Evelyn Sepp: õigus kaasata või olla kaasatud

Uus noorsootöö seadus kipub olema üks järjekordne selline õigusakt, mille regulatiivsus on imepisike, ainult et täna pole enam aasta 1992-93, kus taasiseseisva Eesti õiguskultuur oli veel õhuke ja deklaratsioon põhimõtetest tundus ka kõva sõnana.

Nii jäi mulle silma kaks põhimõttelist probleemi, mille suhtes sai tõesti viimasel minutil vormistatud kaks parandusettepanekut, mis esmaspäeval on kultuurikomisjonis.

Esimene neist puudutab noortevolikogusid. Teatavasti ei keela miski täna omavalitsustel selliseid koostööorganeid moodustada, sest kaasamine on üks olulisemaid hea halduse viise ja omavalitsuse autonoomia selleks piisav.

Seega - võttes vastu uut seadust tuleviku tarbeks, saaks selle mõte olla mitte seadustada midagi, mis on niigi seaduslik, vaid lisada sellele mingi lisaväärtus.

Eelnõu 2.lugemise aegse regulatsiooni kohaselt on noortevolikogude moodustamine ehk noorte kaasamine volikogude õigus. See tähendab, et kui tahab, siis moodustab, kui mitte, siis ei moodusta! m.o.t.t.

Vabandust väga, see on aga sama, kui väita, et Riigikogu valimine on Riigikogu õigus ...

Lühidalt öeldes on kaasamine ikka kaasaja kohustus ja kaasatava õigus, mitte vastupidi!

Nii puudutab minu ettepanek väikest kuid olulist nüanssi, mis seab minu hinnagul selle olukorra pea pealt jalgele - nimelt olla kaasatud on noorteorganisatsioonide õigus ja seega kohaliku omavalitsuse kohustus ja mitte vastupidi.

Tõsi, mõistan, et omavalitsused võivad olla eelarvelises kitsikuses, kus on niigi keeruline oma haldussuutlikkust vajalikult tasemel hoida, ja ennetada tuleb võimalikke probleeme sellise organi moodustamise-teenindamisega seoses, kuid selleks on ka eelnõu praeguses redaktsioonis seatud sisse omavalitsuse kohustus vastavad reeglid kehtestada - ehk siis kuidas-millal noortevolikogu moodustatakse, millised on tema koostööpõhimõtted konkreetse omavalitsuse volikogu valitsusega ning kuidas seda institutsiooni teenindatakse-rahastatakse. Seega probleemi pole.

Teine parandus puudutab arusaamatult hägusat ja laia ministri diskreditsiooni, milleks puudub reaalne vajadus ning ka õigustus.

Nimelt on noorteorganisatsioonide aastatoetuste eraldamise juurde tekkinud lisaks seadusega kehtestatud alustele, millele organisatsioon peab vastama et toetust taotleda, õigus, et minisier võib oma määrusega kehtestada alused, millistel toetust ei eraldada.

Pisut jabur olukord seega. Kui on alused a la eelnev kohustuste mittetäitmine, taotluse mittenõuetekohane esitamine vmt., siis need äraütlemise alused peaksid olema ka seduses ammendavalt sees. Siis on see kõigile teada ja läbipaistev. Vastasel juhul avab eelnõu praegune sõnastus ministrile arusaamatu mängumaa seaduse mõttest möödaminnes hakata reguleerima midagi, mis peaks olema paigas seaduses ja seejuures ammendavalt.

Seega on mu teise paranduse sisuks see, et eelnõust kaoks sõnastus ministri õigusega kehtestada toetuse eraldamisest keeldumise tingimused ja kord. Ühesõnaga olgu see seaduses, mitte määruses kirjas!

Sest eelarveline piiratus saadab meid praktilises elus paratamatult - see tähendab, et kõik ei saa toetusi, kuid nii jääb võrdse või ebavõrdse kohtlemise küsimus, mida tuleb avalikkusele selgitada. kuid välistatud on võimalus, et minsiter hakkab susserdama mingeid oma maitse-eelistusi sisulistes küsimustes, mis peaks olema reguleeritud seaduse tasemel.

Ja asi, mille üle mul veel kahju on, on see, et suure rahva- ja lastesõbrana esineda püüdev haridusreformaator Lukas kaotab seadusest noortenõukogu üleüldse.

Muidugi, milleks siis veel mingit tüütut laiapõhjalist ekspertide ringi, kui endalgi on parteilist mõistust-südametunnistust küllaga ... Just-just!