka võimaliku topeltkodakondsuse tekkimisel lõpliku kodakondsuse valimiseks, oleks ikka aega 18.eluaastani nagu see kehtib ka täna.

Miinuseid seejuures ei ole, plussiks on aga see, et lapse õigused on kaitstud igal juhul, mis on ka laste õiguste konventsiooni keskne teema, mille eiramist muide, on Eestile pikki aastaid ette heidetud.

Antud loos oli aga lihtsalt kahetsusväärne see, kui spordis saab peamiseks „tegijaks“ midagi äärmiselt ebasportlikku ehk täiesti spordivälist.

Ja lõpetuseks - selle loo peategelane elab selle tagasilöögi üle, saab tugevamaks nii sportlase kui inimesena ehkki see pole kerge.

lihtsalt Eesti jaoks on küsimus, kas siinset inimvara olukorda arvestades saame me endile selliseid inimkatseid lubada. Ja kui isegi saame, kas see ikka on vajalik ja mõistlik!?

Evelyn Sepp: terve (kaine) Eesti ujub!

2010-07-07T18:48:00.011+03:00

Ujumissõbrad ei ole kindlasti õnnelikud selle üle, et nii toredast tervislikust ja sportlikust ajajviitest nagu seda on ujumine, tuleb peamiselt juttu siis, kui mõni hulljulge purjutaja on merre, tiiki, järve vm lihtsalt ära uppunud.

Ja kui lugeda viimaste päevade ujumisoskuse ja ujulate olemasolu vajalikkust lahkavate leheartiklite internetikommentaare, siis
on vist esimest korda minu äratundmise kohaselt saanud alkoholist suur
päästeingel neile, kelle arvates polegi meil midagi vaja ujumisokuse
parandamiseks teha.

Tänu alkoholile ei peaks nende kommentaatorite arvates parandama laste ujumisoskust, tõstma selle osas kohustusliku algõpetuse tundide arvu ja rahastamist, vaatama üle palju on Eestis üldse tänapäevanõuetele vastavaid basseine ja milline on laste,noorte, täiskasvanute ligipääs neile, sealhulgas nii transpordi kui ka ujulapileti taskukohasuse näol.

Ükskord ometi on alkohol lausa suur õnnistus ja päästab meid kõige sellega tegelamast, sest ega see ju joodikut või muidu purjus inimest aita.

Ooo, iroonia, aga tõesti, neid ei aitagi.

Aga kõige sellega tõsisem ja sisulisem tegelemine aitab kõiki ülejäänuid. Sest tänaseks on ujulate olukord üle Eesti ikka väga täbar ja laste ujumistunnid ka sellesama kohustusliku kooliujumise raames kipuvad massiliselt rahapuuduse tõttu ära jääma, ja kui sellest täna ei räägita, ega asjaomaseid tegutsema ei sunnita, siis millal veel!?`

Kas jälle 20 aasta pärast kui tänased lapsed on paremas eluaeas noored mehed ja naised, kel elumeri üle pea lainetab ja siis ka kõik ülejäänu?!

Igatahes seni kuni Kultuuriministeerium vormistab minu arupärimisele vastust Eestis töötavate basseinide ning nende olukorra kohta ning haridusminister püüab kokku kirjutada ülevaadet selle kohta kuidas edeneb kooli kohustusliku ujumise algõpetuse õppeprogramm ja kas seda piisavalt rahastatakse või kas selle üle ka järelvalvet keegi toestab, ujub terve Eesti ja naudib ilusat suve kaine peaga:

Selleks on Eesti Ujumisliidul oma salarelv - tore üle-eesstiline avaveeujumiste sari, mille kohta leiad täpsema info siit ja ka ujumisliidu kodulehelt.

Selle üks mõte on loomulikult pakkuda ujumissõpradele mõtestatud tegevust veekogude ääres. Suur osa neist ujumistest toimub ju Eesti looduslikult kaunitel järvedel, mõned aga ka merel. Teiseks juhtida inimeste tähelepanu ohutusele, millega iga vee ääres olija peaks
arvestama. Kolmandaks anda inimestele lihtsalt võimalus oma talvistest treeningtundidest mõnu tunda ja ka väike võistlusmoment üle elada.

Enamiku nende võistluste juures aitab meid rannavalvega G4S ja on päris selge, et iga vetelpääste on selliste ühisprojektide üle pigem õnnelik kui õnnetu, sest kuidas teisiti ujumise ohte ja eelkõige häid külgi siis veel inimestele lähemale saaks tuua kui turvaliselt ujudes!:)

Tule löö kaasa ja võta sõbrad ja peregi ühes!:

11. juuli Pühajärv 14:00 - Seeriavõistluse III etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoolt +372 56656831 )

16. juuli Tallinna Muuliujumine 19:00 - vt Muuliujumise juhend, lisainfo Viimsi Veeklubist info@veeklubi.ee, Janika Tüür

17. juuli Lennusadam, Tallinn 18:00 - Merepäevade avaveeujumine / Seeriavõistluse IV etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Aursoolt +37256656831 )

18. juuli Harku järv, Tallinnn 14:00 - Seeriavõistluse V etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoolt +372 56656831)

16.-18. juuli ujumised moodustavad ka eraldi Tallinna kolmikürituse, kus kõigil kolmel võistlusel osalejad saavad eraldi ära märgitud.

23. juuli Sõrve sääre avaveeujumine - infot saab Olav Lukinilt tel +3725041230

24. juuli Väikese Väina Avaveeujumine - juhend on valmimisel, infot saab Peep Keskülalt tel +372 50 40 359

25. juuli üle Saadjärve ujumine 14:00 - korraldab Tartumaa Spordiliit, juhend vt http://www.maaspordiliit.ee/

14. august Viljandi järv 14:00 - Seeriavõistluse VI etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoo tel +372 56 656 831 )

20. august Pühajärv - Eesti Avaveeujumise MV, juhend valmib peagi

Evelyn Sepp: uppumissurmade traagika

2010-07-06T11:24:00.004+03:00

Sellest suvest tõotab tulla taas rekordiaasta, kuid seda mitte ainult uute kuumade temperatuuride , vaid ka uppumissurmade osas. Kurb statistika, mis seal salata. Päästeameti teatel on oma elu jätnud juba ca 40 inimest ja ees on veel peaaegu 2 suvekuud ...

Tõsi, valdava osa selle traagika taga seisvat alkohol. Ilmselt ongi nii, et täiskasvanute puhul on peamiseks põhjuseks purjutamine ja liigne uljus. Laste puhul aga see, et nad ei oska lihtsalt ujuda.

Võib-olla paljud ei tea, aga Eestis on nn kohustuslikku kooliujumist tehtud juba üle 40 aasta. See on väga pikk traditsioon ja väga tänuväärne. Ja kui me pidavat praegu elama oma kõige jõukamal ajajärgul, mis seda terrotooriumit siin eales tabanud on, siis vaatamata paljude inimeste isiklikule vaesumisele ja ellujäämismuredele, on see väide siiski tõsi.

Kuid vaatamta sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Täna rahastatakse seda nii, et läbi Kultuuriministeeriumi eraldatakse selle programmi toetuseks omavalitsustele ca kolmandik -summa on 3,6 miljonit krooni.

Ehk ikkagi täielik peenraha, Omavalitsused, lapsevanemad, koolid peaksid leidma ülejäänu...
Lisaks puuduvale rahale kipub tehniline probleem seisnema aga selles, et ujulaid on üle Eesti ikkagi väga vähe, ligipääs neile on keeruline, nad on suhteliselt kallid, maapiirkondade laste tundide korraldamisel on probleemiks transpordi puudumine ja kui see spetsiaalselt tellitakse, siis selle kallidus ...

Teades seda, mis maksab ujulapilet siin Eestis, või mis ta maksab kasvõi Kesk- või Põhja-Euroopas, siis toimub siin ikka röövimine päise päeva ajal!

Muidugi on probleemiks ka see, et nn kohustuslik tundide arv on küllalt väike - minu mäletamist mööda 24 tundi. Ja kui juhtub nii, et laps just siis haigeks kipub jääma, mis meie külmas kliimas talvel või hilissügisel ju küllalt tavaline, jääbki asi sisuliselt vahele. Ja veel, et see kohustuslik ujumine tuleks läbi viia nii 2-3,klassis.

Olen kohtunud paljude omavalitsuste juhtidega, kes on rõõmsalt kirjeldanud, et nemad maksavad neid ujulatunde lastele kinni hulgaliselt rohkem, sest see on väga vajalik ja lastele väga meeldib ujulas ja ujumas käia. See on mind alati rõõmustanud, kuid need jutud kehtisid enne Suure Kriisi algust.

Tänaseks on see kõik ära lõpetatud. Rahapuudusel lähevad reas kinni ka ujulad - sügisest ootab selline saatus Pärnu Raba ujulat, kui ei õnnnestu saavutada Pärnu Maavalitsuse ja linnaga mingit kompromissi ning Järvamaal Türi ujula, mis üldse omal ajal erakätesse müüdi. Ujula ise on aga vajalik, väga armas ja vägagi spordisõbralik, nii et loodame, et leidub siiski võimalus see baas ujumissõpradele säilitada ...

Aga ainuüksi Pärnus ühe ujula kadumisega pidavat suur osa maakonna lapsi jääma üldse ilma füüsilisest võimalusest sedagi kooliujumist läbi teha, sest lihtsalt pole kohta ...

See räägib meile aga juba mitte ainult riiklikust rahanappusest, sest on ju asju, millele seda ikkagi jagub, vaid suhtumisest!

Lõpuks pole ka imestada selle üke, et vanemad ise ei oska eriti ujuda, või siis häbenevad ujumas käia, ei oska ise oma lapsi juhendada ja kõik see kokku moodustabki küllalt kurva fooni, mis saab ehk vaid ainult pisut halvemaks minna ...

Kui me aga nüüd ja kohe üritaks probleemile lahendusi leida, siis alustada tuleks ikkagi sellest samas kohustuslikust ujumisest. Võtta see tõesti riiklikuks terviseedendamise prioriteediks ja ka sisuliselt, mitte vaid vormiliselt kooliprogrammi kohustuslikuks osaks, rahastada seda 100%-lt riigieelarvest, tõsta kohustuslike tundide arvu paar-kolm korda ning korrata seda lisaks ütleme 2-3. klassile ka 5-6. ja miks mitte ka põhikooli lõpus või gümnaasiumiski.

Ei jäta ütlemata, et ujumine sobib sportimiseks ja füüsilise koormuse andmiseks ka neile, kel on mõni tõsisem tervisehäda, ülekaal vmt. Vastunäidlustusi on kindlasti ka, aga oluliselt vähem kui mõnel teisel spordialal ja hea ujumisoskus on vaieldamatult eluõpetus!

Selleks omakorda oleks aeg panustada ka selleks sobilike spordibaaside arendamiseks.

Millegipärast ei nimeta keegi kuskil koolikeldris olevat 2-rajalist lühikest kummimattidega jooksurada staadioniks,
aga iga väikest lompi, millele on seinad ümber ja katus peale ehitatud, basseiniks nimetatakse küll ...:)

Lõpetuseks veel niipalju, et ootan lähima paari nädala jooksul kultuuriministri vastust ja ülevaadet selle kohta, kus, millises omandivormis, kui suured, kui palju jms. ujulaid on üle Eesti. Siis peaks ka faktiliselt olema pilt silme ees neist võimalustest ja vajadustest, mida elude säilitamiseks Eestis tegelikult arendada oleks vaja ...

Kohustuslik kooliujumine vajab kiiremas korras juba sellest sügisest uut hingamist ja mis peamine - tõsist riiklikku tähelepanu ja finantstoetust!

Siia peaks lähiajal ilmuma ka kirjaliku küsimuse link:

Evelyn Sepp: presidendi valimise kampaania on alanud!

2010-07-02T21:17:00.004+03:00

Ammu see oli, kui Reformierakond teatas, et Ilves on nende kandidaat 2011.aasta augustis toimuvatel presidendivalimistel.

Teiste seisukohad võimalike kandidaatide osas on jäänud mõnevõrra tagasihoidkumaks, v.a. ehk sotsid, kes oma endise esimehega on kindlasti rohkem rahul kui praegusega. Nad ju ikkagi ka presidendierakond. Teada aga ei ole President Ilvese enda otsus kandideerimissoovi kohta. Spekuleerida loomulikult võib, aga kandidaadina ta siiski veel ei esine.

Küll aga on alanud valimiskampaania esimeseks kindlaks märgiks valimisseaduste ümberdisainimise palavik, mis on Riigikogu ca aasta enne valimisi taas tabanud.

See on nii väga Eestilik: selle asemel, et mõõtu võtta õiges võistlusklassis, hakatakse alati enne valimisi susserdama valimisreeglitega ja eks ikka nii, et need endale sobilikumad oleks…

Sedakorda on selleks siis – presidendi valimiste seaduse muutmise eelnõu, millega täpsustatakse valijameeste valimise korda.

Vabariigi presidendi valimise seadus võeti mäletatavasti vastu juba 1996.aasta hiliskevadel ja kogu selle aja jooksul on teada olnud pisiasi, et see ei reguleeri valijameeste valimise korda, jättes need reeglid iga volikogu enda kehtestada. Kuid seni on kõigil tänaseil õigluse jalule seadjail olnud põhjust segase seisuga rahul olla.

Arvestades aga kehtivat seadust ja väikevaldade tohutut ülekaalu või üleesindatust valijameeste kogus puudutab eelnõu näiliselt lihtne muudatus tegelikkuses aga vaid taas Tallinna-nimelist omavalitsust.

Ja susserdamine on see põhjusel, et eelnõu esitajaid ei häirinud selle korra puudumine vähimalgi määral seni, kuni oli õhus õhkõrn võimalus tormijooksuga Tallinn kohalikel valimistel üle võtta, mis aga paraku möödunud sügisel luhtus …

Olgu sellega kuidas on, kord võib seaduses olla küll. Selles pole midagi halba. Enamiku poliitilist tahet võiks aga jaguda ka selleks, et üle vaadata erakordne ebaproportsionaalsus ka omavalitsustes elavate hääleõiguslike kodanike vahel. Valijameeste kogu näol on tegemist ju õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistest. Ja see võiks arveatada siis ikkagi ka valijate tahet oluliselt rohkem kui seni.

Proportsionaalsust presidendi valimise puhul Põhiseadus ei nõua, aga ka ei keela, kuid kui kõnealuse eelnõu algatajad ise on kilbile tõstnud eesmärgina proportsionaalse esindatuse võimuüksuse sees kui muudatusega taotletava eesmärgi, siis peaks seda kohendama ka võimuüksuste vahel.

Reedel oli ka eelnõule 776 SE paranduste tähtaeg Mina omalt poolt andsin selleks ka oma panuse.

Nimelt: minu 1.paranduse kohaselt muutuks senine valijameest kogu pisut suuremaks ja esindajad volikogudest tuleks järgmiselt:

1) kuni 5000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 5001–10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 10 001–20 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) 20 001 – 50 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 8 esindajat;
5) 50 001 – 200 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 10 esindajat;
6) üle 200 001 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 20 esindajat.

Kehtivas seaduses on see rida järgmine:

1) kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 50 001–100 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 10 esindajat.

Minu teine parandus puudutas aga sedasama proportsionaalsuse põhimõtet esinduskogude sees. Kui eelnõu seadis kõigile lati ühte kohta nagu proportsionaalne tulumaks, et igal volinikul on 1 hääl vaatama sellele, mitut kandidaati valitakse, siis mina lisasin volinikele ka hääli juurde, et nad saaksid ikka ka valida ja et see valik oleks siis tõesti proportsionaalsem. Ja et oleks välistatud olukord, kus valijameestekogusse satub kandidaat, kes pole saanud näiteks ühtegi häält.

Seega – volikogus, kus valitakse 2 esindajat, oleks igal liikmel 1 hääl. Seal, kus valitakse 4 esindajat, oleks valimisel 2 häält. Kuni 10 esindaja valimisel oleks kasutada 3 häält ning 20 esindaja puhul oleks igal volikogu liikmel kasutada 4 häält.

Nüüd rahustuseks nii palju veel, et need kaks sätet jõustuks 1.jaanuarist 2012. Kuid üldises korras jõustuks säte, mis annab 10 esindaja valimise puhul igale volikogu liikmele 1 asemel 3 häält. Ja seda põhjusel, et valijameeste kogusse ei satuks 0-häälega esindajaid ja et üleesindatust ei saaks volikogus vähem esindatud poliitilised grupid. Lihtne.

Veel natuke taustaks. Võttes aluseks 2006.aasta presidendi valimiste aegse kohaliku omavalitsuse halduskorralduse, mis on mõnevõrra valdade liitumisega muutunud, elavad hääleõiguslikud kodanikud Eestis järgmiselt:

Kuni 1000 kodanikku elas 58 OV-s
1001-2000 kodanikku elas 87 OV-s
2001-3000 kodanikku elas 23 OV-s
3001-4000 kodanikku elas 18 OV-s
4001-5000 kodanikku elas 16 OV-s.

Seega siis on omavalitsusi, kus elab kokku kuni 5000 hääleõiguslikku kodanikku kokku 222.

5001-10 000 kodanikku elas 16 OV-s
10 001-20 000 kodanikku elas 5 OV-s
20 001-50 000 kodanikku elas 2 OV-s
50 001 – 200 000 kodanikku elas 1 OV-s
üle 200 001 kodanikku elas 1 OV-s..

Seega siis on omavalitsusi, kus elab üle 5000 hääleõigusliku kodaniku oli kokku 25.

Võrreldes aastaga 2006 suureneks volikogudest valitud esindajate üldarv 54 võrra ning teeks kokku 300, millele siis omakorda lisanduvad 101 Riigikogu liiget.

Nii oleks arvestatud küll iga piirkonna esindatus, kuid nihutatud seda tasakaalu ikkagi ka nende omavalitsuste poole, kus elab siiski pisut rohkem kodanikke kui neid on Ruhnus või Piirissaare vallas …

Evelyn Sepp:11,6 milj korruptsioonikatse kukkus läbi

2010-07-01T13:58:00.007+03:00

See, mis tulema peab, tuleb nii kui nii. Ehk küsitav on, kas riik peab ikka kulutama raskel ajal ca 12 miljonit krooni selleks ,et me teaksime, et euro ikkagi tuleb.

Küllap Eesti inimesed näevad seda jaanuaris isegi, et nende 300 kroonisest lastetoetusest on saanud näiteks vähem kui 20-eurone toetus jne...

Aga seevastu on huvitav vaadata ühe pealtnäha süütu loo kajastumist Eesti meedias.

Mõni aeg tagasi kirjutas EPL sellest, kuidas Rahandusministeeriumi poolt korraldatud Euro-kasutuselevõtu teavituskampaania hanke võitis pakkuja, keda juhtis Age Reklaam OÜ.

EPL loos mainiti ära, et tolle firma juhatuses on minister Ligi parteikaaslane Janar Toomessoo ning see, et konkurendid tolle hanke vaidlustasid, kuna võitjaks kuulutatu oli lubanud teha ligi 12 miljonilise pool aastat kestva kampaania 30 000 kroonise töötasu eest.

Tore dumping igatahes.

Samas sai lugeda ,et vaidlustajad, keda juhtis AS Tank Grupp, "kahtlustavad, et hanke võitja on teinud ebarealistliku alapakkumise, lubades viiekuulise kampaania loovkontseptsiooni, meediaplaani ning projektijuhtimist vähem kui 30 000 krooni eest. „Meil on põhjendatud kahtlus, et ainus viis, kuidas taoliste tasudega tööd jätkusuutlikult teostada, on läbi hankija petmise peidetud tasudega,” müristab oma arvamuses näiteks Tanki esindav advokaat Maria Ait, kelle arvutustest tuleb välja, et tema kliendi ja võitja pakkumiste hinnavahe oli mitmeteistkordne."

Ehk siis 3 firma koostöö 6-kuulise ja ca 12 miljonilise kampaania läbiviimisel maksnuks riigile vaid 30 000 krooni.

Pole paha. Ainult, et konkureerivatel firmadel tekkis ilmselt põhjendatud kahtlus, et tegemist on muul viisil varjatud rahastamisega. Kas sellesse on seotud ka Reformierakonna kampaaniameistrid, võib igapüks ise välja uurida...

Igatahes on selle kohta Riigikogus rahandusminister Jürgen Ligi vastamisjärge ootamas ka üks arupärimine. V.t. nr 460 alt.

Nüüd tuli aga siis Konkurentsiameti otsus, et hange ikkagi tühistatakse. Tore on selle sõnastus ning ka kajastus

Postimehe käsitlus sellest ongi äärmiselt huvitav, kuid napp ja mõistagi asja olemust mitte avav, ehk põhjuseid, miks see hange üldse vaidlustati, mille üle käis tegelikult vaidlus ja küllalt põhjendatud kahtlused kerkisid, ei meenutata sõnagi.

On vaid uskumatu sõnadekombinatsioon sellest, kuidas kõik oli hästi, aga igaks juhuks ikkagi tühistati ja kuidas see ei sega mitte midagi tegemast ...
«Vaidlustuskomisjonis ei leidnud kinnitust ükski vaidlustajate etteheide, kuid komisjon otsustas vaidlustajate taotlused siiski rahuldada, viidates protseduurilisele eksimusele hankija otsuse vormistamisel,» ütles eurokommunikatsiooni projektijuht Ingvar Bärenklau pressiteates.

Komisjon asus seisukohale, et kuigi antud riigihanke näol oli tegemist lihtmenetlusega, oleks hankija pidanud vormistama edukaks tunnistamise otsuse haldusaktina.«Hoolimata sellest, milliseks kujuneb vaidlustuse lõpplahendus, viime me eurosõnumite reklaamikampaania kindlasti läbi ettenähtud ajaraamistikus,» märkis Bärenklau."

Kogu lugu.

Ehk võtame selle 12 miljonit krooni riigikassast välja ükskõik kuidas!
Julge hundi rind on ikka rasvane.

Mulle tundub aga, et siin on koht, kuhu normaalses riigis sekkuks kaitsepolitsei või prokuratuur vähemalt, aga meil see vaevalt juhtub ...

Evelyn Sepp: kaitse monopolide vastu olgu aus!

2010-06-30T22:02:00.003+03:00

Vabariigi President jättis 30.juunil välja kuulutamata suure „monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse“. Põhjendusi oli ka normitehnilisi, kuid peamine ikkagi see, et ega see neid hinnapiiranguid tegelikult ikkagi ei kehtestanud.

Seekord ei jäänud seega tarbijad pika ninaga, vaid keegi teine ...

Tarbijakaitset oli selles välja kuulutamata jäänud seaduses tõesti vaid enam-vähem pealkirja jagu, sest jõustunuks seadus nüüd, toonuks see kaasa hoopis kontrollimatud hinnatõusud, piirangud tarbijaile
ja palju muud „toredat“, millega muide, need suured ettevõtteid menetluse lõppedes ise väga rahul olid.

Vaevalt et tärganud sotsiaalse südametunnistuse tõttu …

Ma ei hakka üle kordama kogu seda jama, mis selle menetluse käigus aeti, ja mida seevastu ise hoopis tehti, sest see teeb mind sigatigedaks.

Ühesõnaga oli see puhtakujuline näkku valetamine päise päeva ajal, ja kahjuks ei saanud Riigikogu enamuse poolt heaks kiidetud seadus lõpp-kujul täita ka oma püstitatud eesmärki.

Nii et mis valesti, see uuesti!

Ja tuletan lihtsalt ääremärkusena meelde, et kogu see eelnõu või õigemini show selle ümber keskendus ju vaid sellele, kuidas
„paha Tallinn“ ei ohjelda „paha Tallinna Vett“. Jättes kõrvale ühe
„tühise“ tühiasja: nimelt, et eelnõu algatajad olid need, kes erastasid Tallinna vee-ettevõtte ja tegid selleks just sellise erastamislepingu, nagu nad tegid ja õppetunnid on muus, kui selles kuidas riik peab Tallinnale taas „abikäe“ osutama, et …

Igatahes ootan huviga selle eelnõu uut menetlust Riigikogus ning seda, kas IRL ja Reformierakond koos Rohelistega jäävad Presidendi põhjendustega nõusse või mitte ehk kas nõustutakse seaduse vigade prandamisega või siis ikkagi ei ning jonnib edasi.

Unustada ei tasu ju sedagi, et mine tea, palju valimistrükiseid juba valmis jõuti trükkida selle kohta, kui kangelaslikult need suuremad ettevõtted põlviili hernestele suruti!

Evelyn Sepp: Eesti ujumine arvudes: suvi 2010

2010-06-29T22:21:00.007+03:00

Suvised, sedapuhku juba 91. Eesti Meistrivõistlused ujumises on selleks korraks läbi.

Loe kogu võistluste protokolli siit!

Ilma liialdusteta võin kinnitada, et ehkki rahvusrekordite sadu sedapuhku ei toimunud, mis on ka igati loogiline, sest tegemist on tõesti nn kummitrikoodejärgse ajastuga, tõi see võistlus Eesti ujumistaevasse hulga uusi ja põnevaid nimesid. Mis sest, et nii mõnigi on alles noorte või juunioride eas tegija, tasub need nimed varakult meelde jätta!

Mõistagi on kõigil neil ees veel palju-palju tööd ja rasked aastad, kus enesekindlus kipub kõikuma, usk endasse või isu ujuda, kaduma, aga iga auga välja teenitud võit on magus ja tunnustamist väärt!

Ja mis peamine – parimad selguvad mitte ilupunktide alusel, vaid ausas võistluses silm-silma, hammas-hamba vastu. Nende üle ei otsusta treenerid ega hääleta publik, vaid iga mees või naine, neiu
või noormees seisab enda eest ise.

Ja kuna ujumises selguvad parimad objektiivselt mõõdetavate tulemuste alusel ausas võistluses, kus kokku on võimalik lugeda esikohad või
tulemuste eest antavad FINA punktid, panin kokku ka päris
huvitava tabeli.

Aga enne seda olgu selle võistluse parimad ka äranimetatud:

Parima mehe eriauhinna sai Pavel Narõshkin 4 esikohaga, parim naine oli üllatuslikult 3 esikohaga Maria Romanjuk.

Parim noormees oli Pjotr Degtjarjov ning parim neiu Maria Harutjunjan.

Ning lõpuks – parim poiss Ralf Tribuntsov ja tüdruk ka naiste üldarvestuses parimaks osutunud Maria Romanjuk.

Tõsi – eriauhinnad läksid ka iga vanuseklassis parima FINA punktisumma kogujale. Selles arvestuses ujus meeste klassis väärtuslikuma tulemuse Filipp Provorkov ja naiste seas Kätlin Sepp.

Mees-juunioride parima punktisumma sai Pjotr Degtjarjov ning nais-juunioridest Tess Grossmann.

Parima noorte tulemuse ujusid aga Ralf Tribuntsov ja Maria Romanjuk.

Ja nüüd veel üks huvitav tabel parimatest tulemustest sellesama FINA punktitabeli alusel. Piiriks võtsin 650 punkti.

Uued nimed ja punktid selles tabelis räägivad selget keelt – ujumine Eestis elab ja lootusrikkalt, muide!

Naite parimad 12 tulemust:

1. Kätlin Sepp 100 s 92 TOP 701
2. Kätlin Sepp 200 s 92 TOP 682
3. Tess Grossmann 100 v 94 TOP 670
4. Tess Grossmann 50 v 94 TOP 669
5. Kätlin Sepp 50 s finaal 92 TOP 668
6. Katriin Kersa 50 v 94 TOP 661
7. Kätlin Sepp 50 s 92 TOP 660
8. Laura Tolmats 100 lib 94 TUK 658
9. Maria Harutjunjan 50 r 95 Audentes 655
10.Liisa Lodi 200 v 93 USK 655
11. Tess Grossmann 50 v 94 TOP 653
12. Karen Vapper 200r 92 Audentes 653

Ja meeste 19 parimat tulemust punktisumma alusel:

1. Filipp Provorkov 50 r 88 VIM 737
2. Filipp Provorkov 50 r 88 VIM 728
3 . Vadim Romanov 50 r 90 KUK 721
4. Vadim Romanov 50 r 90 KUK 717
5. Pjotr Degtjarjov 50 v 93 TOP 701
6. Pjotr Degtjarjov 100 v 93 TOP 700
7. Vadim Romanov 100 r 90 KUK 700
8. Vadim Romanov 200 r 90 KUK 691
9. Danil Haustov 100 v 80 VSK 691
10.Pjotr Degtjarjov 50 r 93 TOP 684
11.Andres Olvik 100 s 86 KUK 683
12.Filipp Provorkov 100 r 88 VIM 682
13.Fred Karu 100 v 93 Audentes 675
14.Andres Olvik 200 s 86 KUK 672
15.Pjotr Degtjarjov 50 v 93 TOP 671
16.Pjotr Degtjarjov 50 r 93 TOP 666
17.Herol Marjak 100 v 88 TOP 660
18.Marko Tiidla 50 lib 91 TUK 653
19.Alar Lodi 200 kom 92 USK 651

Igatahes õnne võitjatele! Paraku ei saa kõik tulla esimeseks, aga iseenda ja oma senise parima ületamine sõltub küll igaühest endast. Nii et jõudu suvisteks rahvusvahelisteks tiitlivõistlusteks - Noorte Põhjamaade MV, Juunioride EM ks ning Euroopa Meistrivõistlusteks! Ning head puhkust ja uueks hooajaks rammu kogumist!:)

Ja sügav kummardus ka parimate treenerite ees. Vahest tuleks hoopis neile medalid kaela riputada ...:)